30.1.2017
ET
Euroopa Liidu Teataja
C 30/22
Sun Pharmaceutical Industries Ltd (varem Ranbaxy Laboratories Ltd) ja Ranbaxy (UK) Ltd 17. novembril 2016 esitatud apellatsioonkaebus Üldkohtu (üheksas koda) 8. septembri 2016. aasta otsuse peale kohtuasjas T-460/13: Sun Pharmaceutical Industries Ltd (varem Ranbaxy Laboratories Ltd) ja Ranbaxy (UK) Ltd versus Euroopa Komisjon
(Kohtuasi C-586/16 P)
(2017/C 030/27)
Kohtumenetluse keel: inglise
Pooled
Apellandid: Sun Pharmaceutical Industries Ltd (varem Ranbaxy Laboratories Ltd) ja Ranbaxy (UK) Ltd (esindajad: solicitor R. Vidal, solicitor A. Penny, barrister B. Kennelly, QC)
Teine menetlusosaline: Euroopa Komisjon
Apellantide nõuded
Apellandid paluvad Euroopa Kohtul:
—
tühistada Üldkohtu otsus kohtuasjas T-460/13 osas, millega jäeti rahuldamata nende nõue tühistada apellante puudutavas osas komisjoni 19. juuni 2013. aasta otsus asjas COMP/39226 – Lundbeck (tsitalopraam), millega tuvastati ELTL artikli 101 lõike 1 ja EMP lepingu artikli 53 rikkumine, millel on konkurentsivastane eesmärk;
—
tühistada otsuse artikli 1 lõige 4 apellante puudutavas osas;
—
tühistada otsuse artikli 2 lõige 4 osas, millega määrati apellantidele trahvid, või teise võimalusena vähendada trahvi summat; ning
—
mõista komisjonilt välja apellantide kohtu- ja muud kulud ning kulutused, mis on seotud käesoleva asjaga ja mis tahes meetmega, mida Euroopa Kohus peab kohaseks.
Väited ja peamised argumendid
1.
Üldkohus kohaldas valesti kriteeriumi, mida kasutatakse selleks, et tuvastada eesmärgil põhinev artikli 101 lõike 1 rikkumine, ning mille Euroopa Liidu Kohus (edaspidi „Euroopa Kohus“) oli välja töötanud kohtuasjas CB vs. komisjon, C-67/13 P, ECLI: EU:C:2014:2204 (edaspidi „kohtuotsus CB“). Apellantide ja H. Lundbeck A/S-i (edaspidi „Lundbeck“) vahel sõlmitud kokkulepe (edaspidi „kokkulepe“), mis jõustus 16. juunil 2002, ei olnud oma laadilt konkurentsi kahjustav. Kokkuleppe eesmärk oli prima facie lahendada apellantide ja Lundbecki vaheline vaidlus. Selleks et tuvastada, kas kokkulepe tegelikult kahjustas konkurentsi, pidi komisjoni analüüsima kokkuleppe mõju.
2.
Tuvastades, et sisuliselt esines „potentsiaalne konkurents“ apellantide ja Lundbecki vahel kokkuleppe ajal, moonutas Üldkohus toimikus asuvaid tõendeid. Komisjon pidi objektiivselt tuvastama, et apellantidel oli tegelik ja konkreetne võimalus siseneda turule majanduslikult elujõulisel viisil. Tõendid kinnitasid, et a) vastav turule sisenemine enne kokkuleppe kehtivuse lõppemist ei olnud ei objektiivselt ega majanduslikult elujõulises mõttes tegelik ega konkreetne võimalus ning et b) kokkuleppeni viinud läbirääkimistel ei olnud apellantidel mingit huvi olla aus oma valmisoleku suhtes siseneda turule ning salakavalusega viisid nad Lundbecki selleni, et viimane nõustus nii tarnima apellantidele oma vastavaid tooteid alandatud hindadega kui ka tegema apellantidele makse. See võimaldas apellantidel tegelikult siseneda turule viivitamata, mida nad vastasel korral ei oleks saanud kindlasti mitte teha. Üldkohus ei võtnud arvesse apellantide olulist erinevust nendest teistest geneeriliste ravimite tootjatest, kes sõlmisid Lundbeckiga kokkulepped, nimelt asjaolu, et apellantidel ei olnud tegelikku ja konkreetset võimalust saada kokkuleppe kehtivuse ajal ravimi müügiluba.
3.
Igal juhul ei oleks tulnud apellantidele trahvi määrata. Kokkuleppe kehtivuse ajal ei reguleeritud komisjoni suunistes sellist kokkulepet, mis kujutaks endast eesmärgil põhinevat rikkumist. Tegemist oli uue kohtuasjaga, kus Lundbeckil oli prima facie kaitse konkurentsi eest oma patentide ja regulatiivsete piirangute abil, samas kui apellandid tegelikult parandasid oma võimet konkureerida Lundbeckiga asjaomasel turul, saades alandatud hindadega Lundbecki tooteid, mille apellandid võisid märgistada kui oma toote. Apellantidele määratud karistuse puhul ei võetud arvesse rikkumise uudsust ja komisjoni ebamõistlikku viivitust – teade uurimise kohta oleks hõlpsalt võinud olla apellantidele saadetud enam kui viis aastat enne tegelikult saadetud teadet.