KOHTUJURISTI ETTEPANEK
JULIANE KOKOTT
esitatud 14. septembril 2017 ( 1 )
Kohtuasi C‑547/16
Gasorba SL jt
(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Tribunal Supremo (Hispaania kõrgeim kohus))
Konkurents – ELTL artikkel 101 (endine EÜ asutamislepingu artikkel 81) – Ettevõtjatevahelised kokkulepped – Teenindusjaamalepingud Hispaanias – Teenindusjaamade käitajate ja naftaettevõtjate vahelised ärisuhted – Pikaajaline mootorikütuste tarnimise ainuõiguse leping – Otsus, millega Euroopa Komisjon muudab ettevõtja võetud kohustused siduvaks (nn kohustusi käsitlev otsus) – Komisjonipoolse kohustusi käsitleva otsuse siseriiklikele kohtutele siduvuse ulatus – Määruse (EÜ) nr 1/2003 artikli 9 lõige 1 ja artikli 16 lõige 1
I. Sissejuhatus
1.
1. mail 2004. aastal jõustunud määrusega (EÜ) nr 1/2003 ( 2 ) muudeti mitmes suhtes põhjalikult liidu konkurentsieeskirjade rakendamise süsteemi. Paljude selle reformi aspektidega on kohtud juba intensiivselt tegelenud. Teisiti on asi uue eeskirjaga määruse nr 1/2003 artikli 9 lõikes 1, mis võimaldab Euroopa Komisjonil esimest korda ettevõtjate poolt konkurentsiprobleemide kõrvaldamiseks võetud kohustused ametlikult vastu võtta ja need kohustused otsusega – kohustusi käsitlev otsus – siduvaks tunnistada. ( 3 )
2.
Käesoleval juhul palutakse Euroopa Kohtul selgitada, millised on sellise kohustusi käsitleva otsuse õiguslikud tagajärjed siseriiklikule kohtumenetlusele. Kas siseriiklik kohus võib üleüldse veel kontrollida ettevõtjatevahelise kokkuleppe kooskõla konkurentsieeskirjadega ELTL artikli 101 lõike 1 (endine EÜ asutamislepingu artikli 81 lõige 1) tähenduses, kui just see kokkulepe oli komisjoni kohustusi käsitleva otsuse ese, või kas kohustusi käsitleval otsusel on takistav toime määruse nr 1/2003 artikli 16 lõike 1 tähenduses? Ja kas on võimalik, et nimetatud kohustusi käsitlev otsus kujutab endast koguni erandit ELTL artikli 101 lõike 3 (endine EÜ asutamislepingu artikli 81 lõige 3) tähenduses?
3.
Need õigusküsimused kerkivad Hispaania teenindusjaamalepingute põhjal, mille arvukate konkurentsiprobleemidega on Euroopa Kohus juba korduvalt tegelenud. ( 4 ) Hispaania kohtutes vaidlevad teenindusjaama rentnikud naftakontserni Repsoliga selle üle, kas pikaajaline mootorikütuste tarnimise ainuõiguse leping on vastuolus ELTL artikliga 101 (endine EÜ asutamislepingu artikkel 81) ja milline mõju on komisjoni kohustusi käsitleval otsusel kõnealuse tarnimise ainuõiguse lepingu õiguspärasusele.
4.
Määrusega nr 1/2003 loodud konkurentsiõiguse rakendamise detsentraliseeritud süsteemi praktiliseks kujundamiseks tulevikus võiks käesolev juhtum olla teedrajav. Euroopa Kohtu otsusega piiritletakse täpsemalt nii komisjoni kohustusi käsitlevate otsuste ulatus kui ka siseriiklike kohtute pädevus liidu konkurentsieeskirjade kohaldamisel.
II. Õiguslik raamistik
5.
Käesoleva juhtumi õigusliku raamistiku moodustavad ELTL artikkel 101 (endine EÜ asutamislepingu artikkel 81) ja määrus nr 1/2003.
Üldist
6.
Määruse nr 1/2003 I peatükis („Põhimõtted“) sisaldab artikkel 1 ELTL artikli 101 (endine EÜ asutamislepingu artikkel 81) rakendamise kohta järgmist eeskirja:
„1. Asutamislepingu artikli 81 lõikes 1 nimetatud kokkulepped, otsused ja kooskõlastatud tegevus, mis ei vasta asutamislepingu artikli 81 lõike 3 tingimustele, on keelatud, ja selle kohta pole eelnevalt vaja teha vastavat otsust.
2. Asutamislepingu artikli 81 lõikes 1 nimetatud kokkulepped, otsused ja kooskõlastatud tegevus, mis vastavad asutamislepingu artikli 81 lõike 3 tingimustele, ei ole keelatud, ja selle kohta pole eelnevalt vaja teha vastavat otsust.
[…]“
7.
Määruse nr 1/2003 põhjenduses 4 on selle kohta selgituseks sätestatud:
„Käesolev süsteem tuleks asendada vahetult kohaldatava erandi andmise süsteemiga, mille alusel liikmesriikide konkurentsiasutustel ja kohtutel on lisaks Euroopa Kohtu pretsedendiõiguse kohaselt vahetult kohaldatavatele asutamislepingu artikli 81 lõikele 1 ja artiklile 82 õigus kohaldada ka asutamislepingu artikli 81 lõiget 3.“
Siseriiklike kohtute pädevus konkurentsieeskirjade rakendamisel
8.
Määruse nr 1/2003 II peatüki („Volitused“) artiklis 6 „Siseriiklike kohtute volitused“ on sätestatud:
„Siseriiklikel kohtutel on õigus kohaldada asutamislepingu artikleid 81 ja 82.“
9.
Määruse nr 1/2003 artikli 16 lõige 1, mis asub IV peatükis („Koostöö“), pealkirja all „Ühenduse konkurentsiõiguse ühetaoline kohaldamine“, on sõnastatud järgmiselt:
„Kui siseriiklikud kohtud teevad asutamislepingu artiklite 81 või 82 alusel otsuseid kokkulepete, otsuste või tegevuse kohta, mille kohta on juba olemas komisjoni otsus, ei tohi nende otsused olla vastuolus komisjoni otsusega. […]“
10.
Viimati nimetatud sätte kohta sisaldab määruse nr 1/2003 põhjendus 22 järgmisi selgitusi:
„Selleks, et tagada õiguskindluse ja ühenduse konkurentsieeskirjade ühetaolise kohaldamise põhimõtete järgimine paralleelsete volituste süsteemis, tuleb vältida vastukäivate otsuste tegemist. Seepärast tuleb vastavalt Euroopa Kohtu praktikale selgitada komisjoni otsuste ja menetluste mõju liikmesriikide kohtutele ja konkurentsiasutustele. Komisjoni poolt vastu võetavad kohustusi käsitlevad otsused ei mõjuta liikmesriikide kohtute ja konkurentsiasutuste volitusi asutamislepingu artiklite 81 ja 82 kohaldamisel.“
Komisjoni pädevus kohustusi käsitlevate otsuste vastuvõtmiseks
11.
Määruse nr 1/2003 artikli 9 lõikes 1, mis kuulub määruse III peatüki („Komisjoni otsused“) alla, on pealkirja all „Kohustused“ sätestatud:
„Kui komisjon kavatseb vastu võtta rikkumise lõpetamist nõudva otsuse ning asjaomased ettevõtjad teevad ettepaneku kohustuste võtmiseks seoses komisjoni esialgses hinnangus tõstatatud küsimuste lahendamisega, võib komisjon muuta need kohustused asjaomastele ettevõtjatele siduvaks. Sellise otsuse võib vastu võtta kindlaksmääratud ajavahemikuks ja selles sätestatakse, et komisjonil ei ole enam põhjust meetmeid võtta.“
12.
Seda sätet selgitavad viited leiduvad määruse nr 1/2003 põhjenduses 13:
„Kui menetluse käigus, mis võib viia kokkuleppe või tegevuse keelamiseni, teevad ettevõtjad komisjonile ettepaneku kohustuste võtmiseks seoses tema tõstatatud küsimuste lahendamisega, peaks komisjonil olema õigus vastu võtta otsused, millega need kohustused muudetakse asjaomastele ettevõtjatele siduvaks. Kohustusi käsitlevates otsustes tuleks sätestada, et komisjonil ei ole enam põhjust võtta meetmeid, kuid neis ei tehta järeldust rikkumise võimaliku toimumise või jätkumise kohta. Kohustusi käsitlevad otsused ei piira liikmesriikide konkurentsiasutuste ja kohtute õigust teha selliseid järeldusi ja otsuseid konkreetsete juhtumite kohta. Kohustusi käsitlevad otsused ei ole asjakohased juhul, kui komisjon kavatseb määrata trahvi.“
III. Kohtuvaidluse taust
Gasorba ja Repsoli vaheline lepinguline suhe
13.
Gasorba S.L. (edaspidi „Gasorba“) käitab Hispaanias Alicante provintsis asuvas Orba haldusüksuses teenindusjaama. Gasorba osanikud on Josefa Rico Gil, Antonio Ferrándiz González ja nende kaks last.
14.
Teenindusjaam asub kinnistul, mille kasutusvalduse andsid Rico Gil ja Ferrándiz González 15. veebruari 1993. aasta lepinguga juhtivale Hispaania naftakompaniile Repsol Comercial de Productos Petrolíferos S.A. (edaspidi „Repsol“). ( 5 ) Vastutasuks rentis Repsol kinnistu koos teenindusjaamaga teise, samal päeval sõlmitud lepingu alusel 25 aastaks Ferrándiz Gonzálezile tagasi. ( 6 ) Hiljem, 12. novembril 1994 asendati Rico Gili ja Ferrándiz González Repsoli nõusolekul mõlemas lepingus Gasorbaga.
15.
Rendilepingu alusel oli Gasorbal kohustus hankida kogu rendiperioodil oma teenindusjaamas müügiks pakutavaid mootorikütuseid ainult Repsolilt. Peale selle teatas Repsol regulaarselt oma mootorikütuste maksimaalsed jaemüügihinnad. Rentnikul oli aga lubatud teha lõpptarbijatele allahindlust tema oma komisjonitasu arvelt ning ilma Repsoli tulusid vähendamata.
Repsoli võetud kohustused komisjoni ees ja otsus 2006/446/EÜ
16.
Repsoli ja tema rentnike vahelised lepingulised suhted – sealhulgas ka Repsoli ja Gasorba vahelised suhted – olid liidu tasandil määruse nr 1/2003 kohase keelatud kokkuleppeid puudutava menetluse ese. ( 7 ) Selles menetluses avaldas komisjon liidu konkurentsiasutusena pärast esialgset hinnangut kahtlusi Hispaanias Repsoli ja teatud teenindusjaamade rentnike vahel sõlmitud pikaajaliste tarnelepingute, mis olid seotud konkurentsikeeldudega, kooskõla suhtes EÜ asutamislepingu artikliga 81 (nüüd ELTL artikkel 101). Komisjon avaldas kartust, et need võivad oluliselt piirata juurdepääsu Hispaania mootorikütuse jaekaubandusturule.
17.
Seepeale pakkus Repsol komisjonile välja, et ta võtab kohustused, mille suhtes ta väitis end eelkõige valmis olevat – kohustus vältida tulevikus pikaajalisi ainuõiguskokkuleppeid ning teha asjaomaste teenindusjaamade rentnikele finantsiliselt atraktiivne ettepanek lõpetada enneaegselt Repsoliga sõlmitud pikaajalised tarnekokkulepped. Peale selle nõustus Repsol mitte ostma teatud ajavahemikul sõltumatuid teenindusjaamu, mida tema ei varusta. ( 8 )
18.
Nende Repsoli kohustuste kohta võttis komisjon kõigepealt 2004. aasta oktoobris vastu komisjoni määruse nr 1/2003 artikli 27 lõike 4 kohase teatise ( 9 ) ja tunnistas need siis 12. aprillil 2006. aasta otsusega 2006/446/EÜ ( 10 ) määruse nr 1/2003 artikli 9 lõiget 1 kohaldades siduvaks, kusjuures lõpetas ühtlasi Repsoli suhtes algatatud keelatud kokkuleppeid puudutava menetluse.
19.
Otsuse 2006/446 resolutsioon on sõnastatud järgmiselt:
„Artikkel 1
[…] kohustused on [Repsoli] jaoks siduvad.
Artikkel 2
Menetlus käesolevas asjas lõpetatakse.
Artikkel 3
Käesolev otsus on alates selle kättetoimetamise kuupäevast [Repsolile] kuni 31. detsembrini 2011 siduv.
Artikkel 4
Käesolev otsus on adresseeritud:
[Repsolile]
[…]“
Gasorba ja Repsoli vaheline kohtuvaidlus Hispaania kohtutes
20.
Pärast otsust 2006/446 püüdsid Gasorba ning Rico Gil ja Ferrándiz González oma lepingulisest suhtest Repsoliga vabaneda ja esitasid üheskoos 17. aprillil 2008 Repsoli vastu hagi, nõudes 1993. aastal sõlmitud lepingute tühisuse tuvastamist vastavalt EÜ asutamislepingu artikli 81 lõikele 2 (nüüd ELTL artikli 101 lõige 2) ja kahju hüvitamist. ( 11 ) Esiteks põhjendasid nad oma haginõuet peamiselt Repsoli-poolse jaemüügihindade kindlaksmääramisega ja teiseks tarnimise ainuõiguse pika kestusega, mis ületab grupierandeid käsitlevates määrustes (EMÜ) nr 1984/83 ( 12 ) ja (EÜ) nr 2790/1999 ( 13 ) lubatut. Seda nõuet siiski esimeses kohtuastmes Juzgado Mercantil°4 de Madrid ( 14 ) ega teises kohtuastmes Audiencia Provincial de Madrid ( 15 ) ei rahuldanud.
21.
Vahepeal on kohtuvaidlust asunud menetlema eelotsusetaotluse esitanud kohus, Hispaania Tribunal Supremo (kõrgeim kohus). ( 16 ) Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib, et vaidluse esemeks olevate lepingute suhtes ei saa kohaldada määruse nr 2790/1999 kohaseid grupierandeid, kuna Repsoli turuosa on praegu või oli lepingute sõlmimisel suurem kui 30%. Tribunal Supremo küsib siiski, kas otsuse 2006/446 alusel on võimalik nende lepingute suhtes erandit teha ja kas see otsus takistab liikmesriikide kohtutel tegelda nimetatud lepingute õiguspärasuse küsimusega.
IV. Eelotsusetaotlus ja menetlus Euroopa Kohtus
22.
18. oktoobri 2016. aasta kohtumäärusega, mis saabus Euroopa Kohtusse 28. oktoobril 2016, esitas Tribunal Supremo tsiviilasjade kolleegium Euroopa Kohtule vastavalt ELTL artiklile 267 järgmised eelotsuse küsimused:
„1.
Kas vastavalt määruse (EÜ) nr 1/2003 artiklile 16 takistab Euroopa Komisjoni 12. aprilli 2006. aasta otsus EÜ asutamislepingu artiklile 81 vastava menetluse kohta (juhtum COMP/B-1-382.348-Repsol C.P.P) seda, et liikmesriigi kohus võiks tunnistada selles otsuses käsitletud lepinguid tühiseks nendes sätestatud varustamise ainuõiguse liiga pika tähtaja tõttu, isegi kui neid võib tunnistada kehtetuks muudel põhjustel, näiteks seetõttu, et tarnija kehtestab ostjale (ehk edasimüüjale) minimaalse jaemüügihinna?
2.
Kas sel juhul võib järeldada, et pikaajaliste lepingute puhul, mille kohta on tehtud kohustusi käsitlev otsus, on vastavalt sellele otsusele tegu üksikerandiga ELTL artikli 101 lõikest 3?“
23.
Euroopa Kohtu menetluses esitasid oma kirjalikud seisukohad Gasorba, Repsol, Hispaania ja Saksamaa valitsus ning Euroopa Komisjon.
V. Hinnang
24.
Oma eelotsusetaotluses tõstatab eelotsusetaotluse esitanud kohus selliste otsuste liikmesriikide kohtute jaoks siduva mõju probleemi, mille komisjon võtab vastu liidu konkurentsiasutusena. Need probleemid tekitasid hiljuti diskussioone eelkõige riigiabi käsitlevate õigusnormide valdkonnas. ( 17 ) Nagu näitab käesolev juhtum, võib see omandada praktilise tähtsuse ka liidu konkurentsieeskirjade rakendamisel.
25.
Liidu konkurentsiõiguse probleemid esinevad igal juhul natuke teises tähenduses, sest siinjuures eksisteerib siiski juba ammu paralleelsete pädevuste süsteem, ( 18 ) mille puhul võivad nii komisjon kui ka liikmesriikide konkurentsiasutused ja kohtud kohaldada ELTL artikleid 101 ja 102 (endised EÜ asutamislepingu artiklid 81 ja 82). Peale selle on määruse nr 1/2003 artikli 16 kujul olemas selge liidu õigusnorm, mis peab tagama liidu konkurentsiõiguse ühetaolise kohaldamise.
26.
Käesoleval juhul tuleb konkreetselt vastata küsimusele, kas ja millisel määral jääb liikmesriikide kohtutele liidu konkurentsiõiguse rakendamiseks oma otsustusruum, kui ettevõtjate kokkuleppe kohta on juba olemas komisjonipoolne kohustusi käsitlev otsus. Vastus sellele küsimusele tuleneb määruse nr 1/2003 artikli 9 lõike 1 ja artikli 16 lõike 1 koosmõjust.
A. Siseriiklike kohtute õigus tuvastada komisjonipoolse kohustusi käsitleva otsuse järel ettevõtjatevahelise kokkuleppe tühisus (esimene küsimus)
27.
Käesolevas kohtuasjas on huvi keskmes esimene küsimus, millega Tribunal Supremo tahab põhiliselt teada, kas määruse nr 1/2003 artikli 16 lõige 1 takistab liikmesriigi kohtul tunnistada ettevõtjatevaheline kokkulepe ELTL artikli 101 lõikele 2 tuginedes tühiseks, kui komisjon on enne seda just seda kokkulepet silmas pidades määruse nr 1/2003 artikli 9 lõike 1 kohases otsuses kohustused vastu võtnud ja need siduvaks tunnistanud. Selle küsimuse taust on määruse nr 1/2003 artikli 9 lõikele 1 tuginev kohustusi käsitlev otsus 2006/446, mis puudutab Repsoli ja Hispaania teenindusjaamade käitlejate vahelist suhet.
28.
Formaalselt on komisjoni otsused, mis – nagu otsus 2006/446 – on suunatud kindlale adressaadile, küll ainult tema suhtes tervikuna siduvad (ELTL artikli 288 neljanda lõigu teine lause), käesoleval juhul seega Repsoli suhtes (vt selle otsuse artikkel 4). Et aga tagada liidu konkurentsiõiguse ühetaoline kohaldamine detsentraliseeritud süsteemis, näeb määruse nr 1/2003 artikli 16 lõike 1 esimene lause peale selle ette, et liikmesriikide kohtud ei tohi omalt poolt seoses ettevõtjatevaheliste kokkulepetega ELTL artikli 101 lõike 1 tähenduses teha otsuseid, mis on vastuolus juba enne seda tehtud komisjoni otsusega just selle ettevõtjatevahelise kokkuleppe kohta.
29.
Iseenesestmõistetavalt laieneb see artikli 16 lõike 1 esimeses lauses sisalduv erandite tegemise keeld ka komisjoni määruse nr 1/2003 artikli 9 lõike 1 kohastele kohustusi käsitlevatele otsustele. Ilma teatud liiki otsusega piirdumata hõlmab artikli 16 lõige 1 kõiki mõeldavad otsuseid, mida komisjon võib määruse nr 1/2003 alusel teha. ( 19 )
30.
Siiski saab erandite tegemise keeld, nii nagu see sisaldub määruse nr 1/2003 artikli 16 lõike 1 esimeses lauses, minna ainult nii kaugele, kui ulatub komisjoni igakordse otsuse normatiivne sisu.
31.
Käesoleval juhul seisneb komisjoni otsuse 2006/446 normatiivne sisu, millele eelotsusetaotluse esitanud kohus oma esimeses küsimuses viitab, üksnes Repsoli pakutud kohustuste seoses tema suhtega Hispaania teenindusjaamade käitajatega teatud perioodi jooksul siduvaks tunnistamises (vt selle otsuse artiklid 1 ja 3) ja Repsoli suhtes algatatud omaaegse keelatud kokkuleppeid puudutava menetluse lõpetamises (vt otsuse artikkel 2). Seevastu ei võeta otsuses ühtki siduvat seisukohta Repsoli ja tema teenindusjaamade rentnike vahel sõlmitud tarnimise ainuõiguse lepingute õiguspärasuse kohta.
32.
Seda otsuse nr 2006/446 normatiivset sisu saab seletada lähtudes kohustusi käsitleva otsuse õigusliku olemuse taustast ja funktsioonist määruse nr 1/2003 süsteemis. Sellist kohustusi käsitlevat otsust iseloomustab nimelt just see, et komisjon ei hinda selles põhjalikult ettevõtjatevaheliste kokkulepete konkurentsieeskirjadele vastavust, vaid jääb menetluse tõhususe eesmärgil esialgse hinnangu juurde ega tuvasta eelkõige ELTL artikli 101 või artikli 102 rikkumist. ( 20 )
33.
Järelikult ei takista määruse nr 1/2003 artikli 9 lõike 1 kohane otsus nagu käesoleval juhul kõnealune otsus 2006/446 liikmesriikide kohtutel hinnata omalt poolt kõnealuseid ettevõtjatevahelisi kokkuleppeid nende kooskõla suhtes liidu konkurentsieeskirjadega ning kasutada nii oma pädevust ELTL artiklite 101 ja 102 rakendamiseks (vt selle kohta ka määruse nr 1/2003 artikkel 6). Seejuures ei ole vahet sellel, kas tegemist on konkurentsiõigust puudutavate aspektidega, mis olid juba kohustusi käsitlevas otsuses komisjoni kokkuvõtliku hinnangu ese, või täiesti uute aspektidega, millega komisjon üldse ei tegelenud.
34.
Seda järeldust kinnitab ka pilguheit määruse nr 1/2003 preambulile. Selle põhjenduse 13 kolmandast lausest ja ka põhjenduse 22 viimasest lausest tuleneb, et komisjoni kohustusi käsitlev otsus ei takista liikmesriikide konkurentsiasutustel ja kohtutel mingil juhul juhtumi kohta otsuse tegemist, kusjuures nad võivad kohaldada ELTL artikleid 101 ja 102 ja vajaduse korral tuvastada rikkumise olemasolu.
35.
See kõik ei tähenda, et komisjoni määruse nr 1/2003 artikli 9 lõike 1 kohasel otsusel ei oleks liikmesriikide kohtutes õiguslikku mõju. Esiteks seisneb sellise kohustusi käsitleva otsuse eesmärk nimelt ettevõtjate võetud kohustuste siduvaks tunnistamises, nii et huvitatud kolmandad isikud saavad vajaduse korral nende otsuste järgimise kohta hagi esitada. Teiseks sisaldab kohustusi käsitlev otsus komisjoni esialgset hinnangut ettevõtjatevahelisele kokkuleppele ELTL artiklite 101 lõike 1 tähenduses, ( 21 ) mida liikmesriikide kohtud ei tohi ignoreerida. Pigem nõuavad lojaalse koostöö põhimõte (ELL artikli 4 lõige 3) ning liidu konkurentsiõiguse võimalikult tõhusa ja ühetaolise kohaldamise üldine eesmärk, et liikmesriigi kohus peab komisjoni antud hinnangut kaalukaks kaudseks tõendiks ja isegi esialgseks tõendiks kõnealuse ettevõtjatevahelise kokkuleppe konkurentsivastasuse kohta, võtab seda hinnangut piisavalt arvesse ja konsulteerib komisjoniga, kui ta tahab tema hinnangust kõrvale kalduda. ( 22 ) Oma kokkuvõtliku laadi ja esialgsuse tõttu ei saa aga komisjoni konkurentsiõigusalane hinnang määruse nr 1/2003 artikli 9 lõike 1 kohases otsuses lõpuks takistada liikmesriigi kohtul jõuda samas asjas lisauuringute ja põhjaliku kontrolli järel täiesti või osaliselt teistsugusele otsusele.
36.
Repsol väidab aga, et see on vastuolus õiguskindluse põhimõttega, kui komisjon lõpetab võetud kohustuste alusel oma keelatud kokkuleppeid puudutava menetluse, kuid liikmesriigi kohus võib arvata sama kokkuleppe sellest hoolimata konkurentsivastaseks ja seega tühiseks ELTL artikli 101 lõike 2 tähenduses.
37.
See vastuväide ei ole siiski veenev. Repsol eirab vahet määruse nr 1/2003 artikli 9 lõike 1 kohase otsuse, mis põhineb eelkõige üksnes tõhususe huvides komisjoni kokkuvõtlikul hinnangul, ja määruse nr 1/2003 artikli 7 lõike 1 kohase otsuse vahel, mis tugineb üksikasjalikule konkurentsianalüüsile ning mis tehakse täieliku keelatud kokkuleppeid puudutava menetluse lõpus. Selle põhjaliku erinevuse arendas Euroopa Kohus välja kohtuasjas Alrosa ja jättis seejuures selgelt kõrvale Üldkohtu teistsuguse hinnangu, millele Repsol käesoleval juhul tugineb. ( 23 )
38.
Ainuüksi asjaolu, et komisjon võtab määruse nr 1/2003 artikli 9 lõike 1 kohases otsuses vastu ettevõtja kohustused ja tunnistab need siduvaks, ei tähenda mingil juhul, et liidu konkurentsiasutus kiidab asjaomase ettevõtja senise turukäitumise heaks ja arvab selle konkurentsiga kooskõlas olevaks. Pigem tunnistab komisjon sellise kohustusi käsitleva otsusega – nagu ka käesoleval juhul vaidlusaluse otsusega 2006/446 – ainult seda, et tema kahtlused on kõrvaldatud ja et tal ei ole praegu enam põhjust meetmeid võtta. ( 24 )
39.
Komisjoni poolt määruse nr 1/2003 artikli 9 lõike 1 raames vastu võetud ettevõtja kohustused peavad aitama leevendada või isegi heastada tema turukäitumise võimalikke konkurentsivastaseid tagajärgi. Sellest ei saa aga järeldada, et komisjonipoolse kohustusi käsitleva otsusega oleks asjaomase ettevõtja turukäitumine „seadustatud“, kindlasti mitte tagasiulatuvalt.
40.
Määruse nr 1/2003 artikli 9 lõikel 1, millel põhineb ka selle atraktiivsus liidu konkurentsiõiguse praktikute jaoks, on topelttähendus: esiteks võimaldatakse sellega komisjonile konkurentsiasutusena oma ülesannete võimalikult tõhus ja ressursse säästev täitmine, mille kohta kehtib oportuniteedi põhimõte. Teiseks annab see säte asjaomastele ettevõtjatele võimaluse vältida nende jaoks kahjulikku komisjoni otsust konkurentsiõiguse rikkumise kohta ja võimalikku rahatrahvi, kui nad pakuvad komisjonile välja, et nad võtavad kohustusi. ( 25 )
41.
Muus osas jääb aga alles iga ettevõtja vastutus oma turukäitumise eest, olles kogu määruse nr 1/2003 süsteemi keskmeks. Seda vastutust ei saa ka komisjoni kohustusi käsitlev otsus ettevõtjalt ära võtta.
42.
Kokkuvõttes võib seega määruse nr 1/2003 artikli 16 lõike 1 tõlgendamise kohta tõdeda, et komisjoni sama määruse artikli 9 lõike 1 kohaselt teatavaid ettevõtjatevahelisi kokkuleppeid silmas pidades tehtud otsus ei takista liikmesriikide kohtutel hinnata just nende kokkulepete vastavust konkurentsieeskirjadele ja vajaduse korral tuvastada nende tühisus vastavalt ELTL artikli 101 lõikele 2.
B. Komisjonipoolse kohustusi käsitleva otsuse puuduv erandit ettenägev toime (teine küsimus)
43.
Oma teise küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus põhiliselt teada, kas otsusel 2006/446 – määruse nr 1/2003 artikli 9 lõike 1 kohasel kohustusi käsitleval otsusel – on selles käsitletavaid pikaajalisi tarnimise ainuõiguse lepinguid silmas pidades üksikerandi toime ELTL artikli 101 lõike 3 tähenduses (enne EÜ asutamislepingu artikli 81 lõige 3).
44.
See küsimus on esitatud ainult juhuks, kui vastus esimesele küsimusele on jaatav. Kuna ma aga, nagu juba märgitud, lähtun sellest, et vastus esimesele küsimusele on eitav, käsitlen ma teist küsimust järgnevalt üksnes alternatiivselt, püüdes anda eelotsusetaotluse esitanud kohtule kõik vajalikud viited põhikohtuasja asjakohaseks lahendamiseks.
45.
Otsuses 2006/446 ei ole kusagil sõnaselgelt juttu sellest, et komisjon kohaldab Repsoli ja tema teenindusjaamade rentnike vahel sõlmitud pikaajaliste varustamise ainuõiguse lepingute suhtes vastavalt ELTL artikli 101 lõikele 3 üksikerandit. Komisjon piirdub nimetatud otsuses pigem sellega, et ta tunnistab teatavad Repsoli võetud kohustused kuni 31. detsembrini 2011 siduvaks ja lõpetab Repsoli suhtes algatatud omaaegse keelatud kokkuleppeid käsitleva menetluse.
46.
Sama vähe saab käesoleval juhul tegemist olla kaudselt tehtud üksikerandiga. Nagu enamik menetlusosalisi õigesti rõhutas, eeldab mis tahes laadi üksikerand ELTL artikli 101 lõike 3 tähenduses tingimata, et kõigepealt tuvastatakse keelatud konkurentsipiirang ELTL artikli 101 lõike 1 tähenduses. ( 26 ) Just sellist tuvastust ei tehtud aga otsuses 2006/446, Repsoli teenindusjaamade Hispaania rentnikega sõlmitud pikaajalisi tarnimise ainuõiguse lepinguid silmas pidades, mitte kusagil.
47.
Kohustusi käsitlev otsus ei sisalda ka oma olemuselt järeldusi konkurentsivastase tegevuse olemasolu kohta. Nagu juba märgitud, iseloomustab määruse nr 1/2003 artikli 9 lõike 1 kohaseid otsuseid, mille hulka kuulub ka vaidlusalune otsus 2006/446, nimelt just see, et komisjon annab selles konkurentsiolukorrale ainult esialgse hinnangu, ilma et ta võtaks lõplikku seisukohta ELTL artikli 101 lõike 1 rikkumise esinemise kohta. ( 27 )
48.
Peale selle tuleb märkida, et määrusega nr 1/2003 taotletud reformi üks keskseid eesmärke oli komisjonipoolse üksikerandite halduskorras tegemise kaotamine. Nii toimus alates 1. maist 2004 üleminek seadusjärgsele erandite tegemise süsteemile, mille puhul ei ole ELTL artikli 101 lõike 3 kohaldamiseks enam ette nähtud komisjoni poolt tehtavaid otsuseid üksikjuhtumite kohta (vt selle kohta määruse nr 1/2003 artikli 1 lõiked 1 ja 2 ning artikkel 6 koos põhjendusega 4).
49.
Otsuseid üksikjuhtumite kohta, milles puht deklaratiivselt märgitakse, et ELTL artikli 101 lõike 3 tingimused on täidetud, teeb komisjon sellest ajast saadik ainult äärmisel erandjuhul ja üksnes määruse nr 1/2003 artikli 10 („Kohaldamatuks tunnistamine“) kohase otsuse raames, ( 28 ) kuid siiski mitte määruse nr 1/2003 artikli 9 lõike 1 kohases otsuses, nagu on käesolevas asjas käsitletav otsus.
50.
Kokkuvõttes ei saa seetõttu lähtuda sellest, et otsusel 2006/446 on Repsoli ja tema Hispaania teenindusjaamade rentnike vahelisi pikaajalisi tarnimise ainuõiguse lepinguid silmas pidades üksikerandi toime ELTL artikli 101 lõike 3 tähenduses.
VI. Ettepanek
51.
Eespool esitatud kaalutlusi arvesse võttes teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata Hispaania Tribunal Supremo eelotsusetaotlusele järgmiselt:
Määruse (EÜ) nr 1/2003 artikli 16 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et Euroopa Komisjoni poolt vastavalt sama määruse artikli 9 lõikele 1 tehtud kohustusi käsitlev otsus ei takista teatavaid ettevõtjatevahelisi kokkuleppeid silmas pidades liikmesriikide kohtutel hinnata just nende kokkulepete vastavust konkurentsieeskirjadele ning vajaduse korral tuvastada nende tühisust vastavalt ELTL artikli 101 lõikele 2.
( 1 ) Algkeel: saksa.
( 2 ) Nõukogu 16. detsembri 2002. aasta määrus (EÜ) nr 1/2003 asutamislepingu artiklites 81 ja 82 sätestatud konkurentsieeskirjade rakendamise kohta (EÜT 2003, L 1, lk 1; ELT eriväljaanne 08/02, lk 205; edaspidi „määrus nr 1/2003“).
( 3 ) Vt selle kohta kohtuotsus, 29.6.2010, komisjon vs. Alrosa (C‑441/07 P, EU:C:2010:377).
( 4 ) Vt näiteks kohtuotsused, 14.12.2006, Confederación Española de Empresarios de Estaciones de Servicio (C‑217/05, EU:C:2006:784); 11.9.2008, CEPSA (C‑279/06, EU:C:2008:485) ja 2.4.2009, Pedro IV Servicios (C‑260/07, EU:C:2009:215) ning määrused, 3.9.2009, Lubricarga (C‑506/07, EU:C:2009:504); 27.3.2014, Bright Service (C‑142/13, EU:C:2014:204) ja 4.12.2014, Estación de Servicio Pozuelo 4 (C‑384/13, EU:C:2014:2425).
( 5 ) Kasutusvaldus laieneb ka teenindusjaama käitamise haldusloale.
( 6 ) Eelotsusetaotluse esitanud kohus viitab sellega seoses „lepingute vastastikusele vahetamisele“.
( 7 ) Selle menetluse lähtepunktiks olid kokkulepped ja lepingute kavandid, mille Repsol oli komisjonile teatavaks teinud veel määrusele nr 1/2003 eelnenud sätete kohaselt. See teade kaotas siiski kehtivuse 1. mail 2004 seoses määruse nr 1/2003 kehtima hakkamisega (vt selle kohta määruse nr 1/2003 artikli 34 lõige 1).
( 8 ) Vt kohustuste sisu kohta komisjoni märkused otsuse 2006/446 kokkuvõtte punktis 2 (EÜT 2006, L 176, lk 104).
( 9 ) Nõukogu määruse nr 1/2003 artikli 27 lõike 4 kohane komisjoni teatis toimiku COMP/B-1/38348 – Repsol C.P.P. S.A kohta (ELT 2004, C 258, lk 7).
( 10 ) Komisjoni 12. aprilli 2006. aasta otsus EÜ asutamislepingu artiklile 81 vastava menetluse kohta (juhtum COMP/B-1/38.348 – Repsol CPP), teatavaks tehtud numbri K(2006) 1548 all ning kokkuvõte (ELT 2006, L 176, lk 104). Otsuse 2006/446 terviktekst on kättesaadav ainult internetis konkurentsi peadirektoraadi veebisaidil: (viimati külastatud 11. juulil 2017).
( 11 ) Repsoli enda andmetel esitas ta omalt poolt Gasorba vastu hagi ühte Madridi tsiviilkohtusse. Mõlemale hagile oli Repsoli väitel eelnenud pooltevaheline kohtuväline vaidlus tarnelepingu lõpetamise võimaluste üle, mille tulemusel Repsol lepingu üles ütles, mille peale Gasorba vaidlustas omalt poolt selle lepingu ülesütlemise õiguspärasuse. Repsol heidab Gasorbale ette, et viimane tugineb õigusvastaselt Euroopa Liidu konkurentsiõigusele.
( 12 ) Komisjoni 22. juuni 1983. aasta määrus (EMÜ) nr 1984/83 asutamislepingu artikli 85 lõike 3 kohaldamise kohta ainuõigusliku ostukokkuleppe liikide suhtes (EÜT 1983, L 173, lk 5).
( 13 ) Komisjoni 22. detsembri 1999. aasta määrus (EÜ) nr 2790/99 asutamislepingu artikli 81 lõike 3 kohaldamise kohta vertikaalsete kokkulepete ja kooskõlastatud tegevuse liikide suhtes (EÜT 1999, L 336, lk 21; ELT eriväljaanne 08/01, lk 364).
( 14 ) Madridi kaubanduskohus nr 4, kes tegi otsuse 8. juulil 2011.
( 15 ) Madridi apellatsioonikohus, kes tegi otsuse 27. jaanuaril 2014.
( 16 ) Apellatsioonimenetlus nr 757/2014.
( 17 ) Selle diskussiooni vallandajad olid kohtuotsus, 21.11.2013, Deutsche Lufthansa (C‑284/12, EU:C:2013:755) ja kohtumäärus, 4.4.2014, Flughafen Lübeck (C‑27/13, ei avaldata, EU:C:2014:240), mis käsitlevad mõlemad komisjoni otsuste mõju praeguse nõukogu 13. juuli 2015. aasta määruse (EL) 2015/1589 (ELT 2015, L 248, lk 9) artikli 4 tähenduses liikmesriikide kohtumenetlustele.
( 18 ) Kohtuotsused, 13.2.1969, Wilhelm jt (14/68, EU:C:1969:4, punkt 3) ja 14.2.2012, Toshiba Corporation jt (C‑17/10, EU:C:2012:72, punkt 81).
( 19 ) Vt nt kohtuotsus, 14.2.2012, Toshiba Corporation jt (C‑17/10, EU:C:2012:72, punkt 87), viitega määruse nr 1/2003 artikli 16 lõikele 2.
( 20 ) Määruse nr 1/2003 põhjendus 13, teine lause; vt peale selle kohtuotsus, 29.6.2010, komisjon vs. Alrosa (C‑441/07 P, EU:C:2010:377, eelkõige punkt 35).
( 21 ) Sama kehtib otsuste ja kooskõlastatud tegevuse kohta ELTL artikli 101 lõike 1 tähenduses ning turgu valitseva seisundiga ettevõtjate tegevuse kohta ELTL artikli 102 tähenduses.
( 22 ) Vt selle kohta ka komisjoni teatis komisjoni ja EL liikmesriikide kohtute vahelise koostöö kohta Euroopa Ühenduse asutamislepingu artiklite 81 ja 82 kohaldamisel (ELT 2004, C 101, lk 54).
( 23 ) Kohtuotsus, 29.6.2010, komisjon vs. Alrosa (C‑441/07 P, EU:C:2010:377, punktid 35, 38, 40 ja 46–48); vt lisaks minu ettepanek selles kohtuasjas (EU:C:2009:555, punktid 47–51).
( 24 ) Vt selle kohta veel kord määruse nr 1/2003 põhjendus 13.
( 25 ) Vt selle kohta juba minu ettepanek kohtuasjas komisjon vs. Alrosa (C‑441/07 P, EU:C:2009:555, punkt 60).
( 26 ) Kohtuotsus, 7.2.2013, Slovenská sporiteľňa (C‑68/12, EU:C:2013:71, punkt 30). Vt kõige selle kohta ka komisjoni teatis „Suunised EÜ asutamislepingu artikli 81 lõike 3 kohaldamise kohta“ (ELT 2004, C 101, lk 97), punkt 11; vastavalt sellele toimub EÜ asutamislepingu artikli 81 (nüüd ELTL artikkel 101) kohane hindamine konkurentsiõiguse aspektist kahes etapis, kusjuures ettevõtjatevahelise kokkuleppe konkurentsi soodustava mõju EÜ asutamislepingu artikli 81 lõike 3 kohane hindamine toimub ainult siis, kui enne seda on vastavalt EÜ asutamislepingu artikli 81 lõikele 1 tuvastatud konkurentsivastane eesmärk või konkurentsivastane mõju.
( 27 ) Vt selle kohta veel kord määruse nr 1/2003 põhjenduse 13 teine lause ning minu märkused esimese eelotsuse küsimuse kohta, eelkõige selle ettepaneku punktis 32.
( 28 ) Vt selle kohta ka määruse nr 1/2003 põhjendus 14.