1.6.2015
ET
Euroopa Liidu Teataja
C 178/17
12. märtsil 2015 esitatud hagi – Landeskreditbank Baden-Württemberg versus EKP
(Kohtuasi T-122/15)
(2015/C 178/18)
Kohtumenetluse keel: saksa
Pooled
Hageja: Landeskreditbank Baden-Württemberg – Förderbank (Karlsruhe, Saksamaa) (esindajad: Rechtsanwalt A. Glos, Rechtsanwalt K. Lackhoff ja Rechtsanwalt M. Benzing)
Kostja: Euroopa Keskpank
Nõuded
Hageja palub Üldkohtul:
—
tühistada EKP 5. jaanuari 2015. aasta otsus (asja nr: ECB/SSM/15/1 – 0SK1ILSPWNVBNQWU0W18/3), jättes jõusse EKP 1. septembri 2014. aasta otsuse (asja nr: ECB/SSM/14/1 – 0SK1ILSPWNVBNQWU0W18/1) asendamisega seotud tagajärjed;
—
mõista kohtukulud välja kostjalt.
Väited ja peamised argumendid
Hagi põhjenduseks esitab hageja viis väidet.
1.
Esimene väide: EKP kohaldas eriliste asjaolude hindamisel vale kriteeriumi
—
Hageja väidab, et EKP tugines neljale erinevale, üksteisega kokkusobimatule kriteeriumile, kui ta hindas, kas suuruse kriteeriumi täitmisele vaatamata tuleb hageja määruse (EL) nr 1024/2013 (1) artikli 6 lõike 4 teises lõigus koostoimes määruse (EL) nr 468/2014 (2) artikli 70 lõikega 1 toodud konkreetsete asjaolude alusel liigitada vähem oluliseks krediidiasutuseks. Kõik need kriteeriumid on igaüks eraldi vale.
—
Lisaks kinnitab hageja, et määruse nr 468/2014 artikli 70 lõike 1 alusel on konkreetsete asjaolude esinemiseks oluline „konkreetsete faktide” olemasolu, mille kohaselt on krediidiasutuse oluliseks liigitamine ja seetõttu krediidiasutuse EKP kesksele järelevalvele allutamine „asjakohatu”. Hageja arvates on krediidiasutuse liigitamine oluliseks üksnes selle suuruse kriteeriumi alusel määruse nr 468/2014 artikli 70 lõike 1 tähenduses „asjakohatu”, kui see ei ole määruse nr 1024/2013 eesmärkide saavutamiseks vajalik, vaid piisab siseriikliku pädeva ametivõimu järelevalvest EKP makrotasandi järelevalve all.
2.
Teine väide: asjaolude analüüsimisel on tehtud ilmseid hindamisvigu
—
Hageja leiab, et EKP on jätnud tähelepanuta, et arvestades ärakuulamisel ja vaidlustusnõukogu menetluses hageja väljatoodud asjaolusid, ei ole hageja liigitamine oluliseks krediidiasutuseks kuidagi vajalik määruse nr 1024/2013 eesmärkide saavutamiseks ning et hageja liigitamine vähem oluliseks krediidiasutuseks ei ole kooskõlas ka määruse nr 1024/2013 põhimõtetega. Ilmselgelt vale on EKP hinnang, et konkreetseid asjaolusid ei esine.
3.
Kolmas väide: rikutud on põhjendamiskohustust
—
Hageja kinnitab siinkohal, et vaidlustatud otsuse põhjendused ei ole ühtsed ja on sisult vastuolulised. EKP nimetab kokku neli hindamiskriteeriumi, mis ei ole üksteisega seotud ja ei ole omavahel kooskõlas.
—
Peamisi kaalutlusi vaidlustatud otsusest ei ilmne. Pigem piirduvad EKP seisukohad pelkade kinnituste ja eitustega.
—
Otsuses puuduvad õigusvastaselt ka vastused haldusmenetluses hageja esitatud argumentidele. Iseäranis ei selgita EKP, miks hageja esitatud faktilised ja õiguslikud asjaolud ei ole piisavad, et ümber lükata määruse nr 1024/2013 artikli 6 lõike 4 teises lõigus toodud eeldus.
4.
Neljas väide: võimu kuritarvitamine, kuna EKP jättis õigusvastaselt kasutamata oma hindamispädevuse
—
Hageja on arvamusel, et EKP rikkus oma kohustust teostada üksikjuhtumil oma hindamispädevust, mis tal lasub määruse nr 1024/2013 artikli 6 lõike 4 ja määruse nr 468/2014 artikli 70 alusel. Seetõttu kuritarvitas EKP võimu.
5.
Viies väide: rikutud on kohustust uurida ja arvesse võtta kõiki üksikjuhtumil asjakohaseid fakte
—
Hageja on seisukohal, et EKP rikkus oma kohustust oma hindamispädevuse teostamisel hoolikalt ja erapooletult analüüsida ja arvesse võtta kõiki üksikjuhtumil asjakohaseid õiguslikke ja faktilisi asjaolusid. Iseäranis jättis EKP hindamata kõik faktilised ja õiguslikud asjaolud, millele viitas hageja.
(1) Nõukogu 15. oktoobri 2013. aasta määrus (EL) nr 1024/2013, millega antakse Euroopa Keskpangale eriülesanded seoses krediidiasutuste usaldatavusnõuete täitmise järelevalve poliitikaga (ELT L 287, lk 63).
(2) Euroopa Keskpanga 16. aprilli 2014. aasta määrus (EL) nr 468/2014, millega kehtestatakse raamistik Euroopa Keskpanga ja riiklike pädevate asutuste vaheliseks ning riiklike määratud asutustega tehtavaks koostööks ühtse järelevalvemehhanismi raames (ELT L 141, lk 1).
Full & Egal Universal Law Academy