20.7.2015
ET
Euroopa Liidu Teataja
C 236/22
Eelotsusetaotlus, mille on esitanud Sächsisches Oberverwaltungsgericht (Saksamaa) 30. märtsil 2015 – Der Bundesbeauftragte für Asylangelegenheiten versus N
(Kohtuasi C-150/15)
(2015/C 236/31)
Kohtumenetluse keel: saksa
Eelotsusetaotluse esitanud kohus
Sächsisches Oberverwaltungsgericht
Põhikohtuasja pooled
Apellatsioonkaebuse esitaja: Der Bundesbeauftragte für Asylangelegenheiten
Vastustaja apellatsioonimenetluses: N
Menetluses osales: Saksamaa Liitvabariik
Eelotsuse küsimused
1.
Kas direktiivi 2011/95/EL (1) artikli 9 lõike 1 punkti a koostoimes artikli 10 lõike 1 punktiga b tuleb tõlgendada nii, et
a)
tuleb eeldada Euroopa Liidu põhiõiguste harta (edaspidi „põhiõiguste harta”) artikli 10 lõikega 1 ja Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (edaspidi „EIÕK”) artikli 9 lõikega 1 tagatud usuvabaduse rasket rikkumist ja seega direktiivi 2011/95 artikli 9 lõike 1 punktis a märgitud tagakiusamist, kui teatava usudoktriiniga, mida taotleja tunnistab ja kuulutab, ette nähtud usulised toimingud või käitumine, mis on selle usukäsituse keskne osa või põhineb taotleja religioossel uskumusel, olles eriti tähtis tema usulise identiteedi säilitamiseks, on asjaomases päritoluriigis karistuse ähvardusel keelatud,
või
b)
on nõutav, et teatavat usku tunnistav ja kuulutav taotleja tõendab täiendavalt, et sellise usukäsituse keskse osana ette nähtud usulised toimingud või käitumine, mis on tema päritoluriigis karistuse ähvardusel keelatud, on tema usulise identiteedi säilitamiseks „eriti tähtsad” ja selles tähenduses „vajalikud”?
2.
Kas direktiivi 2011/95 artikli 9 lõiget 3 koostoimes artikli 2 punktiga d tuleb tõlgendada nii, et
selleks, et tuvastada taotleja põhjendatud kartus tagakiusamise ees ja teda ähvardav tegelik oht (real risk), et mõni direktiivi 2011/95 artiklis 6 nimetatud isik teda taga kiusab või ebainimlikult või väärikust alandavalt kohtleb või karistab,
pidades silmas taotleja tunnistatava ja kuulutatava usukäsituse keskseks osaks olevaid usulisi toiminguid või käitumist, mis on taotleja usulise identiteedi säilitamiseks eriti tähtsad ja tema päritoluriigis karistuse ähvardusel keelatud,
a)
tuleb seose hindav analüüs läbi viia nii, et võrreldakse seost taotleja usukäsitust keelust olenemata tunnistavate isikute hulga ja asjaomaste usuliste toimingute tõttu taotleja päritoluriigis aset leidnud tegelike tagakiusamisjuhtude arvu vahel, võttes arvesse asjaomase riigi kriminaalmenetluse praktika võimalikku ebakindlust ja ettearvamatust,
või
b)
piisab sellest, kui tõendatakse taotleja päritoluriigi kriminaalmenetluse praktikas selliste õigusnormide tegelikku kohaldamist, mis karistuse ähvardusel keelavad taotleja tunnistatava ja kuulutatava usukäsituse keskse osana ette nähtud usulised toimingud või käitumise, mis on taotleja usulise identiteedi säilitamiseks eriti tähtsad?
3.
Kas siseriikliku menetlusõiguse säte (käesoleval juhul Verwaltungsgerichtsordnung’i (halduskohtumenetluse seadustik, VwGO) § 144 lõige 6), mis näeb ette, et kassatsioonikohtu õiguslik hinnang on asja sisuliselt arutanud kohtule siduv, on kooskõlas liidu õiguse ülimuslikkuse põhimõttega, kui asja sisuliselt arutanud kohus soovib teatavat liidu õiguse normi tõlgendada kassatsioonikohtust erinevalt, kuid sellist tõlgendamist takistab isegi pärast ELTL artikli 267 teise lõigu alusel algatatud eelotsusemenetluse lõppu siseriiklik õigusnorm, mille kohaselt tuleb otsuse tegemisel lähtuda kassatsioonikohtu õiguslikust hinnangust?
(1) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13. detsembri 2011. aasta direktiiv 2011/95/EL, mis käsitleb nõudeid, millele kolmandate riikide kodanikud ja kodakondsuseta isikud peavad vastama, et kvalifitseeruda rahvusvahelise kaitse saajaks, ning nõudeid pagulaste või täiendava kaitse saamise kriteeriumidele vastavate isikute ühetaolisele seisundile ja antava kaitse sisule (ELT L 337, lk 9)
Full & Egal Universal Law Academy