2.5.2016
ET
Euroopa Liidu Teataja
C 156/30
Eelotsusetaotlus, mille on esitanud Lietuvos Aukščiausiasis Teismas (Leedu) 25. veebruaril 2016 – Indėlių ir investicijų draudimas
(Kohtuasi C-109/16)
(2016/C 156/40)
Kohtumenetluse keel: leedu
Eelotsusetaotluse esitanud kohus
Lietuvos Aukščiausiasis Teismas
Põhikohtuasja pooled
Kassaator: VĮ „Indėlių ir investicijų draudimas”
Vastustaja: Alvydas Raišelis
Eelotsuse küsimused
1.
Juhul, kui krediidiasutus tegutseb investeerimisühinguna, kellele kantakse üle rahalised vahendid selleks, et omandada sama krediidiasutuse poolt emiteeritud võlakirju, kuid võlakirjaemissiooni ei toimu ja võlakirju ei kanta selle isiku omandisse, kes on rahalised vahendid üle kandnud, samas kui need vahendid on selle isiku arveldusarvelt juba debiteeritud ja kantud üle krediidiasutuse nimel avatud kontole ning need ei ole tagasimakstavad, ja liikmesriigi seadusandlusest ei ilmne selgelt, millist konkreetset tagamise skeemi kohaldada, kas siis saab kohaldatava tagamise skeemi kindlaks tegemiseks kohaldada otse hoiuste direktiivi (1) artikli 1 punkti 1 ja investeeringute direktiivi (2) artikli 1 lõiget 4 ning kas sel juhul on rahaliste vahendite kasutamise soovitud otstarve määrav kriteerium? Kas kõnealuste direktiivide asjaomased sätted on piisavalt selged, üksikasjalikud ja tingimusteta ning annavad isikutele õigusi, mille alusel nad võivad neile sätetele tugineda liikmesriigi kohtutes, et põhjendada oma hüvitise maksmise nõudeid kindlustuskaitset pakkuva ametiasutuse vastu?
2.
Kas investeeringute direktiivi artikli 2 lõiget 2, mis täpsustab investeeringute tagamise skeemiga kaetud nõuete liigid, tuleb mõista ja tõlgendada nii, et see katab samuti selliste rahaliste vahendite tagasimaksmise nõuded, mille investeerimisühing investoritele võlgneb ja mida ei käsutata investorite nimel?
3.
Kui vastus teisele küsimusele on jaatav, siis kas investeeringute direktiivi artikli 2 lõige 2, mis täpsustab tagamise skeemiga kaetud nõuete liigid, on piisavalt selge, üksikasjalik ja tingimusteta ning annab isikutele õigusi, mille alusel nad võivad sellele sättele tugineda liikmesriigi kohtutes, et põhjendada oma hüvitise maksmise nõudeid kindlustuskaitset pakkuva ametiasutuse vastu?
4.
Kas hoiuste direktiivi artikli 1 punkti 1 tuleks mõista ja tõlgendada nii, et mõiste „hoius” hõlmab selle direktiivi kohaselt ka rahalisi vahendeid, mis kantakse isiku nõusolekul tema isiklikult arveldusarvelt üle krediidiasutuse nimel selles samas krediidiasutuses avatud kontole ja mille eesmärk on tasuda tulevikus toimuvate selle krediidiasutuse väärtpaberiemissioonide eest?
5.
Kas hoiuste direktiivi artikli 7 lõiget 1 ja artikli 8 lõiget 3 koostoimes tuleb mõista ja tõlgendada nii, et hoius tuleb artikli 7 lõikes 1 sätestatud summa ulatuses tagasi maksta igale isikule, kelle nõuet saab kindlaks teha enne kuupäeva, mil tehakse hoiuste direktiivi artikli 1 punkti 3 alapunktides i) ja ii) viidatud otsused?
(1) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 30. mai 1994. aasta direktiiv 94/19/EÜ hoiuste tagamise skeemide kohta (ELT L 135, lk 5, ELT eriväljaanne 06/02, lk 252).
(2) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 3. märtsi 1997. aasta direktiiv 97/9/EÜ investeeringute tagamise skeemide kohta (ELT L 84, lk 22, ELT eriväljaanne 06/02, lk 311).
Full & Egal Universal Law Academy