12.9.2016
ET
Euroopa Liidu Teataja
C 335/41
Sharif University of Technology 11. juulil 2016 esitatud apellatsioonkaebus Üldkohtu (seitsmes koda) 28. aprilli 2016. aasta otsuse peale kohtuasjas T-52/15: Sharif University of Technology versus Euroopa Liidu Nõukogu
(Kohtuasi C-385/16 P)
(2016/C 335/56)
Kohtumenetluse keel: inglise
Pooled
Apellant: Sharif University of Technology (esindaja: barrister M. Happold)
Teine menetlusosaline: Euroopa Liidu Nõukogu
Apellandi nõuded
—
tühistada Üldkohtu (viies koda) 28. aprilli 2016. aasta otsus kohtuasjas T-52/15: Sharif University of Technology vs. Euroopa Liidu Nõukogu;
—
rahuldada nõuded, mille apellant esitas Üldkohtus, ja
—
mõista apellandi kohtukulud mõlemas kohtuastmes välja nõukogult.
Väited ja peamised argumendid
Apellant palub Euroopa kohtul tühistada Üldkohtu otsus, tühistada vaidlusalused aktid (nõukogu otsuse 2014/776/ÜVJP (1) ja nõukogu rakendusmääruse (EL) nr 1202/2014 (2) lisad, ning nõukogu otsuse 2010/413/ÜVJP (3) lisa II ja nõukogu määruse (EL) nr 267/2012 (4) lisa IX (muudetud vastavalt otsuse 2014/776/ÜVJP artikliga 1 ja rakendusmääruse (EL) nr 1202/2014 artikliga 1)) selles osas, kus hageja määrati üksuseks, mille suhtes kohaldatakse piiravaid meetmeid nõukogu määruse (EL) nr 267/2012 artikli 23 lõike 2 alusel; mõista välja hüvitis nõukogu aktidega tema mainele tekitatud kahju eest, ning mõista tema esimese ja teise kohtuastme kulud välja nõukogult.
Apellant esitab oma kaebuse põhjenduseks kaks järgmist väidet, et Üldkohus rikkus õigusnormi ning et Euroopa Kohus peaks selle otsuse tühistama ja tegema ise asjas lahendi.
Esiteks jättis Üldkohus vääralt tegemata järelduse, et nõukogu rikkus olulist menetlusnormi ja/või tegi ilmse hindamisvea, kui ta võttis vastu otsuse kanda SUT nimekirja, kuna ta jättis tegemata otsuse, milleks ta kohustatud oli.
Teiseks tõlgendas Üldkohus vääralt õiguslikku kriteeriumi „toetus” Iraani valitsusele nõukogu otsuse 2010/413/ÜVJP (muudetud) artikli 20 lõike 1 punktis c ja 23. märtsi 2012. aasta määruse (EL) nr 267/2012 (muudetud) artikli 23 lõike 2 punktis d, millele nõukogu tugines põhjenduses, miks apellandi suhtes kohaldatakse piiravaid meetmeid, mistõttu tegi ta väära järelduse, et nõukogu esitatud tõendid toetavad apellandi kandmist sellesse nimekirja.
(1) Nõukogu 7. novembri 2014. aasta otsus 2014/776/ÜVJP, millega muudetakse otsust 2010/413/ÜVJP, mis käsitleb Iraani vastu suunatud piiravaid meetmeid (ELT L 325, lk 19).
(2) Nõukogu 7. novembri 2014. aasta rakendusmäärus (EL) nr 1202/2014, millega rakendatakse määrust (EL) nr 267/2012, milles käsitletakse Iraani vastu suunatud piiravaid meetmeid (ELT L 325, lk 3).
(3) Nõukogu 26. juuli 2010. aasta otsus, mis käsitleb Iraani vastu suunatud piiravaid meetmeid ning millega tunnistatakse kehtetuks ühine seisukoht 2007/140/ÜVJP (ELT L 195, lk 39).
(4) Nõukogu 23. märtsi 2012. aasta määrus (EL) nr 267/2012, milles käsitletakse Iraani vastu suunatud piiravaid meetmeid ja millega tunnistatakse kehtetuks määrus (EL) nr 961/2010 (ELT L 88, lk 1).