29.8.2016
ET
Euroopa Liidu Teataja
C 314/9
Eelotsusetaotlus, mille on esitanud Handelsgericht Wien (Austria) 20. mail 2016 – RMF Financial Holdings Sàrl versus Heta Asset Resolution AG
(Kohtuasi C-282/16)
(2016/C 314/14)
Kohtumenetluse keel: saksa
Eelotsusetaotluse esitanud kohus
Handelsgericht Wien
Põhikohtuasja pooled
Hageja: RMF Financial Holdings Sàrl
Kostja: Heta Asset Resolution AG
Eelotsuse küsimused
1.
Kas direktiivi 2014/59/EL (1), millega luuakse krediidiasutuste ja investeerimisühingute finantsseisundi taastamise ja kriisilahenduse õigusraamistik, artikli 2 lõike 1 punkte 2 ja 23 koosmõjus Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 575/2013 (2) krediidiasutuste ja investeerimisühingute suhtes kohaldatavate usaldatavusnõuete kohta artikli 4 lõike 1 punktiga 1, mille kohaselt on „krediidiasutus” ettevõtja, kelle majandustegevuseks on hoiuste või muude tagasimakstavate vahendite võtmine avalikkuselt ning oma arvel ja nimel laenu andmine, tuleb tõlgendada nii, et direktiivi 2014/59/EL artikli 1 lõike 1 kohaldamisala hõlmab ka likvideeritavat üksust (likvideeritav äriühing), kellel ei ole enam pangandust reguleerivate õigusnormide kohast luba tegeleda pangandustegevusega või kes võib seadusjärgse loa alusel teha vaid selliseid (panga)tehinguid, mille ainueesmärk on portfelli likvideerimine?
2.
Kui esimesele küsimusele vastatakse eitavalt: kas Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2001/24/EÜ (3) krediidiasutuste saneerimise ja likvideerimise kohta (mida on muudetud direktiivi 2014/59/EL artikli 117 punktiga 1) artikli 3 lõiget 2 tuleb tõlgendada nii, et liikmesriigi haldusasutuse poolt ette nähtud allahindamismeede on (hoolimata esimesele küsimusele eitava vastuse andmist) ilma täiendavate formaalsusteta – arvestades ka Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikli 17 lõiget 1 – piiranguteta kohaldatav teistes liikmesriikides asuvatele isikutele?
3.
Kui esimesele küsimusele vastatakse eitavalt: kas liidu õiguses, täpsemalt ELTL artikli 63 lõikes 1 sätestatud kapitali vaba liikumisega on vastuolus siseriiklikud õigusnormid, mis laiendavad direktiivi 2014/59/EL kohaldamisala likvideeritavale üksusele (likvideeritavale äriühingule), kellel ei ole enam pangandust reguleerivate õigusnormide alusel väljastatud luba tegeleda pangandustegevusega või kes võib seadusjärgse loa alusel teha vaid selliseid (panga)tehinguid, mille ainueesmärk on portfelli likvideerimine?
4.
Kui esimesele küsimusele vastatakse eitavalt: kas liidu õigust, pidades silmas effet utile põhimõtet ja ELL artikli 4 lõikes 3 sätestatud lojaalse koostöö põhimõtet, tuleb tõlgendada nii, et liikmesriigi haldusasutuse poolt ette nähtud allahindamismeedet tuleb teises liikmesriigis tunnustada ka siis, kui direktiivist 2014/59/EL tulenevaid eeskirju kohaldatakse liikmesriigi õiguse kohaselt ka asutusele, mis oli direktiivi 2014/59/EL jõustumise ajal 2. juulil 2014 veel krediidiasutus määruse (EL) nr 575/2013 artikli 4 lõike 1 punkti 1 tähenduses, kuid mis oli krediidiasutuse staatuse 31. detsembriks 2014, mil lõppes direktiivi 2014/59/EL siseriiklikku õigusse ülevõtmise tähtaeg, juba minetanud.
5.
Kui esimesele küsimusele vastatakse jaatavalt: kas mõistet „tagatud kohustus” direktiivi 2014/59/EL, millega luuakse krediidiasutuste ja investeerimisühingute finantsseisundi taastamise ja kriisilahenduse õigusraamistik, artikli 2 lõike 1 punktis 67 ja artikli 44 lõike 2 punktis b tuleb – arvestades eelkõige direktiivi 2014/59/EL artikli 1 lõiget 2 – tõlgendada nii, et see hõlmab ka kohustusi, mille täitmise on piirkondlik avalik-õiguslik asutus (käesoleval juhul Austria Kärnteni liidumaa) taganud seaduse alusel antud garantiiga?
6.
Kui esimesele küsimusele vastatakse jaatavalt: kas direktiivi 2014/59/EL artikli 43 lõike 2 punkti b ja artikli 59 lõike 3 punkti b ja lõiget 4 tuleb tõlgendada nii, et nendega on vastuolus liikmesriigi õigusnormid, millest tulenevalt rakendatakse direktiivi 2014/59/EL artiklis 43 sätestatud kohustuste ja nõudeõiguste teisendamise vahendile vastavat meedet juhul, mil ei ole enam tõenäoline, et krediidiasutuse jätkusuutlikkuse saab taastada, ja ei toimu ka krediidiasutuse süsteemselt tähtsate teenuste osutamise üleandmist sildasutusele ega krediidiasutuse muude osade võõrandamist ning krediidiasutust kasutatakse üksnes vara, õiguste ja kohustuste valitsemiseks eesmärgiga kõnealune vara, õigused ja kohustused nõuetekohaselt, tõhusalt ja parimal võimalikul viisil realiseerida (portfelli likvideerimine)? Kas sellisel juhul tuleks see likvideeritav üksus (likvideeritav äriühing) – vastavalt direktiivi 2014/59/EL nõuetele – likvideerida esmajärjekorras tavalise maksejõuetusmenetluse raames?
(1) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 15. mai 2014. aasta direktiiv 2014/59/EL, millega luuakse krediidiasutuste ja investeerimisühingute finantsseisundi taastamise ja kriisilahenduse õigusraamistik ning muudetakse nõukogu direktiivi 82/891/EMÜ ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiive 2001/24/EÜ, 2002/47/EÜ, 2004/25/EÜ, 2005/56/EÜ, 2007/36/EÜ, 2011/35/EL, 2012/30/EL ja 2013/36/EL ning määruseid (EL) nr 1093/2010 ja (EL) nr 648/2012 (ELT 2014, L 173, lk 190).
(2) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. juuni 2013. aasta määrus (EL) nr 575/2013 krediidiasutuste ja investeerimisühingute suhtes kohaldatavate usaldatavusnõuete kohta ja määruse (EL) nr 648/2012 muutmise kohta (ELT L 176, 27.7.2013, lk 1).
(3) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 4. aprilli 2001. aasta direktiiv 2001/24/EÜ krediidiasutuste saneerimise ja likvideerimise kohta (EÜT 2001, L 125, lk 15; ELT eriväljaanne 06/04, lk 15).