15.5.2017
ET
Euroopa Liidu Teataja
C 151/11
Euroopa Kohtu (kuues koda) 16. märtsi 2017. aasta otsus (Augstākā tiesa eelotsusetaotlus – Läti) – Valsts ieņēmumu dienests versus„Veloserviss“ SIA
(Kohtuasi C-47/16) (1)
((Eelotsusetaotlus - Tolliliit - Ühenduse tolliseadustik - Artikli 220 lõike 2 punkt b - Imporditollimaksu tollivormistusjärgne sissenõudmine - Õiguspärane ootus - Kohaldamise tingimused - Tolli tehtud viga - Importija kohustus toimida heauskselt ja kontrollida päritolusertifikaadi vormi A väljaandmise asjaolusid - Tõendid - Euroopa Pettustevastase Ameti (OLAF) aruanne))
(2017/C 151/15)
Kohtumenetluse keel: läti
Eelotsusetaotluse esitanud kohus
Augstākā tiesa
Põhikohtuasja pooled
Hageja: Valsts ieņēmumu dienests
Kostja:„Veloserviss“ SIA
Resolutsioon
1.
Nõukogu 12. oktoobri 1992. aasta määruse (EMÜ) nr 2913/92, millega kehtestatakse ühenduse tolliseadustik, muudetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. novembri 2000. aasta määrusega (EÜ) nr 2700/2000, artikli 220 lõike 2 punkti b tuleb tõlgendada nii, et importija võib selle sätte tähenduses tugineda õiguspärasele ootusele, et vaielda heausksusele tuginedes tollivormistusjärgse arvestuskande tegemisele vastu, üksnes siis, kui on täidetud kolm kumulatiivset tingimust. Kõigepealt peab olema täidetud tingimus, et maksu sissenõudmine ei ole toimunud pädevate asutuste endi eksimuse tõttu, teiseks, et nende eksimus on selline, mida heausksel tollimaksu tasumise eest vastutaval isikul ei oleks olnud mõistlikult võimalik avastada, ning lõpuks, et viimane on järginud kõiki tollideklaratsiooni kohta kehtivaid sätteid. Selline õiguspärane ootus ei ole tekkinud, kui importija on päritolusertifikaadi vormi A õigsuses kahtlemise ilmselgete põhjuste esinemisel siiski jätnud oma võimalusi arvestades kogumata selle sertifikaadi väljaandmise asjaolude kohta teavet, et teha kindlaks, kas tema kahtlused olid põhjendatud. Sellest ei tulene aga importijal lasuvat üldist kohustust kontrollida süstemaatiliselt ekspordiriigi tolli poolt päritolusertifikaadi vormi A väljaandmise asjaolusid. Eelotsusetaotluse esitanud kohtu ülesanne on põhikohtuasja kõiki konkreetseid asjaolusid arvestades hinnata, kas käesoleval juhul on need kolm tingimust täidetud.
2.
Määruse nr 2913/92, muudetud määrusega nr 2700/2000, artikli 220 lõike 2 punkti b tuleb tõlgendada nii, et sellises kohtuasjas nagu põhikohtuasi võib Euroopa Pettustevastase Ameti (OLAF) aruandes sisalduva teabe põhjal järeldada, et importijal ei ole selle sätte alusel õigust õiguspärasele ootusele tugineda, et vaielda tollivormistusjärgse arvestuskande tegemisele vastu. Kui aga selline aruanne sisaldab asjaomase olukorra üksnes üldist kirjeldust, mida peab kontrollima eelotsusetaotluse esitanud kohus, ei piisa ainuüksi asjaomasest aruandest selle kindlakstegemiseks, kas need tingimused on igas punktis, eelkõige eksportija tegevust puudutavas osas täidetud. Sellisel juhul tuleb põhimõtteliselt impordiriigi tollil täiendavate tõendite abil tõendada, et ebaõige päritolusertifikaadi vormi A väljaandmine ekspordiriigi tolli poolt tuleneb sellest, et eksportija esitas ebaõiged asjaolud. Kui impordiriigi tollil on võimatu vastavaid tõendeid esitada, on importija see, kes peab tõendama, et sertifikaat põhineb eksportija esitatud õigetel asjaoludel.
(1) ELT C 111, 29.3.2016.