EUR-Lex - 62016CN0326 - ET

Avrupa Adalet Divanı

Karar Metni

19.9.2016

Euroopa Liidu Teataja

C 343/25

LL’i 9. juulil 2016 esitatud apellatsioonkaebus Üldkohtu (seitsmes koda) 19. aprilli 2016. aasta kohtumääruse peale kohtuasjas T-615/15: LL versus Euroopa Parlament

(Kohtuasi C-326/16 P)

(2016/C 343/38)

Kohtumenetluse keel: leedu

Pooled

Apellant: LL (esindaja: advokatas J. Petrulionis)

Teine menetlusosaline: Euroopa Parlament

Apellandi nõuded

—

tühistada Euroopa Liidu Üldkohtu (seitsmes koda) 19. aprilli 2016. aasta kohtumäärus kohtuasjas T-615/15: LL versus Euroopa Parlament, millega Üldkohus jättis läbi vaatamata apellandi nõude tühistada esiteks Euroopa Parlamendi peasekretäri 17. oktoobri 2014. aasta otsuse D(2014) 15503, millega nõuti talle ebaõigesti tasutud parlamendiliikmete assisteerimise hüvitise tagastamist, ning teiseks 5. mai 2014. aasta võlateade nr 2014-575;

—

saata asi uueks läbivaatamiseks tagasi.

Väited ja peamised argumendid

Apellant põhjendab oma apellatsioonkaebust kolme väitega.

Euroopa Liidu Üldkohus ei analüüsinud ja hinnanud terviklikult, õigesti, kõikehõlmavalt ja objektiivselt kõiki koos hagiga esitatud kirjalikke tõendeid, mis olid olulised, tuvastamaks nõuetekohaselt ja õigesti menetluse algatamise tähtaega, ja seetõttu tehti kohtumääruses järeldusi, mis on toimiku materjalide ning hagis osutatud õigusnormidega vastuolus, muuhulgas et „[hagi] esitati enam kui 17 kuud pärast nimetatud kuupäeva”, „hageja ei ole tõendanud ja isegi mitte osutanud sellele, et esinevad … tingimused, mis lubaksid kõnealuse tähtajast Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 45 lõike 2 alusel erandit teha” ja „hagi tuleb ilmselge vastuvõetamatuse tõttu jätta läbi vaatamata põhjusel, et selle esitamisel on ületatud tähtaega”.

Üldkohus ei kohaldanud kohtumääruses ELTL artiklit 263 nõuetekohaselt, rikkus ka Euroopa Parlamendi liikmete põhimääruse rakendusmeetmete artiklit 72 ning hindas ebaõigesti Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 45 kohaldamise võimalust:

—

kuna apellant kui Euroopa Parlamendi endine liige ei nõustunud Euroopa Parlamendi peasekretäri otsusega (ja selle alusel koostatud võlateatega) ning leidis, et see on alusetu, ta kasutas õigust ja täitis nõudeid, mis on nähtud ette Euroopa Parlamendi liikmete põhimääruse rakendusmeetmete artiklis 72, esitades kaebuse asjaomase otsuse peale kõigepealt kvestoritele ning seejärel Euroopa Parlamendi juhatusele ja Euroopa Parlamendi presidendile;

—

alles pärast seda, kui apellant oli 10. septembril 2015 saanud Euroopa Parlamendi esindajalt elektronkirja ja koos sellega muude dokumentide seas Euroopa Parlamendi presidendi Euroopa Parlamendi liikmete põhimääruse rakendusmeetmete artikli 72 lõike 3 alusel 26. juuni 2015. aastal koostatud lõpliku kirja nr 311354, tekkis apellandil õigus esitada Üldkohtule Euroopa Parlamendi peasekretäri otsuse ja selle alusel koostatud võlateate tühistamise nõudes hagi;

—

just sel päeval, kui apellant sai kätte Euroopa Parlamendi presidendi Euroopa Parlamendi liikmete põhimääruse rakendusmeetmete artikli 72 lõike 3 alusel 26. juuni 2015. aastal koostatud lõpliku kirja nr 311354, see on 10. septembril 2015, hakkas ELTL artikli 263 kuuenda lõigu alusel kulgema kahekuuline tähtaeg, mille jooksul oli apellandil õigus Üldkohtule esitada Euroopa Parlamendi peasekretäri otsuse ja selle alusel koostatud võlateate tühistamise nõudes hagi;

—

seda arvestades ning ELTL artikli 263 kuuenda lõigu alusel lõppes Üldkohtule hagi esitamise tähtaeg 10. detsembril 2015. Hagi saabus Üldkohtu kantseleisse 4. novembril 2015. See tähendab, et ELTL artikli 263 kuuendas lõigus sätestatud kahekuulist menetluse algatamise tähtaega ei ole rikutud ning see hagi ei esitatud hilinenult;

—

Üldkohus ei hinnanud kohtumääruses üldse kõiki dokumente ja asjaolusid, millele oli viidatud, ning Parlamendi liikmete põhimääruse rakendusmeetmete artikli 72 sätteid, see on sätteid, mida apellant järgis ja mille alusel ta esitas Euroopa Parlamendi peasekretäri otsuse ja võlateate peale kohtueelses menetluses kaebuse;

—

Üldkohus rikkus apellandi õigusi ja huve ning kohaldas ka ELTL artiklit 263 ebaõigesti, lisaks rikkus ta Euroopa Parlamendi liikmete põhimääruse rakendusmeetmete artiklit 72;

—

Peale selle leidis Üldkohus kohtumääruses ebaõigesti ja alusetult, et Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artiklit 45 ei ole võimalik kohaldada. Vaidluse kohtueelse menetluse läbiviimine, apellandi aktiivne, hoolikas, tähelepanelik ja teadlik käitumine, dokumentide kättesaamise aeg ja muud asjaolud kinnitavad, et kõnealuses asjas oleks isegi juhul, kui ka otsustati, et menetluse algatamise tähtaega on ületatud, tulnud seda tähtaega uuendada, kuna seda ületati olulistel, objektiivsetel ja põhjendatud kaalutlustel, nimelt Euroopa Parlamendi liikmete põhimääruse rakendusmeetmete artikli 72 järgimiseks (Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 45 esimene lõik). Apellant ei saanud teada, et Euroopa Parlamendi liikmete põhimääruse rakendusmeetmete artiklis 72 sätestatud kohustusliku menetluskorra järgimine võib tähendada, et ta kaotab õiguse algatada menetluse Üldkohtus (Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 45 teine lõik). Olgu märgitud, et apellant tõstatas hagis hiljem ka küsimuse, kas kvestorite ning Euroopa Parlamendi juhatuse poolt Euroopa Parlamendi liikmete põhimääruse rakendusmeetmete artikli 72 alusel tehtud otsused olid põhjendatud ja õiguspärased.

Üldkohus kohaldas kohtumääruses Üldkohtu kodukorra artiklit 126 ebaõigesti ning otsustas selle alusel kohtumääruses menetlus lõpetada ja jätta hagi läbi vaatamata;

—

Üldkohus tugines kohtumääruses kodukorra artikli 126 kohaldamisel üksnes asjaolule ja põhjendusele, et menetlus algatati hilinenult, see tähendab pärast ELTL artikli 263 kuuendas lõigus sätestatud aja lõppu;

—

hagis oli selgitatud, et ELTL artikli 263 kuuendas lõigus sätestatud menetluse algatamise tähtaega ei ole ületatud, ning seetõttu jättis Üldkohus hagi kohtumäärusega kodukorra artikli 126 alusel ebaõigesti ja ebaseaduslikult läbi vaatamata;

—

kõnealuses asjas puuduvad Üldkohtu kodukorra artikli 126 kohaldamise alus ja tingimused. Hagi esitati enne ELTL artikli 263 kuuendas lõigus ette nähtud tähtaja lõppu ning seetõttu ei saa leida, et see on ilmselgelt vastuvõetamatu. Kõnealuses asjas rikkus Üldkohus kodukorra artiklit 126, kuna kohaldas seda ebaõigesti ja ebaseaduslikult.

Üldkohtu määrusega rikuti apellandi õigust tõhusale õiguskaitsevahendile ja õiglasele kohtulikule arutamisele, mis on sätestatud Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikli 47 lõigetes 1 ja 2, kuna Üldkohus jättis hagi ebaseaduslikult ja ebaõigesti ilmselge vastuvõetamatuse tõttu kodukorra artikli 126 alusel läbi vaatamata põhjusel, et see on väidetavalt esitatud hilinenult, ning jättis selle sisuks olnud nõude, argumendid ja väited analüüsimata.

Üldkohus leidis kohtumäärusega ebaõigesti, et apellant peab oma Üldkohtu menetlusega seotud kohtukulud ise kandma (Üldkohtu kodukorra artikkel 133 ja artikli 134 lõige 1:

Üldkohus jättis kohtumäärusega hagi kodukorra artikli 126 alusel ebaõigesti läbi vaatamata ja seetõttu otsustas ta samuti ebaõigesti, et apellant peab oma Üldkohtu menetlusega seotud kohtukulud ise kandma. Pärast seda, kui Üldkohtu määrus tühistatakse ja kohtuasi saadetakse esimesele kohtuastmele uueks läbivaatamiseks tagasi, tuleb kohtukulude jaotamise küsimus Üldkohtu lõplikus otsuses otsustada uuesti, ja kui hagi rahuldatakse, siis peab mõistma apellandi kõik kohtukulud välja kostjalt, see on Euroopa Parlamendilt (Üldkohtu kodukorra artikkel 133 ja artikli 134 lõige 1).

Full & Egal Universal Law Academy