27.6.2016
ET
Euroopa Liidu Teataja
C 232/7
Simet SpA 20. aprillil 2016 esitatud apellatsioonkaebus Üldkohtu (kaheksas koda) 3. märtsi 2016. aasta otsuse peale kohtuasjas T-15/14: Simet versus komisjon
(Kohtuasi C-232/16 P)
(2016/C 232/09)
Kohtumenetluse keel: itaalia
Pooled
Apellant: Simet SpA (esindajad: advokaadid A. Clarizia, C. Varrone, P. Clarizia)
Teine menetlusosaline: Euroopa Komisjon
Apellandi nõuded
—
tühistada vaidlustatud kohtuotsus (kohtuasi T-15/14), millega Üldkohus jättis rahuldamata hagi nõudega tühistada komisjoni 2. oktoobri 2013. aasta otsus 2014/201/EL, mis käsitleb ajavahemikul 1987–2003 osutatud avaliku transpordi teenuse hüvitamist äriühingule Simet SpA (riigiabi SA.33037 (2012/C) – Itaalia), ja tühistada ka nimetatud otsus;
—
mõista kohtukulud välja komisjonilt.
Väited ja peamised argumendid
Hageja väidab, et kohtuotsusega on rikutud:
—
ELTL artiklit 107, kuna leiti, et Consiglio di Stato kohtuotsuse alusel Simetile hüvitisena makstud summad, millest siseriiklikud asutused on teatanud, on riigiabi, samas kui liikmesriigi kohtu poolt lahendatud vaidlus käsitles sellise kahju hüvitamist, mis oli apellandile tekitatud põhjusel, et taristu- ja transpordiministeeriumi õigusaktid, mis puudutasid avalikke piirkondadevahelisi mootorsõiduki maanteeveoteenuseid ajavahemikul 1987–2003, olid ebaseaduslikud;
—
määrust (EMÜ) nr 1191/69 (1), kuna Üldkohus jättis tuvastamata asjaolu, et Itaalia õigusnormid ei olnud nimetatud määrusega kooskõlas kahel põhjusel: 1) kuna need panid eraõiguslikule isikule kohustuse tegeleda majandustegevusega ainult avalike teenuste osutamise raames, samas kui määruse nr 1191/69 alusel on ettevõtja tegevuse selline korraldamine keelatud, kuna avalik teenus toob teenuseosutajale kaasa avalikest teenustest tulenevad kohustused; 2) kuna need ei näinud ette hüvitist ettevõtja poolt avaliku teenuse osutamise kohustuse täitmise eest; tulenevalt muudatustest, mis tehti määrusega (EMÜ) nr 1893/91 (2), ei tohtinud Simetile enam panna ühtki avaliku teenuse osutamise kohustust, kuna tegemist oli piirkondadevahelist reisijate bussiveoteenust osutava ettevõtjaga;
—
määrust nr 1191/69, eriti kuna Üldkohus pidas ekslikult seaduslikuks komisjoni meedet, mille kohaselt Simetile väljamakstud summad on riigiabi, kuna see äriühing ei pidanud selle tegevusega kantud kulude kohta eraldi raamatupidamisarvestust, mistõttu on tekkinud ülemäärase hüvitise maksmise oht. Vastupidi sellele, mida märkis Üldkohus, nägid määruse artikkel 5 ja sellele järgnevad artiklid ette teistsuguse hüvitamismeetme kindlaksmääramise meetodi, mis põhineb sellel, kuidas avaliku teenuse osutamise kohustuste maksustamine oleks võinud mõjutada ettevõtte kui terviku konkurentsivõime kaotust;
—
põhimõtteid, mis käsitlevad liidu õiguse rikkumisega eraõiguslikele isikutele tekitatud kahju hüvitamist ja mille kohaselt juhul, kui liikmesriigi ametiasutus võtab oma pädevuse raames vastu haldusakti, mis on liidu õigusega vastuolus, tekib tal kohustus hüvitada akti adressaadile õigusvastaselt tekitatud kahju.
(1) Nõukogu 26. juuni 1969. aasta määrus (EMÜ) nr 1191/69 raudtee-, maantee- ja siseveetranspordis osutatavate avalike teenuste kontseptsioonist tulenevaid kohustusi puudutavate liikmesriikidepoolsete meetmete kohta (EÜT L 156, lk 1, ELT eriväljaanne 07/01, lk 19).
(2) Nõukogu 20. juuni 1991. aasta määrus (EMÜ) nr 1893/91, millega muudetakse määrust (EMÜ) nr 1191/69 raudtee-, maantee- ja siseveetranspordis osutatavate avalike teenuste kontseptsioonist tulenevaid kohustusi puudutavate liikmesriikidepoolsete meetmete kohta (EÜT L 169, lk 1; ELT eriväljaanne 07/01, lk 314).