KOHTUJURISTI ETTEPANEK
MICHAL BOBEK
esitatud 23. jaanuaril 2018 ( 1 )
Kohtuasi C‑530/16
Euroopa Komisjon
versus
Poola Vabariik
Kohustuste täitmata jätmine – Direktiiv 2004/49/EÜ ühenduse raudteede ohutuse kohta – Artikli 21 lõige 1 – Uurimisorgani organisatsiooni, õigusliku struktuuri ja otsustamisprotsessi sõltumatus – Sõltumatus raudteeinfrastruktuuri-ettevõtjatest, raudtee-ettevõtjatest ja muudest pooltest, kelle huvid võiksid sattuda konflikti uurimisorganile usaldatud ülesannetega – Sõltumatus transpordivaldkonda haldavast ministrist
I. Sissejuhatus
1.
Direktiivi 2004/49/EÜ (edaspidi „raudteede ohutuse direktiiv“) ( 2 ) artikli 21 lõike 1 kohaselt teostab teatavate õnnetus‑ ja vahejuhtumite uurimised alaline organ. Oma ülesandeid täites peab see organ olema sõltumatu samas sättes nimetatud isikutest, nagu raudteeinfrastruktuuri-ettevõtja, raudtee-ettevõtja või muu isik, kelle huvid võiksid sattuda konflikti uurimisorganile usaldatud ülesannetega.
2.
Euroopa Komisjoni arvates ei ole Poola Vabariik neid nõudeid täitnud. Ta väidab, et Poola uurimisorgan ei ole raudtee-ettevõtjast ega raudteeinfrastruktuuri-ettevõtjast sõltumatu. See väide põhineb sellel, et nimetatud organ on tihedalt seotud infrastruktuuri ja ehitusministriga, kelle haldusalasse kuulub ka transport (edaspidi „minister“), ning kelle kontrolli all on tegelikult nii raudteeinfrastruktuuri-ettevõtja kui ka raudtee-ettevõtja.
II. Õiguslik raamistik
A. Liidu õigus
3.
Raudteede ohutuse direktiivi põhjenduses 23 on märgitud, et „[t]õsised õnnetusjuhtumid raudteel on harvad. Need võivad aga olla katastroofiliste tagajärgedega ja tekitada avalikkuses muret raudteesüsteemi ohutustaseme suhtes. Kõiki selliseid õnnetusjuhtumeid tuleks seepärast uurida ohutuse vaatenurgast, et vältida nende kordumist, ning uurimistulemused tuleks avalikustada. […]“.
4.
Põhjenduses 24 on märgitud: „Ohutusuuringuid tuleks eristada sama vahejuhtumi kohtulikust juurdlusest ning tuleks lubada juurdepääs tõenditele ja tunnistajatele. Seda peaks teostama alaline organ, mis on kõikidest raudteesektori osalejatest sõltumatu. See organ peaks toimima huvide konflikti ja võimalikku seotust uuritavate juhtumite põhjustega välistavalt; eelkõige ei peaks selle organi sõltumatust mõjutama tihe seotus siseriikliku ohutusasutuse või raudteid reguleeriva asutuse organisatsioonilise ja õigusstruktuuri osas. […]“.
5.
Raudteede ohutuse direktiivi IV peatükk on pühendatud ohutusasutuse käsitlemisele. Artikli 16 lõikes 1 on sätestatud, et „[i]ga liikmesriik moodustab ohutusasutuse. Selleks asutuseks võib olla transpordiküsimuste eest vastutav ministeerium ning selle organisatsioon, õiguslik struktuur ja otsustamisprotsess ei tohi sõltuda ühestki raudtee-ettevõtjast, raudteeinfrastruktuuri-ettevõtjast, taotlejast ega hankeüksusest.“
6.
V peatükis, mis sisaldab artikleid 19–25, on ette nähtud õnnetus‑ ja vahejuhtumite uurimine. Artikli 19 lõige 1 kohustab liikmesriike tagama, et „uurimisorgan teostab pärast tõsiseid õnnetusjuhtumeid raudteesüsteemis uurimise, mille eesmärgiks on raudtee ohutuse võimalik parendamine ja õnnetusjuhtumite vältimine“. Lõikes 2 on antud uurimisorganile kaalutlusõigus otsustada, kas uurida neid õnnetus‑ ja vahejuhtumeid, mis veidi teistsugustel tingimustel võinuks põhjustada tõsiseid õnnetusjuhtumeid.
7.
Raudteede ohutuse direktiivi artiklis 21 on uurimisorganile ette nähtud järgmised reeglid:
„1. Iga liikmesriik tagab, et artiklis 19 osutatud õnnetus‑ ja vahejuhtumite uurimised teostab alaline organ, mis koosneb vähemalt ühest uurijast, kes on suuteline täitma juhtiva uurija ülesandeid õnnetus‑ või vahejuhtumi korral. Selle organi organisatsioon, õiguslik struktuur ja otsustamisprotsess ei tohi sõltuda ühestki raudteeinfrastruktuuri-ettevõtjast, raudtee-ettevõtjast, maksude sissenõudmise asutusest, jaotusasutusest ega teavitatud asutusest ega ühestki poolest, kelle huvid võiksid sattuda konflikti uurimisorganile usaldatud ülesannetega. Lisaks sellele peab ta olema funktsionaalselt sõltumatu ohutusasutusest ja raudteid reguleerivast asutusest.
2. Uurimisorgan täidab oma ülesanded sõltumatult lõikes 1 osutatud organisatsioonidest ja on võimeline hankima selleks piisavaid vahendeid. Uurijatele antakse staatus, mis tagab neile vajaliku sõltumatuse.
[…]
4. Uurimisorgan võib kombineerida oma ülesandeid käesoleva direktiivi alusel muude juhtumite uurimisega peale raudteeõnnetus‑ ja vahejuhtumite, kui sellised uurimised ei ohusta tema sõltumatust.
[…]“.
8.
Artiklis 23 on sätestatud aruandluskohustused. Muu hulgas on artikli 23 lõikes 1 ette nähtud, et „[a]rtiklis 19 osutatud õnnetus‑ või vahejuhtumi uurimise suhtes kehtivad aruanded, mille vorm sõltub õnnetus‑ või vahejuhtumi liigist ja tõsidusest ning uurimistulemuste asjakohasusest. Aruannetes märgitakse ära artikli 19 lõikes 1 osutatud uurimiste eesmärgid ja need sisaldavad vajaduse korral soovitusi ohutuse tagamiseks.“
B. Poola õigus
9.
28. märtsi 2003. aasta raudteeveoseaduse (Ustawa o transporcie kolejowym, edaspidi „raudteeveoseadus“), kohtuasja asjaolude asetleidmise ajal kehtinud redaktsioonis, artiklis 28a on ette nähtud uurimisorgani Państwowa Komisja Badania Wypadków Kolejowych (riiklik raudteeõnnetuste uurimise komisjon) (edaspidi „PKBWK“) moodustamine ja tegevus:
„1. Transpordiministri juures tegutseb sõltumatu alaline riiklik raudteeõnnetuste uurimise komisjon [PKBWK], kes uurib tõsiseid õnnetusjuhtumeid, õnnetusjuhtumeid ja vahejuhtumeid […].
2. PKBWK täidab oma ülesandeid transpordiministri nimel.
3. PKBWK koosneb neljast alalisest liikmest, kelle hulgas on juhataja, juhataja asetäitja ja sekretär.
4. PKBWK koosseisus võib olla ka ad hoc liikmeid, keda PKBWK juhataja valib menetluses osalema nimekirjast, mille on esitanud transpordiminister.
[…]
6. PKBWK juhataja määrab ametisse ja vabastab ametist transpordiminister.
7. Juhataja asetäitja ja sekretäri määrab ametisse ja vabastab ametist transpordiminister PKBWK juhataja taotlusel.
8. PKBWK liikmeid määrab ametisse ja vabastab ametist transpordiminister PKBWK juhataja ettepanekul.
9. Transpordiminister võib PKBWK liikmeid ametist vabastada PKBWK taotlusel, mis on esitatud absoluutse häälteenamusega.
10. Iga isik:
1)
kes on Poola kodanik ja kellel on kõik tsiviilõigused;
2)
kes on teovõimeline;
3)
keda ei ole mõistetud süüdi tahtlikus kuriteo toimepanemises;
4)
kelle haridus ja väljaõpe on nõuetele vastav,
võib olla PKBWK liige.
11. Isiku liikmesus PKBWKs lõpeb tema surmaga või kui ta ei ole täitnud artikli 28a lõikes 10 sätestatud nõudeid või tema lahkumisavalduse korral, mis on esitatud transpordiministrile.
12. PKBWK võib koosneda järgmiste valdkondade spetsialistidest:
1)
raudteevõrgu tegevuse korraldamine;
2)
raudteede, raudteesõlmede ja raudteejaamade projekteerimine, ehitus ja hooldus;
3)
ohutus‑ ja juhtimisseadmed raudteevõrkude ja ‑ühenduste jaoks;
4)
raudteesõidukid;
5)
raudtee-elektrisüsteemid;
6)
ohtlike kaupade vedu raudteel.
13. Sel alal peetakse asjatundjateks isikuid, kellel on kõrgharidus, sobiv kvalifikatsioon ja vähemalt viieaastane töökogemus vastavas valdkonnas.
14. Otsust vastu võttes juhinduvad PKBWK liikmed […] tõendite vaba hindamise põhimõttest ning neil ei ole kohustusi seoses vastuvõetavate otsuste sisuga.
15. Tõsise õnnetusjuhtumi, õnnetusjuhtumi või vahejuhtumi uurimisel ei tohi PKBWK koosseisus olla ad hoc liikmeid, kes töötavad asutustes, mille raudtee-infrastruktuur, töötajad või sõidukid olid uurimisaluse juhtumiga seotud.
16. PKBWK ad hoc liikmetel on õigus saada tasu tsiviilõigusliku lepingu alusel.
17. PKBWK liige ei tohi osaleda kohtumenetluses eksperdina asjas, mis on antud PKBWK‑le uurida.
18. Vajaduse korral kaasatakse PKBWK töösse eksperte ja operatiivtöötajaid.
19. PKBWK töös osalevatel ekspertidel, kes esitavad eksperdiarvamusi või jagavad teadmisi, on õigus saada tasu tsiviilõigusliku lepingu alusel.“
10.
Raudteeveoseaduse artiklis 28d oli sätestatud:
„1. Transpordiminister lisab enda vastutusalas olevasse riigieelarve ossa rahastuse PKBWK ja selle töötajate tegevuse, muu hulgas selle liikmete, ekspertide ja operatiivtöötajate tasude ning tehniliste seadmete, koolituskulude, avaldamiskulude ja eksperditasude jaoks.
2. PKBWK toimimise tagab transpordivaldkonda haldava ministri haldusalas oleva asjaomase asutuse vastav osakond.
[…]
4. Transpordiminister määrab määrusega kindlaks PKBWK tegevust ja organisatsioonilist ülesehitust reguleeriva põhimääruse, võttes arvesse PKBWK ülesannete laadi.“
III. Kohtueelne menetlus ja Euroopa Kohtu menetlus
11.
Komisjon saatis 21. veebruaril 2014 Poola Vabariigile ametliku märgukirja, mis käsitles mitme Poola raudteevaldkonna õigusnormi vastuolu raudteede ohutuse direktiiviga. Muu hulgas osutati selles probleemidele, et ohutusasutus ei ole sõltumatu (raudteede ohutuse direktiivi artikli 16 lõike 1 rikkumine) ja uurimisorgan ei ole sõltumatu (artikli 21 lõike 1 rikkumine).
12.
Poola Vabariik vastas 17. aprilli 2014. aasta kirjas. Ta ei nõustunud, et on raudteede ohutuse direktiivi artikli 16 lõiget 1 ja artikli 21 lõiget 1 rikkunud. Komisjoni poolt selles ametlikus märgukirjas esitatud muude väidete kohta ( 3 ) märkis Poola Vabariik aga, et ta muudab oma õigusaktid raudteede ohutuse direktiivile vastavaks.
13.
Komisjoni see ei veennud. Ta andis 27. veebruaril 2015 põhjendatud arvamuse, nõudes Poola Vabariigilt, et see raudteede ohutuse direktiivi nõuetekohaselt üle võtaks.
14.
Poola Vabariik vastas põhjendatud arvamusele 27. aprilli 2015. aasta kirjas. Ta teatas komisjonile, et raudteede ohutuse direktiivi täitmiseks on vastu võetud kaks määrust ning arutusel on raudteeveoseaduse muutmise eelnõu. Poola Vabariik teatas 18. ja 30. oktoobril 2015 komisjonile veel ühest vastuvõetud määrusest ning samuti raudteeveoseaduse muudatusest, mis võeti vastu 25. septembril 2015. Samuti jäi Poola kindlaks väitele, et ta ei ole raudteede ohutuse direktiivi artikli 16 lõiget 1 ega artikli 21 lõiget 1 rikkunud.
15.
Komisjon märgib, et kuigi siseriiklikus õiguses tehtud muudatustega tagati mitme raudteede ohutuse direktiivi sätte nõuetekohane ülevõtmine, jätkas Poola Vabariik selle direktiivi artikli 16 lõike 1 ja artikli 21 lõike 1 rikkumist. Seetõttu on komisjon pöördunud Euroopa Kohtusse hagiga, mis puudutab ohutusasutuse ja uurimisorgani sõltumatust. Selles hagis palub ta Euroopa Kohtul:
–
tuvastada, et Poola Vabariik on rikkunud raudteede ohutuse direktiivi artikli 16 lõikest 1 ja artikli 21 lõikest 1 tulenevaid kohustusi:
–
jättes võtmata vajalikud meetmed, et tagada ohutusasutuse sõltumatus raudtee-ettevõtjast, raudteeinfrastruktuuri-ettevõtjast, taotlejast ja hankeüksusest;
–
jättes võtmata vajalikud meetmed, et tagada uurimisorgani sõltumatus raudtee-ettevõtjast ja raudteeinfrastruktuuri-ettevõtjast;
–
mõista kohtukulud välja Poola Vabariigilt.
16.
Hiljem otsustas komisjon loobuda väitest, et on rikutud raudteede ohutuse artikli 16 lõiget 1, mis käsitleb ohutusasutuse sõltumatust. Komisjon märkis repliigis esitatud seisukohtades, et 16. novembri 2016. aasta seadusega, millest teatati komisjonile 1. detsembril 2016, on muudetud raudteeveoseadust ja teisi siseriiklikke seadusi. Pärast seda muudatust on komisjon seisukohal, et direktiivi artikli 16 lõige 1 on nüüd Poola õigusesse nõuetekohaselt üle võetud. Ent kuna see vastavus tekkis alles pärast rikkumismenetluse algatamist, palub komisjon mõista selle väitega seotud kohtukulud välja Poola Vabariigilt vastavalt Euroopa Kohtu kodukorra artikli 141 lõikele 2.
17.
Raudteede ohutuse direktiivi artikli 21 lõike 1 osas jääb komisjon kindlaks oma väitele, et Poola uurimisorgan ei ole raudteeinfrastruktuuri-ettevõtjast ega raudtee-ettevõtjast sõltumatu. Nii raudteeinfrastruktuuri-ettevõtja kui ka raudtee-ettevõtja on riigi omandis: see riigiomand on vormistatud riigikassa omandina, kuid on tegelikult riigi nimel tegutseva transpordivaldkonda haldava ministri kontrolli all. Seega on raudteeinfrastruktuuri-ettevõtja ja raudtee-ettevõtja ministri kontrolli all.
18.
Komisjoni sõnul ei ole Poola õiguses tagatud uurimisorgani sõltumatus ministrist. Uurimisorgan ei ole iseseisev juriidiline isik. Ta on ministeeriumi osa. Ta ei ole oma otsustes sõltumatu, sest ta ei tegutse enda nimel, vaid ministri nimel ja tema otsustel peab olema ministri allkiri. Samuti väidab komisjon, et liikmete ametisse määramise ja ametist vabastamise tingimuste ja viiside tõttu ei ole nende liikmete sõltumatus tagatud. Lõpuks piirab uurimisorgani organisatsioonilist sõltumatust ministrist suuresti kohustus süstemaatiliselt taotleda rahalisi või inimressursse.
19.
Poola Vabariik märkis kostja vastuses, et komisjoni hagi on vastuvõetamatu ja igal juhul põhjendamata. Poola õigus sisaldab täpseid ja üksikasjalikke sõltumatuse garantiisid, millega on tagatud uurimisorgani organisatsiooniline ja juriidiline ning tema otsuste sõltumatus. Uurimisorgani ja ministri vahel ei ole alluvussuhet. Praktikas ei ole ministeerium uurimisorgani igapäevatöösse kunagi sekkunud. See, et uurimisorgan kuulub ministeeriumi struktuuri ja tegutseb ministeeriumi nimel, tegelikult suurendab tema legitiimsust ja autoriteeti.
20.
Nii on Poola Vabariik seisukohal, et raudteede ohutuse direktiivi artikli 21 lõiget 1 ei ole rikutud. Sellest lähtudes palub Poola Vabariik Euroopa Kohtul jätta komisjoni hagi tervikuna läbi vaatamata ja mõista kohtukulud välja komisjonilt.
21.
Poola Vabariik ja komisjon on esitanud oma kirjalikud seisukohad. Kohtuistungil, mis peeti 26. oktoobril 2017, esitasid mõlemad ka oma suulised seisukohad.
IV. Hinnang
22.
Käesolev ettepanek on üles ehitatud järgmiselt: kõigepealt tutvustan raudteede ohutuse direktiivi artikli 21 lõike 1 ülesehitust (A). Seejärel käsitlen lähemalt artikli 21 lõike 1 teist lauset, mis on käesolevas asjas oluline säte, esiteks seoses selles sättes nõutava sõltumatuse täpse laadiga (B) ja seejärel konkreetselt küsimuses, kellest sõltumatus tuleb tagada (C). Nende nõuete selgitamise järel asun käsitlema nende kohaldamist käesolevas asjas (D).
A. Raudteede ohutuse direktiivi artikli 21 lõike 1 ülesehitus
23.
Raudteede ohutuse direktiivi artikli 21 lõige 1 sisaldab kolme lauset. Esimene lause kohustab looma alalise uurimisorgani. Sellele järgneb kaks täpsustust selle kohta, milline peab olema selle organi sõltumatuse tase. Kummagi lause laad ja ulatus erinevad.
24.
Ühest küljest nõuab artikli 21 lõike 1 teine lause, et uurimisorgani „organisatsioon, õiguslik struktuur ja otsustamisprotsess“ ei sõltuks niisugustest isikutest nagu „raudteeinfrastruktuuri-ettevõtjast, raudtee-ettevõtjast, maksude sissenõudmise asutusest, jaotusasutusest ega teavitatud asutusest ega ühestki poolest, kelle huvid võiksid sattuda konflikti uurimisorganile usaldatud ülesannetega“.
25.
Teisest küljest on artikli 21 lõike 1 kolmanda lause eesmärk uurimisorgani teistsugust (vahest hoopis kitsamat) laadi sõltumatus: see organ peab olema funktsionaalselt sõltumatu ohutusasutusest ja raudteid reguleerivast asutusest.
26.
Seega on raudteede ohutuse direktiivi artikli 21 lõikes 1 eristatud kahte liiki – ja nagu näha, kahel tasandil – sõltumatust, mis on nõutav ühe ja sama uurimisorgani puhul. Esimene on „pelgalt“ funktsionaalne sõltumatus ohutusasutusest ja raudteid reguleerivast asutusest, kuid teine on organisatsiooni, õigusliku struktuuri ja otsustamisprotsessi „laiendatud“ sõltumatus raudteeinfrastruktuuri-ettevõtjast, raudtee-ettevõtjast, maksude sissenõudmise asutusest, jaotusasutusest ning teavitatud asutusest ja isikutest, kelle huvid võiksid sattuda konflikti uurimisorganile usaldatud ülesannetega.
27.
Võiks eeldada, et sõnastuse erinevus oli inspireeritud sellest, et kolmandas lauses silmas peetud üksused on oma vastavate ülesannete poolest niisugused, kelle sekkumine uurimisorganite ülesannetesse on vähem tõenäoline. Seevastu teises lauses osutatud üksused eeldatavasti kaitsevad huve, mis on tõenäolisemalt vastuolus uurimisorgani omadega.
28.
Artikli 21 lõike 1 kolmas lause ei ole käesolevas asjas kohaldatav, kuigi sellest võib kindlasti olla kaudset kasu tõlgendamisel. See heidab valgust küsimuses, millised võiksid olla teises lauses silmas peetud laadi sõltumatuse piirjooned erinevalt kolmandast lausest. On aga täiesti selge, et uurimisorgani sõltumatust ohutusasutusest või raudteid reguleerivast asutusest ei ole käesolevas hagis küsimärgi alla seatud.
29.
Seega on käesolevas asjas mõõdupuuks teine lause. Selles lauses on juba mõningad osutused sellele, missugust sõltumatust selles silmas peetakse, kuid üksikasjalikumalt on vaja käsitleda kahte muutujat: missugune sõltumatus (B) ja kellest täpselt (C). Nende kahe küsimuse juurde nüüd asungi.
B. Sõltumatus millest?
30.
Raudteede ohutuse direktiivi artikli 21 lõike 1 kohaselt peab uurimisorgan olema mitmetest üksustest sõltumatu kolmeti: organisatsiooni, õigusliku struktuuri ja otsustamisprotsessi osas. Direktiivis ei ole neid mõisteid lähemalt määratletud.
31.
Üldisel tasandil on Euroopa Kohus juba märkinud, et „[a]valik-õigusliku organi puhul tähendab mõiste „sõltumatus“ harilikult staatust, mis tagab asjaomasele organile võimaluse tegutseda vabalt, juhenditest sõltumata ning surveta“. ( 4 ) Niisiis kaasneb sõltumatusega sisuliselt see, et asjaomane organ on isoleeritud teistest üksustest, mille tegevus võib ajenduda teistsugustest huvidest kui selle organi omad. Selleks peab nimetatud organil olema mitu konkreetset sõltumatuse garantiid, mis kaitsevad teda asjakohatu sekkumise eest, mis võiks teda tema ülesannete ja missiooni täitmisel takistada. ( 5 )
32.
Vaevalt aga saab sõltumatust käsitada ühtse mõistena, teatavas mõttes „riiulilt võetava valmisskeemina“, millest tulenev garantiide komplekt oleks täpselt ühtmoodi üldkohaldatav kõikidele sõltumatutele organitele. Pigem on sõltumatus nagu redel, millel saab alla ja üles ronida ning ühel või teisel pulgal peatuma jääda, olenevalt sellest, kui kaugel on vaja olla asjaomas(t)est osalis(t)est, et oma ülesanded sõltumatult täita. Nii võetakse vajalike garantiide täpsel määratlemisel arvesse, milliseid funktsioone peab asjaomane organ sõltumatult täitma.
33.
Sõltumatuse tuum ja redeli alumine pulk on „otsustamisprotsessi sõltumatus“: vabadus teha juhtumi kohta otsus erapooletult, saamata eelnevalt suuniseid ja kartmata otsusele järgneda võivaid tagasilööke. Sellest tuumast edasi võib haldusorgan liikuda redelil kõrgematele pulkadele, mis seda erapooletust mõnes mõttes toestavad ja laiendavad: eraldiseisvast juriidilisest isikust kuni garantiideni selle kohta, et liikmeid ei vabastata ametist, omaenda eelarveni ja/või täieliku haldusliku iseseisvuseni jms. Redeli kõrgeimal pulgal hakkab väga sõltumatu ja seega erapooletu haldusorgan lähenema garantiidele, mis on nõutavad ja reserveeritud kohtuliku funktsiooni jaoks.
34.
Kõige olulisem on, et „õige“ kaugus ehk redelipulk, millel asjaomane organ peaks olema, on see, millel neutraliseerub iga võimalik huvide konflikt ning on tagatud sõltumatu haldusorgani tegelike ülesannete erapooletu ja tõhus täitmine.
35.
Sellegipoolest on selge, et iga oma nime vääriva sõltumatu haldusorgani puhul seisneb minimaalne garantii otsuste tegemise sõltumatuses, s.o suutlikkuses teha juhtumite suhtes erapooletuid otsuseid, millesse ei sekku ükski teine üksus, kellega võib tekkida eesmärkide või huvide konflikt. Selle organi liikmetel ei saa oma ülesannete täitmisel olla siduvaid juhiseid. ( 6 ) Samal ajal aga ei välista niisugused minimaalsed sõltumatusnõuded, mille eesmärk on juhtumite suhtes erapooletute otsuste tegemine, iseenesest üldisi struktuurseid või organisatsioonilisi seoseid asjaomaste üksuste vahel, kui on selgelt ja jõuliselt tagatud, et ühegi juhtumi kohta otsuse tegemisse ei saa sekkuda.
36.
Mis puudutab konkreetselt raudteeõnnetusi uurivaid organeid, nõuab raudteede ohutuse direktiivi artikli 21 lõige 1 uurimisorgani organisatsiooni, õigusliku struktuuri ja otsustamisprotsessi sõltumatust mitmetest raudteega seotud isikutest. Raudteede ohutuse direktiivi artikli 21 lõike 1 sõnastusest, kontekstist ja eesmärgist selgub täpsemalt, mida need nõuded võivad tähendada.
37.
Esiteks peaks organisatsiooni sõltumatusega selle tavatähenduses kaasnema võimalus, et uurimisorgan otsustab ise enda sisemise struktuuri ning tal on omaenda allorganid ja töökord. Sellesse kategooriasse kuuluvad ka uurimisorgani liikmete ametisse määramise ja ametist vabastamisega seotud eeskirjad, et hoida ära selle organi mõjutamist otsuste tegemisel. Niisugusel sõltumatul organil peaks küll olema oma allorganid ja piisavalt vahendeid ülesannete tõhusaks täitmiseks, ( 7 ) kuid eraldi eelarvet ei pea tingimata olema. ( 8 )
38.
Mis puudutab õiguslikku struktuuri, peaks uurimisorgan olema omaette juriidiline isik. ( 9 ) Ta ei saa olla pelgalt (sõltuv) osakond suuremas struktuuris, mis hõlmab isikut, kellega võib tekkida huvide konflikt.
39.
Otsustamisprotsessi osas tähendab sõltumatus seda, et organ saab teha otsuseid vabalt, ilma välise sekkumiseta. See tähendab, et erapooletus otsuste tegemisel on garanteeritud.
40.
Teiseks, nende kolme sõltumatuse aspekti kontekst ja üldine eesmärk on see, et uurimisorganid saaksid oma uurimisi läbi viia ja ohutusalaseid soovitusi koostada, ilma et sellesse kuidagigi sekkuksid üksused, kelle huvides võib olla nende õnnetusjuhtumite tegelike põhjuste avaldamata jäämine.
41.
Nii on üsna selge, et direktiivis ette nähtud uurimine on selle organi funktsioone silmas pidades käsitatuna tehniline haldusmenetlus. Selles ei jaotata vastutust. See on põhjenduse 24 kohaselt kohtuliku juurdluse ülesanne. See aga ei tohiks hägustada niisuguse näiliselt „tehnilise“ uurimise tõenäolist tegelikku tähtsust. Just tehniliste oskusteadmiste pärast on raudteel toimunud õnnetus‑ või vahejuhtumi kohta kujundatud ja väljendatud arvamusel oluline kaal. Kui võtta ühtlasi arvesse ülesannet anda ka ohutusalaseid soovitusi edaspidiseks, et hoida ära niisuguste õnnetus‑ või vahejuhtumite kordumist, on ilmne, et uurimisorgan peab olema tugevalt sõltumatu kõikidest üksustest, kelle huvid võivad nende uurimisülesannetega vastuollu sattuda.
42.
Kolmandaks on ka laiem kontekst (ehk argument süstemaatilisuse kohta). Raudteede ohutuse direktiivi artikli 21 lõike 1 teise lause tõlgendamisel võib arvesse võtta ka muid liidu teisese õiguse akte, kus on ette nähtud samalaadsete funktsioonidega samalaadsed organid.
43.
Käesoleva menetluse osalised on viidanud, nagu olen seda teinud käesoleva ettepaneku eelnevas osas, mitmele paralleelsele regulatsioonile. Tuleb siiski tõdeda, et peale üldmõistete tõlgendamise ei ole sügavamatest analoogiatest nende regulatsioonidega käesoleva juhtumi kontekstis siiski kuigi palju kasu sellel lihtsal põhjusel, et need regulatsioonid ja asjaomase organi konkreetsed funktsioonid on vahel väga erinevad.
44.
Ühe ja sama valdkonna piires on sõltumatuse garantiid paratamatult erinevad. Jätan kõrvale uurimisorganid ja toon näiteks ühe teise raudteesektoris pädeva haldusüksuse: riiklik reguleerimisasutus peab olema funktsionaalselt sõltumatu kõigist pädevatest asutusest, kes on seotud avaliku teenindamise lepingu sõlmimisega. Ta peab olema eraldiseisev asutus, mis on organisatsioonilise, funktsionaalse ja hierarhilise ülesehituse poolest ning otsuste tegemise seisukohast õiguslikult eraldiseisev ja sõltumatu teistest avalik-õiguslikest või eraõiguslikest üksustest. Samuti peab ta – vähem kategoorilises sõnastuses – olema organisatsiooniliselt, rahastamisotsuste osas, õigusliku struktuuri poolest ning otsustustes sõltumatu mis tahes raudteeinfrastruktuuri-ettevõtjast, tasusid määravast asutusest, läbilaskevõimet jaotavast asutusest või taotlejast. ( 10 )
45.
Kui vaadata väljapoole raudteesektorit, võiks lähim analoogia tekkida vahest teiste haldusorganitega, kes uurivad transpordiga seotud õnnetusjuhtumeid. Võib öelda, et niisugustel organitel on samad eesmärgid ja funktsioonid, ehkki seoses teistsuguste veovahenditega. Nii peaksid nende suhtes kehtiv regulatsioon ja nõuded nende sõltumatuse suhtes olema vahest samalaadse sõnastuse ja samasuguse ulatusega.
46.
Siiski ei ole need seda. Tsiviillennunduse uurimisorganeid käsitlev määrus (EL) nr 996/2010 ( 11 ) on üles ehitatud teisiti. Ühest küljest on vaja, et need uurimisorganid „saaksid uurimist läbi viia täiesti sõltumatult“, ( 12 ) ja neile „tagatakse […] tingimused [nende] kohustuste sõltumatuks täitmiseks“. ( 13 ) Teisest küljest on sama määruse artikli 4 lõikes 2 nõutud kõigest funktsionaalset sõltumatust mitmest üksusest. Meretranspordi sektoris õnnetusjuhtumeid uurivate organite osas tuleneb direktiivi 2009/18/EÜ ( 14 ) artikli 8 lõike 1 esimesest lõigust, et need organid peavad olema „organisatsiooniliselt, õigusliku struktuuri poolest ning otsustusprotsessis sõltumatu[d] mis tahes osapoolest, kelle huvid võiksid olla vastuolus [neile] usaldatud ülesandega“.
47.
Ehkki teataval abstraktsioonitasandil kerkib kindlasti üles korduvaid motiive, ei võimalda sõnastuse ja süsteemi erinevused eri regulatsioonide vahel tõesti ühiseid standardeid luua.
48.
Lõpuks on süstemaatilise spektri äärel ka kohtupraktika, millele on seoses käesoleva juhtumiga äärmiselt sageli tuginetud – mis puudutab andmekaitseasutuste sõltumatust. See on praktilisest aspektist mõistetav, sest Euroopa Kohtul on juba olnud võimalus käsitleda neid küsimusi direktiivi 95/46/EÜ ( 15 ) kontekstis. Tegelike garantiide ja nende täpse taseme osas võib seda õigusakti ja seda tõlgendavat kohtupraktikat kasutada – kui üldse – pigem kontrastina (näiteks selgitamaks, kui kaugele liidu seadusandja ilmselt ei soovinud minna) kui analoogiana raudteede ohutuse direktiiviga.
49.
Erinevalt raudteede ohutuse direktiivist on isikuandmete kaitse üldmääruses ( 16 ), mis peagi asendab direktiivi 95/46, ette nähtud, et järelevalveasutused tegutsevad „täiesti sõltumatult“. ( 17 ) Sama määruse kohaselt on järelevalveasutusel „oma töötajad, […] kes alluvad ainult asjaomase järelevalveasutuse liikme või liikmete juhtimisele“, ( 18 ) ja „eraldi avalik aastaeelarve“ ( 19 ). Peale selle on artiklis 53 sõnaselgelt sätestatud järelevalveasutuste liikmete ametisse nimetamise ja ametiaja lõppemise tingimused, et tagada nende sõltumatus. Seega on selge, et see määrus sisaldab kõrgetasemelisi sõltumatuse standardeid ja üsna üksikasjalikke nõudeid, mis ulatuvad selgelt kaugemale raudteede ohutuse direktiivis ettenähtutest.
50.
Eespool kirjeldatut arvesse võttes järeldub, et raudteede ohutuse direktiivi artikli 21 lõike 1 teise lause kohaselt peab uurimisorgan olema iseseisev kolmeti: organisatsiooniliselt, õiguslikult struktuurilt ja otsustamisprotsessilt. Samuti tuleb neid kolme sõltumatuse mõõdet vaadelda kontekstis, pidades silmas eesmärki, mida uurimisorgani sel viisil postuleeritud sõltumatus on ette nähtud kaitsma: seda, et uurimisorganid saaksid uurimisi läbi viia ja ohutusalaseid soovitusi koostada, ilma et sellesse kuidagigi sekkuksid üksused, kelle huvides võib olla nende õnnetusjuhtumite tegelike põhjuste avaldamata jäämine.
51.
Olles üldjoontes kirjeldanud, missugust või millise ulatusega sõltumatust nõuab raudteede ohutuse direktiivi artikli 21 lõige 1, asun nüüd käsitlema teist artikli 21 lõike 1 teise lausesse kätketud muutujat: sõltumatus kellest?
C. Sõltumatus kellest?
52.
Raudteede ohutuse direktiivi artikli 21 lõike 1 teises lauses on loetletud rida üksusi, kellest uurimisorgani organisatsioon, õiguslik struktuur ega otsustamisprotsess ei tohi sõltuda. Need on raudteeinfrastruktuuri-ettevõtja, raudtee-ettevõtja, maksude sissenõudmise asutus, jaotusasutus ja teavitatud asutus ning isikud, kelle huvid võiksid sattuda konflikti uurimisorganile usaldatud ülesannetega.
53.
Üksuste loetelus esineb selge erinevus. Esiteks on konkreetsed üksused: raudteeinfrastruktuuri-ettevõtja, raudtee-ettevõtja, maksude sissenõudmise asutus, jaotusasutus, teavitatud asutus. Teiseks on ülejäänute kategooria, kuhu kuuluvad mis tahes isikud, kelle huvid võiksid sattuda konflikti uurimisorganile usaldatud ülesannetega.
54.
Loogiliselt võiks arvata, et konkreetselt nimetatud üksuste suhtes eeldas seadusandja sisuliselt huvide konflikti tekkimist nendele üksustele omase erinevuse ja vastanduvuse tõttu, mis tuleneb nende funktsioonidest. Seega, kui uurimisorgan ei ole nende kolme sõltumatuse aspekti mõttes sõltumatu (või otseselt sõltuv) ühestki loetletud üksusest, on tegu raudteede ohutuse direktiivi artikli 21 lõike 1 rikkumisega.
55.
Seevastu ülejäänute kategooria on teistsuguse ülesehitusega. Ühtpidi on see avatud: sinna kuulub mis tahes isik, kellega võib tekkida huvide konflikt. Teistpidi peavad sellised huvide konfliktid olema konkreetsel juhul selgelt tõendatud, jällegi seoses sõltumatuse kolme aspektiga, mis on loetletud raudteede ohutuse direktiivi artikli 21 lõike 1 teises lauses.
56.
Ülejäänute kategooria, kuhu kuulub iga isik, kellega tekib huvide konflikt, hõlmab minu arvates ka olukordi, kus esineb kaudne sõltuvus või vahendatud mõju. See hõlmab olukordi, kus uurimisorgan ühestki loetletud üksusest vormilises mõttes otseselt ei sõltu, kuid üks või mitu loetletud (või muud) üksust ise ja samuti uurimisorgan tegelikult sõltuvad kolmandast isikust. See kolmas isik muutub sel juhul isikuks, kelle huvid võivad sattuda mitte üksnes konflikti, vaid olemuslikku ja struktuurilisse kokkupõrkesse uurimisorganile usaldatud ülesannetega.
57.
Kuna raudteel toimunud õnnetus‑ või vahejuhtumite uurimine puudutab väga tõenäoliselt raudteeinfrastruktuuri-ettevõtjaid või raudtee-ettevõtjaid, on väga oluline, et uurimisorgan oleks sõltumatu iseäranis nendest isikutest, nii et tema ülesannete täitmisse ei sekkuta. Nagu on märgitud põhjenduses 24: „Ohutusuuringuid […] peaks teostama alaline organ, mis on kõikidest raudteesektori osalejatest sõltumatu. See organ peaks toimima huvide konflikti ja võimalikku seotust uuritavate juhtumite põhjustega välistavalt“. Seetõttu ning samuti võttes arvesse uurimisorgani ülesannete tähtsust ja vastutust avalikkuse ees, ( 20 ) peaks uurimisorgan saama täita oma ülesandeid sõltumatult, ilma ohuta, et ükski teine raudteega seotud osaline võib teda otseselt või kaudselt survestada.
58.
Jääb alles viimane üldine küsimus: kas niisugune avaliku võimu kandja nagu minister võib liigituda „ühe[ks]ki poole[ks], kelle huvid võiksid sattuda konflikti uurimisorganile usaldatud ülesannetega“?
59.
Raudteede ohutuse direktiivi artikli 21 lõike 1 sõnastusest, seadusandlikust kujunemisloost ja laiemast kontekstist selgub kindlalt, et uurimisorgani sõltumatus avaliku võimu kandjatest kui sellistest ei ole üldiselt ja abstraktselt nõutav.
60.
On selge, et artikli 21 lõikes 1 ette nähtud loetelus ei ole ühtegi sellist avaliku võimu kandjat nimetatud. ( 21 ) Seevastu teistes liidu teisese õiguse aktides, kus peeti vajalikuks näha vastavates kontekstides ette selge ja struktuuriline eraldatus, on seda tehtud sõnaselgelt: ( 22 ) näiteks direktiiv 95/46 nõuab, et järelevalveasutused tegutseksid „täiesti sõltumatult“ ( 23 ). Euroopa Kohus on seda mõistet tõlgendanud nii, et järelevalveasutused peavad „olema kaitstud mitte ainult nende kontrollile allutatud asutuste mõju eest, vaid igasuguse välise mõju eest, kaasa arvatud riigi või liidumaade otsene või kaudne mõju“. ( 24 ) Jällegi aga näib raudteede ohutuse direktiiv toimivat teistsuguses kontekstis. ( 25 )
61.
Sellest tulenevalt ei saa raudteede ohutuse direktiivi artikli 21 lõiget 1 tõlgendada nii, et see otseselt nõuab uurimisorgani sõltumatust täitevvõimust või mis tahes muust avaliku võimu kandjast kui sellisest.
62.
Kindlasti aga võivad viimati nimetatud kuuluda kategooriasse „poole[d], kelle huvid võiksid sattuda konflikti uurimisorganile usaldatud ülesannetega“, olenevalt juhtumi tegelikest faktilistest asjaoludest. Niisugune huvide konflikt esineb olemuslikult juhul, kui üks või koguni mitu raudteede ohutuse direktiivi artikli 21 lõike 1 teises lauses otsesõnu nimetatud üksust, nagu raudteeinfrastruktuuri-ettevõtjad ja raudtee-ettevõtjad, on tegelikult avaliku võimu kandja kontrolli all.
63.
Võib lisada, et Euroopa Kohtu otsus kohtuasjas komisjon vs. Itaalia, ( 26 ) millele Poola Vabariik käesolevas menetluses tugineb, seda järeldust ei muuda.
64.
Selles kohtuotsuses märkis Euroopa Kohus, et komisjon jättis tuvastamata, et direktiivi 2001/14 artikli 30 lõige 1, mille kohaselt peab reguleeriv organ olema sõltumatu mitmest raudteega seotud asjaosalisest, ( 27 ) hõlmab ka reguleeriva organi kaudset sõltuvust raudtee-ettevõtjast, mida vahendab minister, kuna Itaalia raudtee-ettevõtja oli riigiomandis. ( 28 )
65.
Selle järelduse olulisus näib olevat käesolevas asjas ja raudteede ohutuse direktiivi artikli 21 lõike 1 nõuete tõlgendamisel üsna piiratud. Isegi kui mitte asuda arutlema reguleeriva organi ja uurimisorgani süsteemsete ja funktsionaalsete erinevuste üle, mida rõhutab ka fakt, et nad tulenevad kumbki erinevast õigusaktist (ja toimivad erinevates seadusandlikes kontekstides), piisab osutamisest kahele olulisele erinevusele sõnastuses. Esiteks ei ole raudteede ohutuse direktiivi artikli 21 lõikes 1 – erinevalt direktiivi 2001/14 artiklist 30 – otsesõnu ette nähtud võimalust, et niisugune organ on minister ise. Teiseks hõlmab esimesena nimetatu ka avatud kategooriat „poole[d], kelle huvid võiksid sattuda konflikti uurimisorganile usaldatud ülesannetega“, mida direktiiv 2001/14 ei hõlma.
66.
Kokkuvõttes, võib avaliku võimu kandja, nagu näiteks minister, kuigi teda ei ole raudteede ohutuse direktiivi artikli 21 lõikes 1 otsesõnu loetletud, olenevalt faktilisest olukorrast olla isik, kelle huvid võiksid sattuda konflikti uurimisorganile usaldatud ülesannetega. Sel juhul tuleb tagada uurimisorgani organisatsiooni, õigusliku struktuuri ja otsustamisprotsessi sõltumatus niisugusest avaliku võimu kandjast.
D. Kohaldamine käesolevas asjas
67.
Eespool kajastuva analüüsi raamistiku kohaldamisel käesoleva juhtumi faktilistele asjaoludele ilmneb, et Poola Vabariik ei ole raudteede ohutuse artikli 21 lõikest 1 tulenevaid nõudeid täitnud. Poola uurimisorgani PKBWK õiguslik struktuur, organisatsioon ega otsustamisprotsess ei ole transpordivaldkonda haldavast ministrist sõltumatud.
1. Otsene või kaudne sõltuvus?
68.
Kirjalikest seisukohtadest nähtuvalt ja nagu ka kohtuistungil kinnitati, on nii raudteeinfrastruktuuri-ettevõtja kui ka raudtee-ettevõtja Poola riigi omandis. Komisjon märkis, et riigikassal, keda esindab transpordivaldkonda haldav minister, on 100% suurune osalus aktsiaseltsis PKP S.A., mis hõlmab mitmeid äriühinguid, sealhulgas raudtee-ettevõtjat. Samuti kuulub riigile 85,9% raudteeinfrastruktuuri-ettevõtja (PKP PLK S.A.) aktsiatest. Kummalegi väitele Poola Vabariik vastu ei vaielnud. Seega on nii raudteeinfrastruktuuri-ettevõtja kui ka raudtee-ettevõtja transpordiministri kontrolli all.
69.
Samuti täheldas komisjon õigesti, et niisuguses olukorras tekib ministeeriumis huvide konflikt. Ministril on paratamatult huvi raudteeinfrastruktuuri-ettevõtja ning õnnetusjuhtumite uurimise kontekstis raudtee-ettevõtja tegevuse ja majandustulemuste vastu.
70.
Niiviisi saab ministrist raudteede ohutuse direktiivi artikli 21 lõike 1 teise lause tähenduses „pool[…], kelle huvid võiksid sattuda konflikti uurimisorganile usaldatud ülesannetega“. Selle tagajärjel peavad uurimisorgani organisatsioon, õiguslik struktuur ja otsustamisprotsess olema ministrist sõltumatud, et selle sätte nõuetele vastata.
71.
Täielikkuse ja selguse huvides tuleb lisada, et komisjoni argument on tegelikult pisut teisiti sõnastatud. Komisjon märkis, et kaudselt, ministri kaudu, ei ole uurimisorgan raudteeinfrastruktuuri-ettevõtjast sõltumatu. Seega on komisjon tegelikult väitnud, et uurimisorgani ja ühe loetletud üksuse, nimelt raudteeinfrastruktuuri-ettevõtja vahel on kaudne sõltuvus, kuid ei ole osutanud ministrile kui isikule, kelle huvid võiksid sattuda konflikti uurimisorganile usaldatud ülesannetega.
72.
Niisugune lähenemisviis võib olla võimalik. Siiski näib see raudteede ohutuse direktiivi artikli 21 lõike 1 teise lause loogilise ülesehituse seisukohast mõnevõrra kohmakas. ( 29 ) Mulle ei ole täiesti selge, miks on vaja kasutada argumentatsioonis sellist kaudset teed, tuginedes uurimisorgani ja raudteeinfrastruktuuri-ettevõtja vahelistele kaudsetele seostele, kui on võimalik minna otse probleemi tuumani, keskendudes nimetatud sättes silmas peetud ja selle sättega ka sõnaselgelt keelatud otsestele seostele uurimisorgani ja isiku vahel, kellel on huvide konflikt.
73.
Olgu sellega, kuidas on, kuid vaieldamatult heidab komisjon Poola Vabariigile ette raudteede ohutuse direktiivi artikli 21 lõike 1 rikkumist Poola õiguse õiguslike ja faktiliste asjaolude ning transpordivaldkonda haldavale ministrile määratud funktsiooni tõttu. Euroopa Kohtul tuleb lahendada õigusküsimus, kuidas täpselt liigitada see olukord (asjakohaselt aluseks võetud) liidu õigusnormi kategooriates.
2. Sõltumatuse (või sõltuvuse) aspektid
a) Õiguslik struktuur
74.
Vaidluse all ei ole see, et PKBWK on ministeeriumi osa. Ta ei ole eraldi juriidiline isik. Nagu Poola Vabariik kohtuistungil märkis, saab PKBWK vormiliselt oma volitused ministrilt. Seetõttu on selge, et PKBWK kui pelgalt ministeeriumi osakond ei ole oma õigusliku struktuuri poolest ministrist sõltumatu.
b) Organisatsioon
75.
Komisjon väidab, et ka organisatsiooni osas ei ole PKBWK sõltumatu, ja seda kolmel põhjusel: esiteks on tema liikmete ametisse määramise ja ametist vabastamise reeglites jäetud liialt palju kaalutlusõigust ministrile; teiseks ei saa PKBWK ise otsustada oma sise-eeskirju; ja kolmandaks sõltuvad ministrist tema inim‑ ja rahalised ressursid.
76.
Esiteks argumenteerib komisjon, et PKBWK liikmete ametisse määramise ja ametist vabastamise tingimustega ei ole piisavalt tagatud nende liikmete sõltumatus ministrist. Ta väidab, et Poola õiguses ei ole sätestatud materiaalõiguslikke kriteeriume PKBWK eesistuja, alaliste liikmete ega ad hoc liikmete määramiseks. Komisjoni sõnul võivad alalised liikmed koguni olla raudteeinfrastruktuuri-ettevõtja või raudtee-ettevõtja esindajad. Peale selle on ministril piiramatu võim PKBWK juhataja ametist vabastada.
77.
Käesolevas menetluses ei ole Poola Vabariik neid väiteid ümber lükanud.
78.
Raudteeveoseaduse artikli 28a lõikes 6 on sätestatud, et PKBWK juhataja määrab ametisse ja vabastab ametist minister. Artikli 28a lõigete 7 ja 8 kohaselt määrab juhataja asetäitja, sekretäri ja PKBWK liikmed ametisse ja vabastab nad ametist minister juhataja taotlusel või ettepanekul. Peale selle, nagu tuleneb artikli 28a lõikest 4, valib juhataja PKBWK ad hoc liikmed ministri antud nimekirjast.
79.
Seega tuleneb nendest siseriiklikest õigusnormidest, et ministril on PKBWK liikmete ametisse määramisel ja ametist vabastamisel otsustav funktsioon. Kõik alalised liikmed määrab tema ning ad hoc liikmed valitakse tema antud nimekirjast. See, et ad hoc liikmete nimekirja koostab, nagu Poola Vabariik väitis, praktikas tegelikult PKBWK juhataja, ei ole oluline. Praktika võib küll selline olla, kuid raudteeveoseaduse artikli 28a lõikes 4 on ikkagi selgelt sätestatud, et selle nimekirja annab minister. See, et PKBWK juhataja asetäitja, sekretäri ja „lihtliikmed“ määrab minister juhataja taotlusel või ettepanekul, ei ahenda oluliselt ministri kaalutlusruumi, kui võtta arvesse, et minister võib ametisse määrata või ametist vabastada juhataja enda.
80.
See kaalutlusruum näib olevat suuremgi, kui võtta arvesse, et ametisse määramise suhtes ei ole kehtestatud üksikasjalikke tingimusi kvalifikatsiooni kohta. Peale nende raudteeveoseaduse artikli 28a lõikes 10 sätestatud üldtingimuste ( 30 ) ei ole siseriiklikes õigusaktides ette nähtud muid liikmete sobivuse kriteeriume. Samuti on asjakohane siseriiklik õigusnorm, ( 31 ) mis keelab määrata ametisse isikuid, kelle tööandja raudteeinfrastruktuur, töötajad või sõidukid olid õnnetus‑ või vahejuhtumiga seotud, vormiliselt kohaldatav üksnes ad hoc liikmetele, mitte alalistele liikmetele.
81.
PKBWK liikmete ametiaja lõpu kohta on artikli 28a lõikes 11 ette nähtud kolm sündmust, mille korral isik lakkab olemast PKBWK liige: surm, tagasiastumine või artikli 28a lõikes 10 sätestatud tingimuste täitmata jätmine. Ei ole siiski selge, kas artikli 28a lõige 11 on ammendav, sest artikli 28a lõigetes 6–9 on ette nähtud PKBWK liikmete ametist vabastamine ministri poolt. Tuleb tunnistada, et otseselt saab minister ametist vabastada ainult PKBWK juhataja. Teisi liikmeid saab minister ametist vabastada juhataja või PKBWK taotlusel või ettepanekul.
82.
Nende sätete sõnastusest jääb üpris ebaselgeks, kas minister saab PKBWK liikmeid praktikas vabalt ametist vabastada või kas juhataja esitatud sellekohased taotlused või ettepanekud on talle siduvad. Ent PKBWK ja tema liikmete sõltumatuse garantiide seisukohast juhib see küsimus tähelepanu kõrvale peamiselt: kui ministril on võim juhataja igal ajal ja omal äranägemisel ametist vabastada, siis kuidas saab see isik üldse (ettepanekut tegemata jättes või nõusoleku andmisest keeldudes) süsteemselt garanteerida, et teisi PKBWK liikmeid ametist ei vabastata (või ametist vabastamata ei jäeta)?
83.
Teiseks, mis puudutab sise-eeskirju, märkis komisjon, et neid eeskirju vastu võttes kujundab minister otsustavalt PKBWK organisatsiooni. Poola Vabariik väitis küll kohtuistungil, et need eeskirjad töötab välja uurimisorgan ise, kuid raudteeveoseaduse artikli 28d lõikes 4 on siiski sätestatud, et PKBWK tegevust ja organisatsioonilist ülesehitust reguleeriva põhimääruse määrab määrusega kindlaks minister.
84.
Kolmandaks võib rahaliste ja inimressursside korraldamisest tekkida veelgi kahtlusi PKBWK organisatsioonilise sõltumatuse suhtes. Komisjon toonitab, et PKBWK ei saa oma ressursside puudumise tõttu enda ülesandeid täita. PKBWK kohustus süstemaatiliselt taotleda rahalisi või inimressursse piirab oluliselt tema organisatsioonilist sõltumatust ministrist.
85.
Eelarvelise sõltumatuse küsimust ei ole minu arvates vaja käesolevas kohtuasjas käsitleda. ( 32 ) Komisjon ei ole oma hagis Euroopa Kohtule märkinud, et Poola Vabariik rikkus raudteede ohutuse direktiivi artikli 21 lõiget 2, mille kohaselt peab uurimisorganil olema võimalik saada piisavalt vahendeid, et täita oma ülesanded sõltumatult. Saaks küll väita, et selle nõude võib arvata ka artikli 21 lõike 1 tähenduses organisatsiooni sõltumatuse aspektiks, kuid mulle näib, et eespool käesolevas jaos käsitletud kahest küsimusest juba piisab tuvastamaks, et PKBWK ei ole organisatsiooniliselt ministrist sõltumatu.
c) Otsustamisprotsess
86.
Lõpuks väidab komisjon, et PKBWK otsustamisprotsess ei ole ministrist sõltumatu, sest PKBWK tegutseb mitte enda, vaid ministri nimel. Seega näib, et ta ei saa ise otsuseid teha. Komisjoni sõnul peavad kõik PKBWK võetavad meetmed saama ministri heakskiidu ja minister annab neile allkirja. See ohustab uurimisorgani sõltumatust ministrist.
87.
Ma ei pruugi tingimata nõustuda komisjoni kriitikaga tervikuna, kuid on selge, et praeguses siseriiklikus õiguslikus raamistikus esineb problemaatilisi aspekte, mis sisuliselt tähendavad, et otsustamisprotsess ei ole sõltumatu.
88.
Raudteeveoseaduse artikli 28a lõikest 2 tulenevalt täidab PKBWK oma ülesandeid ministri nimel. Sellist sõnastust võib sama hästi tõlgendada nii, et minister teeb otsuse ise. Praegune praktika võib, nagu Poola Vabariik väidab, olla küll selline, et minister otsuste tegemist sisuliselt ei mõjuta ega osale selles ja et otsuseid teevad ainult PKBWK liikmed ise. Artikli 28a lõike 2 sõnastusest aga nähtub teisiti.
89.
Olulisemgi on vahest see, nagu kohtuistungil tõendati, et PKBWK otsuseid saab ministeeriumi teatajas avaldada alles pärast seda, kui minister on dokumendile alla kirjutanud. Seega on minister selgelt asjasse kaasatud, vahest küll rangelt võttes mitte otsustamisprotsessi, kuid kindlasti otsuse avalikustamisse. Järgnenud ja ka kohtuistungil kajastunud arutelu küsimuses, mil määral on see allkiri „pelgalt formaalsus“ ja kas hüpoteetiliselt võib minister alla kirjutamast keelduda ja seega avaldamist takistada, ei saa selle faktilise asjaolu tähtsust ebamäärastada: nagu juba korduvalt mainitud, on info läbipaistvus ja avalikustamine, sealhulgas võimalike järelduste vaba ringlus asjaomase avalikkuse hulgas raudteede ohutuse direktiivis sõnaselgelt ette nähtud uurimissõltumatuse oluline tunnus. ( 33 ) Lihtsalt väljendudes: see, kelle kontrolli all on info levik, on selle info omanik.
90.
Lõpuks on see – nagu väidab Poola Vabariik –, et raudteeveoseaduse artikli 28a lõike 1 kohaselt on PKBWK oma tegevuses sõltumatu ja lõikes 14 on ette nähtud, et „PKBWK liikme[tel] […] ei ole kohustusi seoses vastuvõetavate otsuste sisuga“, kindlasti tervitatav ja asjakohane. Ent kõikide muude käesolevas jaos käsitletud siseriikliku õigusliku raamistiku problemaatiliste asjaolude kontekstis ja taustal, mis selgelt ei vasta raudteede ohutuse direktiivi artikli 21 lõike 1 nõuetele, ei ole see kindlasti piisav, et korvata need teised puudused organisatsiooni, õigusliku struktuuri ja otsustamisprotsessi sõltumatuse osas.
3. Järeldus
91.
Eelnevat arvesse võttes järeldub kõikide käsitletud üksiktegurite koostoimest, et PKBWK tegutseb pelgalt transpordiministeeriumi osakonnana, mitte raudteede ohutuse direktiivi artikli 21 lõike 1 teise lause tähenduses sõltumatu organina. Seetõttu ei ilmne PKBWK‑l seal ette nähtud sõltumatuse tunnuseid.
92.
Sellepärast teen Euroopa Kohtule ettepaneku tuvastada, et jättes võtmata vajalikud meetmed, et tagada uurimisorgani sõltumatus transpordivaldkonda haldavast ministrist, kelle kontrolli all on raudteeinfrastruktuuri-ettevõtja ja raudtee-ettevõtja ning kelle huvid võivad seega sattuda konflikti uurimisorgani ülesannetega, on Poola Vabariik rikkunud nõudeid, mis tulenevad raudteede ohutuse direktiivi artikli 21 lõikest 1.
93.
Asjakohased on kaks kokkuvõtvat märkust.
94.
Esiteks, nagu käesoleva ettepaneku eelmistes osades selgelt toonitatud, iseloomustab käesoleva juhtumi konkreetseid asjaolusid olukord, kus uurimisorgan on osa ministeeriumist, kelle kontrolli all on ühtlasi ka raudteeinfrastruktuuri-ettevõtja ja raudtee-ettevõtja. Nii saab sellisest omalaadsest ühe riigiasutuse piiresse jäävast „funktsionaalsest kolmikust“ teha väga piiratud üldistusi, kui üldse, olukordades, kus ministril ei ole seesugust tihedat seost raudteeinfrastruktuuri-ettevõtjaga (ega raudtee-ettevõtjaga). Vaevalt saakski ministrit ennast selliste või sellelaadsete seoste puudumise korral pidada raudteede ohutuse direktiivi artikli 21 lõike 1 tähenduses „poole[ks], kelle huvid võiksid sattuda konflikti uurimisorganile usaldatud ülesannetega“.
95.
Teiseks võib käesolevat kohtuasja – eriti aga Poola Vabariigi kaitseväiteid seoses PKBWK sõltumatuse garantiide puudusega – punase joonena läbivat kordusmotiivi veidi lihtsustavalt parafraseerida sõnadega „jah, kohaldatavas siseriiklikus seaduses on tõesti nii kirjas, kuid õigupoolest tehakse seda praktikas teisiti, nii et tegelikult vastab see direktiivi nõuetele“. ( 34 )
96.
Vastus sellele argumendile on kahetine: konkreetne ja üldine. Selles osas, mis puudutab ELTL artikli 258 kohast rikkumismenetlust – ja konkreetsemalt Euroopa Kohtusse esitatud hagisid, mis käsitlevad aluslepingustest tulenevate kohustuste rikkumist seoses haldusorganite sõltumatuse institutsiooniliste garantiidega –, on selgelt ette nähtud, et selliste garantiide ülevõtmisest pelgalt halduspraktika kaudu ei piisa. ( 35 ) Ma ei eita sellise praktika tähtsust, kuid ka kõrgemal tasandil peab olema selgete ja nähtavate seadus‑ või määrusandlike sätetega otseselt kehtestatud konkreetne kord, mis tagab liidu õigusega nõutava sõltumatuse laadi ja taseme.
97.
Süsteemsemal tasandil on see konkreetne vastus täielikus kooskõlas üldise arusaamaga institutsioonilistest sõltumatuse garantiidest. Juba oma olemuse tõttu ei saa niisugused garantiid sõltuda ühe või teise asjaosalise heast tahtest ja heast käitumisest ega sellepäevasest halduspraktikast. Need peavad olema selgelt ja otsesõnu kinnistatud seadusandlikesse aktidesse ning toimima asjaomaste osaliste isikust ja kavatsustest olenemata.
98.
Ma ei alahinda sugugi õiguse tõelist toimimist institutsioonilises praktikas ega seda, kui väga tähtis on sõltumatuse vajalikkuse mõtteline omaksvõtt asjaomaste osaliste hulgas, kuid kindlasti ei saa niisuguste sõltumatuse tagatiste nõuetekohane ülevõtmine piirduda vaid võimalusega, et teatavad (head) asjad võivad praktikas juhtuda. Nõuetekohasel ülevõtmisel tuleb institutsioonilise süsteemi ja kaitsemeetmete paikapaneku tulemusel tagada, et teatavad (mitte nii head) asjad lihtsalt ei saa juhtuda.
V. Kohtukulud
99.
Selles osas, mis puudutab väidet raudteede ohutuse direktiivi artikli 21 lõike 1 rikkumise kohta, on kohtuvaidluse kaotanud pool kodukorra artikli 138 lõike 1 kohaselt kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna komisjon on palunud mõista kohtukulud välja Poola Vabariigilt ja Poola Vabariik on kohtuvaidluse kaotanud, tuleb kohtukulud välja mõista Poola Vabariigilt.
100.
Selles osas, mis puudutab väidet raudteede ohutuse direktiivi artikli 16 lõike 1 rikkumise kohta, on kodukorra artikli 141 lõigetes 1 ja 2 ette nähtud, et pool, kes hagist loobub, on kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool oma märkustes hagist loobumise kohta seda nõuab. Sellegipoolest kannab hagist loobunud poole taotlusel kohtukulud vastaspool, kui see on viimase käitumise tõttu õigustatud.
101.
Ka siis, kui jätta võtmata seisukoht – isegi kaudne seisukoht – küsimuses, kas Poola Vabariik on järginud raudteede ohutuse direktiivi artikli 16 lõiget 1, ei muuda see tõsiasja, et Poola Vabariik muutis oma õigusnorme ja teatas sellest komisjonile alles pärast seda, kui komisjon oli pöördunud Euroopa Kohtusse. Seega on Poola Vabariik oma tegevuse(tuse) kaudu sundinud komisjoni ka viimati nimetatud väidet esitama. Kuna komisjon on oma repliigis, milles ta teatas sellest väitest loobumisest, samuti palunud välja mõista selle väitega seotud kohtukulud, näib tõepoolest olevat põhjendatud, et Poola Vabariik kannaks ka selle väitega seotud kulud.
VI. Ettepanek
102.
Nendel põhjustel teen Euroopa Kohtule ettepaneku:
1.
tuvastada, et jättes võtmata vajalikud meetmed, et tagada uurimisorgani sõltumatus transpordivaldkonda haldavast ministrist, kelle kontrolli all on raudteeinfrastruktuuri-ettevõtja ja raudtee-ettevõtja ning kelle huvid võivad seega sattuda konflikti uurimisorgani ülesannetega, on Poola Vabariik rikkunud nõudeid, mis tulenevad Euroopa Parlamendi ja nõukogu 29. aprilli 2004. aasta direktiivi 2004/49/EÜ ühenduse raudteede ohutuse kohta, millega muudetakse nõukogu direktiivi 95/18/EÜ raudteeettevõtjate litsentseerimise kohta ja direktiivi 2001/14/EÜ raudtee infrastruktuuri läbilaskevõime jaotamise ning raudtee infrastruktuuri kasutustasude kehtestamise ja ohutuse sertifitseerimise kohta artikli 21 lõikest 1;
2.
mõista käesoleva menetluse kohtukulud tervikuna välja Poola Vabariigilt.
( 1 ) Algkeel: inglise.
( 2 ) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 29. aprilli 2004. aasta direktiiv ühenduse raudteede ohutuse kohta, millega muudetakse nõukogu direktiivi 95/18/EÜ raudtee-ettevõtjate litsentseerimise kohta ja direktiivi 2001/14/EÜ raudtee infrastruktuuri läbilaskevõime jaotamise ning raudtee infrastruktuuri kasutustasude kehtestamise ja ohutuse sertifitseerimise kohta (raudteede ohutuse direktiiv) (ELT 2004, L 104, lk 44; ELT eriväljaanne 07/08, lk 227).
( 3 ) Mis käsitlevad väidetavat raudteede ohutuse direktiivi artikli 9 lõike 1, artikli 10 lõike 3, artikli 17 lõike 1, artikli 19 lõike 1, artikli 21 lõike 3, artikli 24 lõike 2 ja artikli 25 lõike 2 rikkumist.
( 4 ) 9. märtsi 2010. aasta kohtuotsus, komisjon vs. Saksamaa (C‑518/07, EU:C:2010:125, punkt 18).
( 5 ) Vt seoses sõltumatute haldusvolitustega üldiselt samuti nt Conseil d’État, Rapport public 2001 – Les autorités administratives indépendantes, Études et documents no 52, La Documentation française, Paris, 2001, lk 251–386; Chevallier, J., „Le statut des autorités administratives indépendantes: harmonisation ou diversification?, RFDA, 2010, lk 896.
( 6 ) 16. oktoobri 2012. aasta kohtuotsus, komisjon vs. Austria (C‑614/10, EU:C:2012:631, punkt 42).
( 7 ) Vt analoogia alusel 18. aprilli 2013. aasta kohtuotsus, komisjon vs. Prantsusmaa (C‑625/10, EU:C:2013:243, punkt 51), mis puudutab jaotamisorgani organisatsiooni, õigusliku struktuuri ja otsustusfunktsioonide sõltumatust raudtee-ettevõtjatest vastavalt direktiivile 2001/14.
( 8 ) Vt nt 16. oktoobri 2012. aasta kohtuotsus, komisjon vs. Austria (C‑614/10, EU:C:2012:631, punkt 58). Selles suhtes tuleb märkida, et liidu seadusandja näeb eraldi eelarveread ette sõnaselgelt, kui ta seda soovib. Vt nt seoses Euroopa andmekaitseinspektoriga Euroopa Parlamendi ja nõukogu 18. detsembri 2000. aasta määruse (EÜ) nr 45/2001 üksikisikute kaitse kohta isikuandmete töötlemisel ühenduse institutsioonides ja asutustes ning selliste andmete vaba liikumise kohta (EÜT 2001, L 8, lk 1; ELT eriväljaanne 13/26, lk 102), artikli 43 lõige 3.
( 9 ) Vt selle kohta 28. veebruari 2013. aasta kohtuotsus, komisjon vs. Austria (C‑555/10, EU:C:2013:115, punkt 55), 18. aprilli 2013. aasta kohtuotsus, komisjon vs. Prantsusmaa (C‑625/10, EU:C:2013:243, punkt 51).
( 10 ) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 21. novembri 2012. aasta direktiivi 2012/34/EL, millega luuakse ühtne Euroopa raudteepiirkond (uuesti sõnastatud) (ELT 2012, L 343, lk 32), artikli 55 lõige 1.
( 11 ) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 20. oktoobri 2010. aasta määrus tsiviillennunduses toimuvate lennuõnnetuste ja intsidentide uurimise ja ennetamise kohta ning millega tunnistatakse kehtetuks direktiiv 94/56/EÜ (ELT 2010, L 295, lk 35).
( 12 ) Põhjendus 15.
( 13 ) Määruse nr 996/2010 artikli 4 lõike 6 punkt d.
( 14 ) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. aprilli 2009. aasta direktiiv 2009/18/EÜ, millega kehtestatakse meretranspordi sektoris toimunud õnnetusjuhtumite juurdluse põhimõtted ning muudetakse nõukogu direktiivi 1999/35/EÜ ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2002/59/EÜ (ELT 2009, L 131, lk 114).
( 15 ) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 24. oktoobri 1995. aasta direktiiv üksikisikute kaitse kohta isikuandmete töötlemisel ja selliste andmete vaba liikumise kohta (EÜT 1995, L 281, lk 31; ELT eriväljaanne 13/15, lk 355). Vt 9. märtsi 2010. aasta kohtuotsus, komisjon vs. Saksamaa (C‑518/07, EU:C:2010:125, punktid 18–30), ja 16. oktoobri 2012. aasta kohtuotsus, komisjon vs. Austria (C‑614/10, EU:C:2012:631, punktid 41–66).
( 16 ) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 27. aprilli 2016. aasta määrus (EL) 2016/679 füüsiliste isikute kaitse kohta isikuandmete töötlemisel ja selliste andmete vaba liikumise ning direktiivi 95/46/EÜ kehtetuks tunnistamise kohta (isikuandmete kaitse üldmäärus) (ELT 2016, L 119, lk 1).
( 17 ) Määrus 2016/679, artikli 52 lõige 1.
( 18 ) Määrus 2016/679, artikli 52 lõige 5.
( 19 ) Määrus 2016/679, artikli 52 lõige 6.
( 20 ) Põhjendus 23, mida on osundatud käesoleva ettepaneku punktis 3.
( 21 ) Sama näib kehtivat komisjoni algse ettepaneku kohta (KOM(2002) 21 (lõplik)).
( 22 ) Vt nt direktiiv 2012/34, artikli 55 lõike 1 teine lause, mis käsitleb raudteesektorit reguleerivat asutust.
( 23 ) Direktiiv 95/46, artikli 28 lõike 1 esimene lõik.
( 24 ) Vt 9. märtsi 2010. aasta kohtuotsus, komisjon vs. Saksamaa (C‑518/07, EU:C:2010:125, punkt 25). Kohtujuristi kursiiv. Näib, et see nõue on nüüd täies ulatuses kodifitseeritud isikuandmete kaitse üldmääruse artikli 52 lõikes 2.
( 25 ) Nagu käesoleva ettepaneku punktides 48 ja 49 üldjoontes kirjeldatud.
( 26 ) 3. oktoobri 2013. aasta kohtuotsus (C‑369/11, EU:C:2013:636).
( 27 ) Direktiivi 2001/14 artikli 30 lõikes 1 on sätestatud: „Ilma et see mõjutaks artikli 21 lõike 6 kohaldamist, loovad liikmesriigid reguleeriva organi. Kõnealune organ, mis võib olla transpordiküsimuste eest vastutav ministeerium või mis tahes muu organ, on organisatsiooniliselt, rahastamisotsuste osas, õigusliku struktuuri poolest ning otsustustes sõltumatu mis tahes raudteeinfrastruktuuri-ettevõtjast, maksustavast organist, jaotavast organist või taotlejast. Organ tegutseb vastavalt käesolevas artiklis sätestatud põhimõtetele, kusjuures apelleerimise ja reguleerimisega seotud funktsioonid võib anda eri organitele.“ Kohtujuristi kursiiv.
( 28 ) 3. oktoobri 2013. aasta kohtuotsus, komisjon vs. Itaalia (C‑369/11, EU:C:2013:636, punkt 61 jj).
( 29 ) Nagu on üldjoontes kirjeldatud käesoleva ettepaneku punktides 52–66.
( 30 ) Osundatud käesoleva ettepaneku punktis 9.
( 31 ) Raudteeveoseaduse artikli 28a lõige 15.
( 32 ) Nagu eespool (punkt 37) üldiselt juba mõista antud, peaks uurimisorganite käsutuses olema piisavalt ressursse. Loomulikult on ilma ressurssideta keeruline midagi uurida. Kas ja mil määral see omakorda tähendab eraldi eelarvet ning kuidas seda eelarvet koostada ja heaks kiita, on eraldi küsimus.
( 33 ) Raudteede ohutuse direktiivi põhjendus 23 (osundatud käesoleva direktiivi punktis 3) ja artikli 23 lõige 2.
( 34 ) Vt eeskätt käesoleva ettepaneku punktid 19, 20, 79, 83 ja 88.
( 35 ) Vt 10. mai 2007. aasta kohtuotsus, komisjon vs. Austria (C‑508/04, EU:C:2007:274, punkt 80 ja seal viidatud kohtupraktika), ning 15. märtsi 2012. aasta kohtuotsus, komisjon vs. Poola (C‑46/11, ei avaldata, EU:C:2012:146, punkt 28): „lihtsat halduspraktikat, mis võib sõltuda ametiasutuse suvast ning mida ei ole piisavalt avalikustatud, [ei saa] pidada nende kohustuste täitmiseks, mis lasuvad liikmesriigil seoses direktiivide ülevõtmisega“.