KOHTUJURISTI ETTEPANEK
YVES BOT
esitatud 14. juunil 2017 ( 1 )
Kohtuasi C‑334/16
José Luís Núñez Torreiro
versus
AIG Europe Limited, Sucursal en España,
Unespa, Unión Española de Entidades Aseguradoras y Reaseguradoras
(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Audiencia Provincial de Albacete (Albacete provintsi apellatsioonikohus, Hispaania))
Eelotsusetaotlus – Direktiiv 2009/103/EÜ – Mootorsõidukite kasutamise tsiviilvastutuskindlustus – Kohustuslik kindlustus – Erandid – Sõjaväe sõiduki õnnetus ebasobival kinnisasjal – Mõiste „sõiduki kasutamine“ – Mõiste „sõiduki tavapärane otstarve“
I. Sissejuhatus
1.
Käesolev eelotsusetaotlus puudutab Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. septembri 2009. aasta direktiivi 2009/103/EÜ mootorsõidukite kasutamise tsiviilvastutuskindlustuse ja sellise vastutuse kindlustamise kohustuse täitmise kohta ( 2 ) artiklite 3 ja 5 tõlgendamist.
2.
See eelotsusetaotlus esitati vaidluse raames, mille pooled on José Luís Núñez Torreiro ja kindlustusettevõtja AIG Europe Limited, Sucursal en España ( 3 ) (edaspidi „kindlustusandja“) ning mis puudutab hüvitise maksmist mootorsõidukite kasutamise tsiviilvastutuskindlustuse raames. ( 4 )
3.
Eelotsusetaotluse esitanud kohtu küsimuste eesmärk on sisuliselt täpsustada mõiste „sõiduki kasutamine“ sisu ja eelkõige teada saada, kas liikmesriikidel on võimalus määratleda see mõiste teistmoodi kui direktiivis 2009/103, et selgitada välja, kas liiklemiskoht võib olla põhjus teha erand kindlustuskohustusest, milleks tuleb täpsustada 4. septembri 2014. aasta kohtuotsuses Vnuk ( 5 ) kasutatud mõistet „sõiduki tavapärane otstarve“.
4.
Väidan käesolevas ettepanekus, et kuna mõiste „sõidukite kasutamine“ direktiivi 2009/103 artikli 3 esimeses lõigus on määratletud liidu õiguse autonoomse mõistena, tuleb seda tõlgendada kõikides liikmesriikides ühetaoliselt, võttes arvesse sõiduki kasutamist vastavalt selle „tavapärasele otstarbele“, ning kõiki põhikohtuasjas käsitletavaid õigusnorme peab tõlgendama eelotsusetaotluse esitanud kohus, et tagada mootorsõidukite kasutamise tsiviilvastutuse kindlustamise kohustusele kogu selle kasulik mõju. Teen ettepaneku täpsustada, et niisugused asjaolud nagu põhikohtuasjas ei õigusta mõiste „sõiduki kasutamine“ piiride muutmist vastavalt selle „tavapärasele otstarbele“ ja olenevalt kinnisasjast, millel sõidukit kasutatakse.
II. Õiguslik raamistik
A. Liidu õigus
5.
Direktiivi 2009/103 põhjendustes 1–3, 10 ja 20 on märgitud:
„(1)
Nõukogu 24. aprilli 1972. aasta direktiivi 72/166/EMÜ (mootorsõidukite kasutamise tsiviilvastutuskindlustust ja sellise vastutuse kindlustamise kohustuse täitmist käsitlevate liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta), [ ( 6 )] nõukogu 30. detsembri 1983. aasta teist direktiivi 84/5/EMÜ (mootorsõidukite kasutamise tsiviilvastutuskindlustust käsitlevate liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta), [ ( 7 )] nõukogu 14. mai 1990. aasta kolmandat direktiivi 90/232/EMÜ (mootorsõidukite kasutamise tsiviilvastutuskindlustust käsitlevate liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta) [ ( 8 )] ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. mai 2000. aasta direktiivi 2000/26/EÜ (mootorsõidukite kasutamise tsiviilvastutuskindlustust käsitlevate liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta (neljas liikluskindlustuse direktiiv)) [ ( 9 )] on korduvalt oluliselt muudetud. Selguse ja otstarbekuse huvides tuleks kõnealused neli direktiivi ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. mai 2005. aasta direktiiv 2005/14/EÜ (millega muudetakse nõukogu direktiive 72/166/EMÜ, 84/5/EMÜ, 88/357/EMÜ ja 90/232/EMÜ ning […] direktiivi 2000/26/EÜ […]) [ ( 10 )] kodifitseerida.
(2)
Mootorsõidukite kasutamise tsiviilvastutuskindlustus […] on Euroopa kodanike jaoks erilise tähtsusega olenemata sellest, kas nad on kindlustusvõtjad või õnnetuses kannatanud. Liikluskindlustus on oluline ka kindlustusseltsidele, kuna see moodustab olulise osa ühendusesisesest kahjukindlustustegevusest. Liikluskindlustus mõjutab ka isikute ja sõidukite vaba liikumist. Seega peaks liikluskindlustuse siseturu tugevdamine ja konsolideerimine olema ühenduse tegevuse põhieesmärgiks finantsteenuste valdkonnas.
(3)
Iga liikmesriik peaks võtma kõik vajalikud meetmed tagamaks, et sõidukite kasutamisel, mille põhiasukoht on tema territooriumil, on tsiviilvastutus kaetud kindlustusega. Kaetud vastutuse ulatus ja kindlustuskaitse tingimused tuleb kindlaks määrata kõnealuste meetmete põhjal.
[…]
(10)
Iga liikmesriik peaks saama teha erandi üldisest kindlustuskohustusest sõidukite suhtes, mis kuuluvad teatavatele avalik-õiguslikele või eraõiguslikele juriidilistele või füüsilistele isikutele. Nimetatud sõidukite põhjustatud õnnetuse korral peaks erandit kasutav liikmesriik määrama asutuse või organi hüvitise maksmiseks mõnes teises liikmesriigis põhjustatud õnnetustes kannatanutele. Tuleks tagada nõuetekohane hüvitise maksmine mitte ainult nimetatud sõidukite välismaal põhjustatud õnnetuses kannatanutele, vaid ka nendes õnnetustes kannatanutele, mis toimusid samas liikmesriigis, kus on sõiduki põhiasukoht, vaatamata sellele, kas kannatanud elavad selle riigi territooriumil. Lisaks peaks liikmesriik tagama, et kohustuslikust kindlustusest vabastatud isikute ning nende sõidukite põhjustatud õnnetustes kannatanutele hüvitise maksmise eest vastutavate asutuste või organite loetelu edastatakse avaldamiseks komisjonile.
[…]
(20)
Mootorsõidukitega toimunud õnnetustes kannatanutele tuleks tagada samalaadne kohtlemine olenemata sellest, millises ühenduse osas õnnetus toimub.“
6.
Selle direktiivi artikli 1 punkti 1 kohaselt kuuluvad mõiste „sõiduk“ alla kõik maismaal sõitmiseks mõeldud mootorsõidukid, mis liiguvad edasi mehhaanilise jõuga, kuid ei sõida rööbastel, ja ühendatud või ühendamata haagised.
7.
Direktiivi artiklis 3 on nähtud ette:
„Iga liikmesriik võtab artiklit 5 arvestades kõik vastavad meetmed tagamaks, et nende sõidukite kasutamisel, mille põhiasukoht on tema territooriumil, on tsiviilvastutus kaetud kindlustusega.
Kaetud vastutuse ulatus ja kindlustuskaitse tingimused määratakse kindlaks esimeses lõigus osutatud meetmete põhjal.
[…]
Esimeses lõigus osutatud kindlustus peab kohustuslikult katma nii vara- kui isikukahju.
[…]“
8.
Direktiivi 2009/103 artiklis 5 ( 11 )„Erand sõidukite kindlustamise kohustusest“ on märgitud:
„1. Liikmesriik võib teha erandi artikli 3 sätetest seoses teatavate avalik-õiguslike või eraõiguslike juriidiliste või füüsiliste isikutega; asjaomane riik koostab selliste isikute nimekirja ja edastab selle teistele liikmesriikidele ja komisjonile.
[…]
2. Iga liikmesriik võib teha erandi artikli 3 sätetest seoses teatavat liiki sõidukitega või teatavate erimärki kandvate sõidukitega; asjaomane riik koostab selliste liikide või selliste sõidukite nimekirja ja edastab selle teistele liikmesriikidele ja komisjonile.
[…]“
9.
Sama direktiivi artiklis 29 on sätestatud:
Direktiivid 72/166/EMÜ, 84/5/EMÜ, 90/232/EMÜ, 2000/26/EÜ ja 2005/14/EÜ, […] tunnistatakse kehtetuks […].
Viiteid kehtetuks tunnistatud direktiividele käsitatakse viidetena käesolevale direktiivile ja loetakse kooskõlas II lisas esitatud vastavustabeliga.“
B. Hispaania õigus
10.
29. oktoobri 2007. aasta kuningliku seadusandliku dekreediga nr 8/2004 heaks kiidetud mootorsõidukite kasutamise tsiviilvastutuse ja liikluskindlustuse seaduse (ley sobre responsabilidad civil y seguro en la circulación de vehículos a motor) ( 12 ) artiklis 1 on nähtud ette:
„1. Mootorsõiduki juht vastutab sõiduki juhtimisest tuleneva riski tõttu isikutele või varale liikluses tekitatud kahju eest.
[…]
6. Käesoleva seaduse tähenduses mõisted „mootorsõiduk“ ja „sõiduki kasutamine“ sätestatakse määruses. Igal juhul ei loeta sõiduki kasutamiseks asjaolusid, mis tulenevad mootorsõiduki kasutamisest isikute ja vara vastu tahtlikult süütegude toime panemise vahendina.“
11.
Selle seaduse artikli 7 lõike 1 esimeses ja teises lõigus on sätestatud:
„Kindlustusandja hüvitab kohustusliku kindlustuse raames ja kohustusliku kindlustuslepingu alusel kannatanule tema isikule ja varale tekitatud kahjude summa, samuti kulud ja muud kahjud, mille hüvitamisele sellel on kohaldatavate õigusnormide kohaselt õigus. Kindlustusandja on sellest kohustusest vabastatud üksnes juhul, kui ta tõendab, et juhtum ei anna alust tsiviilvastutuse nõudeks vastavalt käesoleva seaduse artiklile 1.
Kannatanul või tema pärijatel on kindlustusandjalt nimetatud kahju hüvitamise nõudmiseks vahetu nõudeõigus, mis aegub ühe aasta möödudes.“
12.
12. septembri 2008. aasta seadusandliku dekreediga nr 1507/2008 heaks kiidetud mootorsõidukite kasutamise tsiviilvastutuse kohustusliku kindlustamise määruse (reglamento del seguro obligatorio de responsabilidad civil en la circulación de vehículos de motor) ( 13 ) artiklis 2 on sätestatud:
„1. Käesoleva määrusega reguleeritud mootorsõidukite kasutamise tsiviilvastutuse ja kohustusliku kindlustuskaitse kohaldamisel loetakse sõiduki kasutamisega seotud asjaoludeks asjaolusid, mis tulenevad riskist, mis on tingitud eelmises artiklis nimetatud mootorsõidukite juhtimisest nii garaažides ja parklates kui ka avalik- ja eraõiguslikel linnasisestel või linnadevahelistel teedel või liikluseks sobivatel kinnisasjadel, nagu ka selleks mitte sobivatel üldkasutatavatel teedel või kinnisasjadel.
2. Sõiduki kasutamisega seotud asjaoludeks ei loeta:
a)
mootorsõidukitega spordivõistluste pidamisest spetsiaalsetes või nimetatud võistluste jaoks sobivates rajatistes tulenevaid asjaolusid […];
b)
spetsiaalselt tööstus- või põllumajandustööde jaoks ette nähtud mootorsõidukitega nende tööde tegemisest tulenevaid asjaolusid, ilma et see piiraks lõike 1 kohaldamist juhul, kui need sõidukid liiklevad selles lõikes nimetatud teedel või kinnisasjadel, kui need ei tee parajasti tööstus- või põllumajandustöid, mille jaoks need on ette nähtud.
Sõidukite turustamise logistikaprotsessides loetakse tööstustöödeks laadimis‑, mahalaadimis- ja ladustustöid ning muid vajalikke tööoperatsioone sõidukite käitlemiseks, mida käsitatakse kaubana, välja arvatud transporti, mis toimub lõikes 1 osutatud teedel.
c)
mootorsõidukite liikumist teedel või kinnisasjadel, millele artiklis 1 osutatud õigusakti ei kohaldata, nagu sadama- või lennujaamaalad.
3. Sõiduki kasutamisena ei käsitata ka mootorsõiduki kasutamist isikute ja vara vastu tahtlikult süütegude toimepanemise vahendina. Igal juhul on sõiduki kasutamiseks mootorsõiduki kasutamine mis tahes viisil, mida on karistusseadustikus kirjeldatud liiklusohutuse vastase süüteona […].“
III. Põhikohtuasja faktilised asjaolud ja eelotsuse küsimused
13.
Hispaania sõjaväe ohvitser J. L. Núñez Torreiro osales 28. juunil 2012 öistel sõjaväeõppustel sõjaväemanöövrite väljal, mis asub Albacetes Chinchillas (Hispaania), kui maaväe sõjaväemaastur ( 14 ) nimetusega Aníbal – milles tema sõitis kaasreisijana – rullus üle katuse, põhjustades talle eri raskusastmega vigastusi. Sõiduk ei olnud ratastega sõidukitele mõeldud alal, vaid roomikutega sõidukitele mõeldud alal.
14.
J. L. Núñez Torreiro nõudis LRCSCVM artiklile 7 tuginedes Juzgado de Primera Instancia no 1 de Albacetes (Albacete esimese astme kohus nr 1, Hispaania) vahetu nõudeõiguse alusel, et kindlustusandja, kellega Hispaania kaitseministeerium oli sõlminud kohustusliku liikluskindlustuse lepingu, maksaks talle hüvitist summas 15300,56 eurot isikukahju eest, mida ta selle õnnetuse tõttu sai.
15.
Kindlustusandja esitas LRCSCVM artikli 1 lõikele 6 – tõlgendatuna koostoimes kohustusliku kindlustuse määruse artikliga 2 – tuginedes vastuväite sellele nõudele põhjendusel, et õnnetus ei olnud tingitud ühestki „sõiduki kasutamisega seotud asjaolust“, sest see juhtus siis, kui põhikohtuasjas käsitletav sõiduk liikus sõjaväemanöövrite väljal, millele on kõigi mittesõjaväeliste sõidukite juurdepääs piiratud. See kindlustusettevõtja leidis nimelt, et see kinnisasi ei olnud üldkasutatav ning ei olnud selleks sobilik viidatud määruse artikli 2 tähenduses.
16.
Juzgado de Primera Instancia no 1 de Albacete (Albacete esimese astme kohus nr 1) jättis selle nõude 3. novembri 2015. aasta otsusega rahuldamata põhjendusel, et J. L. Núñez Torreiro vigastusi ei põhjustanud „sõiduki kasutamisega seotud asjaolu“, sest sõiduk, milles ta viibis, oli liikunud kinnisasjal, mis ei olnud selleks sobilik ja mis ei olnud ka üldkasutatav.
17.
J. L. Núñez Torreiro esitas selle kohtuotsuse peale apellatsioonkaebuse Audiencia Provincial de Albacetele (Albacete provintsi apellatsioonikohus, Hispaania), väites, et LRCSCVM artikli 1 lõiget 6 tuleb koostoimes kohustusliku kindlustuse määruse artikliga 2 tõlgendada kitsendavalt, kui lähtuda kohtuotsusest Vnuk, milles Euroopa Kohus otsustas, et kindlustusandja vastutust ei saa välistada, kui sõiduki kasutamine on kooskõlas selle tavapärase otstarbega.
18.
Audiencia Provincial de Albacete (Albacete provintsi apellatsioonikohus) on avaldanud kahtlust, kas kohustusliku kindlustuse määruse artikli 2 lõikes 1 ette nähtud mõiste „sõiduki kasutamine“ määratlus, mille kohaselt on selle kasutamisega tegemist siis, kui sõidukit juhitakse „sobilikel“ või „üldkasutatavatel“ kinnisasjadel, on kooskõlas direktiivi 2009/103 artikliga 3. See kohus arvab, et ainsad selles direktiivis ette nähtud erandid kohustusest tagada mootorsõidukite kasutamise tsiviilvastutusele kindlustuskaitse on sätestatud selle artiklis 5. Lisaks märgib ta, et kohtuotsusega Vnuk otsustas Euroopa Kohus eelkõige, et mõistet „sõiduki kasutamine“ ei saa lasta määratleda igal liikmesriigil endal, ning tõlgendas seda kui sõiduki kasutamist vastavalt selle „tavapärasele otstarbele“. Sellest järeldub eelotsusetaotluse esitanud kohtu sõnul, et liikmesriigid saavad erandeid kindlustusandjate vastutusest või mõistest „sõiduki kasutamine“ ette näha ainult direktiivi 2009/103 artikli 5 raames või vastavalt kohtuotsusele Vnuk juhtudel, mil sõidukit ei kasutata vastavalt selle tavapärasele otstarbele. Kuna kohustusliku kindlustuse määruse artikli 2 lõikes 1 ette nähtud erandid mõistest „sõiduki kasutamine“ puudutavad ebasobivat või mitte üldkasutatavat kinnisasja, on need seega liidu õigusega vastuolus ja need tuleb jätta kohaldamata.
19.
Eelotsusetaotluse esitanud kohus avaldas sama kahtlust selle määruse artikli 2 lõigetes 2 ja 3 sätestatud erandite kohta, mis on seotud spordivõistlustega või tööstus‑ või põllumajandustöödega või ka tahtlikult süütegude toimepanemisega isikute ja vara vastu.
20.
Selles olukorras otsustas Audiencia Provincial de Albacete (Albacete provintsi apellatsioonikohus) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:
„1.
Kas mõiste „sõiduki kasutamine“ või „sõiduki kasutamisega seotud asjaolu“ kui mootorsõidukite kasutamisest ja liiklemisest tuleneva tsiviilvastutuse kindlustuse riski, mida on nimetatud ühenduse õiguses (muu hulgas Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. detsembri 2009. aasta direktiivi 2009/103/EÜ artiklis 3), võib määratleda liikmesriigi siseriiklikus õiguses teistmoodi, kui see on määratletud ühenduse õiguses?
2.
Kas jaatava vastuse korral võib nimetatud mõistest välja jätta (lisaks teatavatele isikutele, numbrimärkidele või sõidukiliikidele, mis on välja jäetud viidatud direktiivi artiklis 5) liiklusjuhtumid olenevalt liiklemiskohast, näiteks liiklemine „ebasobivatel“ teedel või kinnisasjadel?
3.
Kas samamoodi võib mõistest „sõiduki kasutamisega seotud asjaolu“ välja arvata teatavad sõiduki otstarbega (nagu selle kasutamine spordis, tööstuses või põllumajanduses) või sõidukijuhi kavatsusega seotud tegevused (nagu tahtliku süüteo toimepanemine sõidukiga)?“
IV. Õiguslik analüüs
A. Sissejuhatavad märkused
21.
Kõigepealt tuleb veenduda, kas sõiduki Aníbal võib lugeda „sõidukiks“ direktiivi 2009/103 tähenduses, kas selle põhiasukoht on liikmesriigis ning ega see ei kuulu mõnesse sõidukite kategooriasse, mille suhtes on selles direktiivis tehtud erand kindlustuskohustusest.
22.
Meenutan, et esiteks kuuluvad selle direktiivi artikli 1 punkti 1 kohaselt selle mõiste alla kõik maismaal sõitmiseks mõeldud mootorsõidukid, mis liiguvad edasi mehhaanilise jõuga, kuid ei sõida rööbastel, ja ühendatud või ühendamata haagised. Sõiduki Aníbal tehnilised omadused, mida on kirjeldatud Euroopa Kohtu käsutuses olevas kohtutoimikus, näitavad, et need tingimused on täidetud.
23.
Teiseks on direktiivi 2009/103 artikli 3 esimeses lõigus ette nähtud, et iga liikmesriik võtab artiklit 5 arvestades kõik vastavad meetmed tagamaks, et nende sõidukite kasutamisel, mille põhiasukoht on tema territooriumil, on tsiviilvastutus kaetud kindlustusega. Ka see tingimus on täidetud, sest sõiduk Aníbal, millega on põhikohtuasjas tegemist, kannab registreerimisnumbrit ET‑107351, kusjuures tähti „ET“ kasutatakse maaväe sõidukite puhul, mis kuuluvad Hispaania kaitseministeeriumile. ( 15 )
24.
Lisaks on selle direktiivi artikliga 5 antud liikmesriikidele võimalus teha erand sellest kohustusest seoses teatavate avalik-õiguslike või eraõiguslike juriidiliste või füüsiliste isikutega või teatavat liiki sõidukitega. Euroopa Kohtu käsutuses olevast kohtutoimikust ilmneb aga, et Hispaania valitsus ei ole seda erandit kasutanud. ( 16 )
25.
Seega võib kinnitada, et sõiduk Aníbal vastab direktiivis 2009/103 sätestatud tingimustele ning et seda tuleb niisiis lugeda sõidukiks, mille suhtes kehtib tsiviilvastutuse kindlustamise kohustus, millele ükski kirjalikke seisukohti esitanud menetlusosaline ei ole muide vastu vaielnud. ( 17 )
26.
Seejärel tuleb märkida, et eelotsusetaotluse esitanud kohtu kolmas küsimus on vastuvõetamatu, nagu need menetlusosalised on väitnud. Oma kolmandas eelotsuse küsimuses soovib see kohus sisuliselt teada, kas liidu õigusega on vastuolus see, kui liikmesriik jätab mõiste „sõiduki kasutamine“ alt välja niisugused juhtumid, nagu on nimetatud kohustusliku kindlustuse määruse artikli 2 lõigetes 2 ja 3, st juhtumid, mis on seotud spordivõistlustega või tööstus‑ või põllumajandustöödega või tahtlikult süütegude toimepanemisega isikute ja vara vastu.
27.
Selle kohta tuleb meenutada, et vastavalt Euroopa Kohtu väljakujunenud praktikale on ELTL artiklis 267 sätestatud Euroopa Kohtu ja siseriiklike kohtute vahelise koostöö raames ainult asja menetleval ja selle lahendamise eest vastutaval liikmesriigi kohtul pädevus kohtuasja eripärasid arvestades hinnata nii eelotsuse vajalikkust oma lahendi tegemiseks kui ka Euroopa Kohtule esitatavate küsimuste asjakohasust. Kui esitatud küsimused puudutavad liidu õiguse tõlgendamist, on Euroopa Kohus järelikult reeglina kohustatud otsuse langetama. Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt võib Euroopa Kohus aga siiski keelduda küsimusele vastamast, kui on ilmne, et liidu õigusnormi tõlgendamine, mida liikmesriigi kohus palub, ei ole mingil viisil seotud põhikohtuasja faktiliste asjaolude või esemega, või ka juhul, kui probleem on hüpoteetiline või kui Euroopa Kohtule ei ole teada faktilised või õiguslikud asjaolud, mis on vajalikud, et anda talle esitatud küsimustele tarvilik vastus. ( 18 )
28.
Tuleb tõdeda, et põhikohtuasjas ei ole tegemist juhtumiga, mis on seotud spordivõistlustega või tööstus‑ või põllumajandustöödega või tahtlikult süütegude toimepanemisega isikute või vara vastu. Kolmandale eelotsuse küsimusele ei ole seega vaja vastata, et lahendada vaidlus põhikohtuasjas.
29.
Käesoleva ettepaneku punktis 27 viidatud kohtupraktikat arvestades tuleb seega asuda seisukohale, et eelotsusetaotluses esitatud kolmas küsimus on vastuvõetamatu.
30.
Mis puudutab lõpuks kahte esimest küsimust, siis arvan, et neid tuleb käsitleda koos, sest vastus esimesele küsimusele tuleneb otseselt kohtuotsusest Vnuk ja teisele vastamiseks tuleb määratleda mõiste „sõiduki kasutamine“ samast kohtuotsusest lähtudes.
31.
Seega analüüsin kõigepealt seda, kas mõiste „sõiduki kasutamine“ on autonoomne mõiste, ning seejärel sellega seotud tingimust, mille kohaselt tuleb sõidukit kasutada vastavalt selle „tavapärasele otstarbele“.
B. Mõiste „sõiduki kasutamine“
32.
Oma esimeses küsimuses palub eelotsusetaotluse esitanud kohus Euroopa Kohtul otsustada, kas mõistel „sõiduki kasutamine“ võib liikmesriigi õiguses olla teistsugune määratlus kui liidu õigusaktides ja eelkõige direktiivi 2009/103 artikli 3 esimeses lõigus.
33.
Kohe alguses tuleb märkida, et vastus sellele küsimusele on antud sõnaselgelt kohtuotsuses Vnuk, ehkki selles kohtuotsuses esitatud tõlgendus puudutab direktiivi 72/166. Kuigi see direktiiv tunnistati direktiiviga 2009/103 ( 19 ) kehtetuks, tuleneb selle viimase direktiivi II lisast, et selle artiklid 3 ja 5 vastavad sisuliselt direktiivi 72/166 artiklitele 3 ja 4.
34.
Euroopa Kohus märkis kohtuotsuse Vnuk punktis 41, et mõistet „sõiduki kasutamine“ ei saa jätta iga liikmesriigi määratleda.
35.
Selle kohtuotsuse punktis 42 on täpsustatud, et see analüüs põhineb kõigepealt tõdemusel, et ei direktiivi 72/166 ega teiste kohustuslikku kindlustust reguleerivate direktiivide sätetes ei ole seoses selle mõiste tähenduse ja ulatusega viidatud liikmesriikide õigusele, ning seejärel niisuguse väljakujunenud kohtupraktika kohaldamisel, mille järgi tuleneb nii liidu õiguse ühetaolise kohaldamise kui ka võrdsuse põhimõttega seonduvatest nõuetest, et niisugusel juhul tuleb liidu õigusnormi tavaliselt kogu Euroopa Liidus tõlgendada autonoomselt ja ühetaoliselt. Sellise tõlgenduse andmisel tuleb arvesse võtta normi sõnastust ja selle õigusakti eesmärke, millesse norm kuulub.
36.
Niisiis analüüsis Euroopa Kohus selles kohtuotsuses kõigepealt direktiivi 72/166 keeleversioone, mille sõnastus erineb. Selgus, et termineid „liiklemine“ – mis võib tähistada ainult teeliiklust – ja „kasutamine“ või ka „töötamine“ – millega ei viidata seevastu tingimata teeliiklusolukorrale – kasutati sama mõiste tähistamiseks. ( 20 )
37.
Euroopa Kohus kohaldas seejärel oma samuti väljakujunenud kohtupraktikat, mille kohaselt tuleb liidu õigusnorme tõlgendada ja kohaldada ühetaoliselt, lähtudes Euroopa liidu kõigis keeltes koostatud versioonidest, ning juhul kui liidu õigusakti keeleversioonides on erinevusi, tuleb asjassepuutuvat sätet tõlgendada lähtuvalt selle õigusakti üldisest ülesehitusest ja eesmärkidest, millesse see säte kuulub. ( 21 )
38.
Euroopa Kohus rõhutas eelkõige mootorsõidukiga põhjustatud õnnetustes kannatanute kaitse eesmärki, mida liidu seadusandja on kohustuslikku kindlustust käsitlevate direktiividega järjest tugevdanud. ( 22 ) Paljude nimetatud muudatuste hulgast võib märkida kindlustuskaitse laiendamist isikukahju alal, kindlustuskaitse puudumise juhtumite menetlemist, kaasreisijate kaitset, kahjustatud isikute võimalust esitada oma nõue otse, teatavate kindlustuskaitse välistamise juhtumite piiramist ning kindlustuskaitse miinimumsummade kohandamist. ( 23 ) Nüüd võib lisada, et direktiiv 2009/103 kujutab endast kodifitseeritud õigusakti, mille eesmärk on hõlbustada nende kaitset käsitlevate õigusnormide elluviimist, mille tähtsust on rõhutatud eelkõige selles kohtuotsuses.
39.
Euroopa Kohus järeldas, et „mõistega „sõiduki kasutamine“ on hõlmatud sõiduki mis tahes kasutamine, mis vastab sõiduki tavapärasele otstarbele“. ( 24 )
40.
Kohtuotsus Vnuk eeldab seega, et valitakse autonoomse mõiste „sõiduki kasutamine“ lai ja ühetaoline tõlgendus, mille kohaselt katab kohustuslik kindlustus kahjud, mida põhjustasid õnnetused, mis leidsid aset avalikus või eraruumis, kui õnnetuses osalenud sõidukit, mis on mõeldud transpordivahendiks, kasutati selleks otstarbeks.
41.
Sellest järeldub, et siseriiklik kohus on kohustatud valima rangelt mõiste „kasutamine“ sama sisu niisugusena, nagu see on esitatud kohtuotsuses Vnuk, olenemata tähendusest, mis on sellele mõistele antud liikmesriigi õiguses. Ta peab seda seega võimalikult suures ulatuses tõlgendama nii, et saavutatakse tulemus, mida direktiiviga saavutada soovitakse, ning tagama selle vaidluse lahendamisel, mille ta lahendama peab, liidu õiguse täie tõhususe. ( 25 )
42.
Seega tuleb eelnevate kaalutluste põhjal järeldada, et mõiste „sõiduki kasutamine“ direktiivi 2009/103 artikli 3 esimese lõigu tähenduses on liidu õiguse autonoomne mõiste, mida tuleb tõlgendada kõikides liikmesriikides ühetaoliselt, võttes arvesse sõiduki kasutamist vastavalt selle tavapärasele otstarbele.
43.
Ehkki sellega teen ma ettepaneku vastata esimesele eelotsuse küsimusele eitavalt, näib mulle, et käsitletava õnnetuse konkreetseid asjaolusid, eelotsusetaotluse esitanud kohtu esitatud teise küsimuse sõnastust ja menetlusosaliste nii kirjalikke kui ka suulisi seisukohti arvestades on vaja täpsustada mõiste „sõiduki kasutamine“ määratluse sisu ja ulatust kohtuotsusest Vnuk lähtudes.
44.
Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on Euroopa Kohtu ülesanne anda liikmesriigi kohtule vajalik vastus, mis võimaldab tal poolelioleva kohtuasja lahendada, arvestades selget ülesannete eristamist Euroopa Kohtu ning liikmesriigi kohtu vahel, kellest vaid viimane on pädev ning põhikohtuasja faktilisi asjaolusid tuvastama ja hindama ning siseriiklikku õigust tõlgendama ja kohaldama. ( 26 )
45.
Lisaks tuleb arvesse võtta konteksti, sest varsti pärast kohtuotsuse Vnuk kuulutamist väljendati hirmu selle kohtuotsuse ulatuse üle. Mõned liikmesriigid, eelkõige need, kelle siseriiklikus õiguses oli nähtud ette, et see mõiste on piiratud ainult teeliiklusega, väljendasid sügavat ebakindlust, mis puudutab selle kohtuotsuse võimalikke tagajärgi. ( 27 ) Komisjon ise leidis, et kohtuotsusel Vnuk võib olla märkimisväärne mõju, eelkõige kindlustusmaksete summa suurenemise läbi. ( 28 ) Komisjon leidis oma mõjuhinnangus, et on vaja esitada direktiivi ettepanek, millega muudetakse direktiivi 2009/103, et selle kohaldamisala piirata, eelkõige mis puudutab põllumajandus‑ või tööstustegevuse, sportimise või ka laatadega seotud õnnetusi, säilitades samal ajal mootorsõidukite põhjustatud õnnetustes kannatanute kaitse kõrge taseme.
C. Tingimus, mille kohaselt tuleb sõidukit kasutada vastavalt selle „tavapärasele otstarbele“
46.
Erinevad kirjalikud ja suulised seisukohad näitasid, et kõigepealt on vaja rõhutada konteksti, milles Euroopa Kohus selle tingimuse kohtuotsuses Vnuk sedastas.
47.
Eeskätt on tarvis meenutada järgmisi faktilisi asjaolusid: „heinapallide küüni pööningule ladumisel lükkas haagist vedav traktor haagise küüni manööverdamiseks taluõues tagurdades ümber redeli, millele oli roninud D. Vnuk, ja põhjustas viimase kukkumise“. ( 29 )
48.
Õiguslikult võeti käsitletavad asjaolud kokku järgmiselt: „D. Vnuk väidab eelotsusetaotluse esitanud kohtus, et mõiste „sõiduki kasutamine liikluses“ ei saa olla piiratud sõidukiga sõitmisega avalikult kasutatavatel teedel ning et lisaks oli põhikohtuasjas kõne all oleva kahjustava sündmuse ajal traktori ja haagise moodustatud tervik käsitatav liikleva sõidukina ja tegemist oli teekonna lõpuga. [Kindlustusettevõtja] väidab seevastu, et põhikohtuasi puudutab traktori kasutamist mitte teeliikluses sõitmiseks mõeldud sõidukina, vaid talu küüni ees tööd tegeva masinana.“ ( 30 )
49.
Euroopa Kohus meenutas ka, et „[e]elotsusetaotluse esitanud kohus märgib, et [Sloveenia kohustusliku liikluskindlustuse seaduses (Zakon o obveznih zavarovanjih v prometu)] ei ole määratletud mõistet „sõiduki kasutamine“, kuid see lünk on ületatud kohtupraktikaga. Ta mainib sellega seoses, et [kohustusliku liikluskindlustuse seadusest] tuleneva kohustusliku kindlustuse peamine eesmärk on riski jagamine ja vajadus hoolitseda kannatanute ja reisijate eest avalikult kasutatavatel teedel toimuvas liikluses. Eelotsusetaotluse esitanud kohtu sõnul on Sloveenia kohtupraktika kohaselt selle hindamisel, kas konkreetne kahju on kohustusliku kindlustusega kaetud või mitte, määrava tähtsusega küsimus, kas kahju on tekkinud avalikult kasutataval teel. Kahju ei ole siiski kohustusliku kindlustusega kaetud, kui sõidukit kasutatakse masinana, näiteks põllumajandusmaal, kuna niisugusel juhul ei ole tegemist teeliiklusega“. ( 31 )
50.
Eelotsusetaotluse esitanud kohtul tekkis seetõttu, et direktiivid selle kohta midagi ei sätestanud, küsimus, kas „on võimalik asuda seisukohale, et kohustuslik kindlustus katab ainult sõidukiga teeliikluses tekitatud kahju või et see katab igasuguse kahju, mis on mis tahes viisil seotud sõiduki kasutamise või töötamisega, olenemata sellest, kas olukorda saab pidada teeliikluseks või mitte“. ( 32 )
51.
Selle vaidluse raames, mis keskendub sõiduki kasutamise kohale ja eesmärgile, avaldatud arvamused olid üsna sarnased arvamustele, mida avaldati põhikohtuasjas: „Saksamaa valitsus ja Iirimaa väidavad, et [direktiivi 72/166] artikli 3 lõikes 1 ette nähtud kindlustamiskohustusega on silmas peetud üksnes teeliikluse olukorda ja et seega ei ole see kohaldatav niisuguste asjaolude suhtes, nagu on põhikohtuasjas kõne all. […] Komisjon on seevastu seisukohal, et see säte on kohaldatav sõidukite kasutamisele olenemata sellest, kas neid kasutatakse transpordivahendite või masinatena, mis tahes ruumis – nii avalikul kui eraterritooriumil –, kus võivad realiseeruda sõiduki kasutamisega kaasnevad ohud, olenemata sellest, kas sõiduk liigub või mitte.“ ( 33 )
52.
Oma vastuses täpsustas Euroopa Kohus esiteks mõistet „sõiduk“ direktiivi 72/166 tähenduses, märkides, et mõnda liiki sõidukid võivad olla selle direktiivi kohaldamisalast liikmesriikide initsiatiivil välja jäetud. ( 34 )
53.
Seejärel analüüsis Euroopa Kohus – nagu on käesoleva ettepaneku punktides 36 jj meenutatud – mõistet „sõiduki kasutamine“, et vastata küsimusele, mis puudutas sõiduki kasutamise asjaolusid.
54.
Euroopa Kohus rõhutas selles kohtuotsuses erinevate kohustuslikku kindlustust käsitlevate direktiivide eesmärki, mis ületab kaugelt isikute ja mootorsõidukite liikumise korra liberaliseerimise.
55.
Ta märkis eelkõige, et ta on „samuti korduvalt leidnud, et nende eesmärk on ka tagada nende sõidukitega põhjustatud õnnetusjuhtumites kannatanutele samaväärne kohtlemine, olenemata sellest, kus liidu territooriumil õnnetusjuhtum on toimunud“. ( 35 )
56.
Nagu käesoleva ettepaneku punktis 38 juba meenutatud, rõhutas ta, et „ei saa asuda seisukohale, et liidu seadusandja on soovinud nende direktiividega antud kaitse alt välja jätta sellises õnnetuses kannatanud, mis on põhjustatud sõiduki kasutamisega, kui selline kasutamine vastab sõiduki tavapärasele otstarbele“. ( 36 )
57.
Lähtudes nendest üldistest eesmärkidest leidiski Euroopa Kohus, et kindlustust peab kohaldama, kui transpordivahendina kasutatav sõiduk osaleb õnnetuses, jättes samas kõrvale asjaolud, mis on seotud eelkõige manöövri liikumisulatuse või küsimusega, kas õnnetuskoht paikneb avalikus või eraruumis, või ka asjaomase sõiduki, st ka töövahendina kasutatava traktori omadustega.
58.
Ka kohtujurist Mengozzi leidis, et kaetud on „kahju, mis on põhjustatud sõidukiga selle kasutamise käigus, niivõrd kui sõiduki kasutamine vastab selle tavapärasele otstarbele“.
59.
Seda kontseptsiooni on kritiseeritud, lähtudes põhikohtuasja faktilistest asjaoludest, mis rõhutavad menetlusosaliste – v.a komisjoni – kirjalike või suuliste seisukohtade kohaselt vajadust täpsustada mõistet „sõiduki tavapärane otstarve“.
60.
Et piirata seda otstarvet sõiduki kasutamisega avalikel või õigusnormidega reguleeritud teedel, on soovitav võtta seega arvesse järgmist:
–
konkreetne koht, kus sõidukit kasutati, põhjendusel, et erinevalt õnnetuskohast kohtuasjas, milles tehti kohtuotsus Vnuk, oli tegemist ka kinnisasjaga, mida võib samastada eramaaga, see ei olnud avatud kõigile seetõttu, et seda kasutati sõjaväeõppusteks;
–
kasutamise eritingimused põhjendustel, et see toimus kinnisasjal, millel iga sõiduk ei saanud liikuda – erinevalt taluõuest või parklast –, ning et kasutati tulesid, mida saavad kasutada ainult sõjaväelased, ning
–
asjaolu, et õnnetuses osalenud sõiduk ei olnud oma sobimatute omaduste tõttu mõeldud liikuma selles kohas (nelikveoga ratassõiduk, mis sõitis roomiksõidukitele mõeldud teel).
61.
Mis puudutab esimest nendest kolmest argumendist, mille tulemusena tehakse liikumistee puhul vahet, kas tegemist on tsiviil‑ või sõjaväeteega, siis arvan, et kasutada võib taas kohtuotsuses Vnuk antud juhiseid vastamiseks, sest tuvastatud asjaolud on samasugused. Piisab, kui märkida, et direktiivi 2009/103 kohaldamisala ei ole piiratud teatavate liikumisteedega, et selle direktiivi eesmärgiks on väga lai kaitse ning et sellega on liikmesriikidele jäetud võimalus jätta mõned olukorrad selles ette nähtud kindlustuskaitse korra kohaldamisalast välja – võimalus, mida Hispaania Kuningriik ei ole kasutanud.
62.
Teise argumendi kohta, mis puudutab kasutamise tingimusi, võib esitada sama arutluskäigu. Selle direktiivi kohaldamisala ei ole piiratud liikumisteedega, kus saavad sõita igat liiki sõidukid. Tuleb ka märkida, et niisugust olukorda on Hispaania siseriiklikus õiguses käsitletud kui olukorda, mis ei välista kindlustuskaitset. Kohustusliku kindlustuse määruse artikli 2 lõige 1 näeb ka ette juhtumid, mil tee, mis ei ole liikluseks sobiv, on siiski „üldkasutatav“.
63.
Nende kahe argumendi analüüsi tulemusena tõden, et liiklemise koha kriteeriumi ei saa seostada „sõiduki tavapärase otstarbega“, vaid see tuleks pigem lisada mõistesse „kasutamine“. Kuna Euroopa Kohus on pealegi otsustanud, et see direktiiv on kohaldatav juhul, kui õnnetus juhtus väljaspool avalikku teed, on siin minu arvates soovitud kohtupraktikat ümber muuta.
64.
Mis puudutab viimast argumenti, et sõiduk peab olema kohandatud liiklema kinnisasjal, millel see liigub, siis märgin, et see on uus küsimus võrreldes kohtuasjaga, milles tehti kohtuotsus Vnuk. Tookord puudutas arutelu ainult traktori kasutusotstarvet, st selle kasutamist töövahendina või mitte.
65.
Arvan, et põhikohtuasja asjaolud näitavad väga hästi, et oleks paradoksaalne lähtuda kriteeriumist, mille kohaselt sõiduki kohandatus kasutuskohale võib välistada kindlustuskaitse. Ei ole võimatu, et sõjaväe sõidukit tuleb kasutada tingimustes, mis ei sobi alati selle tehniliste omadustega, see võib olla isegi selle kasutajate õppuse eesmärk. Selles viimases punktis tuleb märkida, et ma sain selle kohta muide kinnitust suulistest seisukohtadest, mis selgitasid, miks kasutati sõidukit hierarhiliselt kõrgemal seisva sõjaväelase käsul.
66.
Kui jätta need konkreetsed asjaolud kõrvale, võib ka siin nõustuda kohtuotsusest Vnuk tuleneva põhimõttelise kaalutlusega, milleks on üldise kaitse eesmärgi taotlemine, sest puudub konkreetne erand, kui sõidukit kasutatakse transpordivahendina.
67.
Arvan seega, et kõikidest nendest õnnetuse toimumise asjaoludest piisab, et tõendada, et sõidukit Aníbal kasutati vastavalt iga sõiduki tavapärasele otstarbele, kui lähtuda kohtuotsuses Vnuk järgitud loogikast.
68.
Veelgi enam, kas pole see sõjaväe sõiduki tavapärane otstarve vedada sõjaväelasi nii, et seda juhivad sõjaväelased, kinnisasjal, mida kasutatakse tavaliselt sõjaväeõppuseks?
69.
Milline oleks vastupidisel juhul selle kindlustuslepingu eesmärk, mis on sõlmitud, et kindlustada kahju, mille põhjustavad sõidukid, mis ei ole mõeldud peamiselt liiklema teedel, mis on alati üldsusele avatud?
70.
Pean veel märkima – nagu märkis Euroopa Kohus kohtuotsuse Vnuk punktis 58 –, et tuleb teha järeldused asjaolust, et Hispaania valitsus ei ole kasutanud direktiivi 2009/103 artikliga 5 antud võimalust jätta teatavat liiki sõidukid või teatavad isikud konkreetsete tagatiste kohaldamisalast välja.
71.
Arvan seega, et arutades tingimust, et sõidukit tuleb kasutada vastavalt selle „tavapärasele otstarbele“, ei saa kindlustuskaitse üldist põhimõtet kahtluse alla panna, sest õnnetus juhtus sõiduki kasutamisel transpordiks, täpsemalt isikute veoks.
72.
Igasugune teistsugune lahendus viiks kasuistikani, mille piire demonstreeriti suurepäraselt kohtuistungil.
73.
Nii on see ettepanekuga kohaldada teeliikluse või avalikul teel liiklemisega võrreldes „sekundaarse otstarbe“ kriteeriumi, et mitte jätta välja kasutamist parklas või erateel, sest tegemist on kasutamisega avalikel teedel liikumise alguses või lõpus. Samuti on ideega lähtuda ühest kohast teise liikumise eesmärgist, rekonstrueerida militaaroperatsiooni tingimused või ka võtta arvesse loa olemasolu.
74.
Need lahendused näitavad ka, et nendega kaasneb suurem õiguskindlusetus kui sellega, kui kinnitada põhikohtuasja asjaolusid arvestades taas lihtsat määratlust, mis on kooskõlas terve mõistusega ja mis valiti kohtuasjas Vnuk, isegi kui see näib kellelegi tautoloogiline. See viimane on vähimagi kahtluseta sobivam, kui tegemist on autonoomse mõistega, mida tuleb kohaldada ühetaoliselt, võttes arvesse direktiivi 2009/103 kõrget kaitse-eesmärki.
75.
Vastates teisele küsimusele olen seega arvamusel, et tingimust, et sõidukit tuleb kasutada vastavalt selle tavapärasele otstarbele, ei saa niisugustel asjaoludel nagu põhikohtuasjas hinnata lähtuvalt kinnisasjast, millel sõiduk liigub.
V. Ettepanek
76.
Eelnevate kaalutluste põhjal teen ettepaneku vastata Audiencia Provincial de Albacete (Albacete provintsi apellatsioonikohus, Hispaania) eelotsuse küsimustele järgmiselt:
1.
Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. septembri 2009. aasta direktiivi 2009/103/EÜ mootorsõidukite kasutamise tsiviilvastutuskindlustuse ja sellise vastutuse kindlustamise kohustuse täitmise kohta artikli 3 esimeses lõigus kasutatud mõistet „sõiduki kasutamine“, mis on määratletud liidu õiguse autonoomse mõistena, tuleb tõlgendada kõikides liikmesriikides ühetaoliselt, võttes arvesse sõiduki kasutamist vastavalt „tavapärasele otstarbele“, ning eelotsusetaotluse esitanud kohus peab tõlgendama kõiki põhikohtuasjas käsitletavaid õigusnorme, et anda mootorsõidukite kasutamise tsiviilvastutuse kindlustamise kohustusele kogu selle kasulik mõju.
2.
Niisugustel asjaoludel nagu põhikohtuasjas ei saa seda tavapärast otstarvet hinnata lähtudes kinnisasjast, millel sõiduk liigub.
( 1 ) Algkeel: prantsuse.
( 2 ) ELT 2009, L 263, lk 11.
( 3 ) Seda kindlustusettevõtjat nimetati kuni 10. detsembrini 2012 Chartis Europe, Sucursal en España.
( 4 ) Edaspidi „kohustuslik kindlustus“.
( 5 ) C‑162/13, edaspidi „kohtuotsus Vnuk, EU:C:2014:2146.
( 6 ) EÜT 1972, L 103, lk 1; ELT eriväljaanne 06/01, lk 10.
( 7 ) EÜT 1984, L 8, lk 17; ELT eriväljaanne 06/07, lk 3.
( 8 ) EÜT 1990, L 129, lk 33; ELT eriväljaanne 06/01, lk 249.
( 9 ) EÜT 2000, L 181, lk 65; ELT eriväljaanne 06/03, lk 331.
( 10 ) ELT 2005, L 149, lk 14.
( 11 ) Sellesse artiklisse on võetud üle direktiivi 72/166 artikkel 4 samas sõnastuses.
( 12 ) Boletín Oficial del Estado, edaspidi „BOE“, nr 267, 5.11.2004, lk 36662, edaspidi „LRCSCVM“.
( 13 ) BOE nr 222, 13.9.2008, lk 37487, edaspidi „kohustusliku kindlustuse määrus“.
( 14 ) Vt selle sõiduki omadusi Hispaania kaitseministeeriumi veebisaidilt järgmisel aadressil: http://materiales/vehiculos/Anibal.html.
( 15 ) Vt selle kohta 23. detsembri 1998. aasta seadusandliku dekreediga nr 2822/1998 heaks kiidetud sõidukite üldmääruse (Reglamento General de Vehículos) (BOE nr 22, 26.1.1999, lk 3440) XVIII lisa II punkti alapunkt b.
( 16 ) Vt nende erandite loetelu järgmisel veebisaidil: , millest ilmneb, et 19 liikmesriiki on teinud erandi riigile kuuluvate sõjaväe sõidukite ehk täpsemalt sõidukite suhtes, mida kasutatakse sõjalistel eesmärkidel. Asjaolu, et nii paljud liikmesriigid on teinud sellise valiku, õigustab seda, et selle direktiivi põhjenduses 44 on nimetatud sõjaväe sõidukeid ja meenutatud kohustust anda teavet selle kohta, kes riski kindlustab.
( 17 ) St kindlustusandja, Hispaania ja Iirimaa valitsus ning komisjon.
( 18 ) Vt selle kohta kohtuotsus, 22.9.2016, Microsoft Mobile Sales International jt (C‑110/15, EU:C:2016:717, punktid 18 ja 19).
( 19 ) Vt selle direktiivi põhjendus 1 ja artikkel 29.
( 20 ) Vt kohtuotsuse Vnuk punktid 43–45.
( 21 ) Vt kohtuotsuse Vnuk punkt 46 ja seal viidatud kohtupraktika.
( 22 ) Vt kohtuotsuse Vnuk punkt 52.
( 23 ) Vt kohtuotsuse Vnuk punktid 53–55.
( 24 ) Kohtuotsuse Vnuk punkt 59. Vt võrdluseks selle kohtuotsuse punkt 56: „Arvestades kõiki neid asjaolusid ja eelkõige [direktiividega 72/166 ja 90/232] taotletavat kaitse-eesmärki, ei saa asuda seisukohale, et liidu seadusandja on soovinud nende direktiividega antud kaitse alt välja jätta sellises õnnetuses kannatanud, mis on põhjustatud sõiduki kasutamisega, kui selline kasutamine vastab sõiduki tavapärasele otstarbele.“
( 25 ) Vt selle kohta kohtuotsus, 24.1.2012, Dominguez (C‑282/10, EU:C:2012:33), punkt 24 ja seal viidatud kohtupraktika.
( 26 ) Vt kohtuotsus, 26.4.2017, Farkas (C‑564/15, EU:C:2017:302), punktid 38 ja 39 ning seal viidatud kohtupraktika.
( 27 ) Vt eelkõige Ühendkuningriigi transpordiministri „Technical consultation on motor insurance: consideration of the European Court of Justice ruling in the case of Damijan Vnuk v Zavarovalnica Triglav d.d“ (C‑162/13), mis on kättesaadav järgmisel veebisaidil: , punktid 1–4.
( 28 ) Vt komisjoni 8. juuni 2016. aasta mõjuhinnang, mis käsitleb direktiivi 2009/103 kohaldamisala ja mis on kättesaadav järgmisel veebisaidil: , punkti A „context“ lõige 6.
( 29 ) Vt kohtuotsuse Vnuk punkt 19.
( 30 ) Vt kohtuotsuse Vnuk punkt 22.
( 31 ) Vt kohtuotsuse Vnuk punkt 23.
( 32 ) Vt kohtuotsuse Vnuk punkt 24.
( 33 ) Vt kohtuotsuse Vnuk punktid 34 ja 35.
( 34 ) Vt kohtuotsuse Vnuk punkt 40.
( 35 ) Vt kohtuotsuse Vnuk punkt 50 ja seal viidatud kohtupraktika.
( 36 ) Vt kohtuotsuse Vnuk punkt 56.