ÜLDKOHTU MÄÄRUS (seitsmes koda)
21. juuni 2017 ( *1 )
„Tühistamishagi — Määrus (EL Euratom) nr 883/2013 — OLAFi välisjuurdlus — Aruanne ja soovitused — Vaidlustamatu akt — Vastuvõetamatus”
Kohtuasjas T‑289/16,
Inox Mare Srl, asukoht Rimini (Itaalia), esindaja: advokaat R. Holzeisen,
hageja,
versus
Euroopa Komisjon, esindajad: J. Baquero Cruz, D. Nardi ja L. Grønfeldt, hiljem J. Baquero Cruz ja D. Nardi,
kostja,
mille ese on ELTL artikli 263 alusel esitatud nõue tühistada Euroopa Pettustevastase Ameti (OLAF) lõpparuanne seoses välisjuurdlusega OF/2013/0086/B1 (THOR(2015) 40189, 26.11.2015), OLAFi peadirektori soovitus seoses selle aruandega (THOR(2015) 42057, 9.12.2015) ning OLAFi eelnevad aktid ja nendega tihedalt seotud aktid,
ÜLDKOHUS (seitsmes koda),
koosseisus: koja president V. Tomljenović, kohtunikud A. Marcoulli (ettekandja) ja A. Kornezov,
kohtusekretär: E. Coulon,
on teinud järgmise
määruse
Vaidluse taust
1
Hageja Inox Mare Srl on Itaalia õiguse alusel asutatud kapitaliühing, mis impordib ja turustab Euroopa Liidus roostevabast terasest kinnitusdetaile. Ajavahemikus 2010–2012 ostis hageja olulisi koguseid Filipiinidelt pärit roostevabast terasest kinnitusdetaile.
2
Alates 2013. aasta märtsist tegi Agenzia delle Dogane e dei Monopoli (tolli- ja monopolide amet, Itaalia), tuginedes juurdluse OF/2013/0086/B1 raames Euroopa Pettustevastase Ameti (OLAF) edastatud andmetele, hagejale oma viie kohaliku büroo kaudu teatavaks 42 tollimaksudest kõrvalehoidmise tuvastamise protokolli, millele järgnesid 43 maksuotsust, ning 43 otsust karistuse kohaldamise kohta kokkuvõttes summas üle 8,5 miljoni euro.
3
25. märtsil 2016 sai hageja ühes menetluses, mille pooled olid ta ise ning tolli- ja monopolide ameti üks kohalik büroo, teada OLAFi lõpparuandest seoses välisjuurdlusega OF/2013/0086/B1 (THOR(2015) 40189, 26.11.2015) (edaspidi „26. novembri 2015. aasta aruanne“) ning OLAFi peadirektori soovitusest seoses selle aruandega (THOR(2015) 42057, 9.12.2015) (edaspidi „9. detsembri 2015. aasta aruanne“) (edaspidi koos „vaidlustatud aktid“), kuna need dokumendid olid lisatud tolli‑ ja monopolide ameti seisukohtadele.
4
26. novembri 2015. aasta aruandes oli märgitud, et kaheksasse liikmesriiki imporditud roostevabast terasest kinnitusdetailid kui tooted, mis on pärit Filipiinidelt, millele kohaldatakse tariifset sooduskohtlemist, olid tegelikult pärit Taiwanist, millele kohaldatakse tollimakse ja dumpinguvastaseid meetmeid. 26. novembri 2015. aasta aruandes jõuti järeldusele, et nende toodete pealt ei tasutud imporditollimakse, mille summa on ligikaudu 19,2 miljonit eurot, millest ligikaudu 5,6 miljonit eurot on tasumata Itaalias, ning need saab sisse nõuda.
5
OLAFi peadirektor soovitas 9. detsembri 2015. aasta soovituses tolli‑ ja monopolide ametil võtta kõik asjakohased meetmed, et tagada 26. novembri 2015. aasta aruandes märgitud ligikaudu 5,6 miljoni euro sissenõudmine ning vältida igasugust muud kahju liidu eelarvele. Lõpuks palus ta tolli‑ ja monopolide ametil informeerida OLAFit võimalikest võetud meetmetest või otsustest.
Menetlus ja poolte nõuded
6
Hageja esitas Üldkohtu kantseleisse 3. juunil 2016 saabunud hagi, milles ta palub Üldkohtul:
—
tühistada vaidlustatud aktid ning „eelnevad aktid ja nendega tihedalt seotud aktid“;
—
mõista kohtukulud välja Euroopa Komisjonilt.
7
Üldkohtu kodukorra artikli 130 lõike 1 alusel esitas komisjon eraldi dokumendiga vastuvõetamatuse vastuväite, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 13. juulil 2016 ja milles ta palub Üldkohtul:
—
jätta hagi vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata;
—
mõista kohtukulud välja hagejalt;
8
Hageja esitas oma seisukohad vastuvõetamatuse vastuväite kohta 25. augustil 2016 ning ta palub nendes Üldkohtul lükata komisjoni vastuvõetamatuse vastuväide põhjendamatuse tõttu tagasi.
Õiguslik käsitlus
9
Kodukorra artikli 130 lõigete 1 ja 7 kohaselt võib Üldkohus lahendada vastuvõetamatuse küsimuse ilma sisulist vaidlust käsitlemata, kui kostja seda taotleb. Käesolevas asjas palus komisjon lahendada vastuvõetamatuse küsimuse ning kuna komisjon leidis, et tal on kohtuasja toimikus olevate dokumentide põhjal piisavalt teavet, otsustas ta küsimuse lahendada ilma menetlust jätkamata.
10
Komisjon väidab, et hageja ei saa vaidlustatud akte ELTL artikli 263 kohaselt vaidlustada, kuna OLAFi poolt juurdluse tulemusel koostatud aruanne ning OLAFi peadirektori soovitused seoses selle aruandega ei tekita siduvaid õiguslikke tagajärgi isegi seal mainitud isikute suhtes, kusjuures käesolevas asjas ei ole hageja puhul sellega pealegi tegemist.
11
Hageja vaidleb komisjoni argumentidele vastu. Ta väidab, et Itaalia tollile on vaidlustatud aktide sisu siduv ning toll tegutseb tollimaksude pelga kogujana, omamata mingit kaalutlusõigust.
12
Sissejuhatuseks tuleb meenutada, et ELTL artikli 263 esimese lõigu kohaselt kontrollib Euroopa Liidu Kohus nende aktide seaduslikkust, mille eesmärk on tekitada õiguslikke tagajärgi kolmandatele isikutele.
13
Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt saab tühistamishagi esitada vaid selliste aktide või otsuste peale, mis tekitavad siduvaid õiguslikke tagajärgi hageja huve puudutaval viisil, tuues kaasa selge muutuse tema õiguslikus seisundis (kohtuotsused, 11.11.1981, IBM vs. komisjon, 60/81, EU:C:1981:264, punkt 9, ja 26.1.2010, Internationaler Hilfsfonds vs. komisjon, C‑362/08 P, EU:C:2010:40, punkt 51).
14
Mis puudutab OLAFi akte, siis esiteks selgub Üldkohtu praktikast seoses Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. mai 1999. aasta määrusega (EÜ) nr 1073/1999 Euroopa Pettustevastase Ameti (OLAF) juurdluste kohta (EÜT 1999, L 136, lk 1; ELT eriväljaanne 01/03, lk 91), et OLAFi sise‑ ja välisjuurdluse lõpetamisel koostatud aruanne ei muuda selgelt nende isikute õiguslikku seisundit, keda seal nimetati (kohtuotsus, 6.4.2006, Camós Grau vs. komisjon, T‑309/03, EU:T:2006:110, punkt 48; vt samuti selle kohta kohtumäärus, 22.6.2015, In vivo vs. komisjon, T‑690/13, ei avaldata, EU:T:2015:519, punkt 24). Samast kohtupraktikast ilmneb, et see, et OLAFi aruanne on selle asutuse juurdlusi reguleeriva menetluse suhtes lõplik, ei tee sellest siiski meedet, millel on siduvad õiguslikud tagajärjed (kohtuotsus, 6.4.2006, Camós Grau vs. komisjon, T‑309/03, EU:T:2006:110, punkt 49).
15
Üldkohtu praktika kohaselt selgub sellega seoses määruse nr 1073/1999 sätetest ning eelkõige selle määruse põhjendusest 13 ja artiklist 9, et OLAFi lõpparuandes sisalduvad järeldused ei too automaatselt kaasa kohtu‑ või distsiplinaarmenetluse algatamist, kuna pädevatel ametiasutustel on vabadus otsustada, milliseid meetmeid lõpparuande alusel võtta, ning seega võivad vaid nende poolt tehtud otsused mõjutada nende isikute õiguslikku seisundit, kelle suhtes oli aruandes sellise menetluse algatamise ettepanek tehtud (vt kohtuotsused, 6.4.2006, Camós Grau vs. komisjon, T‑309/03, EU:T:2006:110, punkt 51 ja seal viidatud kohtupraktika, ning 4.10.2006, Tillack vs. komisjon, T‑193/04, EU:T:2006:292, punkt 69 ja seal viidatud kohtupraktika). Kuigi OLAF võib oma aruannetes soovitada siduvate õiguslike tagajärgedega meetmete võtmist, mis on asjaomaseid isikuid kahjustavad, ei sisalda nende arvamus selles suhtes mingit, sealhulgas menetluslikku kohustust ametiasutustele, kellele see on suunatud (kohtuotsus, 6.4.2006, Camós Grau vs. komisjon, T‑309/03, EU:T:2006:110, punkt 50).
16
Samuti ei saa kohtupraktika kohaselt pidada seda, kui OLAF edastab liikmesriigi ametiasutustele teavet, huve kahjustavaks aktiks, kuna see ei muuda selgelt asjaomase isiku õiguslikku seisundit, kuna liikmesriigi õigusasutustel on määruse nr 1073/1999 artikli 10 lõike 2 kohaselt vabadus enda pädevuse raames hinnata selle teabe sisu ja ulatust ning järelikult seda, milliseid meetmeid selle alusel võtta (vt kohtuotsus, 20.5.2010, komisjon vs. Violetti jt, T‑261/09 P, EU:T:2010:215, punkt 47 ja seal viidatud kohtupraktika; vt samuti selle kohta kohtumäärus, 22.6.2015, In vivo vs. komisjon, T‑690/13, ei avaldata, EU:T:2015:519, punkt 24). Järelikult on OLAFi edastatud teabe alusel kohtumenetluse algatamine ning muud sellele järgnevad õiguslikud sammud täielikult liikmesriigi ametiasutuste ainupädevuses (kohtuotsus, 4.10.2006, Tillack vs. komisjon, T‑193/04, EU:T:2006:292, punkt 70).
17
Teiseks kehtivad eespool punktides 14–16 meenutatud kohtupraktikast tulenevad põhimõtted OLAFi välisjuurdlusi puudutavale õiguslikule raamistikule, mis tuleneb uuest Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. septembri 2013. aasta määrusest (EL, Euratom) nr 883/2013, mis käsitleb Euroopa Pettustevastase Ameti (OLAF) juurdlusi ning millega tunnistatakse kehtetuks Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus nr 1073/1999 ja nõukogu määrus (Euratom) nr 1074/1999 (ELT 2013, L 248, lk 1).
18
Määruse nr 883/2013 põhjendusest 31, nagu oli ette nähtud määruse nr 1073/1999 põhjenduses 13, nähtub, et liikmesriigi pädevate asutuste pädevusse kuulub OLAFi koostatud juurdluse lõpparuande põhjal otsuste tegemine lõpetatud juurdluse suhtes järelmeetmete võtmise kohta. Sama määruse põhjendusest 32 ilmneb ka, et liikmesriikide pädevad asutused peaksid andma OLAFi taotluse korral OLAFile aru „võimalike meetmete“ kohta, mida on võetud OLAFi poolt neile edastatud teabe põhjal.
19
Samuti on määruse nr 883/2013 artikli 11 lõike 1 esimeses lõigus sätestatud, et kui OLAF on juurdluse lõpetanud, koostatakse peadirektori juhtimisel aruanne, milles eelkõige esitatakse menetlus, tuvastatud asjaolud ja nende esialgne õiguslik klassifikatsioon, tuvastatud asjaolude hinnanguline finantsmõju ja juurdluskokkuvõte. Sama määruse artikli 11 lõike 1 teises lõigus on samuti täpsustatud, et „aruandele lisatakse peadirektori soovitused võimalike meetmete võtmise kohta“, ning artikli 11 lõikes 2 on märgitud, et aruandeid tunnustatakse riigi haldusametnike koostatud menetluskokkuvõttega samal viisil ja samadel tingimustel ning neid on lubatud kasutada tõendina selle liikmesriigi haldus‑ või kohtumenetluses, kus nende kasutamine on vajalik; nende kohta kehtivad samad tõendite hindamise eeskirjad kui nende menetluskokkuvõtete kohta ja neil on viimati nimetatutega samaväärne tõendusjõud. Sama määruse artikli 11 lõikes 3 on edasi täpsustatud, et välisjuurdluse lõpetamisel koostatud aruanded ja soovitused edastatakse asjaomaste liikmesriikide pädevatele asutustele ning vajaduse korral komisjoni pädevatele talitustele. Lõpuks on määruse nr 883/2013 artikli 11 lõikes 6 sätestatud, et OLAFi nõudel peavad asjaomase liikmesriigi pädevad asutused OLAFile aegsasti saatma teavet „võimalike võetud meetmete“ kohta lõppjuurdluse tulemusel edastatud soovituste suhtes.
20
Esiteks nähtub määruse nr 883/2013 artikli 11 lõikest 2, et OLAFi aruanded on üksnes tõendid, mida võib kasutada liikmesriigi haldus‑ või kohtumenetluses, et nende kohta kehtivad liikmesriigi õiguses kehtestatud tõendite hindamise eeskirjad ja neil on liikmesriigi õigusega kehtestatud tõendusjõud. Seega ei ole tegemist aktidega, mis sellistena kahjustavad määruse nr 883/2013 kohaselt seal nimetatud isikuid.
21
Teiseks ei kaasne määruse nr 883/2013 artikli 11 lõike 3 kohaselt liikmesriigi pädevatele ametiasutustele aruande ja soovituste edastamisega kohustust, milliseid järelmeetmeid need asutused peavad asjaomaste aktidega seoses nendes nimetatud isikute suhtes võtma. Kuigi määruse nr 883/2013 artikli 11 lõikes 6 on kindlasti ette nähtud, nagu hageja esile toob, et OLAFi nõudel peavad liikmesriigi pädevad asutused OLAFile saatma teavet soovituste kohta võetud meetmetest, on sama sätte sõnastuse kohaselt siiski nii, et need meetmed ei ole kohustuslikud, vaid „võimalikud“.
22
Järelikult tuleneb määruse nr 883/2013 sätetest ning eelkõige selle määruse põhjendusest 31 ja artiklist 11, nagu on märgitud eespool punktis 15 meenutatud kohtupraktikas, et välisjuurdluse tulemusel OLAFi koostatud aruanne ja soovitused, mis on edastatud liikmesriigi pädevatele asutustele, ei too automaatselt kaasa liikmesriigis kohtu‑ või distsiplinaarmenetluse algatamist ega seda enam järgnevate õigusaktide vastuvõtmist. Nimelt peavad liikmesriigi ametiasutused otsustama nende aktide suhtes võetavate meetmete kohta ning nad on ainsad ametiasutused, kes võivad võtta otsuseid, mis võivad mõjutada nende isikute õiguslikku seisundit, kelle suhtes OLAF soovitas selliste menetluste algatamist.
23
Seda asjaolu ei sea kahtluse alla hageja poolt esile toodud asjaolu, et määruse nr 883/2013 artikli 11 lõike 1 teises lõigus on sätestatud, et OLAFi koostatud soovitustes „kui see on asjakohane, märgitakse mis tahes distsiplinaar‑, haldus‑, finants‑ ja/või kohtulikud meetmed, mida […] asjaomaste liikmesriikide pädevad asutused võtavad“.
24
Nimelt tuleb märkida, et väljend doivent prendre (peavad võtma), mis sisaldub määruse nr 883/2013 artikli 11 lõike 1 teise lõigu prantsuskeelses versioonis ja sisuliselt itaaliakeelses versioonis (devono adottare), ei esine sama sätte teistes keeleversioonides nagu inglise, saksa, bulgaaria, kreeka või portugali versioon.
25
Tuleb meenutada, et kõikidele liidu õigusnormi keeleversioonidele tuleb põhimõtteliselt omistada ühesugune väärtus. Selleks et tagada liidu õiguse ühtne tõlgendamine, tuleb siis, kui keeleversioonides on erinevusi, asjaomase sätte tõlgendamisel lähtuda selle õigusakti üldisest ülesehitusest ja eesmärkidest, mille osa säte on (vt kohtuotsus, 20.9.2012, Ungari vs. komisjon, T‑89/10, ei avaldata, EU:T:2012:451, punkt 43 ja seal viidatud kohtupraktika).
26
Käesolevas asjas tuleb kõigepealt aga tõdeda, et määruse nr 883/2013 artikli 11 lõige 1 ei puuduta aruande ja soovituste tagajärgi, vaid üksnes nende sisu. Nii nimelt viitab ingliskeelses versioonis selles sättes kasutatud mõiste shall sõnaselgelt soovituste sisule (shall […] indicate). Seejärel reguleerivad määruse nr 883/2013 artikli 11 lõiked 3 ja 6 vastavalt aruande ja soovituste edastamist liikmesriigi pädevatele asutustele ning selle edastamise järelevalvet. Nendes sätetes ei nähta ette kohustust, milliseid järelmeetmeid need asutused peavad asjaomaste aktidega seoses nendes nimetatud isikute suhtes võtma. Lõpuks tuleb meenutada, et määruse nr 883/2013 põhjendusest 31 ilmneb, et liikmesriigi pädevate asutuste pädevusse kuulub OLAFi koostatud aruannete põhjal otsuste tegemine järelmeetmete võtmise kohta.
27
Järelikult, arvestades asjaomaste õigusnormide üldist ülesehitust ja eesmärki, ei saa määruse nr 883/2013 artikli 11 lõiget 1 tõlgendada nii, et see paneb liikmesriigi ametiasutustele, kes on OLAFi aruande ja soovituste adressaadid, kohustuse võtta asjaomaste aktidega seoses järelmeetmeid nendes nimetatud isikute suhtes.
28
Kokkuvõtteks tuleb märkida, et Üldkohtu väljakujunenud kohtupraktika, mis puudutab OLAFi akte, ning määruse nr 883/2013 asjakohased sätted näitavad, et vaidlustatud aktid ei tekita mingeid siduvaid õiguslikke tagajärgi, tuues kaasa selge muutuse hageja õiguslikus seisundis eespool punktis 13 meenutatud kohtupraktika tähenduses, kuna liikmesriikide ametiasutused otsustavad iseenda pädevuse raames, milliseid järelmeetmeid 26. novembri 2015. aasta aruande ning eelkõige 9. detsembri 2015. aasta soovituse põhjal võtta.
29
Sama järeldub kehtib „OLAFi eelnevate aktide ja nendega tihedalt seotud aktide“ kohta ehk nagu seisukohtades vastuvõetamatuse vastuväite kohta on märgitud, sellise „[määruse nr 883/2013] artiklis 12 viidatud vahepealse teabe“ kohta, mida OLAF Itaalia tollile edastas. Nimelt, ilma et oleks vaja otsustada küsimuse üle, kas hagi on nõuetekohaselt nende suhtes esitatud, mida komisjon vaidlustab, tuleb meenutada, et igal juhul ei saa OLAFi poolt liikmesriigi ametiasutustele teabe edastamist pidada huve kahjustavaks aktiks, kuna määruse nr 883/2013 artikli 12 kohaselt peavad OLAFi teabe saanud ametiasutused enda pädevuse raames hindama selle teabe sisu ja ulatust ning järelikult seda, milliseid meetmeid selle alusel võtta (vt analoogia alusel kohtuotsus, 20.5.2010, komisjon vs. Violetti jt, T‑261/09 P, EU:T:2010:215, punkt 47 ja seal viidatud kohtupraktika, ning kohtumäärus, 22.6.2015, In vivo vs. komisjon, T‑690/13, ei avaldata, EU:T:2015:519, punkt 24).
30
Isegi kui käesolevas asjas eeldada, et Itaalia toll, kes teavitas hagejat eespool punktis 2 nimetatud tollimeetmetest, tugines tegelikult eespool punktis 29 viidatud vahepealsele teabele ja isegi pärast nendest teadasaamist 26. novembri 2015. aasta aruandele või 9. detsembri 2015. aasta soovitusele, ei tähenda see asjaolu siiski, et OLAFi aktid tekitavad siduvaid õiguslikke tagajärgi, kuna eespool punktis 2 viidatud tolliaktid ei tulenenud automaatselt nendest OLAFi aktidest, vaid nende kohta tegi otsuse Itaalia toll enda pädevuse raames.
31
Ükski hageja esitatud argumentidest ei sea seda järeldust kahtluse alla.
32
Esiteks väidab hageja, et vaidlustatud aktid jätavad ta ilma õigusest, et tolli- ja monopolide amet maksab tagasi või vähendab tema kasuks imporditollimaksu Euroopa Parlamendi ja nõukogu 9. oktoobri 2013. aasta määruse (EL) nr 952/2013, millega kehtestatakse liidu tolliseadustik (ELT 2013, L 269, lk 1; edaspidi „liidu tolliseadustik“), artikleid 116–121 kohaldades. Ta väidab samamoodi, et vaidlustatud aktid rikuvad tema õigust saada volitatud ettevõtja staatus liidu tolliseadustiku artiklite 38 ja 39 kohaselt.
33
Need argumendid ei ole paikapidavad, kuna arvestades eespool punktis 22 antud kaalutlusi, ei tekita 26. novembri 2015. aasta aruanne ja 9. detsembri 2015. aasta soovitus liikmesriikide ametiasutustele mingit automaatset kohustust võtta konkreetne meede hageja suhtes, ning on üksnes nende ametiasutuste enda pädevuse raames otsustada, milliseid järelmeetmeid, sealhulgas tollialaseid võtta.
34
Sellega seoses tuleb meenutada, et Üldkohtu väljakujunenud praktikast selgub, et liidu tollialaste materiaalõigusnormide kohaldamine, sealhulgas nende otsuste vastuvõtmine, millega tagasiulatuvalt nõutakse saamata jäänud tollimaksude maksmist, on liikmesriigi tolli ainupädevuses. Nende õigusnormide alusel tehtud liikmesriigi ametiasutuste otsuseid saab vaidlustada liikmesriigi kohtus, kes võib ELTL artikli 267 alusel pöörduda Euroopa Kohtusse (kohtuotsus, 16.4.2015, Schenker Customs Agency vs. komisjon, T‑576/11, EU:T:2015:206, punkt 49 ja seal viidatud kohtupraktika; vt samuti selle kohta kohtuotsus, 12.11.2013, Wünsche Handelsgesellschaft International vs. komisjon, T‑147/12, ei avaldata, EU:T:2013:587, punktid 24 ja 25 ning seal viidatud kohtupraktika).
35
Eeskätt, mis puudutab imporditollimaksu tagasimaksmist või vähendamist, siis tuleb meenutada, et kohtupraktikast nähtub, et liikmesriigi toll hindab ise iga importija taotlust, selleks et võtta arvesse kõiki faktilisi või õiguslikke erisusi, mis võivad iseloomustada iga ettevõtja konkreetset olukorda (vt selle kohta kohtuotsus, 12.3.2015, Vestel Iberia ja Makro autoservicio mayorista vs. komisjon, T‑249/12 ja T‑269/12, ei avaldata, EU:T:2015:150, punktid 79–82).
36
Teiseks, mis puudutab võimalikku volitatud ettevõtja staatuse taotlust, siis liidu tolliseadustiku artiklitest 38 ja 39 ega komisjoni 24. novembri 2015. aasta rakendusmäärusest (EL) 2015/2447, millega nähakse ette liidu tolliseadustiku teatavate sätete üksikasjalikud rakenduseeskirjad (ELT 2015, L 343, lk 558; edaspidi „rakendusmäärus“), artiklist 24 ei nähtu, et käesolevas asjas peab hagejat vaidlustatud aktide alusel automaatselt lugema ettevõtjaks, kes ei vasta liidu tolliseadustiku artikli 39 punktis a viidatud kriteeriumile, mis puudutab tolli‑ ja maksuõigusaktide mis tahes tõsiste rikkumiste ja korduvate rikkumiste puudumist, sealhulgas taotleja majandustegevusega seotud raskete kuritegude puudumist.
37
Nimelt peab rakendusmääruse artikli 29 lõike 4 alusel liikmesriigi toll analüüsima, kas on täidetud liidu tolliseadustiku artiklis 39 ette nähtud kriteeriumid. Selleks on tal enda kaalutlusõigus, mis võimaldab tal võtta arvesse „ettevõtjate, eriti väikeste ja keskmise suurusega ettevõtjate iseärasusi“. Liikmesriigi toll võib rakendusmääruse artikli 24 lõike 2 alusel samuti asuda seisukohale, et seoses liidu tolliseadustiku artikli 39 punktis a nimetatud kriteeriumiga peab ta „rikkumist võrreldes tehingute arvu ja mahuga vähetähtsaks“, ning võtta arvesse asjaolu, et tal „ei ole põhjust taotleja heas usus kahelda“.
38
Järelikult, kuna Itaalia toll peab kohaldama liidu tolliõigust ning eelkõige hindama hageja esitatud võimalikku tagasimaksmise või vähendamise taotlust või võimalikku volitatud ettevõtja staatuse taotlust, siis vaidlustatud aktid ei mõjuta mingil viisil selle kaalutlusõiguse teostamist.
39
Teiseks väidab hageja, et kui tema hagi tuleb pidada vastuvõetamatuks, siis võetakse temalt ära tegelik ja tõhus kohtulik kaitse, kuna eelotsusetaotluse esitamise võimalus on ebakindel ja hüpoteetiline.
40
Sellega seoses tuleb meelde tuletada, nagu tõdeti eespool punktis 22, et liikmesriikide ametiasutused otsustavad OLAFi poolt neile edastatud soovituste järelmeetmete üle. Nende ülesanne on kontrollida, kas saadud teabe alusel on kohtumenetluse algatamine õigustatud või kohustuslik. Järelikult peab liikmesriigi tasandil olema tagatud kohtulik kaitse selliste menetluste vastu koos kõikide liikmesriigi õigusega ette nähtud tagatistega, kaasa arvatud põhiõigustest tulenevad tagatised, mis on liidu õiguse üldpõhimõtete lahutamatu osa ja mida liikmesriigid peavad liidu õiguse rakendamisel järgima. Siseriikliku kohtumenetluse raames on kohtul võimalik ja teatud juhtudel kohustuslik ELTL artikli 267 alusel eelotsusetaotlust esitades küsida vajaduse korral poolte algatusel Euroopa Kohtult liidu nende sätete tõlgendamise kohta, mida ta peab vajalikuks oma otsuse tegemiseks (vt selle kohta kohtumäärus, 19.4.2005, Tillack vs. komisjon, C‑521/04 P(R), EU:C:2005:240, punktid 38 ja 39, ning kohtuotsus 20.7.2016, Oikonomopoulos vs. komisjon, T‑483/13, EU:T:2016:421, punktid 28 ja 32).
41
Lisaks, mis puudutab hageja argumenti, et käesolevas asjas on eelotsusetaotlus sisuliselt väidetavalt ebatõhus, arvestades otse tühistamishagi esitamist, siis tuleb meelde tuletada, et selline väide, isegi kui see on põhjendatud, ei anna Üldkohtule luba seada ennast liidu asutava võimu asemele eesmärgiga hakata muutma õiguskaitsevahendeid ja menetlusi, mis on kehtestatud aluslepingutega ning on mõeldud selleks, et anda Euroopa Kohtule ja Üldkohtule kontroll institutsioonide aktide õiguspärasuse üle. Mingil juhul ei võimalda see muuta vaidlustatavaks akte, mis ei ole vaidlustatavad, kuna need ei tekita siduvaid õiguslikke tagajärgi ELTL 263 esimese lõigu tähenduses (vt analoogia alusel kohtuotsus, 27.6.2000, Salamander jt vs. parlament ja nõukogu, T‑172/98 ja T‑175/98–T‑177/98, EU:T:2000:168, punkt 75 ja seal viidatud kohtupraktika, ning kohtumäärus 12.1.2007, SPM vs. komisjon, T‑447/05, EU:T:2007:3, punkt 82 ja seal viidatud kohtupraktika).
42
Kolmandaks, mis puudutab väidetavat menetlusnormide, tõendamisõiguse, võistleva menetluse õiguse ning hageja õiguse saada kohtulikku kaitset õigusvastaste uurimistoimingute vastu rikkumist OLAFi poolt, siis tuleb meenutada, et kohtupraktikast nähtub, et tühistamishagi raames menetlusnormide rikkumised, mis leidsid väidetavalt aset OLAFi juurdlusaruande puhul nagu käesolevas asjas, ei muuda nimetatud aruannet huve kahjustavaks aktiks. Selliseid rikkumisi võiks vaidlustada üksnes hilisema vaidlustatava akti suhtes esitatud hagis, kui need rikkumised mõjutaksid selle sisu, mitte aga sellest aktist iseseisvalt (vt kohtuotsus, 6.4.2006, Camós Grau vs. komisjon, T‑309/03, EU:T:2006:110, punkt 55 ja seal viidatud kohtupraktika).
43
Lisaks tuleb meenutada, et kohtupraktikast nähtub, et asjaomase institutsiooni väidetava rikkumise tõsidus või sellest tingitud põhiõiguste riive olulisus ei võimalda jätta kohaldamata aluslepingus ette nähtud avalikul huvil põhinevaid asja läbivaatamist takistavaid asjaolusid ning muuta vaidlustatavaks akte, mis seda ei ole, kuna nad ei tekita siduvaid õiguslikke tagajärgi. Nimelt ei saa akti vaidlustatavus tuleneda selle võimalikust õigusvastasusest (vt selle kohta kohtuotsus, 15.1.2003, Philip Morris International vs. komisjon, T‑377/00, T‑379/00, T‑380/00, T‑260/01 ja T‑272/01, EU:T:2003:6, punkt 87).
44
Neljandaks väidab hageja, et OLAFi poolt tolli‑ ja monopolide ametile edastatud teave tekitas talle mittevaralist kahju tolli‑ ja monopolide ameti sellekohaste pressiteadete ning nendele viitavate ajakirjanduses avaldatud artiklite kaudu. Isegi kui aga eeldada, et sellised asjaolud tekitavad kahju, siis need ei muuda siiski 26. novembri 2015. aasta aruannet ja 9. detsembri 2015. aasta soovitust huve kahjustavateks aktideks ELTL artikli 263 tähenduses (vt selle kohta kohtuotsus, 6.4.2006, Camós Grau vs. komisjon, T‑309/03, EU:T:2006:110, punkt 56).
45
Viiendaks ei saa 13. aprilli 2011. aasta kohtumääruse Planet vs. komisjon (T‑320/09, EU:T:2011:172) lahendust, millele hageja tugines selleks, et põhjendada oma järeldust, et 26. novembri 2015. aasta aruanne ja 9. detsembri 2015. aasta soovitus on vaidlustatavad aktid, kanda üle käesolevale asjale, kui võtta eeskätt arvesse vaidluse all olnud aktide tunnuseid.
46
Nimelt tuleb esiteks meenutada, et 13. aprilli 2011. aasta kohtumääruse Planet vs. komisjon (T‑320/09, EU:T:2011:172) punktidest 21–27 ja 53 nähtub, et selle kohtumääruse aluseks olev vaidlus puudutas akte, mis võeti vastu „erimenetluse“ lõpus, mis puudutas üksuse registreerimist hoiatusnimekirja ning täpsemalt OLAFi taotlust komisjoni peaarvepidajale aktiveerida üksuse hoiatus varajase hoiatamise süsteemis ning hoiatuse aktiveerimist ennast komisjoni peaarvepidaja poolt. Teiseks ilmneb kohtumääruse punktidest 47 ja 48, et need aktid tekitasid siduvaid õiguslikke tagajärgi, muutes selgelt hoiatusnimekirja kantud üksuse õiguslikku seisundit, kuna pärast hoiatuse aktiveerimist oli üksus, kes taotles liidu rahaliste vahendite eraldamist, kohustatud kohanduma tugevdatud järelevalvetingimuste ja ‑meetmetega, mis asjaomased eelarvevahendite käsutajad olid kehtestanud.
47
Käesolevas asjas ei ole vaidlustatud OLAFi aktid nendele ametiasustustele siduvad, kellele need on adresseeritud, ning need ei muuda selgelt hageja õiguslikku seisundit osas, mis puudutab järeldusi, mida need asutused peavad nendest tegema.
48
Kuuendaks ei ole käesolevale asjale ülekantav kohtupraktika, mida hageja tsiteerib selleks, et tõendada Itaalia tolli kaalutlusõiguse puudumist, see tähendab 23. novembri 1971. aasta kohtuotsus Bock vs. komisjon (62/70, EU:C:1971:108), ja 17. jaanuari 1985. aasta kohtuotsus Piraiki‑Patraiki jt vs. komisjon (11/82, EU:C:1985:18).
49
Nimelt tuleb märkida, nagu nähtub 23. novembri 1971. aasta kohtuotsuse Bock vs. komisjon (62/70, EU:C:1971:108) punktidest 3–11 ning 17. jaanuari 1985. aasta kohtuotsuse Piraiki‑Patraiki jt vs. komisjon (11/82, EU:C:1985:18) punktidest 2–32, et need kohtuotsused ei puudutanud mitte seda, kas asjaomased aktid tekitasid siduvaid õiguslikke tagajärgi ELTL artikli 263 esimese lõigu tähenduses, vaid seda, kas need aktid puudutasid hagejad otseselt ja isiklikult ELTL artikli 263 neljanda lõigu tähenduses.
50
Igal juhul tuleb tähele panna, et 6. märtsi 2014. aasta kohtumääruse Northern Ireland Department of Agriculture and Rural Development vs. komisjon (C‑248/12 P, ei avaldata, EU:C:2014:137) punktides 23 ja 26 tõdes Euroopa Kohus ise, et 17. jaanuari 1985. aasta kohtuotsuse Piraiki‑Patraiki jt vs. komisjon (11/82, EU:C:1985:18) lahendus on seletatav konkreetsete olukordadega, mille suhtes see tehti, ning see selgub nimetatud kohtuotsuse enda sõnastusest.
51
Selle kohta piisab, kui meenutada, et nii 23. novembri 1971. aasta kohtuotsus Bock vs. komisjon (62/70, EU:C:1971:108) kui ka 17. jaanuari 1985. aasta kohtuotsus Piraiki‑Patraiki jt vs. komisjon (11/82, EU:C:1985:18) puudutasid erijuhtusid, kui komisjon lubas liikmesriigi taotlusel võtta liikmesriigil vastu kaitsemeetmeid. Neil asjaoludel ei teki mingit kahtlust, et neid meetmeid palunud liikmesriik peab asuma neid vastavate tagajärgede tekitamiseks täitma (vt kohtumäärus, 8.7.2004, Regione Siciliana vs. komisjon, T‑341/02, EU:T:2004:228, punkt 79). Käesolevas asjas selliseid asjaolusid siiski ei esine.
52
Eeltoodust tuleneb, et vaidlustatud akte ja igal juhul „OLAFi eelnevaid akte ja nendega tihedalt seotud akte“, mis ei tekita siduvaid õiguslikke tagajärgi, ei saa pidada vaidlustatavateks aktideks ELTL artikli 263 esimese lõigu tähenduses.
53
Seega tuleb hagi vastuvõetamatuse tõttu jätta läbi vaatamata.
Kohtukulud
54
Vastavalt kodukorra artikli 134 lõikele 1 on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna hageja on kohtuvaidluse kaotanud, tuleb kohtukulud vastavalt komisjoni nõudele välja mõista hagejalt.
Esitatud põhjendustest lähtudes
ÜLDKOHUS (seitsmes koda)
otsustab:
1.
Jätta hagi vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata.
2.
Jätta Inox Mare Srl‑i kohtukulud tema enda kanda ning mõista temalt välja Euroopa Komisjoni kohtukulud.
Luxembourg, 21. juuni 2017
kohtusekretär
E. Coulon
koja president
V. Tomljenović
( *1 ) Kohtumenetluse keel: itaalia.