18.4.2016
ET
Euroopa Liidu Teataja
C 136/12
Eelotsusetaotlus, mille on esitanud Juzgado de Primera Instancia no 6 de Alicante (Hispaania) 21. jaanuaril 2016 – Manuel González Poyato ja Ana Belén Tovar García versus Banco Popular Español S.A.
(Kohtuasi C-34/16)
(2016/C 136/17)
Kohtumenetluse keel: hispaania
Eelotsusetaotluse esitanud kohus
Juzgado de Primera Instancia no 6 de Alicante
Põhikohtuasja pooled
Hagejad: Manuel González Poyato y Ana Belén Tovar García
Kostjad: Banco Popular Español S.A.
Eelotsuse küsimused
1.
Kas müüja või teenuste osutaja ja tarbija vahel sõlmitud lepingu kontekstis, kus leping sisaldab ette määratud ja eraldi läbi rääkimata klauslit kokkulepitud tavapärase intressimäära languse piiramise kohta (intressi alammäära klausel), mis on nimetatud lepingusse lisatud mitte piisavalt selgelt ja tarbija jaoks arusaadavalt niivõrd, et kohus peab seda ebaõiglaseks, on nõukogu direktiivi 93/13/EMÜ (1) ebaõiglaste tingimuste kohta tarbijalepingutes artikli 6 lõikega 1 kooskõlas selles sisalduva sätte „ei ole [tarbijale] siduvad” niisugune tõlgendus, et kui kohus tunnistab nimetatud klausli ebaõiglaseks, võib summad, mille tarbija on nimetatud klausli kohaldamise tagajärjel müüjale või teenuste osutajale varem tasunud, jätta tarbijale tagastamata?
2.
Juhul kui leitakse, et eespool nimetatud tõlgendus on direktiivi 93/13/EMÜ artikli 6 lõikega 1 kooskõlas, kas niisugune tõlgendus, nagu on eespool esitatud õiguslike tagajärgede kohta, mis tuleb niisuguse nagu kirjeldatud klausli ebaõiglaseks tunnistamisest tuletada, on kooskõlas direktiivi 93/13/EMÜ artikli 7 lõikes 1 kasutatud mõistega „piisavad ja tõhusad vahendid, et lõpetada ebaõiglaste tingimuste seadmine lepingutes”?
3.
Juhul kui leitakse, et eespool nimetatud tõlgendused ei ole direktiivi 93/13/EMÜ artikli 6 lõikega 1 ja artikli 7 lõikega 1 kooskõlas, kas alati ja igal juhul on „hea usu nõuetega” vastuolus lisada müüja või teenuste osutaja ja tarbija vahel sõlmitavasse lepingusse klauslid, milles määratletakse lepingu põhiese ja mis ei ole sõnastatud piisavalt selgelt ja arusaadavalt, või tuleb nimetatud hea usu põhimõtte rikkumist hinnata muudest asjaoludest lähtuvalt? Milliseid asjaolusid peab siseriiklik kohus viimati nimetatud juhul hindama, et ta saaks tuvastada, et hea usu põhimõtet ei ole rikutud, kui ta tuvastab, et lepingus on lepingu põhieset määratlev klausel, mis on koostatud ebaselgelt ja arusaamatult? Kas nende asjaolude hulgas võib nimelt olla, et on olemas siseriiklik seaduse või määruse tasemel õigusnorm, milles on abstraktselt ette nähtud, et seda tüüpi „intressi alammäära klauslid” on kehtivad?
4.
Kas niisuguse menetluse raames nagu käesolevas asjas, milles on esitatud individuaalhagi nõudega tunnistada läbipaistmatuks peetav „intressi alammäära klausel” tühiseks, on direktiivi 93/13/EMÜ artikli 6 lõikes 1 sisalduva sättega „ei ole tarbijale siduvad” kooskõlas tõlgendus, millega piiratakse tarbija poolt kohtu poolt ebaõiglaseks tunnistatud nimetatud klausli alusel müüjale või teenuste osutajale tasutud summade tagastamist põhjendusega, et see tekitab oluliste häirete ohtu avalikule majanduslikule korrale, kui kohtu otsusel ei ole seadusjõudu teiste samas olukorras olevate tarbijate jaoks?
(1) ELT L 95, lk 29, ELT eriväljaanne 15/002, lk 288.
Full & Egal Universal Law Academy