EUROOPA KOHTU ASEPRESIDENDI MÄÄRUS
17. september 2015 ( *1 )
„Apellatsioonkaebus — Ajutisi meetmeid käsitlev määrus — Konkurents — Kartellid — Korraldus alluda kontrollile — Ametisaladuse rikkumine — Uurimismeetmete peatamisest keeldumine — Vajadus võtta ajutisi meetmeid — Puudumine — Vastuvõetamatus”
Kohtuasjas C‑386/15 P(R),
mille ese on Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 57 teise lõigu alusel 17. juulil 2015 esitatud apellatsioonkaebus,
Alcogroup SA, asukoht Brüssel (Belgia),
Alcodis SA, asukoht Brüssel,
esindajad: advokaadid P. de Bandt, J. Dewispelaere ja J. Probst,
hagejad,
teine menetlusosaline:
Euroopa Komisjon, esindajad C. Giolito, T. Christoforou, V. Bottka ja F. Jimeno Fernández,
kostja esimeses kohtuastmes,
EUROOPA KOHTU ASEPRESIDENT,
olles ära kuulanud peakohtujurist M. Wathelet’,
on andnud järgmise
määruse
1
Alcogroup SA (edaspidi „Alcogroup”) ja Alcodis SA (edaspidi „Alcodis”) paluvad oma apellatsioonkaebusega tühistada Euroopa Liidu Üldkohtu presidendi 16. juuni 2015. aasta määruse kohtuasjas Alcogroup ja Alcodis vs. komisjon (T‑274/15 R, EU:T:2015:389, edaspidi „vaidlustatud kohtumäärus”), millega Euroopa Liidu Üldkohtu president jättis rahuldamata nende taotluse kohaldada ajutisi meetmeid, millega ühelt poolt peatataks komisjoni 12. märtsi 2015. aasta otsuse C(2015) 1769 final (edaspidi „esimene vaidlusalune otsus”) (mille adressaat on Alcogroup ning kõik tema poolt otseselt või kaudselt kontrollitud ettevõtjad, sealhulgas Alcodis, ning mis puudutab nõukogu 16. detsembri 2002. aasta määruse (EÜ) nr 1/2003 [ELTL artiklites 101] ja [102] sätestatud konkurentsieeskirjade rakendamise kohta (EÜT L 1, lk 1; ELT eriväljaanne 08/02, lk 205) artikli 20 lõike 4 kohaldamise menetlust) ja komisjoni 8. mai 2015. aasta otsuse (edaspidi „teine vaidlusalune otsus”) (mille adressaat on Alcogroup) uurimiste AT.40244 – Bioetanool (enne „AQUA VIT”) – ja AT.40054 – Õli ja biokütuseturud – raames täitmine ning teiselt poolt nõutakse Euroopa Komisjonilt kõigi uurimis‑ või muude neid puudutavate toimingute peatamist menetluste AT.40054 ja AT.40244 raames.
2
Kõigepealt tuleb täpsustada, et Üldkohtu president võttis vaidlustatud kohtumääruse vastu enne seda, kui komisjon esitas seisukohad ajutiste meetmete kohaldamise taotluse kohta, ja kuupäeval, millal niisuguste seisukohtade esitamise tähtaeg ei olnud veel lõppenud. Seega, nagu komisjon Euroopa Kohtus õigesti märgib, põhineb vaidlustatud kohtumäärus ainult ajutiste meetmete kohaldamise taotluses esitatud faktilistel asjaoludel. Kui komisjon vaidlustab mõned nendest faktilistest asjaoludest, siis teeb ta seda ainult teise võimalusena ja juhul, kui vaidlustatud kohtumäärus tühistatakse. Seega lähtutakse käesolevas kohtumääruses apellatsioonkaebuse läbivaatamisel eeldusest, et vaidlustatud kohtumääruses esitatud faktilised asjaolud on tuvastatud, ei kinnitata ega kummutata nende tõesust.
Vaidluse taust, nagu see on tuvastatud vaidlustatud kohtumääruses
3
Alcogroup ja Alcodis tegutsevad etanooli tootmise, töötlemise ja turustamise alal. Pärast 2013. aasta märtsis esitatud kaebust viis komisjon 2013. aasta mais läbi kontrolli ühe ettevõtja ruumides, kes oli välja arendanud ja tegi üldsusele kättesaadavaks etanooli hinnapakkumiste võrdlemise meetodi, ning mitme teise toornafta, rafineeritud naftatoodete ja biokütuste sektoris tegutseva ettevõtja ruumides. See uurimine, mis registreeriti viitenumbriga AT.40054 (Õli ja biokütuseturud), puudutas nii selle meetodi toimimist kui ka võimalikke kokkumänge ettevõtjate vahel nimetatud meetodi manipuleerimiseks.
4
Nimetatud uurimise raames saatis komisjon 23. mail 2014 Alcodis’ile määruse nr 1/2003 artikli 18 lõigete 1 ja 2 alusel teabetaotluse. Alcodis vastas sellele taotlusele 14. juunil 2014.
5
29. septembril 2014 andis komisjon määruse nr 1/2003 artikli 20 lõike 4 alusel äriühingutele Alcogroup ja Alcodis korralduse alluda kontrollile. Kontroll toimus nende ruumides 7.–10. oktoobril 2014. Selle kontrolli raames ja järel palusid Alcogroup ja Alcodis oma advokaatide abi, et tagada enda kaitse. Sellega seoses koostati ja vahetati nende äriühingute ja nende advokaatide vahel hulk dokumente. Täpsustati, et selle teabevahetuse ja lisatud dokumentide suhtes kehtis advokaatide ametisaladus, ning igal teabevahetusdokumendil oli ingliskeelne märge „legally privileged” või see oli klassifitseeritud samakeelse pealkirjaga „legally privileged” toimikusse.
6
Samal aja uurimisega AT.40054 algatas komisjon uurimise AT.40244 võimalike kokkulepete ja kooskõlastatud tegevuse suhtes, mille eesmärk võiks olla ettevõtjate tegevuse koordineerimine bioetanooli turustamise sektoris, turgude ja klientide jagamine ning teabe vahetamine. Selle uurimise raames andis komisjon esimese vaidlusaluse otsusega Alcogroup’ile ja Alcodis’ile korralduse alluda kontrollile, mis toimus 24.–27. märtsil 2015. Kontrolli alguses palusid viimaste advokaadid komisjoni inspektoritel jätta oma uurimisest välja kaitsedokumendid, mis olid koostatud pärast 7.–10. oktoobril 2014 toimunud kontrolli. Lepiti kokku, et inspektorid jätavad kõik dokumendid, millel on ingliskeelne märge „legally privileged”, nendega tutvumata viivitamatult kõrvale ning need vaadatakse läbi ühiselt koos Alcogroup’i ja Alcodis’i advokaatidega.
7
Hiljem selgus äriühingute Alcogroup ja Alcodis sõnul aga, et komisjoni inspektorid olid asjaomaseid dokumente analüüsinud, et kindlaks määrata, kas need on uurimise seisukohalt asjassepuutuvad, ja nad olid konfiskeerimiseks välja valinud mitu kaitsedokumenti, millel oli ingliskeelne märge „legally privileged”. Äriühingute Alcogroup ja Alcodis advokaatide protestiavalduste peale jäeti need dokumendid konfiskeeritavate dokumentide nimekirjast välja ja inspektorid nõustusid paigutama dokumendid, millel on nimetatud märge „legally privileged”, eraldi toimikusse ja neid läbi vaatama üksnes äriühingute Alcogroup ja Alcodis advokaadi juuresolekul. Viimaste sõnul olid nimetatud inspektorid siiski juba tutvunud nende dokumentidega, mis oli koostatud nende kahe äriühingu kaitseks pärast esimest uurimise AT.40054 raames toimunud kontrolli.
8
Alcogroup ja Alcodis saatsid 21. aprillil 2015 komisjonile kirja, milles nad nõudsid menetluste AT.40054 ja AT.40244 raames kõikide neid puudutavate uurimistoimingute, sealhulgas konfiskeeritud dokumentide igasuguse läbivaatamise ja analüüsimise viivitamatut peatamist. See taotlus jäeti 8. mail 2015 teise vaidlusaluse otsusega rahuldamata.
Ajutiste meetmete kohaldamise menetlus ja vaidlustatud kohtumäärus
9
Üldkohtu kantseleisse 29. mail 2015 esitatud hagiavaldusega esitasid Alcogroup ja Alcodis hagi esimese ja teise vaidlusaluse otsuse tühistamiseks.
10
Üldkohtu kantseleisse samal päeval esitatud eraldiseisva dokumendiga esitasid Alcogroup ja Alcodis ajutiste meetmete kohaldamise taotluse, milles nad palusid Üldkohtu presidendil sisuliselt:
—
Üldkohtu kodukorra artikli 105 lõike 2 teise lõigu (nüüd selle kodukorra artikli 157 lõige 2) alusel peatada esimese ja teise vaidlusaluse otsuse täitmine kuni ajutiste meetmete kohaldamise menetluse lõpuni ja igal juhul, kuni Üldkohus on teinud otsuse põhimenetluses lahendatava hagi kohta;
—
anda komisjonile korraldus peatada kõik uurimis‑ või muud neid puudutavad toimingud menetluste AT.40054 ja AT.40244 raames ning
—
mõista kohtukulud välja komisjonilt.
11
Üldkohtu president jättis vaidlustatud kohtumäärusega selle taotluse rahuldamata põhjusel, et see on enne komisjoni seisukohtade esitamiseks määratud tähtaja lõppu vastuvõetamatu.
12
Äriühingute Alcogroup ja Alcodis esimese nõude kohta otsustas Üldkohtu president sisuliselt, et taotlus esimese vaidlusaluse otsuse täitmine peatada oli vastuvõetamatu seepärast, et kuna see otsus oli juba täielikult täidetud, ei oleks selle peatamisel olnud mõtet. Taotluse kohta peatada teise vaidlusaluse otsuse täitmine märkis ta, et niisuguse eitava otsuse täitmist, millega keeldutakse halduskorras esitatud taotluse rahuldamisest, ei saa põhimõtteliselt selliselt peatada. Äriühingute Alcogroup ja Alcodis nõuete teise osa kohta märkis Üldkohtu president sisuliselt, et nõue, et komisjonile antaks korraldus kõik uurimis- või muud neid äriühinguid puudutavad toimingud peatada, läheb põhimenetluses esitatud hagi esemest kaugemale, sest kui ettekirjutus, mida taotleti, tehtaks, siis ennetataks sellega meetmeid, mida komisjon võib pärast võimalikku esimese ja teise vaidlusaluse otsuse tühistamise kohtuotsust võtta. Peale selle ei ole Üldkohtu hinnangul tõendatud, et niisugune ennetamine oleks vajalik selleks, et tagada käesoleval juhul tühistamisotsuse täielik toime, sest nende vaidlusaluste otsuste tühistamise korral oleks selleks piisanud kõikide õigusvastaselt kasutatud elementide uurimistoimikust välja võtmisest.
Poolte nõuded
13
Alcogroup ja Alcodis paluvad Euroopa Kohtul:
—
tühistada vaidlustatud kohtumäärus;
—
võtta ajutised meetmed, mida äriühingud taotlesid Üldkohtus, ja
—
mõista kohtukulud välja komisjonilt.
14
Komisjon palub Euroopa Kohtul:
—
jätta apellatsioonkaebus rahuldamata;
—
teise võimalusena jätta ajutiste meetmete kohaldamise taotlus rahuldamata ja
—
mõista kohtukulud, sh Üldkohtu menetlusega seotud kohtukulud välja Alcogroup’ilt ja Alcodis’ilt.
Apellatsioonkaebus
15
Alcogroup ja Alcodis esitavad oma apellatsioonkaebuse põhjenduseks kolm väidet. Nende esimene väide, et esimeses kohtuastmes nende esitatud nõuete teises osas sõnastatud nõuete vastuvõetavuse hindamisel on rikutud õigusnormi, jaguneb kolmeks osaks, milles nad väidavad vastavalt:
—
et nende ajutiste meetmete kohaldamise taotlust on moonutatud;
—
et esimeses kohtuastmes nende esitatud nõuete teises osas selleks, et tagada tehtava kohtuotsuse täielik toime, taotletud ajutiste meetmete vajalikkuse hindamisel on tehtud viga, ja
—
et on rikutud tõhusat kohtulikku kaitset.
16
Oma teise ja kolmanda väitega heidavad Alcogroup ja Alcodis Üldkohtu presidendile ette õigusnormi rikkumist vastavalt esimese vaidlusaluse otsuse ja teise vaidlusaluse otsuse täitmise peatamiseks nende esitatud taotluste vastuvõetavuse hindamisel.
17
Lisaks esitavad Alcogroup ja Alcodis põhjused, miks tuleb Üldkohtus taotletud ajutised meetmed nende arvates määrata.
18
Komisjon palub Euroopa Kohtul apellatsioonkaebus tervikuna rahuldamata jätta. Ta lisab, et ajutiste meetmete kohaldamise taotlus tuleks igal juhul rahuldamata jätta ja et Üldkohtu presidendil oli õigus, kui ta nii otsustas.
Esimene väide, et esimeses kohtuastmes esitatud nõuete teise osa vastuvõetavuse hindamisel rikuti õigusnormi
19
Oma esimese väite esimeses osas heidavad Alcogroup ja Alcodis Üldkohtu presidendile ette, et see tuvastas vaidlustatud kohtumääruse punkti 21 esimeses lauses, et nende nõuete teises osas esimeses kohtuastmes nõuti „de facto, et komisjonil keelataks jätkata uurimisi AT.40054 ja AT.40244 ning kasutada sellega seoses konfidentsiaalset teavet, mille ta on väidetavalt saanud õigusvastaselt […]”, kuigi nende äriühingute sõnul oli nende nõue piiratum. Tegelikult taotlesid nad väidetavalt igasuguste menetlustoimingute peatamist kõnealuste menetluste raames ainult seni, kuni tehakse kohtuotsus sisulistes küsimustes, ja seda ainult neid puudutavas osas.
20
Selle kohta nähtub vaidlustatud kohtumäärusest tervikuna, et Üldkohtu president võttis küll arvesse, et esimeses kohtuastmes esitatud nõuete teine osa oli piiratud. Täpsemalt nähtub see selle kohtumääruse punkti 21 esimesest lausest, pidades silmas esiteks selle kohtumääruse punkti 12, kus on nõuete kõnealune osa esitatud tõetruult; teiseks kohtumääruse punktist 20, kus on meelde tuletatud, et peatamist taotletakse ajutiselt ja et ajutiste meetmete kohaldamise menetlus on täiendav põhimenetluse suhtes, millele see lisandub.
21
Tuleb lisada, et Alcogroup ja Alcodis märkisid nii oma kirjalikes seisukohtades Üldkohtule kui ka oma apellatsioonkaebuse osas, mis käsitleb taotletud ajutiste meetmete määramist, et igasugune uurimistoiming, mis õigusvastaselt kogutud andmete põhjal nende suhtes tehakse, suurendab nende kahju. Sellest nähtub, et nende ajutiste meetmete kohaldamise taotluse ja eelkõige esimeses kohtuastmes esitatud nõuete teise osa eesmärk oli tõepoolest vältida niisuguse kahju tekitamist, takistades ajutiselt komisjonil uurimiste AT.40054 ja AT.40244 jätkamist selles osas, mis puudutab nende äriühingute võimalikku osalemist nende uurimiste esemeks olevates rikkumistes, nagu Üldkohtu president vaidlustatud kohtumääruse punkti 21 esimeses lauses õigesti märkis.
22
Esitatud põhjendustest tulenevalt tuleb esimese väite esimene osa tagasi lükata.
23
Oma esimese väite teises osas väidavad Alcogroup ja Alcodis sisuliselt, et kuna Üldkohtu president kohaldas selleks, et hinnata taotletud ajutiste meetmete vajalikkust edaspidi tehtava kohtuotsuse täieliku toime tagamiseks, nimelt vaidlustatud kohtumääruse punktis 23 käesolevale juhtumile analoogia alusel kohtumääruses komisjon vs. Akzo ja Akcros [C‑7/04 P(R), EU:C:2004:566] esitatud arutluskäiku, on ta rikkunud õigusnormi. Käesolev kohtuasi on nende arvates tegelikult erinev kohtuasjast, milles tehti nimetatud kohtumäärus. Viimati nimetatud kohtuasjas oli vaidlus piiratud arvul dokumentide staatuse üle, nii et komisjonil nende dokumentide kasutamise keelamine kontrolli määramise otsuse tühistamise korral oleks asjaomaste äriühingute õiguste piisav tagatis. Käesoleval juhul, seevastu, võtsid komisjoni inspektorid väidetavalt tahtlikult kõik Alcogroup’i ja Alcodis’i kaitsedokumendid kontrolli raamesse ja väidetavalt tutvusid nendega. Alcogroup’il ja Alcodis’il oli väidetavalt võimatu hiljem ja piisava kindlusega tõendada, et selle õigusvastaselt kogutud andmetega tutvumise ja komisjoni poolt pärast uurimist võimalikult võetavate meetmete vahel on seos.
24
Seoses sellega tuleb meelde tuletada, et kuigi kohtuasjas, milles tehti kohtumäärus komisjon vs. Akzo ja Akcros [C‑7/04 P(R), EU:C:2004:566], oli küsimus ainult piiratud arvul dokumentides, ei põhinenud selles kohtumääruses esitatud arutluskäik sellel asjaolul iseenesest. Nimelt otsustas Euroopa Kohus nimetatud kohtumääruse punktides 41 ja 42 sisuliselt, et ainult sellest, et komisjon on väidetavalt tutvunud ametisaladusega kaitstud dokumentides leiduva informatsiooniga, ei piisa selleks, et tõendada ajutiste meetmete võtmise vajalikkust, kuna seda informatsiooni ei avaldatud kolmandatele isikutele ja seda ei kasutatud Euroopa Liidu konkurentsieeskirjade rikkumise tuvastamise menetluses. Euroopa Kohus täpsustas selle sama kohtumääruse punktis 43 ühtlasi, et nende dokumentidega põhjalikumast tutvumisest tekkida võiv kahju ei ole piisav tõendamaks asjaomastel äriühingutel raske ja korvamatu kahju olemasolu.
25
Seega kinnitab see veelgi enam põhjust, miks Alcogroup’i ja Alcodis’i argumentidest, mis põhinevad sellel, et komisjoni ametnikud tutvusid kontrolli ajal dokumentidega, mis on kaitstud ametisaladusega, kuid mida komisjon pärast seda kontrolli alles ei hoidnud, iseenesest ei piisanud selleks, et tõendada taotletud ajutiste meetmete võtmise vajalikkust tehtava kohtuotsuse täieliku toime tagamiseks. Ei ole nimelt mingit võimalust, et komisjon avaldaks neid andmeid, mida tal enam ei ole, kolmandatele isikutele või et nendele saaks tugineda selleks, et tõendada konkurentsieeskirjade rikkumise olemasolu.
26
Pealegi tuleb tagasi lükata argumendid, millega Alcogroup ja Alcodis väidavad käesoleva apellatsioonkaebuse raames, et juhul kui komisjon kasutab õigusvastaselt kogutud andmeid, ei ole neil vastupidi olukorrale kohtuasjas, milles tehti kohtumäärus komisjon vs. Akzo ja Akcros [C‑7/04 P(R), EU:C:2004:566], võimalik tõendada, et selle andmete kasutamise ja hiljem võetud võimalike uurimismeetmete vahel on seos. Nagu Üldkohtu president tegelikult otsustas, rikkumata seejuures õigusnormi vaidlustatud kohtumääruse punktis 24, ei tõendanud Alcogroup ja Alcodis Üldkohtus, et see ei ole neil võimalik. Seega järeldas ta selle põhjal õigusega, et selliselt väidetavat ohtu tuleb pidada puhtalt hüpoteetiliseks.
27
Seoses sellega tuleb lisada, et Üldkohtu presidendil oli ka siis õigus, kui ta vaidlustatud kohtumääruse punktis 21 üldisemalt märkis, et Alcogroup ja Alcodis palusid tal tegelikult ületada oma pädevust ja ennustada, millised järeldused teeb komisjon juhul, kui Üldkohus esimese ja teise vaidlusaluse otsuse tühistab. Ilma et see piiraks otsuseid, mille teeb hiljem asja sisuliselt arutav liidu kohus põhimenetluses, nagu ka komisjon haldustasandil, ei saaks välistada, et vajaduse korral võetakse edaspidi kohased meetmed, mis seisnevad teatavate dokumentide komisjoni toimikust väljajätmises, et heastada Alcogroup’i ja Alcodis’i kaitseõiguste võimalikku rikkumist. Samuti ei saa menetluse praeguses staadiumis välistada, et komisjon otsustab mitte võtta oma uurimistes AT.40054 ja AT.40244 Alcogroup’i ja Alcodis’i suhtes mingeid järelmeetmeid.
28
Nendel tingimustel ei saa nõustuda Alcogroup’i ja Alcodis’i argumentidega, et Üldkohtu president rikkus edaspidi tehtava kohtuotsuse täieliku toime tagamiseks taotletud ajutiste meetmete võtmise vajalikkuse hindamisel õigusnormi. Sellest tulenevalt tuleb esimese väite teine osa tagasi lükata.
29
Esimese väite kolmandas osas väidavad Alcogroup ja Alcodis, et ajutiste meetmete kohaldamise taotluste suhtes kohaldatavate vastuvõetavuse tingimuste liiga kitsalt tõlgendamine Üldkohtu presidendi poolt rikub tõhusa kohtuliku kaitse põhimõtet. Äriühingute sõnul on ainus viis käesoleva juhtumi asjaoludel niisugust kaitset tagada anda korraldus peatada uurimistoimingud, mida komisjon võis ja võib edaspidi pärast õigusvastast kontrolli teha, kuivõrd võimalik tulevane kohtuotsus, millega nende hagi põhikohtuasjas rahuldatakse, ei saa niisugustest menetlustoimingutest tingitud kahju tagasiulatuvalt kaotada. Seega on Üldkohtu president nende nõuete teise osa vastuvõetamatuse tõttu rahuldamata jätmisega väidetavalt rikkunud õigusnormi.
30
Nagu otsustati käesoleva kohtumääruse punktides 24–28, ei tõendanud Alcogroup ja Alcodis siiski, et esimeses kohtuastmes esitatud nende nõuete teises osas taotletud ajutiste meetmete puudumine tekitaks neile kahju, mida ei ole võimalik tagasiulatuvalt heastada, ega seda, et nende meetmete võtmine oleks olnud vajalik edaspidi tehtava kohtuotsuse täieliku toime tagamiseks. Sellest lähtudes ei piisa nende argumentidest selleks, et tõendada, et kuna Üldkohtu president otsustas, et niisuguste meetmete võtmine ei olnud käesoleval juhul vajalik, on ta rikkunud tõhusa kohtuliku kaitse põhimõtet.
31
Esitatud põhjendustest tulenevalt ei saa esimese väite kolmanda osaga nõustuda.
32
Seega tuleb esimene väide tervikuna tagasi lükata.
Teine väide, et esimese vaidlusaluse otsuse täitmise peatamise taotluse vastuvõetavuse hindamisel rikuti õigusnormi
33
Oma teise väitega heidavad Alcogroup ja Alcodis Üldkohtu presidendile ette, et see otsustas, et esimene vaidlusalune otsus oli 24.–27. märtsil 2015 toimunud kontrolli tegemisega juba täielikult täidetud ja seega oli väidetav kahju ajutiste meetmete kohaldamise taotluse esitamise kuupäeval juba tekkinud. Nende sõnul ei lõppenud selle otsuse kahjustavad tagajärjed siis, kui komisjoni inspektorid nende ruumidest lahkusid, sest nimetatud otsusega anti sellele institutsioonile õigus selle kontrolli käigus võetud dokumente alles hoida ja analüüsida ja sel viisil oli tal võimalus võtta oma analüüsi jaoks arvesse Alcogroup’i ja Alcodis’i kaitsedokumentidega õigusvastaselt tutvumise teel kogutud andmeid.
34
Seoses sellega piisab märkimisest, et kahju, millele Alcogroup ja Alcodis tuginesid selleks, et taotleda Üldkohtu presidendilt esimese vaidlusaluse otsuse täitmise peatamist, oli tingitud sellest, et komisjon tutvus 24.–27. märtsil 2015 toimunud kontrolli raames nende kaitsedokumentidega. Nagu Üldkohtu president vaidlustatud kohtumääruse punktides 16 ja 17 aga õigesti märkis, tekkis see kahju samal hetkel, kui see otsus täideti, see tähendab kontrolli käigus.
35
Mõistagi võib 24.–27. märtsil 2015 toimunud kontrolli käigus konfiskeeritud dokumentide võimalik edaspidine kasutamine konkurentsieeskirjade rikkumise tuvastamiseks, pidades silmas õigusvastaselt kogutud andmeid, tekitada Alcogroup’ile ja Alcodis’ile täiendavat kahju. Isegi kui Üldkohtu president oleks andnud korralduse esimese vaidlusaluse otsuse – mis oli selle kontrolli tegemisega juba täidetud – täitmine peatada, ei takistaks selline peatamine siiski selle uue kahju tekkimist, sest selle eesmärk ega isegi tagajärg ei oleks olnud keelata komisjonil jätkata juba konfiskeeritud dokumentide analüüsimist.
36
Sellest järeldub, et teine väide tuleb tagasi lükata.
Kolmas väide, et teise vaidlusaluse otsuse täitmise peatamise taotluse vastuvõetavuse hindamisel rikuti õigusnormi
37
Oma kolmanda väitega on Alcogroup ja Alcodis seisukohal, et vaidlustatud kohtumäärusega on rikutud õigusnormi sellega, et Üldkohtu president otsustas, et teise vaidlusaluse otsuse täitmist ei saa peatada, kuna see on negatiivne otsus. Nende sõnul oli sellise peatamise määramine vajalik selleks, et võimaldada võtta muid ajutisi meetmeid, mida taotletakse, konkreetsemalt igasugused uurimistoimingud menetluste AT.40054 ja AT.40244 raames peatada, mida nõutakse esimeses kohtuastmes esitatud nõuete teise osaga.
38
Tuleb märkida, et Euroopa Kohtu väljakujunenud kohtupraktika kohaselt ei saa täitmise peatamise taotlust üldjuhul esitada negatiivse otsuse, nagu teise vaidlusaluse otsuse suhtes, kuna peatamise taotluse rahuldamisel ei saa olla taotleja seisundit muutev tagajärg (Euroopa Kohtu teise koja presidendi määrus S. vs. komisjon, 206/89R, EU:C:1989:333, punkt 14, ja Euroopa Kohtu presidendi määrus Moccia Irme vs. komisjon, C‑89/97 P(R), EU:C:1997:226, punkt 45). Taotlus selle otsuse täitmise peatamiseks tuleb seega vastuvõetamatuse tõttu rahuldamata jätta, nagu Üldkohtu president vaidlustatud kohtumääruse punktides 18 ja 19 otsustas. See võib olla teisiti vaid juhul, kus sellise täitmise peatamise taotluse rahuldamine võiks olla vajalik ühe või mitme muu taotletud ajutise meetme võtmiseks, juhul kui ajutiste meetmete kohaldamise üle otsustav kohtunik on otsustanud, et need on vastuvõetavad ja põhjendatud.
39
Sellisel juhul, kuna komisjon oli teise vaidlusaluse otsusega jätnud rahuldamata Alcogroup’i ja Alcodis’i halduskorras esitatud taotluse, milles paluti sisuliselt võtta samad ajutised meetmed, mille määramist need äriühingud taotlesid seejärel esimeses kohtuastmes oma nõuete teises osas, oleks nende määramine võinud olla vajalik nende nõuete puhul, kui see nõuete osa oleks tunnistatud vastuvõetavaks ja põhjendatuks. Ent piisab sellest, kui tuvastada, et kõik argumendid, mille Alcogroup ja Alcodis esitasid selle vastu, et see nõuete teine osa jäeti vaidlustatud kohtumäärusega vastuvõetamatuse tõttu rahuldamata, jäeti see nõuete teine osa ka käesoleva kohtumääruse punktides 19–32 rahuldamata.
40
Seega jättis Üldkohtu president vaidlustatud kohtumääruses teise vaidlusaluse otsuse täitmise peatamise taotluse vastuvõetamatuse tõttu põhjendatult rahuldamata. Sellest järeldub, et apellatsioonkaebuse kolmanda väitega ei saa nõustuda.
41
Seega tuleb apellatsioonkaebus tervikuna rahuldamata jätta, ilma et oleks vaja analüüsida argumente, mille Alcogroup ja Alcodis esitasid põhjuste kohta, mille pärast tuleb nende arvates määrata ajutised meetmed, mida nad olid Üldkohtus taotlenud.
Kohtukulud
42
Euroopa Kohtu kodukorra artikli 184 lõige 2 näeb ette, et kui apellatsioonkaebus on põhjendamatu, otsustab Euroopa Kohus kohtukulude jaotuse. Vastavalt sama kodukorra artikli 138 lõikele 1, mida kodukorra artikli 184 lõike 1 alusel kohaldatakse apellatsioonkaebuste suhtes, on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna komisjon nõudis kohtukulude väljamõistmist Alcogroup’ilt ja Alcodis’ilt ja viimased on kohtuvaidluse kaotanud, tuleb käesoleva apellatsioonimenetluse kulud nendelt välja mõista.
Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohtu asepresident otsustab:
1.
Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata.
2.
Mõista apellatsioonimenetluse kohtukulud välja äriühingutelt Alcogroup SA ja Alcodis SA.
Allkirjad
( *1 ) Kohtumenetluse keel: prantsuse.
Full & Egal Universal Law Academy