KOHTUJURISTI ETTEPANEK
JULIANE KOKOTT
esitatud 1. juunil 2017 ( 1 )
Liidetud kohtuasjad C‑215/16, C‑216/16, C‑220/16 ja C‑221/16
Elecdey Carcelen SA (C‑215/16),
Energías Eólicas de Cuenca SA (C‑216/16),
Iberenova Promociones SAU (C‑220/16),
Iberdrola Renovables Castilla La Mancha SA (C‑221/16)
versus
Comunidad Autónoma de Castilla la Mancha
(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Tribunal Superior de Justicia de Castilla-La Mancha (Castilla-La Mancha autonoomse piirkonna kõrgeim kohus, Hispaania))
Eelotsusetaotlus – Keskkond – Tuuleenergia – Direktiiv 2009/28/EÜ – Taastuvatest energiaallikatest toodetud energia kasutamise edendamine – Direktiiv 2008/118/EÜ – Aktsiisi üldine kord – Direktiiv 2003/96/EÜ – Energiatoodete ja elektrienergia maksustamine – Tuulegeneraatorite kohalik maks (canon eólico)
I. Sissejuhatus
1.
La Mancha piirkonnas Hispaanias võitles juba Don Quijote tuuleveskitega. Seetõttu ei ole üllatav, et Euroopa Kohtusse saabus Castilla-La Mancha autonoomsest piirkonnast uus vaidlus, mis käsitleb tuuleenergiat. Pärast seda, kui hiljuti tuli teha juba mitu otsust, mis käsitlevad tuulegeneraatorite negatiivseid keskkonnamõjusid, ( 2 ) aga ka nende kasutamise edendamist, ( 3 ) on käesoleval juhul tegemist selles piirkonnas kehtestatud tuuleenergiamaksuga, mis teataval määral vastab „pole tax’i“ tunnustele.
2.
Lisaks direktiivile 2009/28/EÜ ( 4 ) taastuvatest energiaallikatest toodetud energia kasutamise edendamise kohta käsitleb eelotsusetaotlus ka direktiivi 2008/118/EÜ ( 5 ) aktsiisi üldise korra kohta ja direktiivi 2003/96/EÜ ( 6 ) energiatoodete ja elektrienergia maksustamise kohta. Täpsemalt tuleb selgitada, kas vaidlusaluse maksu kehtestamine on kooskõlas direktiivi 2009/28 eesmärgiga edendada taastuvenergia kasutamist või selles direktiivis kehtestatud haldustasude korraga. Siiski peab Euroopa Kohus käsitlema ka küsimust, kuivõrd võib sellise maksu kehtestamine olla direktiivi 2009/28 eesmärkide kahjustamise tõttu direktiiviga 2009/28 vastuolus. Seoses mõlema viidatud maksualase direktiiviga tuleb eelkõige selgitada, kas kõnesolev maks kuulub nende direktiivide kohaldamisalasse, sest sel juhul peab see maks vastama teatavatele tingimustele.
II. Õiguslik raamistik
A. Liidu õigus
1. Direktiiv 2009/28
3.
Direktiivi 2009/28 ese on taastuvatest energiaallikatest toodetud energia kasutamise edendamine.
4.
Direktiivi 2009/28 artikli 2 punkt k määratleb toetuskava mõiste järgmiselt:
„[…] liikmesriigi või liikmesriikide rühma rakendatav vahend, kava või mehhanism, mille abil edendatakse taastuvatest energiaallikatest toodetud energia kasutamist, vähendades nimetatud energiaga seotud kulusid, tõstes selle võimalikku müügihinda või suurendades taastuvenergiaalase kohustuse abil või muul viisil sellise energia ostumahtu. See hõlmab investeeringutoetust, maksuvabastusi või maksuvähendusi, maksutagastusi, toetuskavasid taastuvenergia kasutamise kohustuse täitmiseks, sealhulgas toetuskavasid, milles kasutatakse rohelisi sertifikaate, ja otseseid hinnatoetuskavasid, sealhulgas soodustariifimakseid ja lisamakseid, kuid ei pea nendega piirduma“.
5.
Direktiivi 2009/28 artikli 3 lõiked 1 ja 2 kohustavad liikmesriike kasutama teatavas minimaalses osakaalus energiat, mida toodetakse taastuvatest energiaallikatest:
„1. Iga liikmesriik tagab, et […] taastuvatest energiaallikatest toodetud energia osakaal energia lõpptarbimises 2020. aastal on vähemalt sama suur kui tema riiklik üldeesmärk seoses taastuvatest energiaallikatest toodetud energia osakaaluga nimetatud aastal, nagu on sätestatud I lisa A osas esitatud tabeli kolmandas veerus.
2. Liikmesriigid võtavad tõhusalt kavandatud meetmeid, tagamaks et taastuvatest energiaallikatest toodetud energia osakaal on vähemalt sama suur või suurem, kui on ette nähtud I lisa B osas esitatud soovitusliku kujunemiskõveraga.“
6.
Sellega seoses näeb direktiivi 2009/28 artikli 3 lõige 3 muu hulgas ette toetuskavad:
„Käesoleva artikli lõigetes 1 ja 2 sätestatud eesmärkide saavutamiseks võivad liikmesriigid muu hulgas võtta järgmisi meetmeid:
a)
toetuskavad;
b)
[…]“
7.
Loamenetlust käsitleb direktiivi 2009/28 põhjendus 40:
„Menetlus, mida taastuvenergiajaamade lubade väljastamise, sertifitseerimise ja litsentseerimise kontrollimise eest vastutav asutus kasutab eeskirjade kohaldamiseks konkreetsete projektide suhtes, peaks olema objektiivne, läbipaistev, mittediskrimineeriv ja proportsionaalne. […]“
8.
Vastavad sätted on sõnastatud direktiivi 2009/28 artiklis 13:
„1. Liikmesriigid tagavad, et kõik loa-, sertifitseerimis- ja litsentsimismenetlusi käsitlevad riiklikud eeskirjad, mida kohaldatakse taastuvatest energiaallikatest elektri-, soojus- või jahutusenergia tootmisega tegelevate ettevõtete ja nendega seotud ülekande- ja jaotusvõrgu infrastruktuuride suhtes ning protsesside suhtes, millega biomass muundatakse biokütuseks või muudeks energiatoodeteks, on proportsionaalsed ja vajalikud.
Liikmesriigid võtavad eelkõige asjakohased meetmed, et tagada järgmist:
[…]
e)
tarbijate, planeerijate, arhitektide, ehitajate ning seadmete ja süsteemide paigaldajate ja tarnijate makstavad haldustasud on läbipaistvad ja kulupõhised;
[…]“
2. Direktiiv 2008/118
9.
Direktiivi 2008/118 ese on aktsiisi üldine kord. Direktiivi artikli 1 lõige 1 sätestab selle kohaldamisala ja lõige 2 käsitleb täiendavate maksude lubatavust:
„1. Käesoleva direktiiviga kehtestatakse üldine kord aktsiisile, millega maksustatakse otseselt või kaudselt järgmise kauba (edaspidi „aktsiisikaup“) tarbimist:
a)
direktiivis 2003/96/EÜ nimetatud energiatooted ja elekter;
b)
direktiivides 92/83/EMÜ ja 92/84/EMÜ nimetatud alkohol ja alkohoolsed joogid;
c)
direktiivides 95/59/EÜ, 92/79/EMÜ ja 92/80/EMÜ nimetatud tubakatooted.
2. Liikmesriigid võivad erieesmärkidel maksustada aktsiisikauba täiendavate kaudsete maksudega, kui kõnealused maksud on kooskõlas aktsiisi või käibemaksu suhtes kohaldatavate ühenduse maksueeskirjadega maksubaasi määramise, maksu arvutamise, sissenõutavuse ja järelevalve kohta, arvestades et nende eeskirjade alla ei kuulu maksuvabastusi käsitlevad sätted.“
3. Direktiiv 2003/96
10.
Direktiivi 2003/96 ese on energia maksustamine.
11.
Nagu nähtub eelkõige direktiivi 2003/96 artiklist 4, sätestab direktiiv põhimõtteliselt energia madalaima maksustamistaseme.
„1. Maksustamistasemed, mida liikmesriigid kohaldavad artiklis 2 nimetatud energiatoodete ja elektrienergia suhtes, ei või olla madalamad kui käesoleva direktiiviga ette nähtud madalaim maksustamistase.
2. Käesolevas direktiivis tähendab „maksustamistase“ kõiki kinnipeetavaid kaudseid makse (välja arvatud käibemaks), mis arvestatakse otse või kaudselt energiatoodete ja elektrienergia koguse alusel tarbimisse lubamise ajal.“
12.
Lisaks tugineb liikmesriigi kohus direktiivi 2003/96 artiklile 15, mis võimaldab rakendada teatavaid maksuvabastusi:
„Ilma et see piiraks muude ühenduse sätete kohaldamist, võivad liikmesriigid tingimusel, et maksude õigsust kontrollitakse, anda täieliku või osalise maksuvabastuse või alandada maksustamistaset järgmiste toodete puhul:
a)
[…]
b)
elektrienergia, mille allikaks on:
–
päike, tuul, lained, tõusuvesi või maasoojus,
–
[…]“
B. Hispaania õigus
13.
Castilla-La Mancha autonoomne piirkond kehtestas 21. märtsi 2011. aasta seadusega nr 9/2011, millega kehtestatakse tuuleenergiamaks (Ley 9/2011, de 21 de marzo, por la que se crea el canon eólico; edaspidi „seadus 9/2011“), tuuleenergiamaksu.
14.
Seaduse nr 9/2011 artikkel 4 sätestab maksustatava teokoosseisu:
„1. Tuuleenergiamaksuga maksustatav teokoosseis on tuuleparkidesse elektrienergia tootmiseks kasutatavate tuulegeneraatorite paigaldamise tagajärjel keskkonnale ja territooriumile koormavate tagajärgede ja kahjulike mõjude tekitamine […].
[…]
3. Loetakse, et maksustatav teokoosseis on olemas, isegi kui tuulegeneraatorite omandiõigus ei kuulu isikule, kellel on tuulepargi rajamiseks haldusluba.“
15.
Maksustatav summa tuleneb seaduse nr 9/2011 artiklist 7:
„1. Maksustatav summa on tuuleparki kuuluvate tuulegeneraatoriühikute summa […].“
16.
Artikkel 8 määrab kindlaks maksusumma:
„1. Maksusumma määratakse kindlaks maksustatavale summale järgmiste kvartalipõhiste maksumäärade kohaldamisega:
tuuleparkides, kus on kuni kaks tuulegeneraatorit: 0 eurot iga tuulegeneraatoriühiku kohta;
tuuleparkides, kus on 3–7 tuulegeneraatorit: 489 eurot iga tuulegeneraatoriühiku kohta;
tuuleparkides, kus on 8–15 tuulegeneraatorit: 871 eurot iga tuulegeneraatoriühiku kohta;
tuuleparkides, kus on rohkem kui 15 tuulegeneraatorit:
a)
kui tuulegeneraatorite arv on sama suur või väiksem kui pargi installeeritud võimsus mõõdetuna megavattides: 1233 eurot iga tuulegeneraatoriühiku kohta;
b)
kui tuulegeneraatorite arv on suurem kui pargi installeeritud võimsus mõõdetuna megavattides: 1275 eurot iga tuulegeneraatoriühiku kohta.
[…]“
III. Asjaolud ja eelotsusetaotlus
17.
Elecdey Carcelen SA (kohtuasi C‑215/16), Energías Eólicas de Cuenca SA (kohtuasi C‑216/16), Iberenova Promociones SAU (kohtuasi C‑220/16) ja Iberdrola Renovables Castilla La Mancha SA (kohtuasi C‑221/16) käitavad Castilla-La Mancha autonoomses piirkonnas tuulegeneraatoreid, mille eest tuleb tasuda kõnealuses piirkonnas kehtestatud tuuleenergiamaksu. Loetletud ettevõtjad esitasid pädevale ametile tuuleenergiamaksu kohta 2011. maksustamisaastal esitatud maksudeklaratsioonide ja -arvestuste parandamise ja tasutud maksete tagastamise taotlused.
18.
Nende taotluste rahuldamata jätmise peale esitasid nad kaebused Tribunal Superior de Justicia de Castilla-La Mancha’le (Castilla-La Mancha autonoomse piirkonna kõrgeim kohus, Hispaania). Nimetatud kohus esitab Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:
„1.
Kuna direktiivis 2009/28 ette nähtud taastuvenergia tarbimise eesmärkide saavutamise vahenditena on kõnealuse direktiivi artikli 2 punktis k määratletud „toetuskavad“ ja nende hulgas maksustiimulid, mis seisnevad maksuvähendustes, maksuvabastustes ja maksutagastustes, siis kas nimetatud stiimuleid ja meetmeid tuleb mõista nii, et need on olemuselt kohustuslikud ja liikmesriikidele siduvad, vahetu õigusmõjuga, nii et puudutatud üksikisikud võivad neile viidata ja tugineda iga kategooria avalik-õiguslikes asutustes, kohtus ja haldusasutuses?
2.
Kuna eelmises küsimuses nimetatud „toetuskavade“ hulgas on maksustiimuli meetmete – mis seisnevad maksuvähendustes, maksuvabastustes ja maksutagastustes – loetlemisel kasutatud väljendit „kuid ei pea nendega piirduma“, tuleb mõista, et nende stiimulite hulka kuulub ka mittemaksustamine, see tähendab keeld kehtestada lisaks üldistele maksudele, millega maksustatakse majandustegevust ja elektritootmist, mis tahes liiki spetsiifilist ja erimaksu, millega maksustataks taastuvatest energiaallikatest toodetud energiat? Selles kontekstis tekib ühtlasi järgmine küsimus: kas tuleb samamoodi mõista, et eespool nimetatud üldise keelu hulgas on keelatud ka kumuleeruvad maksud, topeltmaksustamine või mitu omavahel kattuvat üldist või erimaksu, mida tuleb tasuda taastuvenergia tootmise tegevuse eri etappide pealt ja millega maksustatakse sama maksustatavat teokoosseisu, mida maksustatakse vaatlusaluse tuuleenergiamaksuga?
3.
Kui vastus eelmisele küsimusele on eitav ja taastuvatest energiaallikatest toodetud energiat on lubatud maksustada, siis kas direktiivi 2008/118 artikli 1 lõike 2 kohaldamisel tuleb tõlgendada mõistet „eriotstarve“ nii, et eesmärk, milles see seisneb, peab olema välistav ja et lisaks peab maks, millega taastuvenergiat maksustatakse, olema oma struktuuri poolest tõeliselt mittefiskaalse olemusega, mitte pelgalt eelarve või maksutulu kogumise vahend?
4.
Kas vastavalt direktiivi 2003/96 artiklile 4, milles nimetatud maksustamistasemete puhul, mida liikmesriigid peavad kohaldama energia- ja elektritoodetele, on võetud võrdlusaluseks direktiivi madalaimad maksustamistasemed (mida mõistetakse nendele toodetele tarbimisse lubamise ajal kohaldatavate kõikide otseste ja kaudsete maksude summana), tuleb mõista, et seda summat arvestades tuleb direktiiviga – tõlgendatuna olenevalt eelmisele küsimusele antud vastusest – nõutud maksustamistasemest välja jätta need riiklikud maksud, mis nii oma struktuuri kui ka eriotstarbe poolest ei ole tõeliselt mittefiskaalse olemusega?
5.
Kas direktiivi 2009/28 artikli 13 lõike 1 punktis e kasutatud termin „tasu“ on Euroopa õiguse autonoomne mõiste, mida tuleb tõlgendada laiemas mõttes, nii et see hõlmab ka mõistet „maks“ üldiselt ja on selle sünonüüm?
6.
Kui vastus eelmisele küsimusele on jaatav, esitatakse järgmine küsimus: kas direktiivi 2009/28 artikli 13 lõike 1 punktis e viidatud tasud, mida peavad maksma tarbijad, võivad sisaldada ainult neid tasusid või fiskaalseid makse, millega kompenseeritakse vajaduse korral taastuvatest energiaallikatest toodetud energiat keskkonnamõjust tingitud kahju ja mida kasutatakse selleks, et kogutud maksusummaga heastada selle mõjuga seotud kahju või negatiivsed tagajärjed, aga mitte niisuguseid makse või tasusid, mis – kuna nendega maksustatakse mittesaastavaid energialiike – täidavad eelkõige eelarve või maksutulu kogumise otstarvet?“
19.
Euroopa Kohtus toimunud menetluses esitasid kirjalikud seisukohad ja osalesid 29. märtsil 2017 toimunud kohtuistungil tuulegeneraatorite käitajad Elecdey Carcelén S.A., Energías Eólicas de Cuenca S.A., Iberenova Promociones S.A. ja Iberdrola Renovables Castilla la Mancha S.A. ning Castilla-La Mancha autonoomne piirkond kui põhikohtuasja menetlusosalised ning lisaks Hispaania Kuningriik ja Euroopa Komisjon.
IV. Õiguslik hinnang
20.
Vaidlusalust maksu kogutakse igas kvartalis iga tuulegeneraatori kohta, kusjuures maksusumma suurus oleneb tuulepargi suurusest ja tuulegeneraatorite võimsusest. Eelotsusetaotluse eesmärk on välja selgitada, kas kõnesolev maks on kooskõlas taastuvenergia tootmise toetuskavadega vastavalt direktiivile 2009/28 (vt selle kohta osa A) või selles direktiivis kehtestatud haldustasude korraga (vt selle kohta osa B). Lisaks küsib liikmesriigi kohus, kas kõnesolev maks on kooskõlas direktiiviga 2008/118 aktsiisi üldise korra kohta (vt selle kohta osa C) ja energiamakse käsitleva direktiiviga 2003/96 (vt selle kohta osa D).
A. Esimene ja teine küsimus – toetuskavad
21.
Kahe esimese küsimusega soovib liikmesriigi kohus selgitada, kas direktiivi 2009/28 artikli 2 punktiga k on vastuolus vaidlusaluse tuuleenergiamaksu kehtestamine.
22.
Direktiivi 2009/28 artikli 2 punkt k määratleb toetuskavade mõiste. Mõiste määratlus hõlmab eelkõige maksuvabastusi, maksuvähendusi ja maksutagastusi.
23.
Mõiste määratlusega ei saa siseriikliku maksu kehtestamine aga vastuolus olla. Pigem on tähtis, millised sätted seda definitsiooni puudutavad.
24.
Sellega seoses tuleb kõigepealt nimetada direktiivi 2009/28 artikli 3 lõike 3 punkti a. Selle sätte kohaselt võivad liikmesriigid muu hulgas võtta selliseid meetmeid nagu toetuskavad, et saavutada taastuvatest energiaallikatest toodetud energia osakaal, mis on ette nähtud artikli 3 lõigetes 1 ja 2 ning I lisas. Võimalus kasutada toetuskava ei tähenda siiski, et tuuleenergiamaksu kehtestamine on lubamatu.
25.
Ka erinevate liikmesriikide toetuskavade ühendamise või koordineerimisega vastavalt direktiivi 2009/28 artiklile 11 ei ole vaidlusalune maks vastuolus. Elecdey Carceleni oletus, et asjaomane maks vähendab võimalusi ühendada toetuskavasid taastuvenergia „statistilise ülekandmise“ eesmärgil vastavalt sama direktiivi artiklile 6, on tõepoolest usutav. Siiski ei kohusta nimetatud direktiiv liikmesriike selliseid võimalusi looma, samuti ei esine ühtegi pidepunkti selle kohta, et oleks juba sõlmitud mõni kokkulepe ühendamise kohta, mida kõnealune maks oleks kahjustanud.
26.
Samuti ei ole direktiivi 2009/28 muude sätetega, mis käsitlevad toetuskavasid, vastuolus kõnesoleva tuuleenergiamaksu kehtestamine. Need sätted puudutavad toetuskavade rakendamise tehnilisi kirjeldusi (artikli 13 lõige 2), ehitusalaseid õigusakte ja eeskirju taastuvenergia kasutamise suurendamise kohta ehitussektoris (artikli 13 lõige 4), taastuvatest energiaallikatest toodetud energia päritolutagatiste ja toetuskavade vahelist suhet (artikkel 15) ning aruandluskohustust (artiklid 22 ja 23).
27.
Eelotsusetaotlus loob siiski seose ka direktiivi 2009/28 artikli 3 lõigetes 1 ja 2 sätestatud keskse kohustusega tagada taastuvatest energiaallikatest toodetud energia osakaal energia kogutarbimises. Selleks et anda eelotsusetaotluse esitanud kohtule tarvilik vastus, käsitlen ma ka seda küsimust. ( 7 )
28.
Direktiivi 2009/28 artikli 3 lõike 1 kohaselt tagab iga liikmesriik, et taastuvatest energiaallikatest toodetud energia osakaal energia kogutarbimises 2020. aastal on vähemalt sama suur kui üks lisas nimetatud riiklikest üldeesmärkidest. Direktiivi artikli 3 lõike 2 kohaselt peavad liikmesriigid võtma tõhusalt kavandatud meetmeid, tagamaks et taastuvatest energiaallikatest toodetud energia osakaal on vähemalt sama suur või suurem, kui on ette nähtud soovitusliku kujunemiskõveraga, mis on samuti lisas esitatud.
29.
Seega määrab direktiiv 2009/28 kindlaks taastuvenergia osakaalu, mille liikmesriigid peavad saavutama nii 2020. aastal kui ka kõnealuse aastani kestval üleminekuajal. Suurem osakaal on küll tervitatav, kuid vähemalt direktiivi kohaselt ei ole see nõutav.
30.
Direktiivi 2009/28 artikli 3 lõike 2 järgimine tagab seega, et liikmesriigid võtavad 2020. aastaks ette nähtud taastuvenergia osakaalu eesmärgi saavutamiseks tõhusalt kavandatud meetmed juba üleminekuajal kuni tähtaja lõpuni. Seetõttu ei ole lisaks nimetatud sättele vaja kohaldada kohustusest olla liidule lojaalne tulenevat keeldu kehtestada siseriiklikke õigusnorme, mis võivad direktiivis sätestatud eesmärgi saavutamist tõsiselt kahjustada. ( 8 )
31.
Pigem oleks vaidlusalune maks vastuolus juba direktiivi 2009/28 artikli 3 lõigetega 1 ja 2, kui see viiks selleni, et Hispaania ei saavuta nende sätete kohaselt nõutavat taastuvenergia osakaalu.
32.
On siiski kaheldav, kas on üldse võimalik tõendada, et teatavas piirkonnas kehtestatud maks takistab liikmesriiki tervikuna asjaomaseid eesmärke saavutamast. Seda seetõttu, et üldjuhul kehtestatakse ka muid makse ja lisaks võib esineda muid majanduslikke või tehnilisi takistusi taastuvenergia suuremas mahus kasutamisel. Sellele küsimusele ei tule käesoleval juhul aga ammendavalt vastata.
33.
Vastavalt eelkõige komisjoni seisukohtadele kohtuistungil ja Eurostati ( 9 ) hiljutistele andmetele, mida kõik kohtuistungil osalejad arvesse võtsid, ei ole Hispaania puhul – erinevalt näiteks Madalmaadest või ajutiselt Prantsusmaast – direktiivi 2009/28 nõuete rikkumist praeguseni täheldatud ega ole alust seda oodata. Pigem kasutas Hispaania kuni 2015. aastani (kaasa arvatud) taastuvenergiat järjekindlalt rohkem kui direktiiviga ette nähtud. Juba 2015. aastal ületas Hispaania alles 2017. ja 2018. aastaks ette nähtud osakaalu keskmiselt koguni 16% võrra.
34.
Kaugemale ulatuvad kaalutlused seoses vaidlusaluse maksu mõjudega oleksid vajalikud ainult juhul, kui liikmesriigi kohus jõuaks uuemate või täpsustatud andmete põhjal seisukohale, et Eurostati andmetest nähtuv põhisuund ei jätku. Kuna käesolevas asjas ei ole selle kohta aga veenvaid pidepunkte esitatud, ei ole vajalik, et Euroopa Kohus seda hüpoteesi praegu uuriks.
35.
Seetõttu on tõepoolest kahetsusväärne, kui Castilla-La Mancha autonoomne piirkond kehtestab maksu, mis muudab direktiiviga 2009/28 soovituslikult ette nähtud taastuvenergia kasutamise vähem atraktiivseks ja lisaks põhjustab ka riigis tervikuna tuuleenergia edendamise vähemalt osalist kahjustamist. Kuni liikmesriik täidab aga sellest hoolimata tervikuna talle liidu õigusest tulenevad kohustused, ei kujuta sellise maksu kehtestamine endast direktiivi toetuskavade ega taastuvenergia nõutava osakaalu rikkumist, vaid see on äärmisel juhul siseriikliku õiguse probleem.
36.
Seega ei ole direktiivi 2009/28 artikli 2 punktiga k ning artikli 3 lõigetega 1 ja 2 vastuolus maks, mida tuleb tasuda igas kvartalis tuulegeneraatorite käitamise eest, kuni see ei takista liikmesriiki saavutamast direktiiviga 2009/28 ette nähtud taastuvatest energiaallikatest toodetud energia minimaalset osakaalu energia kogutarbimises.
B. Viies ja kuues küsimus – tasud tuulegeneraatorite käitamise eest
37.
Viienda ja kuuenda küsimusega, millele tuleb samuti koos vastata, soovib liikmesriigi kohus teada, kas haldustasude korraga vastavalt direktiivi 2009/28 artikli 13 lõike 1 punktile e on vastuolus vaidlusaluse maksu kehtestamine.
38.
Vastavalt direktiivi 2009/28 artikli 13 lõike 1 punktile e võtavad liikmesriigid eelkõige asjakohased meetmed, et tagada, et tarbijate, planeerijate, arhitektide, ehitajate ning seadmete ja süsteemide paigaldajate ja tarnijate makstavad haldustasud on läbipaistvad ja kulupõhised.
39.
Viidatud sätte taust on direktiivi 2009/28 artikli 13 lõike 1 esimene lause, mis on sõnastatud üldisemalt. Sellele vastavalt tagavad liikmesriigid, et kõik loa-, sertifitseerimis- ja litsentsimismenetlusi käsitlevad riiklikud eeskirjad, mida kohaldatakse taastuvatest energiaallikatest elektri-, soojus- või jahutusenergia tootmisega tegelevate ettevõtete ja nendega seotud ülekande- ja jaotusvõrgu infrastruktuuride suhtes ning protsesside suhtes, millega biomass muundatakse biokütuseks või muudeks energiatoodeteks, on proportsionaalsed ja vajalikud.
40.
Erinevalt Castilla-La Mancha autonoomse piirkonna käsitusest ei määratleta haldustasude mõistet siseriikliku õiguse alusel, vaid seda mõistet tuleb käsitada liidu õiguse autonoomse mõistena, kuna ei esine ühtegi viidet siseriiklikule õigusele. ( 10 )
41.
Esmapilgul näib, et vaidlusalune maks ei kuulu siiski direktiivi 2009/28 artikli 13 lõike 1 punkti e kohaldamisalasse. Tegemist ei ole tarbijate, planeerijate, arhitektide, ehitajate ning seadmete ja süsteemide paigaldajate ja tarnijate makstavate haldustasudega, samuti ei nõuta selle maksu tasumist tuulegeneraatorite loa-, sertifitseerimis- ja litsentsimismenetlustes. Kõnesolev maks on kehtestatud tuulegeneraatorite käitamise eest. Seetõttu võiks selle küsimuse uurimise siinkohal lõpetada.
42.
Eelkõige Iberenova Promociones ja Iberdrola Renovables Castilla la Mancha jäävad siiski seisukohale, mis on esitatud ka eelotsusetaotluses ja mille kohaselt on direktiivi 2009/28 artikli 13 lõike 1 punktil e tunduvalt kaugemale ulatuv mõju, kui selle sõnastusest võib järeldada. Seejuures tuginevad nad kohtupraktikale direktiivi 97/13/EÜ ( 11 ) artikli 11 kohta ning hiljem direktiivi 2002/20/EÜ ( 12 ) artiklite 12 ja 13 kohta, mis käsitlevad lubasid elektroonilise side valdkonnas.
43.
Nimetatud sätted määravad kindlaks, millise ulatusega on haldustasud, mida nõutakse ettevõtjatelt, kes tegutsevad liidu õiguses ette nähtud lubade alusel telekommunikatsiooni või elektrooniliste sidevõrkude ja -teenuste valdkonnas. Nende maksudega kaetakse teatavad halduskulud ja need peavad jagunema ettevõtjate vahel objektiivselt, läbipaistvalt ja proportsionaalselt.
44.
Euroopa Kohus tõlgendas kõnealuseid sätteid tõepoolest nii, et liikmesriikidel ei ole loadirektiivi raames õigust kehtestada sidevõrkude pakkumise ja elektroonilise side teenuste eest muid makse või tasusid kui need, mis on ette nähtud selles direktiivis. ( 13 )
45.
Esmapilgul tundub veenev, et tuulegeneraatorite käitajad kannavad viidatud kohtupraktika üle direktiivi 2009/28 artikli 13 lõike 1 punktile e ja vaidlustavad selle alusel vaidlusaluse maksu kehtestamise.
46.
Seda oletust kinnitab eelkõige direktiivi 2009/28 ja liidu keskkonnapoliitika peamine eesmärk võidelda kliimamuutuse vastu, vähendades kasvuhoonegaaside heidet atmosfääri. Selle eesmärgiga on kooskõlas vähendada miinimumini takistusi taastuvenergia kasutamisel.
47.
Samal ajal kui elektroonilist sidet käsitlevate sätete eesmärk on põhimõtteliselt täielikult liberaliseerida telekommunikatsiooni teenused ja infrastruktuurid, ( 14 ) siis järgib direktiiv 2009/28 tunduvalt vähem ambitsioonikaid eesmärke. Euroopa Kohus on juba sedastanud, et liidu seadusandja oli kaugel kavatsusest ühtlustada ulatuslikult riiklikud rohelise energia tootmise toetuskavad. ( 15 ) Direktiivi 2009/28 vahetu põhieesmärk seisneb pigem selles, et tagada taastuvenergia nõutav osakaal energia kogutarbimises, kusjuures liikmesriikidele on jäetud ulatuslik kaalutlusruum vahendite valikul, mis võimaldavad kõnealust osakaalu ettenähtud tähtaja jooksul saavutada. Sellise piiratud eesmärgi tõttu tekib kahtlus, kas direktiivi 2009/28 artikli 13 lõike 1 punkt e sätestab täieliku keelu kehtestada taastuvenergia tootmise eest koormavaid makse.
48.
Pealegi täpsustas Euroopa Kohus hiljuti oma kohtupraktikat, mis käsitleb takistusi elektroonilise side valdkonnas. Euroopa Kohus selgitas, et telekommunikatsiooniteenuste mis tahes täiendav maksustamine ei ole hõlmatud keeluga kehtestada muid makse. Maksustatav teokoosseis peab eelkõige olema seotud üldloa andmise menetlusega vastavalt direktiivile 2002/20. ( 16 ) See ei olnud nii näiteks juhul, kui mobiilsidemastide omanikke maksustati kohalike maksudega. ( 17 )
49.
Kirjeldatud arutluskäik on igal juhul asjakohane direktiivi 2009/28 artikli 13 lõike 1 punkti e puhul. Viidatud sätet ei või mõista selle sõnastusest kaugemale ulatuvalt, see tähendab üldise keeluna, mille kohaselt tuleb jätta taastuvenergia täielikult maksustamata.
50.
Järelikult ei ole direktiivi 2009/28 artikli 13 lõike 1 punktiga e vastuolus maks, mida tuleb tasuda igas kvartalis tuulegeneraatorite käitamise eest.
C. Kolmas küsimus – seos aktsiisidega
51.
Kolmanda küsimuse eesmärk on selgitada välja, kas vaidlusaluse maksu rakendamine on kooskõlas direktiivi 2008/118 artikli 1 lõikega 2. Liikmesriigi kohus esitab selle küsimuse juhuks, kui teisele küsimusele tuleb vastata eitavalt – nagu ma teen ettepaneku käesolevas asjas – ja taastuvatest energiaallikatest toodetud energia maksustamine on vastavalt direktiivi 2008/118 artikli 1 lõikele 2 lubatud. Seega tuleb kõigepealt selgitada, kas asjaomane maks kuulub viimati nimetatud sätte kohaldamisalasse.
52.
Direktiivi 2008/118 artikli 1 lõike 2 kohaselt võivad liikmesriigid erieesmärkidel maksustada aktsiisikauba täiendavate kaudsete maksudega.
53.
Kõik sellekohased nõuded seavad tingimuseks, et vaidlusaluse tuuleenergiamaksu puhul oleks tegemist kaudse maksuga aktsiisikaubale.
54.
Euroopa Kohus on juba sedastanud, et mõiste „täiendav kaudne maks“ direktiivi 2008/118 artikli 1 lõike 2 tähenduses hõlmab selle direktiivi artikli 1 lõikes 1 loetletud toodete tarbimiselt võetavaid kaudseid makse, mis ei ole „aktsiisid“ viimati nimetatud sätte tähenduses. ( 18 )
55.
Direktiivi 2008/118 artikli 1 lõikes 1 on märgitud direktiivis 2003/96 nimetatud energiatooted ja elekter (punkt a); direktiivides 92/83/EMÜ ja 92/84/EMÜ nimetatud alkohol ja alkohoolsed joogid (punkt b) ning direktiivides 95/59/EÜ, 92/79/EMÜ ja 92/80/EMÜ nimetatud tubakatooted (punkt c).
56.
Tuuleenergiamaks ei kuulu otseselt ühtegi nimetatud kategooriasse. Kõnealune maks võiks kuuluda mõnda neist kategooriatest ainult juhul, kui seda saaks käsitada kaudse maksuna, mida tuleb tasuda selle pealt, et tarbitakse elektrit, mida toodetakse selle maksuga maksustatud generaatorites.
57.
Sellega seoses tuleneb Euroopa Kohtu praktikast, et selline kaudne maks peab olema otseselt ja lahutamatult seotud elektri tarbimisega. ( 19 )
58.
Maksude puhul, mida tuleb tasuda kütusemoodulite kasutamise eest tuumareaktoris ( 20 ) ja tuumareaktoris soojustootmise eest, ( 21 ) oli Euroopa Kohus seisukohal, et sellist seost ei esine, sest seos maksustava teokooseisu ja konkreetse tuumareaktori toodetud elektrienergia tarbimise vahel ei olnud piisav.
59.
See leiab kinnitust ka käesolevas asjas kõne all oleva tuuleenergiamaksu puhul. Seda seetõttu, et kõnesolevat maksu ei arvestata iga tuulegeneraatori toodetava elektri või teoreetilise tootmisvõimsuse põhjal. Maksu suurus oleneb pigem astmeliselt sellest, kui suur on tuulepark, kuhu generaator kuulub, ja väga suurte tuuleparkide puhul veel ka sellest, kas pargi tuulegeneraatorid on eriti võimsad. ( 22 ) Viimati nimetatud juhul maksustatakse võimsamad generaatorid koguni madalama maksumääraga kui väiksema võimsusega generaatorid.
60.
Menetluses osalejad arutlevad muu hulgas selle üle, kas vaidlusalust maksu saab üle kanda tarbijale. On õige, et Euroopa Kohus tugines otsuses, mis käsitleb maksu, mida tuleb tasuda kütusemoodulite kasutamise eest tuumareaktoris, ka sellele, et kõnealust maksu ei saa tervikuna elektri lõpptarbijale üle kanda. ( 23 ) Vähemalt üks põhjendus, mille Euroopa Kohus selle kohta esitas, esineb siiski ka käesolevas asjas, sest elektri tootmisest sõltumatut tuuleenergiamaksu ei saa täpselt ümber arvutada toodetud elektri hinnaks. Igal juhul on välistatud võimalus lisada see lõpptarbijale esitatavasse arvesse läbipaistva hinnalisana. Nimelt on võimatu tuvastada, kui suur osa tema tarbitud elektrikogusest toodeti maksustatud tuulegeneraatoritega. Seetõttu ei või potentsiaalne võimalus kanda maksust tingitud koormus majanduslikult üle tarbijale tuua kaasa seda, et maksu saaks käsitada kaudse maksuna direktiivi 2008/118 artikli 1 lõike 2 tähenduses.
61.
Seega ei ole direktiivi 2008/118 artikli 1 lõikega 2 vastuolus maks, mida tuleb igas kvartalis tasuda tuulegeneraatorite käitamise eest, kuid mis ei ole otseselt ja lahutamatult seotud toodetud elektri tarbimisega.
D. Neljas küsimus – seos energiamaksudega
62.
Neljanda küsimusega soovib liikmesriigi kohus teada, kas vaidlusalune maks direktiivi 2003/96 artikli 4 tähenduses kuulub kõigi kaudsete maksude hulka (välja arvatud käibemaks), mis arvestatakse otse või kaudselt energiatoodete ja elektrienergia koguse alusel tarbimisse lubamise ajal. Sel viisil arvutatud maksustamistase peab olema vähemalt sama suur kui direktiiviga ette nähtud madalaim maksustamistase.
63.
Esmapilgul ei ole ilmne, mil määral aitab see küsimus lahendada põhikohtuasja. Seega võiks Euroopa Kohus jätta sellele kui hüpoteetilisele ja seetõttu vastuvõetamatule küsimusele vastamata.
64.
Küsimuse selgitustest nähtub siiski, et liikmesriigi kohus kahtleb selles, kas vaidlusalune maks on kooskõlas direktiivi 2003/96 eesmärgiga edendada siseturu nõuetekohast toimimist.
65.
See küsimus pakub põhikohtuasja lahendamisel vähemalt põhimõtteliselt huvi. Siiski on selle puhul mõistetud vääriti direktiivi 2003/96 normatiivset sisu. Nimetatud direktiiv ei määra nimelt ammendavalt kindlaks aktsiise ja makse, mis tuleb tasuda seoses elektri tootmisega, vaid määrab ainult kindlaks elektrienergia tarbimise maksustamise madalaima taseme. Elektritootmise maksustamine kõrgema maksumääraga ei ole aga direktiiviga vastuolus.
66.
Teistsuguse järelduseni ei vii ka see, et vastavalt direktiivi 2003/96 artikli 15 lõike 1 punkti b esimese taandele, mida liikmesriigi kohus mainib, on lubatud kehtestada maksuvabastus elektrienergia puhul, mille allikaks on tuul. See võimalus ei kohusta nimelt liikmesriike tagama maksuvabastust ega keela kehtestada teatavaid makse tuuleenergiast elektrienergia tootmisele.
67.
Mis puudutab eelkõige Energías Eólicas de Cuenca esitatud väidet, et vaidlusalune maks on vastuolus direktiiviga 2003/96 osas, milles direktiiv ei näe lisaks selgesti lubatud maksustamistaseme alandamisele ette võimalust diferentseerida energiamakse piirkondlikult, siis tuleb märkida, et see küsimus ei ole eelotsusetaotluse ese.
68.
Kui Euroopa Kohus siiski soovib seda väidet käsitleda, et anda põhikohtuasja lahendamiseks tarvilik vastus, siis ei aitaks ka see väide kohtuasja lahendada. Seda seetõttu, et asjaomane maks ei ole maks direktiivi 2003/96 tähenduses.
69.
Direktiivi 2003/96 artikli 1 kohaselt kuuluvad direktiivi kohaldamisalasse energiatoodete ja elektrienergia maksud vastavalt sama direktiivi artikli 2 lõigetele 1 ja 2. ( 24 ) Vaidlusalune maks võiks äärmisel juhul olla selle elektrienergia kaudne maksustamine, mida toodavad asjaomased tuulegeneraatorid.
70.
Sellise maksu eeldus on siiski, et esineb seos maksustatava teokoosseisu ja tegelikult toodetud elektrienergia vahel. ( 25 ) See seos puudub näiteks tuumareaktori maksimaalse lubatud soojusvõimsuse maksustamisel, mis ei võta arvesse tegelikult toodetud elektrienergia kogust. ( 26 )
71.
Seos vaidlusaluse maksu ja kõnealuste tuulegeneraatorite toodetava elektrienergia vahel on koguni veel nõrgem. Samal ajal kui tuumareaktori maksimaalne soojusvõimsus võimaldab kontrollida, kui palju elektrit on see võimeline tootma, oleneb vaidlusaluse maksu määr eelkõige selle tuulepargi suurusest, kus tuulegeneraatorid asuvad. Ainult tuuleparkides, kus on rohkem kui 15 tuulegeneraatorit, tehakse vahet selle põhjal, kas generaatorite installeeritud võimsus on keskmiselt rohkem või vähem kui üks megavatt. Selline eristamine ei vii elektrienergia tootmisele vastava suurema maksumäära kehtestamiseni, vaid vähendab maksu, mida tuleb võimsamatelt generaatoritelt tasuda.
72.
Seega ei ole vaidlusaluse maksu puhul tegemist maksuga direktiivi 2003/96 tähenduses ja võimalikku keeldu, mille kohaselt ei või makse piirkondlikult diferentseerida, ei saaks kohaldada.
73.
Järelikult ei ole vaidlusaluse maksu kehtestamine vastuolus ka direktiiviga 2003/96.
V. Ettepanek
74.
Eeltoodut arvestades teen ma Euroopa Kohtule ettepaneku langetada järgmine otsus:
1.
Direktiivi 2009/28/EÜ taastuvatest energiaallikatest toodetud energia kasutamise edendamise kohta artikli 2 punktiga k ning artikli 3 lõigetega 1 ja 2 ei ole vastuolus maks, mida tuleb igas kvartalis tasuda tuulegeneraatorite käitamise eest, kui see ei takista liikmesriiki tagamast direktiiviga 2009/28 ette nähtud taastuvatest energiaallikatest toodetud energia minimaalset osakaalu energia kogutarbimises.
2.
Direktiivi 2009/28 artikli 13 lõike 1 punktiga e ning direktiivi 2003/96/EÜ (millega korraldatakse ümber energiatoodete ja elektrienergia maksustamise ühenduse raamistik) artikliga 4 ja artikli 15 lõikega 1 ei ole vastuolus maks, mida tuleb igas kvartalis tasuda tuulegeneraatorite käitamise eest.
3.
Direktiivi 2008/118/EÜ (mis käsitleb aktsiisi üldist korda) artikli 1 lõikega 2 ei ole vastuolus maks, mida tuleb igas kvartalis tasuda tuulegeneraatorite käitamise eest, kuid mis ei ole otseselt ja lahutamatult seotud elektri tarbimisega.
( 1 ) Algkeel: saksa.
( 2 ) Kohtuotsused, 21.7.2011, Azienda Agro-Zootecnica Franchini ja Eolica di Altamura (C‑2/10, EU:C:2011:502) ja 14.1.2016, komisjon vs. Bulgaaria (Kaliakra, C‑141/14, EU:C:2016:8).
( 3 ) Kohtuotsused, 19.12.2013, Vent De Colère! jt (C‑262/12, EU:C:2013:851) ja 1.7.2014, Ålands Vindkraft (C‑573/12, EU:C:2014:2037).
( 4 ) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. aprilli 2009. aasta direktiiv taastuvatest energiaallikatest toodetud energia kasutamise edendamise kohta ning direktiivide 2001/77/EÜ ja 2003/30/EÜ muutmise ja hilisema kehtetuks tunnistamise kohta (ELT 2009, L 140, lk 16).
( 5 ) Nõukogu 16. detsembri 2008. aasta direktiiv, mis käsitleb aktsiisi üldist korda ja millega tunnistatakse kehtetuks direktiiv 92/12/EMÜ (ELT 2009, L 9, lk 12), mida on muudetud nõukogu 16. veebruari 2010. aasta direktiiviga 2010/12/EL (ELT 2010, L 50, lk 1).
( 6 ) Nõukogu 27. oktoobri 2003. aasta direktiiv, millega korraldatakse ümber energiatoodete ja elektrienergia maksustamise ühenduse raamistik (ELT 2003, L 283, lk 51; ELT eriväljaanne 09/01, lk 405), mida on muudetud nõukogu 29. aprilli 2004. aasta direktiiviga 2004/75/EÜ (ELT 2004, L 157, lk 100; ELT eriväljaanne 09/02, lk 21).
( 7 ) Vt nt kohtuotsused, 11.2.2015, Marktgemeinde Straßwalchen jt (C‑531/13, EU:C:2015:79, punkt 37); 13.10.2016, M. ja S. (C‑303/15, EU:C:2016:771, punkt 16) ning 1.2.2017, Município de Palmela (C‑144/16, EU:C:2017:76, punkt 20).
( 8 ) Vt nt kohtuotsused, 18.12.1997, Inter-Environnement Wallonie (C‑129/96, EU:C:1997:628, punkt 45); 26.5.2011, Stichting Natuur en Milieu jt (C‑165/09–C‑167/09, EU:C:2011:348, punktid 78 ja 79) ning 11.9.2012, Nomarchiaki Aftodioikisi Aitoloakarnanias jt (C‑43/10, EU:C:2012:560, punktid 57 ja 58).
( 9 ) Vt Eurostati 14. märtsi 2017. aasta pressiteade 43/2017 ja vastavad andmed tabelis „Eurostat SHARES 2015“ (mõlemad kättesaadavad veebisaidil ).
( 10 ) Vt nt kohtuotsused, 9.11.2016, Wathelet (C‑149/15, EU:C:2016:840, punkt 29) ja 2.3.2017, J. D. (C‑4/16, EU:C:2017:153, punkt 24).
( 11 ) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 10. aprilli 1997. aasta direktiiv telekommunikatsiooniteenuste sektoris välja antavate üld- ja üksiklubade ühise raamistiku kohta (EÜT 1997, L 117, lk 15).
( 12 ) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 7. märtsi 2002. aasta direktiiv elektrooniliste sidevõrkude ja teenustega seotud lubade andmise kohta (loadirektiiv) (EÜT 2002, L 108, lk 21; ELT eriväljaanne 13/29, lk 337).
( 13 ) Kohtuotsused, 18.9.2003, Albacom ja Infostrada (C‑292/01 ja C‑293/01, EU:C:2003:480, punkt 42), 18.7.2013, Vodafone Omnitel jt (C‑228/12–C‑232/12 ja C‑254/12–C‑258/12, EU:C:2013:495, punkt 36) ning 17.12.2015, Proximus (C‑517/13, EU:C:2015:820, punkt 27).
( 14 ) Kohtuotsused, 18.9.2003, Albacom ja Infostrada (C‑292/01 ja C‑293/01, EU:C:2003:480, punktid 35 ja 37); 19.9.2006, i‑21 Germany ja Arcor (C‑392/04 ja C‑422/04, EU:C:2006:586, punkt 70) ning 21.7.2011, Telefónica de España (C‑284/10, EU:C:2011:513, punkt 18).
( 15 ) Kohtuotsus, 1.7.2014, Ålands Vindkraft (C‑573/12, EU:C:2014:2037, punktid 59–63).
( 16 ) Kohtuotsused, 4.9.2014, Provincie Antwerpen (C‑256/13 ja C‑264/13, EU:C:2014:2149, punkt 36); 6.10.2015, Base Company (C‑346/13, EU:C:2015:649, punkt 17) ja 17.12.2015, Proximus (C‑517/13, EU:C:2015:820, punkt 28); vt selle kohta ka kohtuotsused, 17.9.2015, Fratelli De Pra ja SAIV (C‑416/14, EU:C:2015:617, punkt 41); 27.6.2013, komisjon vs. Prantsuse Vabariik (C‑485/11, ei avaldata, EU:C:2013:427, punktid 30, 31 ja 34) ning 27.6.2013, Vodafone Malta ja Mobisle Communications (C‑71/12, EU:C:2013:431, punktid 24 ja 25).
( 17 ) Kohtuotsused, 6.10.2015, Base Company (C‑346/13, EU:C:2015:649, punktid 22 ja 23) ning 17.12.2015, Proximus (C‑517/13, EU:C:2015:820, punkt 32 jj).
( 18 ) Kohtuotsus, 4.6.2015, Kernkraftwerke Lippe-Ems (C‑5/14, EU:C:2015:354, punkt 59).
( 19 ) Kohtuotsused, 4.6.2015, Kernkraftwerke Lippe-Ems (C‑5/14, EU:C:2015:354, punkt 61) ja 1.10.2015, OKG (C‑606/13, EU:C:2015:636, punkt 35) ning selle kohta ka kohtuotsus, 10.6.1999, Braathens (C‑346/97, EU:C:1999:291, punkt 23).
( 20 ) Kohtuotsus, 4.6.2015, Kernkraftwerke Lippe-Ems (C‑5/14, EU:C:2015:354, punktid 62 ja 63).
( 21 ) Kohtuotsus, 1.10.2015, OKG (C‑606/13, EU:C:2015:636, punkt 35).
( 22 ) Vt eespool punkt 15.
( 23 ) Kohtuotsus, 4.6.2015, Kernkraftwerke Lippe-Ems (C‑5/14, EU:C:2015:354, punkt 64).
( 24 ) Kohtuotsus, 1.10.2015, OKG (C‑606/13, EU:C:2015:636, punkt 24).
( 25 ) Kohtuotsus, 1.10.2015, OKG (C‑606/13, EU:C:2015:636, punktid 32 ja 33).
( 26 ) Kohtuotsus, 1.10.2015, OKG (C‑606/13, EU:C:2015:636, punktid 31 ja 32).