19.10.2015
ET
Euroopa Liidu Teataja
C 346/3
Eelotsusetaotlus, mille on esitanud Verwaltungsgericht Wien (Austria) 8. juulil 2015 – Hans Maschek
(Kohtuasi C-341/15)
(2015/C 346/03)
Kohtumenetluse keel: saksa
Eelotsusetaotluse esitanud kohus
Verwaltungsgericht Wien
Põhikohtuasja pooled
Kaebaja: Hans Maschek
Vastustaja: Magistratsdirektion der Stadt Wien – Personalstelle Wiener Stadtwerke
Eelotsuse küsimused
1)
Kas selline liikmesriigi õigusnorm nagu Wiener Besoldungsordnung 1994 (Viini 1994. aasta tasustamiskord) § 41a lõige 2, mis ei näe töötaja puhul, kes oma töösuhte teataval ajahetkel omal soovil lõpetab, põhimõtteliselt ette õigust saada puhkusehüvitist direktiivi 2003/88 (1) artikli 7 tähenduses, on kooskõlas sama direktiivi artikliga 7?
Eitava vastuse korral küsitakse, kas nimetatud sättega on kooskõlas liikmesriigi õigusnorm, mis näeb ette, et iga teenistuja, kes teenistussuhte omal soovil lõpetab, peab tegema kõik endast oleneva, et oma väljateenitud puhkuseõigus teenistussuhte lõpuks ära kasutada, ja et õigus saada puhkusehüvitist tekib teenistussuhte omal soovil lõpetamise korral ainult siis, kui töötajal ei oleks ka põhipuhkuse taotlemisel alates teenistussuhte lõpetamise taotluse kuupäevast võimalik olnud seda puhkusehüvitise taotlemise aluseks olevas ulatuses ära kasutada.
2)
Kas tuleb lähtuda sellest, et õigus saada puhkusehüvitist tekib ainult siis, kui töötaja, kellel ei olnud töövõimetuse tõttu võimalik oma puhkuseõigust vahetult enne töösuhte lõppu ära kasutada, a) on teatanud tööandjale tarbetu viivituseta (ja seega põhimõtteliselt enne töösuhte lõpukuupäeva) oma (nt haigusest tingitud) töövõimetusest ja b) on tõendanud oma (nt haigusest tingitud) töövõimetust (nt arstitõendi esitamisega) tarbetu viivituseta (ja seega põhimõtteliselt enne töösuhte lõpukuupäeva)?
Eitava vastuse korral küsitakse, kas liikmesriigi õigusnorm, mis näeb ette, et õigus saada puhkusehüvitist tekib ainult siis, kui töötaja, kellel ei olnud töövõimetuse tõttu võimalik oma puhkuseõigust vahetult enne töösuhte lõppu ära kasutada, a) on teatanud tööandjale tarbetu viivituseta (ja seega põhimõtteliselt enne töösuhte lõpukuupäeva) oma (nt haigusest tingitud) töövõimetusest ja b) on tõendanud oma (nt haigusest tingitud) töövõimetust (nt arstitõendi esitamisega) tarbetu viivituseta (ja seega põhimõtteliselt enne töösuhte lõpukuupäeva), on kooskõlas direktiivi 2003/88 artikliga 7.
3)
Vastavalt Euroopa Liidu Kohtu praktikale (vt kohtuotsused Gomez, C-342/01, EU:C:2004:160, punkt 31; Dominguez, C-282/10, EU:C:2012:33, punktid 47–50, ja Neidei, C-337/10, EU:C:2012:263, punkt 37) on liikmesriikidel õigus kehtestada õigusnormid, millega nähakse töötajatele ette direktiivi 2003/88 artikliga 7 tagatud minimaalset põhipuhkust ületav puhkus või puhkusehüvitis. Samuti on direktiivi 2003/88 artikliga 7 ette nähtud õigused vahetult kohaldatavad (vt kohtuotsused Dominguez, C-282/10, EU:C:2012:33, punktid 34–36, ja Bollacke, C-118/13, EU:C:2014:1755, punkt 28).
Kas direktiivi 2003/88 artikli 7 sellist tõlgendust arvestades viib olukord, kus liikmesriigi seadusandja annab kõnealuses sättes kehtestatud nõuetest selgelt kaugemale minnes teatavale isikute rühmale õiguse saada puhkusehüvitist, selleni, et direktiivi 2003/88 artikli 7 vahetu kohaldatavuse tõttu antakse ka isikutele, kellel vastuolus kõnealuse direktiiviga ei ole liikmesriigi õiguse kohaselt õigust saada puhkusehüvitist, õigus saada puhkusehüvitist kõnealuse sätte nõudeid selgelt ületavas ulatuses, mis on liikmesriigi õiguse kohaselt ette nähtud ainult kõnealuse sätte alusel soodustatud isikutele?
(1) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 4. novembri 2003. aasta direktiiv 2003/88/EÜ tööaja korralduse teatavate aspektide kohta (ELT L 299, lk 9; ELT eriväljaanne 05/04, lk 381.
Full & Egal Universal Law Academy