1.2.2016
ET
Euroopa Liidu Teataja
C 38/43
3. detsembril 2015 esitatud hagi – Ungari versus Euroopa Liidu Nõukogu
(Kohtuasi C-647/15)
(2016/C 038/56)
Kohtumenetluse keel: ungari
Pooled
Hageja: Ungari (esindaja: M. Z. Fehér)
Kostja: Euroopa Liidu Nõukogu
Hageja nõuded
Ungari palub oma hagiavalduses Euroopa Kohtul
—
tühistada nõukogu 22. septembri 2015. aasta otsus (EL) 2015/1601 (1), millega kehtestatakse rahvusvahelise kaitse valdkonnas ajutised meetmed Itaalia ja Kreeka toetamiseks;
—
teise võimalusena, juhul kui kohus ei rahulda hagi esimest nõuet, tühistada vaidlustatud otsus osaliselt Ungarit puudutavas osas,
—
mõista kohtukulud välja nõukogult.
Väited ja peamised argumendid
Esimene väide: Ungari valitsus on seisukohal, et ELTL artikli 78 lõige 3 ei ole piisav õiguslik alus nõukogu poolt vaidlustatud otsuse vastuvõtmiseks. ELTL artikli 78 lõige 3 ei sisalda nõukogu jaoks volitust seadusandliku akti vastuvõtmiseks ja selliste meetmete võtmiseks, mida vaidlustatud otsus sisaldab, täpsemalt selliste meetmete võtmiseks, mis kujutavad endast kohustuslikku erandit seadusandlikust aktist – käesoleval juhul määrusest (EL) nr 604/2013. (2) Vaidlustatud otsuse puhul on sisuliselt tegemist seadusandliku aktiga, võttes arvesse, et selles on kehtestatud erand määrusest nr 604/2013, mistõttu seda ei oleks tohtinud vastu võtta ELTL artikli 78 lõike 3 alusel, mis volitab nõukogu võtma ainult meetmeid, mis ei ole vastu võetud seadusandlikus menetluses ehk mis ei ole seadusandlikud aktid. Juhul kui ELTL artikli 78 lõike 3 alusel on siiski võimalik vastu võtta sellist õigusakti, milles on kehtestatud erand seadusandlikust aktist, ei saa see erand Ungari valitsuse seisukohal olla sellise ulatusega, mis puudutab seadusandliku akti põhisisu ja mis muudab tühiseks selle peamised sätted, nagu seda teeb vaidlustatud otsus.
Teine väide: ELTL artikli 78 lõikes 3 kasutatud mõistega „ajutised meetmed” ei ole kooskõlas selline meede, mis käsitleb 24 kuu (teatavatel juhtudel 36 kuu) pikkust ajavahemikku ja mille mõju ulatub lisaks ka sellest ajavahemikust pikemale ajale. Vaidlustatud otsus väljub ELTL artikli 78 lõikes 3 nõukogu jaoks antud volituse piiridest selle poolest, et selle ajalise kehtivuse kindlaksmääramisel ei ole arvesse võetud ELTL artikli 78 lõike 2 alusel vastu võetud seadusandliku akti vastuvõtmiseks vajalikku aega.
Kolmas väide: Nõukogu on vaidlustatud akti vastuvõtmisel rikkunud ELTL artikli 293 lõiget 1, kuna tema poolt komisjoni ettepanekust kõrvalekaldumine ei olnud ühehäälne.
Neljas väide: Vaidlustatud otsuses on sätestatud erand seadusandlikust aktist; sisuliselt on selle näol tegemist seadusandliku aktiga, mistõttu ka juhul, kui selle oleks võinud vastu võtta ELTL artikli 78 lõike 3 alusel, oleks selle vastuvõtmisel pidanud arvesse võtma Euroopa Liidu lepingule ja Euroopa Liidu toimimise lepingule lisatud protokollides nr 1 ja nr 2 sätestatud riikide parlamentide õigust anda seadusandlike aktide kohta arvamusi.
Viies väide: Nõukogu muutis pärast Euroopa Parlamendiga konsulteerimist oluliselt eelnõu teksti, kuid ei konsulteerinud selles osas uuesti Euroopa Parlamendiga.
Kuues väide: Otsuse eelnõu erinevad keeleversioonid ei olnud nõukogu poolt vastuvõtmise ajal liidu kõikides ametlikes keeltes kättesaadavad.
Seitsmes väide: Vaidlustatud otsus on õigusvastane ka sel põhjusel, et selle vastuvõtmine ei ole kooskõlas ELTL artikliga 68 ja Euroopa Liidu Nõukogu 25.-26. juuni istungitel vastu võetud järeldustega.
Kaheksas väide: Vaidlustatud otsus rikub õiguskindluse ja selguse põhimõtteid, kuna mitme aspekti puhul ei ole selge, kuidas tuleb vaidlustatud otsuse sätteid kohaldada ning milline on nende seos määruse nr 604/2013 sätetega. Selline ebaselge aspekt on muu hulgas küsimus rakendusotsuse vastuvõtmisega seotud menetlus- ja tagatisnormide kohaldamisest ning see, et vaidlustatud otsuses ei ole üheselt kindlaks määratud ümberpaigutamiseks väljavalimise kriteeriumide süsteemi ning selles ei ole nõuetekohaselt lahendatud taotlejate olukord ümberpaigutamise sihtliikmesriigis. Vaidlustatud otsus on vastuolus Genfi pagulasseisundi konventsiooniga (3), kuna see võtab taotlejatelt õiguse jääda taotleva liikmesriigi territooriumile ja muudab võimalikuks nende ümberpaigutamise teise liikmesriigi territooriumile selliselt, et ei ole tingimata võimalik näidata olulise seose olemasolu taotleva liikmesriigi ja sihtliikmesriigi vahel.
Üheksas väide: Vaidlustatud otsus rikub vajalikkuse ja proportsionaalsuse põhimõtteid. Esiteks seoses sellega, et võrreldes komisjoni esialgse ettepanekuga jäeti Ungari toetatavate liikmesriikide seast välja; vaidlustatud otsuses on sätestatud, et 120 000 rahvusvahelise kaitse saanud isikut paigutatakse ümber. Võttes arvesse, et vaidlustatud otsuses ei ole enam Ungarist ümberpaigutamist ette nähtud, on algse ettepaneku kohaselt 120 000 taotleja arvu kindlaksmääramine muutunud oletuslikuks ja erineb komisjoni ettepanekus esitatud olukorrast, mida tegelikult oli kavas reguleerida. Ei ole vastuvõetav – eelkõige seoses ELTL artikli 78 lõike 3 alusel vastu võetud üleminekusättega –, et rohkem kui poole selle reguleerimisalasse kuuluvate taotlejate suhtes tehakse lõplik otsus nende ümberpaigutamise kohta hilisemaid arenguid arvesse võttes.
Teise, täiendava võimalusena esitatud kümnes väide: Ungari väidab, et vaidlustatud otsus rikub Ungarit puudutavalt proportsionaalsuse põhimõtet, kuna hoolimata sellest, et tegemist on tunnustatult sellise liikmesriigiga, mille territooriumile on sisenenud suur hulk ebaseaduslikke sisserändajaid ja kus on esitatud väga palju rahvusvahelise kaitse taotlusi, on selle kui vastuvõtva liikmesriigi jaoks ikkagi kehtestatud kvoot. Vaidlustatud otsus ei ole Ungarit puudutavalt kooskõlas artikli 78 lõikes 3 sätestatuga, kuna selline meede, millega pannakse puudutatud liikmesriigile ainult kohustusi, ei ole kooskõlas selles sättes toodud tingimusega, mille kohaselt meetmeid võidakse võtta kolmandate riikide kodanike ootamatu sissevoolu tõttu puudutatud liikmesriigi huvides.
(1) ELT L 248, 2015.9.24, lk 80.
(2) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. juuni 2013. aasta määrus (EL) nr 604/2013, millega kehtestatakse kriteeriumid ja mehhanismid selle liikmesriigi määramiseks, kes vastutab mõnes liikmesriigis kolmanda riigi kodaniku või kodakondsuseta isiku esitatud rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise eest (ELT L 180, lk 31).
(3) Pagulasseisundit käsitlev 28. juuli 1951. aasta Genfi konventsioon, mida on täiendatud 31. jaanuari 1967. aasta New Yorgi protokolliga (edaspidi „Genfi konventsioon”).
Full & Egal Universal Law Academy