18.4.2016
ET
Euroopa Liidu Teataja
C 136/42
29. veebruaril 2016 esitatud hagi – Itaalia versus komisjon
(Kohtuasi T-91/16)
(2016/C 136/58)
Kohtumenetluse keel: itaalia
Pooled
Hageja: Itaalia Vabariik (esindajad: G. Palmieri, avvocato dello Stato P. Gentili)
Kostja: Euroopa Komisjon
Nõuded
Hageja palub Üldkohtul tühistada ELTL artikli 264 alusel komisjoni 17. detsembri 2015. aasta otsus C(2015) 9413, millest anti teada 18. detsembril 2015 ja millega vähendati Euroopa Sotsiaalfondi poolt Sitsiilia rakenduskavale eraldatud toetust, mida anti eesmärgi nr 1 alla kuuluvatele Itaalia maakondadele ühenduse struktuuriabi (POR Sicilia 2000–2006) raames; sellest tulenevalt tuvastada, et komisjon on kohustatud täies ulatuses rahuldama Itaalia ametiasutuste esitatud lõpliku tasunõude ja mõistma komisjonilt välja kohtukulud.
Väited ja peamised argumendid
Hagi põhjenduseks esitab hageja kuus väidet.
1.
Otsus võeti vastu pärast nõukogu 21. juuni 1999. aasta määruse (EÜ) nr 1260/1999, millega nähakse ette üldsätted struktuurifondide kohta (EÜT 1999, L 161, lk 1; ELT eriväljaanne 14/01, lk 31), artikli 30 alusel läbi viidud kontrolle, mis olid õigusvastased kahest aspektist, kuivõrd neid alustati uuesti ja korrati 2008. aasta auditi alusel pärast seda, kui need kontrollid olid juba läbi viidud ja lõpetatud 2005 ja 2006. aasta auditite alusel, vähemalt osas, mis puudutas seisuga 31. detsember 2006 kinnitatud kulutusi.
2.
Vaidlustatud otsus rikub hea halduse põhimõtet, sest komisjon andis 2008. aasta auditi tulemustest teada kaheksateistkümne kuise hilinemisega alates missiooni täitmisest.
3.
Vaidlustatud otsuses on moonutatud fakte, sest tähelepanuta jäeti asjaolu, et perioodil, mis järgnes 2005. aasta ja 2006. aasta audititele, sõna otseses mõttes kukkus 2007. aastal vigade määr 53,13 protsendilt 3,05 protsendile ning 2008 ja 2009. aastal 1,45 protsendile.
4.
Vaidlustatud otsus rikub proportsionaalsuse põhimõtet, sest selles ei arvestata asjaoluga, et kolme aasta, st 2007–2009 osas kinnitatud kulud, mille puhul oli veamäär minimaalne, moodustasid umbes poole FSE-ga (FSE osa) seotud programmi kogusummast.
5.
Vaidlustatud otsus on faktiliselt ja õiguslikult põhjendamata, sest selles laiendati ilma asjassepuutuva kontrollita kolmele järgnevale aastale kõik süstemaatilised tegemajätmised, mis olid aga juba lahendatud 31. detsembriks 2006.
6.
Vaidlustatud otsuse põhjendus on samuti puudulik. Hageja leiab, et otsuses on kohaldatud ekstrapoleerimistehnikat, mis seisneb selles, et kontrollimata kuludele kohaldatakse veamäära, mis on tuvastatud kontrollitud kulude suhtes, kuigi see tehnika on lubatud ainult programmi 2007–2013 alusel tehtavate maksete osas; seega leidis ta, et aastate 2007–2009 veamäär peaks olema 8,39 %, kuigi Itaalia ametiasutused olid selgitanud, et komisjoni 2. märtsi 2001. aasta määruse (EÜ) nr 438/2001, millega kehtestatakse nõukogu määruse (EÜ) nr 1260/1999 üksikasjalikud rakenduseeskirjad (EÜT 2001, L 63, lk 21; ELT eriväljaanne 14/01, lk 132), artiklis 10 viidatud valim ei olnud tasakaalustatud, sest seda ei tehtud pisteliselt, nagu see peaks statistilise valimi puhul olema, vaid keskendudes tahtlikult projektidele, milles esines riskitegur.
Full & Egal Universal Law Academy