20.6.2016
ET
Euroopa Liidu Teataja
C 222/8
GFKL Financial Services GmbH, varem GFKL Financial Services AG 19. aprillil 2016 esitatud apellatsioonkaebus Üldkohtu (üheksas koda) 4. veebruari 2016. aasta otsuse peale kohtuasjas T-620/11: GFKL Financial Services AG versus Euroopa Komisjon
(Kohtuasi C-219/16 P)
(2016/C 222/10)
Kohtumenetluse keel: saksa
Pooled
Apellant: GFKL Financial Services GmbH, varem GFKL Financial Services AG (esindajad: advokaadid M. Schweda, J. Eggers, M. Knebelsberger ja F. Loose)
Teised menetlusosalised: Euroopa Komisjon, Saksamaa Liitvabariik
Apellandi nõuded
Apellant palub Euroopa Kohtul,
1.
tühistada Euroopa Liidu Üldkohtu 4. veebruari 2016. aasta otsus kohtuasjas T-620/11 osas, milles hagi jäeti põhjendamatuse tõttu rahuldamata, ning
tühistada Euroopa Komisjoni 26. jaanuari 2011. aasta otsus K(2011) 275 (lõplik), milles käsitletakse Saksamaa antud riigiabi C 7/10 (ex CP 250/09 ja NN 5/10) „Ettevõtte tulumaksu seadus, saneerimisklausel” (1);
2.
teise võimalusena tühistada Euroopa Liidu Üldkohtu 4. veebruari 2016. aasta otsus kohtuasjas T-620/11 osas, milles hagi jäeti põhjendamatuse tõttu rahuldamata, ning saata kohtuasi tagasi Üldkohtusse;
3.
mõista kohtukulud välja vastustajalt.
Väited ja peamised argumendid
Apellant vaidleb apellatsioonkaebuses vastu sellele, et KStG § 8c lõige 1a saneerimisklausel kvalifitseeriti valikuliseks abiks.
Apellant põhjendab apellatsioonkaebust kahe väitega:
Esimene väide: ELTL artikli 107 lõike 1 rikkumine
Saneerimisklausel ei ole valikuline meede ning ei kujuta seega endast riigiabi ELTL artikli 107 lõike 1 tähenduses.
—
Üldkohus leidis ekslikult, et viitesüsteemi osa on KStG § 8c lõige 1a erinorm, mille kohaselt osaluse omandamise teatud juhtudel kaob edasikantav kahjum kui selline. Tegelikult kaldub see norm viitesüsteemist kõrvale. Viitesüsteem seisneb üldises võimaluses kanda kahjum edasi hilisemasse maksustamisperioodi.
—
Lisaks on saneerimisklausel üldist laadi, kuna sellega ei kaasne valikulist eelist. Olulised erinevused esinevad raskustes oleva ettevõtja, kes kuulub saneerimisklausli kohaldamisalasse, ning kõigi teiste, eelkõige hea majandusliku seisundiga ettevõtjate vahel, mistõttu ei ole need kaks ettevõtjate rühma sarnases olukorras. Pealegi lähtus Üldkohus võrdväärsuse kontrollimise käigus puhtalt teoreetilisest stsenaariumist; Üldkohtu poolt arvesse võetud võrdlusrühma õiguslikus tegelikkuses praktiliselt ei esine.
—
Samuti ei looda saneerimisklausliga soodsamaid tingimusi „teatud ettevõtjatele või tootmisharudele”. Saneerimisklausel on vajaduse korral kõigi ettevõtjate jaoks kättesaadav ning sellega ei välistata eelnevalt ühtegi ettevõtjate rühma. See ei puuduta ettevõtja „erilist laadi”, vaid majandustehingut, nimelt nn omandamist saneerimiseks.
—
Lisaks saab saneerimisklauslit põhjendada Saksa maksusüsteemi olemuse ja üldiste eesmärkidega. Saneerimisklausel aitab rakendada Saksa õiguses ettevõtte tulumaksu puudutavaid aluspõhimõtteid, nimelt kahjumi ülekandmise põhimõte; põhimõte, et maksustamine lähtub majanduslikust võimest makse maksta, ning üldine maksueesmärk tagada maksutulu kestev laekumine.
Teine väide: õiguspärase ootuse kaitse põhimõtte rikkumine
Üldkohtu otsus riivab liidu õiguses tunnustatud õiguspärase ootuse kaitse põhimõtet. Saneerimisklausli väidetav riigiabi laad ei ole sellisena isegi mitte hoolika ettevõtja jaoks tuvastatav. Sarnaseid norme Saksamaal või teistes EL liikmesriikides ei ole komisjon seni kunagi riigiabiõiguse rikkumiseks lugenud.
(1) ELT L 235, lk 26.