EUROOPA KOHTU ASEPRESIDENDI MÄÄRUS
6. oktoober 2015 ( * )
„Apellatsioonkaebus — Menetlusse astumine — Poole võlausaldaja — Huvi kohtuasja lahenduse vastu — Puudumine”
Kohtuasjas C‑362/15 P(I),
mille ese on Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 57 alusel 14. juulil 2015 esitatud apellatsioonkaebus,
Anonymos Elliniki Metalleftiki kai Metallourgiki Etairia Larymnis Larko, asukoht Kallithea (Kreeka), esindaja: dikigoros V. Koulouris,
apellant,
teised menetlusosalised:
Larko Geniki Metalleftiki kai Metallourgiki AE, asukoht Ateena (Kreeka),
hageja esimeses kohtuastmes,
Euroopa Komisjon, esindajad: A. Bouchagiar ja É. Gippini Fournier, kohtudokumentide kättetoimetamise aadress Luxembourgis,
kostja esimeses kohtuastmes,
EUROOPA KOHTU ASEPRESIDENT,
olles ära kuulanud peakohtujuristi M. Wathelet’,
on andnud järgmise
määruse
1
Anonymos Elliniki Metalleftiki kai Metallourgiki Etairia Larymnis Larko (edaspidi „endine Larko”) palub apellatsioonkaebuses tühistada Euroopa Liidu Üldkohtu 11. juuni 2015. aasta määruse Larko vs. komisjon (T‑412/14, EU:T:2015:431, edaspidi „vaidlustatud kohtumäärus”), millega Üldkohus jättis rahuldamata tema avalduse astuda menetlusse kohtuasja T‑412/14 hageja Larko Geniki Metalleftiki kai Metallourgiki AE (edaspidi „uus Larko”) nõuete toetuseks.
2
Uus Larko võttis 1989. aasta jooksul üle ferronikli kaevandamis-, töötlemis- ja turustamistegevuse, mida eelnevalt teostas endine Larko. Toimikust nähtub, et uus Larko võlgneb endisele Larkole suure summa raha. Kohtuasjas T‑412/14 esitatud hagis palus uus Larko Üldkohtul tühistada komisjoni27. märtsi 2014. aasta otsuse C(2014) 1805, mis puudutab riigiabi SA.37954 (2013/N), mida Kreeka andis uuele Larkole seoses tema teatud varade võõrandmisega (ELT C 156, lk 1, edaspidi „vaidlusalune otsus”). Selles otsuses otsustas Euroopa Komisjon esiteks, et uue Larko varade müümine väljapakutud võõrandamiskava kohaselt ei kujutanud endast riigiabi, ja teiseks, et võõrandamiskava arvestades puudus uue Larko ja tema varade omandajate vahel majanduslik järjepidevus seoses sellega, mis puudutab varasema riigiabi võimalikku tagastamist.
3
Lisaks sellele palub endine Larko Euroopa Kohtul rahuldada tema menetlusse astumise avaldus.
4
Komisjon esitas oma seisukohad apellatsioonkaebuse suhtes 29. juulil 2015.
Apellatsioonkaebus
5
Kõigepealt tuleb meenutada, et Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 40 teise lõigu kohaselt on õigus Euroopa Liidu kohtute menetlusse astuda igal isikul, kes tõendab oma põhjendatud huvi ühesse neist kohtutest esitatud kohtuvaidluse lahenduse vastu.
6
Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt tuleb mõiste „põhjendatud huvi kohtuvaidluse lahenduse vastu” nimetatud artikli 40 teise lõigu tähenduses sisustada vastavalt kohtuvaidluse esemele ja käsitada seda otsese ja olemasoleva huvina nõuete endi tulemuslikkuse suhtes, mitte huvina esitatud väidete ja argumentide suhtes. Nimelt viitab mõiste „kohtuvaidluse lahendus” kohtult palutud lõplikule otsusele, nii nagu see on väljendatud tehtava kohtuotsuse resolutsioonis (vt Euroopa Kohtu presidendi määrus komisjon vs. EnBW, C‑365/12 P, EU:C:2013:83, punkt 7 ja seal viidatud kohtupraktika).
7
Sellega seoses tuleb eelkõige kontrollida, et vaidlustatud akt puudutaks menetlusse astumise avalduse esitanud isikut otseselt ja tema huvi kohtuvaidluse lahenduse vastu oleks kindel (vt Euroopa Kohtu presidendi määrus Mory jt vs. komisjon, C‑33/14 P, EU:C:2015:135, punkt 7 ja seal viidatud kohtupraktika). Põhimõtteliselt loetakse huvi kohtuvaidluse lahenduse vastu piisavalt otseseks üksnes siis, kui asjaomane lahendus võib muuta menetlusse astumise avalduse esitanud isiku õiguslikku seisundit (vt selle kohta Euroopa Kohtu presidendi määrused National Power ja PowerGen vs. komisjon, C‑151/97 P(I) ja C‑157/97 P(I), EU:C:1997:307, punkt 61; Schenker vs. Air France ja komisjon, C‑589/11 P(I), EU:C:2012:332, punktid 14 ja 15, ning Mory jt vs. komisjon, C‑33/14 P, EU:C:2015:135, punktid 4 ja 11).
8
Neid kaalutlusi arvestades tulebki endise Larko apellatsioonkaebuse väiteid analüüsida.
9
Apellatsioonkaebus koosneb kolmest väitest, mis tuginevad vastavalt:
—
põhjenduste puudumisele vaidlustatud kohtumääruses seoses otsese huvi puudumisega;
—
Euroopa Kohtu põhikirja artikli 40 teise lõigu rikkumisele seoses otsese huvi puudumisega, kusjuures kõnealune väide koosneb kahest osast, millest esimene tugineb kõnealuse sätte väärale tõlgendamisele ja kohaldamisele ning teine tõendite moonutamisele ja põhjenduste puudumisele, ja
—
Euroopa Kohtu põhikirja artikli 40 teise lõigu rikkumisele seoses kindla huvi puudumisega.
Esimene väide
10
Endine Larko toob välja, et lisaks vaidlusalusele otsusele tegi komisjon samal päeval ehk 27. märtsil 2014 otsuse 2014/539/EL riigiabi nr SA.34572 (13/C) (ex 13/NN) kohta, mida Kreeka andis [uuele Larkole] (ELT L 254, lk 24, edaspidi „kokkusobimatuse otsus”). Ta märgib, et komisjon leidis selles otsuses, et uuele Larkole antud teatud abi oli siseturuga kokkusobimatu ja ta kohustas selle abi tagasi nõudma.
11
Kuigi Üldkohus tõdes vaidlustatud kohtumääruse punktis 13, et endine Larko tugineb uue Larko ainsa olulise võlausaldajana vaidlusaluse otsuse ja kokkusobimatuse otsuse koosmõjule selleks, et tõendada, et need otsused takistavad tal oma võla kättesaamist uuelt Larkolt, jättis Üldkohus endise Larko hinnangul selle problemaatika edaspidi analüüsimata. Vaidlustatud kohtumääruse punktides 15–17, milles käsitletakse endise Larko otsest huvi, piirdus Üldkohus vaid teatud osaliste argumentide tagasilükkamisega, asetamata neid siiski nende konteksti, ning ta ei hinnanud neid argumente üldises plaanis üldse.
12
Siinkohal tuleb meenutada, et vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale ei nõua põhjendamiskohustus, mis Üldkohtul lasub, et kohus esitaks ammendava ning üksikasjaliku ülevaate menetluse poolte kõikidest arutluskäikudest, ja seega võib Üldkohtu põhjendus olla tuletatav, tingimusel et see võimaldab huvitatud isikutel teada saada, miks Üldkohus nende argumendid tagasi lükkas, ja anda Euroopa Kohtu käsutusse tema kontrolli teostamiseks piisavalt teavet (kohtuotsus Gogos vs. komisjon, C‑583/08 P, EU:C:2010:287, punkt 30 ja seal viidatud kohtupraktika).
13
Olles vaidlustatud kohtumääruse punktis 15 tuvastanud otsese seose puudumise ühelt poolt vaidlusaluse otsuse ja kokkusobimatuse otsuse ning teiselt poolt endise Larko võlanõuete vahel, märkis Üldkohus selle kohtumääruse punktis 16, et nende kahe otsuse koosmõju ei muutnud endise Larko jaoks tingimata võimatuks tema nõuete rahuldamist uue Larko vastu. Kohus jätkas vaidlustatud kohtumääruse punktis 17, et endise Larko huvid saavad kohtuvaidluse lahendusega kahjustada üksnes rahaliste tagajärgede kaudu, mida see lahend tekitab uue Larko suhtes. Seega on endise Larko huvid kohtuvaidluse lahendusega seotud vaid kaudselt.
14
Tuleb tõdeda, võttes arvesse eeskätt käesoleva kohtumääruse punktis 12 viidatud kohtupraktikat, et Üldkohus esitas vaidlustatud kohtumääruse punktides 15–17 sel moel piisaval määral konkreetseid põhjendusi, miks ta leidis, et endise Larko argumendid vaidlusaluse otsuse ja kokkusobimatuse otsuse koosmõju kohta tuleb tagasi lükata. Nimelt võimaldavad need põhjendused endisel Larkol saada teada põhjused – sõltumata sellest, kas need on põhjendatud –, miks Üldkohus järeldas, et endisel Larkol puudus otsene huvi kohtuvaidluse lahenduse vastu ja mis annavad Euroopa Kohtu käsutusse piisavalt teavet, et teostada oma kontrolli, võttes arvesse käesoleva kohtumääruse punktides 6 ja 7 meenutatud kohtupraktikat.
15
Neil asjaoludel tuleb esimene väide tagasi lükata.
Teine väide
16
Teise väite esimeses osas heidab endine Larko Üldkohtule ette õigusnormi rikkumist Euroopa Kohtu põhikirja artikli 40 teise lõigu tõlgendamisel ja kohaldamisel, kuna seda sätet kohaldati in abstracto ja kaalumata kohtuasja iseärasusi. Eelkõige jättis Üldkohus tähelepanuta vaidlusaluse otsuse ja kokkusobimatuse otsuse koosmõju ning endise Larko erilise seisundi uue Larko ainsa olulise võlausaldajana. Lisaks sellele on endisel Larkol eriline seisund tulenevalt Kreeka ametivõimude poolt võetud meetmetest, mis muutsid võla sissenõudmise uuelt Larkolt väidetavalt raskemaks. See seoste ja olukordade kogum panebki faktiliselt aluse huvile kohtuvaidluse lahenduse vastu. Seega rikkus Üldkohus kõnealust sätet, kui järeldas, et see huvi on ebapiisav.
17
Sellega seoses tuleb märkida, et asjaolu, et sellisel võlgnikul nagu uus Larko lasub üksinda riigiabi tagasimaksmise kohustus, mis käesoleval juhul tuleneb vaidlusaluse otsuse – mis välistab võimaluse, et uue Larko varade omandajatele võiks panna temaga solidaarse vastutuse teatud abi tagasi maksta – ja kokkusobimatuse otsuse – millega tunnistatakse see sama abi siseturuga kokkusobimatuks – koosmõjust eeldusel, et need kaks otsust on kehtivad, võib mõistagi omada majanduslikku ja finantsilist mõju tema võlausaldajatele, kuna see kahandab nende võimalusi saada oma võlg täies ulatuses tagasi, nagu Üldkohus vaidlustatud kohtumääruse punktis 17 on ka õigesti märkinud.
18
Asjaolu, et endine Larko on uue Larko ainus oluline võlausaldaja ja et tal on väidetavalt Kreeka ametivõimude võetud teatud meetmete tõttu olnud erilisi raskusi oma võla sissenõudmisel, tingib selle, et uuele Larkole pandud selline kohustus võib tegelikult mõjutada endise Larko majanduslikke ja finantsilisi huve palju rohkem kui teiste võlausaldajate omi.
19
Üldkohtus pooleli oleva kohtuasja poole võlausaldaja majanduslike ja finantsiliste huvide sellist kahjustamist, isegi kui see on oluline, ei saa siiski pidada selle võlausaldaja huvide otseseks kahjustamiseks käesoleva kohtumääruse punktides 6 ja 7 viidatud kohtupraktika tähenduses, kui see ei muuda kõnealuse võlausaldaja õiguslikku olukorda. Nimelt kattuvad võlausaldaja sellised majanduslikud ja finantsilised huvid tema võlgniku, kes on pool kõnealuses kohtuasjas, vastavate huvidega ning sarnaselt sellise poole aktsionäride huvidega mõjutab neid kohtuvaidluse lahendus vaid kaudselt tagajärgede kaudu, mida asjaomane lahendus selle poole jaoks omab (vt poole aktsionäriga seonduva juhtumi kohta Euroopa Kohtu presidendi määrus AITEC vs. komisjon, C‑97/92, C‑105/92 ja C‑106/92, EU:C:1993:954, punkt 15).
20
Olukord on teisiti, kui kohtuvaidluse lahendus võib muuta võlgniku nõuete toetuseks menetlusse astumist taotleva võlausaldaja enda õiguslikku olukorda. Nii on see eelkõige siis, kui kõnealune lahendus mõjutab võla õiguslikku kvalifikatsiooni siseriiklikus õiguses, kuna see võib kuuluda võlgniku eesõigusnõudega võlausaldajate nõuete hulka või tagatiseta võlausaldajate nõuete hulka sõltuvalt sellest, kuidas liidu kohus kohtuvaidluse lahendab (Euroopa Kohtu presidendi määrus Belgia vs. komisjon, C‑197/99 P, EU:C:2000:720, punktid 29–31). Kuigi käesolevas asjas väidab endine Larko, et tema nende nõuete majanduslikku väärtust, mis tal on uue Larko vastu, võib Üldkohtus pooleli oleva kohtuvaidluse lahendus mõjutada, ei esita ta siiski ühtegi argumenti, mis tõendaks, et asjaomane lahendus mõjutab nende nõuete õiguslikku kvalifikatsiooni kui sellist.
21
Sellest järeldub, et Üldkohus ei rikkunud Euroopa Kohtu põhikirja artikli 40 teise lõigu tõlgendamisel ja kohaldamisel ühtegi õigusnormi, tõdedes, et Üldkohtus pooleli oleva kohtuvaidluse lahendus ei mõjuta otseselt endise Larko huve.
22
Teise väite teises osas heidab endine Larko Üldkohtule ette tõendite moonutamist ning põhjenduste puudumist, kuna kohus leidis vaidlustatud kohtumääruse punkti 16 esimeses lauses, et vaidlusaluse otsuse ja kokkusobimatuse otsuse koosmõju ei muutnud endise Larko jaoks tingimata võimatuks tema nõuete rahuldamist uue Larko vastu. See väär hinnang, mis moodustab Üldkohtu arutluskäigu südamiku, läheb vastuollu endise Larko poolt kohtule esitatud tõenditega, millest tuleneb, et kõnealune koosmõju võtab uuelt Larkolt kogu tema vara ja et endine Larko on uue Larko ainus oluline võlausaldaja. Üldkohus oleks vähemalt pidanud põhjendama, miks ta kõnealuseid tõendeid ei arvestanud.
23
Sellega seoses tuleb märkida, et endise Larko argumendid põhinevad vaidlustatud kohtumääruse punkti 16 esimese lause vääral mõistmisel.
24
Nimelt tuleb kõnealust lauset lugedes arvestada põhjendusi, mis sellele eelnevad ja järgnevad. Olles vaidlustatud kohtumääruse punktis 15 märkinud, et vaidlusalusel otsusel ja kokkusobimatuse otsusel puudub igasugune otsene seos endise Larko võlanõuetega uue Larko suhtes, leidis Üldkohus vaidlustatud kohtumääruse punktis 17, et endise Larko huvid saavad kohtuvaidluse lahendusega kahjustada üksnes rahaliste tagajärgede kaudu, mida see lahend tekitab uue Larko suhtes.
25
Vaidlustatud kohtumääruse punkti 16 esimene lause on selle loogikaga hõlmatud ning seega ei kujuta see, vastupidi endise Larko väidetule, Üldkohtu arutluskäigu südamikku. Märkides, et kahe kõnealuse otsuse koosmõju ei muutnud endise Larko jaoks tingimata võimatuks tema nõuete rahuldamist uue Larko vastu, piirdus Üldkohus sisuliselt tõdemusega, et juhul, kui võlgade sissenõudmine peaks endise Larko jaoks osutuma võimatuks, ei ole selle põhjuseks otseselt see koosmõju kui selline, vaid piisava ressursi puudumine uue Larko vara hulgas, kuid seda asjaolu ei saa õiguslikult omistada ühele ainsale tegurile.
26
Igal juhul, isegi kui eeldada, et vaidlustatud kohtumääruse punkti 16 esimene lause moonutab fakte, ei ole see alus kõnealuse kohtumääruse tühistamisele. Nimelt, nagu nähtub käesoleva kohtumääruse punktist 19, kinnitab vaidlusaluse otsuse ja kokkusobimatuse otsuse koosmõjust tulenev uue Larko majanduslike ja finantsiliste huvide kahjustamine, millele endine Larko tugineb, viimati mainitu üksnes kaudset huvi kohtuvaidluse lahenduse vastu, mis aga ei vasta Euroopa Kohtu põhikirja artikli 40 teises lõigus sätestatud tingimustele.
27
Seoses väitega, mis puudutab vaidlustatud kohtumääruse põhjendamata jätmist, siis on käesoleva kohtumääruse punktis 14 esimese väite analüüsimisel leitud, et Üldkohus põhjendas õiguslikult piisavalt oma järeldust, et kohtuvaidluse lahendus endise Larko huve otseselt ei mõjuta.
28
Eeltoodust järeldub, et teine väide tuleb tagasi lükata.
Kolmas väide
29
Kolmanda väitega leiab endine Larko, et Üldkohus rikkus vaidlustatud kohtumääruse punktides 18–20 õigusnormi, otsustades sisuliselt, et tema huvi kohtuvaidluse lahenduse vastu ei ole kindel, kuna teistel võlausaldajatel võivad olla endise Larko nõuetega võrreldes eesõigusega nõuded ja et uue Larko majanduslikud ressursid võivad igal juhul osutuda ebapiisavaks, et rahuldada endise Larko võlanõudeid. Lisaks sellele seab ta kahtluse alla kindla huvi tingimuse, võttes arvesse Euroopa Kohtu põhikirja artikli 40 teise lõigu sõnastust.
30
Siinkohal tuleb meenutada, et vastavalt hästi välja kujunenud kohtupraktikale ei saa argumendid Üldkohtu lahendi täiendavate põhjenduste kohta kaasa tuua selle tühistamist ja on seega tulemusetud (kohtuotsus komisjon vs. IPK International, C‑336/13 P, EU:C:2015:83, punkt 33 ja seal viidatud kohtupraktika).
31
Käesoleval juhul tuleb tõdeda, et kuna endisel Larkol puudub otsene huvi kohtuvaidluse lahenduse vastu, mis on lõplikult kinnitust leidnud esimese ja teise väite tagasilükkamisega, ei saa ka kolmanda väite raames väidetud õigusnormi rikkumine – eeldusel, et see leiaks kinnitust – olla vaidlustatud kohtumääruse tühistamise aluseks.
32
Seega ei ole käesoleva kohtumääruse punktis 30 meenutatud kohtupraktika kohaselt kolmas väide tulemuslik ja see tuleb tagasi lükata.
33
Kõigest eeltoodust järeldub, et kuna ühegi väitega, mis endine Larko oma apellatsioonkaebuse põhjendamiseks esitas, ei saa nõustuda, tuleb apellatsioonkaebus tervikuna rahuldamata jätta.
Kohtukulud
34
Euroopa Kohtu kodukorra artikli 184 lõige 2 sätestab, et kui apellatsioonkaebus on põhjendamatu, otsustab Euroopa Kohus kohtukulude jaotamise. Vastavalt kodukorra artikli 138 lõikele 1, mida kodukorra artikli 184 lõike 1 alusel kohaldatakse apellatsioonkaebuste suhtes, on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna komisjon on nõudnud kohtukulude väljamõistmist endiselt Larkolt ja viimane on kohtuvaidluse kaotanud, tuleb komisjoni kohtukulud välja mõista endiselt Larkolt, kes ühtlasi kannab ise enda kohtukulud.
Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohtu asepresident määrab:
1.
Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata.
2.
Mõista komisjoni kohtukulud välja Anonymos Elliniki Metalleftiki kai Metallourgiki Etairia Larymnis Larkolt, kes ühtlasi kannab ise enda kohtukulud.
Allkirjad
( * ) Kohtumenetluse keel: kreeka.
Full & Egal Universal Law Academy