25.1.2016
ET
Euroopa Liidu Teataja
C 27/14
Eelotsusetaotlus, mille on esitanud Rechtbank Amsterdam (Madalmaad) 6. novembril 2015 – Openbaar Ministerie versus Daniel Adam Popławski
(Kohtuasi C-579/15)
(2016/C 027/18)
Kohtumenetluse keel: hollandi
Eelotsusetaotluse esitanud kohus
Rechtbank Amsterdam
Põhikohtuasja pooled
Taotleja: Openbaar Ministerie
Vastustaja: Daniel Adam Popławski
Eelotsuse küsimused
1.
Kas liikmesriik võib võtta raamotsuse 2002/584/JSK (1) artikli 4 punkti 6 üle enda siseriiklikusse õigusesse nii, et
—
selle liikmesriigi täitev õigusasutus on automaatselt kohustatud keelduma vahistamismäärust täitva liikmesriigi kodaniku või isiku, kelle elukoht on selles liikmesriigis, üleandmisest sellele kodanikule või isikule kriminaalasjas mõistetud karistuse täideviimiseks,
—
sellise keeldumisega kaasneb ipso iure nõusolek võtta üle nimetatud kodanikule või teises liikmesriigis elavale isikule mõistetud vabadusekaotusliku karistuse täideviimine,
—
kuigi otsus karistuse täideviimise ülevõtmise kohta tehakse alles pärast kriminaalasjas mõistetud karistuse täideviimiseks üleandmisest keeldumist ning ülevõtmise kasuks otsustamine sõltub sellest, kas (1) vahistamismääruse teinud liikmesriigi ja vahistamismäärust täitva liikmesriigi vahel kehtivast kokkuleppest tuleneb selleks vastav alus, (2) täidetud on selles kokkuleppes ettenähtud tingimused ja (3) kas vahistamismääruse teinud liikmesriik osaleb selles ülevõtmises, nt vastava taotluse esitamisega,
mistõttu esineb oht, et vahistamismäärust täitev liikmesriik ei saa pärast karistuse täideviimiseks üleandmisest keeldumist ise täideviimist üle võtta, samas kui see oht ei mõjuta kohustust keelduda üleandmisest kriminaalasjas mõistetud karistuse täideviimiseks?
2.
Kui esimesele küsimusele vastatakse eitavalt:
a)
Kas siseriiklik kohus saab kohaldada vahetult raamotsuse 2002/584/JSK sätteid, kuigi selle raamotsuse õiguslik toime säilib vastavalt protokolli (nr 36) üleminekusätete kohta artiklile 9 pärast Lissaboni lepingu jõustumist kuni selle otsuse kehtetuks tunnistamise, tühiseks tunnistamise või muutmiseni?
b)
Kui sellele vastatakse jaatavalt: kas raamotsuse 2002/584/JSK artikli 4 punkt 6 on piisavalt täpne ja tingimusteta, et seda saaks kohaldada siseriiklik kohus?
3.
Kui esimesele küsimusele ja teise küsimuse punktile b vastatakse eitavalt: kas liikmesriik, mille siseriiklik õigus nõuab teises riigis mõistetud vabadusekaotusliku karistuse täideviimise ülevõtmiseks alust vastavas kokkuleppes, võib võtta raamotsuse 2002/584/JSK artikli 4 punkti 6 enda siseriiklikusse õigusesse üle nii, et nõutud lepinguline alus tulenebki raamotsuse 2002/584/JSK artikli 4 punktist 6, et vältida selles riigis lepingulise aluse nõudega kaasnevat karistamata jätmise ohtu (vt esimene küsimus)?
4.
Kui esimesele küsimusele ja teise küsimuse punktile b vastatakse eitavalt: kas liikmesriik võib võtta raamotsuse 2002/584/JSK artikli 4 punkti 6 enda siseriiklikusse õigusesse üle nii, et keeldumine vahistamismäärust täitvas liikmesriigis elava isiku, kes on teise liikmesriigi kodanik, üleandmisest kriminaalasjas mõistetud karistuse täideviimiseks sõltub tingimusest, et vahistamismäärust täitval liikmesriigil on jurisdiktsioon Euroopa vahistamismääruse aluseks olevate tegude osas ja puuduvad tegelikud takistused (võimaliku) kriminaalmenetluse läbiviimiseks vahistamismäärust täitvas riigis selles elava isiku suhtes nimetatud tegude osas (nagu näiteks vahistamismääruse teinud liikmesriigi keeldumine saata vahistamismäärust täitvale liikmesriigile kriminaalasja toimik), samas kui sellist tingimust ei ole ette nähtud vahistamismäärust täitva liikmesriigi kodaniku üleandmisest keeldumisele kriminaalasjas mõistetud karistuse täideviimiseks?
(1) Nõukogu 13. juuni 2002. aasta raamotsus Euroopa vahistamismääruse ja liikmesriikidevahelise üleandmiskorra kohta (EÜT L 190, lk 1; ELT eriväljaanne 19/06, lk 34).
Full & Egal Universal Law Academy