3.6.2019
ET
Euroopa Liidu Teataja
C 187/7
Euroopa Kohtu (suurkoda) 19. märtsi 2019. aasta otsus (Verwaltungsgerichtshof Baden-Württembergi eelotsusetaotlus — Saksamaa) — Abubacarr Jawo versus Bundesrepublik Deutschland
(kohtuasi C-163/17) (1)
(Eelotsusetaotlus - Vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajanev ala - Dublini süsteem - Määrus (EL) nr 604/2013 - Varjupaigataotleja üleandmine rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise eest vastutavale liikmesriigile - Mõiste „põgenemine“ - Üleandmistähtaja pikendamise üksikasjad - Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikkel 4 - Tõsine oht saada pärast varjupaigamenetluse lõppemist ebainimliku või alandava kohtlemise osaliseks - Rahvusvahelise kaitse saajate elutingimused kõnealuses liikmesriigis)
(2019/C 187/09)
Kohtumenetluse keel: saksa
Eelotsusetaotluse esitanud kohus
Verwaltungsgerichtshof Baden-Württemberg
Põhikohtuasja pooled
Hageja: Abubacarr Jawo
Kostja: Bundesrepublik Deutschland
Resolutsioon
1.
Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. juuni 2013. aasta määruse (EL) nr 604/2013, millega kehtestatakse kriteeriumid ja mehhanismid selle liikmesriigi määramiseks, kes vastutab mõnes liikmesriigis kolmanda riigi kodaniku või kodakondsuseta isiku esitatud rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise eest, artikli 29 lõike 2 teist lauset tuleb tõlgendada nii, et taotleja on nimetatud sätte tähenduses „põgenenud“, kui ta hoiab enda üleandmise võimatuks muutmise eesmärgil tahtlikult kõrvale tema üleandmise läbiviimise eest vastutavate riigisiseste asutuste eest. Seda võib eeldada siis, kui üleandmist ei saa läbi viia seetõttu, et taotleja on lahkunud talle määratud elukohast ilma enda äraolekust liikmesriigi pädevaid asutusi teavitamata, kuigi teda oli tema vastavasisulistest kohustustest teavitatud, mida peab kontrollima eelotsusetaotluse esitanud kohus. Kõnealusel taotlejal jääb võimalus tõendada, et asjaolu, et ta oma äraolekust neid asutusi ei teavitanud, on õigustatud mõjuvatel põhjustel ja selle põhjuseks ei olnud kavatsus hoida kõrvale nende asutuste eest.
Määruse nr 604/2013 artikli 27 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et üleandmisotsuse vaidlustamise menetluses võib asjaomane isik tugineda selle määruse artikli 29 lõikele 2, väites, et kuna ta ei olnud põgenenud, on kuuekuuline tähtaeg möödunud.
2.
Määruse nr 604/2013 artikli 29 lõike 2 teist lauset tuleb tõlgendada nii, et selleks, et pikendada üleandmise tähtaega kõige rohkem 18 kuuni, piisab, kui palve esitajaks olev liikmesriik teatab vastutavale liikmesriigile enne kuuekuulise üleandmistähtaja lõppemist, et asjaomane isik on põgenenud, ja nimetab ühtlasi uue üleandmistähtaja.
3.
Liidu õigust tuleb tõlgendada nii, et selle kohaldamisalasse kuulub küsimus, kas Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikliga 4 on vastuolus, kui rahvusvahelise kaitse taotleja antakse määruse nr 604/2013 artikli 29 alusel üle selle määruse kohaselt tema rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise eest üldjuhul vastutavale liikmesriigile, kui selles liikmesriigis rahvusvahelise kaitse andmise korral tekiks taotlejal neid elutingimusi arvestades, mis tal kõnealuses liikmesriigis rahvusvahelise kaitse saajana eeldatavasti on, tõsine oht, et talle saab osaks harta artikli 4 tähenduses ebainimlik või alandav kohtlemine.
Põhiõiguste harta artiklit 4 tuleb tõlgendada nii, et sellega ei ole vastuolus rahvusvahelise kaitse taotleja selline üleandmine, välja arvatud juhul, kui üleandmisotsuse peale esitatud kaebust menetlev kohus tuvastab objektiivsete, usaldusväärsete, täpsete ja nõuetekohaselt ajakohastatud andmete põhjal ning liidu õigusega tagatud põhiõiguste kaitse standardit silmas pidades, et see oht on kõnealuse taotleja jaoks reaalne, kuna üleandmise korral satuks ta, olenemata oma tahtest ja isiklikest valikutest, äärmuslikku materiaalsesse puudusse.
(1) ELT C 318, 25.9.2017.
Full & Egal Universal Law Academy