KOHTUJURISTI ETTEPANEK
MACIEJ SZPUNAR
esitatud 7. aprillil 2016 ( *1 )
Kohtuasi C‑222/15
Hőszig kft
versus
Alstom Power Thermal Services
(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Pécsi Törvényszék (Pécsi kohus, Ungari))
„Vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajanev ala — Kohtualluvus tsiviil‑ ja kaubandusasjades — Määrus (EÜ) nr 44/2001 — Artikli 23 lõige 1 — Kokkulepe kohtualluvuse kohta — Kokkulepe, mis määrab pädevaks liikmesriigi ühe linna kohtud — Lepingu tüüptingimused”
1.
Käesolev asi, mis on seotud kahe äriühingu vahelise tsiviilõigusliku menetlusega, kus on arutusel mitu määruse (EÜ) nr 44/2001 ( *2 ) artikli 23 lõikes 1 kasutatava mõistega „kokkulepe kohtualluvuse kohta“ seotud küsimust, annab Euroopa Kohtule võimaluse vaadata läbi mõned põhimõttelised küsimused nimetatud määruse kohase lepingulise kohtualluvuse valdkonnas.
Õiguslik raamistik
2.
Määruse (EÜ) nr 593/2008 ( *3 ) artikli 1 „Sisuline reguleerimisala“ teine lõik sätestab:
„2. Käesoleva määruse kohaldamisalast jäetakse välja:
[…]
e)
arbitraažikokkulepped ja kohtualluvuskokkulepped;
[…]“
3.
Määruse nr 44/2001 II peatüki pealkiri on „Kohtualluvus”. Selle 7. jaos pealkirjaga „Kokkulepe kohtualluvuse kohta“ on kaks artiklit (23 ja 24). Määruse nr 44/2001 artikli 23 lõige 1 sätestab:
„Kui lepinguosalised, kellest ühe või mitme alaline elukoht on liikmesriigis, on kokku leppinud, et konkreetsest õigussuhtest tulenenud või tuleneda võivate vaidluste lahendamiseks on pädev liikmesriigi kohus või kohtud, on see kohus või need kohtud pädevad. Kui lepinguosalised ei ole kokku leppinud teisiti, on kohtul või kohtutel ainupädevus. Selline kokkulepe kohtualluvuse kohta sõlmitakse kas:
a)
kirjalikult, või kui see on sõlmitud suuliselt, kinnitatakse kirjalikult või
b)
vormis, mis vastab poolte vahel väljakujunenud tavale, või
c)
rahvusvahelise kaubanduse puhul vormis, mis vastab kaubandustavale, millest pooled olid või pidid olema teadlikud ning mis on asjaomase kaubanduse valdkonnas laialt tuntud ning mida selles valdkonnas tegutsevad asjakohast liiki lepingute pooled regulaarselt kasutavad.“
Asjaolud, menetlus põhikohtuasjas ning eelotsuse küsimused
4.
Põhikohtuasja hageja Hőszig on Ungaris asutatud juriidiline isik, Alstom Power Thermal Services (kostja) ( *4 ) õiguseellane on aga Prantsusmaal asutatud juriidiline isik. Alstomi õiguseellane soovis laiaulatusliku projekti raames investeerida juba olemasolevasse Prantsusmaal asuvasse elektrijaama.
5.
Alstomi õiguseellane palus teiste hulgas ka Hőszigil esitada pakkumuse; pakkumuste esitamise kutses olid loetletud tooted, mille tootmine oli vajalik ning mis olid lepingu objektiks, asjaomaste tehniliste nõuete kirjeldus ja Alstomi õiguseellase lepingu tüüptingimused, mis kehtisid 2008. aasta detsembris. Alstomi õiguseellane edastas Hőszigile nimetatud tehnilised tingimused e-posti teel 18. augustil 2009.
6.
Hőszig esitas projekti elluviimiseks pakkumuse, mille alusel pooled sõlmisid omavahel mitu töövõtulepingut selliste metallstruktuuride tootmiseks Ungaris, mis olid mõeldud paigaldamiseks Prantsusmaal asuvatesse elektrijaamadesse. Pooled sõlmisid projektiga seonduvad lepingud sidevahendite abil.
7.
Esimene leping, mis sõlmiti 16. detsembril 2010, sisaldas pealkirja „Kasutatud dokumendid“ all järgmist nimekirja:
„1.
Käesolev tellimus;
2.
tehniline kirjeldus (viide T91000001/1200 rev. C);
3.
[Alstomi õiguseellase] lepingu tüüptingimused (detsember 2008).
Dokumente kohaldatakse eespool toodud järjekorras.“
8.
Lepingu viimasel leheküljel oli täpsustatud, et „[t]ellimuses on loetletud kõik täitmiseks vajalikud olulised dokumendid ja teave. Te peate veenduma, et teie käsutuses on kõik nimetatud ja õige viitega dokumendid ning samuti dokumendid, millele esimesena nimetatud viitavad. Kui see nii ei ole, küsige meilt kindlasti kirjalikult puuduolevad dokumendid“.
9.
Lepingu viimases lõigus oli omakorda märgitud, et „[t]arnija kinnitab, et ta on teadlik käesoleva tellimuse tingimustest, kehtivatest lepingu tüüptingimustest, mis on kaasa pandud lisana, ja võimalikest raamkokkulepete või lepingute tingimustest ning nõustub nendega“.
10.
„Lepingu tüüptingimuste“ punkti 23.1 „Kohaldatav õigus ja vaidluste lahendamine“ kohaselt „[k]ohaldatakse Tellimuse suhtes ja selle tõlgendamisel Prantsuse õigust. Kohaldatav ei ole Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni 11. aprilli 1980. aasta konventsioon kaupade rahvusvahelise ostu-müügilepingute kohta. Tellimuse kehtivuse, tõlgendamise, täitmise ja lõpetamisega seoses tekkinud või nendega seonduvate vaidluste, mille lahenduses pooled kokkuleppele ei jõua, lõplik lahendamine kuulub Pariisi kohtute alluvusse, sealhulgas kiirendatud menetluse, rikkumise lõpetamise menetluse ja ajutiste meetmete kohaldamise menetluse raames“.
11.
Poolte vahel tekkis õigusvaidlus seoses lepingute täitmisega ja Hőszig pöördus Pécsi Törvényszékki (Pécsi kohus, Ungari) kui täitmise koha järgsesse kohtusse.
12.
Eelotsusetaotluse kohaselt viitab hageja oma argumentides määruse nr 593/2008 „nõustumust ja sisulist kehtivust” käsitleva artikli 10 lõikes 2 sätestatule ning väidab, et ilmselgelt ei saa asuda seisukohale, et ta tegutses mõistlikult, nõustudes tagajärgede suhtes Prantsuse õiguse kohaldamisega, sest tema toodetud toode on lepingu objekt ja täitmise koht on sarnaselt tootmise kohaga tema Ungari asukoht, nii et kogu tootmisprotsess kuni tellijale tarnimiseni leidis aset Ungaris.
13.
Kõike eelnevat arvestades väidab hageja, et kuivõrd ta tugines Ungari õigusega kooskõlalisele tõlgendamisele, siis tuleb „lepingu tüüptingimuste“ ja lepingute vahelist suhet analüüsida Ungari õiguse alusel.
14.
Hageja väidab, et Polgári törvénykönyvi (Ungari tsiviilseadustik) artiklite 205/A ja 205/B kohaselt, mis käsitlevad tüüptingimuste lepinguga hõlmamist, ei ole kostja õiguseellase „lepingu tüüptingimused“ poolte vahel sõlmitud lepingute osa.
15.
Sel põhjusel leiab hageja, et kostja õiguseellase „lepingu tüüptingimustes“ sisalduv, kohaldatavat õigust käsitlev lepingutingimus ei ole asjakohane ning et selles osas tuleb kohaldada määruse nr 593/2008 artikli 4 lõike 1 punkti b, mille kohaselt teenuse osutamise leping on reguleeritud selle riigi õigusega, kus on teenuse osutaja – st hageja – harilik viibimiskoht.
16.
Ungari kohtu pädevuse osas on hageja seisukohal, et – arvestades seda, et kostja õiguseellase „lepingu tüüptingimused“ ei ole eespool toodud põhjustel lepingute osaks – pädev kohus tuleb kindlaks määrata määruse nr 44/2001 artikli 5 lõike 1 punktis a sätestatu alusel, mille kohaselt peab asja lahendama selle paiga kohus, kus täideti või oleks tulnud täita asjaomane kohustus, st Pécsi Törvényszék (Pécsi kohus, Ungari).
17.
Hageja väidab teise võimalusena ja juhuks, kui kohus asub seisukohale, et kostja õiguseellase „lepingu tüüptingimused“ on lepingute osa, ka seda, et nendes tüüptingimustes sisalduv kohtualluvuse klausel ei ole kooskõlas määruse nr 44/2001 artikli 23 lõike 1 nõuetega, sest see klausel viitab „Pariisi kohtutele“. Esiteks ei ole Pariis mitte liikmesriik, vaid linn, ja teiseks ei viita väljend „Pariisi kohtud“ ühelegi konkreetsele kohtule, vaid kõigile kohtutele, mis asuvad selles linnas.
18.
Lisaks selgitab eelotsusetaotluse esitanud kohus, et tuginedes oma õiguseellase „lepingu tüüptingimuste“ punktis 23 sätestatule ei ole kostja arvates eelotsusetaotluse esitanud kohus pädev; nimetatud punkt käsitleb „kaupa ja teenuseid“ ning reguleerib kohaldatavat õigust ning vaidluste lahendamist.
19.
Kostja väitel on „lepingu tüüptingimused“ lepingute osa ning seetõttu ei ole Ungari kohus nende punktis 23 sätestatu alusel pädev lepingust tulenevaid vaidlusi lahendama. Kostja väidab seetõttu, et hageja ei esitanud oma hagi käesolevas asjas õigesse kohtusse.
20.
Kostja on seisukohal, et määruse nr 593/2008 artikli 10 lõige 2 võimaldab analüüsida, kas nõustumuse andmise suhtes on mõistlik kohaldada Prantsuse õigust.
21.
Kostja on seisukohal, et määruse nr 593/2008 artikli 3 lõikes 1 ja artikli 10 lõikes 1 sätestatu kohaselt ning arvestades juhtumi asjaolusid, on Prantsuse õiguse valimine kohaldatavaks õiguseks, mille alusel kindlaks määrata hageja tegevuse tagajärg, täiesti mõistlik, sest kostja õiguseellane tegutses Prantsuse elektrijaamadesse tehtava suuremahulise investeeringu osas Prantsusmaal korraldatud riigihankemenetluses edukaks tunnistatud pakkuja alltöövõtjana; kostja tegevust reguleerib Prantsuse õigus ning kostja sõlmis hagejaga sellest hankemenetlusest johtuvate töödega seoses ning metallstruktuuride tootmise eesmärgil pikaajalise lepingulise suhte, mis hõlmab erinevaid kokkuleppeid. Eespool toodud põhjustel väidab kostja seega, et ühe poole – ostja – tegevust reguleeriva õiguse valimine on täiesti mõistlik ning kooskõlas kaubandustavaga, eeskätt siis, kui ostu-müügilepingu objekti kasutatakse ostja asukohajärgses riigis äärmiselt reguleeritud turul; sel moel on mõistlik kohaldada Prantsuse õigust hageja tegevuse analüüsimisel.
22.
Kostja leiab, et „lepingu tüüptingimuste“ punktis 23 sisalduv kohtualluvuse klausel on täielikult kooskõlas määruse nr 44/2001 artikli 23 lõikes 1 sätestatuga, sest Pariisi linna kohtud on konkreetse liikmesriigi (Prantsusmaa) kohtud. Asjaolu, et Pariisi kohtud ei tähenda kõiki Prantsusmaa kohtuid, ei muuda kohtualluvuse klauslit tühiseks. Kostja leiab, et hageja poolt välja pakutud kitsendav tõlgendus ei arvesta määruse nr 44/2001 põhjendust 14, mille kohaselt tuleb austada lepingupoolte autonoomiat.
23.
Selles kontekstis esitas Pécsi Törvényszék (Pécsi kohus, Ungari) 4. mai 2015. aasta määrusega, mis laekus Euroopa Kohtusse 15. mail 2015, Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:
„I Seoses [määrusega nr 593/2008] […]:
1.
Kas liikmesriigi kohus võib tõlgendada määruse nr 593/2008 artikli 10 lõikes 2 kasutatud väljendit „asjaoludest ilmneb“ nii, et „asjaolude, mida tuleb arvesse võtta“ analüüsimisel selleks, et teha kindlaks, kas lepingupoole hariliku viibimiskoha riigi õiguse kohaselt on nõustumuse puudumine mõistlik, on kohane tugineda lepingu sõlmimise asjaoludele, lepingu objektile ja lepingu täitmisele?
1.1. Kas eelmises lõikes 1 kirjeldatud olukorrast tulenevaid tagajärgi, millele viitab artikli 10 lõige 2, tuleb tõlgendada nii, et kui ühe poole esitatud viitest [oma hariliku viibimiskoha riigi õigusele] tulenevalt nähtub asjaoludest, et nõustumus lõike 1 alusel kohaldatava õigusega ei ole selle poole tegevuse mõistlik tagajärg, peab kohus hindama lepingutingimuse olemasolu ja kehtivust selle poole hariliku viibimiskoha riigi õiguse kohaselt, kes sellele tugines?
2.
Kas kõnealuse liikmesriigi kohus võib tõlgendada määruse nr 593/2008 artikli 10 lõikes 2 sätestatut nii, et kohtul on kaalutlusruum – kõigi juhtumi asjaoludega arvestades – hinnata, kas arvesse võetavaid asjaolusid arvestades ei olnud nõustumus artikli 10 lõike 1 alusel kohaldatava õigusega poole tegevuse mõistlik tagajärg?
3.
Kas juhul, kui pool tugineb – vastavalt määruse nr 593/2008 artikli 10 lõikele 2 – oma nõustumuse puudumise tõendamiseks oma hariliku viibimiskoha riigi õigusele, peab liikmesriigi kohus võtma arvesse selle poole hariliku viibimiskoha riigi õigust, et nimetatud riigi õiguse alusel välja selgitada, kas nimetatud „asjaolusid“ arvestades ei kujutanud selle poole nõustumus lepingus määratud õiguse kohaldamisega endast mõistlikku tegevust?
3.1. Kas sellisel juhul on ühenduse õigusega vastuolus liikmesriigi kohtu selline tõlgendus, mille kohaselt „asjaolude“ analüüsimine, tegemaks kindlaks, kas nõustumuse puudumine on mõistlik, hõlmab lepingu sõlmimise asjaolusid, lepingu objekti ja lepingu täitmist?
II Seoses [määrusega nr 44/2001]:
1.
Kas määruse nr 44/2001 artikli 23 lõikes 1 sätestatuga on vastuolus liikmesriigi kohtu tõlgendus, mille kohaselt on vaja viidata konkreetsele kohtule, või – arvestades selle määruse põhjenduses 14 sätestatuga – piisab sellest, kui sõnastusest nähtub üheselt poolte tahe või kavatsus?
1.1. Kas määruse nr 44/2001 artikli 23 lõikes 1 sätestatuga on kooskõlas liikmesriigi kohtu tõlgendus, mille kohaselt ühe poole koostatud lepingu tüüptingimustes sisalduv kohtualluvuse klausel, mille kohaselt pooled on kokku leppinud, et tellimuse kehtivuse, täitmise ja lõpetamisega seoses tekkinud või nende aspektidega seonduvate vaidluste, mille lahenduses pooled kokkuleppele ei jõua, lõplik lahendamine kuulub ühe konkreetse liikmesriigi konkreetse linna kohtute (täpsemalt Pariisi kohtute) alluvusse, on piisavalt selge, et selle sõnastusest nähtuks üheselt – arvestades selle määruse põhjenduses 14 sätestatuga – poolte tahe või kavatsus seoses viidatud liikmesriigiga?“
24.
Kirjalikud seisukohad on esitanud Alstom ning Ungari valitsus ja Euroopa Komisjon. Viimased kaks esitasid 21. jaanuaril 2016 toimunud istungil ka oma suulised seisukohad.
Kohtujuristi analüüs
Esialgsed märkused
25.
Eelotsusetaotluse esitanud kohtu eesmärk on välja selgitada, kas ta on pädev asja menetlema. Selleks esitab ta Euroopa Kohtule kaks küsimust. Neist esimene on määruse nr 593/2008 artikli 10, teine aga määruse nr 44/2001 artikli 23 tõlgendamise kohta.
26.
Määruse nr 593/2008 artikli 1 lõike 2 punkt e sätestab sõnaselgelt, et määruse reguleerimisalast jäetakse välja „kohtualluvuskokkulepped“. Seega ei saa see määrus kohtualluvuse kindlaksmääramisel oluline olla.
27.
Sisuliselt soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus teada, kas määruse nr 44/2001 artikli 23 lõikes 1 sätestatuga on vastuolus ühe poole koostatud lepingu tüüptingimustes sisalduv kohtualluvuse klausel, mille kohaselt kuulub pooltevaheliste vaidluste lõplik lahendamine ühe liikmesriigi konkreetse linna kohtute, käesoleval juhul Pariisi linna kohtute alluvusse. Minu ettepanek on, et Euroopa Kohus peaks vastuse andma just sellele küsimusele.
28.
Käesolevas ettepanekus viitan sageli Euroopa Kohtu praktikale, mis puudutab 27. septembri 1968. aasta konventsiooni kohtualluvuse ja kohtuotsuste täitmise kohta tsiviil‑ ja kaubandusasjades ( *5 ) (edaspidi „ Brüsseli konventsioon“), sest kuna määrus nr 44/2001 asendab Brüsseli konventsiooni, kehtib Euroopa Kohtu tõlgendus konventsiooni sätetele ka selle määruse omadele, juhul kui nende õigusaktide sätteid saab käsitada samaväärsetena. ( *6 ) Euroopa Kohus on juba sõnaselgelt sedastanud, et seda ongi Brüsseli konventsiooni artikli 17 lõige 1 ja määruse nr 44/2001 artikli 23 lõige 1, mille sõnastus on peaaegu identne. ( *7 )
29.
Kohtualluvuse kokkulepetel on rahvusvahelistes kohtumenetlustes tohutu tähtsus. ( *8 ) Artikkel 23, mida on õigusega nimetatud määruse nr 44/2001 üheks tähtsaimaks sätteks, ( *9 ) peab realiseerima poolte autonoomia määruse nr 44/2001 süsteemi piires. ( *10 ) Sätte eesmärk on tagada õiguskindlus, võimaldades usaldusväärselt kohtualluvust prognoosida. ( *11 ) Kohtualluvuse kokkuleppe toime seisneb eelkõige määruse nr 44/2001 artiklites 2 ja 5 kindlaks määratud kohtualluvuse välistamises. ( *12 ) Seega võib kindlalt eeldada, et määruse nr 44/2001 artikkel 23 on määruse teistest, kohtualluvust käsitlevatest sätetest „ülimuslikum“ ( *13 ).
30.
Määruse nr 44/2001 artikli 23 lõige 1 käsitleb ainult kohtualluvuse kokkuleppeid, mitte lepingute sisulisi sätteid. Seepärast sedastas Euroopa Kohus kohtuotsuses Benincasa, et „kohtualluvust käsitlevat tingimust, mis täidab menetluslikku eesmärki, reguleerivad konventsiooni need sätted, mille eesmärk on kindlaks määrata rahvusvahelise kohtualluvuse ühtsed normid. Põhilepingu sisulisi sätteid, milles see tingimus sisaldub, ja ka vaidlusi selle lepingu kehtivuse üle, reguleerib aga lex causae, mis määratakse kindlaks pädeva kohtu riigi rahvusvahelise eraõiguse kohaselt“. ( *14 ) Kohtualluvuse kokkulepe on seega pooltevahelise lepingu saatusest sõltumatu. ( *15 )
31.
Lisaks on Euroopa Kohus alates kohtuotsusest Powell Duffryn järeldanud, et määruse nr 44/2001 artikli 23 mõistet „kohtualluvuse kindlaksmääramise kokkulepe“ tuleb tõlgendada mitte lihtsa viitena ühe või teise riigi siseriiklikule õigusele, vaid seda tuleb käsitada iseseisva mõistena. ( *16 )
32.
Samuti on kohtupraktikas välja kujunenud, et artikli 23 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et kohtualluvuse kokkulepet võib hinnata ainult arvesse võttes nimetatud artiklis sätestatud nõuetega seotud kaalutlusi. Kaalutlused kindlaksmääratud kohtu ja menetletava suhte vaheliste seoste üle, kohtualluvuse kindlaksmääramist käsitleva tingimuse kehtivuse üle või vastutust käsitlevate sisuliste normide üle, mida kindlaksmääratud kohus peab kohaldama, nende nõuetega seotud ei ole. ( *17 )
33.
Euroopa Kohus on sedastanud, et seades kohtualluvuse tingimuse kehtivuse sõltuvusse kokkuleppe olemasolust lepinguosaliste vahel, kehtestab see säte asja arutava kohtu kohustuse kontrollida esmalt, kas lepinguosaliste vahel oli ka tegelikult selge ja ühemõtteline kokkulepe tingimuse osas, mis annab asja lahendamiseks pädevuse sellele kohtule, ning et selles artiklis 23 sätestatud vorminõuete eesmärk on tagada, et pooltevaheline kokkulepe on tõepoolest olemas. ( *18 )
34.
Teisisõnu on Euroopa Kohus seisukohal, et kokkuleppe olemasolu saab järeldada tõsiasjast, et määruse nr 44/2001 artikli 23 lõikes 1 sätestatud vorminõuded on täidetud.
35.
On selge, et kokkulepe, arvestades eriti pooltevahelise konsensuse küsimust, koosneb juba oma olemuselt peale puhtvormiliste nõuete ka subjektiivsetest elementidest, mis tõstatab küsimuse, mil määral reguleerib neid määruse nr 44/2001 artikli 23 lõige 1 ja kas või pigem kuivõrd lubab see säte kokkuleppe kõigi ülejäänud nõuete puhul, nagu näiteks õigus‑ ja teovõime, kehtetu tahteavaldus ( *19 ) jne, viidata siseriiklikule õigusele. ( *20 ) Seega ei ole määruse nr 44/2001 artikli 23 lõike 1 kohaldamisalasse ja sellest välja jäävate elementide vaheline eraldusjoon veel täiesti selge. ( *21 )
36.
Seda silmas pidades väljendan Euroopa Kohtule oma seisukohta, et käesolevat asja on minu arvates võimalik lahendada olemasoleva kohtupraktika põhjal ilma, et see viiks üldise aruteluni selle eraldusjoone teemal.
37.
On selge, et eelotsusetaotluse esitanud kohus peab ise tuvastama, kas lepinguosaliste vahel oli ka tegelikult kohtualluvust kindlaks määrava tingimuse osas kokkulepe. Käesoleva ettepaneku punktides 28–33 kirjeldatud kaalutlustest ja minu käsutuses olevast teabest lähtudes tundub mulle, et see kokkulepe oli olemas.
Kokkulepe
38.
Tegemaks kindlaks, kas poolte vahel on ka tegelikult saavutatud selge ja ühemõtteline kokkulepe, nagu nõuab Euroopa Kohtu eespool osutatud praktika, tuleb välja selgitada, kas artikli 23 lõike 1 vorminõuded on täidetud.
39.
Põhjalikumalt on vaja analüüsida kaht küsimust: kas artikli 23 lõike 1 punktis a ette nähtud kirjaliku vormi nõue oli täidetud, ja kui, siis kas kirjeldus „Pariisi kohtud“ on piisavalt täpne.
40.
Minu arvates tuleks mõlemale küsimusele vastata jaatavalt.
41.
Euroopa Kohus on sedastanud, et „kui kohtualluvuse tingimus sisaldub ühe poole üldistes müügitingimustes, mis on trükitud lepingu tagaküljele, on konventsiooni artikli 17 esimeses lõigus ette nähtud nõue [et kokkulepe peab olema sõlmitud kirjalikult] täidetud ainult siis, kui selles mõlema poole poolt alla kirjutatud lepingus on sõnaselge viide ( *22 ) nimetatud üldistele tingimustele“. ( *23 )
42.
Alstomi õiguseellase lepingute tüüptingimuste punkt 23, millele lepingus otseselt viidati, näeb selgelt ja ühemõtteliselt ette Pariisi kohtute pädevuse.
43.
Mis puudutab küsimust, kas väljend „Pariisi kohtud“ on piisavalt täpne, siis olen seisukohal, et on küll. Euroopa Kohus on sedastanud, et Brüsseli konventsiooni artiklit 17 ei saa tõlgendada nii, et kohtualluvuse tingimus peab olema sõnastatud viisil, mis võimaldaks pädeva kohtu kindlaks määrata ainult selle sõnastuse põhjal. Piisab sellest, kui selles tingimuses on nimetatud need objektiivsed tegurid, mille põhjal on pooled kokku leppinud kohtus või kohtutes, kellel nad lasevad omavahelisi vaidlusi lahendada. Neid tegureid, mis peavad olema piisavalt täpsed, nii et kindlaksmääratud kohus saaks oma pädevust kontrollida, võib vajaduse korral kindlaks määrata asja konkreetsete asjaolude põhjal. ( *24 ) Mis puudutab lisaks väidet, et Pariisi piires on mitu kohut, kes oleksid pädevad lahendama küsimusi nagu käesolevas asjas, järeldas Euroopa Kohus kohtuotsuses Meeth ( *25 ), et Brüsseli konventsiooni artiklit 17 ei saa tõlgendada nii, et selle mõte on välistada poolte õigus leppida omavaheliste vaidluste lahendamiseks kokku kahes või enamas kohtus. ( *26 )
44.
Jääb veel küsimus, mis õiguse kohaselt tuleb kindlaks määrata, milline Pariisi kohus on pädev. Sellega seoses tahaksin tsiteerida kohtujurist Capotortit, kes märkis oma ettepanekus kohtuasjas Meeth tingimuse kohta, mis määras pädevaks ühe riigi kohtud: „[m]inu arvates on selge, et sedasi sõnastatud tingimus viitab johtumisi [nõude] väärtuse ja esemega seotud territoriaalse kohtualluvuse normistikule, mis kõnealuses riigis kehtib, et määrata täpselt kindlaks kohus, kus menetlus tuleb algatada.“ ( *27 ) Selles kohtuasjas tehtud otsuses ( *28 ) pidas Euroopa Kohus seda enesestmõistetavaks ega käsitlenud seda põhjalikumalt. Minu arvates kehtib sama mõttekäik ka käesolevas asjas. Küsimuse puhul, milline Pariisi kohus täpselt on pädev, tuleb lähtuda Prantsuse menetlusõigusest. ( *29 )
Määrus (EL) nr 1215/2012 ja 2005. aasta Haagi konventsioon
45.
Teatavasti on määrus nr 44/2001 asendatud määrusega (EL) nr 1215/2012. ( *30 ) Viimase sätted ei ole selle artiklis 66 sätestatud üleminekusätete kohaselt põhikohtuasjas arutusel oleva vaidluse suhtes kohaldatavad. ( *31 ) Arvestades aga, et uuestisõnastamise eesmärk oli parandada kohtualluvuse kokkulepete tõhusust, kuigi küll seoses nende suhtega lis pendens’iga, ( *32 ) teen ettepaneku heita pilk ka uuesti sõnastatud tekstile.
46.
Määruse nr 1215/2012 artikkel 25 sätestab nüüd, et „[k]ui pooled, olenemata sellest, kus on nende alaline elukoht, on kokku leppinud, et konkreetsest õigussuhtest tulenenud või tuleneda võivate vaidluste lahendamiseks on pädev liikmesriigi kohus või kohtud, on see kohus või need kohtud pädevad, välja arvatud juhul, kui kõnealune kokkulepe on sisulise kehtivuse poolest asjaomase liikmesriigi õiguse kohaselt tühine“. ( *33 )
47.
Võiks väita, et see uus sõnastus hõlmab nüüd kõiki materiaalõiguse küsimusi, nende hulgas kokkuleppe nõudeid, ja püüab seepärast ümber lükata Euroopa Kohtu praktikat tegeliku kokkuleppe olemasolu iseseisva kindlaksmääramise küsimuses. ( *34 ) Mina seda nii kergesti ei arvaks. Sõnastus „välja arvatud juhul, kui“ paistab viitavat kohtualluvuse kokkuleppe eeldatavale kehtivusele. ( *35 ) Pealegi ei ole uuesti sõnastatud määruse ettevalmistavates materjalides ühtki märki selle kohta, et määruse eesmärk on muuta või mõjutada Euroopa Kohtu praktikat selles küsimuses. ( *36 ) Paistab hoopis, et uus sõnastus peegeldab kohtuasjas Elefanten Schuh kohtujurist Slynni poolt võetud lähenemisviisi, mille kohaselt selleks, et teha kindlaks, kas kohtualluvuse kokkulepe – EL-i õigusega reguleerimata küsimustes – ( *37 ) on ka tegelikult olemas, tuleb lähtuda selle liikmesriigi õigusest, mille kohtud on pädevaks määratud. ( *38 ) Määruse nr 44/2001 artikli 23 kohaselt tuleks aga hoopis arvata, et selles küsimuses tuleb lähtuda selle liikmesriigi õigusest, mille kohtutele on küsimus lahendamiseks antud.
48.
Igal juhul ei viita käesolevas asjas miski kahtlustele kohtualluvuse kokkuleppe sisulise kehtivuse osas. Seetõttu ei ole vaja materiaalõigusele üldse viidata.
49.
Peamine põhjus, miks määruse nr 1215/2012 artikli 25 lõikesse 1 lisati eespool tsiteeritud sõnastus, seisneb minu arvates selles, et viia see artikkel kooskõlla 1. oktoobril 2015 jõustunud kohtualluvuse kokkulepete Haagi konventsiooni ( *39 ) artikliga 5. ( *40 ) Selle esimene lõik sätestab: „[a]inupädeva kohtu valiku kokkuleppes nimetatud ühe osalisriigi kohus või kohtud on pädevad tegema otsuseid kokkuleppe kohaldamisalasse jäävates kohtuasjades, välja arvatud juhul, kui kokkulepe on kõnealuse riigi õiguse kohaselt kehtetu“. ( *41 )
50.
Euroopa Liit on ühinenud nii Haagi rahvusvahelise eraõiguse konverentsiga ( *42 ) kui ka kohtualluvuse kokkulepete Haagi konventsiooniga. ( *43 ) Arvestades, et konventsiooni kohaldamisala kuulub valdkonda, kus Euroopa Liit on määrustega nr 44/2001 ja nr 1215/2012 oma pädevust teostanud, on arusaadav huvi viia konventsioon ja Euroopa Liidu poolt nende määrustega loodud süsteem omavahel võimalikult suurde kooskõlla.
51.
Üldisemalt kõneldes tuleb kohtu valiku kokkulepet, milles nimetatakse ühe osalisriigi kohtud või ühe osalisriigi üks konkreetne kohus või mitu konkreetset kohut, 2005. aasta Haagi konventsiooni artikli 3 punkti b kohaselt käsitada erandliku kohtualluvuse kokkuleppena, välja arvatud juhul, kui pooled on sõnaselgelt sätestanud teisiti. Lisaks juhib komisjon õigusega tähelepanu asjaolule, et konventsiooni seletuskiri ( *44 ) käsitleb konkreetselt ka kokkuleppeid, mis nimetavad pädevaks ühe riigi kohtud üldiselt või ühe riigi ühe konkreetse kohtu või mitu konkreetset kohut. ( *45 )
Ettepanek
52.
Esitatud põhjendustest lähtudes teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata Pécsi Törvényszéki (Pécsi kohus, Ungari) esitatud teisele eelotsuse küsimusele järgmiselt:
Ühe poole lepingute tüüptingimust, millele pooltevaheline leping viitab ja mis määrab vaidluste, mille lahenduses pooled kokkuleppele ei jõua, lõpliku lahendamise liikmesriigi ühe konkreetse linna kohtute erandlikku kohtualluvusse, tuleb tõlgendada „kokkuleppena kohtualluvuse kohta“ nõukogu 22. detsembri 2000. aasta määruse (EÜ) nr 44/2001 kohtualluvuse ja kohtuotsuste täitmise kohta tsiviil‑ ja kaubandusasjades artikli 23 lõike 1 tähenduses.
( *1 ) Algkeel: inglise.
( *2 ) Nõukogu 22. detsembri 2000. aasta määrus 44/2001 kohtualluvuse ja kohtuotsuste täitmise kohta tsiviil‑ ja kaubandusasjades (EÜT 2001 L 12, lk 1; ELT eriväljaanne 19/04, lk 42).
( *3 ) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. juuni 2008. aasta määrus (EÜ) nr 593/2008 lepinguliste võlasuhete suhtes kohaldatava õiguse kohta („Rooma I“) (ELT 2008 L 177, lk 6).
( *4 ) Edaspidi „Alstomi õiguseellane“.
( *5 ) EÜT 1972, L 299, lk 32. Konventsiooni on muudetud konventsioonidega uute liikmesriikide ühinemisel kõnealuse konventsiooniga.
( *6 ) Kohtuotsus TNT Express Nederland (C‑533/08, EU:C:2010:243, punkt 36 ja seal viidatud kohtupraktika).
( *7 ) Vt kohtuotsus Refcomp (C‑543/10, EU:C:2013:62, punkt 19).
( *8 ) Vt Hess, B., Europäisches Zivilprozessrecht, C. F. Müller, Heidelberg, 2010, lk 310, punkt 128.
( *9 ) Vt Magnus, U. – U. Magnus ja P. Mankowski, Brussels I Regulation, 2nd ed., Sellier, 2012, Munich, artikkel 23, punkt 1.
( *10 ) Vt ka määruse nr 44/2001 põhjendus 14: „tuleb austada lepingupoolte autonoomiat, võttes arvesse käesoleva määrusega ette nähtud ainupädevuse aluseid“.
( *11 ) Vt kohtuotsus Benincasa (C‑269/95, EU:C:1997:337, punkt 28).
( *12 ) Vt nt kohtuotsus Galeries Segoura (25/76, EU:C:1976:178, punkt 6).
( *13 ) Kasutades Magnus, U. terminoloogiat väljaandes U. Magnus ja P. Mankowski, Brussels I Regulation, 2nd ed., Sellier, 2012, Munich, artikkel 23, punkt 15.
( *14 ) Vt kohtuotsus Benincasa (C‑269/95, EU:C:1997:337, punkt 25).
( *15 ) Vt Kropholler, J., von Hein, J., Europäisches Zivilprozessrecht, Verlag Recht und Wirtschaft, Frankfurt 2011, 9. väljaanne., määruse artikkel 23, punkt 17.
( *16 ) Vt kohtuotsused Powell Duffryn (C‑214/89, EU:C:1992:115, punktid 13 ja 14) ning Refcomp (C‑543/10, EU:C:2013:62, punkt 21).
( *17 ) Vt kohtuotsus Castelletti (C‑159/97, EU:C:1999:142, punkt 52).
( *18 ) Vt kohtuotsused MSG (C‑106/95, EU:C:1997:70, punkt 15 ja seal viidatud kohtupraktika) ning El Majdoub (C‑322/14, EU:C:2015:334, punkt 29).
( *19 ) Prantsuse õigusterminoloogias vice du consentement.
( *20 ) Küsimust, millise riigi õigusest selliste küsimuste puhul tuleb lähtuda, on käsitletud õiguskirjanduses. Vt Kropholler, J., von Hein, J., Europäisches Zivilprozessrecht, Verlag Recht und Wirtschaft, Frankfurt, 9. väljaanne., määruse artikkel 23, punkt 28.
( *21 ) Vt nt Gebauer, M., „Das Prorogationsstatut i.m Europäischen Zivilprozessrecht“ – H. Kronke / K. Thorn (Hrsg), Grenzen überwinden – Prinzipien bewahren, Festschrift für Bernd von Hoffmann zum 70. Geburtstag, Verlag Ernst und Werner Gieseking, Bielefeld, 2001, lk 577–588; vt lk 577.
( *22 ) Kohtujuristi kursiiv.
( *23 ) Vt kohtuotsus Estasis Saloti di Colzani (24/76, EU:C:1976:177, punkt 10). Vt ka Torbus, A., Umowa Jurysdykcyjna w Systemie Międzynarodowego Postępowania Cywilnego, Toruń, 2012, lk 262.
( *24 ) Vt kohtuotsus Coreck (C‑387/98, EU:C:2000:606, punkt 15).
( *25 ) Kohtuotsus Meeth (23/78, EU:C:1978:198).
( *26 ) Vt kohtuotsus Meeth (23/78, EU:C:1978:198, punkt 5).
( *27 ) Vt kohtujuristi ettepanek, Capotorti, kohtuasi Meeth (23/78, EU:C:1978:183, punkt 2).
( *28 ) Kohtuotsus Meeth (23/78, EU:C:1978:198).
( *29 ) Vt ka punkt 51 allpool.
( *30 ) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 12. detsembri 2012. aasta määrus kohtualluvuse ning kohtuotsuste tunnustamise ja täitmise kohta tsiviil‑ ja kaubandusasjades (ELT 2012 L 351, lk 1).
( *31 ) Selle sätte lõike 1 kohaselt kohaldatakse määrust nr 1215/2012 ainult 10. jaanuaril 2015 või pärast seda algatatud kohtumenetluste suhtes.
( *32 ) Vt määruse nr 1215/2012 põhjendus 22 ja komisjoni ettepaneku KOM(2010) 748 (lõplik) seletuskiri, Brüssel, 14.12.2000, lk 3–4, avaldatud aadressil .
( *33 ) Kohtujuristi kursiiv.
( *34 ) Seda võimalust mainib Magnus, U. – U. Magnus ja P. Mankowski, Brussels I bis Regulation, Verlag Otto Schmidt, Köln, 2016, artikkel 23, punkt 79a, kuigi autor ise seda seisukohta ei jaga.
( *35 ) Vt ka Lenaerts, K., Stapper, Th., „Die Entwicklung der Brüssel I-Verordnung im Dialog des Europäischen Gerichtshofs mit dem Gesetzgeber“ – 78 Rabels Zeitschrift für ausländisches und internationales Privatrecht (RabelsZ), 2014, lk 252–293, vt lk 282; ja Magnus, U. – U. Magnus ja P. Mankowski, Brussels I bis Regulation, Verlag Otto Schmidt, Köln, 2016, artikkel 25, punkt 79a.
( *36 ) Vt Magnus, U. – U. Magnus ja P. Mankowski, Brussels I bis Regulation, Verlag Otto Schmidt, Köln, 2016, artikkel 25, punkt 79a.
( *37 ) Vt punkt 35 eespool.
( *38 ) Vt kohtujuristi ettepanek, Slynn, kohtuasi Elefanten Shuh (150/80, EU:C:1981:112, lk 1698). Vt ka Mankowski, P. – Rauscher, T. (Hrsg.), Brüssel Ia-VO, 4. väljaanne., Verlag Otto Schmidt, Köln, 2016, artikkel 25, punkt 26.
( *39 ) 30. juuni 2005. aasta kohtu valiku kokkulepete konventsioon, avaldatud aadressil .
( *40 ) See on pärast käesoleva asja asjaolude esinemist või kuupäeva, mil siseriiklik kohus esitas oma eelotsusetaotluse Euroopa Kohtule.
( *41 ) Kohtujuristi kursiiv.
( *42 ) Vt nõukogu 5. oktoobri 2006. aasta otsus 2006/719/EÜ ühenduse ühinemise kohta Haagi rahvusvahelise eraõiguse konverentsiga (ELT 2006 L 297, lk 1).
( *43 ) Euroopa Liit on konventsioonile alla kirjutanud ja selle ratifitseerinud. Arvestades, et Euroopa Liidu pädevuses on kõik konventsiooniga reguleeritud küsimused, on konventsioon tänu sellele, et liit on selle ratifitseerinud, liidu liikmesriikidele (peale Taani: vt Taani seisukohta käsitleva protokolli artiklid 1 ja 2) automaatselt siduv. Praegu on konventsioon siduv 29 osalisele: Euroopa Liit, selle 27 liikmesriiki (s.o kõik peale Taani) ja Mehhiko; vt .
( *44 ) 2005. aasta kohtualluvuse kokkulepete Haagi konventsiooni seletuskiri, Trevor Hartley ja Masato Dogauchi (edaspidi „konventsiooni seletuskiri“), avaldatud aadressil .
( *45 ) Vt konventsiooni seletuskirja punkt 103: „Seega tuleb „Prantsusmaa kohtuid“ pädevaks nimetavat kokkulepet konventsiooni tähenduses pidada sama välistavaks, isegi kui see kokkulepe ei määra kindlaks, milline Prantsusmaa kohus täpselt asja menetleb, ja isegi kui ta ei välista sõnaselgelt teiste riikide kohtute pädevust. Sellisel juhul otsustatakse selle üle, millises kohtus või millistes kohtutes menetlust algatada, vastavalt Prantsuse õigusele. Iga sellise reegli kohaselt võib hageja valida mis tahes Prantsusmaa kohtu.“
Full & Egal Universal Law Academy