9.1.2017
ET
Euroopa Liidu Teataja
C 6/42
28. oktoobril 2016 esitatud hagi – Confédération Nationale du Crédit Mutuel versus EKP
(Kohtuasi T-751/16)
(2017/C 006/53)
Kohtumenetluse keel: prantsuse
Pooled
Hageja: Confédération Nationale du Crédit Mutuel (Pariis, Prantsusmaa) (esindaja: advokaat M. Grégoire)
Kostja: Euroopa Keskpank
Nõuded
Hageja palub Üldkohtul:
—
tühistada Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 263 alusel Euroopa Keskpanga 24. augusti 2016. aasta otsus, mis tehti Credit Mutuel’i taotluse kohta saada Credit Mutuel’ile endale ja kõigile kontserni kuuluvatele kehanditele, kellele finantsvõimenduse määra kohaldatakse, luba jätta finantsvõimenduse määra arvutamisel arvestamata nõuded avaliku sektori asutuste vastu, kooskõlas määruse (EÜ) nr 575/2013 artikli 429 lõikega 14 (ECB/SSM/2016 – 9695000CG7B84NLR5984/92);
—
mõista kõik kohtukulud välja Euroopa Keskpangalt.
Väited ja peamised argumendid
Hagi põhjenduseks esitab hageja neli väidet.
1.
Esimene väide, mille kohaselt vaidlusalune otsus on võetud vastu volitusi ületades. Hageja väidab, et Euroopa Keskpank (EKP) on pädev üksnes kontrollima niisuguste tingimuste täidetust – konkreetse rakendamise eesmärgil, ilma neid võimendamata ega nende asjakohasust hindamata –, mis on nõutud, et krediidiasutuse suhtes saaks kohaldada finantsvõimenduse määra arvutamisel erandit eeskirjadest, mille komisjon on vastavalt tal olevale ainupädevusele selleks lõplikul ja täpsel kujul ette näinud delegeeritud määruses, mis on mõeldud arvesse võtma Euroopa Liidu pangandus- ja finantsmaastiku erisusi.
2.
Teine väide, mis on esitatud esimese väite alternatiivina ja mille kohaselt EKP rikkus vaidlusaluses otsuses õigusnormi. Hageja väidab, et kuna nõuded avaliku sektori asutuste vastu on samastatud nõuetega keskvalitsuse vastu, tuleb lugeda, et need on nullriskiga, kui nad on väljendatud selle riigi ametlikus vääringus.
3.
Kolmas väide, mis on esitatud esimese ja teise väite alternatiivina ja mille kohaselt on ilmselgelt rikutud kaalutlusõigust. Hageja väidab, et vaidlusalune otsus on ilmselgelt kokkusobimatu usaldatavusnõuete eesmärkidega, arvestades reguleeritud säästu tunnusjooni, ning ilmselgelt ebaproportsionaalne, arvestades negatiivseid tagajärgi, mida ta kõnesolevale krediidiasutusele kaasa toob.
4.
Neljas väide, et rikuti põhjendamiskohustust ja hea halduse põhimõtet, sest EKP ei analüüsinud ega arvestanud kõiki käesolevas asjas tähtsust omavaid üksikasju.