KOHTUJURISTI ETTEPANEK
JULIANE KOKOTT
esitatud 23. jaanuaril 2018 ( 1 )
Kohtuasi C‑635/16 P
Spliethoff’s Bevrachtingskantoor BV
ApellatsioonkaebusTühistamishagiVastuvõetavusHagi eseme kindlaksmääramineInnovatsiooni ja Võrkude Rakendusamet (INEA)Liidu programm „Euroopa ühendamise rahastu“ (CEF)Teatamine otsusest, millega jäetakse rahuldamata taotlus, mis esitati CEF‑i raamesTõhus kohtulik kaitse
I. Sissejuhatus
1.
Käesolev kohtuasi näitab ilmekalt, milliseid probleeme võib õiguskaitset taotlevale isikule põhjustada asjaolu, et Euroopa Komisjoni abistab tema ülesannete täitmisel teatav asutus, käesoleval juhul Innovatsiooni ja Võrkude Rakendusamet (Innovation and Networks Executive Agency, edaspidi „INEA“).
2.
See kehtib eelkõige sellises olukorras nagu käesolev, kus on tegemist puuduliku kommunikatsiooniga: see puudutab nii INEA ja komisjoni kommunikatsiooni asjassepuutuva isikuga kui ilmselt ka komisjoni ja INEA vahelist kommunikatsiooni.
3.
Apellant oli esitanud taotluse, milles ta palus ulatuslikku ligi 20 miljoni euro suurust rahastust. Komisjon ega INEA ei edastanud apellandile otsust, millega jäeti see taotlus kaudselt rahuldamata, eraldi kirjaga. Komisjoni otsus, millega kinnitatakse liidu finantsabi saavate projektide nimekiri, võeti vastu 31. juulil 2015 ja avaldati kolm kuud hiljem vaid internetis.
4.
Selle asemel saatis INEA apellandile 17. juulil 2015 – seega kaks nädalat enne kuupäeva, mil komisjon tegi otsuse – e‑kirja, milles ta teavitas apellanti sellest ja nimetas põhjused, miks ei võetud tema taotlust rahalist abi saavate projektide esialgsesse nimekirja. Sellele teatisele oli INEA lisanud, nagu ka komisjon kahetsusega möönab, eksitava teabe õiguskaitsevahendi kasutamise kohta, mis jättis mulje, nagu oleks komisjon juba võtnud vastu otsuse, mille vaidlustamiseks on hagi esitamise tähtaeg kulgema alanud.
5.
Ilmselgelt andis see e‑kiri apellandile aluse esitada hagi ja põhjustas teatavat segadust, mis väljendub selles, et hagi on esitatud „komisjoni 17. juuli 2015. aasta otsuse“ – mis on e‑kirja kuupäev – peale ning vaidlustatud akti ei ole hagiavalduses ühtselt määratletud. Komisjon esitas selle peale vastuväite hagiavalduse vastuvõetamatuse kohta. Üldkohus, kes hagi eset lähemalt ei käsitlenud, asus 11. oktoobri 2016. aasta määruses ( 2 ) seisukohale, et hagi on esitatud e‑kirja peale, ja nõustus komisjoni väitega hagiavalduse vastuvõetamatuse kohta: komisjon ei ole vaidlustatud akti andja ja vaidlustatud akt on olemuselt kõigest esialgne.
6.
Üldkohtu nimetatud määruse peale on esitatud käesolev apellatsioonkaebus. See annab Euroopa Kohtule võimaluse rõhutada, kuivõrd tähtis on anda hagis esitatud nõudele tarvilik tõlgendus, et tagada õigus tõhusale kohtulikule kaitsele. See kehtib eelkõige arvestades seda, et käesolevas kohtuasjas viidi õigussubjekt eksiteele just nimelt puuduliku kommunikatsiooni tõttu.
7.
Lisaks olgu märgitud, et apellant on vahepeal esitanud Üldkohtule veel ühe hagi, milles ta sõnastab oma nõude uuesti. Selles palub ta tühistada „komisjoni 31. juuli 2015. aasta rakendusotsus, millega kinnitatakse liidu finantsabi saavate projektide nimekiri […]“. ( 3 ) Ka selles menetluses esitas komisjon vastuvõetamatuse vastuväite, tuginedes seekord sellele, et hagi ei ole esitatud tähtaja jooksul. Isegi juhul, kui see ei ole käesoleva apellatsioonkaebuse üle otsustamisel oluline, rõhutab see siiski veel kord, kuivõrd tähtis on anda hagis esitatud nõudele tarvilik tõlgendus, et tagada õigus tõhusale kohtulikule kaitsele. Selline tõlgendus oleks muutnud käesolevas asjas täiendava hagi esitamise ebavajalikuks ja hoiaks lõppkokkuvõttes ära olukorra, kus hoolimata kahest hagist võidakse komisjoni tegevuse sisuline õiguspärasus üldse kohtulikult kontrollimata jätta.
II. Õiguslik raamistik
8.
Nõukogu 19. detsembri 2002. aasta määrus (EÜ) nr 58/2003, millega kehtestatakse nende täitevasutuste põhikiri, kellele usaldatakse teatavad ühenduse programmide juhtimisega seotud ülesanded, ( 4 ) määrab kindlaks täitevasutuste loomise ja tegevuse õigusliku raamistiku. Selle määruse artikli 3 lõige 1 annab komisjonile võimaluse luua täitevasutus, et usaldada sellele teatavad ühe või mitme ühenduse programmi juhtimisega seotud ülesanded. Vastavalt artikli 4 lõikele 2 on täitevasutused juriidilised isikud. Artiklis 6 on selgitatud ülesandeid, mille komisjon võib täitevasutustele usaldada; välja on arvatud ülesanded, mis nõuavad diskretsiooni seoses poliitiliste otsuste täideviimisega. Asjaomaste ülesannete täitmise üksikasjad tuleb määratleda komisjoni volikirjas.
9.
INEA loodi määruse (EÜ) nr 58/2003 alusel komisjoni 23. detsembri 2013. aasta rakendusotsusega 2013/801/EL. ( 5 ) INEA‑le kui Üleeuroopalise Transpordivõrgu Rakendusameti õigusjärglasele delegeeriti eelkõige liidu programmi „Euroopa ühendamise rahastu“ (Connecting Europe Facility, CEF) juhtimine.
10.
Liidu programm „Euroopa ühendamise rahastu“ järgib eesmärki kiirendada investeeringuid üleeuroopalistesse võrkudesse. Transpordivaldkonnas eraldati ajavahemikul 2014–2020 selleks eesmärgiks 22 miljardit eurot. ( 6 )
11.
Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. detsembri 2013. aasta määruse (EL) nr 1316/2013, millega luuakse Euroopa ühendamise rahastu, muudetakse määrust (EL) nr 913/2010 ja tunnistatakse kehtetuks määrused (EÜ) nr 680/2007 ja (EÜ) nr 67/2010, ( 7 ) artikkel 18 sätestab järgmist:
„Liidu rahalise abi andmine
1. Pärast iga projektikonkurssi […] otsustab komisjon valitud projektidele või nende osadele antava rahalise abi summa, tegutsedes artiklis 25 osutatud kontrollimenetluse kohaselt. […]
2. Komisjon teatab abisaajatele ja asjaomastele liikmesriikidele igast antavast rahalisest abist.“
12.
Määruse (EL) nr 1316/2013 artikli 25 lõige 1 näeb ette, et komisjoni abistab Euroopa ühendamise rahastu koordineerimiskomitee.
13.
Mis puudutab kontrollimenetlust, siis viitab määruse (EL) nr 1316/2013 artikli 25 lõige 2 Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. veebruari 2011. aasta määruse (EL) nr 182/2011, millega kehtestatakse eeskirjad ja üldpõhimõtted, mis käsitlevad liikmesriikide läbiviidava kontrolli mehhanisme, mida kohaldatakse komisjoni rakendamisvolituste teostamise suhtes, ( 8 ) artiklile 5, mis sätestab järgmist:
„1. Kui kohaldatakse kontrollimenetlust, esitab komitee oma arvamuse […]. […]
2. Kui komitee esitab positiivse arvamuse, võtab komisjon rakendusakti eelnõu vastu.“
14.
Nagu on rõhutatud määruse (EL) nr 182/2011 põhjenduses 11, on kontrollimenetluse eesmärk tagada, „et komisjon ei saa vastu võtta rakendusakte, mis ei ole komitee arvamusega kooskõlas, välja arvatud äärmiselt erakorralistel asjaoludel […]“.
15.
Komisjoni 23. detsembri 2013. aasta otsus C(2013) 9235 (final), millega Innovatsiooni ja Võrkude Rakendusametile delegeeritakse volitused täita liidu programmide rakendamisega seotud ülesandeid transpordi-, energeetika- ja telekommunikatsioonitaristu, transpordi- ja energeetikauuringute ning innovatsiooni valdkonnas, eelkõige volitus kasutada liidu üldeelarvesse kantud assigneeringuid, täpsustab komisjoni ja INEA ülesandeid.
16.
Nimetatud otsuse artikli 5 („Komisjoni ülesanded“) artikkel 2 täpsustab, et eelkõige ei täida INEA järgmisi ülesandeid:
„[…] rahalise abi andmist käsitlevate otsuste vastuvõtmine Euroopa ühendamise rahastu raames ning nende otsuste võimalikud muudatused, […]“
Otsuse I lisa punkt B näeb ette, et INEA‑le usaldatakse järgmised ülesanded:
„[…]
(a)
toimingute ja menetluste korraldamine enne seda, kui komisjon võtab vastu otsused rahalise abi andmise kohta ja sõlmitakse toetuslepingud ning vastavate otsuste ja lepingute haldamine:
–
[…]
–
taotlejate, kelle taotlus rahuldati, ja taotlejate, kelle taotlus jäeti rahuldamata, teavitamine komisjoni otsustest rahalise abi andmise kohta […]“.
III. Apellatsioonimenetluse taust
17.
Apellandiks olev Spliethoff’s Bevrachtingskantoor BV (edaspidi „apellant“) on ettevõtja, kelle asukoht on Madalmaades ja kellel on 50 kaubalaevast koosnev laevastik.
A. Asjaolud ja avalik konkurss
18.
INEA kuulutas 11. septembril 2014 välja projektikonkursi Euroopa ühendamise rahastu transpordivaldkonnas. Esimuslikud olid projektid, mis seisnesid keskkonnahoidlike meetmete edendamises meremagistraalide (motorways of the Sea) arendamise raames. ( 9 )
19.
Apellant esitas oma projekti 25. veebruaril 2015. Sisuliselt oli sellega eelkõige ette nähtud varustada tema 25 laeva, mis liiklevad Põhja- ja Läänemere meremagistraalidel, heitgaaside puhastussüsteemidega.
20.
Projektide valik toimus kaheetapilise hindamismenetluse käigus, mille esimeses etapis toimus esialgne väline valik, mille tegid sõltumatud eksperdid, millele järgnes sisemise valiku etapp, mida juhtis komisjoni pädev peadirektoraat. Järgnevalt esitati kõnealuses menetluses välja valitud projektide nimekiri määruse nr 1316/2013 artiklis 25 ette nähtud Euroopa ühendamise rahastu koordineerimiskomiteele, kes esitas positiivse arvamuse.
21.
Apellant sai 17. juulil 2015 INEA‑lt e‑kirja (edaspidi „17. juuli 2015. aasta e‑kiri“), mille sisu oli järgmine:
„[…] abikõlblike projektide hindamine on toimunud ja komisjon on koostanud nimekirja ELi rahalist abi saavatest projektidest. 10. juulil 2015 esitas Euroopa ühendamise rahastu koordineerimiskomitee, mis koosneb liikmesriikide esindajatest, positiivse arvamuse kõnealuse esialgse nimekirja kohta.
Peame Teile kahetsusega teatama, et Teie taotlus jäeti eespool kirjeldatud menetluses rahuldamata, ja nimelt järgmistel põhjustel:
[järgneb põhjuste loetelu]
Praegu on käimas menetlusetapid, mille käigus võtab Euroopa Komisjon vastu otsuse projektide valiku ja neile toetuste andmise kohta. Ebatõenäolisel juhul, kui selle otsuse vastuvõtmine toob kaasa muudatusi, mis puudutavad Teie taotlust, teatatakse Teile sellest eraldi e‑kirjaga.
[…]
Ühegi [järelepärimise, vastuse või kaebusega] ei taotleta ega mõjutata selle tähtaja pikendamist, mis kehtib käesoleva kirjaga edastatud komisjoni otsuse peale tühistamishagi esitamiseks, mis tuleb esitada kahe kuu jooksul alates käesoleva kirja saamisest. [Järgneb viide Üldkohtule kui pädevale kohtule, kusjuures on märgitud selle aadress.] […]“
22.
Komisjon võttis 31. juulil 2015 vastu rakendusotsuse C(2015) 5274 (final), millega kinnitatakse liidu finantsabi saavate projektide nimekiri Euroopa ühendamise rahastu (CEF) transpordivaldkonna mitmeaastase tööprogrammi alusel 11. septembril 2014 välja kuulutatud projektikonkursside tulemusel (edaspidi „31. juuli 2015. aasta rakendusotsus“). Nimetatud otsuse ainus artikkel sätestab järgmist:
„Lisas esitatud nimekiri ELi rahalist abi saavatest ja ühist huvi pakkuvatest projektidest Euroopa ühendamise rahastu valdkonnas ning meetmete arvestuslik hinnanguline kogukulu, rahalise abi protsent arvestuslikust hinnangulisest kogukulust ja rahalise abi maksimaalne summa kiidetakse heaks.“
23.
Apellandi projekt rahalist abi saavate projektide hulgas ei sisaldunud.
24.
31. juuli 2015. aasta rakendusotsus avaldati 12. oktoobril 2015 komisjoni liikuvuse ja transpordi peadirektoraadi (DG MOVE) veebisaidil ja 14. oktoobril 2015 INEA veebisaidil.
B. Menetlus Üldkohtus ja vaidlustatud kohtumäärus
25.
Apellant esitas 25. septembril 2015 Üldkohtule hagi, milles ta palus tühistada „komisjoni 17. juuli 2015. aasta otsus, millega lükati tema projekt tagasi“. Nimetatud hagi kanti Üldkohtu registrisse kohtuasjana T‑564/15.
26.
Apellant esitas kaks väidet. Esiteks heidab ta komisjonile ette ilmselget hindamisviga tema projekti hindamisel. Teiseks rikkus komisjon tema sõnul võrdse kohtlemise põhimõtet, kuna ta jättis välja valimata apellandi projekti, ent valis välja muid samalaadseid projekte, ilma et selliseks ebavõrdseks kohtlemiseks oleks olnud alust.
27.
Komisjon esitas 18. detsembril 2015 eraldi kirjaga vastuväite hagiavalduse vastuvõetamatuse kohta. See kiri toimetati apellandile kätte 12. veebruaril 2016.
28.
Vastuvõetamatuse vastuväite esitamisel tugines komisjon kahele argumendile: Esiteks on vaidlusalune 17. juuli 2015. aasta e‑kiri ettevalmistav akt ja sellest tulenevalt vaidlustamatu akt. Teiseks ei saa hagi olla esitatud tema vastu, kuna vaidlustatud akti andja ei ole mitte tema, vaid INEA.
29.
Apellant märgib oma 21. märtsi 2016. aasta seisukohas vastuvõetamatuse vastuväite kohta, et 17. juuli 2015. aasta e‑kirjas teavitati teda komisjoni lõplikust otsusest apellandi projekti tagasilükkamise kohta või oli seda otsust vähemasti võimalik nii tõlgendada. 17. juuli 2015. aasta e‑kirja saatis küll INEA, kuid sellega edastati siiski vaid komisjoni otsus, mille peale esitab apellant käesoleva hagi. Muu hulgas tuleb tema hagi igal juhul mõista nii, et see on esitatud ka 31. juuli 2015. aasta rakendusotsuse peale. Seetõttu palus apellant komisjoni esitatud vastuvõetamatuse vastuväide tagasi lükata.
30.
Kirjalikus menetluses tehtud määruses nõustus Üldkohus komisjoni esitatud vastuvõetamatuse vastuväitega ja jättis hagi vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata (edaspidi „vaidlustatud kohtumäärus“). ( 10 )
31.
Vaidlustatud kohtumääruse punktis 9 käsitab Üldkohus apellandi nõuet nii, et see on esitatud „17. juuli 2015. aasta e‑kirja“ peale. Üldkohus, kes lähtub hagis esitatud nõude sellisest käsitusest, jõuab järeldusele, et komisjoni vastu esitatud hagi on vastuvõetamatu, kuna 17. juuli 2015. aasta e‑kirja ei saatnud mitte komisjon, vaid INEA. Hagi on vastuvõetamatu ka seetõttu, et see ei ole esitatud lõpliku otsuse peale. Lõplik otsus tehti alles 31. juuli 2015. aasta rakendusotsusega. Lõpuks ei saa hagi tagantjärele muuta nii, et sellega vaidlustatakse ka 31. juuli 2015. aasta rakendusotsus.
IV. Apellatsioonimenetlus ja poolte nõuded
32.
Apellant esitas 8. detsembri 2016. aasta kirjaga vaidlustatud kohtumääruse peale apellatsioonkaebuse, millega ta palub
–
tühistada vaidlustatud kohtumäärus;
–
saata asi tagasi Üldkohtusse;
–
mõista kohtukulud, sealhulgas Üldkohtu kulud, välja komisjonilt.
33.
Komisjon palub 16. veebruari 2017. aasta kirjas
–
jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja
–
mõista kohtukulud välja apellandilt.
34.
Euroopa Kohtus toimus apellatsioonkaebuse asjas kirjalik menetlus.
V. Hinnang
35.
Apellant esitab oma apellatsioonkaebuse põhjenduseks kolm väidet. Esiteks on Üldkohus rikkunud õigusnormi otsustusega, et hagi on vastuvõetamatu, kuna see on esitatud komisjoni vastu, kes ei ole vaidlustatud akti andja. Teiseks on Üldkohus rikkunud õigusnormi otsustusega, et hagi on vastuvõetamatu, kuna vaidlustatud akt ei kujuta endast lõplikku otsust. Kolmandaks on Üldkohus rikkunud õigusnormi keeldumisega käsitamast tühistamishagi nii, et see on esitatud 31. juuli 2015. aasta rakendusotsuse peale.
36.
Teen ettepaneku käsitleda esimest ja kolmandat väidet üheskoos ja tuvastada, et hagi ei olnud esitatud INEA e‑kirja peale, vaid komisjoni 31. juuli 2015. aasta rakendusotsuse peale. Sellele tuginedes tuleb vaidlustatud kohtumäärus tühistada. Teise väite käsitlemine on seetõttu üleliigne. Kõigepealt käsitlen siiski komisjoni vastuväiteid, mis puudutavad apellatsioonkaebuse vastuvõetavust.
A. Apellatsioonkaebuse vastuvõetavus
37.
Komisjon väidab, et apellatsioonkaebus on tervikuna vastuvõetamatu. Korrates esimeses kohtuastmes esitatud argumente ja esitades uusi sisulisi väiteid, palutakse sellega Euroopa Kohtul läbi viia uus hindamine.
38.
See väide ei ole minu jaoks veenev.
39.
Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt tuleneb ELTL artikli 256 lõike 1 teisest lõigust, Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 58 esimesest lõigust ja Euroopa Kohtu kodukorra artikli 168 lõike 1 punktist d ja artikli 169 lõikest 2, et apellatsioonkaebuses tuleb täpselt näidata selle kohtuotsuse kritiseeritavad osad, mille tühistamist nõutakse, samuti seda nõuet konkreetselt toetavad õiguslikud argumendid. Nendest sätetest tulenevale põhjendamiskohustusele ei vasta apellatsioonkaebus, mis piirdub Üldkohtus esitatud väidete ja argumentide, sealhulgas otseselt selle kohtu poolt tagasi lükatud asjaoludel põhinevate väidete ja argumentide kordamisega või sõnasõnalise ülevõtmisega. ( 11 )
40.
Kui apellant vaidlustab liidu õiguse tõlgendamise või kohaldamise Üldkohtu poolt, võivad esimeses kohtuastmes käsitletud õiguslikud küsimused siiski apellatsioonimenetluses uuesti arutusele tulla. Nimelt kui apellant ei saaks oma apellatsioonkaebust Üldkohtus juba esitatud väidete ja argumentidega põhjendada, kaotaks apellatsioonimenetlus osaliselt oma mõtte. ( 12 ) Seda seetõttu, et apellatsioonkaebusel on just nimelt eesmärk võtta luubi alla Üldkohtu õiguslikud argumendid esimeses kohtuastmes esitatud väidete kohta.
41.
Käesolevas kohtuasjas ei saa vastupidi komisjoni väidetele tuvastada, et apellant piirdub põhimõtteliselt vaid juba esimeses kohtuastmes esitatud argumentide kordamisega, esitamata argumente vaidlustatud kohtumääruse põhjenduse olulise osa vastu.
42.
Mis puudutab komisjoni väidet, et apellant esitab uusi fakte või argumente või esinevad muudel põhjustel kahtlused apellandi väidete vastuvõetavuse suhtes, siis pöördun selle juurde vajaduse korral tagasi üksikute väidete uurimise raames.
B. Apellatsioonkaebuse esimene ja kolmas väide
43.
Esimese väite esimeses osas leiab apellant sisuliselt, et Üldkohus pidas INEA‑d vaidlustatud otsuse andjaks alusetult. Seetõttu käsitas Üldkohus komisjoni vastu esitatud hagi nii, nagu see oleks esitatud vale adressaadi vastu. Selle väite teises osas nimetab apellant põhjused, miks tuleb isegi juhul, kui pidada vaidlustatud akti andjaks INEA‑d, omistada akt igal juhul komisjonile, millest tuleneb, et hagi on vastuvõetaval viisil esitatud komisjoni vastu. Kolmandas väites märgib apellant, et Üldkohus keeldus alusetult käsitamast tema hagi nii, et see on esitatud (ka) 31. juuli 2015. aasta rakendusotsuse peale.
44.
Komisjon vaidleb sellele vastu. Komisjoni sõnul jättis Üldkohus komisjoni vastu esitatud hagi vastuvõetamatuse tõttu õigustatult läbi vaatamata. Peale selle toimis Üldkohus õigesti, kui ta eitas võimalust laiendada hagi eset komisjoni 31. juuli 2015. aasta rakendusotsusele. Lisaks märgib komisjon, et apellandi argument on osas, milles see tugineb vabandatavale eksimusele, uus argument, millest tulenevalt on see vastuvõetamatu. Samuti on vastuvõetamatu, kui apellant tugineb oma apellatsioonkaebuses 20. oktoobril 2015 toimunud kohtumisele komisjoniga, mida ta esimeses kohtuastmes ei maininud.
45.
Esimese ja kolmanda väite põhisisu seisneb selles, et ühest küljest eeldas Üldkohus alusetult, et hagi on esitatud INEA vastu, ja et teisest küljest käsitas Üldkohus hagi alusetult nii, et see ei ole esitatud 31. juuli 2015. aasta rakendusotsuse vastu.
46.
Minu arvates ei anna ükski element alust pidada just esimest ja kolmandat väidet vastuvõetamatuks. Eelkõige ei leia kinnitust komisjoni esitatud väited vastuvõetamatuse kohta. See, kas apellant saab apellatsioonimenetluses õiguspäraselt tugineda kohtumisele komisjoniga või vabandatavale eksimusele, ei ole tähtis, kuna sellest olenemata tuleb apellatsioonkaebuse väidetega nõustuda.
47.
Määrav on nimelt see, et Üldkohus jättis oma määruses tähelepanuta hagiavalduse mõtte. Üldkohus eeldas alusetult, ( 13 ) et akt, mille apellant vaidlustas, oli 17. juuli 2015. aasta e‑kiri.
48.
Sellele tuginedes järeldas Üldkohus ekslikult, et hagi on vastuvõetamatu, ( 14 ) kuna see oli esitatud komisjoni ja mitte INEA kui 17. juuli 2015. aasta e‑kirja koostaja vastu. Sel põhjusel eeldas Üldkohus alusetult ka seda, ( 15 ) et selleks, et hagi ese hõlmaks 31. juuli 2015. aasta rakendusotsust, tuleb hagi eset muuta, mis ei ole Üldkohtu kodukorra artikli 86 kohaselt käesoleval juhul lubatud.
49.
Lähtudes oma kohtupraktikast, mille kohaselt võib vaidlustatud meetme tuvastamine kaudselt põhineda kõigil hagiavalduses esitatud andmetel ja argumentidel, ( 16 ) oleks Üldkohus pidanud siiski aru saama, et sõnaselgelt komisjoni vastu esitatud hagi ese ei olnud mitte 17. juuli 2015. aasta e‑kiri, vaid komisjoni 31. juuli 2015. aasta otsus, millega avaliku konkursi raames esitatud apellandi projekt tagasi lükati.
50.
On tõsi, et oma hagiavalduses ei nimeta apellant vaidlustatud akti alati ühtemoodi. Nii nimetab ta vaidlustatud akti kõigepealt „komisjoni 17. juuli 2015. aasta otsuseks, millega lükati [tema] projekt […] tagasi […] („otsus“)“. Seejärel on tema hagiavalduses seevastu märgitud, et komisjon saatis talle 17. juulil 2015 e‑kirja, ja apellant nimetab seda „17. juuli 2015. aasta e‑kirja“„otsuseks“. Ka hagi põhjenduses viitab apellant „otsusele“ ja tugineb selle otsuse põhjenduse vaidlustamisel 17. juuli 2015. aasta e‑kirja tekstile. Hagiavalduses viitab apellant üksnes „otsusele“, mis tuleb tühistada ka seetõttu, et „seda ei ole põhjendatud või on põhjendus ebapiisav“.
51.
Apellant selgitas komisjoni vastuvõetamatuse vastuväitele antud vastuses siiski, et tema arvates tuleb INEA 17. juuli 2015. aasta e‑kirja mõista üksnes teavitusena komisjoni tagasilükkavast otsusest ja on selge, et tema hagi ei ole esitatud INEA vastu, vaid komisjoni kui tagasilükkava otsuse teinud isiku vastu.
52.
Arvestades olukorda, millele on iseloomulik see, et apellant nimetab tema poolt vaidlustatud akti küll erinevalt, kuid väljendab oma arusaama hagi esemest vastuvõetamatuse vastuväite peale esitatud kirjas selgelt ja arusaadavalt, ei saanud Üldkohus automaatselt eeldada, et hagi ese oli 17. juuli 2015. aasta e‑kiri.
53.
See peab paika seda enam, et Üldkohus märgib punktides 18 ja 23 sõnaselgelt, et hageja arvates ei ole hagi esitatud INEA akti peale, vaid komisjoni akti peale, millest esimesena nimetatud aktiga üksnes teavitati. Sellega seoses tuleb märkida ka seda, et Üldkohus analüüsib ja tuvastab vaidlustatud kohtumääruse punktides 32–36 sõnaselgelt, et 17. juuli 2015. aasta e‑kirjas viidatud komisjoni otsus ei olnud veel lõplik. Selle tõttu satub Üldkohus vastuollu oma tõlgendusega, mille ta on andnud hagi esemele.
54.
Lõppude lõpuks oli hagi esitatud sõnaselgelt komisjoni vastu, mis oli Üldkohtu enda õiguslike argumentide kohaselt ( 17 ) loogiline ka osas, milles sellest järeldub, et ainult komisjonil, mitte aga INEA‑l oli õigus võtta vastu otsus avaliku konkursi raames edukaks tunnistamise kohta. ( 18 ) Sellega seoses annab Üldkohus hagi esemele tõlgenduse, mis peab Üldkohtu enda sedastuste kohaselt vältimatult viima selleni, et hagi ei ole võimalik rahuldada.
55.
Üldkohus oleks pidanud hagis esitatud nõude asjakohasel tõlgendamisel pealegi aru saama, et hagi ese hõlmas 31. juuli 2015. aasta rakendusotsust.
56.
Nagu nähtub nimelt punktis 49 esitatud arutluskäigust, paluti hagiga tühistada komisjoni otsus, millega lükati tagasi avaliku konkursi raames esitatud apellandi projekt.
57.
Vastavalt määruse (EL) nr 1316/2013 ( 19 ) artiklitele 18 ja 25 võttis komisjon pärast ettenähtud kontrollimenetlust vastu 31. juuli 2015. aasta rakendusotsuse, millega kinnitatakse liidu finantsabi saavad projektid ja neile antava rahalise abi summa. Apellandi projekt ei ole liidu finantsabi saavate projektide hulgas ja seega lükati see kaudselt tagasi.
58.
Asjaolu, et apellant tugines oma hagiavalduses sellega seoses komisjoni 17. juuli 2015. aasta – mis on e‑kirja kuupäev – otsusele, ei ole tähtis. See ei takista käsitamast 31. juuli 2015. aasta rakendusotsust nii, et see on hagi esemega hõlmatud.
59.
Sellega seoses tuleb meenutada, et kuupäeval, mil apellant esitas hagi Üldkohtule, seega 25. septembril 2015, oli apellandi käsutuses ainult 17. juuli 2015. aasta e‑kiri. Nagu Üldkohus ise märgib, ( 20 ) ei olnud selle sisu siiski üheti mõistetav. Apellant oli 17. juuli 2015. aasta e‑kirja mõistnud nii, et sellega teatati talle komisjoni tagasilükkavast otsusest.
60.
Hagi esitamise kuupäevaks oli komisjon 31. juuli 2015. aasta rakendusotsuse siiski juba ammu vastu võtnud.
61.
Vastupidi asjaomastele sätetele ei olnud sellest otsusest apellandile siiski eraldi otsusega teatatud. Sellega seoses nähtub komisjoni 23. detsembri 2013. aasta otsusest C(2013) 9235 (final) INEA‑le volituste delegeerimise kohta, et ülesannete jaotus komisjoni ja INEA vahel seisneb selles, et komisjon võtab vastu määrava tähtsusega otsuse ja INEA teeb selle otsuse asjassepuutuvale isikule eraldi kirjaga teatavaks. ( 21 )
62.
Lisaks ei ole vaidlust selle üle, et 31. juuli 2015. aasta rakendusotsus avaldati komisjoni liikuvuse ja transpordi peadirektoraadi (DG MOVE) veebisaidil alles 12. oktoobril 2015 ja INEA veebisaidil 14. oktoobril 2015, seega alles mõni nädal pärast hagi esitamist.
63.
Seega tähendab viitamine komisjoni 17. juuli 2015. aasta otsusele üksnes seda, et apellant nimetas asjaomast akti valesti, mis on käesoleva juhtumi asjaolusid arvestades täielikult vabandatav ega anna alust apellandi hagi eseme määratluses tõsiselt kahelda. ( 22 )
64.
Seetõttu ei kahjusta hagi selline tõlgendus, mille kohaselt hõlmab see 31. juuli 2015. aasta rakendusotsust, ka komisjoni kaitseõigusi. See kehtib seda enam, et kirjas, millega apellant vastas komisjoni hagiavalduse vastuvõetamatuse vastuväitele, märkis ta sõnaselgelt, et Üldkohus peab käsitama tema hagi nii, et see on esitatud 31. juuli 2015. aasta rakendusotsuse peale.
65.
Lõpuks oleks Üldkohus pidanud aru saama, et hagi eseme selline tõlgendus, mida hageja sõnaselgelt nõudis, oli ka ainus tarvilik tõlgendus.
66.
Nagu märgitud ka juba eespool punktis 54, ei olnud Üldkohtu enda tuvastuste kohaselt võimalik rahuldada hagi, milles paluti kehtetuks tunnistada „17. juuli 2015. aasta e‑kiri“. Peale selle nähtub vaidlustatud kohtumääruse punktist 35 vähemasti kaudselt, et Üldkohus oli seisukohal, et tühistamishagi sai olla esitatud ainult 31. juuli 2015. aasta rakendusotsuse peale. Ka siinkohal ilmneb taas, et Üldkohus pooldab hagi nõude sellist tõlgendust, mis tema arvates peab kaasa tooma hagi läbivaatamata jätmise vastuvõetamatuse tõttu.
67.
Seega on hagi selline tõlgendus, mille kohaselt hõlmab hagi 31. juuli 2015. aasta rakendusotsust, nõutav ka tõhusa kohtuliku kaitse tagamiseks. ( 23 )
68.
Eeltoodut arvestades tuleb sedastada, et sellega, et Üldkohus pidas hagi esitatuks 17. juuli 2015. aasta e‑kirja, mitte aga 31. juuli 2015. aasta rakendusotsuse peale, mõistis Üldkohus vääralt hagi nõuet ja jättis hagi vastuvõetamatuse tõttu alusetult läbi vaatamata.
69.
Sellele tuginedes tuleb vaidlustatud kohtumäärus tühistada, ilma et oleks vaja käsitleda apellatsioonkaebuse esimese väite teist osa või apellatsioonkaebuse teist väidet.
VI. Järeldused
70.
Neil asjaoludel tuleb vaidlustatud kohtumäärus tühistada. Arvestades seda, et komisjon ei ole sisulisi märkusi veel esitanud, ei saa kohtuasjas otsust teha ja asi tuleb vastavalt Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artiklile 61 suunata tagasi Üldkohtusse otsustamiseks. Kohtukulude jaotus otsustatakse edaspidi (vice versa järeldus Euroopa Kohtu kodukorra artikli 184 lõike 2 alusel).
VII. Ettepanek
71.
Esitatud põhjendustest lähtudes teen Euroopa Kohtule ettepaneku teha kohtuasjas C‑635/16 P järgmine otsus:
1.
Tühistada Üldkohtu 11. oktoobri 2016. aasta määrus Spliethoff’s Bevrachtingskantoor vs. komisjon (T‑564/15, EU:T:2016:611).
2.
Suunata asi tagasi Euroopa Liidu Üldkohtusse.
3.
Otsustada kohtukulude jaotus edaspidi.
( 1 ) Algkeel: saksa.
( 2 ) Üldkohtu 11. oktoobri 2016. aasta määrus, Spliethoff’s Bevrachtingskantoor vs. komisjon (T‑564/15, ei avaldata, EU:T:2016:611).
( 3 ) Kohtuasi T‑149/16, Spliethoff’s Bevrachtingskantoor vs. komisjon (ELT 2016, C 211, lk 56). Üldkohus ei ole seni veel otsust teinud.
( 4 ) EÜT 2003, L 11, lk 1; ELT eriväljaanne 01/04, lk 235.
( 5 ) ELT 2013, L 352, lk 65.
( 6 ) Komisjoni 26. märtsi 2014. aasta rakendusotsus C(2014) 1921 (final), millega kehtestatakse 2014. aasta mitmeaastane tööprogramm, et anda finantsabi Euroopa ühendamise rahastu valdkonnas „Transpordisektor ajavahemikul 2014–2020“, mida on muudetud komisjoni 8. aprilli 2015. aasta rakendusotsusega C(2015) 2192 (final), 30. oktoobri 2015. aasta rakendusotsusega C(2015) 7358 (final) ja 3. augusti 2017. aasta rakendusotsusega C(2017) 5437 (final).
( 7 ) ELT 2013, L 348, lk 129.
( 8 ) ELT 2011, L 55, lk 13.
( 9 ) Vt komisjoni rakendusotsuse C(2014) 1921 (final) II lisa punkt 3.3.4.
( 10 ) 11. oktoobri 2016. aasta määrus Spliethoff’s Bevrachtingskantoor vs. komisjon (T‑564/15, ei avaldata, EU:T:2016:611).
( 11 ) 3. oktoobri 2013. aasta kohtuotsus, Inuit Tapiriit Kanatami jt vs. parlament ja nõukogu (C‑583/11 P, EU:C:2013:625, punkt 46 ja seal viidatud kohtupraktika).
( 12 ) 3. oktoobri 2013. aasta kohtuotsus, Inuit Tapiriit Kanatami jt vs. parlament ja nõukogu (C‑583/11 P, EU:C:2013:625, punkt 47 ja seal viidatud kohtupraktika).
( 13 ) Vaidlustatud kohtumääruse punktides 9, 19, 22 ja 40.
( 14 ) Vaidlustatud kohtumääruse punktis 24.
( 15 ) Vaidlustatud kohtumääruse punktides 38–40.
( 16 ) Vt nt Üldkohtu 13. oktoobri 2015. aasta otsus komisjon vs. Verile ja Gjergji (T‑104/14 P, EU:T:2015:776, punkt 108).
( 17 ) Vaidlustatud kohtumääruse punktides 21 ja 23.
( 18 ) Vt eespool punkt 15. Muu hulgas olgu mainitud, et INEA volitused, mida on nimetatud vaidlustatud kohtumääruse punktis 21, on käesoleva asja seisukohast olulised vaid osaliselt.
( 19 ) Vt eespool punktid 11–14.
( 20 ) Vaidlustatud kohtumääruse punktis 32.
( 21 ) Vt eespool punkt 16.
( 22 ) Vt Üldkohtu 21. septembri 2011. aasta määrus, PPG ja SNF vs. ECHA (T‑1/10, EU:T:2011:507, punktid 33 ja 34); seda kinnitab 26. septembri 2013. aasta kohtuotsus, Polyelectrolyte Producers Group ja SNF vs. ECHA (C‑626/11 P, EU:C:2013:595, punkt 29).
( 23 ) Vt ka eespool punkt 7.