11.7.2016
ET
Euroopa Liidu Teataja
C 251/11
Ante Šumelj jt 25. aprillil 2016 esitatud apellatsioonkaebus Üldkohtu (teine koda) 26. veebruari 2016. aasta otsuse peale liidetud kohtuasjades T-546/13, T-108/14 ja T-109/14: Ante Šumelj jt versus Euroopa Komisjon
(Kohtuasi C-239/16 P)
(2016/C 251/14)
Kohtumenetluse keel: horvaatia
Pooled
Apellandid: Ante Šumelj, Dubravka Bašljan, Đurđica Crnčević, Miroslav Lovreković, Drago Burazer, Nikolina Nežić, Blaženka Bošnjak, Bosiljka Grbašić, Tea Tončić, Milica Bjelić, Marijana Kruhoberec, Davor Škugor, Ivan Gerometa, Kristina Samardžić, Sandra Cindrić, Sunčica Gložinić, Tomislav Polić, Vlatka Pižeta (esindaja: advokaat M. Krmek)
Teine menetlusosaline: Euroopa Komisjon
Apellantide nõuded
Apellandid paluvad Üldkohtul:
—
rahuldada hagi ja apellatsioonkaebuse nõuded ning
—
mõista esimeses kohtuastmes ja apellatsiooniastmes kantud kulud välja Euroopa Komisjonilt.
Väited ja peamised argumendid
Apellandid esitavad Üldkohtu otsuse analüüsi tulemusel järgmised õigusväited:
1.
Apellandid on seisukohal, et Üldkohus rikkus apellantide kahjuks õigusnorme, kui ta jättis tuvastamata, et komisjon oli jätnud täitmata oma kohustuse teostada järelevalvet lepingu Horvaatia Vabariigi ühinemise kohta Euroopa Liiduga kohaldamise üle osas, mis puudutab kohtutäituri kutseala loomist Horvaatia Vabariigi õiguskorras; sellise kohustuse näeb sõnaselgelt ette ühinemisakti artikkel 36: „Komisjon jälgib tähelepanelikult kõigi Horvaatia poolt ühinemisläbirääkimistel võetud kohustuste, sealhulgas nende kohustuste täitmist, mis tuleb täita enne ühinemiskuupäeva või ühinemiskuupäevaks”. Komisjon pidi järelevalve käigus keskenduma eelkõige Horvaatia võetud kohustustele kohtusüsteemi ja põhiõiguste valdkonnas (VII lisa).
2.
Üldkohus rikkus õigusnorme, kui ta väitis kohtuotsuse punktis 57 (minnes vastuollu kohtuotsuse punktis 52 märgituga), et ühestki ühinemisakti VII lisas toodud kohustusest, millele apellandid tuginesid, ei tulene Horvaatia Vabariigile kohustust luua kohtutäituri kutseala ja seega ka komisjonile kohustust võtta seetõttu ühinemisakti artiklis 36 ette nähtud meetmed, et takistada kohtutäiturite seaduse kehtetuks tunnistamist.
Horvaatia Vabariigi ja Euroopa Liidu vahelised läbirääkimised kestsid kaua ning 23. peatükis räägiti läbi kõige viimasena ning läbirääkimised olid väga keerulised; see peatükk käsitleb Euroopa Liidu hea tava kohaselt poliitilisi tingimusi, millest on seatud sõltuvusse Horvaatia Vabariigi ühinemine Euroopa Liiduga. Läbirääkimised lõpetati 30. juunil 2011 pärast seda, kui Horvaatia valitsus oli esitanud 12. mail 2011 Euroopa Liidu eesistujale aruande 23. peatüki kohustuste täitmise kohta. Selles aruandes võttis Horvaatia Vabariik 10 punkti osas konkreetsed kohustused seoses ühinemislepinguga (ühinemisakti artikkel 36) ning kohustus need täitma. Kohustus nr 1 ja kohustus nr 3, mille sätetele (mis seonduvad kohtutäiturite kutseala loomisega) apellandid menetluse raames tuginesid, kohustavad sõnaselgelt Horvaatia Vabariiki looma kohtutäiturite kutseala.
3.
Lisaks sellele rikkus Üldkohus (vastuolus õiguskindluse põhimõttega) õigusnorme seetõttu, et leidis seejärel kohtuotsuse punktides 47–51, et kohustusega nr 1 ei peeta silmas konkreetset kohtusüsteemi reformistrateegiat ja tegevuskava, mis kehtisid läbirääkimiste lõpetamise ja seni kohtutäituri kutseala reguleerinud seaduste kehtetuks tunnistamise vahele jääval ajavahemikul. Apellandid väidavad, et rakendades üht teist kohtusüsteemi reformistrateegiat, millele komisjon hiljem oma dokumentides viitas, selle asemel, et rakendada 2011. aasta kohtusüsteemi reformistrateegiat ja 2011. aasta tegevuskava, mis kohustasid Horvaatia Vabariiki looma kohtutäituri kutseala, põhjustati ohtlik pretsedent, mis on vastuolus mõistuspärase juriidilise tõlgendusega.
4.
Lisaks rikkus Üldkohus õigusnorme seeläbi, et väitis kohtuotsuse punktis 55, et apellandid ei olnud viidanud ühelegi õiguspärase ootuse kaitse põhimõtte rikkumisest erinevale konkreetsele rikkumisele; seda seetõttu, et apellandid tuginesid õigusrikkumistena diskrimineerimisele, tööõiguse rikkumisele ja õiguskindluse põhimõtte rikkumisele kogu menetluse raames. On täiesti arusaamatu, miks Üldkohus eiras oma lahendis täielikult õiguskindluse põhimõtet (lahendis ei ole seda kordagi nimetatud), millega käib väljakujunenud kohtupraktika kohaselt kaasas õiguspärase ootuse kaitse põhimõte.
5.
Üldkohus rikkus õigusnorme, kui ta asus seisukohale, et kohaldamisele ei kuulunud Euroopa Liidu lepingu artikkel 13. See, et menetlus oli õigusvastane, ei tulene tingimata ainult Euroopa Liidu positiivse õiguse normide, st kirjaliku õiguse rikkumisest, vaid see võib tuleneda ka õiguse üldpõhimõtete (õiguskindluse põhimõte) rikkumisest; sellise juhuga on tegemist ELL artikli 13 rikkumise puhul. Liidus kehtib institutsionaalne raamistik, mille eesmärk on edendada liidu väärtusi, saavutada selle eesmärgid, kaitsta liidu, liidu kodanike ja liikmesriikide huve ning samuti tagada liidu poliitika ja tegevuse ühtsus, tõhusus ja järjepidevus. Õiguse üldpõhimõtted on osaks Euroopa Liidu õiguskorrast.
6.
Üldkohus rikkus õigusnorme, sest ta ei tuvastanud vastavalt Euroopa Liidu lepingu artiklile 17, et apellandid nimetati ametisse, st määrati täitma kohtutäituri ametikohta hetkel, mil lõpetati 23. peatüki läbirääkimised, st siis, kui otsustati reformida kohtusüsteemi, mille osaks on ka kohtutäiturid. Horvaatia Vabariigi ja Euroopa Liidu vaheliste ühinemisläbirääkimiste lõppedes ning eeskätt konkreetsete meetmete võtmise tulemusel ja arvestades Viini konventsiooni artikliga 26 esines õiguskindlus seoses asjaoluga, et apellandid saavad hakata tööle valitud kutsealal.
7.
Üldkohus rikkus õigusnorme, sest ta ei tuvastanud ühinemisakti artikli 36 imperatiivsete sätete alusel, et komisjon oli kohustatud teostama järelevalvet selle akti kohaldamise üle ning võtma kõik vajalikud meetmed selleks, et Horvaatia Vabariik täidaks oma kohustused. Kuivõrd komisjon ei toiminud kooskõlas Euroopa Liidu lepingu artikliga 17, on tegemist selle artikli rikkumisega, mis kahjustab apellante.
8.
Üldkohus rikkus õigusnorme, sest ta ei tuvastanud, et leping Horvaatia Vabariigi ühinemise kohta Euroopa Liiduga on läbirääkimiste tulemus ning paneb seega kohustusi ja omab õiguslikke tagajärgi Euroopa Liidu õigusnormide ja õiguskorra alusel. Käesoleval juhul tagas ühinemisleping apellantidele õiguse tööle ning sellise uue elukutse loomise, millel töötamiseks nad välja valiti. Lepingu sätete alusel lootsid apellandid põhjendatult, et nad hakkavad tööle ametikohal, kuhu nad nimetati, sest nad vastasid kõigile selleks õigusnormides ette nähtud tingimustele (sooritasid edukalt eksamid, lahkusid oma varasemalt töökohalt ning soetasid tööks vajaliku).