24.10.2016
ET
Euroopa Liidu Teataja
C 392/18
Trefilerías Quijano, S.A. 12. augustil 2016 esitatud apellatsioonkaebus Üldkohtu (kuues koda) 2. juuni 2016. aasta otsuse peale liidetud kohtuasjades T-426/10–T-429/16 ja T-438/12–T-441/12: Moreda-Riviere Trefilerías jt versus komisjon
(Kohtuasi C-460/16 P)
(2016/C 392/22)
Kohtumenetluse keel: hispaania
Pooled
Apellant: Trefilerías Quijano, S.A. (esindajad: advokaadid F. González Díaz, A. Tresandi Blanco, V. Romero Algarra)
Teine menetlusosaline: Euroopa Komisjon
Apellandi nõuded
—
Tühistada Üldkohtu 2. juuni 2016. aasta otsus kohtuasjades T-426/10 – T-429/10, ja eriti kohtuasjas T-427/10: Trefilerías Quijano versus Euroopa Komisjon;
—
mõista nii käesoleva kohtumenetluse kui ka Üldkohtus toimunud menetluse kohtukulud välja komisjonilt.
Väited ja peamised argumendid
1.
Üldkohus rikkus õigusnorme, kuna ta moonutas asjaolusid ning tõendeid ja jättis täitmata põhjendamiskohustuse, mis puudutab väidetavaid struktuurseid sidemeid TQ ja GSW vahel enne 1996. aastat; samuti rikkus Üldkohus õigusnorme, kuna ta kasutas kohtuliku kontrolli volitusi vääralt ja/või ultra vires ja tugines igal juhul täiesti asjassepuutumatutele asjaoludele, kvalifitseerides need asjaolud ebaõigesti kui struktuursed sidemed, ning igal juhul kohaldas vääralt rikkumise eest vastutaja mõistet, viidates TQ kuulumisele Celsa kontserni.
2.
Üldkohus rikkus õigusnorme õige õigusliku kriteeriumi kohaldamisel ning tõendite hindamisel ja igal juhul rikkus oma kohtuliku kontrolli volitusi, asudes seisukohale, et apellant piirdus „oma peadirektorite kinnituste“ esitamisega (tegelikkuses oli tegemist TQ peadirektorite vande all antud ütlustega), selleks et tõendada, et GSW kui ainuhaldaja juhtimis- ja kontrollifunktsioonid olid volitatud TQ peadirektoritele ning et TQ tegutses turul sõltumatult. Ka oli Üldkohtu põhjendus puudulik, sest ta ei selgitanud põhjusi, mille tõttu ta pidas TQ peadirektorite vande all antud ütlusi alusetuteks.
3.
Üldkohus kvalifitseeris vääralt asjaolud, nimelt konkurentide arusaamad, leides, et need arusaamad kujutavad endast täiendavat ja õiguslikult asjassepuutuvat tõendit selle tõendamisel, et eksisteeris üks majandusüksus, mis koosnes TQst, GSWst ja teistest ettevõtjatest, milles viimatinimetatu osalust omas. Lisaks rikkus Üldkohus õigusnorme, moonutades konkurentide arusaama puudutavaid asjaolusid ja tõendeid.
4.
Üldkohus kvalifitseeris vääralt asjaolud, nimelt personali kattuvused TQs, GSWs ja teistes ettevõtjates, milles viimatinimetatu osalust omas, asudes seisukohale, et need kattuvused kujutavad endast täiendavat ja õiguslikult asjassepuutuvat tõendit selle tõendamisel, et need ettevõtjad moodustavad ühe majandusüksuse, mille emaettevõtja on GSW.
5.
Üldkohus rikkus õigusnorme teatavate asjaolude, nimelt tootmis- ja müügitegevuse nelja ettevõtja vahel jagunemise kvalifitseerimisel, asudes seisukohale, et see jagunemine kujutab endast täiendavat, õiguslikult asjassepuutuvat tõendit, mis näitab, et TQ kuulub majandusüksusse, mis koosneb GSWst ja teistest ettevõtjatest, milles viimane osalust omab.
6.
Üldkohus rikkus õigusnorme väidetava otsustava mõju hindamisel kohaldatava õigusliku kriteeriumi osas ning igal juhul oli puudulik Üldkohtu põhjendus, mis puudutas GSW väidetavat otsustavat mõju TQ üle.
7.
Üldkohus rikkus õigusnorme tõendite hindamisel ja igal juhul rikkus oma kohtuliku kontrolli volitusi, kui ta lükkas tagasi apellandi argumendi, mille kohaselt GSW ei avaldanud TQ suhtes otsustavat mõju.
8.
Üldkohus rikkus õigusnorme, kuivõrd ta rikkus apellandi kaitseõigusi, asudes seisukohale, et kuna komisjon hindas apellandi maksevõimet apellandi esitatud ja talle teadaolevate asjaolude alusel, siis austas komisjon apellandi õigust olla ära kuulatud.
9.
Üldkohus rikkus õigusnorme tõendite hindamisel ja igal juhul ei teostanud kohtulikku kontrolli pädevust õiguspäraselt. Lisaks rikkus Üldkohus õigusnorme, kuna ei pidanud kinni põhjendamiskohustusest. Viimaks rikkus Üldkohus igal juhul õigusnorme seetõttu, et ta moonutas asjaolusid ja tõendeid, mis puudutasid apellandi võimalust saada välist rahastust.
10.
Üldkohus rikkus õigusnorme tõendite hindamisel ja igal juhul rikkus kohustust vaadata kohtuasi läbi oma täielikku pädevust kasutades, kui ta asus seisukohale, et apellant ei esitanud komisjonile teavet, mis oli vajalik tema aktsionäride vara suuruse hindamisel. Ka ei esitanud Üldkohus piisavat põhjendust, kuna ta jättis selgitamata, mis põhjustel ei oma tõenduslikku väärtust Deloitte’i raportid, millele apellant tugines.
Full & Egal Universal Law Academy