26.10.2015
ET
Euroopa Liidu Teataja
C 354/21
Eelotsusetaotlus, mille on esitanud Audiencia Provincial de Cantabria – Sección 4 (Hispaania) 7. augustil 2015 – Liberbank, S.A. versus Rafael Piris del Campo
(Kohtuasi C-431/15)
(2015/C 354/24)
Kohtumenetluse keel: hispaania
Eelotsusetaotluse esitanud kohus
Audiencia Provincial de Cantabria – Sección 4
Põhikohtuasja pooled
Apellant: Liberbank, S.A.
Vastustaja: Rafael Piris del Campo
Eelotsuse küsimused
1.
Kas tarbijalepingusse lisatud intressi alammäära tingimuse ebaõiglaseks ja seetõttu tühiseks tunnistamise tagasiulatuva jõu piiramine on kooskõlas ebaõiglaste tingimuste mittesiduvuse põhimõtte ning nõukogu 5. aprilli 1993. aasta direktiivi 93/13/EMÜ (ebaõiglaste tingimuste kohta tarbijalepingutes) artiklitega 6 ja 7 (1)?
2.
Kas tarbijalepingusse lisatud, ebaõiglaseks ja seetõttu tühiseks tunnistatud intressi alammäära tingimuse mõju kestma jätmine on kooskõlas nõukogu 5. aprilli 1993. aasta direktiivi 93/13/EMÜ (ebaõiglaste tingimuste kohta tarbijalepingutes) artiklitega 6 ja 7?
3.
Kas nõukogu 5. aprilli 1993. aasta direktiivi 93/13/EMÜ (ebaõiglaste tingimuste kohta tarbijalepingutes) artiklitega 6 ja 7 on kooskõlas, kui piiratakse tarbijalepingusse lisatud intressi alammäära tingimuse ebaõiglaseks ja seetõttu tühiseks tunnistamise tagasiulatuvat jõudu, tulenevalt avalikku majanduslikku korda mõjutavate oluliste häirete ohu ja heausksuse hindamisest?
4.
Kui vastus eelmisele küsimusele on jaatav, siis kas nõukogu 5. aprilli 1993. aasta direktiivi 93/13/EMÜ (ebaõiglaste tingimuste kohta tarbijalepingutes) artiklitega 6 ja 7 on kooskõlas, et tarbijalepingusse lisatud ebaõiglase lepingutingimuse tühistamiseks esitatud individuaalhagi puhul eeldatakse oluliste häirete ohtu mõjuga avalikule majanduslikule korrale või tuleb seda hinnata ja mõõta, lähtudes konkreetsetest majandusandmetest, millest tuletatakse, millised on ebaõiglase lepingutingimuse tühiseks tunnistamisele tagasiulatuva jõu andmise makromajanduslikud tagajärjed?
5.
Kas tarbijalepingusse lisatud ebaõiglase lepingutingimuse tühistamiseks esitatud individuaalhagi korral on nõukogu 5. aprilli 1993. aasta direktiivi 93/13/EMÜ (ebaõiglaste tingimuste kohta tarbijalepingutes) artiklitega 6 ja 7 omakorda kooskõlas, kui hinnatakse avalikku majanduslikku korda mõjutavate oluliste häirete ohtu, lähtudes majanduslikust mõjust, mida võiks avaldada võimalik individuaalhagi esitamine suure hulga tarbijate poolt? Või tuleb seda vastupidi hinnata tarbija algatatud konkreetse individuaalhagi tagajärgede põhjal majandusele?
6.
Kui vastus kolmandale küsimusele on jaatav, siis kas nõukogu 5. aprilli 1993. aasta direktiivi 93/13/EMÜ (ebaõiglaste tingimuste kohta tarbijalepingutes) artiklitega 6 ja 7 on kooskõlas, et heausksuse hindamiseks hinnatakse abstraktselt mis tahes müüja või teenuse osutaja tegevust?
7.
Kas alternatiivselt on vastupidi vaja, et seda heausksust analüüsitaks ja hinnataks igal konkreetsel juhul eraldi, arvestades müüja või teenuse osutaja konkreetset tegevust lepingute sõlmimisel ja ebaõiglase tingimuse lepingusse lisamist, nõukogu 5. aprilli 1993. aasta direktiivi 93/13/EMÜ (ebaõiglaste tingimuste kohta tarbijalepingutes) artikli 6 tõlgenduse kohaselt?
(1) EÜT L 95, lk 29.
Full & Egal Universal Law Academy