KOHTUJURISTI ETTEPANEK
NILS WAHL
esitatud 3. mail 2017 ( 1 )
Kohtuasi C‑300/16 P
Euroopa Komisjon
versus
Frucona Košice a.s.
Apellatsioon – Riigiabi – Eraettevõtja kriteerium – Selle kriteeriumi kohaldatavuse ja kohaldamise tingimused – Igakülgne hindamine – Tõendamiskoormis – Tõendite hindamine
1.
Euroopa Komisjon palub oma apellatsioonkaebuses Euroopa Kohtul tühistada Üldkohtu otsus kohtuasjas T‑103/14. ( 2 ) Selle kohtuotsusega tunnistas Üldkohus kehtetuks komisjoni 16. oktoobri 2013. aasta otsuse 2014/342/EL riigiabi nr SA.18211 (C 25/2005) (ex NN 21/2005) kohta, mille Slovaki Vabariik oli andnud Frucona Košice a.s.‑le. ( 3 )
2.
Käesolev apellatsioonkaebus puudutab järgmist küsimust: millal ja kuidas peab komisjon kohaldama niinimetatud „eraettevõtja kriteeriumit“? ( 4 ) Konkreetsemalt käsitleb käesolev asi komisjoni kohustuste ulatust selle kriteeriumi kohaldamisel ning sellise ametiasutuse käitumise hindamisel, mis on väidetava abi saaja suhtes võlausaldaja positsioonis.
I. Menetluse taust
3.
Käesoleva vaidluse tausta kohta võib vaidlustatud kohtuotsuse alusel sedastada järgmist.
4.
Vastustaja, Frucona Košice a.s. (edaspidi „Frucona“) on Slovaki õiguse alusel asutatud äriühing, mis tegeleb muu hulgas alkohoolsete jookide tootmisega.
5.
Ajavahemikul 2002. aasta novembrist kuni 2003. aasta novembrini võimaldati Fruconale mitmel korral maksuvõla tasumise edasilükkamist. Need maksud seisnesid tasumata aktsiisides. Košice IV maksuamet (edaspidi „kohalik maksuamet“) oli võimaldanud neid edasilükkamisi Frucona poolt antud finantstagatiste alusel.
6.
25. veebruaril 2004 ei suutnud Frucona rahaliste raskuste tõttu tasuda aktsiisi 2004. aasta jaanuari eest. 1. jaanuaril 2004 jõustunud seadusemuudatuse tõttu ei võinud Frucona enam taotleda aktsiisi tasumise edasilükkamist.
7.
Sellest tulenevalt oli Frucona Košice maksejõuetu ka seaduse nr 328/1991 pankroti ja võlausaldajate kokkuleppe kohta (zákon č. 328/1991 Zb. O konkurze a vyrovnaní) tähenduses.
8.
8. märtsil 2004 esitas Frucona avalduse kokkuleppemenetluse algatamiseks Krajský súd v Košiciach’isse (Košice esimese astme kohus, Slovakkia). Selles avalduses pakkus Frucona, et ta maksab igale võlausaldajale 35% tollele võlgnetavast summast. Võlg kokku oli 644,6 miljonit Slovakkia krooni. Kõnealune aktsiisivõlg moodustas lõviosa sellest summast, küündides umbes 640,8 miljoni Slovakkia kroonini.
9.
Krajský súd v Košiciach (Košice esimese astme kohus, Slovakkia) andis oma 29. aprilli 2004. aasta otsuses loa kokkuleppemenetluseks.
10.
9. juulil 2004 nõustusid Frucona võlausaldajad, sealhulgas kohalik maksuamet, kokkuleppe ettepanekuga seda käsitleval kohtuistungil. Kokkuleppemenetluse käigus tegutses kohalik maksuamet eelisvõlausaldajana. Tal oli see staatus tulenevalt tagatistest, mille Frucona oli talle andnud eespool nimetatud aktsiisimaksete edasilükkamise tagamiseks.
11.
Enne 9. juulit 2004 oli Frucona esitanud kohalikule maksuametile sõltumatu audiitorühingu poolt koostatud auditi aruande (edaspidi „auditi aruanne“). Selle aruande eesmärk oli võimaldada kohalikul maksuametil hinnata ühelt poolt võlausaldajate kokkuleppe ja teiselt poolt pankroti eeliseid.
12.
Slovakkia maksuhaldur viis 21. juunil 2004 läbi kohapealse kontrolli Frucona ettevõttes. Selle kontrolli raames tuvastati Frucona finantsseisund 17. juuni 2004. aasta seisuga.
13.
Krajský súd v Košiciach (Košice esimese astme kohus, Slovakkia) kinnitas oma 14. juuli 2004. aasta otsusega kokkuleppe. Selle kohaselt tuli tasuda 35% Slovakkia maksuhalduri nõudest, st eeldatavasti umbes 224,3 miljonit Slovakkia krooni.
14.
Kohalik maksuamet teatas 20. oktoobri 2004. aasta kirjaga Fruconale, et võlausaldajate kokkuleppe tingimused, mille kohaselt ei tulnud osa maksuvõlast tagasi maksta, kujutasid endast kaudset riigiabi, mille peab heaks kiitma Euroopa Komisjon.
15.
Frucona maksis 17. Detsembril 2004 kohalikule maksuametile 224,3 miljonit Slovakkia krooni, mis vastas 35%-le tema maksuvõlast. 30. detsembri 2004. aasta otsusega lõpetas Krajský súd v Košiciach (Košice esimese astme kohus, Slovakkia) kokkuleppemenetluse. 18. augustil 2006 vähendas nimetatud kohus kohalikule maksuhaldurile tasumisele kuuluvat summat 224,1 miljoni Slovakkia kroonini.
A. Haldusmenetlus
16.
15. oktoobril 2004 esitati komisjonile kaebus Fruconale antud väidetava õigusvastase riigiabi kohta.
17.
Slovaki Vabariik vastas 4. jaanuari 2005. aasta kirjaga komisjoni teabenõudele, et Fruconale võidi anda ebaseaduslikku riigiabi, ning palus see abi heaks kiita kui raskuses oleva ettevõtja päästmisabi.
18.
Pärast täiendava teabe saamist teatas komisjon 5. juuli 2005. aasta kirjaga Slovaki Vabariigile oma otsusest algatada kõnealuse meetme suhtes ametlik uurimismenetlus praeguse ELTL artikli 107 lõike 2 tähenduses. ( 5 )
19.
Slovaki Vabariik esitas 10. oktoobri 2005. aasta kirjaga komisjonile märkused kõnealuse meetme kohta. Frucona esitas komisjonile meetme kohta oma märkused 24. oktoobri 2005. aasta kirjaga. Komisjon edastas need märkused Slovaki Vabariigile, et viimane saaks neile vastata; mida ta ka tegi 16. detsembri 2005. aasta kirjaga.
B. Esialgne otsus
20.
7. juunil 2006 võttis komisjon vastu otsuse 2007/254/EÜ seoses riigiabiga C 25/2005 (ex NN 21/2005), mida Slovaki Vabariik on andnud Frucona Košice a.s.-le. ( 6 ) Selle otsuse kohaselt oli Slovaki Vabariigi poolt hagejale antud riigiabi (416515990 Slovakkia krooni) ühisturuga kokkusobimatu ja tuli tagasi nõuda.
C. Menetlus Üldkohtus ja Euroopa Liidu Kohtus
21.
12. jaanuaril 2007 esitas Frucona hagi Üldkohtusse, nõudes algse otsuse tühistamist.
22.
Üldkohus jättis oma 7. detsembri 2010. aasta kohtuotsusega Frucona Košice vs. komisjon ( 7 ) selle hagi põhjendamatuse tõttu rahuldamata.
23.
Euroopa Kohus tühistas oma 24. jaanuari 2013. aasta otsusega apellatsiooniasjas Frucona Košice vs. komisjon ( 8 ) eelnimetatud Üldkohtu kohtuotsuse. Euroopa Kohus leidis, et jättes eraettevõtja kriteeriumi hindamisel arvesse võtmata pankrotimenetluse kestuse, oli komisjon teinud olulise hindamisvea või kui ta oli seda tegurit arvesse võtnud, siis ei olnud ta algset otsust õiguslikult piisavalt põhjendanud. Euroopa Kohus saatis asja Üldkohtusse tagasi otsuse tegemiseks väidete osas, mida see kohus ei olnud oma otsuses käsitlenud.
24.
Pärast kohtuotsuse Frucona I tegemist võttis komisjon Euroopa Kohtu poolt tuvastatud vigade parandamiseks 16. oktoobril 2013 vastu vaidlusaluse otsuse. Selle otsusega tunnistati algne otsus kehtetuks.
25.
Seejärel andis Üldkohus 21. märtsil 2014 asjas Frucona Košice vs. komisjon ( 9 ) põhjendatud määruse, milles ta leidis, et enam ei ole vaja teha otsust algse otsuse tühistamist nõudva hagi suhtes.
D. Vaidlusalune otsus
26.
Vaidlusalune otsus võeti vastu, et parandada kohtuotsuse Frucona I poolt tuvastatud vead algses otsuses (vaidlusaluse otsuse põhjendus 10).
27.
Komisjon asus muu hulgas seisukohale, et oli vaja analüüsida, kas kavandatud kokkuleppega nõustudes ja sellest tulenevalt oma nõudest 65% maha kandes oli kohalik maksuamet käitunud Frucona suhtes nagu turumajanduse tingimustes tegutsev eraettevõtja. Komisjon märkis sellega seoses, et maksuameti seisund Frucona võlausaldajana oli ebatavaliselt tugev. Kohalik maksuamet oli õiguslikult ja majanduslikult soodsamas olukorras kui Frucona eraõiguslikud võlausaldajad. Kohaliku maksuameti nõue moodustas üle 99% kõikidest registreeritud nõuetest ning ta oli eelisvõlausaldaja, kelle nõue oleks kuulunud pankrotimenetluse kestel igal ajal rahuldamisele tagatisvara müügist saadava tulu arvelt (vaidlusaluse otsuse põhjendus 80).
28.
Seoses eraettevõtja kriteeriumiga märkis komisjon eelkõige, et selle kriteeriumi kohaldamine sõltub lõppkokkuvõttes sellest, kas asjaomane liikmesriik tegutses ettevõtjale majanduslikku eelist andes mitte riigiasutusena, vaid muud rolli täites. Lisaks leidis komisjon, et kui liikmesriik tugineb haldusmenetluses sellisele kriteeriumile, peab ta üheselt ning lähtudes objektiivsetest ja kontrollitavatest tõenditest tuvastama, et rakendatav meede pärineb temalt kui turumajanduse tingimustes tegutsevalt eraettevõtjalt. Sellega seoses viitas komisjon kohtuotsusele komisjon vs. EDF ( 10 ) (vaidlusaluse otsuse põhjendus 82).
29.
Seejärel märkis ta, et „Slovaki Vabariik väidab, et tema arvates on meede käsitatav riigiabina. Ta tunnistas, et kokkuleppe sõlmimise ajal riigiabi küsimust lihtsalt ei käsitletud, ning taotles vaidlustatud meetme käsitamist päästmisabina. Sellest tulenevalt näib, et […] kohtupraktikas esitatud nõuded ei ole antud juhtumi puhul täidetud ja vaidlustatud meede kujutab endast riigiabi ELi toimimise lepingu artikli 107 lõike 1 tähenduses“ (vaidlusaluse otsuse põhjendus 83).
30.
Seejärel märkis ta, et Frucona on vaidlustanud meetme lugemise riigiabiks. Samuti oli ta esitanud selle seisukoha põhjendamiseks audiitorite koostatud dokumendid (vaidlusaluse otsus põhjendus 84).
31.
Seejärel määras komisjon kindlaks, kas Slovaki Vabariik oli tegutsenud Frucona suhtes eraõigusliku võlausaldajana.
32.
Esiteks võrdles komisjon seoses Frucona esitatud tõenditega kokkuleppemenetlust ja pankrotimenetlust (vaidlusaluse otsuse põhjendused 88–119). Teiseks võrdles ta kokkuleppemenetlust ning maksude sissenõudmise menetlust (vaidlusaluse otsuse põhjendused 120–127). Kolmandaks hindas ta Slovakkia ametivõimude ja Frucona esitatud muid täiendavaid tõendeid (vaidlusaluse otsuse põhjendused 128–138). Komisjon leidis sisuliselt seda, et nii pankrotimenetlus kui ka maksude sissenõudmise menetlus olid kohaliku maksuameti seisukohalt tunduvalt tulusamad alternatiivid kui ettepandud kokkulepe (vaidlustatud otsuse põhjendused 119, 124 ja 127).
33.
Komisjon leidis, et eraettevõtja kriteeriumi tingimused ei olnud täidetud ning et Slovaki Vabariik oli andnud Fruconale eelise, mida too ei oleks turul saanud (vaidlusaluse otsuse põhjendus 139). Komisjon leidis, et võla kustutamine, millega kohalik maksuamet kokkuleppe alusel nõustus, kujutab endast riigiabi ELTL artikli 107 lõike 1 tähenduses (vaidlusaluse otsuse põhjendus 140). Samuti leidis komisjon, et see abi ei ole siseturuga kokkusobiv (vaidlusaluse otsuse põhjendus 182).
34.
Vaidlusaluse otsuse resolutsioon artiklis 1 märgitakse, et algne otsus tühistatakse. Artiklis 2 märgitakse, et riigiabi, mida Slovaki Vabariik andis äriühingule Frucona Košice a.s. kogusummas 416515990 Slovaki krooni, on siseturuga kokkusobimatu. Artiklis 3 annab komisjon Slovaki Vabariigile korralduse nõuda abi tagasi koos ette nähtud intressiga. Artiklis 4 nõutakse, et Slovaki Vabariik teavitaks otsuse teatavakstegemisest kahe kuu jooksul komisjoni meetmetest, mida ta on otsuse täitmiseks võtnud. Artiklis 5 määratletakse, et otsus on adresseeritud Slovaki Vabariigile.
II. Menetlus Üldkohus
35.
17. veebruaril 2014 esitatud hagis palus Frucona Üldkohtul vaidlusaluse otsuse tühistada.
36.
Üldkohus tühistaski vaidlustatud kohtuotsusega vaidlusaluse otsuse ja mõistis kohtukulud välja komisjonilt.
III. Menetlus Euroopa Kohtus ja esitatud nõuded
37.
Komisjon palub 26. mail 2016 Euroopa Kohtusse laekunud apellatsioonkaebuses Euroopa Kohtul:
–
tühistada vaidlustatud kohtuotsus;
–
jätta tühistamishagi rahuldamata ja mõista kohtukulud välja Frucona Košicelt;
–
teise võimalusena saata asi tagasi Üldkohtusse ja otsustada kulude kandmine hiljem.
38.
Frucona palub Euroopa Kohtul jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja mõista kohtukulud välja komisjonilt.
39.
Menetlusosalised esitasid suulisi argumente kohtuistungil, mis peeti 15. veebruaril 2017.
IV. Analüüs
40.
Komisjon tugineb oma apellatsioonkaebuses kuuele väitele. Esimesed neli väidet käsitlevad Üldkohtu järeldust, et eraettevõtja kriteerium oli kohaldatav. Ülejäänud kaks väidet käsitlevad eraettevõtja kriteeriumi kohaldamist.
41.
Konkreetsemalt puudutavad eraettevõtja kriteeriumi kohaldatavust käsitlevad väited järgmisi küsimusi. Esimese väite kohaselt tõlgendas Üldkohus vaidlusalust otsust valesti. Nimelt eksis Üldkohus, kui ta luges kõnealust otsust nii, justkui oleks selles järeldatud, et eraettevõtja kriteerium oli asjaomase meetme suhtes kohaldatav. Teise väite kohaselt on vaidlustatud kohtuotsuses rikutud õigusnormi, kuna Üldkohus leidis, et sellele kriteeriumile saab tugineda asjaomase meetme abisaaja. Kolmanda väite kohaselt on rikutud res judicata ja ne ultra petita põhimõtteid. Komisjon väidab, et Üldkohus rikkus neid põhimõtteid, kui ta leidis, et kuna Euroopa Kohus oli kohaldanud eraettevõtja kriteeriumit kohtuotsuses Frucona I, siis oli ta samuti kaudselt aga selgelt seisukohal, et eraettevõtja kriteerium on kohaldatav. Neljanda väite kohaselt rikkus Üldkohus õigusnormi, kui ta leidis, et komisjon ei võinud eraettevõtja kriteeriumi kohaldatavuse osas eristada vaidlusaluse meetme erinevaid alternatiive.
42.
Ülejäänud kaks väidet käsitlevad seda, kuidas eraettevõtja kriteeriumit kohaldati. Viienda väite kohaselt on vaidlustatud kohtuotsuses rikutud õigusnormi, kuna Üldkohus nägi ette uue nõude, mida komisjon peaks eraettevõtja kriteeriumi kohaldamisel järgima. Komisjon väidab, et vaidlustatud kohtuotsuses nõutakse vastupidi selgelt väljakujunenud kohtupraktikale, et nimetatud institutsioon peab ex officio rekonstrueerima ideaalse, ratsionaalse ja täielikult informeeritud hüpoteetilise eraettevõtja käitumise. Kuuendas väites märgib komisjon, et Üldkohus on teinud samuti vea, kuna vaidlustatud kohtuotsusest võib välja lugeda järelduse, et komisjon rikkus oma kohustust viia läbi hoolikas ja erapooletu uurimine.
43.
Alustan teise ja neljanda apellatsioonkaebuse väite analüüsiga. Seda sellepärast, et neil väidetel on mõju järgnevale esimese ja kolmanda väite analüüsile. Ent kõigepealt tuleb esitada mõned sissejuhatavad märkused.
A. Sissejuhatavad märkused
44.
Kõigepealt tuleb kasuks meenutada eraettevõtja kriteeriumi (käesolevas asjas: eraõigusliku võlausaldaja kriteeriumi) mõtet ja eesmärki.
45.
ELTL artikli 107 lõikes 1 on sätestatud, et igasugune liikmesriigi poolt või riigi ressurssidest ükskõik missugusel kujul antav abi, mis kahjustab või ähvardab kahjustada konkurentsi, soodustades teatud ettevõtjaid või teatud kaupade tootmist, on siseturuga kokkusobimatu niivõrd, kuivõrd see kahjustab liikmesriikidevahelist kaubandust. Sellest tulenevalt on ELi riigiabi õiguses kasutatav abi mõiste lai. See hõlmab igat liiki nii otsest kui kaudset abi ning kõiki meetmeid, olenemata nende vormist, mis leevendavad ettevõtja eelarvet tavaliselt koormavaid kohustusi. ( 11 )
46.
Ent siin kehtib siiski oluline lisatingimus. Isegi kui meede pärineb riigi vahenditest, ei kuulu see ELTL artikli 107 kohaldamisalasse, kui kasusaaja oleks võinud saada sama eelise nagu see, mille ta sai riigi vahenditest, tavapärastele turutingimustele vastavatel asjaoludel. ( 12 ) See põhimõte kehtib samamoodi olenemata sellest, kas riik tegutses investori, võlausaldaja või müüjana. Et tuvastada, kas kasusaaja oleks võinud saada tavapärastel turutingimustel sama eelise nagu see, mille ta sai riigi vahenditest, kasutab komisjon eraettevõtja kriteeriumit. Selle kriteeriumi kasutamise eesmärgiks on hinnata, kas riik on andnud ettevõtjale eelise, kui ta ei käitunud asjaomases tehingus eraettevõtjana.
47.
Lihtsalt öelduna on eraettevõtja kriteerium tööriist, mida komisjon kasutab otsustamaks, kas eksisteerib majanduslik eelis, mis on üks riigiabi olemuslikest omadustest.
48.
Kahtlemata just seepärast ongi Euroopa Kohus asunud seisukohale, et tegemist ei ole erandiga, mida kohaldatakse üksnes liikmesriigi taotlusel, kui kõikide ELTL artikli 107 lõikes 1 nimetatud riigiabi koostisosade olemasolu on tuvastatud. ( 13 ) Kui see on kohaldatav, on eraettevõtja kriteerium üks teguritest, mida komisjon peab niisuguse abi olemasolu tuvastamisel arvesse võtma. ( 14 )
49.
Teine lühike sissejuhatav märkus siin puudutab riigiabiõiguse tõendamiskoormist ja tõendite kogumist.
50.
Et määrata kindlaks, kas meede sisaldab riigiabi ELTL artikli 107 lõike 1 tähenduses, peab komisjon läbi viima hoolika ja erapooletu uurimise. Selline uurimine tagab, et komisjoni valduses on lõpliku otsuse tegemiseks võimalikult täielik ja usaldusväärne teave. Ei tohi unustada, et just komisjon peab tõendama, et vaidlusalune meede kujutab endast riigiabi ELTL artikli 107 lõike 1 tähenduses.
51.
Käesolevat apellatsioonkaebust tuleb analüüsida nende põhimõtete valguses.
B. Teine ja neljas väide
1. Poolte argumendid
52.
Komisjon väidab oma teises väites, et Üldkohus rikkus õigusnormi, kui ta leidis, et abisaaja võib tugineda eraettevõtja kriteeriumile. ( 15 ) Tema hinnangul on eraettevõtja kriteeriumi eesmärgiks teha nähtavaks väidetavat abi andva liikmesriigi „subjektiivne kavatsus“. Seetõttu ei saa sellele tugineda keegi teine. Käesolevas asjas on liikmesriik olnud selgelt ja järjekindlalt seisukohal, et asjaomane meede kujutas endast riigiabi.
53.
Isegi kui Üldkohtul oli õigus, kui ta leidis, et abisaajad võivad tugineda eraettevõtja kriteeriumile, väidab komisjon, et Üldkohus rikkus õigusnormi, kuna ei nõudnud, et abisaaja tõendaks üheselt ning lähtudes objektiivsetest ja kontrollitavatest tõenditest, et liikmesriik käitus nagu eraettevõtja.
54.
Frucona väidab, et Üldkohtu järeldused on korrektsed. Euroopa Kohtu praktikast on selge, et abisaaja võib tugineda eraettevõtja kriteeriumile.
55.
Seoses komisjoni argumendiga, et eraettevõtja kriteeriumi esemeks on asjaomase liikmesriigi kavatsused, väidab Frucona, et asjaomases kohtupraktikas on rõhk sellel, et liikmesriik peab käituma majandustegevuses osaleja rollis. Frucona väidab, et käesolevas asjas puudub kahtlus selles, mis rollis kohalik maksuamet tegutses.
56.
Neljandas väites märgib komisjon, et Üldkohus rikkus õigusnormi, kui ta leidis, et komisjon ei või eraettevõtja kriteeriumi kohaldatavuse küsimuses eristada vaidlusaluse meetme eri alternatiive. ( 16 )
57.
Komisjon väidab, et eraettevõtja kriteeriumi kohaldatavus sõltub asjaomase liikmesriigi või abisaaja esitatavatest tõenditest selle tuvastamiseks, kas ametiasutus käitus samal moel, nagu oleks käitunud samasuguste valikute ees seisev eraettevõtja. Komisjon väidab, et eraettevõtja kriteerium ei kuulu kohaldamisele, kui ei ole esitatud tõendeid, millest nähtuks, et ametiasutus oli kaalunud teatavat tegevussuunda.
58.
Frucona väidab, et Üldkohtu eraettevõtja kriteeriumi kohaldatavuse analüüs on korrektne. Kui kohaldada tuleb eraettevõtja kriteeriumit, siis ei või komisjon piirduda hindamisel asjaomase meetme ühe võimaliku alternatiiviga ning jätta teine tähelepanuta.
2. Hinnang
59.
Komisjon väidab oma teises ja neljandas väites, et Üldkohus rikkus õigusnormi, kui ta leidis, et eraettevõtja kriteeriumi võib kohaldada ka siis, kui liikmesriik ei ole sellele tuginenud. Komisjoni sõnul on eraettevõtja kriteerium kohaldatav ainult rangetel tingimustel. Komisjoni seisukohtades väidetakse, et see kriteerium on kohaldatav, kui 1) asjaomane liikmesriik on sellele tuginenud; 2) liikmesriigi „subjektiivsest tahtest“ nähtub, et ta kavatses tegutseda eraettevõtjana; ning 3) liikmesriik on asjaomase meetme vastuvõtmisel tegelikult ette näinud teatava tegutsemisviisi.
60.
Alustuseks tuleb välja tuua, et käesolev apellatsioonkaebus on laadilt vastuoluline. Komisjon väidab sisuliselt, et ta ei olnud kohustatud kohaldama eraettevõtja kriteeriumit, kuna liikmesriik ei olnud sellele haldusmenetluses tuginenud. Haldusmenetluses nõustus Slovaki Vabariik sellega, et kõnealune menetlus kujutas endast riigiabi. Ta nõudis, et meede loetaks päästmisabiks. Ent samal ajal komisjon möönab, et vaidlusaluses otsuses kohaldatakse eraettevõtja kriteeriumit jõudmaks järeldusele, et maksuvõla kustutamine kujutab endast riigiabi ELTL artikli 107 lõike 1 tähenduses. Teisisõnu on käesoleva apellatsioonimenetluse lähtekohaks, et ehkki vaidlusaluses otsuses kohaldati eraettevõtja kriteeriumit, ei ole see kriteerium kohaldatav.
61.
Apellatsioonkaebuse põhjalikum uurimine näitab siiski, et komisjon püüab kunstlikult piirata oma kohustust kohaldada eraettevõtja kriteeriumit ning sisuliselt ümber pöörata tõendamiskoormist.
62.
Selgitan alljärgnevalt, et kohtupraktika ei toeta komisjoni seisukohta.
(a) Eraettevõtja kriteerium on kohaldatav, kui liikmesriik tegutseb majandustegevuses osaleja rollis
63.
Kõigepealt on kasulik välja tuua, et selle otsustamisel, kas eraettevõtja kriteerium on kohaldatav, tuleb lähtuda objektiivsetest kriteeriumitest, mis määratlevad riigi rolli vastavas olukorras. Konkreetsemalt on see kriteerium kohaldatav, kui liikmesriik on tegutsenud ettevõtjale majanduslikku eelist andes majandustegevuses osaleja rollis (seega mitte avaliku võimu esindaja rollis). ( 17 )
64.
Mis puudutab konkreetselt avalik-õiguslikku võlausaldajat, siis Euroopa Kohus on juba kohtuotsuses Frucona I otsustanud, et eraettevõtja kriteeriumit kohaldatakse, „kui avalik-õiguslik võlausaldaja võimaldab maksesoodustust seoses võlaga, mis ettevõtjal tema suhtes on“. ( 18 ) Sellises olukorras tuleb avaliku võimu kandja käitumist võrrelda sellise eraõigusliku võlausaldaja omaga, kes nõuab võla tasumist majanduslikes raskustes olevalt võlgnikult. ( 19 ) Teisisõnu tuleb eraettevõtja kriteeriumit kohaldada, kui riigi käitumist võiks vähemalt põhimõtteliselt omistada eraettevõtjale, kes tegutseb eesmärgiga saada kasu või piirata kahju. Vastasel juhul oleks sel kriteeriumil vähe või üldse mitte mõtet.
65.
Käesolevas asjas on avalik-õiguslik võlausaldaja (kohalik maksuamet) võimaldanud „maksesoodustust seoses võlaga, mis ettevõtjal tema suhtes on“. Seega võiks pealiskaudselt ekslikult arvata, et vajadus kohaldada eraettevõtja kriteeriumit on ilmselge.
66.
Siiski väidab komisjon, viidates Euroopa Kohtu otsusele komisjon vs. EDF, et eraettevõtja kriteerium ei ole käesolevas asjas kohaldatav.
67.
Sellest kohtuasjast ei ole komisjonile abi.
68.
Kohtuasjas komisjon vs. EDF tekkisid kahtlused selle suhtes, mis rollis asjaomane liikmesriik oli tegutsenud. Oli ebaselge, kas liikmesriik oli tegutsenud majandustegevuses osaleja rollis (riigi osalusega ettevõtja aktsionärina) või avaliku võimu teostajana. Selle põhjuseks oli võetud meetme vorm. Ehkki liikmesriik väitis, et ta tegutses aktsionärina, rakendas ta maksuõiguslikke meetmeid andmaks asjaomasele ettevõtjale maksuvabastuse. Just selles selgelt ühekordses kontekstis leidis Euroopa Kohus, et kui liikmesriik on tuginenud eraettevõtja kriteeriumile, peab ta kahtluse korral tõendama üheselt ning objektiivsetest ja kontrollitavatest tõenditest lähtuvalt, et rakendatav meede pärineb temalt kui eraettevõtjalt ning mitte kui avaliku võimu kandjalt. ( 20 ) Pärast nende tõendite mõningast käsitlemist, mida selle kohta võib olla vaja esitada, selgitas Euroopa Kohus, et komisjon peab seejärel andma üldhinnangu, võttes lisaks liikmesriigi toodud tõenditele arvesse kõik ülejäänud antud juhul asjakohased tõendid, mis võimaldavad tal tuvastada, kas kõnealune meede pärineb liikmesriigilt kui aktsionärilt või kui avaliku võimu kandjalt. Euroopa Kohus nõustus, et sellise (esialgse) hinnangu andmisel võib meetme eesmärk olla asjakohane asjaolu. ( 21 )
69.
Siinkohal tuleb esitada kolm märkust.
70.
Esiteks märkis Euroopa Kohus kohtuotsuses komisjon vs. EDF pelgalt seda, et kui esinevad kahtlused, mis rollis liikmesriik on tegutsenud ning kui liikmesriik ise on eraettevõtja kriteeriumile tuginenud, siis peab see riik esitama oma seisukoha põhjendamiseks tõendid. Siiski ei saa sellest järeldusest tuletada, et ainult liikmesriik ise võiks tugineda eraettevõtja kriteeriumile.
71.
Euroopa Kohtu otsus Land Burgenland jt, kus esinesid sarnased kahtlused liikmesriigi rolli osas, toetab sellise tõlgenduse õigsust. Selle asja konkreetses kontekstis leidis Euroopa Kohus, et komisjonil ei olnud kohustust kohaldada eraettevõtja kriteeriumit. Euroopa Kohus selgitas, et selle põhjuseks oli see, et liikmesriik, väidetavat abi andnud ametiasutus ega selle abi saaja ei olnud esitanud haldusmenetluses tõendeid eraettevõtja kriteeriumi kohaldatavuse kohta. ( 22 ) Nagu Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuses märkis, toetab see ka seisukohta, et lisaks asjaomasele liikmesriigile võib ka abisaaja tugineda eraettevõtja kriteeriumile. ( 23 )
72.
Kui nende kohtuasjade konkreetne kontekst kõrvale jätta, siis toetab asjaolu, et eraettevõtja kriteeriumile võib tugineda väidetava abi saaja, ka asjaomase haldusmenetluse mõte: see menetlus on ette nähtud tagamaks, et komisjoni valduses on kõik asjakohased faktid, et viia läbi ELTL artikli 107 lõike 1 kohaselt nõutav objektiivne hindamine. Selle menetluse eesmärgiga oleks vastuolus piirata huvitatud isikute ning eeskätt väidetava abi saaja võimalusi esitada argumente ja tõendeid abi olemasolu (või, nagu käesolevas asjas, selle puudumise) kohta, tuginedes näiteks eraettevõtja kriteeriumile. See on nii vaatamata asjaolule, et rangelt võttes on ainult liikmesriik selle menetluse osaline.
73.
Teiseks näib argument, et eraettevõtja kriteeriumi kohaldatavus sõltub liikmesriigi „subjektiivsest kavatsusest“, olevat tuletatud Euroopa Kohtu märkusest kohtuotsuses komisjon vs. EDF, et selle hindamisel, kas eraettevõtja kriteerium kuulub kohaldamisele, võib olla asjakohane meetme eesmärk (ja seega riigi kavatsus). Ent nagu eespool märgitud, tuleb eraettevõtja kriteeriumit kohaldada, kui liikmesriik on tegutsenud majandustegevuses osaleja rollis. Euroopa Kohus oma otsuses komisjon vs. EDF pelgalt selgitab, kuidas see roll tuleb üldhinnangu alusel kindlaks määrata, kui eksisteerib kahtlus, millises rollis on avaliku võimu kandja tegutsenud. Selles kontekstis võib riigi kavatsus olla asjakohane tegur.
74.
Käesolevas asjas ei puutu asjasse see, kas Slovaki Vabariik pidas kavandatud kokkulepet riigiabiks või kas kohalik ja keskmaksuamet olid eri seisukohtadel selle osas, kas asjaomase võla kustutamisega nõustuda. ( 24 ) Lähtekohaks eraettevõtja kriteeriumi kohaldatavuse kaalumisel peab olema liikmesriigi tegevuse (majanduslik) laad, mitte aga riigi subjektiivne käsitus oma tegevusest ega see, milliseid alternatiivseid tegevuskavasid ta kaalus enne kõnealuse meetme võtmist. Sellest vaatenurgast võib liikmesriigi (keskasutuse või selle kohaliku haru) subjektiivne kavatsus olla kahtluse korral üks asjakohane asjaolu selle kindlaksmääramisel, mis rollis liikmesriik tegutses.
75.
Kohtuasja toimikust ei nähtu, et selles suhtes oleks olnud mingeid kahtlusi. ( 25 )
76.
Kolmandaks pean rõhutama, et kohtuotsuses komisjon vs. EDF selgitas Euroopa Kohus seejärel, et komisjoni ülesandeks on tuvastada, kas see kriteerium kuulub kohaldamisele. Seega kui ilmneb, et erainvestori kriteerium võib kuuluda kohaldamisele, peab komisjon paluma asjaomasel liikmesriigil esitada talle kogu asjakohane teave, mis võimaldab tal kontrollida, kas selle kriteeriumi tuleb kohaldada. ( 26 ) Teisisõnu, olenemata sellest, kes tugineb eraettevõtja kriteeriumile, on põhimõtteliselt komisjoni ülesandeks hinnata – kui selle kriteeriumi kohaldatavus ei ole ilmne (tulenevalt näiteks vaidlusaluse meetme vormist) –, kas seda kriteeriumit on vaja kohaldada. Ta peab seda tegema, paludes liikmesriigil (või muul asjakohasel menetlusosalisel) esitada teave, mida ta vajab sellekohase hindamise läbiviimiseks. Mingil juhul ei saa olla väidetava abi saaja kohustuseks tõendada üheselt ning lähtudes objektiivsetest ja kontrollitavatest tõenditest, et see kriteerium on kohaldatav. Nagu olen juba eespool märkinud, siis on komisjoni kohustuseks tõendada, et meede sisaldab riigiabi.
77.
Kooskõlas selle põhimõttega peab komisjon liikmesriigi tegevuse laadi puudutava kahtluse korral kõigepealt kindlaks määrama rolli, milles liikmesriik tegutses. Kui nõutavast asjakohaste tõendite üldhinnangust nähtub, et liikmesriik tegutses majandustegevuses osaleja rollis, peab komisjon kohaldama eraettevõtja kriteeriumit. Kohtuotsusega komisjon vs. EDF ei kergendata komisjoni uurimiskohustust, vaid lisatakse eelise olemasolu hindamisele eeletapp.
78.
Tuleb märkida, et vaidlusaluses otsuses puuduvad märgid sellisest eelhinnangust ning eraettevõtja kriteeriumi kohaldati eelise olemasolu kindlaksmääramiseks.
79.
Kuivõrd puuduvad kahtlused rolli osas, milles kohalik maksuamet tegutses, siis leidis Üldkohus igal juhul õigesti, et eraettevõtja kriteerium oli kohaldatav.
80.
See toob mind apellatsioonkaebuse neljanda väite juurde.
(b) Eraettevõtja kriteeriumi kohaldamine on erapooletu ja hoolika uurimise osa
81.
Samamoodi nagu apellatsioonkaebuse teises väites, väidab komisjon neljandas väites, et Üldkohus rikkus õigusnormi ka järeldades, et kui eraettevõtja kriteerium kui selline on kohaldatav, siis ei või komisjon selle kohaldatavuse osas eristada asjaomase meetme erinevaid alternatiive. ( 27 )
82.
Konkreetsemalt väidab komisjon, et eraettevõtja kriteerium ei ole kohaldatav, kui võrreldakse maksu sissenõudmise menetlust ja kokkuleppemenetlust. Tema arvates on see nii, kuna ei liikmesriik ega abisaaja ei ole esitanud tõendeid selle kohta, et kohalik maksuamet kaalus maksu sissenõudmise menetlust ja jõudis järeldusele, et see menetlus oleks vähem soodne kui kokkulepe. ( 28 )
83.
Eespool on juba selgitatud, miks see väide tuleks tagasi lükata. Lisaksin siiski järgmist.
84.
Neljas väide põhineb samal eeldusel kui teine väide. See põhineb ideel, et kuna ei liikmesriik ega väidetava abi saaja ei ole tõendanud üheselt ning lähtudes objektiivsetest ja kontrollitavatest tõenditest, et kohalik maksuamet oli kaalunud maksude sissenõudmise menetlust, siis ei ole eraettevõtja kriteerium seoses selle menetlusega kohaldatav.
85.
Kuivõrd puudus kahtlus rolli osas, milles kohalik maksuamet tegutses, järeldas Üldkohus õigesti, et eraettevõtja kriteerium kuulus kohaldamisele. Vastupidiselt sellele, mida komisjon näib väitvat, siis küsimus valikuvõimaluste kohta, mida tuleb arvesse võtta, kui hinnatakse, kas eelis esines, puudutab eraettevõtja kriteeriumi tegelikku kohaldamist, ning mitte seda, kas seda kriteeriumit tuleks üleüldse kohaldada. ( 29 ) Nii märkiski Üldkohus, et kuna eraettevõtja kriteerium on sellisena kohaldatav, ei või komisjon eraettevõtja kriteeriumi kohaldatavuse osas eristada vaidlustatud meetme alternatiivseid võimalusi. ( 30 )
86.
Selles suhtes illustreerib neljas väide seda, kuidas eraettevõtja kriteeriumi kohaldatavuse ja kohaldamise eristamine on üldiselt märkimisväärselt kasutu. Nagu käesolevas asjaski põhjustab see vaid segadust.
87.
Erinevalt sellistest juhtudest nagu kohtuasjas komisjon vs. EDF, milles liikmesriigi tegevuse laad tekitab kahtlusi, ei ole eraettevõtja kriteeriumi kohaldatavuse ja kohaldamise kriteeriume võimalik mõistlikult eristada. Kaugel sellest, et olla erand, mida vaid liikmesriik võib oma kaitseks haldusmenetluses kasutada, on eraettevõtja kriteerium just täpselt see tööriist, mida komisjon peab kasutama otsustamaks, kas asjaomasele ettevõtjale on antud majanduslik eelis. Küsimus, kas majandustegevuses osaleja rollis rakendatud meetme puhul tegutses liikmesriik ka tegelikult nii, nagu eraettevõtja oleks tegutsenud, tuleb lahendada selle kriteeriumi abil. Selles kontekstis võib tekkida küsimus, milliste alternatiividega tuleb võetud meedet võrrelda. ( 31 )
88.
Korrakem: kui nagu käesolevas asjas puudub kahtlus rolli osas, milles liikmesriik tegutses, tuleb kohaldada eraettevõtja kriteeriumit. Nagu Euroopa Kohus on selgitanud, kasutatakse seda kriteeriumit, et kindlaks teha, kas abisaaja ettevõtja ei oleks sellist soodustust kindlasti saanud eraettevõtjalt. Selleks peab komisjon andma üldhinnangu, võttes arvesse kõiki asja olulisi tegureid. Konkreetselt avaliku võimu kandjast võlausaldaja puhul peab komisjon hindama, kas abisaaja ei oleks sellist eelist kindlasti saanud eraõiguslikult võlausaldajalt, kes on asjaomase avaliku võimu kandjaga võimalikult sarnases olukorras ning nõuab võla tasumist majanduslikes raskustes olevalt võlgnikult. ( 32 ) Seevastu kui komisjon jätaks selle hindamise teostamata, siis rikuks ta tegelikult oma kohustust viia läbi erapooletu ja hoolikas uurimine.
89.
Neil põhustel ma ei leia, et vaidlustatud kohtuotsuses oleks tehtud viga seoses nende tingimuste hindamisega, mille kohaselt eraettevõtja kriteeriumit tuleb kohaldada. Teine ja neljas väide tuleb minu arvates põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.
C. Esimene väide
1. Poolte argumendid
90.
Komisjon märgib oma esimeses väites, et Üldkohus tõlgendas vaidlusalust otsust ekslikult nii, justkui sisalduks selles järeldus, et eraettevõtja kriteerium oli kohaldatav. ( 33 ) Komisjon väidab, et vaidlusaluse otsuse ning selle asjaomastes põhjendustes viidatud kohtupraktika õige tõlgendamise korral on ilmne, et komisjon pidas nimetatud kriteeriumit käesolevas asjas kohaldamatuks. ( 34 )
91.
Frucona väidab sisuliselt, et Üldkohus tõlgendas vaidlusalust otsust korrektselt.
2. Hinnang
92.
Esimene väide puudutab vaidlusaluse otsuse väidetavat väärtõlgendust. Põhjendan alljärgnevalt lühidalt, et esimene väide, mis on tihedalt seotud teise ja neljanda väitega, tuleb samuti tagasi lükata.
93.
Märgiksin esiteks, et vaidlusaluses otsuses ei ole sõnaselgelt märgitud, et eraettevõtja kriteerium ei ole kohaldatav. On tõsi, et eraldi võetuna on vaidlusaluse otsuse põhjendust 83 võimalik lugeda komisjoni väidetud viisil. ( 35 ) Ent seda saab samuti lugeda nii, et see kirjeldab lihtsalt liikmesriigi seisukohta ning sellele järgneb Frucona seisukoha kirjeldus järgmises põhjenduses. Lisaks ei leia ma vaidlusalusest otsusest suurt midagi, mis toetaks komisjoni tõlgendust. Vaidlusaluses otsuses kohaldatakse eraettevõtja kriteeriumit, selmet selgelt selgitada, miks see ei ole kohaldatav. Nagu eespool juba märgitud, põhineb vaidlusaluse otsuse järeldus riigiabi olemasolu kohta eraettevõtja kriteeriumi kohaldamisel. ( 36 )
94.
Teiseks, kui esines kahtlusi eraettevõtja kriteeriumi kohaldatavuse kohta, siis oleks komisjoni pidanud paluma asjaomasel liikmesriigil esitada kogu asjakohane teave, mis oleks võimaldanud komisjonil tuvastada, kas see kriteerium on kohaldatav. Vaidlusaluses otsuses ei ole eraettevõtja kriteeriumi kohaldatavuse hinnangu kohta märkigi. Asjaolu, et Slovaki Vabariik pidas haldusmenetluses (st pärast kokkuleppe sõlmimist) kõnealust meedet riigiabiks, on vaevalt piisav otsustamaks, et see kriteerium ei ole kohaldatav. Igal juhul, nagu eespool selgitatakse, puudub siin selline kahtlus: avalik-õiguslik võlausaldaja on võimaldanud maksesoodustust seoses võlaga, mis ettevõtjal tema suhtes on. Ainuüksi sel põhjusel oleks pidanud eraettevõtja kriteeriumit kohaldama. ( 37 )
95.
Kolmandaks tuleks eelmiste punktide täienduseks märkida, et tähelepanuta ei või jätta ka asjaolu, et Frucona oli väitnud, et meede ei kujuta endast riigiabi, ning esitanud tõendid, mille kohaselt pankrotimenetlus oleks olnud kohalikule maksuametile majanduslikult vähem soodne. Ehkki ta oli igal juhul kohustatud avalik-õigusliku ettevõtja kriteeriumit kohaldama, paistab komisjon olevat kohaldanud seda kriteeriumit just nimelt sel põhjusel. ( 38 )
96.
Neil põhjustel ma ei poolda komisjoni pakutud vaidlusaluse otsuse alternatiivset tõlgendust. Vaidlustatud kohtuotsust ei või tühistada vaidlusaluse otsuse eksliku tõlgendamise tõttu selles küsimuses. Seega tuleb esimene väide samuti tagasi lükata.
D. Kolmas väide
1. Poolte argumendid
97.
Komisjon märgib oma kolmandas väites, et Üldkohus kohaldas valesti põhimõtet res judicata, tegi otsuse ultra vires ning rikkus põhimõtet, et hagi eseme määratlevad pooled, ning samuti Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artiklit 21 ja Üldkohtu kodukorra artikli 44 lõiget 1 ja artikli 48 lõiget 2. ( 39 )
98.
Eeskätt väidab komisjon, et Üldkohus rikkus õigusnormi, otsustades et Euroopa Kohus oli kohtuotsuses Frucona I „kaudselt aga selgelt seisukohal, et eraettevõtja kriteerium on kohaldatav“. ( 40 ) Komisjon väidab, et kohtuotsuses Frucona I ei vaielnud pooled eraettevõtja kriteeriumi kohaldatavuse üle. Seetõttu oleks Euroopa Kohus teinud oma otsuse ne ultra petita, kui ta oleks otsustanud, et see kriteerium ei ole kohaldatav.
99.
Frucona leiab, et Üldkohtu hinnang on korrektne ning et igal juhul ei ole Euroopa Kohus seotud poolte argumentidega. Kui Euroopa Kohus oleks leidnud, et eraettevõtja kriteerium ei ole kohaldatav, siis oleks olnud Euroopa Kohtu poolt ekslik hinnata, kas see kriteerium on täidetud.
2. Hinnang
100.
Kolmandas väites vaidlustab komisjon selle, kuidas Üldkohus kohaldas põhimõtet res judicata. Üldkohus leidis vaidlustatud kohtuotsuses, et eraettevõtja kriteeriumi kohaldatavuse küsimus oli juba kohtuotsuses Frucona I lahendatud, kuivõrd Euroopa Kohus käsitles selles asjas kõnealuse kriteeriumi kohaldamist.
101.
Kui Euroopa Kohus lükkab tagasi esimese, teise ja neljanda väite, siis minu hinnangul ei ole vaja käsitleda kolmandat väidet. Seda sellepärast, et kolmas väide käsitleb küsimust, mida Üldkohus analüüsis täielikkuse huvides.
102.
Selle väite sisu osas nõustun ma komisjoniga.
103.
Kohtuotsuses Frucona I ei teinud Euroopa Kohus otsust eraettevõtja kriteeriumi kohaldatavuse kohta, kuna ta oleks pidanud seda tegema ultra petita. Piisab meenutamisest, et Euroopa Kohtul paluti teha otsus eraettevõtja kriteeriumi kohaldamise ja mitte selle kohaldatavuse kohta. Sellega seoses pean eriti kummastavaks järgmist vaidlustatud kohtuotsuse järeldust: kuivõrd Euroopa Kohus oleks võinud tuvastada eraettevõtja kriteeriumi kohaldamatuse, ent ei teinud seda, siis tähendab see, et Euroopa Kohtu kavatsus oli lugeda see kriteerium antud asjas kohaldatavaks. ( 41 )
104.
On tõsi, et kohaldatavus on kohaldamise eeltingimus. Samuti on tõsi, et Euroopa Kohus ei pea alati piirduma üksnes argumentidega, mille pooled on esitanud oma väidete põhjendamiseks. Vastasel korral võib ta sattuda olukorda, kus ta on sunnitud oma otsuses tuginema vääratele õiguslikele kaalutlustele. Sellele vaatamata peab Euroopa Kohus otsuse tegema üksnes poolte nõuete kohta, mis moodustavad vaidluse raamistiku. ( 42 )
105.
Pooled ei vaielnud kohtuotsuses Frucona I eraettevõtja kriteeriumi kohaldatavuse üle. Kui Euroopa Kohus oleks sellises olukorras teinud otsuse, et eraettevõtja kriteerium oli kohaldamatu, oleks ta teinud selgelt otsuse küsimuses, mis ei kuulu vaidluse esemesse. Nagu komisjon õigesti märgib, ei või eraettevõtja kriteeriumi kohaldatavuse küsimust võrdsustada avalikku huvi pakkuva küsimusega, mille Euroopa Kohus võib tõstatada omal algatusel ilma poole sellekohase nõudeta.
106.
Seetõttu ma leian, et Üldkohus rikkus õigusnormi, kui ta leidis, et kuivõrd Euroopa Kohus oli kohtuotsuses Frucona I hinnanud eraettevõtja kriteeriumi kohaldamist, siis oli selle kriteeriumi kohaldatavus res judicata. Ent kui Euroopa Kohus nõustub minuga esimese, teise ja neljanda väite osas, siis see väide on mõjutu.
E. Viies ja kuues väide
1. Poolte argumendid
107.
Apellatsioonkaebuse viiendas väites märgib komisjon, et ta on eraettevõtja kriteeriumi kohaselt kohustatud tuvastama avaliku võimu kandja subjektiivse hoiaku ning võrdlema seda subjektiivset hoiakut hoiakuga, mille eraettevõtja oleks võtnud samadel asjaoludel. Ta väidab, et selle kriteeriumi kohaldamisel on ainsateks asjakohasteks tõenditeks asjaomase meetme vastuvõtmisel kasutada olnud teave ning ettenähtavad arengud. Komisjoni arvates on eraettevõtja kriteeriumi kohaldamise hinnang ekslik, kuna Üldkohus nõudis temalt asjaomase avaliku võimu kandja tegevuse võrdlemist ideaalse, ratsionaalse ja täielikku teavet omava hüpoteetilise eraettevõtjaga. Sellega lõi Üldkohus täiendava nõude, mida komisjon peaks täitma eraettevõtja kriteeriumi kohaldamisel. ( 43 )
108.
Frucona väidab, et Üldkohus oli oma hinnangus korrektne. Esiteks põhines see hinnang samal kriteeriumil kui see, mida komisjon ise vaidlusaluses otsuses kohaldas. Vaidlustatud kohtuotsusega ei loodud ühtegi uut nõuet. Selles nõutakse pelgalt komisjonilt, et too analüüsiks kõiki asjakohaseid tegureid, mis olid kättesaadavad ja ettenähtavad meetme võtmise ajal.
109.
Kuues väide on lähedalt seotud viiendaga. Selles väites märgib komisjon, et rikutud on õigusnormi, kuna vaidlustatud kohtuotsusest võib välja lugeda järelduse, et komisjon on rikkunud oma kohustust viia läbi hoolikas ja erapooletu uurimine. ( 44 ) Komisjon väidab, et temale pandud tõendamiskoormis oli liiga kõrge. Tema arvates on see nii eeskätt seepärast, et vaidlustatud kohtuotsuses ei ole piisavalt juhiseid selle kohta, kuidas tuleks saavutada nõutav tõendatuse tase.
110.
Frucona väidab, et Üldkohus kritiseeris selgelt seda, et komisjon ei kontrollinud muu hulgas tema poolt eraettevõtja kriteeriumi kohaldamisel kasutatud arvestuste laadi ja metoodikat. Tema arvates järeldas Üldkohus õigesti, et komisjon ei olnud oma järeldusi nõuetekohasel tasemel põhjendanud.
2. Hinnang
111.
Viies ja kuues väide on omavahel seotud. Seetõttu on kohane käsitleda neid koos.
112.
Need kaks viimast väidet puudutavad kokkuleppemenetluse võrdlust ühelt poolt pankrotimenetluse ning teiselt poolt maksude sissenõudmise menetlusega. Konkreetsemalt keskenduvad need väited komisjoni kohustuste ulatusele eraettevõtja kriteeriumi kohaldamisel. Komisjon väidab, et vaidlustatud kohtuotsuses on rikutud õigusnormi, kuna Üldkohus ei põhjendanud, et vaidlusaluses otsuses oleks tehtud ilmne hindamisviga seoses eraettevõtja kriteeriumi kohaldamisega.
(a) Hinnangu parameetrid
113.
Kõigepealt tuleb märkida, et Euroopa Kohtu praktikas on juba käsitletud eraettevõtja kriteeriumi kohaldamisel läbi viidava hinnangu parameetreid.
114.
Ühelt poolt leidis Euroopa Kohus kohtuotsuses Frucona I, et selle kontrollimiseks, kas abi saanud ettevõtja ei oleks võrreldavat soodustust kindlasti saanud eraõiguslikult võlausaldajalt, kes on avalik-õigusliku võlausaldajaga võimalikult sarnases olukorras ning nõuab võla tasumist makseraskustes olevalt võlgnikult, peab komisjon andma üldhinnangu. Selles hinnangus tuleb arvesse võtta kõiki asja olulisi tegureid, mis võimaldavad komisjonil otsustada, kas abi saanud ettevõtja ei oleks võrreldavat soodustust kindlasti saanud selliselt eraõiguslikult võlausaldajalt. ( 45 ) Samuti märkis Euroopa Kohus selles kohtuasjas, et selles osas omab tähtsust igasugune informatsioon, mis võib olulisel määral mõjutada otsuse tegemisel tavaliselt ettevaatlikku ja hoolsat eraõiguslikku võlausaldajat, kes on avalik-õigusliku võlausaldajaga võimalikult sarnases olukorras ning nõuab võla tasumist makseraskustes olevalt võlgnikult. ( 46 )
115.
Teisalt on Euroopa Kohus otsustanud (kahtlemata selleks, et piiritleda eraettevõtja kriteeriumi kohaldamisega seotud komisjoni kohustusi), et ainsana on asjakohased investeerimisotsuse tegemise hetkel olemasolevad tõendid ja prognoositavad arengud. ( 47 )
116.
Enne komisjoni viimase kahe väite analüüsimist esitaksin veel lühida märkuse Euroopa Kohtu pädevuse kohta apellatsioonimenetluses: Euroopa Kohtu ülesandeks ei ole apellatsioonimenetluses uuesti hinnata faktilisi asjaolusid ega tõendeid. Selmet taotleda faktiliste asjaolude või tõendite uuesti hindamist väidabki komisjon, et toimiku tõendeid hinnates lõi Üldkohus komisjonile uue nõude seoses eraettevõtja kriteeriumi kohaldamisega.
(b) Üldkohtu pädevus hinnata toimikus olevaid tõendeid
117.
Vaidlustatud kohtuotsuses leidis Üldkohus, et eraettevõtja kriteeriumi kohaldamisel pidi komisjon välja selgitama, kas tavaliselt ettevaatlik ja hoolikas eraõiguslik võlausaldaja, kes on võimalikult sarnases olukorras Slovakkia ametiasutustega, ei oleks ilmselgelt nõustunud kokkuleppe ettepanekuga talle võlgnetavate summade tagasisaamiseks. Sellega seoses tuli tal võimalikult soodsa valiku tegemiseks hinnata iga menetluse poolt- ja vastuargumente eraettevõtja huvidest lähtudes. ( 48 )
118.
Vaidlustatud kohtuotsuses käsitleti kõigepealt pankrotimenetlust kui võimalikku alternatiivi kokkuleppemenetlusele. Üldkohus hindas komisjoni poolt vaidlusaluses otsuses kohaldatud selliseid likvideerimistegureid nagu lühiajalised nõuded ning põhivara (käitis ja masinad). ( 49 ) Ta leidis, et komisjoni hinnang pankrotimenetluse tõenäolise tulu kohta ei ole haldustoimiku materjalidega õiguslikult piisavalt tõendatud. Lisaks leidis ta, et selle parandamiseks oleks komisjon pidanud püüdma hankida oma järelduste kontrollimiseks ja põhistamiseks täiendavat teavet. ( 50 )
119.
Seejärel käsitleti vaidlustatud kohtuotsuses maksude sissenõudmise menetlust. Sellega seoses kordas Üldkohus oma seisukohta, et põhivara ja nõuete hindamisest tehtud järeldused ei olnud õiguslikult piisavalt tõendatud. ( 51 ) Seejärel määratles ta kolm muud küsimust, mis tema hinnangul muutsid vaidlusaluse otsuse maksude sissenõudmise menetluse hindamise osas samuti ekslikuks: komisjon ei kaalunud kohaselt selle menetluse kestust, ei hinnanud selle menetluse kulusid ega kaalunud võimalust, et ettevõtja võib selle menetluse kestel sattuda pankrotti. ( 52 )
120.
Komisjon on seisukohal, et Üldkohtu järeldus tähendab uut nõuet, mida komisjon peab eraettevõtja kriteeriumi kohaldamisel täitma: ta peab ex officio rekonstrueerima ideaalse, ratsionaalse ja täielikult informeeritud hüpoteetilise eraettevõtja käitumise.
121.
Minu arvates on komisjoni kaebused ekslikud.
122.
Siin on eriti oluline asjaolu, et Üldkohtu ülesanne on mitte ainult teha kindlaks, kas esitatud tõendid vastavad tegelikkusele, on usaldusväärsed ja sidusad, vaid ta peab kontrollima ka seda, kas need tõendid sisaldavad kogu asjakohast teavet, mida keerulise olukorra hindamisel tuleb arvesse võtta, ning kas kõnealused tõendid toetavad järeldusi, mis nende pinnalt on tehtud. ( 53 )
123.
Sisuliselt leidis Üldkohus, et see ei olnud nii. Ta tegi sellise järelduse nii pankrotimenetluse kui maksude sissenõudmise menetluse kohta. ( 54 )
124.
Seoses likvideerimisteguritega väidab komisjon, et vaidlustatud kohtuotsuses ei ole selgitatud, millist täiendavat teavet oleks pidanud hankima, et vastata nõutavale tõenduslikule tasemele. Selliselt komisjonile pandud nõuded oleksid vastuolus eraettevõtja kriteeriumi loogikaga, milleks on hinnata asjaomase avaliku võimu kandja „subjektiivset kavatsust“ otsuse tegemise ajal.
125.
Vaidlustatud kohtuotsuse lähem uurimine ei kinnita minu arvates seda seisukohta. Tegelikult nähtub vaidlustatud kohtuotsusest, et põhivara osas kritiseeritakse vaidlusalust otsust selle eest, et selles ei ole põhjendatud 97% suuruse likvideerimisteguri kasutamist. ( 55 ) Samas nõuete osas kritiseeritakse vaidlustatud kohtuotsuses vaidlusalust otsust selle eest, et selles ei ole põhjendatud 59% suuruse likvideerimisteguri kasutamist. ( 56 ) Ehk teisisõnu on Üldkohtu poolt määratletud probleemiks see, et vaidlusaluses otsuses lähtutakse põhjendamatutest eeldustest ettevõtja vara väärtuse kohta selle likvideerimisel.
126.
See toob meid kohtuotsuse Buczek Automotive juurde, millele vaidlustatud kohtuotsuses viidatakse. Komisjon püüab eristada käesolevat asja kohtuasjast Buczek Automotive. Ta rõhutab eeskätt, et tolles asjas tuvastatud õigusnormide rikkumised ei ole võrreldavad käesolevas asjas esimeses kohtuastmes tuvastatutega: kohtuotsuses Buczek Automotive leiti, et ühes küsimuses ei sisaldanud haldusasja toimik komisjoni järeldusi kinnitavaid sisulisi tõendeid. ( 57 ) Komisjon märgib samuti, et käesolev asi on erinev, kuna vaidlusaluses otsuses ei püüta kindlaks määrata, kuidas eraettevõtja oleks käitunud.
127.
Esiteks ei ole nende kohtuasjade väidetav erinevus põhjus nende eristamiseks: vahe on kõige rohkem määras. Kohtuasjas Buczek Automotive ei olnud esitatud mingeid tõendeid põhjendamaks järeldust, et ainult pankrot võimaldas tõhusat võlgade sissenõudmist. Samamoodi leiti vaidlustatud kohtuotsuses, et vaidlusaluses otsuses tehti rida järeldusi, mida ei toetanud piisavalt usaldusväärsed tõendid haldusasja toimikus. ( 58 ) Teiseks näib mulle, et vaidlusaluses otsuses tegelikult on määratletud, mida eraettevõtja oleks teinud. Selles järeldatakse, et eraettevõtja ei oleks nõustunud ettepandud kokkuleppega, vaid oleks eelistanud kokkuleppele mis tahes teist alternatiivi. ( 59 )
128.
Igal juhul tuleb märkida, et vaidlustatud kohtuotsuses ei tugineta pelgalt kohtuotsusele Buczek Automotive. Selles on aluseks võetud ka kindlalt välja kujunenud põhimõtted, mille kohaselt komisjoni (üld)hinnag peaks põhinema tegelikkusele vastavale, usaldusväärsele ja sidusale teabele. ( 60 ) Nagu Euroopa Kohus märkis, tuleb hindamisel põhimõtteliselt arvesse võtta igasugust asjakohast teavet, mis võib aidata komisjonil kindlaks teha, kas abisaaja ei oleks võrreldavat soodustust kindlasti saanud eraõiguslikult võlausaldajalt: tähtsaks tuleb pidada igasugust informatsiooni, mis võib olulisel määral mõjutada otsuse tegemisel tavaliselt ettevaatlikku ja hoolsat eraõiguslikku võlausaldajat, kes on avalik-õigusliku võlausaldajaga võimalikult sarnases olukorras ning nõuab võla tasumist makseraskustes olevalt võlgnikult. ( 61 )
129.
Euroopa Liidu kohtute ülesandeks ei ole asendada komisjoni keerukaid majanduslikke hinnanguid riigiabi valdkonnas enda omadega. Samas on tõsi ka see, et liidu kohtutel peab olema võimalik kontrollida, kas need hinnangud põhinevad kindlatel tõenditel.
130.
Võiks väita, et Üldkohus on kasutanud ranget lähenemist. Ent komisjon minu arvates eksib, kui ta väidab, et vaidlustatud kohtuotsuse järeldused tähendavad uue nõude loomist, mille kohaselt tuleks rekonstrueerida hüpoteetilise ideaalse ja ratsionaalse eraettevõtja käitumine.
131.
Vaidlustatud kohtuotsusest ei nähtu, et selle kohaselt peaks komisjon minema kaugemale teabest, mis oli kättesaadav asjaomase meetme vastuvõtmise ajal. Hinnates toimikus olevaid tõendeid likvideerimisfaktorite kohta, järeldas Üldkohus pelgalt, et esitatud tõendid ei olnud piisavad põhjendamaks vaidlusaluses otsuses tehtud järeldusi eraettevõtja kriteeriumi täidetuse kohta. Ehk teisisõnu, ta ei olnud veendunud, et esitatud tõendid tuvastasid eelise olemasolu, kuivõrd arvesse ei olnud võetud kogu asjakohast teavet.
132.
Siinne olukord ei erine väga kohtuotsusest Tetra Laval, kuna Üldkohus ei lisanud käesolevas asjas piisava tõendamise standardile tingimust. Ta lihtsalt leidis, et esitatud tõendid ei tõendanud veenvalt komisjoni seisukohta. ( 62 )
133.
Piiri põhjendatud ja põhjendamata järelduste vahel on üldisel tasandil keerukas tõmmata. Seetõttu tulebki käesolevas asjas jätta tõendite hindamine Üldkohtu ülesandeks ilma asjatu sekkumiseta Euroopa Kohtu poolt.
134.
See toob mind komisjoni argumentide juurde, mis käsitlevad maksude sissenõudmise menetluse hindamist, millega seoses on vaja teha järgmised märkused.
135.
Vara ja likvideerimistegurite hindamise osas ei saa järeldus olla erinev pankrotimenetluses sedastatust: Üldkohus oli oma faktiliste asjaolude ja tõendite kontrollimise pädevuse raames volitatud otsustama selliselt, nagu ta tegi.
136.
Lisaks tuleb märkida, et komisjon ei ole vaielnud konkreetselt vastu Üldkohtu analüüsile seoses kolme muu küsimusega, mille suhtes on kohtu hinnangul vaidlusaluses otsuses samuti eksitud: ei olnud nõuetekohaselt hinnatud maksude sissenõudmise menetluse kestust, selle menetlusega seotud kulusid ning menetluse kestel pankrotti sattumise võimalust.
137.
Vaevalt on võimalik väita, et tavaline hoolas eraõiguslik võlausaldaja, kes on kohaliku maksuametiga võimalikult sarnases olukorras, võiks need tegurid lihtsalt tähelepanuta jätta. Euroopa Kohus on juba otsustanud kohtuotsuses Frucona I, et pankroti puhul võib menetluse kestus olulisel määral mõjutada otsuse tegemisel tavaliselt ettevaatlikku ja hoolsat eraõiguslikku võlausaldajat. ( 63 ) See kehtib ka maksude sissenõudmise menetluses. Lisaks on selle menetlusega seotud kulud ja võimalus, et menetluse käigus tekib pankrotiolukord, kahtlemata äärmiselt asjakohased tegurid igale tavapäraselt hoolikale võlausaldajale, kes nõuab võla tasumist majanduslikes raskustes olevalt võlgnikult. Minu arvates piisab juba ainuüksi neist sedastustest põhjendamaks järeldust, et komisjon ei olnud võtnud eraettevõtja kriteeriumi kohaldamisel arvesse kogu asjakohast teavet, nagu on ette nähtud kohtuotsuses Frucona I. ( 64 )
138.
Kuivõrd komisjon ei ole vaidlustanud neid vaidlustatud kohtuotsuse järeldusi, siis tuleb selles olukorras lugeda tulemusetuks tema argumendid, mis puudutavad eraettevõtja kriteeriumi kohaldamise hindamise vigu seoses maksude sissenõudmise menetlusega.
139.
Kokkuvõtteks tuleb märkida, et komisjoni ülesandeks on viia läbi erapooletu ja hoolikas uurimine tuvastamaks, kas meede kujutab endast riigiabi ELTL artikli 107 lõike 1 tähenduses. Seda tehes peab komisjon põhjendama oma järeldusi tegelikkusele vastavate, usaldusväärsete ja sidusate tõenditega. Need tõendid peavad sisaldama kogu asjakohast teavet järeldamaks, et meede kujutab endast riigiabi. Käesolevas asjas leidis Üldkohus, et vaidlusaluses otsuses tehtud järeldused kokkuleppemenetluse alternatiivide eeliste ja puuduste kohta ei põhinenud kogu asjakohasel teabel. See ei tähenda, et tõendamisstandardile oleks lisatud uus nõue.
140.
Seetõttu olen arvamusel, et ka viies ja kuues väide tuleks põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.
F. Ettepanek
141.
Teen eeltoodud kaalutlustest tulenevalt Euroopa Kohtule ettepaneku jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja mõista kohtukulud välja komisjonilt.
( 1 ) Algkeel: inglise.
( 2 ) Kohtuotsus, 16.3.2016, Frucona Košice vs. komisjon (T‑103/14, EU:T:2016:152; edaspidi „vaidlustatud kohtuotsus“).
( 3 ) ELT 2014, L 176, lk 38 (edaspidi „vaidlusalune otsus“).
( 4 ) Olenevalt asjaoludest kasutatakse selle kriteeriumi kohta muu hulgas ka nimetust eraõigusliku investori, eraõigusliku võlausaldaja või eraõigusliku müüja kriteerium.
( 5 ) Riigiabi nr C 25/2005 (ex NN 21/2005) kohta, mida Slovaki Vabariik andis äriühingule Frucona Košice a.s. (ELT 2005 C 233, lk 47).
( 6 ) ELT 2007 L 112, lk 14 (edaspidi „algne otsus“).
( 7 ) Kohtuotsus, 7.12.2010, Frucona Košice vs. komisjon (T‑11/07, EU:T:2010:498).
( 8 ) Kohtuotsus, 24.1.2013, Frucona Košice vs. komisjon (C‑73/11 P, EU:C:2013:32) (edaspidi „Frucona I“).
( 9 ) Kohtumäärus, 21.3.2014, Frucona Košice vs. komisjon (T‑11/07 RENV, EU:T:2014:173).
( 10 ) Kohtuotsus, 5.6.2012, komisjon vs. EDF (C‑124/10 P, EU:C:2012:318, punktid 81–85).
( 11 ) Vt paljude hulgas kohtuotsused 23.2.1961, De Gezamenlijke Steenkolenmijnen in Limburg vs. ESTÜ Ülemamet (30/59, EU:C:1961:215, lk 19) ja 15.3.1994, Banco Exterior de España (C‑387/92, EU:C:1994:100, punktid 12 ja 13). Vt hilisemast asjast kohtuotsus Frucona I, punktid 68 ja 69, ja seal viidatud kohtupraktika.
( 12 ) Kohtuotsus Frucona I, punkt 70, ning kohtuotsus, 5.6.2012, komisjon vs. EDF (C‑124/10 P, EU:C:2012:318, punkt 78 ja seal viidatud kohtupraktika).
( 13 ) Vt kohtuotsused, 3.4.2014, komisjon vs. Madalmaad ja ING Groep (C‑224/12 P, EU:C:2014:213, punkt 32) ja 5.6.2012, komisjon vs. EDF (C‑124/10 P, EU:C:2012:318, punkt 103).
( 14 ) Kohtuotsus Frucona I, punkt 71 ja seal viidatud kohtupraktika.
( 15 ) Vaidlustatud kohtuotsuse punktid 109–118.
( 16 ) Vaidlustatud kohtuotsuse punkt 247.
( 17 ) Vt seoses erainvestori kriteeriumiga kohtuotsus, 5.6.2012, komisjon vs. EDF (C‑124/10 P, EU:C:2012:318, punkt 81).
( 18 ) Kohtuotsus Frucona I, punkt 71 ja seal viidatud kohtupraktika.
( 19 ) Kohtuotsus Frucona I, punkt 72, ja seal viidatud kohtupraktika.
( 20 ) Kohtuotsus, 5.6.2012, komisjon vs. EDF (C‑124/10 P, EU:C:2012:318, punkt 82).
( 21 ) Kohtuotsus, 5.6.2012, komisjon vs. EDF (C‑124/10 P, EU:C:2012:318, punktid 86 ja 87).
( 22 ) Kohtuotsus, 24.10.2013, Land Burgenland jt vs. komisjon (C‑214/12 P, C‑215/12 P ja C‑223/12 P, EU:C:2013:682, punktid 57, 60 ja 61).
( 23 ) Vaidlustatud kohtuotsuse punkt 113.
( 24 ) Vaidlusaluse otsuse punktidest 83 ning 128–132 nähtub, et keskmaksuamet oli kavandatud kokkuleppele vastu ning et Slovaki Vabariik pidas kavandatud kokkulepet riigiabiks.
( 25 ) Seevastu, nagu allpool täpsemalt selgitan, on vaidlusaluses otsuses kohaldatud turumajanduse tingimustes tegutseva eraettevõtja kriteeriumit järeldamaks, et maksuvõla kustutamine kujutab endast riigiabi.
( 26 ) Vt kohtuotsused, 5.6.2012, komisjon vs. EDF (C‑124/10 P, EU:C:2012:318, punkt 104) ja 3.4.2014, komisjon vs. Madalmaad ja ING Groep (C‑224/12 P, EU:C:2014:213, punkt 33).
( 27 ) Vaidlustatud kohtuotsuse punkt 247.
( 28 ) Vaidlustatud kohtuotsuse punkt 245.
( 29 ) Kohtuotsus, 24.10.2013, Land Burgenland jt vs. komisjon (C‑214/12 P, C‑215/12 P ja C‑223/12 P, EU:C:2013:682).
( 30 ) Vaidlustatud kohtuotsuse punkt 247.
( 31 ) Vaidlusaluse otsuse punktist 121 nähtub, et maksude sissenõudmise menetlust uuriti kui alternatiivi kokkuleppemenetlusele turumajanduse tingimustes tegutseva eraettevõtja kriteeriumi kohaldamise raames, ehkki kohalik maksuamet ei olnud konkreetselt selle menetluse kasutamist kaalunud.
( 32 ) Kohtuotsus Frucona I, punkt 73 ja seal viidatud kohtupraktika, ning selle kohta kohtuotsus, 5.6.2012, komisjon vs. EDF (C‑124/10 P, EU:C:2012:318, punkt 86).
( 33 ) Vaidlustatud kohtuotsuse punktid 99–104.
( 34 ) Vaidlusaluse otsuse põhjendused 80–84 ja 128–132.
( 35 ) Vt käesoleva ettepaneku punkt 29.
( 36 ) Vaidlusaluse otsuse põhjendused 139 ja 140.
( 37 ) Vt käesoleva ettepaneku punkt 73.
( 38 ) Vaidlusaluse otsuse põhjendused 84 ja 85.
( 39 ) Vaidlustatud kohtuotsuse punktid 119–126.
( 40 ) Vaidlustatud kohtuotsuse punkt 123.
( 41 ) Vaidlustatud kohtuotsuse punkt 125.
( 42 ) Kohtuotsus, 21.9.2010, Rootsi ja API vs. komisjon ning komisjon vs. API (C‑514/07 P, C‑528/07 P ja C‑532/07 P, EU:C:2010:541, punkt 65).
( 43 ) Vaidlustatud kohtuotsuse punktid 137 ja 180–213.
( 44 ) Vaidlustatud kohtuotsuse punktid 191–195.
( 45 ) Kohtuotsus Frucona I, punktid 72 ja 73, ja seal viidatud kohtupraktika.
( 46 ) Kohtuotsus Frucona I, punkt 78.
( 47 ) Kohtuotsus, 5.6.2012, komisjon vs. EDF (C‑124/10 P, EU:C:2012:318, punkt 105).
( 48 ) Vaidlustatud kohtuotsuse punkt 137.
( 49 ) Vaidlustatud kohtuotsuse punktid 185–200.
( 50 ) Vaidlustatud kohtuotsuse punktid 201 ja 235.
( 51 ) Vaidlustatud kohtuotsuse punktid 277 ja 278.
( 52 ) Vaidlustatud kohtuotsuse punktid 279–283.
( 53 ) Kohtuotsuse Frucona I, punkt 76 ja seal viidatud kohtupraktika.
( 54 ) Vaidlustatud kohtuotsuse punktid 201, 278 ja 284.
( 55 ) Vaidlustatud kohtuotsuse punkt 191.
( 56 ) Vaidlustatud kohtuotsuse punkt 198.
( 57 ) Kohtuotsus, 21.3.2013, komisjon vs. Buczek Automotive (C‑405/11 P, EU:C:2013:186, punkt 60).
( 58 ) Vaidlustatud kohtuotsuse punktid 191, 194, 196, 199, 279 ja 283.
( 59 ) Vaidlusaluse otsuse põhjendused 119 ja 124.
( 60 ) Kohtuotsused, 15.2.2005, komisjon vs. Tetra Laval (C‑12/03 P, EU:C:2005:87, punkt 39) ja 2.9.2010, komisjon vs. Scott (C‑290/07 P, EU:C:2010:480, punkt 65). Vt ka kohtuotsus Frucona I, punkt 76.
( 61 ) Kohtuotsus Frucona I, punkt 78.
( 62 ) Vt kohtuotsus, 15.2.2005, komisjon vs. Tetra Laval (C‑12/03 P, EU:C:2005:87, punkt 41).
( 63 ) Kohtuotsus Frucona I, punkt 81.
( 64 ) Vt selle kohta kohtuotsus Frucona I, punkt 77.