KOHTUJURISTI ETTEPANEK
JULIANE KOKOTT
esitatud 22. juunil 2017 ( 1 )
Kohtuasi C‑423/16 P
HX
versus
Euroopa Liidu Nõukogu
Apellatsioonkaebus – Ühine välis- ja julgeolekupoliitika – Süüria vastu suunatud piiravad meetmed – Otsuse lisas nimetatud isiku vastu suunatud piiravad meetmed – Selle otsuse kehtivuse pikendamine Euroopa Liidu Üldkohtu menetluse ajal – Pikendamisotsuse kättetoimetamine – Väljastusteade – Üldkohtu menetlus – Kohtuistungil esitatud avaldus, millega palutakse hagiavaldust muuta – Üldkohtu kodukorra artikkel 86 – Bulgaariakeelne versioon – Eraldi dokument – Olukord, kus Üldkohus tühistab esialgse otsuse, millega puudutatud isik kanti loetelusse – Pikendamisotsuse kehtivuse lõppemine – Põhjendatud huvi hagiavalduse muutmise vastu
I. Sissejuhatus
1.
Euroopa Liidu kehtestatud piiravad meetmed ühise välis- ja julgeolekupoliitika valdkonnas nõuavad teatud paindlikkust, sest sageli on vaja viivitamata reageerida muutuvatele poliitilistele tingimustele ja asjaoludele, mis on nende meetmete aluseks. Seetõttu ei ole vastavates õigusaktides enamasti ette nähtud mitte üksnes seda, et nende õigusaktide vajalikkust tuleb korrapäraselt, vajaduse korral puudutatud isikute taotlusel, kontrollida. Sageli on nende aktide kehtivus juba eelnevalt ka ajaliselt üsna kitsalt piiratud, näiteks ühe aastaga, ja vajaduse korral pikendatakse meetmete kehtivust, sageli üsna lühikeseks ajaks, uute õigusaktide vastuvõtmisega.
2.
Selleks et tagada puudutatud isikutele neil tingimustel kooskõlas ELTL artikli 275 teise lõiguga tõhus õiguskaitse, tuleb selliste õigusaktide erijooni kohtumenetluses arvesse võtta. Seetõttu tunnustas Üldkohus eelkõige võimalust muuta hagiavaldust juhul, kui kohtumenetluse ajal võetakse vastu uusi õigusakte, et vajaduse korral nõuda ka nende uute õigusaktide tühistamist. See võimalus ja selle kasutamise tingimused on nüüd Üldkohtu 4. märtsi 2015. aasta kodukorra ( 2 ) artiklis 86 sõnaselgelt kindlaks määratud. Lisaks on Euroopa Kohus selgitanud, et hageja põhjendatud huvi ei kao automaatselt, kui tunnistatakse kehtetuks õigusakt, mille ese on piirava meetme vastuvõtmine ühise välis- ja julgeolekupoliitika valdkonnas. ( 3 )
3.
Käesoleva apellatsioonkaebuse ese on neist menetlusnormide erijoontest tulenevad erinevad järeldused. Esiteks on tegemist küsimusega, kas Üldkohus toimis õigesti, kui ta jättis kohtuistungil esitatud avalduse, millega paluti hagiavaldust muuta, vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata, kuna muutmisavaldust ei esitatud eraldi dokumendiga, kuigi Üldkohus kandis avalduse protokolli ega juhtinud puudutatud isiku tähelepanu täiendavatele nõuetele, ja olgugi et kodukorra keeleversioon, mida asjaomases menetluskeeles kohaldatakse, ei ole seoses nõudega, mille kohaselt tuleb esitada eraldi dokument, selge. Teiseks tekib käesoleva kohtuasja asjaoludel küsimus, kas põhjendatud huvi säilib juhul, kui õigusakt, mis võeti vastu kohtumenetluse ajal ja mille tühistamist hagiavalduse muutmise avaldusega palutakse, asendati veel sama menetluse ajal uue õigusaktiga.
4.
Lisaks nendele tehnilistele küsimustele ja konkreetset juhtumit puudutavatele aspektidele pakub nende selgitamine huvi sellest seisukohast, mis puudutab piiravate meetmete eriti tundlikus valdkonnas tõhusa õiguskaitse tagamist ning liidu kohtute menetlusökonoomiat.
II. Õiguslik raamistik
5.
Üldkohtu kodukorra artikkel 45, mis asub kodukorra II jaotises (Keeltekasutuse kord), kannab pealkirja „Kohtumenetluse keele kindlaksmääramine“ ja sätestab järgmist:
„1. Hagimenetlustes artikli 1 tähenduses valib kohtumenetluse keele hageja, […]
6.
Üldkohtu kodukorra artikkel 86 kannab pealkirja „Hagiavalduse muutmine“ ja sätestab Üldkohtu käesoleva menetluse ajal kehtinud redaktsioonis järgmist: ( 4 )
„1. Kui akt, mille tühistamist nõutakse, on asendatud või muudetud teise aktiga, millel on sama ese, võib hageja selle uue asjaolu arvesse võtmiseks muuta hagiavaldust enne menetluse suulise osa lõppemist või enne Üldkohtu otsust lahendada kohtuasi ilma menetluse suulise osata.
2. Hagiavalduse muutmine peab toimuma eraldi dokumendiga ning hagiavalduse muutmise tinginud akti peale tühistamishagi esitamiseks ELTL artikli 263 kuuendas lõigus ette nähtud tähtaja jooksul.
3. Muutmisavalduses märgitakse:
a)
nõuded, mida muudetakse;
b)
vajaduse korral väited ja argumendid, mida muudetakse;
c)
vajaduse korral nõuete muutmisega seotud tõendid või taotlus nende kogumiseks.
4. Muutmisavaldusele lisatakse hagiavalduse muutmise tinginud akt. Kui seda akti ei esitata, määrab kohtusekretär hagejale mõistliku tähtaja selle esitamiseks. Kui seda puudust ette nähtud tähtaja jooksul ei kõrvaldata, otsustab Üldkohus, kas selle nõude täitmata jätmine muudab hagiavalduse muutmise avalduse vastuvõetamatuks.
5. President määrab kostjale tähtaja hagiavalduse muutmise avaldusele vastamiseks, ilma et see mõjutaks otsust, mille Üldkohus teeb hagiavalduse muutmise avalduse vastuvõetavuse kohta.
[…]“
III. Apellatsioonimenetluse taust
7.
Apellant on Süüria ärimees, kelle suhtes kehtestati piiravate meetmete raames, mille Euroopa Liit kehtestas Süüria vastu, reisipiirangud. Peale selle külmutati tema rahalised vahendid ja majanduslikud ressursid.
A. Nõukogu otsused ja määrused
8.
Nõukogu võttis 9. mail 2011 vastu kuni 9. maini 2012 kohaldatava otsuse 2011/273/ÜVJP Süüria vastu suunatud piiravate meetmete kohta ( 5 ) ja määruse (EL) nr 442/2011 piiravate meetmete kohta seoses olukorraga Süürias. ( 6 ) Määrus nr 442/2011 asendati järgnevalt 18. jaanuari 2012. aasta määrusega (EL) nr 36/2012. ( 7 )
9.
Otsuse 2011/273 sätete kohaldamist jätkati 1. detsembri 2011. aasta otsuse 2011/782/ÜVJP ( 8 ) sätetega kuni 1. detsembrini 2012, 29. novembri 2012. aasta otsuse 2012/739/ÜVJP ( 9 ) sätetega kuni 1. märtsini 2013 ja lõpuks 31. mai 2013. aasta otsuse 2013/255/ÜVJP (edaspidi „2013. aasta otsus“) ( 10 ) sätetega kuni 1. juunini 2014. 2013. aasta otsuse kehtivust pikendati järgnevalt 28. mai 2014. aasta otsusega 2014/309/ÜVJP ( 11 ) kuni 1. juunini 2015.
10.
Nõukogu 22. juuli 2014. aasta rakendusotsusega 2014/488/ÜVJP, millega rakendatakse otsust 2013/255/ÜVJP, mis käsitleb Süüria vastu suunatud piiravaid meetmeid (edaspidi „2014. aasta rakendusotsus“), ( 12 ) kanti HX‑i nimi 2013. aasta otsuse I lisa loetelusse.
11.
Nõukogu 22. juuli 2014. aasta rakendusmäärusega (EL) nr 793/2014, millega rakendatakse määrust (EL) nr 36/2012, mis käsitleb piiravaid meetmeid seoses olukorraga Süürias, ( 13 ) kanti HX‑i nimi otsuse nr 36/2012 II lisa loetelusse.
12.
Nõukogu 28. mai 2015. aasta otsusega (ÜVJP) 2015/837, millega muudetakse 2013. aasta otsust, mis käsitleb Süüria vastu suunatud piiravaid meetmeid (edaspidi „2015. aasta otsus“), ( 14 ) pikendati 2013. aasta otsuse kehtivust kuni 1. juunini 2016.
13.
Seejärel pikendati 2013. aasta otsuse kehtivust nõukogu 27. mai 2016. aasta otsusega (ÜVJP) 2016/850, millega muudetakse 2013. aasta otsust, mis käsitleb Süüria vastu suunatud piiravaid meetmeid (edaspidi „2016. aasta otsus“), ( 15 ) veel kord kuni 1. juunini 2017. 2016. aasta otsus avaldati 28. mail 2016 Euroopa Liidu Teatajas, see jõustus 29. mail 2016 ning toimetati HX‑ile kätte 30. mail 2016. ( 16 ) Võrreldes 2014. aasta rakendusotsusega oli 2016. aasta otsuses esitatud ulatuslikum põhjendus HX‑i kandmise kohta 2013. aasta otsuse I lisa loetelusse, põhjendust oli võrreldes 2014. aasta rakendusotsusega täiendatud uute asjaoludega.
14.
Lõpuks pikendati 2013. aasta otsuse kehtivust käesoleva apellatsioonimenetluse ajal nõukogu 29. mai 2017. aasta otsusega (ÜVJP) 2017/917, millega muudetakse 2013. aasta otsust, mis käsitleb Süüria vastu suunatud piiravaid meetmeid, ( 17 ) veel kord kuni 1. juunini 2018, ilma et HX isiku suhtes oleks tehtud mingisuguseid muudatusi.
B. Üldkohtu otsus
15.
HX palus 13. oktoobril 2014. aastal esitatud hagis Üldkohtul tühistada 2014. aasta rakendusotsus ja rakendusmäärus nr 793/2014 osas, milles need õigusaktid teda puudutasid.
16.
Üldkohtus 8. detsembril 2015 toimunud kohtuistungil esitas HX avalduse, millega ta palus muuta oma hagiavaldust nii, et nõuda veel ka 2015. aasta otsuse tühistamist osas, milles see teda puudutas. See avaldus kanti kohtuistungi protokolli koos märkusega, et HX‑i väitel ei ole talle 2015. aasta otsust selle ajani teatavaks tehtud. Peale selle märgiti, et nõukogu ei vaielnud hagiavalduse muutmise avaldusele vastu.
17.
Üldkohus jättis 2. juuni 2016. aasta otsuses (edaspidi „vaidlustatud kohtuotsus“) ( 18 ) avalduse, millega paluti hagiavaldust muuta nii, et see oleks suunatud ka 2015. aasta otsuse vastu, siiski vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata. Üldkohus tugines avalduse läbi vaatamata jätmisel oma kodukorra artikli 86 lõikele 2, mille kohaselt peab hagiavalduse muutmine toimuma eraldi dokumendiga. See nõue ei olnud Üldkohtu arvates täidetud, kuna HX oli hagiavalduse muutmise avalduse esitanud kohtuistungil ainult suuliselt.
18.
Lisaks tühistas Üldkohus 2014. aasta rakendusotsuse ja rakendusmääruse nr 793/2014 osas, milles need puudutasid HX‑i. Põhjenduseks märkis Üldkohus, et väited, mida nõukogu esitas selleks, et põhjendada HX‑i kandmist nende õigusaktide lisadesse, ei kinnita oletust, et HX toetab Süüria režiimi või saab sellest režiimist kasu. Lõpuks jättis Üldkohus nõukogu kanda selle enda kohtukulud ja HX‑i kohtukulud.
IV. Apellatsioonimenetlus ja poolte taotlused
19.
HX esitas 1. augusti 2016. aasta dokumendiga apellatsioonkaebuse vaidlustatud kohtuotsuse peale. HX palub Euroopa Kohtul tühistada see kohtuotsus osas, milles sellega jäeti avaldus, millega paluti muuta hagiavaldust nii, et see oleks suunatud ka 2015. aasta otsuse vastu, vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata. Lisaks palub HX Euroopa Kohtul tühistada 2015. aasta otsus osas, milles see teda puudutas, või saata kohtuasi tagasi Üldkohtule. Lõpuks palub HX Euroopa Kohtult, et see mõistaks kohtukulud välja nõukogult.
20.
Nõukogu palub Euroopa Kohtul jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja mõista kohtukulud välja HX‑ilt.
21.
Apellatsioonkaebust menetleti Euroopa Kohtus kirjalikus menetluses.
22.
Nõukogu esitas apellatsioonkaebuse vastuse lisas uue tõendi, nimelt kolmanda isiku allkirjastatud väljastusteate selle kohta, et 2015. aasta otsus on HX‑i advokaadile kätte toimetatud. Euroopa Kohus andis pooltele võimaluse esitada uue tõendi kohta kirjalik seisukoht. Peale selle kuulas Euroopa Kohus pooled ära seoses HX‑i põhjendatud huvi olemasoluga eelkõige 2015. aasta otsuse suhtes.
V. Hinnang
A. Apellatsioonkaebus
1. HX‑ile 2015. aasta otsuse kättetoimetamine
23.
Esimeses apellatsioonkaebuse väites märgib HX, et avaldus, mille ta esitas 8. detsembri 2015. aasta kohtuistungil ja millega ta palus muuta oma nõudeid nii, et need oleksid suunatud ka 28. mai 2015. aasta otsuse vastu, ei olnud esitatud hilinenult. Seda seetõttu, et kuna 2015. aasta otsust ei olnud talle kätte toimetatud sellest hoolimata, et tema aadress oli nõukogule teada, siis ei hakanud seda otsust puudutavate hagi nõuete muutmise tähtaeg kulgema.
24.
Nõukogu väidab selle kohta, et 2015. aasta otsus toimetati HX‑i advokaadile kätte tähtkirjaga. Peale selle esitas nõukogu, nagu eespool juba mainitud, oma apellatsioonkaebuse vastuse lisas väljastusteate, mille oli 8. juunil 2015 allkirjastanud kolmas isik. HX vaidlustab siiski asjaolu, et kõnealuse väljastusteate allkirjastaja, kes ei ole tema advokaadi töötaja, andis kõne all oleva dokumendi advokaadile üle. HX lisab, et nõukogu oleks võinud kindlaks teha, et väljastusteadet ei olnud allkirjastanud advokaat ise. Pealegi oli advokaadi e-posti aadress nõukogule teada. Seetõttu oleks nõukogu pidanud kindluse mõttes saatma veel ühe tähtkirja või elektroonilise teate, et teavitada advokaati 2015. aasta otsusest.
25.
Neil asjaoludel ei ole Euroopa Kohtul võimalik kindlaks teha, kas 2015. aasta otsus on HX‑ile nõuetekohaselt kätte toimetatud. Seetõttu ei saa Euroopa Kohtu otsus selle kohta, kas käesolev apellatsioonkaebus on põhjendatud, tugineda sellele, et Üldkohtule esitatud avaldus, millega palutakse nõudeid muuta, võib olla esitatud hilinenult.
26.
Muus osas on piisav tõdeda, et kõnealune apellatsioonkaebuse väide on selletagi tulemusetu. Seda seetõttu, et Üldkohus ei tuginenud avalduse, millega paluti muuta nõudeid nii, et need oleksid suunatud ka 2015. aasta otsuse vastu, läbi vaatamata jätmisel mitte sellele, et sellise muutmise tähtaega ei ole võib-olla järgitud, vaid sellele, et avaldust ei esitatud eraldi dokumendiga.
27.
Seega võib käesoleval juhul jääda lahtiseks, kas HX sai oma advokaadi kaudu 2015. aasta otsuse eksemplari või mitte.
28.
Lisaks ei tule selgitada, kuivõrd oleks hagiavalduse muutmise avalduse käesoleval juhul üleüldse pidanud tingimata esitama ELTL artikli 263 kuuendas lõigus sätestatud tähtaja jooksul, mille jooksul saab hagiavalduse muutmist õigustava õigusakti tühistamist taotleda. Selle kohta on Üldkohus nimelt – siiski veel enne oma uue, 4. märtsi 2015. aasta kodukorra jõustumist – otsustanud, et see tähtaeg ei ole poolelioleva kohtumenetluse raames teatud tingimustel kohaldatav. See on nii juhul, kui esiteks on kõnealuse akti ja esimese aktiga tühistatava ja asendatava akti ese seoses huvitatud isikuga sama, need põhinevad peamiselt samadel põhjendustel ning nende sisu on olulises osas samasugune, mistõttu need erinevad üksteisest vaid vastava ratione temporis kohaldamisala poolest, ja teiseks, kui nõuete muutmise taotlus ei tugine ühelegi muule uuele väitele, asjaolule või tõendile kui varasemat akti tühistava ja asendava kõnealuse akti vastuvõtmisele. ( 19 )
2. Olukord, kus Üldkohus jättis läbi vaatamata avalduse, millega paluti muuta hagiavaldust nii, et see oleks suunatud ka 2015. aasta otsuse vastu
29.
Teises apellatsioonkaebuse väites märgib HX, et Üldkohus rikkus õigusnormi, kuna ta jättis tema avalduse, millega paluti muuta hagiavaldust nii, et see oleks suunatud ka 2015. aasta otsuse vastu, läbi vaatamata seetõttu, et muutmisavaldust ei esitatud eraldi dokumendiga. Seda seetõttu, et käesoleval juhul olid seeläbi, et kohtuistungil esitati avaldus, mis kanti kirjalikult istungi protokolli, tingimused, mille kohaselt on hagiavalduse muutmise avaldus vastuvõetav, Üldkohtu kodukorra tähenduses täidetud. Nii ei kahjustanud eraldi dokumendi puudumine käesoleval juhul vastaspoole huve ega Üldkohtu tööd, kes mõlemad teadsid muuseas juba enne kohtuistungit 2015. aasta otsusest. Nõukogul oli pealegi võimalus esitada hagiavalduse muutmise avaldusele vastuväiteid, kuid ta jättis selle, nagu protokollis märgitud, tegemata.
30.
Lisaks jättis Üldkohus arvestamata, et tema kodukorra artikli 86 lõike 2 bulgaariakeelne versioon, mida käesoleval juhul kohaldatakse, sest kohtumenetluse keel on bulgaaria keel, on osas, mis puudutab nõuet, et hagiavalduse muutmine peab toimuma eraldi dokumendiga, ebaselge. Seda seetõttu, et vastupidi Üldkohtu kodukorra ingliskeelsele („separate document“) ja prantsuskeelsele („acte séparé“) versioonile ei ole bulgaariakeelses versioonis kasutatud mõistet „dokument“, vaid mõistet „молба“ (molba – taotlus). See mõiste ei kätke endas automaatselt nõuet, et dokument tuleb esitada kirjalikult, kuna see võib tähistada nii kirjalikku kui ka suulist tahteavaldust.
31.
Viimaks rikkus Üldkohus võistleva menetluse põhimõtet, kuna ta ei võimaldanud HX‑il kohtuistungi ajal ning seega õigel ajal enne kohtuistungi lõppemist tutvuda Üldkohtu kodukorra erinevate keeleversioonidega ja 2015. aasta otsusega. Samuti ei määranud Üldkohus talle nii, nagu seda nõuab kodukord, mõistlikku tähtaega, mille jooksul ta oleks võinud kõrvaldada hagiavalduse muutmise avalduses esinevad puudused ja esitada vajalikud dokumendid, pärast seda, kui Üldkohus oli kohtuistungil teada saanud, et HX tahab oma hagiavaldust muuta.
32.
Need argumendid on veenvad.
33.
Nii on hagiavalduse muutmisele teatud vorminõuete esitamine tõepoolest täiesti õigustatud. Siiski ei kehti sellised vorminõuded, nagu need on sätestatud ka Üldkohtu kodukorra artiklis 86, nende endi pärast. Vastupidi sellele on need ette nähtud selleks, et tagada võistlev kohtumenetlus ja võimaldada Üldkohtul saada kogu vajalik teave selleks, et muutmisavaldusi mõistlikult kontrollida.
34.
Seda hagiavalduse muutmise avaldustele esitatavate vorminõuete funktsionaalset eesmärki rõhutavad Üldkohtu kodukorra eeskirjad, kuna näiteks vastavalt artikli 86 lõike 3 punktile b nõutakse väidete ja argumentide muutmist ainult juhul, kui see näib antud asjaoludel vajalik. Samuti võib Üldkohus juhul, kui muutmisavaldusele ei ole lisatud hagiavalduse muutmist tinginud akti, määrata hagejale vastavalt artikli 86 lõikele 4 mõistliku tähtaja selle puuduse kõrvaldamiseks ja isegi puuduse kõrvaldamata jätmine ei vii tingimata avalduse vastuvõetamatuseni, kuna Üldkohtul on selles osas kaalutlusõigus.
35.
Käesoleval juhul kohaldas Üldkohus oma kodukorra artiklit 86 seevastu äärmiselt formaalselt, mis ei ole vastuolus mitte ainult selle sätte mõtte ja eesmärgiga, vaid rikub ka Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikli 47 teises lõigus esitatud põhimõtet, mille kohaselt on igaühel õigus õiglasele kohtulikule arutamisele. Nii oleks olnud täiesti võimalik pidada vastuvõetavaks juba kohtuistungi käigus esitatud ja kirjalikult istungi protokolli kantud avaldust, millega paluti hagiavaldust muuta, kuna protokollil kui kohtudokumendil on tõendusjõud ning see võib seetõttu asendada kirjaliku vormi nõuet. Samuti ei olnud antud asjaoludel vaja täiendavalt muuta väiteid ja argumente seoses 2015. aasta otsuse sisuga, millega ainult pikendati 2013. aasta otsuse ajalist kehtivust, ega esitada 2015. aasta otsust, mis oli Üldkohtule ja nõukogule ilmselt teada.
36.
Muu hulgas väitis HX veel kohtuistungil, et ta ei teadnud kuni selle ajani 2015. aasta otsusest, ja nagu eespool tõdetud, ei lükatud seda väidet nõuetekohaselt ümber, kuna pooled andsid selle kohta vastuolulisi ütlusi. ( 20 ) Seega tuleb endiselt lähtuda sellest, et HX sai 2015. aasta otsusest võib-olla teada alles kohtuistungil. Sellistel asjaoludel on hagiavalduse muutmine kohtuistungil asjakohane ja täidab oma eesmärki. Kui eraldi dokumendi esitamise nõuet käsitletakse sellises olukorras liiga formaalselt, siis muudab see hagiavalduse muutmise kohtuistungil aga praktiliselt võimatuks, mis omakorda vähendab õiguskaitse tõhusust ja on vastuolus menetlusökonoomia põhimõttega.
37.
Kui Üldkohus oleks siiski tingimata tahtnud kinni pidada nõudest, mille kohaselt tuleb hagiavalduse muutmise avaldus esitada eraldi dokumendiga, oleks ta saanud kohtuistungi ajal HX‑i tähelepanu hõlpsasti sellele nõudele juhtida. Vastupidi sellele tegutses Üldkohus eksitavalt. Seda seetõttu, et seeläbi, et ta kandis HX‑i avalduse kirjalikult protokolli ega juhtinud tema tähelepanu muudele nõuetele, jättis kohus HX‑ile mulje, et tema taotlus on nõuetekohaselt registreeritud ja tema edasine tegutsemine ei ole vajalik.
38.
See on seda problemaatilisem, et Üldkohtu kodukorra artikli 86 lõike 2 bulgaariakeelne versioon ei näi osas, mis puudutab hagiavalduse muutmise avalduse kirjalikult esitamise nõuet, tõepoolest vähemalt täielikult üheti mõistetav.
39.
Sellega seoses esitab nõukogu vastuväite, et isegi siis, kui bulgaariakeelne versioon oleks kaheti mõistetav, ei saa Üldkohtu kodukorra üks keeleversioonidest teisi versioone välja tõrjuda, isegi kui on tegemist on asjaomase menetluskeele versiooniga.
40.
Nõukogu tugineb selles suhtes asjaolule, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt välistab liidu õigusnormide ühetaolise kohaldamise ja tõlgendamise vajadus selle, et ühes keeleversioonis sõnastatud sätet saaks käsitleda eraldi muudest keeleversioonidest, ja nõuab, et asjaomast sätet tuleb tõlgendada lähtuvalt seadusandja tahtest ja tema järgitud eesmärkidest ning arvestades liidu kõigis keeltes kehtivaid versioone. ( 21 ) Ühele erinevale keeleversioonile ei saa seetõttu mingil juhul anda eelist muude keeleversioonide ees. Käesoleval juhul oli kõigis Üldkohtu kodukorra keeleversioonides peale bulgaariakeelse versiooni kasutatud mõisteid, millest tuleneb selgelt, et hagiavalduse muutmise avalduse puhul peab olema tegemist eraldi kirjaliku dokumendiga.
41.
Tõepoolest eeldab liidu õiguse sätte ühetaolise tõlgendamise vajadus, et sätte keeleversioonide erinevuse korral tuleb asjaomast sätet tõlgendades lähtuda selle õigusakti kontekstist ja eesmärgist, kuhu säte kuulub. ( 22 ) See ei saa siiski viia selleni, et isikult võetaks talle nii ELTL artikli 20 lõike 2 punktist d ja ELTL artikli 24 neljandast lõigust kui ka Üldkohtu kodukorra artiklist 45 tulenev õigus pöörduda liidu kohtu poole oma keeles.
42.
Nagu eespool juba märgitud, vastab hagiavalduse muutmise avaldus, mis on protokolli kantud, eraldi dokumendi esitamise nõude eesmärkidele. Isegi juhul, kui tahetakse järgida nõuet, mille kohaselt tuleb esitada eraldi dokument, ei saa õigussubjektidelt oodata, et nad valdavad mitut liidu menetluskeelt ja võtavad – ilma, et sellele oleks eraldi tähelepanu juhitud – liidu kohtute menetlusnõudeid käsitlevate sätete tõlgendamisel arvesse nende sätete versioone kõikides liidu keeltes või ka ainult mitmes keeles. Vastupidi sellele on kogu liidu kohtumenetluse kord suunatud just nimelt sellele, et tagada tõhusalt iga õigussubjekti õigus pöörduda liidu kohtusse oma keeles. Seetõttu peavad liidu kohtud eelkõige juhul, kui menetluskeeles koostatud versioon erineb nende kodukordade muudest keeleversioonidest, õiguse õiglasele kohtulikule arutamisele ja tõhusa õiguskaitse tagamiseks kasutama kõiki võimalusi, et selgitada puudutatud isikule tema eksimust ja anda talle võimalus oma õiguste tõhusaks kasutamiseks.
43.
Seda enam on see nii juhul, kui Üldkohus, kes võttis oma kodukorra vastu kõikides menetluskeeltes, peab vastutama selle kodukorra erinevates keeleversioonides esinevate ebaselguste eest, mis tulevad ilmsiks mitmesugustes menetlus- ja keelesituatsioonides. Seega peab Üldkohus oma menetluskorra mõistliku tõlgendamise ja käsitamise teel, arvestades seejuures õiglase kohtumenetluse põhimõtet, hoolitsema selle eest, et ebaselged asjaolud ei vii selleni, et puudutatud isik jäetakse tõhusast õiguskaitsest ilma.
44.
Kokkuvõttes tuleb seega tõdeda, et teine apellatsioonkaebuse väide on tulemuslik. Üldkohus on rikkunud õigusnormi, kuna ta jättis HX‑i hagiavalduse muutmise avalduse ainult seetõttu, et seda ei esitatud eraldi dokumendiga, vastuvõetamatuse läbi vaatamata ega andnud HX‑ile võimalust oma suuliselt esitatud taotlust täiendada nii, nagu Üldkohus seda vajalikuks pidas. Seetõttu tuleb vaidlustatud kohtuotsus tühistada osas, milles sellega jäeti läbi vaatamata avaldus, millega paluti muuta hagiavaldust nii, et see oleks suunatud ka 2015. aasta otsuse vastu.
B. Hagiavalduse muutmise avaldus esimeses kohtuastmes
45.
Euroopa Kohus võib oma põhikirja artikli 61 esimese lõigu kohaselt ise teha asja suhtes lõpliku kohtuotsuse, kui menetlusstaadium seda lubab.
46.
Selline olukord esineb käesoleval juhul.
47.
Tuleb nimelt tõdeda, et avaldus, millega paluti muuta nõudeid nii, et need oleksid suunatud ka 2015. aasta otsuse vastu, ei nõudnud sisulist kontrolli, kuna HX‑i põhjendatud huvi selle otsuse vastu oli juba Üldkohtu menetluse käigus kadunud.
48.
Küsimus, kas Üldkohtule esitatud tühistamishagi on vastuvõetav, pakub üldist huvi ja Euroopa Kohus peab seda talle esitatud apellatsioonkaebuse raames omal algatusel kontrollima. ( 23 ) See peab kehtima ka väite kohta, et puudub vajadus otsustada vaidluse üle Üldkohtu menetluse käigus. Muu hulgas saab Euroopa Kohus käesoleval juhul tugineda sellele, et HX‑il puudub põhjendatud huvi 2015. aasta otsuse vastu, kuna ta kuulas pooled seoses selle väitega, mida esimeses kohtuastmes ei arutatud, ära apellatsioonimenetluses. ( 24 )
49.
Nagu Euroopa Kohus on väljakujunenud praktikas otsustanud, ei pea hageja põhjendatud huvi ja vaidluse ese esinema mitte ainult hagi esitamise hetkel, vaid säilima kuni kohtuotsuse tegemiseni, vastasel juhul langeb otsuse tegemise vajadus ära. See eeldab, et hagi tulemusel võib selle esitanud pool saada mingit kasu. ( 25 )
50.
Käesoleval juhul tuleb tõdeda, et 2015. aasta otsus, mille tühistamist HX oma hagiavalduse muutmise avaldusega taotleb, tunnistati kehtetuks juba enne vaidlustatud kohtuotsuse kuulutamist 2. juunil 2016. Seda seetõttu, et esiteks kehtis see otsus, mille ese oli 2013. aasta otsuse pikendamine veel ühe aasta võrra, niigi ainult kuni 1. juunini 2016. ( 26 ) Teiseks pikendati 2013. aasta otsust 2016. aasta otsusega juba alates 29. maist 2016 jälle ühe aasta võrra kuni 1. juunini 2017, mistõttu ei olnud 2015. aasta otsusel isegi juba enne kehtivuse lõppemist õiguslikke tagajärgi. ( 27 )
51.
Euroopa Kohus on väga erinevatel juhtudel tõepoolest juba leidnud, et hageja põhjendatud huvi ei kao tingimata asjaolu tõttu, et hageja vaidlustatud akti kehtivus on kohtumenetluse ajal lõppenud. ( 28 )
52.
See seisneb eelkõige selles, et liidu institutsiooni õigusakti kehtetuks tunnistamine hilisema õigusaktiga või ka õigusakti kehtivuse lõppemine ei tähenda sellise õigusakti õigusvastasuse tunnustamist ning tekitab ex nunc‑tagajärje. Seevastu kõrvaldatakse tühistamisotsusega tühiseks tunnistatud õigusakt tagasiulatuvalt õiguskorrast, nagu poleks seda olnudki.
53.
See kehtib eelkõige õigusaktide kohta, mille ese on isikute suhtes liidu ühise välis- ja julgeoleku raames piiravate meetmete kohaldamine. Selle kohta on Euroopa Kohus eelkõige selgitanud, et isikul, kelle suhtes on kõnealusesse loetelusse kandmise tõttu kohaldatud selliseid meetmeid, võib olla huvi selle õigusakti õigusvastasuse tuvastamise vastu, mille alusel ta sellesse loetelusse kanti, ka veel pärast seda, kui selline õigusakt on kaotanud kehtivuse. Seda seetõttu, et sellise tuvastamise alusel võib tunnustada seda, et isikut ei oleks võinud kunagi sellesse loetelusse kanda või see ei oleks võinud toimuda menetlustes, mida viivad läbi liidu organid. Sellega ei kaasne küll varalise kahju või kutse- ja perekonnaelu puutumatuse riive hüvitamist, kuid see kujutab endast isiku rehabiliteerimist või teatavat mittevaralise kahju, mida ta kandma pidi, hüvitamise viisi. ( 29 )
54.
Käesoleval juhul väidab HX, et pelgalt asjaolu, et 2015. aasta otsuse kehtivus on lõppenud, ei saa kõrvaldada tagajärgi, mida see õigusakt oma kehtivuse ajal esile kutsus. Seda seetõttu, et mitte ainult asjaolu, et ta kanti 2014. aasta rakendusotsusega nende isikute loetelusse, kelle suhtes kohaldati 2013. aasta otsuse alusel piiravaid meetmeid, vaid ka see, et 2015. aasta otsusega jäeti ta sellesse loetelusse, kujutasid endast tema era- ja perekonnaelu puutumatuse riivet, kahjustasid tema head mainet ja äratasid tema ümbruskonnas umbusaldust. Nii häbimärgistati teda kui isikut, kes toob kahju Süüria rahuarmastavale tsiviilelanikkonnale. 2015. aasta otsuse tühistamine võib seetõttu taastada tema ja tema perekonna hea maine ning seega kujutada endast teatavat mittevaralise kahju, mida ta kandma pidi, hüvitamise viisi.
55.
Need argumendid leiavad tõepoolest kinnitust 2014. aasta rakendusotsuse puhul, millega HX kanti 2013. aasta otsuse I lisas esitatud loetelusse ning milles oli esitatud vastav põhjendus. Seetõttu toimis Üldkohus õigesti, kui ta tegi 2. juuni 2016. aasta vaidlustatud kohtuotsuses veel otsuse 2014. aasta rakendusotsuse õiguspärasuse kohta, kuigi see määrus oli HX‑i suhtes vahepeal asendatud 2016. aasta otsusega, milles oli esitatud uus põhjendus. ( 30 )
56.
Siiski puudub mõju HX‑i argumentidel, mis puudutavad tema põhjendatud huvi säilimist 2015. aasta otsuse tühistamise vastu pärast selle kehtivuse lõppemist. Seda seetõttu, et 2015. aasta otsus piirdus HX‑i puhul sellega, et pikendati 2013. aasta otsuse kehtivust, mida oli muudetud 2014. aasta rakendusotsusega, kuni 1. juunini 2016. Seega ei oleks 2015. aasta otsuse tühistamine pärast selle kehtivuse lõppemist saanud HX‑ile anda mingit eelist, mis oleks ulatunud kaugemale sellest, mida tal oli võimalik saavutada juba 2014. aasta rakendusotsuse tühistamisega.
57.
Selle rakendusotsus tühistamisega tunnistas Üldkohus nimelt, et asjaolud, mille nõukogu oli HX‑i vastu esitanud, ei kinnitanud väidet, et ta toetab Süüria režiimi ja saab sellest kasu. See tõdemus kehtib ka aja kohta, mil kehtis 2015. aasta otsus, sest see ei lisanud ühtegi täiendust HX‑i loetelusse kandmise põhjendusele. Seega rehabiliteerib 2014. aasta rakendusotsuse tühistamine HX‑i nii ajal, mil algselt kehtis 2013. aasta otsus selle 2014. aasta rakendusotsusega muudetud redaktsioonis, kui ka ajal, mil kehtis 2013. aasta otsus, mida on 2015. aasta otsusega pikendatud. See kujutab endast sellise mittevaralise kahju hüvitamist, mida HX-ile asjaomaste õigusaktidega tekitati.
58.
Ei ole selge, millise täiendava eelise oleks 2015. aasta otsuse tühistamine võinud HX‑ile pärast selle otsuse kehtivuse lõppemist veel anda, ja ka HX ei esita selle kohta ühtegi uut märkust.
59.
Seega oli HX‑i põhjendatud huvi seoses 2015. aasta otsuse tühistamisega kadunud ja seega tema hagiavalduse muutmise avalduse ese juba Üldkohtu menetluse käigus ära langenud.
VI. Kohtukulud
60.
Euroopa Kohtu kodukorra artikli 138 lõikes 3, mida vastavalt artikli 184 lõikele 1 kohaldatakse apellatsioonkaebuste lahendamisel, on sätestatud, et kui osa nõudeid rahuldatakse ühe poole, osa teise poole kasuks, jäävad kummagi poole kohtukulud tema enda kanda. Kui kohtuasja asjaolud seda õigustavad, võib Euroopa Kohus siiski otsustada, et lisaks enda kohtukulude kandmisele mõistetakse poolelt välja ka osa teise poole kohtukuludest.
61.
Kõigepealt tuleb seoses esimese kohtuastme menetluskuludega märkida, et vaidlustatud kohtuotsus tuleb tühistada ainult osas, milles sellega jäeti vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata avaldus, millega paluti muuta hagiavaldust nii, et see oleks suunatud ka 2015. aasta otsuse vastu. Esimese astme kohtu otsus jääb seega kehtima osas, milles sellega tühistati 2014. aasta rakendusotsus.
62.
Lisaks tuleb märkida, et HX‑i taotlus, millega ta palus tühistada 2015. aasta otsuse, jäi käesoleval juhul küll tulemuseta, kuid kinnitust leiavad tema argumendid osas, milles ta heidab õigesti ette, et põhjused, mille Üldkohus esitas tema hagiavalduse muutmise avalduse läbi vaatamata jätmiseks, rikuvad õigusnormi. Selles osas jääb nõukogu oma argumentidega kaotajaks.
63.
Seetõttu ei ole põhjust tühistada Üldkohtu otsust kohtukulude kandmise kohta, milles määrati kindlaks, et esimese kohtuastme kulud jäävad tervikuna nõukogu kanda.
64.
Mis puudutab apellatsioonimenetluse kulusid, siis tuleb kõigepealt märkida, et HX‑i apellatsioonkaebuse teine väide on tulemuslik, teisest küljest järgib ta selle apellatsioonkaebusega endiselt oma nõuet 2015. aasta otsus tühistada, kuigi tema huvi sellise tühistamise vastu oli juba Üldkohtu menetluse käigus kadunud. HX esitas muu hulgas juba 1. augustil 2016, enne käesolevat apellatsioonkaebuse esitamist, 27. juuli 2016. aasta dokumendiga hagi 2016. aasta otsuse vastu, ( 31 ) millega asendati 2015. aasta otsus ja lisati uusi asjaolusid 2014. aasta rakendusotsuse põhjendusse. ( 32 )
65.
Siiski tuleb märkida ka seda, et nõukogu jäi apellatsioonimenetluses oma argumentidega kaotajaks. Lisaks on võimalik, et nõukogu, kes jättis ilmselt kontrollimata, kas 2015. aasta otsus oli HX‑ile üleüldse nõuetekohaselt kätte toimetatud, kuigi tähtkirja väljastusteadet ei olnud allkirjastanud mitte HX‑i advokaat, vaid kolmas isik, põhjustas olukorra, kus HX ei saanud esitada Üldkohtule hagiavalduse muutmise avaldust juba palju aega enne kohtuistungit. ( 33 )
66.
Seega näib käesoleval juhul õigustatud teha apellatsioonimenetluse kulude kohta otsus, et HX kannab ühe kolmandiku enda kuludest ning nõukogu kannab enda kulud ja kaks kolmandikku HX‑i kuludest.
VII. Ettepanek
67.
Eespool esitatud kaalutlustele tuginedes teen ma Euroopa Kohtule ettepaneku langetada järgmine otsus:
1.
Tühistada Üldkohtu 2. juuni 2016. aasta otsus kohtuasjas HX vs. nõukogu (T‑723/14, EU:T:2016:332) osas, millega jäetakse HX‑i avaldus, millega ta palub hagiavaldust muuta, vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata.
2.
Selle avalduse ese, millega palutakse muuta esimeses kohtuastmes esitatud hagi nii, et sellega taotletakse nõukogu 28. mai 2015. aasta otsuse (ÜVJP) 2015/837, millega muudetakse otsust 2013/255/ÜVJP, mis käsitleb Süüria vastu suunatud piiravaid meetmeid, tühistamist, on ära langenud.
3.
HX kannab ühe kolmandiku enda kuludest apellatsioonimenetluses.
4.
Euroopa Liidu Nõukogu kannab kaks kolmandikku HX‑i kuludest apellatsioonimenetluses ja enda kulud apellatsioonimenetluses.
( 1 ) Algkeel: saksa.
( 2 ) ELT 2015, L 105, lk 1.
( 3 ) Vt kohtuotsus, 28.5.2013, Abdulrahim vs. nõukogu ja komisjon (C‑239/12 P, EU:C:2013:331, punktid 67‐85, eelkõige punkt 72).
( 4 ) Üldkohtu kodukorra 13. juuli 2016. aasta muudatuste artikli 1 punktiga 7, mis jõustus 1. septembril 2016 (ELT 2016, L 217, lk 73), nummerdati artikli 86 lõiked 3‐6 ümber lõigeteks 4‐7 ning uue lõikena 3 lisati tekst, mis puudutab ELTL artikli 270 alusel esitatud kohtuasju liidu ja selle töötajate vahel. See muudatus ei mõjuta käesolevat menetlust.
( 5 ) ELT 2011, L 121, lk 11.
( 6 ) ELT 2011, L 121, lk 1.
( 7 ) ELT 2012, L 16, lk 1.
( 8 ) ELT 2011, L 319, lk 56.
( 9 ) ELT 2012, L 330, lk 21.
( 10 ) ELT 2013, L 147, lk 14.
( 11 ) ELT 2014, L 160, lk 37.
( 12 ) ELT 2014, L 217, lk 49.
( 13 ) ELT 2014, L 217, lk 10.
( 14 ) ELT 2015, L 132, lk 82.
( 15 ) ELT 2016, L 141, lk 125.
( 16 ) Vt HX‑i hagiavaldus Üldkohtus pooleli olevas kohtuasjas T‑408/16, HX vs. nõukogu, esitatud 27. juulil 2016, millega HX palub eelkõige tühistada 2016. aasta otsus.
( 17 ) ELT 2017, L 139, lk 62.
( 18 ) Üldkohtu otsus, 2.6.2016, HX vs. nõukogu (T‑723/14, EU:T:2016:332).
( 19 ) Vt Üldkohtu otsus, 9.9.2010, Al-Aqsa vs. nõukogu (T‑348/07, EU:T:2010:373, punkt 34); see kohtuotsus tühistati apellatsioonimenetluses, seejuures ei seatud siinkohal tsiteeritud seisukohta siiski kahtluse alla.
( 20 ) Vt eespool punktid 24 ja 25.
( 21 ) Vt selle kohta kohtuotsused, 12.11.1969, Stauder (29/69, EU:C:1969:57, punkt 3); 17.7.1997, Ferriere Nord vs. komisjon (C‑219/95 P, EU:C:1997:375, punkt 15) ja 15.10.2015, Grupo Itevelesa jt (C‑168/14, EU:C:2015:685, punkt 42).
( 22 ) Vt nt kohtuotsus, 23.11.2016, Bayer CropScience ja Stichting De Bijenstichting (C‑442/14, EU:C:2016:890, punkt 84).
( 23 ) Vt kohtumäärus, 15.2.2012, Internationaler Hilfsfonds vs. komisjon (C‑208/11 P, EU:C:2012:76, punkt 34 ja seal viidatud kohtupraktika).
( 24 ) Vt eespool punkt 22.
( 25 ) Vt kohtuotsused, 19.10.1995, Rendo jt vs. komisjon (C‑19/93 P, EU:C:1995:339, punkt 13); 7.6.2007, Wunenburger vs. komisjon (C‑362/05 P, EU:C:2007:322, punkt 42) ja 28.5.2013, Abdulrahim vs. nõukogu ja komisjon (C‑239/12 P, EU:C:2013:331, punkt 61).
( 26 ) Vt eespool punkt 12.
( 27 ) Vt eespool punkt 13.
( 28 ) Vt kohtuotsus, 28.5.2013, Abdulrahim vs. nõukogu ja komisjon (C‑239/12 P, EU:C:2013:331, punkt 62 jj ja seal viidatud kohtupraktika).
( 29 ) Vt ibid. (punkt 68 jj).
( 30 ) Vt eespool punkt 13.
( 31 ) Vt eespool punkt 16.
( 32 ) Vt eespool punktid 12, 13 ja 50.
( 33 ) Vt eespool punkt 24.