19.3.2018
ET
Euroopa Liidu Teataja
C 104/9
Euroopa Kohtu (kaheksas koda) 24. jaanuari 2018. aasta otsus (Corte suprema di cassazione eelotsusetaotlus – Itaalia) – Presidenza del Consiglio dei Ministri jt versus Gianni Pantuso jt
(Liidetud kohtuasjad C-616/16 ja C-617/16) (1)
((Eelotsusetaotlus - Arsti tegevust puudutavate õigus- ja haldusnormide ühtlustamine - Direktiivid 75/363/EMÜ ja 82/76/EMÜ - Eriarsti koolitus - Asjakohane tasustamine - Direktiivi 82/76/EMÜ kohaldamine koolitustele, mis algasid enne ja lõppesid pärast liikmesriikidele selle direktiivi ülevõtmiseks kehtestatud kuupäeva))
(2018/C 104/10)
Kohtumenetluse keel: itaalia
Eelotsusetaotluse esitanud kohus
Corte suprema di cassazione
Põhikohtuasja pooled
Hagejad: Presidenza del Consiglio dei Ministri, Università degli Studi di Palermo, Ministero della Salute, Ministero dell’Istruzione, dell’Università e della Ricerca Ministero del Tesoro.
Kostjad: Gianni Pantuso, Angelo Tralongo, Maria Michela D’Alessandro, Nello Grassi, Carmela Amato (C-616/16), Giovanna Castellano, Maria Concetta Pandolfo, Antonio Marletta, Vito Mannino, Olga Gagliardo, Emilio Nardi, Maria Catania, Massimo Gallucci, Giovanna Pischedda, Giambattista Gagliardo (C-617/16).
Resolutsioon
1.
Nõukogu 16. juuni 1975. aasta direktiivi 75/363/EMÜ, mis käsitleb arsti tegevust puudutavate õigus- ja haldusnormide ühtlustamist, muudetud nõukogu 26. jaanuari 1982. aasta direktiiviga 82/76/EMÜ, artikli 2 lõike 1 punkti c, artikli 3 lõikeid 1 ja 2 ning selle direktiivi lisa tuleb tõlgendada nii, et iga täis- või osalise ajaga eriarsti koolituse eest, mis on alanud 1982. aasta jooksul ja kestab kuni 1990. aastani, tuleb maksta asjakohast tasu nimetatud lisa tähenduses, tingimusel et see koolitus puudutab meditsiinivaldkonda, mis on ühine kõikidele liikmesriikidele või kahele või enamale liikmesriigile ja mida on nimetatud nõukogu 16. juuni 1975. aasta direktiivi 75/362/EMÜ, mis käsitleb meditsiinialaste diplomite, tunnistuste ja muude kvalifikatsiooni tõendavate dokumentide vastastikust tunnustamist ja sisaldab asutamisõiguse ja teenuste osutamise vabaduse kasutamise hõlbustamiseks võetavaid meetmeid, artiklites 5 või 7.
2.
Direktiiviga 82/76 muudetud direktiivi 75/363 artikli 2 lõike 1 punkti c, artikli 3 lõikeid 1 ja 2 ning selle direktiivi lisa tuleb tõlgendada nii, et liikmesriigi kohustus näha ette selle lisa tähenduses asjakohane tasustamine iga täis- või osalise ajaga eriarsti koolituse eest, mis on alanud 1982. aasta jooksul ja kestab kuni 1990. aastani, ei sõltu direktiivi 82/76 ülevõtmise meetmete võtmisest selle liikmesriigi poolt. Liikmesriigi kohus on kohustatud nii enne kui ka pärast direktiivi kehtestatud siseriiklikke õigusnorme kohaldades neid tõlgendama, pidades nii palju kui võimalik silmas direktiivi sõnastust ja eesmärki. Juhul kui direktiivi 82/76 üle võtvate siseriiklike meetmete puudumise tõttu ei saa selles direktiivis sätestatud tulemust tõlgendamise teel saavutada, võttes arvesse kogu siseriiklikku õigust ja kohaldades seal tunnustatud tõlgendamismeetodeid, on asjaomane liikmesriik liidu õigusest tulenevalt kohustatud hüvitama kahju, mille ta on tekitanud üksikisikutele nimetatud direktiivi üle võtmata jätmisega. Eelotsusetaotluse esitanud kohtu ülesanne on kontrollida, kas on täidetud kõik Euroopa Kohtu praktikas kehtestatud tingimused, et tekiks liikmesriigi vastutus liidu õiguse alusel.
3.
Direktiiviga 82/76 muudetud direktiivi 75/363 artikli 2 lõike 1 punkti c, artikli 3 lõikeid 1 ja 2 ning selle direktiivi lisa tuleb tõlgendada nii, et eriarsti täis- või osalise ajaga koolituse eest, mis on alanud 1982. aasta jooksul ja kestab kuni 1990. aastani, tuleb selle lisa tähenduses asjakohast tasu maksta selle koolituse perioodi eest alates 1. jaanuarist 1983 kuni nimetatud koolituse lõpuni.
(1) ELT C 63, 27.2.2017.
Full & Egal Universal Law Academy