EUR-Lex -  62016CC0430 - ET

KOHTUJURISTI ETTEPANEK

PAOLO MENGOZZI

esitatud 30. mail 2018 ( 1 )

Kohtuasi C‑430/16 P

Bank Mellat

versus

Euroopa Liidu Nõukogu

Apellatsioonkaebus – Iraani Islamivabariigi suhtes võetud piiravate meetmete tugevdamine – Sektorimeetmed – Vastuvõetavus – Ühise kõikehõlmava tegevuskava jõustumine Euroopa Liidu Üldkohtus poolelioleva menetluse kestel – Mõju põhjendatud huvile apellatsioonkaebuse raames – Mõju põhjendatud huvi püsimisele Üldkohtus – Otsuse tegemise vajaduse äralangemine – ELTL artikkel 275 – Üldkohtu pädevus ühise välis‑ ja julgeolekupoliitika (ÜVJP) alal – Mõiste „füüsiliste või juriidiliste isikute suhtes võetud piiravad meetmed“ – ELTL artikli 263 neljas lõik – Mõiste „rakendusmeetmed“ – ELTL artikkel 215 – Mõiste „vajadus“ – Proportsionaalsuse põhimõte – Liidu õiguse üldpõhimõtted

Sisukord  

I. Vaidluse taust  

II. Menetlus Üldkohtus ja vaidlustatud kohtuotsus  

III. Menetlus Euroopa Kohtus ja poolte nõuded  

IV. Õiguslik analüüs  

A. Esimese võimalusena esitatud apellatsioonkaebuse vastuvõetavuse analüüs  

1. Poolte argumentide kokkuvõte  

2. Õiguslik analüüs  

a. Tegevuskava mõju  

b. Konkreetne hinnang Bank Mellati põhjendatud huvile  

B. Teise võimalusena esitatud kaalutlused Bank Mellati põhjendatud huvi säilimise kohta Üldkohtu menetluse vältel  

C. Kolmanda võimalusena esitatud arutluskäik  

1. Apellatsioonkaebuse neljas ja viies väide, et on rikutud õigusnorme hinnangu andmisel sellele, kas ELTL artikli 263 neljandas lõigus nimetatud tingimused on täidetud, ja Üldkohtu pädevusele  

a. Neljas väide, mille kohaselt on rikutud õigusnorme hinnangu andmisel sellele, kas ELTL artikli 263 neljandas lõigus nimetatud tingimused on täidetud  

1. Vaidlustatud kohtuotsus  

2. Poolte argumentide kokkuvõte  

3. Õiguslik analüüs  

b. Viies väide, et Üldkohtu pädevusele hinnangu andmisel on rikutud õigusnormi  

1. Vaidlustatud kohtuotsus  

2. Poolte argumendid ja analüüs  

2. Apellatsioonkaebuse sisulised väited  

a. Esimene väide, et ELTL artikli 215 lõike 1 tähenduses vajaduse nõude tõlgendamisel ja kohaldamisel on tehtud viga  

b. Teine väide, et proportsionaalsuse põhimõtte kohaldamisel on rikutud õigusnormi  

c. Kolmas väide, et Üldkohus on rikkunud õigusnormi sellega, et otsustas, et vaidlusalune kord on õiguse üldpõhimõtetega kooskõlas  

V. Kohtukulud  

VI. Ettepanek

1.

Käesoleva apellatsioonkaebusega palub Bank Mellat tühistada Euroopa Liidu Üldkohtu 2. juuni 2016. aasta kohtuotsuse Bank Mellat vs. nõukogu ( 2 ) (edaspidi „vaidlustatud kohtuotsus“), millega Üldkohus jättis rahuldamata tühistamishagi, mille ta esitas nõukogu 21. detsembri 2012. aasta määruse (EL) nr 1263/2012, millega muudetakse määrust (EL) nr 267/2012, milles käsitletakse Iraani vastu suunatud piiravaid meetmeid, ( 3 ) artikli 1 punkti 15 peale, ning tema nõude tunnistada mittekohaldatavaks nõukogu 15. oktoobri 2012. aasta otsuse 2012/635/ÜVJP, millega muudetakse otsust 2010/413/ÜVJP, mis käsitleb Iraani vastu suunatud piiravaid meetmeid, ( 4 ) artikli 1 punkt 6.

I. Vaidluse taust

2.

Vaidlustatud kohtuotsuse punktist 1 jj ilmneb, et apellant Bank Mellat on Iraani kommertspank. Individuaalsete piiravate meetmete süsteemi raames, mis on kehtestatud selleks, et avaldada survet Iraani Islamivabariigile, et ta lõpetaks tuumarelvade leviku (edaspidi „tuumarelvade levik“) tõkestamise seisukohast tundliku tuumaenergiaalase tegevuse ja tuumarelvade kandesüsteemide väljatöötamise, kanti apellandi nimi esimest korda 26. juulil 2010 Iraani tuumarelvade levikut toetavate isikute loetellu. ( 5 ) Hiljem toimunud õigusaktide muutmiste tulemusena kanti apellandi nimi uuesti 2010. ja 2012. aasta õigusaktidesse. ( 6 )

3.

Kuna Iraani Islamivabariik ei võtnud läbirääkimiste käigus tõsiseid kohustusi, ( 7 ) pidas Euroopa Liidu Nõukogu vajalikuks võtta otsuse 2012/635 vastuvõtmisega täiendavaid piiravaid meetmeid. Selle otsuse artikli 1 punktiga 6 muudeti otsuse 2010/413 artiklit 10. Ka määrus nr 1263/2012 võeti vastu selles kontekstis ja sellega muudeti määrust nr 267/2012. Eelkõige muudeti määruse nr 1263/2012 artikli 1 punktiga 15 määruse nr 267/2012 artiklit 30 ning lisati artiklid 30a ja 30b. ( 8 ) Vaidlusalust korda võib kirjeldada järgmiselt.

4.

Määruse nr 267/2012 artikli 30 muudetud redaktsioonis on sisuliselt ette nähtud piirangud finantstehingutele ühelt poolt Iraanis asuvate finantseerimis-, krediidi- ja valuutavahetusasutuste ning nende filiaalide või tütarettevõtjate, samuti Iraanis asuvate isikute, üksuste või asutuste poolt kontrollitavate finantseerimis-, krediidi- ja valuutavahetusasutuste ning teiselt poolt Euroopa Liidu finantseerimisasutuste vahel.

5.

Muudetud määruse nr 267/2012 artikli 30 lõike 2 kohaselt võib teha ainult humanitaareesmärkidel tehtavaid ülekandeid, eraisikute rahaülekandeid, konkreetse kaubanduslepingu kohaseid ülekandeid, mis ei ole käesoleva määrusega keelatud, rahvusvahelise õiguse kohaselt puutumatu diplomaatilise või konsulaaresinduse või rahvusvahelise organisatsiooniga seotud ülekandeid, ülekandeid, mis käsitlevad makseid, et rahuldada nõudeid Iraani isiku, üksuse või asutuse poolt või vastu, ning ülekandeid, mis on vajalikud muud liiki lepingutest tulenevate kohustuste täitmiseks.

6.

Muudetud määruse nr 267/2012 artikli 30 lõigetest 3–5 tuleneb, et rahaülekannetele, millele võidakse anda sama artikli lõike 2 kohane luba, kehtib sõltuvalt juhtumist ja ülekande esemest, samuti alates erinevatest ülempiiridest kohustus liikmesriigi pädevat asutust eelnevalt teavitada ja saada sellelt asutuselt eelnev luba.

7.

Muudetud määruse nr 267/2012 artiklis 30a on muu hulgas ette nähtud teatud piirangud rahaülekannetele ühelt poolt Iraani isikute, üksuste või asutuste ja teiselt poolt selliste liidu kodanike vahel, keda ei ole nimetatud sama määruse artiklis 30.

8.

Muudetud määruse nr 267/2012 artikli 30b lõike 1 järgi ei kohaldata sama määruse artiklites 30 ja 30a ette nähtud piiranguid, kui kooskõlas määruse artiklitega 24, 25, 26, 27, 28 või 28a on antud luba.

9.

Muudetud määruse nr 267/2012 artikli 30b lõikest 3 tuleneb, et sama määruse artikli 30 lõike 3 punktide b ja c ning artikli 30a lõike 1 punkti c kohaldamisel annavad pädevad asutused vastavalt nende poolt asjakohasteks peetavatele tingimustele loa, välja arvatud juhul, kui neil on piisavalt põhjust arvata, et rahaliste vahendite ülekandmine, mille jaoks luba taotletakse, võib rikkuda üht või mitut määruses nr 267/2012 sätestatud keeldu või kohustust.

II. Menetlus Üldkohtus ja vaidlustatud kohtuotsus

10.

Üldkohtu kantseleisse 15. märtsil 2013 saabunud hagiavalduses palus apellant tühistada määruse nr 1263/2012 artikli 1 punkt 15 ja tuvastada, et otsuse 2012/635 artikli 1 punkt 6 ei ole tema suhtes kohaldatav.

11.

Enne sisuliste väidete analüüsimist kontrollis Üldkohus omal algatusel, kas ta on pädev tegema otsust nõude kohta tunnistada otsuse 2012/635 artikli 1 punkt 6 mittekohaldatavaks – nõue, mille kohta täpsustas apellant, et seda tuleb tõlgendada ELTL artikli 277 tähenduses õigusvastasuse vastuväitena. Üldkohus leidis, et ta ei ole selles küsimuses pädev. ( 9 ) Seevastu tunnistas ta enda pädevaks tegema otsust määrust nr 1263/2012 puudutavate nõuete kohta. ( 10 )

12.

Nende puhul kontrollis Üldkohus seejärel, kas ELTL artiklis 263 sätestatud tingimused on käsitletaval juhul täidetud. ( 11 ) Kõikide õigusnormide hulgast, mida määruse nr 1263/2012 artikli 1 punktiga 15 määruses nr 267/2012 muudeti või sellesse lisati, leidis Üldkohus, et üksnes muudetud määruse nr 267/2012 artikli 30 lõige 1, artikli 30 lõike 3 punktid a–c ja artikli 30 lõige 5 sisalduvad halduse üldaktis, puudutavad apellanti otseselt ega sisalda rakendusmeetmeid. Ülejäänud osas jättis Üldkohus hagi vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata.

13.

Lõpuks kontrollis Üldkohus, kas apellandil oli hagi esitamise hetkel põhjendatud huvi. ( 12 ) Kuigi viimase suhtes võeti ka individuaalseid piiravaid meetmeid, millega võrreldes ei avaldanud määruse nr 1263/2012 artikli 1 punkt 15 nõukogu sõnul täiendavat õiguslikku toimet, otsustas Üldkohus, et pärast nende individuaalsete piiravate meetmete tühistamist selle tulemusena, et Euroopa Kohus jättis rahuldamata apellatsioonkaebuse kohtuasjas nõukogu vs. Bank Mellat ( 13 ), avaldab määruse nr 1263/2012 artikli 1 punkt 15 apellandile toimet, ning tuvastas, et tal on põhjendatud huvi vaidlustada selle õiguspärasus Üldkohtus eespool kirjeldatud piirides.

14.

Analüüsides seejärel apellandi hagi sisuliselt, võttis Üldkohus seisukoha nelja esitatud väite kohta. Esimese kohaselt puudus vaidlusalusel korral ELTL artiklist 215 lähtudes õiguslik alus, sest ei olnud mingit loogilist seost ühise välis‑ ja julgeolekupoliitika (ÜVJP) eesmärgiga, mida väidetavalt taotleti. Teise järgi puudus vaidlusalusel korral ELTL artiklist 215 lähtudes õiguslik alus seepärast, et see oli taotletava ÜVJP eesmärgi seisukohast ebaproportsionaalne. Kolmanda väite kohaselt oli vaidlusalune kord vastuolus liidu õiguse üldpõhimõtetega ja ELTL artikli 215 lõikega 3, eelkõige proportsionaalsuse, õiguskindluse, omavoli keelu ja võrdse kohtlemise põhimõttega, põhjendamiskohustusega ja nõudega, et iga karistusega peavad kaasnema vajalikud õiguslikud tagatised. Neljanda väite kohaselt rikuti hageja omandiõigust, tema õigust tegeleda majandustegevusega, õigust kapitali vabale liikumisele ning proportsionaalsuse põhimõtet.

15.

Kuna Üldkohus ühegi sisulise väitega ei nõustunud, jättis kohus hagi rahuldamata.

III. Menetlus Euroopa Kohtus ja poolte nõuded

16.

Bank Mellat esitas 2. augustil 2016 vaidlustatud kohtuotsuse peale apellatsioonkaebuse. Ta palub oma nõuetes, et Euroopa Kohus tühistaks vaidlustatud kohtuotsuse, tühistaks määruse nr 1263/2012 artikli 1 punkti 15 tervikuna või osas, milles seda kohaldatakse tema suhtes, tunnistaks otsuse 2012/635 artikli 1 punkti 6 tema suhtes kohaldamatuks ning mõistaks apellatsioonkaebuse ja Üldkohtus toimunud menetlusega seotud kohtukulud välja nõukogult.

17.

Nõukogu palub oma vastuses Euroopa Kohtul jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ning mõista kohtukulud välja Bank Mellatilt. Euroopa Komisjon ning Suurbritannia ja Põhja-Iiri Ühendkuningriik ( 14 ) kui Üldkohtus nõukogu nõuete toetuseks menetlusse astunud menetlusosalised esitavad samad nõuded.

18.

Apellandi, nõukogu, Ühendkuningriigi ja komisjoni suulised seisukohad kuulati ära kohtuistungil, mis toimus Euroopa Kohtus 10. jaanuaril 2018.

IV. Õiguslik analüüs

19.

Apellant põhjendab oma apellatsioonkaebust viie väitega. Esimese kohaselt on ELTL artiklis 215 sätestatud vajaduse nõude tõlgendamisel ja kohaldamisel rikutud õigusnormi. Teise väite järgi on rikutud õigusnormi sellega, et Üldkohus tuvastas ekslikult, et vaidlusalune kord on proportsionaalne. Kolmanda väite kohaselt on rikutud õigusnormi sellega, et Üldkohus otsustas, et vaidlusalune kord on kooskõlas liidu õiguse üldpõhimõtetega. Neljanda väite järgi on rikutud õigusnormi ELTL artikli 263 neljanda lõigu tõlgendamisel sellega, et Üldkohus ei kontrollinud kõikehõlmavalt, kas määruse nr 1263/2012 artikli 1 punkt 15 vastab artiklis 263 sätestatud nõuetele, vaid analüüsis üksikult selle vaidlusaluse korra iga elementi, mida see ellu viia aitab. Viienda väite kohaselt on Üldkohus oma pädevuse hindamisel rikkunud õigusnormi sellega, et ta leidis, et ta ei ole pädev tegema otsust etteheidete kohta, millega kritiseeriti otsuse 2012/635 artikli 1 punkti 6.

20.

Nõukogu väidab, et Bank Mellatil ei ole põhjendatud huvi apellatsioonkaebuse lahenduse vastu, sest vaidlusalune kord „kaotati“ alates 16. jaanuarist 2016 ning seda arvestades tuleks apellatsioonkaebus tunnistada vastuvõetamatuks.

A. Esimese võimalusena esitatud apellatsioonkaebuse vastuvõetavuse analüüs

1.   Poolte argumentide kokkuvõte

21.

Nõukogu vaidleb apellatsioonkaebuse vastuvõetavusele vastu ning väidab, et Bank Mellatil ei ole põhjendatud huvi saavutada vaidlustatud meetmete „kaotamine“ või „tühistamine“, sest neid „ei kohaldata“ apellandi suhtes enam alates 16. jaanuarist 2016 ühise üldise tegevuskava (edaspidi „tegevuskava“) ( 15 ) alusel, mis Iraani Islamivabariigiga sõlmiti. Meenutades kohtuotsust Abdulrahim vs. nõukogu ja komisjon (edaspidi „kohtuotsus Abdulrahim“) ( 16 ) – mille kohta on tal siiski kahtlus, kas see on kohaldatav mitteindividuaalsete piiravate meetmete kontekstis –, väidab nõukogu, et Bank Mellat ei saa saada käesolevast apellatsioonkaebusest mingit kasu, eelkõige seepärast, et vaidlusalune kord on üldine. Ei ole oodata mingit nõukogu käitumise muutust. Mis puudutab võimalikku liidu lepinguvälise vastutuse kohaldamise hagi, siis isegi kui Euroopa Kohus peaks Üldkohtu otsuse tühistama, ei ole liidu õiguse piisavalt selge rikkumise tingimus täidetud juba seetõttu, et viimane leidis, et üldine kord on õiguspärane. Lisaks ei saa Bank Mellat väita, et on kahjustatud tema mainet, ja seda just seepärast, et vaidlustatud kord on üldine, ei ole väidetud, apellant osales tegevuses, mille vastu võideldakse, isiklikult ning Bank Mellati suhtes võeti samal ajal rangemad individuaalsed piiravad meetmed.

22.

Komisjon avaldab sisuliselt kahtlust, kas Bank Mellatil on põhjendatud huvi see apellatsioonkaebus esitada, ning rõhutab, et individuaalsed piiravad meetmed, mis olid tema suhtes võetud kuni Euroopa Kohtu otsuseni kohtuasjas nõukogu vs. Bank Mellat ( 17 ), olid tema suhtes veel rangemad ning üldise korra tühistamine, mida käesoleva apellatsioonkaebuse raames arutatakse, ei mõjuta seega Bank Mellatit nii või teisiti kuidagi. Viimane nõustus muide, et vaidlustatud üldine kord ei avalda tema olukorrale mingit tegelikku mõju. Tema suhtes võetud individuaalsete piiravate meetmete lõplik tühistamine ja üldise korra kaotamine oleks kaotanud igasuguse võimaliku õigusliku toime Bank Mellatile.

23.

Bank Mellat toob aga välja neli eraldi punkti, milles ta võib veel saada kasu, kui üldine kord tühistatakse, hoolimata sellest, et see kaotati alates 16. jaanuarist 2016. Tuginedes kohtuotsusele Abdulrahim ( 18 ), väidab ta esiteks, et see tühistamine võimaldab takistada nõukogul tulevikus samasuguseid õigusakte ellu viimast või vastu võtmast. See on seda olulisem, et üldine kord kaotati ainult ajutiselt. Teiseks võimaldab tühistamise saavutamine Bank Mellatil kaitsta oma võimalusi esitada hiljem kahju hüvitamise nõue. Kolmandaks ei võta üldise korra kehtetuks tunnistamine või lõppemine Bank Mellatilt põhjendatud huvi saavutada õigusvastasuse tuvastamine seetõttu, et see kehtetuks tunnistamine või lõppemine ei ole samastatav tühistamisega. ( 19 ) Neljandaks avaldas üldine kord negatiivset mõju apellandi mainele ja seda seose tõttu, mille nõukogu lõi üldises korras pankade ja tuumarelva leviku vahel, ( 20 ) ning selle korra tühistamise saavutamine oleks teatav mittekorvav kahju hüvitamine kohtuotsuse Abdulrahim ( 21 ) tähenduses. Lisaks kahjustab üldise korra olemasolu tugevasti selle kohtuotsuse väärtust, millega individuaalsed piiravad meetmed tühistati. Bank Mellat väidab ka, et mingi kohtupraktika ei kinnita komisjoni seisukohta, et põhjendatud huvi vaidlustada üldise korra õiguspärasus kaob, kui samal ajal on olemas väidetavalt rangemate individuaalsete piiravate meetmete süsteem.

2.   Õiguslik analüüs

24.

Kohtupraktika kohaselt eeldab põhjendatud huvi, et vaidlustatud akti tühistamine võib iseenesest tekitada õiguslikke tagajärgi ja hagi tulemusel võib selle esitanud pool saada mingit kasu. ( 22 ) Järelikult ei pea hageja selleks, et hagi saaks pidada vastuvõetavaks, mitte ainult olema teatavas konkreetses olukorras selle akti seisukohast, mille ta soovib vaidlustada, vaid selle akti tühistamisel peavad olema tema õiguslikule olukorrale ka positiivsed tagajärjed. Huvi, mis hagejal peab olema, võib iseloomustada majanduslikult, kuid ka huvi või õiguskaitse seisukohast. ( 23 ) Liidu kohtusse pöördumise võimalust õigustab just selline nõue või vajadus. Kui hageja ei saa oma hagi tulemusena, kui see ka vastuvõetavaks tunnistatakse, mitte mingisugust kasu, ei ole kohtusse hagi esitamine põhjendatud.

25.

Põhjendatud huvi, mis on igasuguse hagi esitamise peamine ja esimene tingimus, ( 24 ) peab selle eset arvestades olemas olema hagi esitamise hetkel või vastasel korral on hagi vastuvõetamatu ( 25 ) ning peab sel kuupäeval olema tekkinud ja tegelik ( 26 ). Lisaks peab see kestma kuni kohtuotsuse kuulutamiseni, vastasel korral langeb otsuse tegemise vajadus ära, mis eeldab, et hagi võib – oma tulemuse poolest – tuua selle esitanud poolele kasu. ( 27 ) Apellatsioonkaebuse raames ei ole see teisiti. ( 28 )

26.

Selleks et hinnata Bank Mellati põhjendatud huvi käesoleva apellatsioonkaebuse esitamise ajal, on esiteks vaja hinnata tegevuskava tegelikku mõju vaidlusalustele aktidele, kusjuures arvesse tuleb võtta siiski seda, et igal juhul on Euroopa Kohus juba nõustunud, et hageja põhjendatud huvi ei kao tingimata seetõttu, et akt, mille ta vaidlustas, lakkas menetluse jooksul mõju avaldamast. ( 29 )

27.

Pooltevahelistes aruteludes keskenduti küsimusele, kas Bank Mellat sai tulemuslikult tugineda kohtuotsusest Abdulrahim ( 30 ) tulenevatele juhistele, sest – nagu rõhutas nõukogu – see kohtuotsus tehti siis, kui individuaalsed piiravad meetmed tunnistati Üldkohtus toimunud menetluse jooksul kehtetuks. Käesoleva apellatsioonkaebuse aluseks olevad asjaolud erinevad nimetatud kohtuasjas käsitletud asjaoludest kahel põhjusel. Kõigepealt on vaidlusalune kord üldine kord, mitte piirav meede, mis puudutab Bank Mellatit isiklikult seetõttu, et tema nimi on kantud nende üksuste nimekirja, kelle vahendid tuleb külmutada. Teiseks täpsustati kohtuotsuses Abdulrahim ( 31 ) tingimusi, mis peavad olema täidetud, et hageja põhjendatud huvi säiliks Üldkohtus toimuva menetluse jooksul hoolimata vaidlustatud aktide kehtetuks tunnistamisest, samas kui siin on tegemist küsimusega, kas Bank Mellatil oli põhjendatud huvi apellatsioonkaebuse esitamise hetkel.

28.

Ma ei usu, et põhjendatud huvi tuleks analüüsida erinevalt olenevalt sellest, kas vaidlusalune akt kujutab endast individuaalset piiravat meedet või on osa niisugusest üldisemast piiravate meetmete korrast nagu vaidlusalune kord. Minu arvates loeb ainult see, et hageja võib oma hagist kasu saada. See kasu saamise idee viib mind ka mõttele, et seda, kas apellatsioonkaebuse esitamise hetkel oli olemas põhjendatud huvi, ei tule tingimata hinnata suurema rangusega kui olukorda, milles see huvi kaob Üldkohtu menetluse jooksul. Teiste sõnadega ei peaks Euroopa Kohus üksnes selle põhjal, et akt tunnistati kehtetuks enne apellatsioonkaebuse esitamist, järeldama, et põhjendatud huvi puudub, vaid peaks püüdma välja selgitada, kas hageja võib veel saada oma apellatsioonkaebusest Euroopa Kohtus kasu hoolimata sellest, mis võib mõnikord sarnaneda vaidluse eseme konfiskeerimisele vaidlusaluse akti andnud institutsiooni poolt.

29.

Hoolimata sellest täpsustusest, tuleb nüüd teha kindlaks, missugune on 2016. aasta tegevuskava mõju vaidlusalusele korrale, ja siis kontrollida, kas Bank Mellat võib veel väita, et saab käesolevast apellatsioonkaebusest mingit kasu.

a.   Tegevuskava mõju

30.

Bank Mellati olukord seoses tema suhtes võetud piiravate meetmetega on järgmine: individuaalsed piiravad meetmed tühistati lõplikult, sest Euroopa Kohus jättis rahuldamata nõukogu apellatsioonkaebuse, mille kohta tehti 18. veebruari 2016. aasta kohtuotsus nõukogu vs. Bank Mellat ( 32 ), ning igal juhul ei puuduta need tegevuskava kohaselt apellanti enam alates 16. jaanuarist 2016. Mis puudutab üldist korda, mille õiguspärasuse apellant soovib siin vaidlustada, siis ka seda ei kohaldata Bank Mellati suhtes enam alates 16. jaanuarist 2016. Apellatsioonkaebus esitati aga 2. augustil 2016. Nagu eespool märgitud, ei usu ma aga siiski, et põhjendatud huvi analüüs peab lõppema arutluse selles etapis.

31.

Tegevuskava tegi võimalikuks teatava pinge lõdvenemise Iraani Islamivabariigi ja rahvusvahelise kogukonna suhetes, mis liidu tasandil avaldus kohustuses „tühistada kõik sanktsioonid“ ( 33 ) ja „tuumaenergiaalaste majanduslikud ja finantsilised piiravad meetmed“ ( 34 ) ning „lõpetada kõigi liidu tuumaenergiaalaste majanduslike ja finantssanktsioonide rakendamine“ ( 35 ). Otsuse 2015/1863 artikli 1 punktis 17 otsustati peatada meetmed, mis on selles loetletud. Määruse 2015/1861 artikli 1 punkt 15 viis sõnaselgelt muudetud määruse nr 267/2012 artiklite 30, 30a, 30b, 31 ja 33–35 kaotamiseni. Teiste sõnadega kaotati nõnda üldine kord, mille tühistamist Bank Mellat Üldkohtus nõudis. Otsuse 2016/37 artikli 1 kohaselt muutusid otsus 2015/1863 ja seega ( 36 ) määrus 2015/1861 kohaldatavaks 16. jaanuaril 2016 – kuupäev, mil jõustus kõnesolevate meetmete peatamine ja kaotamine.

32.

Kui aktidega, millega tegevuskava ellu viiakse, on otsustatud kaotada või lõpetada piiravad majandus‑ ja rahandussanktsioonid ja ‑meetmed, ilmneb see, et niisugune otsus on ajutine, selgelt nendest samadest aktidest, sest „[k]ohustus tühistada kõik liidu tuumavaldkonna sanktsioonid kooskõlas ühise laiaulatusliku tegevuskavaga ei piira […] liidu sanktsioonide taaskehtestamist juhul, kui esineb märkimisväärseid puudujääke Iraani-poolsel ühise laiaulatusliku tegevuskava kohaste kohustuste täitmisel“. ( 37 )

33.

Ma ei usu siiski selles olukorras, et hageja põhjendatud huvi tuleb eristada ükskõik missuguse teise hageja põhjendatud huvist nõuda menetluse kestel kehtetuks tunnistatud akti tühistamist. Nõukogu võib vaidlusalused meetmed tõesti „reaktiveerida“, kui suhted Iraani Islamivabariigiga halvenevad: selleks reaktiveerimiseks tuleks siiski minu meelest vastu võtta vähemalt uus õigusakt, mille hageja saaks põhimõtteliselt vaidlustada.

34.

Seega esiteks ei piisa ainuüksi sellest, et üldine kord on kõigest ajutine, et Bank Mellatil võiks olla käesolevas apellatsioonimenetluses põhjendatud huvi. Teisalt aga ei kaota vaidlusaluse korra õigusliku toime lõppemine tingimata Bank Mellati põhjendatud huvi. ( 38 )

b.   Konkreetne hinnang Bank Mellati põhjendatud huvile

35.

Euroopa Kohtu praktikast ilmneb siiski, et hageja põhjendatud huvi säilimist tuleb hinnata konkreetsest üksikjuhtumist lähtuvalt, võttes arvesse eelkõige väidetava õigusvastasuse tagajärgi ja väidetavalt kantud kahju olemust. ( 39 ) Euroopa Kohus on kindlaks teinud mitu juhtumit, mil hagejal võib säilida põhjendatud huvi nõuda akti tühistamist. Näiteks võib hagejal säilida huvi saavutada tema endise olukorra taastamine selleks, et vaidlustatud akti andja teeks tulevikus asjakohased muudatused ja seega saaks vältida vaidlustatud akti väidetava õigusvastasuse kordumise riski ning võib ka säilida huvi tühistamishagi kui võimaliku kahju hüvitamise hagi aluse suhtes. ( 40 )

36.

Nüüd tuleb seega väga konkreetselt kindlaks teha, kas Bank Mellat võib veel – nagu ta kinnitab – tugineda mingit liiki kasule, mida tema apellatsioonkaebus võib talle tuua.

37.

Esiteks isegi eeldusel, et tegevuskava mõju vaidlusalusele korrale on samastatav kehtetuks tunnistamise mõjuga, on Euroopa Kohus alati selgelt sedastanud, et see ei tähenda selle õigusvastasuse tunnistamist ning tekitab ex nunc tagajärje, samas kui tühistamisotsus kõrvaldab seega tühistatud akti tagasiulatuvalt õiguskorrast, nagu poleks seda olnudki. ( 41 ) Siin põrkub Bank Mellati huvi asjaolule, et vaidlusalune kord ei avalda tema olukorrale mõju seetõttu, et see kord vahetas välja varem eksisteerinud individuaalsed piiravad meetmed. Kronoloogiliselt kanti Bank Mellat nendesse loeteludesse 26. juulil 2010 ( 42 ) ning see loeteludesse kandmine tühistati lõplikult 18. veebruaril 2016, isegi kui see ei avaldanud enam mõju alates 16. jaanuarist 2016.

38.

Aktid, mille õigusvastaseks tunnistamist Bank Mellat soovis vaidlustatud kohtuotsuse raames saavutada, hõlmavad aga ajavahemikku 2012. aastast kuni 16. jaanuarini 2016.

39.

Kui individuaalsete piiravate meetmetega hageja vahendid külmutati, siis üldise korra puhul piirduti sellega, et piirati vahendite ülekandeid liidu ja Iraani pankade ja institutsioonide vahel, kehtestades nende suhtes enamasti eelneva teatamise või loa korra. Bank Mellat kui üksus, mille suhtes olid võetud individuaalsed piiravad meetmed, ei saanud aga ühelgi juhul pretendeerida mingile organiseeritud ülekandele vaidlusalustes aktides kirjeldatud tingimustel, sest individuaalsetes meetmetes ette nähtud piirangute erandeid reguleerivad aktid, millega määratakse need meetmed kindlaks ja viiakse ellu. Seega on need märkimisväärsed negatiivsed tagajärjed, mis Bank Mellatile osaks said, selle tulemus, et tema suhtes kohaldati õigusvastaseid individuaalseid piiranguid, ega tulene üldisest korrast, millega minu nägemuse kohaselt apellandi õiguslikku olukorda ei muudetud, sest see kord vahetas ajaliselt individuaalsed piiravad meetmed välja. Bank Mellat näib muide sellega nõustuvat, sest ta möönab, et ta „ei suutnud tõendada, et finantsembargo avaldas konkreetset mõju, sest […] sellel meetmel ei olnud tegelikult mingit mõju, kuna see tunnistati õigusvastaseks“. ( 43 )

40.

Teiseks on niisugustel konkreetsetel asjaoludel Bank Mellati põhjendatud huvi säilimist raske tõendada ka võimaliku rehabiliteerimise või kantud kahju hüvitamisega, mida üldise korra õigusvastaseks tunnistamine võib endast kujutada, ( 44 ) ja seda peamiselt kahel põhjusel.

41.

Esiteks vastupidi Bank Mellati väitele ei heitnud see kord pangale halba valgust, sest selle kohaldamine ei kujuta endast karistust Bank Mellati konkreetselt tuvastatud isikliku käitumise või tuumarelva levikule kaasaaitamise kahtluse eest. Kaldun pigem arvama – nagu arvab ka nõukogu ja nagu otsustas Üldkohus ( 45 ) –, et vaidlusalune kord kehtestati, et ennetada vahendite kasutamist nii, et need kantakse üle niisuguste pankade kaudu nagu apellant, mis võib aidata kaasa tuumarelva levikule, sh nende pankade teadmata. Ma ei arva seega, et vaidlusalune kord võis põhjustada iseenesest mingit sellist kahju Bank Mellati mainele, mida käsitleti kohtuasjas Abdulrahim ( 46 ) ja mille puhul oli väga oluline, et see hüvitataks, kui see esineb.

42.

Teiseks takistab eespool tuvastatu, st asjaolu, et üldine kord ei avalda apellandile mõju, nii või teisiti tuvastamast kahju panga mainele.

43.

Kolmandaks ei arva ma – samuti eelnevate kaalutluste põhjal –, et Euroopa Kohus saaks otsustada, et Bank Mellatil on põhjendatud huvi seetõttu, et üldise korra õigusvastasuse tuvastamine võib anda alust vastutuse kohaldamiseks. Kuigi ma ei saa nõustuda nõukogu argumendiga, et ainuüksi asjaolust, et on olemas vaidlustatud kohtuotsus, millega Üldkohus jättis rahuldamata hagi, mille apellant vaidlusaluste aktide peale esitas, piisab selle tuvastamiseks, et tingimus, mis peab olema täidetud liidu lepinguvälise vastutuse kohaldamiseks, st et esineb liidu õiguse piisavalt selge rikkumine, on siin nii või teisiti täitmata, tuleb siiski tõdeda, et kuna vaidlusalused aktid ei avalda apellandile õiguslikku toimet, ei saa võimalused, et vastutuse kohaldamise nõue annab tulemusi, kujutada endast „kasu“, mida pank võiks saada, Euroopa Kohtu põhjendatud huvi käsitleva kohtupraktika tähenduses.

44.

Neljandaks jääb veel viimane võimalus, st võimalus, et Bank Mellati põhjendatud huvi säilimine tuleb tuvastada selleks, et sundida nõukogu tegema asjakohaseid muudatusi ja vältida nii vaidlusaluste aktide väidetava õigusvastasuse kordumise ohtu. ( 47 ) See võimalus – mida Euroopa Kohus on tunnistanud – on minu arvates sõnastatud liiga laialt. Igal poolel on objektiivselt huvi selle vastu, et õigusvastasus ei korduks, ning see mittekordumine kujutab endast kasu, mida saadakse ja mis võib esineda ükskõik missugusel juhul. Selle võimaluse nii lai tõlgendus viib aga Euroopa Kohtu ajapikku selleni, et vaidluse eseme kaotamisel ei ole enam mingit mõju menetlusele. Sel põhjusel tulebki apellandilt nõuda, et ta täpselt tõendaks väidetava õigusvastasuse kordumise ohtu. Minu meelest ei ole kordumise ohu tingimus enam täidetud seetõttu, et vaidlusaluse korra elluviimine ei kahjustanud Bank Mellati õigusi. Kuna Iraani Islamivabariigi suhtes võetud piiravad meetmed kaotati ajutiselt, on tõesti oht, et need meetmed võetakse uuesti, nagu väidab hageja. Nende meetmete reaktiveerimisel oleks siiski alles esimest korda konkreetseid tagajärgi Bank Mellatile.

45.

Kõikidel nendel põhjustel järeldan esimese võimalusena, et tuleb tuvastada, et apellandil puudub põhjendatud huvi esitada apellatsioonkaebus ja et see tuleb vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata jätta. Selles olukorras on järgnev arutluskäik esitatud teise võimalusena ja on paratamatult veidi lühem.

B. Teise võimalusena esitatud kaalutlused Bank Mellati põhjendatud huvi säilimise kohta Üldkohtu menetluse vältel

46.

Kui tuvastasin, et Bank Mellatil puudub käesolevas apellatsioonimenetluses põhjendatud huvi, võib küsimus, kas tal säilib Üldkohtule esitatud tühistamishagi raames põhjendatud huvi, tekkida juhul, kui Euroopa Kohus ei peaks minu seisukohaga nõustuma.

47.

Selles küsimuses meenutan, et on üllatav, et kuigi Üldkohtu otsus kannab 2. juuni 2016. aasta kuupäeva, selles on mainitud Euroopa Kohtu 18. veebruaril 2016 tehtud kohtuotsust, millega jäetakse hagejat puudutavate individuaalsete piiravate meetmete tühistamine muutmata ( 48 ), ja see sisaldab konkreetset arutluskäiku küsimuses, kas apellandil oli hagi esitamise hetkeks säilinud põhjendatud huvi, ( 49 ) ei maininud Üldkohus absoluutselt tegevuskava, mis avaldas täit mõju juba alates 16. jaanuarist 2016.

48.

Asjaolu, et selle kava mõju ei võetud arvesse, koos väitega, et apellandi suhtes kohaldatakse tõesti alates 18. veebruarist 2016 vaidlusalust korda, ( 50 ) muudavad vääraks Üldkohtu arutluskäigu, mis puudutab apellandi põhjendatud huvi, mille puhul peab Üldkohus kontrollima – vajaduse korral omal algatusel – mitte üksnes seda, kas see oli olemas hagi esitamise hetkel, vaid ka seda, kas see säilis kogu menetluse vältel.

49.

Ainult vastuseks Euroopa Kohtu suuliselt vastatavale küsimusele võtsid pooled lõpuks seisukoha selle kohta, kas Üldkohus ei arvestanud mõju, mida tegevuskava avaldas Bank Mellati põhjendatud huvile Üldkohtus toimuva menetluse raames. Sisuliselt võib öelda, et kui nad leiavad kõik üksmeelselt, et Üldkohus ei võtnud tõesti seda mõju arvesse, või kahtlevad, kas ta tegi seda, siis Bank Mellat on ainus, kes väidab, et põhimõtete kohaselt, mille Euroopa Kohus sedastas kohtuotsuses Abdulrahim ( 51 ), oleks Üldkohus pidanud igal juhul tuvastama, et Bank Mellati põhjendatud huvi selles kohtus säilis kasu tõttu, mida ta võis veel oma hagist saada. Bank Mellati sõnul tõi individuaalsete piiravate meetmete ex tunc tühistamine kaasa selle, et tema suhtes kohaldati üldist korda alates selle jõustumisest.

50.

Sama arutluskäigu tõttu, mille ma esitasin, hinnates küsimust, kas Bank Mellatil oli apellatsioonkaebuse esitamise hetkel põhjendatud huvi, tõden, et see huvi kadus Üldkohtus menetluse kestel, sest tegevuskava ja asjaolu, et ajaliselt tuli individuaalse korra asemele üldine kord, koostoimes asjaoluga, et vaidlusalune kord ei avaldanud apellandi olukorrale tegelikult mõju, ei võimalda võtta seisukohta, et Bank Mellat võis saada Üldkohtule esitatud hagist mingit kasu.

51.

Seega on vaidlustatud kohtuotsusega rikutud õigusnormi ka selle punktis 77, sest Üldkohus eksis, kui järeldas, et „olukord, kui käesolevas kohtuasjas tuvastataks, et hagejal puudub vaidlustatud määruse artikli 1 punkti 15 suhtes põhjendatud huvi, [tooks] endaga kaasa selle, et rikutakse tema õigust tõhusale kohtulikule kaitsele, kuna pärast teda puudutavate individuaalsete piiravate meetmete lõplikku kadumist kehtivad tema suhtes vaidlusalusest korrast tulenevad tagajärjed, kuid tal ei ole hagi esitamise tähtaja möödumise tõttu võimalik nõuda vaidlustatud määruse artikli 1 punkti 15 tühistamist“. Vastupidi Üldkohtu seisukohale ei saanud selle artikli tühistamine tuua Bank Mellatile kaasa õiguslikke tagajärgi. ( 52 )

52.

Seega eeldusel, et Euroopa Kohus leiab apellatsioonkaebuse olevat vastuvõetav, peaks ta vaidlustatud kohtuotsust kritiseerima õigusnormi tõsise rikkumise tõttu, mis on tehtud hinnangu andmisel küsimuses, kas Bank Mellatil oli pärast tegevuskava jõustumist põhjendatud huvi, ning võtma vastavalt käesoleva ettepaneku punktis 24 meenutatud kohtupraktikale ise seisukoha, et apellandi tühistamishagi kohta otsuse tegemise vajadus on ära langenud.

C. Kolmanda võimalusena esitatud arutluskäik

1.   Apellatsioonkaebuse neljas ja viies väide, et on rikutud õigusnorme hinnangu andmisel sellele, kas ELTL artikli 263 neljandas lõigus nimetatud tingimused on täidetud, ja Üldkohtu pädevusele

a.   Neljas väide, mille kohaselt on rikutud õigusnorme hinnangu andmisel sellele, kas ELTL artikli 263 neljandas lõigus nimetatud tingimused on täidetud

1. Vaidlustatud kohtuotsus

53.

Vaidlustatud kohtuotsuse punktis 44 jj kontrollis Üldkohus, kas ELTL artikli 263 neljanda lõiguga kehtestatud tingimused on Bank Mellati puhul täidetud, et tema hagi võiks tunnistada vastuvõetavaks. Olles kvalifitseerunud määruse nr 1263/2012 artikli 1 punkti 15 halduse üldaktiks, ( 53 ) tõi Üldkohus ELTL artikli 263 neljanda lõigu nõuded esile niisugustena, nagu neid on täpsustatud kohtupraktikas. Ta meenutas, et niisuguse akti peale esitatud hagi oleks vastuvõetav, kui oleks tõendatud, et see puudutab Bank Mellatit isiklikult, ilma et akti adressaatidele, kes peavad seda ellu viima, oleks jäetud mingit kaalutlusõigust. ( 54 ) Lisaks ei tohi halduse üldakt, mis avaldab füüsilise või juriidilise isiku õiguslikule olukorrale otsest mõju, selleks, et seda saaks liidu kohtus vaidlustada, sisaldada rakendusmeetmeid. ( 55 )

54.

Olles meenutanud, missugune analüüs tuleb läbi viia, arutas Üldkohus eraldi määruse nr 1263/2012 artikli 1 punktis 15 sätestatut. Ta otsustas kõigepealt, et muudetud määruse nr 267/2012 artikkel 30a ei puuduta otseselt Bank Mellatit kui Iraanis asuvat rahandusasutust ning et tema hagi tuleb seda sätet puudutavas osas tunnistada vastuvõetamatuks. ( 56 ) Seejärel leidis ta, et muudetud määruse nr 267/2012 artikli 30b lõike 3 esimese lõiguga on riigisisestele ametiasutustele, kellele esitatakse maksekorraldus, antud kaalutlusõigus selle kindlaks tegemisel, kas kavandatav ülekanne kätkeb endas kõnesoleva määruse muude sätete rikkumise ohtu, ning Bank Mellat ei saanud seega väita, et selle artikli 30b lõike 3 esimene lõik – mis sisaldab pealegi rakendusmeetmeid – puudutab teda otseselt. Bank Mellati hagi leiti seega olevat vastuvõetamatu muudetud määruse nr 267/2012 artikli 30b lõike 3 esimest lõiku puudutavas osas. ( 57 )

55.

Seejärel otsustas Üldkohus, et määruse nr 1263/2012 artikli 1 punkt 15 puudutab Bank Mellatit otseselt, ilma et see sisaldaks rakendusmeetmeid, veel kolmes osas: muudetud määruse nr 267/2012 artikli 30 lõige 1 (milles on sätestatud keeld teha ülekandeid ilma loa võimaluseta), artikli 30 lõike 3 punkt a koostoimes artikli 30 lõikega 5 (milles on teatavate ülekande puhuks ette nähtud eelneva teatamise kohustus, mille puhul ei nõuta riigisiseste ametiasutuste hinnangut) ning artikli 30 lõike 3 punktid b ja c koostoimes artikli 30 lõikega 5 (milles on sätestatud kohustus – mille puhul ei nõuta riigisiseste ametiasutuste hinnangut ja mis ei sisalda rakendusmeetmeid – algatada loamenetlus ülekannete puhul, mis ületavad teatava ülempiiri). ( 58 )

56.

Üldkohus otsustas seega, et Bank Mellati hagi on vastuvõetav osas, milles see on esitatud kolme eelmises punktis nimetatud õigusnormi peale. ( 59 )

2. Poolte argumentide kokkuvõte

57.

Bank Mellat heidab Üldkohtule sisuliselt ette, et viimane ei andnud õiget hinnangut küsimuses, kas muudetud määruse nr 267/2012 artikkel 30a puudutab teda otseselt ELTL artikli 263 neljanda lõigu tähenduses. Ta väidab, et Üldkohus ei oleks tohtinud käsitleda seda õigusnormi selle tingimuse seisukohast eraldi, sest teda puudutab otseselt vaidlusalune kord tervikuna. Analüüsides selle määruse artiklit 30a koostoimes artikliga 30, oleks Üldkohus pidanud leidma, et artikkel 30a täiendab artiklit 30 ning et tegemist on teineteist täiendavate sätetega. Igal juhul oleks määruse nr 267/2012 artikli 30a analüüs ka eraldi pidanud viima järelduseni, et see säte puudutab Bank Mellatit otseselt.

58.

Bank Mellat vaidleb vastu ka analüüsile, mille tulemusena otsustas Üldkohus, et hagi on vastuvõetamatu osas, milles see on suunatud muudetud määruse nr 267/2012 artikli 30a lõike 3 esimese lõigu vastu. See säte puudutab Bank Mellatit otseselt, sest kujutab endast määruse nr 1263/2012 artikli 1 punktiga 15 ellu viidud üldise korra põhisätet kontekstis, millesse see tuleks asetada, ning kuna annab riigisisestele ametiasutustele õiguse tehingud keelata, mis õõnestab panga ärilist seisundit. Nendel ametiasutustel ei ole kaalutlusõigust selle sätte kohaselt, mida tuleb ellu viia automaatselt, sest võimalikku antud kaalutlusõigust saab kasutada alles hilisemas etapis. Muudetud määruse nr 267/2012 artikli 30a lõike 3 esimene lõik ei sisalda rakendusmeetmeid, sest annab riigisisestele ametiasutustele kaalutlusõiguse otsekohe ja automaatselt ning avaldab nii õiguslikku toimet ilma, et neil oleks tarvis anda vaheakt. Bank Mellat meenutab, et ta ei tohiks olla olukorras, kus teatava õigusnormi vaidlustamiseks ja kohtusse pöördumiseks on ta sunnitud õigust rikkuma.

59.

Teise võimalusena väidab Bank Mellat, et ta kinnitas Üldkohtus, et üldine kord puudutab teda kui selles korras silmas peetud teatavasse kategooriasse kuuluvat isikut individuaalselt – mida Üldkohus ei analüüsinud ega lükanud vähemalt kaudselt tagasi.

60.

Lõpuks väidab Bank Mellat, et õigusnormide eraldi analüüsimine, mida Üldkohus tegi, muutis tema analüüsi vääraks, mis puudutab ELTL artikli 263 neljandas lõigus sätestatud tingimusi, ning piiras kohtu analüüsi nii, et kontrolliti ainult mõnda sätet. Kuigi Üldkohus võis käsitleda üldise korra erinevaid koostisosi eraldi, oleks ta pidanud võtma seisukoha, et need kattuvad ning et neid ei ole võimalik tühistamise korral üksteisest lahutada.

61.

Nõukogu, komisjon ja Ühendkuningriik arvavad, et Üldkohtu analüüsiga, milles on käsitletud ELTL artikli 263 neljandas lõigus nimetatud tingimuste täidetust, ei ole rikutud õigusnormi, mis puudutab muudetud määruse nr 267/2012 artiklit 30a ja artikli 30b lõiget 3. Ühendkuningriik leiab omalt poolt ja vastuseks Euroopa Kohtu küsimusele siiski, et Üldkohus oleks pidanud asuma esiteks seisukohale, et Bank Mellati hagi on esitatud seadusandliku akti, mitte halduse üldakti peale, ning teiseks, et see hagi on tervikuna vastuvõetamatu ka osas, milles see on suunatud määruse nr 1263/2012 artikli 1 punktis 15 toodud üldise korra muude koostisosade vastu, kuivõrd Bank Mellatil puudub otsene ja isiklik huvi.

3. Õiguslik analüüs

62.

Esimese võimalusena märgin, et apellant ei ole vastu vaielnud määruse nr 1263/2012 kvalifitseerimisele Üldkohtu poolt „halduse üldaktiks“ ELTL artikli 263 neljanda lõigu tähenduses. ( 60 ) Selle küsimuse juurde ei ole seega vaja tagasi tulla ja järgmises analüüsis on lähtutud eeldusest, et tegemist on halduse üldaktiga.

63.

Niisuguse akti puhul peab ELTL artikli 263 neljanda lõigu järgi olema täidetud kaks tingimust, et tühistamishagi oleks vastuvõetav: vaidlustatud akt peab puudutama hagejat otseselt ega tohi sisaldada rakendusmeetmeid.

64.

Pooled arutasid võimalust analüüsida seda, kas need kaks tingimust on täidetud, vaidlusaluse korra erinevaid koostisosasid lahutades, mitte neid koos käsitledes, nagu tuleb teha Bank Mellati arvates. Meenutan, et tema Üldkohtule esitatud hagi eripära oli see, et ta vaidlustas vormiliselt ainult ühe sätte – määruse nr 1263/2012 artikli 1 punkti 15 –, mis ise sisaldas kolme artiklit, mis koosnesid vastavalt kuuest, kolmest ja viiest lõigust ja paljudest alajaotistest. Minu meelest õigustavad need tingimused täielikult Üldkohtu analüüsimeetodit, nagu ma oma analüüsiga tõendan.

65.

Näib, et Üldkohtu arutluskäiguga, mis käsitleb muudetud määruse nr 267/2012 artiklit 30a, ei ole rikutud ühtegi õigusnormi. Selles artiklis on sõnaselgelt ette nähtud, et see reguleerib olukordi, mis ei kuulu selle määruse artikli 30 – eelkõige isikulisse – kohaldamisalasse. ( 61 ) On aga selge, et muudetud määruse nr 267/2012 artikli 30 lõike 1 punktis a nimetatud vahendite ülekannete üldine keeld oli adresseeritud Bank Mellatile, kelle asukoht oli Iraanis, ning et sama määruse artiklis 30a sätestatud meetmed ei olnud seega talle adresseeritud. Poolel, kes ei kuulu teatava sätte kohaldamisalasse, on raske tõendada, et see teda isiklikult puudutab ELTL artikli 263 neljanda lõigu tähenduses. Bank Mellati argument, et Üldkohus oleks pidanud seda tingimust käsitlema nii, et võtab arvesse määruse nr 1263/2012 artikli 1 punktis 15 sätestatud õigusnorme, ei saa nii või teisiti anda tulemusi, sest muudetud määruse nr 267/2012 artikkel 30a tema õiguslikku olukorda ei mõjuta.

66.

Muudetud määruse nr 267/2012 artikli 30b lõike 3 esimene lõik täpsustab sama määruse artiklis 30 sätestatud üldnormi, ( 62 ) st põhimõttelise vahendite ülekandmise keelu koos eranditega – millest tuleb eelnevalt teada anda või milleks on vaja eelnevat luba – konkreetse elluviimise tingimusi. Selles on ette nähtud, et „liikmesriikide pädevad asutused [annavad] vastavalt tingimustele, mida nad asjakohaseks peavad, loa, välja arvatud juhul, kui neil on piisavalt põhjust arvata, et rahaliste vahendite ülekanne, mille jaoks luba taotletakse, võib rikkuda üht või mitut [muudetud määruses nr 267/2012] sätestatud keeldu või kohustust“. Seega on muudetud määruse nr 267/2012 artikli 30b lõike 3 esimese lõigu kohaselt kavandatavateks ülekanneteks kõikidel juhtudel tarvis luba, mille riigisisesed ametiasutused annavad välja automaatselt, kui ei kahtlustata vaidlusaluse korraga kehtestatud õigusnormide eiramist, ja vastasel korral keelduvad need ametiasutused oma kaalutlusõigust kasutades luba andmast.

67.

Seoses ELTL artikli 263 neljandas lõigus sätestatud tingimusega – mille kohaselt peab akt, mille hageja soovib vaidlustada, teda isiklikult puudutama – näib mulle seetõttu, et need täiendavad üksteist, esiteks võimatu otsustada, et see on täidetud seoses üldise õigusnormiga – st seoses muudetud määruse nr 267/2012 artikliga 30 –, mitte seoses sättega, millega on kindlaks määratud konkreetne kord – st seoses selle määruse artikli 30b lõike 3 esimese lõiguga. Lisan niisiis, et ma kahtlen veidi seisukohas, mille Üldkohus selles küsimuses võttis ja mille puhul näib mulle, et kaks ometi nii erinevat tingimust on üheks kokku pandud, leides, et kuna muudetud määruse nr 267/2012 artikli 30b lõike 3 esimese lõigu kohaselt oli vaja riigisiseste ametiasutuste otsuseid, ei saanud akt apellanti otseselt puudutada ELTL artikli 263 neljanda lõigu tähenduses.

68.

Kuigi see on nii, võib see järjekordne õigusnormi rikkumine olla tagajärgedeta, kui leiab siiski kinnitust, et muudetud määruse nr 267/2012 artikli 30b lõike 3 esimene lõik on õigusnorm, mis sisaldab rakendusmeetmeid. Nüüd analüüsin seega ELTL artikli 263 neljanda lõigu lõpus sätestatud teist tingimust.

69.

Euroopa Kohtu praeguseks väljakujunenud praktika – mida viimati on meenutatud kohtuotsustes Industrias Quimicas del Vallés vs. komisjon ( 63 ) ja European Union Copper Task Force vs. komisjon ( 64 ) – nõuab sisuliselt, et väljendit „mis ei sisalda rakendusmeetmeid“ tõlgendataks, lähtudes ELTL artikli 263 neljanda lõigu eesmärgist, milleks on vältida, et eraõiguslik isik on sunnitud kohtusse pöördumiseks õigust rikkuma. Kui halduse üldakt sisaldab rakendusmeetmeid, tagatakse liidu õiguskorra järgimise kohtulik kontroll olenemata sellest, kas need meetmed on võtnud liit või liikmesriigid, ning õigussubjekte kaitseb siis asjaomase akti kohaldamise eest võimalus vaidlustada rakendusmeetmed, mida see akt sisaldab. Kui akti niisugune elluviimine on liikmesriikide ülesanne, saavad õigussubjektid riigisisestes kohtutes väita, et tegemist on individuaalmeetmega, ning nõuda nendelt, et nad esitaksid ELTL artikli 267 alusel Euroopa Kohtule eelotsuse küsimused. Seega selle hindamisel, kas halduse üldakt sisaldab rakendusmeetmeid, tuleb võtta arvesse selle isiku seisundit, kes tugineb ELTL artikli 263 neljanda lõigu alusel oma õigusele esitada hagi. Lisaks tuleb lähtuda ainult hagi esemest ja küsimus, kas need meetmed on automaatsed või mitte, ei ole asjakohane.

70.

Seda kohtupraktikat arvestades kaldun arvama, et kui selle viimase tingimuse tõlgendamisel, mis peab olema ELTL artikli 263 neljanda lõigu kohaselt täidetud, tuleb lähtuda vajadusest tagada Bank Mellatile tõhus kohtulik kaitse, näib järeldus, millele Üldkohus jõudis, kui rõhutas, et riigisisesed ametiasutused peavad tegema otsuse, millega nad lubavad või siis keelavad kavandatava ülekande, mõistliku järeldusena, sest niisugusel juhul oleksid hagejal olnud kõik võimalused vaidlustada riigisiseses kohtus riigisisene kavandatava ülekande keelamise otsus, ilma et ta oleks pidanud ise liidu õigust rikkuma.

71.

Niisuguse järelduse kinnitamine, et hagi tuleb tunnistada vastuvõetamatuks osas, milles see oli suunatud määruse nr 267/2012 artikli 30b lõike 3 esimese lõigu vastu, näitab, et Üldkohus toimis rahuldavalt, kui käsitles iga sätet ELTL artikli 263 neljanda lõigu seisukohast eraldi. Kui ta oleks pidanud küsimuses, kas selles artiklis sätestatud tingimused on täidetud, võtma seisukoha määruse nr 1263/2012 artikli 1 punkti 15 puhul tervikuna, siis mida oleks tulnud pidada kõige olulisemaks: kas asjaolu, et Bank Mellati hagi vastab muudetud määruse nr 267/2012 artiklit 30 arvestades ilmselgelt nendele tingimustele, või vastupidi, ta oleks pidanud leidma, et terve hagi on vastuvõetamatu kahe sellest seisukohast problemaatilise õigusnormi tõttu, millest üks ei puuduta hagejat otseselt (selle määruse artikkel 30a), teine sisaldab rakendusmeetmeid (selle määruse artikli 30b lõike 3 esimene lõik)? Sellele küsimusele on üsna raske vastata ning lähenemine, mille Üldkohus lõpuks valis, on mõõdukas, sest samal ajal järgiti täielikult Bank Mellati hagi esitamise õigust, tagades ELTL artikli 263 neljandas lõigus nimetatud tingimuste loogilise kohaldamise. ( 65 )

72.

Seega tuleb neljas väide põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

b.   Viies väide, et Üldkohtu pädevusele hinnangu andmisel on rikutud õigusnormi

1. Vaidlustatud kohtuotsus

73.

Vaidlustatud kohtuotsuse punktis 25 jj analüüsis Üldkohus omaenda pädevust võtta seisukoht Bank Mellati kolmanda nõude kohta tunnistada otsuse 2012/635 artikli 1 punkt 6 tema suhtes kohaldamatuks. ( 66 ) Meenutanud ELTL artikli 263 neljanda lõigu, artikli 275 ja artikli 277 sõnastust, leidis Üldkohus, et otsuse 2012/635 artikli 1 punkt 6 on ÜVJP‑ga seotud säte ELTL artikli 275 tähenduses. ( 67 ) Ta meenutas, et ELTL artiklis 275 sätestatud normi, millega nähakse ette Euroopa Kohtu pädevuse erand, tuleb sellisena tõlgendada kitsalt. Seejärel otsustas ta, et otsuse 2012/635 artikli 1 punktis 6 ette nähtud meetmed on üldised meetmed, mille kohaldamisala on kindlaks määratud objektiivsetele kriteeriumidega, mitte viitega füüsilistele või juriidilistele isikutele, ning seega ei ole tegemist otsusega, milles on sätestatud piiravad meetmed niisuguste isikute suhtes ELTL artikli 275 teise lõigu tähenduses. ( 68 ) Siis meenutas ta, et hageja oli õigusvastasuse väite esitanud tühistamishagis määruse nr 1263/2012 artikli 1 punkti 15 peale, mille eesmärk on viia EL toimimise lepingu valdkonnas ellu otsuse 2012/635 artikli 1 punkt 6. ( 69 ) Seepärast ei kujuta selle artikli 1 punkt 15 Üldkohtu arvates endast ELTL artikli 275 teise lõigu tähenduses otsust, millega nähakse ette piiravad meetmed füüsiliste või juriidiliste isikute vastu, sest see säte on kohaldatav objektiivselt määratletud olukordadele ning loob õiguslikke tagajärgi üldiselt ja abstraktselt määratletud isikute rühmadele ning sätte rakendamine ei eelda, et nõukogu hindaks konkreetse asutusega seotud asjaolusid. ( 70 ) Järelikult ei esitatud otsuse 2012/635 artikli 1 punkti 6 puudutavat õigusvastasuse väidet niisuguse tühistamishagi põhjendamisel, mis on suunatud otsuse vastu, milles nähti ette piiravad meetmed ELTL artikli 275 teise lõigu tähenduses. ( 71 ) Seda arvestades tunnistas Üldkohus, et ta ei ole pädev võtma seisukohta otsuse 2012/635 artikli 1 punkt 6 õigusvastasuse väite kohta. ( 72 ) Ta jätkas siiski nii, et otsustas, et ELTL artiklis 275 ette nähtud erandit liidu kohtu alluvusest ei saa tõlgendada nii, et erand ulatuks kuni selleni, et ELTL artikli 215 alusel vastu võetud akti – nagu määruse nr 1263/2012 artikli 1 punkt 15, mis ei puuduta ÜVJP‑d – õiguspärasuse kontrollimine jääks välja üksnes põhjusel, et nimetatud akti nõuetekohane vastuvõtmine eeldab, et eelnevalt on vastu võetud ÜVJP‑d puudutav otsus. Üldkohus leidis seega, et ta on pädev võtma seisukohta Bank Mellati esimese ja teise nõude kohta, mis puudutasid seda sätet. ( 73 )

2. Poolte argumendid ja analüüs

74.

Bank Mellat heidab Üldkohtule sisuliselt ette liiga formalistlikku ja kitsast lähenemist oma pädevusele, mis ei sobi kokku tõhusa kohtuliku kaitse süsteemi eesmärgiga. Kuna Bank Mellat väidab, et vaidlusalune kord puudutab teda otseselt, ilma et selleks oleks vaja rakendusmeetmeid, on meetmete individuaalne laad ELTL artikli 275 tähenduses kinnitust leidnud, seda enam, et tegemist on tõesti meetmetega, mis võeti juriidiliste isikute suhtes, kelle hulka apellant kuulub. Bank Mellat väidab ka, et otsuse 2012/635 artikli 1 punktis 6 on endas ette nähtud niisugused meetmed, millest piisab, et Üldkohus oleks pädev võtma seisukohta hageja esitatud õigusvastasuse väite kohta. Teise võimalusena väidab Bank Mellat, et määruse nr 1263/2012 artikli 1 punkt 15 kujutab endast selgelt piiravat meedet, et selle artikli õiguspärasuse võib vaidlustada ning et ELTL artikli 277 alusel tuleks tunnistada õigust esitada vastuhagi otsuse 2012/635 artikli 1 punkti 6 peale, sest nende kahe vaidlusaluse õigusnormi vahel on otsene õiguslik seos.

75.

Nõukogu, komisjon ja Ühendkuningriik leiavad, et see väide tuleb põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

76.

Otsuse 2012/635 õiguslik alus on ELL artikkel 29 – üks sätetest, mis paikneb ELL V jaotise 2. peatükis. Seda arvestades näib viidatud õigusnorm tõesti kuuluvat ELTL artikli 275 esimeses lõigus nimetatud erandi kohaldamisalasse ning seega ei ole liidu kohus a priori pädev võtma seisukohta, kas see otsus on õiguspärane või kehtiv. ELTL artikli 275 teises lõigus on sellegipoolest ette nähtud, et liidu kohus on siiski pädev kontrollima „füüsiliste või juriidiliste isikute suhtes nõukogu poolt Euroopa Liidu lepingu V jaotise 2. peatüki alusel vastuvõetud piiravaid meetmeid sätestavate otsuste“ seaduslikkust. Bank Mellat väidab, et otsuse 2012/635 artikli 1 punktis 6 on sätestatud just niisugused meetmed ning et Üldkohus oleks seega pidanud tunnistama end pädevaks tegema otsust õigusvastasuse väite kohta, mille ta selles kohtus esitas.

77.

See, kuidas Bank Mellat soovitab Euroopa Kohtul selle artikli 275 teist lõiku tõlgendada, näib võtvat sellelt õigusnormilt mõtte. On ilmne, et ELTL artikli 275 teist lõiku kui sätet, millega nähakse ette liidu kohtu alluvuse erand, tuleb tõlgendada kitsalt – mida Üldkohus ka muide meenutas. Avaldades arvamust, et otsuse 2012/635 artikli 1 punkt 6 kujutab endast füüsiliste või juriidiliste isikute suhtes vastu võetud piiravaid meetmeid sätestavat otsust ELTL artikli 275 teise lõigu tähenduses, kitsendab Bank Mellat märgatavalt selle artikli esimeses lõigus ette nähtud erandi ulatust. Seda, kui erinevad on laadilt meetmed, mis võeti individuaalselt Bank Mellati suhtes ja mille kohta tehti Euroopa Kohtu 18. veebruari 2016. aasta kohtuotsus ( 74 ), ning meetmed, millega on tegemist käesoleva apellatsioonkaebuse raames, näitab väga hästi, millist vahet tuleb teha ELTL artikli 275 teise lõigu kohaldamisel. Teiste sõnadega ei ole liidu kohus pädev, kui tegemist on piiravate meetmetega selle termini tavatähenduses. On veel vaja, et need meetmed oleksid individuaalsed.

78.

Niisugust lähenemist kinnitas Euroopa Kohus esimest korda oma kohtuotsuses Gbagbo jt vs. nõukogu ( 75 ), milles ta otsustas, et „mis puudutab [ÜVJP‑ga] seotud sätete alusel vastu võetud akte […], siis avab just nende aktide üksikakti olemus vastavalt ELTL artikli 275 teisele lõigule ja ELTL artikli 263 neljandale lõigule õiguse pöörduda nendega seoses liidu kohtusse“.

79.

Seda erinevust võib veel illustreerida, kui võrrelda otsuse 2012/635 sätteid. Selle otsuse artikli 1 punkti 6 eesmärk on omakorda ellu viia niisuguste piiravate meetmete üldine kord, mida selles kirjeldatud tingimustel vahet tegemata kohaldatakse Iraanis asuvate pankade suhtes üldise kriteeriumi põhjal ja ilma, et nende pankade kohta oleks üldse väidetud, et need osalevad tuumarelva levikut soodustavas tegevuses. See artikkel kuulub ELTL artikli 275 esimese lõigu erandi alla. Seevastu otsuse 2012/635 artikkel 2, millega täiendati tuuma- või ballistiliste rakettide alastes programmides osalevate isikute ja üksuste ning Iraani valitsust toetavate isikute ja üksuste loetelu, kuulub minu hinnangul ELTL artikli 275 teise lõigu kohaldamisalasse, sest need meetmed on individuaalsed.

80.

Seega näib, et vaidlustatud kohtuotsuse punktiga 33, milles Üldkohus püüdis tõendada, et otsuse 2012/635 artikli 1 punkti 6 eesmärk on viia ellu üldist laadi piiravad meetmed, ( 76 ) ning järeldas siis, et ta ei ole pädev, ei ole rikutud mingit õigusnormi.

81.

Üllatavam on Üldkohtu arutluskäigu järgnev etapp, mis paikneb punktides 35 ja 36 ning mille raames tõdeb Üldkohus, et otsuse 1263/2012 artikli 1 punkt 15 „ei kujuta […] endast ELTL artikli 275 teise lõigu tähenduses otsust, millega nähakse ette piiravad meetmed“. Niisugune väide ei ole asjakohane, sest Üldkohus oli kohustatud kontrollima otsuse 2012/635 artikli 1 punkti 6 olukorda ELTL artiklist 275 lähtudes. See õigusnormi rikkumine ei muuda siiski vääraks järeldust, millele ta jõudis selle kohtuotsuse punktis 38.

82.

Selles olukorras tuleb viies väide põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

2.   Apellatsioonkaebuse sisulised väited

a.   Esimene väide, et ELTL artikli 215 lõike 1 tähenduses vajaduse nõude tõlgendamisel ja kohaldamisel on tehtud viga

83.

Apellant heidab siin Üldkohtule ette seda, et viimane tõlgendas valesti ELTL artikli 215 lõiget 1 ning tegi oma kohtuotsuses „sõltumatu sisulise vea“. Üldkohus eksis, kui otsustas, et selles artiklis nimetatud vajaduse nõue ei puuduta selle alusel antud akti ja taotletava ÜVJP eesmärgi suhet.

84.

ELTL artikli 215 lõikes 1 on ette nähtud, et „[k]ui vastavalt Euroopa Liidu lepingu V jaotise 2. peatükile vastu võetud otsus näeb ette majandus- ja rahandussuhete osalise või täieliku katkestamise või piiramise ühe või mitme kolmanda riigiga, võtab nõukogu liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja ja komisjoni ühise ettepaneku põhjal kvalifitseeritud häälteenamusega vastu vajalikud meetmed. […]“.

85.

Lisaks sellele, et Üldkohtule ette heidetava vea apellandipoolne kvalifikatsioon ei tundu olevat õige, ( 77 ) näib ainuüksi ELTL artikli 215 lõike 1 teksti lugemisel ilmne, et ÜVJP otsuse ja seejärel antud akti vahel on selles nõutav vajaduse seos. Seega pidi Üldkohus vajaduse korral kontrollima, kas määruse nr 1263/2012 artikli 1 punkt 15 kujutab endast otsuse 2012/635 ja eelkõige selle artikli 1 punkti 6 elluviimiseks vajalikku meedet. Üldkohtul oli seega õigus, kui ta järeldas vaidlustatud kohtuotsuse punktis 87, et „viitega „vajalikele meetmetele“ [tagatakse], et nõukogu ei võta ELTL artikli 215 alusel piiravaid meetmeid, mis läheksid kaugemale nendest, mis on võetud vastavas ÜVJP otsuses“. Nõukogu rakenduspädevuse piirid selles valdkonnas on Euroopa Kohus juba tuvastanud. ( 78 ) Selles küsimuses tuleb märkida, et määruse nr 1263/2012 artikli 1 punktis 15 ette nähtud meetmed on – nagu komisjon õigesti märgib – juba väga laialdaselt toodud otsuse 2012/635 artikli 1 punktis 6.

86.

Selles olukorras tuleb apellatsioonkaebuse esimene väide põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

b.   Teine väide, et proportsionaalsuse põhimõtte kohaldamisel on rikutud õigusnormi

87.

Bank Mellat väidab, et Üldkohtu arutluskäigu puhul on valesti kohaldatud proportsionaalsuse põhimõtet, mille tulemusena järeldas ta, et vaidlusalune kord on selle põhimõttega kooskõlas. Apellant esitab kuus etteheidet. Esimese kohaselt oli selle kontrolli tase, mille liidu kohus peab niisuguse korra puhul läbi viima, kindlaks määratud sobimatult. Teise järgi hinnati sanktsioonide rangust vääralt. Kolmanda kohaselt määrati vaidlusaluse korra eesmärk kindlaks valesti. Neljanda järgi anti väär hinnang küsimuses, kas seda korda oli vaja. Viienda kohaselt tehti hindamisviga küsimuses, kas on alternatiivseid vähem piiravaid meetmeid. Kuuenda ja viimase järgi võeti Üldkohtu hinnangus, mis puudutab proportsionaalsuse põhimõtet, Bank Mellati individuaalset olukorda arvesse ebapiisavalt.

88.

Kohtuliku kontrolli sobiva taseme kindlaksmääramise küsimuses väidab Bank Mellat sisuliselt, et Üldkohus pööras tõendamiskoormise ümber, kui otsustas, et individuaalsete piiravate meetmete võtmisel valitsevad õiguslikud tagatised ei ole üle kantavad niisuguse üldise korra nagu vaidlusalune kord õiguspärasuse hindamise raamistikku, mille tulemusena rikuti tema tõhusat kohtulikku kaitset. Üldkohus ei rikkunud siiski õigusnormi, kui otsustas, ( 79 ) et kohtupraktika, millele Bank Mellat Üldkohtus viitas, ei ole kohaldatav, sest vaidlusalused aktid ja eelkõige määrus nr 1263/2012 kujutavad endast üldkohaldatavaid akte, mille õiguslik regulatsioon erineb selliste individuaalotsuste õiguslikust regulatsioonist, millega võetakse individuaalseid piiravaid meetmeid füüsiliste ja juriidiliste isikute suhtes, kes on ära nimetatud nõukogu tuvastatud isikliku käitumise tõttu, mis vastab äranimetamise kriteeriumile, mille ta on vastu võtnud. Lisaks kehtestati vaidlusalune kord – nagu nõukogu õigesti märgib – valdkonnas, mis hõlmab poliitilisi, majanduslikke ja ühiskondlikke valikuid ning mille puhul on Euroopa Kohus juba nõustunud, et liidu seadusandjal on ulatuslik kaalutlusõigus, selleks et anda kõnealuseid keerulisi hinnanguid, mistõttu saab vaidlusalust korda pidada proportsionaalsuse põhimõtte seisukohalt ebaseaduslikuks ainult siis, kui see on taotletava eesmärgi saavutamiseks ilmselgelt sobimatu. ( 80 ) Vaidlustatud kohtuotsuse punktist 110 ilmneb, et Üldkohus kontrollis mõistagi vaidlusaluse korra proportsionaalsust ja tegi kindlaks eelkõige selle, kas nõukogu võis asuda seisukohale, et korra vastuvõtmine on sobiv ja vajalik, et saavutada taotletav eesmärk, milleks oli takistada tuumarelvade levikut ja selle rahastamist, põhjustamata apellandile ülemäära suuri ebameeldivusi. Üldkohus kohaldas niisuguses olukorras kontrollitaset, mis on sellisel juhul sobiv.

89.

Mis puudutab sanktsioonide rangust, siis kuigi apellant näitab selgelt ära, et tema etteheide puudutab vaidlustatud kohtuotsuse punkte 205–211, tuleb siiski tõdeda, et ülejäänud osas väidab ta ainult, et Üldkohus hindas karistuste rangust valesti, seda väidet tõendamata. Kuna Bank Mellat ei ole esitanud selle kohta piisavat arutluskäiku, lõpeb selle argumendi analüüs siin.

90.

Vaidlusaluse korra eesmärgi kohta väidab apellant taas, et Üldkohus oleks pidanud nõudma nõukogult, et viimane tõendaks selle korra ja väidetavalt taotletava tuumarelva leviku takistamise eesmärgi vastavust. Bank Mellat heidab Üldkohtule ette ka seda, et ta omistas liiga palju tähtsust nõukogu avaldustele ega osanud näha, millist õigusvastast eesmärki tegelikult taotletakse: st avaldada Iraanile majanduslikku survet. Tuleb siiski tõdeda, et apellandi argumendid on siin suunatud vaidlustatud kohtuotsuse osa vastu, milles on keskendutud sellele, mida Üldkohus nimetas „esimeseks eesmärgiks“, ( 81 ) st ( 82 ) eesmärgile takistada tuumarelva levikut, ning Üldkohus ei rahuldunud nõukogu kinnitustega, kui otsustas, et vaidlusaluse korraga taotletakse tõesti seda eesmärki, ( 83 ) vaid läks oma analüüsis kaugemale, tuvastades, et apellandi enda minevikukogemus näib nõukogu ütlusi kinnitavat, sest Bank Mellat juhtus osutama teatavaid teenuseid loetellu kantud üksusele ilma enese teadmata ( 84 ). Lõpuks ei ole põhjendatud Bank Mellati väide, et läbi ei viidud tõelise taotletava eesmärgi – milleks oli avaldada Iraanile majanduslikku survet – nõuetekohast analüüsi, nagu näitavad vaidlustatud kohtuotsuse punktid 136–143, milles Üldkohus otsustas, et vaidlusalustest aktidest ei ilmne niisugust eesmärki. Üldkohus tuvastas vaidlusaluse korra eesmärgi seega õigesti.

91.

Hinnangu kohta küsimuses, kas vaidlusalune kord oli vajalik, väidab Bank Mellat sisuliselt, et vaidlusalune kord läheb kaugemale sellest, mis on taotletava eesmärgi seisukohast vajalik, sest seda kohaldatakse üksuste suhtes, kelle puhul ei olnud ühtegi märki, et nad osalevad levikut soodustavas tegevuses, ning ette ei ole nähtud piisavaid erandeid. Üldkohus ei tõendanud, et rahandusembargo oli taotletava eesmärgi saavutamiseks vajalik, ja vastavad põhjendused on tõesti liiga laiad. Vaidlustatud kohtuotsusest ilmneb siiski, et pärast seda, kui Üldkohus leidis, et vaidlusalune kord kehtestati Iraani Islamivabariigi suhtes võetud piiravate meetmete tugevdamise kontekstis, tuvastas ta siiski teatava järjepidevuse eelneva üldise korraga, mille kohta Bank Mellat ei väitnud, et see ei olnud vajalik, ning et korra tugevdamine kolmest aspektist ( 85 ) ei toonud kaasa seda, et oleks muutnud vaidlusaluse korra järsku ülearuseks ( 86 ). Ka näib apellant heitvat Üldkohtule ette, et viimane laiendas rahapesuvastase töökonna analüüside järeldusi tuumarelva valiku valdkonnale, leides, et need järeldused kinnitavad lünka Iraani pangandus‑ ja finantssektori süsteemis, mille tõttu on valve tugevdamine selle sektori üle – mille tulemus on vaidlusalune kord – tuumarelva leviku takistamise eesmärgiga kooskõlas. Mulle näib siiski, et seda etteheidet ei saa Euroopa Kohus apellatsioonkaebuse raames kontrollida, sest Euroopa Kohtus püütakse panna kahtluse alla faktiline asjaolu, millele nõukogu Üldkohtus tugines, ( 87 ) kuid mille moonutamisele Bank Mellat ei viita. Ülejäänud osas on juba kinnitatud, et vaidlusalune kord ei rajane sellel, et iga pangandus‑ või rahandusüksuse puhul tuvastati keelatud tegevuses osalemise oht, ning et selles on nähtud ette terve hulk erandeid ja vabastusi, millega püütakse selle korra negatiivset mõju nii palju kui võimalik piirata. Need on kaks asjaolu, mille Üldkohus tuvastas õigesti ja mis näitavad selgelt, et vaidlusalune kord ei lähe kaugemale sellest, mis on taotletava eesmärgi saavutamiseks vajalik.

92.

Küsimuses, kas on olemas vähem piiravad alternatiivsed meetmed, väidab Bank Mellat, et Üldkohus ei leidnud nende meetmete kohta, et vaidlusaluses korras oleks tulnud näha ette, et see puudutab ainult rahandusasutusi, kelle puhul on mõistlik kahtlus, või sätestada soodsamate erandite kord või läbipaistvamad ja vähem diskrimineerivad meetmed. Üldkohtu hinnang lünkadele Iraani pangandussektori süsteemis, mida ma äsja meenutasin, näitab aga minu arvates ilmekalt vajadust kehtestada kogu sektori suhtes range kord, mis puudutab kõiki Iraani panku, ilma et võetaks üldse arvesse, kas nad isiklikult on tuumarelva levikusse segatud, ning seda enam, et vaidlusaluse korraga ei keelatud igasugust rahaülekannet, vaid allutades ülekanded lisaks eelnevale teatamisele või loa saamisele ka erandite süsteemile, oli tegemist nende ülekannete hindamisega nendega kaasnevast ohust lähtudes, võib-olla ka tuumarelva leviku seisukohast. Märgin ka, et Bank Mellat ei tõenda, mille poolest on alternatiivsed meetmed, mille ta välja pakub, sama tõhusad nagu vaidlusalune kord, mille tõttu tuleb võtta lõplik seisukoht, et tema etteheide ei saa anda tulemusi.

93.

Vaidlusaluse korra proportsionaalsuse hindamisel Bank Mellati individuaalse olukorra arvessevõtmise kohta väidab apellant sisuliselt, et Üldkohus oleks pidanud võtma arvesse, et tema vastu ei olnud mingit tõendit, et ta toetaks kuidagi tuumarelva levikut, ning Üldkohus oleks pidanud leidma, et vaidlusalune kord ei ole seda arvestades vajalik. Ka siin tuleneb apellandi argument sellest, et ta saab valesti aru, mis on vaidlusalune kord, st et see on üldine kord, mida kohaldati üksuste suhtes, kelle puhul ei olnud vaja, et nende isiklik käitumine oleks kuidagi tuumarelva levikuga seotud. Veelgi enam, asjaolu, et Bank Mellat osutas enese teadmata teenuseid loetelusse kantud üksusele, kinnitab pigem, et niisugust üldist korda nagu vaidlusalune kord oli vaja, et tuumarelva levikuga Iraanis tõhusamalt võidelda. Seda Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 195 otsustaski ning seega võttis ta – vastupidi apellandi väitele ja ehkki ta ei olnud minu arvates seetõttu, et vaidlusalune kord on üldine, kohustatud seda tegema – apellandi olukorda osaliselt arvesse, kuid tegi sellest vastupidised järeldused, kui soovib Bank Mellat.

94.

Kõikide nende kaalutluste tõttu ja kuna Üldkohtu analüüsis, kas vaidlusalune kord on proportsionaalne, ei ole võimalik tuvastada mingit õigusnormi rikkumist, tuleb teine väide põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

c.   Kolmas väide, et Üldkohus on rikkunud õigusnormi sellega, et otsustas, et vaidlusalune kord on õiguse üldpõhimõtetega kooskõlas

95.

Bank Mellat väidab ka, et Üldkohus leidis ekslikult, et Üldkohtus esitatud kolmandas väites sõnastatud etteheited on vastuvõetamatud, niivõrd kuivõrd need on suunatud määruse nr 267/2012 artikli 30b lõike 3 esimese lõigu vastu, ning otsustas ka ekslikult, et vaidlusalune kord ei ole vastuolus õiguskindluse ja diskrimineerimiskeelu põhimõtete ega põhjendamiskohustuse ja menetluslike tagatistega, mis on piiravate meetmete võtmise kontekstis põhimõtteliselt tagatud.

96.

Määruse nr 267/2012 artikli 30b lõike 3 esimese lõigu vastu suunatud etteheidete vastuvõetavuse küsimuses viitan käesoleva ettepaneku punktile 66 jj.

97.

Etteheite kohta, et on rikutud õiguskindluse põhimõtet, leidis Üldkohus õigesti – olles meenutanud vastavat klassikalist kohtupraktikat –, et vaidlusalune kord vastab kriteeriumidele, mis peavad Euroopa Kohtu arvates esinema, et asuda seisukohale, et õiguskindluse põhimõtet on järgitud. ( 88 ) Võttes arvesse kõnesoleva korra laadi ja toimimist niisugusena, nagu seda on kirjeldatud määruse nr 1263/2012 artikli 1 punktis 15, ei ole apellandi väide, et õiguskindluse põhimõtet on rikutud, põhjendatud, sest tingimused, mille korral on vaja ülekandest eelnevalt teatada või selleks eelnevat luba, olid minu arvates selgelt olemas. Ma saan seega ainult nõustuda Üldkohtu järeldusega, et asjaomase korra sätetega, eelkõige määruse nr 267/2012 artikli 30 lõigetes 2–4 „määratletakse […] piisavalt selgelt ja täpselt neis ette nähtud piirangute ja kohustuste kohaldamisala“. ( 89 )

98.

Etteheite puhul, et Üldkohus tõlgendas valesti nende menetluslike kohustuste ulatust, mis tuleb vaidlusaluse korra vastuvõtmisel tagada, kontrollis Üldkohus kõigepealt, kas üksustele, keda üldine kord puudutab, esitatud põhjendused võimaldasid neil mõista selle korra ratio legis’t, et selle õiguspärasus vajaduse korral vaidlustada, ( 90 ) ning eristas siis menetluslikke tagatisi, mis peavad olema füüsilistel või juriidilistel isikutel, kelle suhtes võetakse individuaalsed piiravad meetmed, sellistest menetluslikest tagatistest, mis peavad olema isikutel, kelle suhtes kohaldatakse niisugust üldist korda nagu vaidlusalune kord. ( 91 ) Selles küsimuses pean Üldkohtu analüüsiga ainult nõustuma, sest see, et vaidlusalune kord ei rajane – nagu ma juba rõhutasin – vastupidi individuaalsetele piiravatele meetmetele täpsel infol, et isiklik käitumine on vastuolus taotletava ÜVJP eesmärgiga, vaid ohul, et Iraan kasutab oma territooriumil asuvaid panku ja rahandusasutusi tuumarelva levikuga seotud eesmärkidel, sh nende teadmata, on nii ilmne. Selles olukorras on menetluslikud tagatised, mida pakutakse akti andmisele eelnevas etapis, täiesti erinevad nendest, mida pakutakse individuaalsete piiravate meetmete võtmisel. ( 92 ) Vaidlusalune kord ei ole aga just nimelt Bank Mellati suhtes võetud individuaalne meede. Vastupidi Bank Mellati väitele – ja arvestades erinevust individuaalsete piiravate meetmete ja vaidlusaluse korra suhtes kohaldatava õigusliku regulatsiooni vahel – on järeldused, mis Üldkohus tegi individuaalsete piiravate meetmete õiguspärasuse kontrollimisel, täiesti sõltumatud järeldustest, mis võib teha hagi raames, mille eesmärk on vaidlustada vaidlusaluse korra õiguspärasus. Selles olukorras ei rikkunud Üldkohus õigusnormi, kui lükkas tagasi etteheited, et on rikutud põhjendamiskohustust ja piiravate meetmete korral nõutavaid õiguslikke tagatisi.

99.

Mis puudutab lõpuks etteheidet, et on rikutud diskrimineerimiskeelu põhimõtet, siis ka siin tuleb tõdeda, et Üldkohus ei rikkunud õigusnormi, kui otsustas, et erinev kohtlemine, mis sai osaks vaidlusaluse korra isikulisse kohaldamisalasse kuuluvatele Iraani üksustele, oli õigustatud selle korra enda olemusega, mille eesmärk oli aidata võidelda igasuguse tuumarelva leviku ohuga Iraanis, kui on tuvastatud, et need üksused võivad – isegi enda teadmata – selle leviku rahastamises osaleda. Apellandi argumendi kohta, et see erinev kohtlemine ei ole taotletava eesmärgi saavutamiseks vajalik ja on muid vähem piiravaid meetmeid, kaldun arvama, et sellega püütakse seada kahtluse alla analüüsi, mille Üldkohus viis läbi vaidlusaluse korra proportsionaalsuse kontrollimise raames, ning ma viitan seega oma analüüsile, mis käsitleb käesoleva apellatsioonkaebuse teist väidet.

100.

Nendel põhjustel tuleks kolmas väide põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

V. Kohtukulud

101.

Otsus kohtukulude kohta tehakse, võttes arvesse ainult minu põhijäreldust, st järeldust, et apellatsioonkaebus on vastuvõetamatu. Ma ei saa siiski lahti mõttest, et kui Üldkohus oleks käsitanud õigesti küsimust, kas põhjendatud huvi kadus Üldkohtus toimuva menetluse jooksul, ja oleks tuvastanud otsuse tegemise vajaduse äralangemise, oleks apellant võinud käesoleva apellatsioonkaebuse esitamisest loobuda. Kohtukulude kindlaksmääramisel võiks seega seda asjaolu arvesse võtta.

102.

Euroopa Kohtu kodukorra artikli 138 lõike 1 kohaselt, mida kodukorra artikli 184 lõike 1 alusel kohaldatakse apellatsioonkaebuste suhtes, on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna nõukogu on nõudnud kohtukulude väljamõistmist Bank Mellatilt ja et tema apellatsioonkaebus tuleb tunnistada vastuvõetamatuks, on vaja mõista temalt välja apellatsioonkaebusega seotud kohtukulud. Küll aga arvan esitatud põhjustel, et Euroopa Kohus peaks kohaldama Euroopa Kohtu kodukorra artikli 184 lõike 4 viimast lauset ja otsustama, et Ühendkuningriik ja komisjon kannavad ise oma kohtukulud.

VI. Ettepanek

103.

Kõikide eelnevate kaalutluste põhjal teen Euroopa Kohtule ettepaneku langetada järgmine otsus:

1.

Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata.

2.

Mõista Bank Mellatilt välja Euroopa Liidu Nõukogu kohtukulud.

3.

Jätta Suurbritannia ja Põhja-Iiri Ühendkuningriigi ning Euroopa Komisjoni kohtukulud nende endi kanda.

( 1 ) Algkeel: prantsuse.

( 2 ) T‑160/13, EU:T:2016:331.

( 3 ) ELT 2012, L 356, lk 34.

( 4 ) ELT 2012, L 282, lk 58.

( 5 ) St nõukogu 26. juuli 2010. aasta otsuse 2010/413/ÜVJP, mis käsitleb Iraani vastu suunatud piiravaid meetmeid ning millega tunnistatakse kehtetuks ühine seisukoht 2007/140/ÜVJP (ELT 2010, L 195, lk 39) (edaspidi „otsus 2010/413“), II lisasse ning nõukogu 19. aprilli 2007. aasta määruse (EÜ) nr 423/2007, mis käsitleb Iraani vastu suunatud piiravaid meetmeid (ELT 2007, L 103, lk 1), V lisasse.

( 6 ) Milleks on nõukogu 25. oktoobri 2010. aasta määrus (EL) nr 961/2010, milles käsitletakse Iraani vastu suunatud piiravaid meetmeid ja millega tunnistatakse kehtetuks määrus (EÜ) nr 423/2007 (ELT 2010, L 281, lk 1), seejärel nõukogu 23. märtsi 2012. aasta määrus (EL) nr 267/2012, milles käsitletakse Iraani vastu suunatud piiravaid meetmeid ja millega tunnistatakse kehtetuks määrus (EL) nr 961/2010 (ELT 2012, L 88, lk 1).

( 7 ) Vt otsuse 2012/635 põhjendus 5.

( 8 ) Viidates artiklitele 30, 30a ja 30b niisugustena, nagu neid muudeti või need lisati määruse nr 1263/2012 artikli 1 punktiga 15, viitan nendele artiklitele kui muudetud määrusele nr 267/2012.

( 9 ) Vaidlustatud kohtuotsuse kokkuvõtet vt käesoleva ettepaneku punktist 73 jj.

( 10 ) Üldkohtu pädevuse analüüsi vt vaidlustatud kohtuotsuse punktidest 25–40.

( 11 ) Vt vaidlustatud kohtuotsuse punktid 41–67.

( 12 ) Vt vaidlustatud kohtuotsuse punktid 68–78.

( 13 ) 18. veebruari 2016. aasta kohtuotsus (C‑176/13 P, EU:C:2016:96).

( 14 ) Ühendkuningriik esitas 14. oktoobril 2016 vastuapellatsioonkaebuse ja loobus sellest siis 21. juunil 2017.

( 15 ) Vt nõukogu 18. oktoobri 2015. aasta otsuse (ÜVJP) 2015/1863, millega muudetakse otsust 2010/413/ÜVJP, mis käsitleb Iraani vastu suunatud piiravaid meetmeid (ELT 2015, L 274, lk 174), artikli 1 punkt 17; nõukogu 18. oktoobri 2015. aasta määruse (EL) 2015/1861, millega muudetakse määrust (EL) nr 267/2012, milles käsitletakse Iraani vastu suunatud piiravaid meetmeid (ELT 2015, L 274, lk 1), artikli 1 punkt 15; nõukogu 16. jaanuari 2016. aasta otsus (ÜVJP) 2016/37, mis käsitleb otsuse (ÜVJP) 2015/1863 (millega muudetakse otsust 2010/413/ÜVJP (mis käsitleb Iraani vastu suunatud piiravaid meetmeid)) kohaldamise kuupäeva (ELT 2016, L 111, lk 11), ning teatis, mis käsitleb määruse 2015/1861 ja nõukogu rakendusmääruse (EL) 2015/1862, millega rakendatakse määrust (EL) nr 267/2012, milles käsitletakse Iraani vastu suunatud piiravaid meetmeid, kohaldamise kuupäeva (ELT 2016, L 274, lk 161).

( 16 ) 28. mai 2013. aasta kohtuotsus Abdulrahim vs. nõukogu ja komisjon (C‑239/12 P, EU:C:2013:331).

( 17 ) 18. veebruari 2016. aasta kohtuotsus (C‑176/13 P, EU:C:2016:96).

( 18 ) 28. mai 2013. aasta kohtuotsus (C‑239/12 P, EU:C:2013:331).

( 19 ) Apellant viitab 12. detsembri 2006. aasta kohtuotsusele Organisation des Modjahedines du peuple d’Iran vs. nõukogu (T‑228/02, EU:T:2006:384).

( 20 ) Apellandi sõnul on see negatiivne mõju täiesti võrreldav mõjuga, millele on viidatud 25. novembri 2014. aasta kohtuotsuse Safa Nicu Sepahan vs. nõukogu (T‑384/11, EU:T:2014:986) punktides 80–85.

( 21 ) Apellant viitab 28. mai 2013. aasta kohtuotsuse Abdulrahim vs. nõukogu ja komisjon (C‑239/12 P, EU:C:2013:331) punktidele 70–74.

( 22 ) Vt 21. detsembri 2011. aasta kohtuotsus ACEA vs. komisjon (C‑319/09 P, ei avaldata, EU:C:2011:857, punkt 67) ning 27. veebruari 2014. aasta kohtuotsus Stichting Woonlini jt vs. komisjon (C‑133/12 P, EU:C:2014:105, punkt 54).

( 23 ) Vt 26. veebruari 2015. aasta kohtuotsus Planet vs. komisjon (C‑564/13 P, EU:C:2015:124, punktid 28 ja 34).

( 24 ) Vt 31. juuli 1989. aasta kohtumäärus S. vs. komisjon (206/89 R, EU:C:1989:333, punkt 8).

( 25 ) Vt 20. juuni 2013. aasta kohtuotsus Cañas vs. komisjon (C‑269/12 P, ei avaldata, EU:C:2013:415, punkt 15 ja seal viidatud kohtupraktika).

( 26 ) Vt 26. veebruari 2015. aasta kohtuotsus Planet vs. komisjon (C‑564/13 P, EU:C:2015:124, punkt 34).

( 27 ) Vt 28. mai 2013. aasta kohtuotsus Abdulrahim vs. nõukogu ja komisjon (C‑239/12 P, EU:C:2013:331, punkt 61).

( 28 ) Vt 19. oktoobri 1995. aasta kohtuotsus Rendo jt vs. komisjon (C‑19/93 P, EU:C:1995:339, punkt 13) ning 13. juuli 2000. aasta kohtuotsus parlament vs. Richard (C‑174/99 P, EU:C:2000:412, punkt 33); vt ka Euroopa Kohtu presidendi 27. veebruari 2002. aasta määrus Commerzbank vs. komisjon (C‑480/01 P(R), EU:C:2002:127, punkt 20); 19. jaanuari 2006. aasta kohtumäärus Audi vs. OHMI (C‑82/04 P, ei avaldata, EU:C:2006:48, punkt 20); 5. juuli 2012. aasta kohtumäärus Audi ja Volkswagen vs. OHMI (C‑467/11 P, ei avaldata, EU:C:2012:425, punkt 11) ning 15. novembri 2012. aasta kohtumäärus Neubrandenburger Wohnungsgesellschaft vs. komisjon (C‑145/12 P, ei avaldata, EU:C:2012:724, punkt 23).

( 29 ) Vt 28. mai 2013. aasta kohtuotsus Abdulrahim vs. nõukogu ja komisjon (C‑239/12 P, EU:C:2013:331, punkt 62).

( 30 ) 28. mai 2013. aasta kohtuotsus (C‑239/12 P, EU:C:2013:331).

( 31 ) 28. mai 2013. aasta kohtuotsus (C‑239/12 P, EU:C:2013:331).

( 32 ) 18. veebruari 2016. aasta kohtuotsus (C‑176/13 P, EU:C:2016:96). Tuleb märkida, et Euroopa Kohtu otsus tehti pärast tegevuskava jõustumist.

( 33 ) Otsuse 2015/1863 põhjendus 9.

( 34 ) Määruse 2015/1861 põhjendused 5 ja 6.

( 35 ) Otsuse 2015/1863 põhjendus 14.

( 36 ) Vt määruse 2015/1861 artikli 2 teine lõik.

( 37 ) Otsuse 2015/1863 põhjendus 9. Vt ka selle otsuse põhjendus 10 ning määruse 2015/1861 põhjendused 6 ja 7.

( 38 ) Vt käesoleva ettepaneku punkt 26.

( 39 ) Vt 28. mai 2013. aasta kohtuotsus Abdulrahim vs. nõukogu ja komisjon (C‑239/12 P, EU:C:2013:331, punkt 65).

( 40 ) Vt 28. mai 2013. aasta kohtuotsus Abdulrahim vs. nõukogu ja komisjon (C‑239/12 P, EU:C:2013:331, punktid 63–64).

( 41 ) Vt 28. mai 2013. aasta kohtuotsus Abdulrahim vs. nõukogu ja komisjon (C‑239/12 P, EU:C:2013:331, punkt 68).

( 42 ) Vt 18. veebruari 2016. aasta kohtuotsus nõukogu vs. Bank Mellat (C‑176/13 P, EU:C:2016:96, punktid 11 ja järgmised).

( 43 ) Vt apellatsioonkaebuse 12. joonealune märkus.

( 44 ) Vt 28. mai 2013. aasta kohtuotsus Abdulrahim vs. nõukogu ja komisjon (C‑239/12 P, EU:C:2013:331, punkt 72 ja seal viidatud kohtupraktika).

( 45 ) Vt vaidlustatud kohtuotsuse punktid 127, 161 ja 173.

( 46 ) 28. mai 2013. aasta kohtuotsus (C‑239/12 P, EU:C:2013:331).

( 47 ) Vt 28. mai 2013. aasta kohtuotsus Abdulrahim vs. nõukogu ja komisjon (C‑239/12 P, EU:C:2013:331, punkt 63 ja seal viidatud kohtupraktika).

( 48 ) Kohtuotsus nõukogu vs. Bank Mellat (C‑176/13 P, EU:C:2016:96).

( 49 ) Vt vaidlustatud kohtuotsuse punkt 68 jj.

( 50 ) Vt vaidlustatud kohtuotsuse punkt 76.

( 51 ) 28. mai 2013. aasta kohtuotsus (C‑239/12 P, EU:C:2013:331).

( 52 ) Vt vaidlustatud kohtuotsuse punkt 78.

( 53 ) Vt vaidlustatud kohtuotsuse punktid 44–55.

( 54 ) Vt vaidlustatud kohtuotsuse punkt 56.

( 55 ) Vt vaidlustatud kohtuotsuse punktid 57 ja 58.

( 56 ) Vt vaidlustatud kohtuotsuse punkt 59.

( 57 ) Vt vaidlustatud kohtuotsuse punktid 60 ja 61.

( 58 ) Vt vaidlustatud kohtuotsuse punktid 62–65.

( 59 ) Vt vaidlustatud kohtuotsuse punktid 66 ja 67.

( 60 ) Ainult Ühendkuningriik näib lõpuks oma kirjalikus vastuses Euroopa Kohtu küsimustele sellele kvalifikatsioonile vastu vaidlevat.

( 61 ) Muudetud määruse nr 267/2012 artikli 30a lõige 1 on sõnastatud järgmiselt: „Selliste rahaliste vahendite ülekandeid Iraani isikule, üksusele või asutusele ning Iraani isikult, üksuselt või asutuselt, mis ei kuulu artikli 30 lõike 1 kohaldamisalasse, menetletakse järgmiselt: […]“ (kohtujuristi kursiiv).

( 62 ) Konkreetselt muudetud määruse nr 267/2012 artikli 30 lõike 3 punktid b ja c. Tuleb märkida, et selle määruse artikli 30b lõike 3 esimene lõik puudutab ka sama määruse artiklis 30a nimetatud juhtumeid, kuid selle kohta täpsustasin juba, et hagejat see ei puuduta.

( 63 ) 13. märtsi 2018. aasta kohtuotsus (C‑244/16 P, EU:C:2018:177, punkt 42 jj ning seal viidatud kohtupraktika).

( 64 ) 13. märtsi 2018. aasta kohtuotsus (C‑384/16 P, EU:C:2018:176, punkt 32 jj ning seal viidatud kohtupraktika).

( 65 ) V.a käesoleva ettepaneku punktis 67 nimetatud õigusnormi rikkumine.

( 66 ) Üldkohus märgib vaidlustatud kohtuotsuse punktis 31, et apellant täpsustas, et seda nõuet tuleb tõlgendada kui õigusvastasuse vastuväidet, mis on nähtud ette ELTL artiklis 277.

( 67 ) Vt vaidlustatud kohtuotsuse punktid 28–31.

( 68 ) Vt vaidlustatud kohtuotsuse punkt 33.

( 69 ) Vt vaidlustatud kohtuotsuse punktid 34 ja 35.

( 70 ) Vt vaidlustatud kohtuotsuse punkt 36.

( 71 ) Vt vaidlustatud kohtuotsuse punkt 37.

( 72 ) Vt vaidlustatud kohtuotsuse punkt 38.

( 73 ) Vt vaidlustatud kohtuotsuse punktid 39 ja 40.

( 74 ) Kohtuotsus nõukogu vs. Bank Mellat (C‑176/13 P, EU:C:2016:96).

( 75 ) 23. aprilli 2013. aasta kohtuotsus (C‑478/11 P–C‑482/11 P, EU:C:2013:258). Euroopa Kohus kinnitab oma seisukohta 28. märtsi 2017. aasta kohtuotsuses Rosneft (C‑72/15, EU:C:2017:236, punkt 103).

( 76 ) Või „üldkohaldatavad meetmed“28. märtsi 2017. aasta kohtuotsuse Rosneft (C‑72/15, EU:C:2017:236) punkti 98 tähenduses.

( 77 ) Näib, et tegemist on pigem õigusnormi rikkumise kui sisulise veaga.

( 78 ) Vt 1. märtsi 2016. aasta kohtuotsus National Iranian Oil Company vs. nõukogu (C‑440/14 P, EU:C:2016:128, punkt 54).

( 79 ) Vt vaidlustatud kohtuotsuse punkt 100 jj.

( 80 ) Vt 28. novembri 2013. aasta kohtuotsus nõukogu vs. Manufacturing Support & Procurement Kala Naft (C‑348/12 P, EU:C:2013:776, punkt 120). Vt ka 1. märtsi 2016. aasta kohtuotsus National Iranian Oil Company vs. nõukogu (C‑440/14 P, EU:C:2016:128, punkt 77).

( 81 ) Vt vaidlustatud kohtuotsuse punkt 117 jj.

( 82 ) Kohtujuristi kursiiv.

( 83 ) Vaidlustatud kohtuotsuse punktis 122 ilmutab Üldkohus teatavat ettevaatust nõukogu nimetatud eelduste suhtes, mida on analüüsitud selle kohtuotsuse eelmises punktis.

( 84 ) Vt vaidlustatud kohtuotsuse punkt 126.

( 85 ) Vt vaidlustatud kohtuotsuse punkt 164.

( 86 ) Vt vaidlustatud kohtuotsuse punkt 165.

( 87 ) Vt vaidlustatud kohtuotsuse punkt 167.

( 88 ) Vt vaidlustatud kohtuotsuse punktid 242 ja 243.

( 89 ) Vt vaidlustatud kohtuotsuse punkt 243.

( 90 ) Vt vaidlustatud kohtuotsuse punktid 226–229.

( 91 ) Vt vaidlustatud kohtuotsuse punktid 232–240.

( 92 ) Vt nende tagatiste kokkuvõtet 21. detsembri 2011. aasta kohtuotsusest Prantsusmaa vs. People’s Mojahedin Organization of Iran (C‑27/09 P, EU:C:2011:853, punktid 64–66).

Full & Egal Universal Law Academy