17.5.2016
ET
Euroopa Liidu Teataja
C 175/28
23. märtsil 2016 esitatud hagi – León Van Parys versus komisjon
(Kohtuasi T-125/16)
(2016/C 175/32)
Kohtumenetluse keel: hollandi
Pooled
Hageja: Firma León Van Parys (Antwerpen, Belgia) (esindajad: advokaadid P. Vlaemminck, B. Van Vooren ja R. Verbeke)
Kostja: Euroopa Komisjon
Nõuded
Hageja palub Üldkohtul:
—
tühistada Euroopa Komisjoni 20. jaanuari 2016. aasta otsuse C(2016) 95 (final) asjas REC 07/07(REV), mille kohaselt on järelarvestuskande tegemine ja imporditollimaksude vähendamine põhjendatud ühe võlgniku suhtes ning teise võlgniku suhtes on see osaliselt põhjendatud ja osaliselt põhjendamata ning millega muudetakse komisjoni 6. mai 2010. aasta otsust K(2010) 2858;
—
tuvastada, et määruse nr 2454/93 (1) artiklit 909 tuleb pärast Üldkohtu otsust kohtuasjas T-324/10, milles Üldkohus tühistas (tänase ja tookordse) hageja kasuks esialgse otsuse K(2010) 2858 artikli 1 lõike 3, täies ulatuses ja piiranguteta kohaldada hageja kasuks nii, et vastavalt määruse nr 2454/93 artiklile 909 on ta täies ulatuses vabastatud tollivõla ja sellega otseselt või kaudselt kaasnevate intresside ja kulude maksmisest;
—
mõista kohtukulud välja komisjonilt.
Väited ja peamised argumendid
Hagi põhjenduseks esitab hageja viis väidet.
1.
Määruse nr 2454/93 artiklite 907 ja 909 ning Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikli 41 rikkumine
Hageja leiab, et talle piisab iseenesest 19. märtsi 2013. aasta kohtuotsuse Firma Van Parys vs. komisjon (T-324/10, EU:T:2013:136) teda soodustavast õiguslikust toimest. Seetõttu ei ole komisjonil tarvis teha uut otsust, et kõrvaldada Üldkohtu tuvastatud rikkumised ja hageja suhtes tuleb kohaldada määruse nr 2454/93 artiklit 909.
2.
Määruse nr 2454/93 artikli 907 ja Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikli 41 rikkumine
Hageja väidab, et komisjon kuritarvitas talle määruse nr 2454/93 artiklis 907 antud õigust nõuda lisateavet, et vältida määruse nr 2454/93 artikli 909 kohaldamist. Komisjonil oli nimelt juba kogu nõutud teave olemas.
3.
Teise võimalusena: korrakohase halduse põhimõtte rikkumine, sest 19. märtsi 2013. aasta kohtuotsuse Firma Van Parys vs. komisjon (T-324/10, EU:T:2013:136) täitmine mõistliku aja jooksul ei oleks tohtinud kesta kauem kui määruse nr 2454/93 artiklis 909 kindlaks määratud esialgne üheksakuuline tähtaeg.
4.
Kolmanda võimalusena: pädevuse kuritarvitamine, kuna komisjon teostab täiesti uut kontrolli ja jõuab seejuures järeldusele, mis ei ole kooskõlas Üldkohtu 19. märtsi 2013. aasta otsuses Firma Van Parys vs. komisjon (T-324/10, EU:T:2013:136) tuvastatuga.
5.
Neljanda võimalusena: banaanituru korralduse õigusliku raamistiku väär tõlgendamine ja võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumine
—
See, et hageja kasutas impordilitsentside kasutamise õiguse saamiseks liisingtehingut, oli määruse nr 2362/98 (2) ja WTO tunnustatud kaubandustava raames õiguslikult lubatud võimalus.
—
Seda ei saa iseenesest pidada importija puuduvaks hoolsuseks, kui sama ei kehti tolliagentide või teise importija suhtes, kes kasutasid litsentse, millest tulenevaid õigusi ei olnud võimalik edasi anda.
(1) Komisjoni 2. juuli 1993. aasta määrus (EMÜ) nr 2454/93, millega kehtestatakse rakendussätted nõukogu määrusele (EMÜ) nr 2913/92, millega kehtestatakse ühenduse tolliseadustik (ELT L 253, lk 1, ELT eriväljaanne 02/06, lk 3).
(2) Komisjoni 28. oktoobri 1998. aasta määrus (EÜ) nr 2362/98, millega kehtestatakse banaanide ühendusse importimist käsitleva määruse (EMÜ) nr 404/93 üksikasjalikud rakenduseeskirjad (EÜT L 293, lk 32).
Full & Egal Universal Law Academy