15.4.2019
ET
Euroopa Liidu Teataja
C 139/5
Euroopa Kohtu (suurkoda) 26. veebruari 2019. aasta otsus (Østre Landsreti, Vestre Landsreti eelotsusetaotlused — Taani) — N Luxembourg 1 (C-115/16), X Denmark A/S (C-118/16), C Danmark I (C-119/16), Z Denmark ApS (C-299/16) versus Skatteministeriet
(liidetud kohtuasjad C-115/16, C-118/16, C-119/16 ja C-299/16) (1)
(Eelotsusetaotlus - Õigusaktide ühtlustamine - Eri liikmesriikide sidusühingute vaheliste intressimaksete ja litsentsitasude suhtes kohaldatav ühine maksustamissüsteem - Direktiiv 2003/49/EÜ - Intresside ja litsentsitasude tegelik tulusaaja - Artikkel 5 - Õiguste kuritarvitamine - Liikmesriigis asuv äriühing, kes maksab teises liikmesriigis asuvale sidusühingule intresse, mis hiljem kantakse täielikult või peaaegu täielikult edasi väljapoole Euroopa Liidu territooriumi - Tütarettevõtja, kellel on kohustus intressidelt maks kinni pidada)
(2019/C 139/03)
Kohtumenetluse keel: taani
Eelotsusetaotluse esitanud kohus
Østre Landsret, Vestre Landsret
Põhikohtuasja pooled
Kaebajad: N Luxembourg 1 (C-115/16), X Denmark A/S (C-118/16), C Danmark I (C-119/16), Z Denmark ApS (C-299/16)
Vastustaja: Skatteministeriet
Resolutsioon
1.
Kohtuasjad C-115/16, C-118/16, C-119/16 ja C-299/16 liidetakse kohtuotsuse tegemiseks.
2.
Nõukogu 3. juuni 2003. aasta direktiivi 2003/49/EÜ eri liikmesriikide sidusühingute vaheliste intressimaksete ja litsentsitasude suhtes kohaldatava ühise maksustamissüsteemi kohta artikli 1 lõiget 1 koostoimes artikli 1 lõikega 4 tuleb tõlgendada nii, et selles ette nähtud intressimaksete täielik maksuvabastus on kohaldatav ainult intresside tegelikele tulusaajatele, see tähendab üksustele, kes reaalselt saavad majanduslikult tulu saadud intressidest ning kellel on seega õigus otsustada vabalt nende kasutuse üle.
Liidu õiguse üldpõhimõtet, mille kohaselt ei või õigussubjektid liidu õigusnorme ära kasutada kuritarvituse või pettuse eesmärgil, tuleb tõlgendada nii, et liikmesriigi asutused ja kohtud peavad pettuse või kuritarvituse korral keelduma maksukohustuslasele andmast direktiivi 2003/49 artikli 1 lõikes 1 ette nähtud intressimaksete täielikku maksuvabastust, isegi kui puudub siseriiklik või lepingupõhine säte, mis sellise keeldumise ette näeb.
3.
Kuritarvituse tõendamiseks peab esinema esiteks objektiivsete asjaolude kogum, millest nähtub, et vaatamata sellele, et liidu õigusnormides ette nähtud tingimustest on formaalselt kinni peetud, ei ole õigusnormidega taotletud eesmärki saavutatud, ning teiseks peab esinema subjektiivne element, milleks on soov saada liidu õigusnormidest tulenev soodustus, luues kunstlikult selle saamiseks nõutavad tingimused. Kuritarvituse esinemist võib tõendada teatud hulga kaudsete tõendite olemasolu, tingimusel et need kaudsed tõendid on objektiivsed ja ühtelangevad. Sellisteks kaudseteks tõenditeks võivad olla eelkõige majandusliku põhjenduseta sildäriühingute olemasolu ning äriühingute kontserni, finantsskeemi ja laenude struktuuri puhtformaalne laad. Õiguste kuritarvitamise võimalikku tuvastamist ei mõjuta see, et liikmesriik, kus on intressid tekkinud, on sõlminud lepingu kolmanda riigiga, kus asub intresside tegelikust tulusaajast äriühing.
4.
Selleks, et keelduda äriühingut tunnustamast intresside tegeliku tulusaajana või tuvastada õiguste kuritarvitamine, ei ole liikmesriigi asutus kohustatud kindlaks tegema üksust või üksusi, keda ta peab nende intresside tegelikeks tulusaajateks.
5.
Direktiivi 2003/49 artikli 3 punkti a tuleb tõlgendada nii, et société en commandite par actions᾽i (SCA) (usaldusühing), millele on antud tegevusluba tegutsemiseks Luksemburgi õiguse alusel asutatud société d’investissement en capital à risque’ina (SICAR) (riskikapitali investeeriv ühing), ei saa kvalifitseerida direktiivi tähenduses liikmesriigi äriühinguks, millele võidakse kohaldada direktiivi artikli 1 lõikes 1 ette nähtud vabastust, kui — seda peab kontrollima eelotsusetaotluse esitanud kohus — SICARi saadud intressid on sellises olukorras nagu põhikohtuasjas vabastatud impôt sur les revenus des collectivités’est (äriühingu tulumaks) Luksemburgis.
6.
Olukorras, kus direktiivis 2003/49 ette nähtud liikmesriigi residendist äriühingu poolt teise liikmesriigi residendist äriühingule makstud intressidelt maksu kinnipidamisest vabastuse kord ei ole direktiivi artikli 5 tähenduses pettuse või kuritarvituse tuvastamise tõttu kohaldatav, ei saa EL toimimise lepingus tagatud vabaduste kohaldamisele tugineda selleks, et seada kahtluse alla esimese liikmesriigi õigusnorme, mis käsitlevad nende intresside maksustamist.
Väljaspool sellist olukorda tuleb ELTL artiklit 63 tõlgendada nii, et:
—
sellega ei ole põhimõtteliselt vastuolus liikmesriigi õigusnormid, mille kohaselt peab residendist äriühing, kes maksab intresse mitteresidendist äriühingule, intressidelt maksu kinni pidama, samas kui sellel residendist äriühingul ei ole sellist kohustust juhul, kui intresse saav äriühing on samuti residendist äriühing, kuid sellega on vastuolus liikmesriigi õigusnormid, mis näevad maksu kinnipidamise ette juhul, kui residendist äriühing maksab intresse mitteresidendist äriühingule, samas kui residendist äriühingul, kes saab intresse residendist äriühingult, ei ole kohustust maksta äriühingu tulumaksu ettemakseid kahel esimesel maksustamisaastal ning ta on seega kohustatud seda maksu maksma seoses intressidega palju hiljem kui tuluallikalt maksu kinnipidamise puhul;
—
sellega on vastuolus liikmesriigi õigusnormid, mis kohustavad residendist äriühingut, kellel lasub kohustus pidada intressidelt, mida ta maksab mitteresidendist äriühingule, kinni maks, maksma tuluallikalt kinnipeetava maksu hilinenud maksmise korral viivist, mille määr on kõrgem sellest, mis on kohaldatav juhul, kui hilinemisega makstakse äriühingu tulumaksu, mida tuleb maksta muu hulgas intressidelt, mida saab residendist äriühing teiselt residendist äriühingult;
—
sellega on vastuolus liikmesriigi õigusnormid, mis näevad ette, et juhul, kui residendist äriühing on kohustatud intressidelt, mida ta maksab mitteresidendist äriühingule, maksu kinni pidama, ei võeta arvesse viimase kantavaid intressikulusid, mis on otseselt seotud asjaomase laenutegevusega, samas kui nende liikmesriigi õigusnormide kohaselt võib residendist äriühing, kes saab intresse teiselt residendist äriühingult, sellised kulud oma maksustatava tulu arvutamisel maha arvata.
(1) ELT C 270, 25.7.2016.
ELT C 279, 1.8.2016.
Full & Egal Universal Law Academy