EUR-Lex -  62017CC0150 - ET

KOHTUJURISTI ETTEPANEK

NILS WAHL

esitatud 25. juulil 2018 ( 1 )

Kohtuasi C‑150/17 P

Euroopa Liit, keda esindab Euroopa Liidu Kohus

versus

Kendrion NV

Apellatsioonkaebus – Vastuvõetavus – Lepinguväline vastutus – Kohtumenetluse mõistlik kestus – Euroopa Liidu Kohus – Kohustus lahendada kohtuasi mõistliku aja jooksul – Varaline kahju – Pangagarantiiga seotud kulud – Intress – Põhjuslik seos – Mittevaraline kahju – Juriidilised isikud

1. 

Mis liiki kahjusid peab Euroopa Liit ELTL artikli 340 kohaselt heastama eraisikutele, kelle õigust asja arutamisele kohtus mõistliku aja jooksul on Euroopa Liidu Kohus rikkunud? Täpsemalt, millistel asjaoludel tuleb välja mõista hüvitis liigse viivitamisega väidetavalt põhjustatud kahju eest?

2. 

Need on sisuliselt põhiküsimused, mille on tõstatanud Euroopa Liit, keda esindab Euroopa Liidu Kohus, ( 2 ) ja Kendrion NV oma apellatsioonkaebustes Üldkohtu 1. veebruari 2017. aasta otsuse peale kohtuasjas Kendrion vs. Euroopa Liit, T‑479/14 (edaspidi „vaidlustatud kohtuotsus“), ( 3 ) milles Üldkohus mõistis Kendrionile välja teatavas suuruses hüvitised varalise ja mittevaralise kahju eest, mida see äriühing kandis seetõttu, et rikuti kohustust teha lahend mõistliku aja jooksul kohtuasjas, milles tehti 16. novembril 2011 otsus Kendrion vs. komisjon, T‑54/06. ( 4 )

3. 

Suuresti samalaadsed küsimused on üles tõstetud veel neljas apellatsioonkaebuses, millest kaks on esitanud Euroopa Liit ja kaks muud äriühingud, kahe Üldkohtu otsuse peale, milles mõisteti välja hüvitis varalise ja mittevaralise kahju eest, mida need äriühingud kandsid seetõttu, et rikuti kohustust lahendada kohtuasi mõistliku aja jooksul. Esitan täna oma ettepanekud ka nendes kohtumenetlustes. ( 5 ) Niisiis tuleks käesolevat ettepanekut lugeda koos nende ettepanekutega.

I. Menetluse taust

4.

Kendrion pöördus 22. veebruaril 2006 (praeguse) ELTL artikli 263 alusel kohtusse hagiga komisjoni 30. novembri 2005. aasta otsuse K(2005) 4634 (lõplik) peale, mis käsitleb [ELTL] artikli [101] alusel algatatud menetlust (Juhtum COMP/F/38.354 – Tööstuslikud kotid) (edaspidi „otsus K(2005) 4634“). ( 6 )

5.

Üldkohus jättis 16. novembri 2011. aasta otsusega selle hagi rahuldamata. ( 7 ) Kendrion esitas Üldkohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse. Euroopa Kohus jättis 26. novembri 2013. aasta otsusega ( 8 ) apellatsioonkaebuse rahuldamata. Oma otsuses leidis Euroopa Kohus siiski, et „Üldkohtu menetluse kestust, mis oli ligikaudu 5 aastat ja 9 kuud, ei saa põhjendada ühegi käesoleva vaidluse aluseks oleva asjaoluga“. ( 9 )

II. Menetlus Üldkohtus ja vaidlustatud kohtuotsus

6.

Kendrion pöördus 26. juunil 2014 ELTL artikli 268 alusel kohtusse hagiavaldusega Euroopa Liidu vastu, nõudes hüvitist kahju eest, mida ta väidetavalt kandis 16. novembril 2011 kohtuasjas T‑54/06 tehtud otsusega lõppenud Üldkohtu menetluse kestuse tõttu. Sisuliselt palus Kendrion Üldkohtul välja mõista Euroopa Liidult varalise kahju eest 2308463,98 eurot ja mittevaralise kahju eest 11050000 eurot (või teise võimalusena 1700000 eurot). Samuti palus ta suurendada mõlemat nimetatud summat alates 26. novembrist 2013 mõistliku viivise võrra, mille määrab kindlaks Euroopa Kohus.

7.

Vaidlustatud kohtuotsusega mõistis Üldkohus Kendrioni kasuks Euroopa Liidult välja: 1) 588769,18 eurot hüvitiseks varalise kahju eest, mida see äriühing kandis seetõttu, et rikuti kohustust teha kohtulahend mõistliku aja jooksul, kohtuasjas, milles tehti 16. novembri 2011. aasta otsus Kendrion vs. komisjon, T‑54/06; 2) 6000 eurot hüvitiseks mittevaralise kahju eest, mida see äriühing kandis lahendi tegemise mõistliku aja ületamise tõttu kohtuasjas T‑54/06; ja 3) kummalegi hüvitisele lisanduva viivise alates kõnesoleva kohtuotsuse kuulutamisest kuni täieliku tasumiseni määras, mida Euroopa Keskpank (EKP) kohaldab oma peamiste refinantseerimistehingute puhul ja mida suurendatakse kolme ja poole protsendipunkti võrra. Ülejäänud osas jättis Üldkohus hagi rahuldamata.

8.

Kohtukulude osas otsustas Üldkohus: 1) jätta Euroopa Liidu kohtukulud tema enda kanda ning mõista temalt välja Kendrioni kohtukulud, mis on seotud vastuvõetamatuse väitega, mille kohta tehti 6. jaanuari 2015. aasta kohtumäärus Kendrion vs. Euroopa Liit; 2) jätta esiteks Kendrioni ning teiseks Euroopa Liidu kohtukulud seoses hagiga, mille kohta on tehtud see kohtuotsus, nende endi kanda; ning 3) jätta Euroopa Komisjoni kohtukulud tema enda kanda.

III. Menetlus Euroopa Kohtus ja poolte nõuded

9.

Euroopa Liit palub 24. märtsil 2017 esitatud apellatsioonkaebuses:

–

tühistada vaidlustatud kohtuotsuse resolutsiooni punkt 1;

–

jätta põhjendamatuse tõttu rahuldamata Kendrioni esimeses kohtuastmes esitatud nõue hüvitada väidetav varaline kahju või teise võimalusena vähendada hüvitise summat 175709,87 euroni;

–

mõista kohtukulud välja Kendrionilt.

10.

Kendrion omalt poolt palub Euroopa Kohtul seoses apellatsioonkaebusega:

–

tunnistada apellatsioonkaebus vastuvõetamatuks;

–

teise võimalusena apellatsioonkaebus põhjendamatuse tõttu rahuldamata jätta;

–

mõista kohtukulud välja Euroopa Liidult.

11.

Kendrion esitas 31. mail 2017 Euroopa Kohtu kodukorra artikli 176 alusel vastuapellatsioonkaebuse, paludes Euroopa Kohtul:

–

tühistada vaidlustatud kohtuotsuse resolutsiooni punktid 1–6;

–

mõista Euroopa Liidult välja varalise kahju eest hüvitis summas 2308463,98 eurot või teise võimalusena summas, mida Euroopa Kohus peab asjakohaseks, ja mittevaralise kahju eest hüvitis summas 1700000 eurot või teise võimalusena summas, mida Euroopa Liit peab asjakohaseks;

–

näha ette nende summade suurendamine intressi võrra, mida Euroopa Kohus peab asjakohaseks;

–

teise võimalusena saata asi tagasi Üldkohtusse;

–

mõista kohtukulud välja Euroopa Liidult.

12.

Komisjonil lubati astuda menetlusse Euroopa Liidu nõuete toetuseks.

IV. Hinnang apellatsioonkaebuse väidete kohta

13.

Euroopa Liit esitab oma apellatsioonkaebuse põhjenduseks kolm väidet. Esimeses ja teises väites märgib Euroopa Liit, et Üldkohus rikkus vastavalt mõisteid „põhjuslik seos“ ja „kahju“ vääralt tõlgendades õigusnormi. Kolmandas väites märgib Euroopa liit, et Üldkohus rikkus õigusnormi ega põhjendanud varalise kahju tekkimise ajavahemiku kindlaksmääramist piisavalt.

14.

Kendrion märgib, et apellatsioonkaebus tuleks jätta vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata või igal juhul põhjendamatuse tõttu rahuldamata.

15.

Kendrion on esitanud oma vastuapellatsioonkaebuses neli väidet. Esimeses apellatsiooniväites märgib Kendrion, et Üldkohus rikkus õigusnormi ega põhjendanud piisavalt oma järeldust, et 26 kuu pikkune ajavahemik menetluse kirjaliku osa lõpu ja selle suulise osa avamise vahel oli kohtuasja menetlemise sobiv kestus. Teises väites heidab Kendrion Üldkohtule ette, et jäeti rahuldamata tema nõue saada hüvitist intressi eest, mida ta maksis komisjonile perioodil (edaspidi „kõnealune mõistlikust pikem aeg“), mil oli ületatud mõistlik kohtulahendi tegemise aeg. Kolmandas väites märgib Kendrion, et Üldkohus rikkus õigusnormi või igal juhul jättis piisavalt põhjendamata oma hinnangu selle aja kohta, mille suhtes mõisteti Kendrionile välja hüvitis pangagarantiiga seotud kulude eest. Neljandas väites märgib Kendrion, et Üldkohus rikkus õigusnormi ja jättis piisavalt põhjendamata Kendrionile mittevaralise kahju eest kõigest sümboolse, 6000 euro suuruse hüvitise väljamõistmise.

16.

Euroopa Liit, keda toetab komisjon, palub Euroopa Kohtul vastuapellatsioonkaebuse rahuldamata jätta.

17.

Käesolevas ettepanekus analüüsin kõigepealt Kendrioni väidet, et apellatsioonkaebus on vastuvõetamatu. Seejärel asun apellatsioonkaebuse väidete juurde esmalt selles osas, mis puudutab varalist kahju, ja seejärel mittevaralist kahju puudutavas osas. Lõpuks käsitlen Kendrioni argumente, mis puudutavad kohtumenetluse mõistlikku kestust.

A. Vastuvõetavus

18.

Enne asja sisu juurde asumist on vaja käsitleda teatavaid vastuvõetavuse küsimusi, mille Kendrion tõstatas.

19.

Sisuliselt väidab Kendrion, et apellatsioonkaebus tuleb jätta tervikuna rahuldamata, sest käesolevas kohtumenetluses esineb huvide konflikt: Euroopa Liitu esindab Euroopa Liidu Kohus (institutsioon), kes osaleb Euroopa Kohtu (selle institutsiooni kõrgeim kohtulik organ) menetluses. ( 10 ) Sellest lähtudes on Kendrion arvamusel, et apellatsioonkaebus rikub Euroopa Liidu põhiõiguste harta (edaspidi „harta“) artiklit 47, mis tagab asja arutamise sõltumatuse ja erapooletuse kohtus. Samuti väidab Kendrion, et kui apellatsioonkaebus tunnistatakse vastuvõetavaks, peaks asja arutamine Euroopa Kohtus piirduma Üldkohtu ilmsete vigadega.

20.

Minu arvates tuleb Kendrioni argumendid apellatsioonkaebuse vastuvõetamatuse kohta tagasi lükata.

21.

ELTL artikliga 268 ning artikli 340 teise ja kolmanda lõiguga on väga selgelt antud Euroopa Liidu Kohtule ainupädevus Euroopa Liidu vastu esitatud lepinguvälise vastutuse hagide suhtes. ( 11 ) Need sätted ei sisalda ühtki erandit: seega on Euroopa Liidu Kohus pädev otsustama ka vastutuse suhtes, mis tuleneb tema enda tegevusest või tegevusetusest, olgu see toime pandud haldusfunktsiooni või õigustmõistva funktsiooni täitmisel. Kui esimesena nimetatud juhtudel ei paista muretsemiseks põhjust, ( 12 ) võib pädevust teisena nimetatud juhtudel tõepoolest pidada mitte just täiuslikuks lahenduseks. Ometi oli Euroopa Liidu Kohtule niisuguse ulatusliku ja täieliku pädevuse andmine kahju hüvitamise hagide suhtes vaieldamatult aluslepingute koostajate otsus.

22.

ELL artikli 13 lõike 2 kohaselt peab Euroopa Liidu Kohus „tegutse[ma] talle aluslepingutega antud volituste piires ning vastavalt nendes sätestatud korrale, tingimustele ja eesmärkidele“. Seetõttu ei või Euroopa Liidu Kohus pädevusest loobuda, kui aluslepingutes selle kohta sätestatud tingimused on täidetud. Samuti ei tohi Euroopa Liidu Kohus luua liikmesriikide kohtute pädevusele uut alust, mis ületaks ELTL artiklis 274 ettenähtu. ( 13 ) Seega jääb praegu kehtiva ELi kohtulike õiguskaitsevahendite süsteemi võimalik reformimine vastavalt ELL artiklile 48 liikmesriikide ülesandeks. ( 14 )

23.

ELTL artiklite 268 ja 340 alusel algatatud kohtumenetlustes tuleb kinni pidada Euroopa Liidu Kohtu põhikirja sätetes ette nähtud pädevuse jaotusest. Sellega kooskõlas on Euroopa Kohus juba märkinud, et kahju hüvitamise nõuet, mis on esitatud Euroopa Liidu vastu põhjusel, et Üldkohus väidetavalt ei ole teinud lahendit mõistliku aja jooksul, peab menetlema Üldkohus. ( 15 )

24.

Sel juhul esindab Euroopa Liitu põhimõtteliselt see institutsioon, kes oletatavasti vastutab väidetava kahju tekitamise eest. ( 16 ) Käesoleval juhul on selleks Euroopa Liidu Kohus, kuna Üldkohus on osa sellest institutsioonist. ( 17 ) Sama seisukohta kaitses Üldkohtu menetluses Kendrion. ( 18 )

25.

Kuivõrd see nii on, osaleb see institutsioon niisugustes menetlustes nagu käesolev ühe poolena koos kõigega, mis sellega tema jaoks õiguste ja kohustuste mõttes kaasneb. Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 56 kohaselt võib „iga pool, kelle nõue on osaliselt või tervikuna rahuldamata jäetud“, esitada Üldkohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse Euroopa Kohtusse. ( 19 ) On keeruline näha, miks tuleks seda sätet käsitada nii, et silmas on peetud iga poolt, välja arvatud Euroopa Liitu, kui seda esindab Euroopa Liidu Kohus.

26.

Poolte võrdsuse põhimõtet ( 20 ) arvesse võttes peab õigus esitada apellatsioonkaebus, kui see on olemas ühel poolel, olema ka teistel pooltel, kui asjakohased tingimused on täidetud. Seetõttu ei näe ma alust toetada seisukohta, et Euroopa Liidu Kohtul ei ole lubatud esitada apellatsioonkaebust Üldkohtu otsuse peale, milles tema oli Euroopa Liidu nimel kostja ja mida ta peab ekslikuks.

27.

Samas sooviksin rõhutada, et Euroopa Kohus on järjepidevalt asunud seisukohale, et võimalus pöörduda sõltumatusse ja erapooletusse kohtusse on õiglase kohtuliku arutamise nurgakivi. Sel põhjusel peab iga kohus niisuguseid küsimusi omal algatusel kontrollima. ( 21 ) Kendrioni esitatud argumente arvestades usun, et on vaja analüüsida, kas Euroopa Kohus võib olla käesolevas menetluses mitte erapooletu selle kohtupraktika tähenduses.

28.

Selles suhtes tuleb meeles pidada, et selleks, et kvalifitseeruda erapooletuks, peab kohus vastama kahele tingimusele: esiteks peavad kõik kohtukoosseisu liikmed olema subjektiivselt erapooletud, mis tähendab, et ükski liige ei ilmuta erapoolikust ega isiklikke eelarvamusi; teiseks peab see kohus olema objektiivselt erapooletu, st pakkuma piisavaid tagatisi mis tahes põhjendatud kahtluse välistamiseks. ( 22 )

29.

Mis puudutab esimest tingimust, tuleb eeldada kohtukoosseisu liikme erapooletust, kui ei ole tõendeid vastupidise kohta. ( 23 ) Ehkki Euroopa Kohtu kodukorras ei ole konkreetseid sätteid ( 24 ) seoses kohtukoosseisu liikmete hääletusest hoidumise ja taandamisega, ( 25 ) võivad pooled tugineda Euroopa Liidu põhikirja artiklis 18 sätestatud põhimõtetele, kui nad on seisukohal, et üks või mitu nende kohtuasja menetleva Euroopa Kohtu koosseisu liiget (kohtunik või kohtujurist) ( 26 ) ei peaks selles kohtukoosseisus olema. ( 27 ) Käesolevas asjas aga ei ole selliseid asjaolusid ilmnenud, samuti ei ole Kendrion esitanud konkreetseid argumente ega tõendeid, mis võiksid anda alust sellekohaseks kahtluseks.

30.

Igal juhul tuleneb kohtupraktikast, et hoidmaks ära kohtuasja menetleva koosseisu kohtunike võimalikku erapoolikust või erapoolikuna tajumist, peab ELi kohus, mis menetleb niisugust kahju hüvitamise hagi nagu Kendrioni esitatu, asja arutama teistsuguses koosseisus kui see, mis lahendas selle menetluse põhjustanud vaidlust, mille kestust kritiseeritakse. ( 28 ) Teisisõnu ei tohi ükski ELi kohtu liige, kes käsitles esimest kohtuasja, olla selles kohtuasjas tehtud otsuse peale esitatud apellatsioonkaebust arutavas koosseisus.

31.

Seepärast näib käesolevas asjas olevat põhiküsimus hoopis, kas Euroopa Kohus organina pakub piisavaid tagatisi, et välistada igasugune põhjendatud kahtlus tema objektiivse erapooletuse suhtes. EIK praktika kohaselt võib, kuid ei pruugi kohtulike ja mittekohtulike funktsioonide kombinatsioon – olenevalt asjaoludest – kohtu erapooletust mõjutada. ( 29 )

32.

Järgnevalt selgitatavatel põhjustel ja ELi kohtusüsteemi institutsioonilisi piiranguid arvesse võttes asun seisukohale, et Euroopa Kohus vastab niisuguses kohtumenetluses nagu käesolev kohtu erapooletuse nõuetele. Muu hulgas on Kendrioni argumentides tähelepanuta jäetud oluline vahetegu Euroopa Liidu Kohtu kui institutsiooni ja kohtuorganite vahel (praegu Euroopa Kohus ja Üldkohus), mis on selle institutsiooni osad. ( 30 )

33.

Selles suhtes tuleb toonitada, et nimetatud institutsiooni sees on haldus‑ ja kohtulikud ametid selgelt eristatud. See tähendab, et ühest küljest Euroopa Liidu Kohtu õigusnõustaja haldusküsimustes ja tema personal ning teisest küljest Euroopa Kohtu liikmed ja nende personal töötavad eraldi ja teineteisest sõltumatult. Huvide konflikti või muude õiglase kohtuliku arutamisega seotud probleemide ärahoidmiseks ei tohi nende vahel olla mingit ex parte suhtlust seoses kohtumenetluse esemega.

34.

Peamine kokkupuutepunkt selle institutsiooni kahe haru vahel on Euroopa Liidu Kohtu president (edaspidi „president“), sest ta on ühtaegu nii institutsiooni kui ka selle kõrgeima kohtuorgani eesistuja. Õigupoolest tegigi käesolevas asjas otsuse esitada Üldkohtu otsuse peale apellatsioonkaebus president, kes määras selle otsuse täitmise eesmärgil esindajaks Euroopa Liidu Kohtu õigusnõustaja haldusküsimustes. ( 31 )

35.

Just sel põhjusel ei sekku president käesoleva asja kohtulikku arutamisse: ta ei osale apellatsioonkaebust menetlevas Euroopa Kohtu koosseisus ning vastutus menetlustoimingute eest, mida ta pidanuks Euroopa Kohtu presidendina tegema, on delegeeritud Euroopa Kohtu asepresidendile.

36.

Seda arvesse võttes asun seisukohale, et Euroopa Kohus organina vastab seoses käesoleva menetlusega ka objektiivse erapooletuse nõuetele. Seega ei rikuta harta artiklit 47.

37.

Lõpuks ei näe ma alust seisukohaks, et sellistes menetlustes nagu käesolev peaks Euroopa Kohus täitma oma mandaati apellatsioonikohtuna (ja kõrgeima kohtuastme kohtuna) teisiti võrreldes sellega, mida ta on kohustatud tegema muudes kohtuasjades. Jällegi on ELTL normid (eeskätt artikli 256 lõike 1 teine lõik) ja Euroopa Liidu Kohtu põhikirja normid (eriti artikkel 58) apellatsioonkaebuste kohta täielikult kohaldatavad ka käesolevale menetlusele.

38.

Kuna Kendrion selles küsimuses midagi konkreetset esitanud ei ole, on mul raske mõista, miks Euroopa Kohus peaks kohaldama vaidlustatud kohtuotsuse suhtes leebemat või rangemat kohtuliku kontrolli standardit olenevalt apellatsioonkaebuse väite esitaja isikust. Samamoodi ei saa nõustuda, et Euroopa Liidul (tegelik kostja ELTL artiklite 268 ja 340 esitatud kahju hüvitamise hagi menetluses) võivad olla tugevamad või nõrgemad menetlusõigused olenevalt sellest, milline institutsioon teda esindab.

39.

Nendel asjaoludel pean apellatsioonkaebust vastuvõetavaks.

B. Sisu

1.   Varaline kahju

40.

Euroopa Liidu esitatud kolm apellatsioonkaebuse väidet, samuti Kendrioni apellatsioonkaebuse teine ja kolmas väide puudutavad kõik Üldkohtu järeldusi seoses varalise kahjuga, mida Kendrion väidetavalt kandis. Muu hulgas väidavad mõlemad pooled, et Üldkohus rikkus õigusnormi, kui ta analüüsis Kendrioni väiteid kahju kohta, mis tulenes kuludest seoses pangagarantiiga, mille see äriühing esitas komisjonile, et vältida otsusega K(2005) 4634 määratud trahvi kohest maksmist. Samuti väidab Kendrion, et kuna Üldkohus jättis rahuldamata tema nõude, et talle hüvitataks komisjonile kõnealuse mõistlikust pikema aja jooksul makstud intress, siis rikkus Üldkohus õigusnormi.

41.

Pean asjakohaseks alustada oma õiguslikku analüüsi nendes küsimustes sellest, et uurin nõudeid, mis puudutasid Kendrioni tasutud pangagarantii kulusid. Selleks alustan esimesest apellatsioonkaebuse väitest, mille Euroopa Liit on esitanud. Seejärel käsitlen ainult täielikkuse huvides Euroopa Liidu teist apellatsioonkaebuse väidet. Seejärel ei ole ülejäänud apellatsiooniväiteid seoses pangagarantii kuludega enam vaja analüüsida.

42.

Lõpuks analüüsin Kendrioni teist apellatsioonkaebuse väidet, mis puudutab trahvi intressi maksmist kõnealuse mõistlikust pikema aja kestel.

a)   Pangagarantii kulud: põhjusliku seose olemasolu

43.

Apellatsioonkaebuse esimeses väites ei nõustu Euroopa Liit, mida toetab Euroopa Komisjon, kuidas Üldkohus on tõlgendanud ja kohaldanud mõistet „põhjuslik seos“. Sisuliselt väidab Euroopa Liit, et kohtuasja T‑54/06 mõistliku aja jooksul lahendamata jätmine Üldkohtus ei olnud otseselt põhjuslikult seotud kahjuga, mis tekkis Kendrionile pangagarantii kulude tasumisest. Muu hulgas toonitab Euroopa Liit, et see kahju tekkis põhjusel, et Kendrion tegi valiku säilitada see pangagarantii kohtumenetluse kestel, selmet komisjoni määratud trahv ära maksta. Kendrion aga kaitseb selles küsimuses vaidlustatud kohtuotsust: tema arvates olid kõnealuse mõistlikust pikema aja kestel tasutud pangagarantii kulud põhjustatud sellest, et Üldkohus ei lahendanud kohtuasja mõistliku aja jooksul.

44.

Järgnevalt kirjeldan kõigepealt lühidalt põhjendusi, millest Üldkohus lähtus, ja selgitan siis, miks on Euroopa Liidu apellatsioonkaebuse esimene väide minu arvates põhjendatud.

45.

Vaidlustatud kohtuotsuse punktides 64 ja 65 viitas Üldkohus väljakujunenud kohtupraktikale, mille kohaselt peab kahju, mille hüvitamist Euroopa Liidu lepinguvälise vastutuse kohaldamise hagiga nõutakse, olema tegelik ja kindel, mida peab tõendama hageja. Samuti tuleb hagejal tõendada ära, et eksisteerib põhjuslik seos – see on piisavalt otsene seos – etteheidetava tegevuse ja väidetava kahju vahel.

46.

Vaidlustatud kohtuotsuse punktides 81–84 märkis Üldkohus, et kui kohtuasjas T‑54/06 lahendi tegemine ei oleks ületanud mõistlikku aega, ei oleks Kendrion pidanud tasuma pangagarantii kulusid ajavahemikul, mis vastas sellele ületamisele. See tähendab, et tema arvates oli kohtuasja lahendamisel mõistliku aja ületamine põhjuslikult seotud kahjuga, mida Kendrion kandis seetõttu, et ta pidi kandma pangagarantii kulusid ajavahemikul, mis vastas selle mõistliku aja ületamisele.

47.

Varasemale kohtupraktikale (edaspidi „Holcimi kohtupraktika“) ( 32 ) viidates tõdes Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 86, et põhimõtteliselt tulenevad pangagarantii kulud, mida kandis äriühing, kellele määrati karistus komisjoni otsusega, selle äriühingu enda otsusest esitada pangagarantii, et mitte täita trahvi maksmise kohustust vaidlusaluses otsuses määratud tähtaja jooksul. Seega ei saa seda kulu harilikult pidada institutsiooni käitumise otseseks tagajärjeks.

48.

Seejärel aga eristas Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 87–89 kõnealust juhtumit nendest, millest kujunes Holcimi kohtupraktika. Üldkohus märkis, et hetkel, mil hageja esitas hagiavalduse kohtuasjas T‑54/06, ja hetkel, mil ta esitas pangagarantii, ei olnud lahendi tegemise mõistliku aja ületamine ennustatav ning Kendrion võis õiguspäraselt oodata, et tema hagi menetletakse mõistliku aja jooksul. Samuti märkis Üldkohus, et kohtuasja T‑54/06 lahendamise mõistlik aeg ületati pärast hageja esialgset otsust esitada pangagarantii. Üldkohus märkis, et nendel põhjustel ei saa asuda seisukohale, nagu oleks Kendrioni esialgne otsus mitte maksta trahvi otsekohe ära ja esitada pangagarantii lõhkunud seose kohtuasjas T‑54/06 lahendi tegemise mõistliku aja ületamise ning sellele ületamisele vastaval perioodil pangagarantii kulude kandmise vahel. Nii järeldas Üldkohus oma otsuse punktis 90, et põhjuslik seos oli piisavalt otsene ELTL artikli 340 kohaldamiseks.

49.

Üldkohtu põhjenduskäik on minu arvates ekslik. Sisuliselt tunnustab Üldkohus Holcimi kohtupraktika autoriteetsust, kuid seejärel eristab menetluses olevat juhtumit nendest, mida see kohtupraktika käsitles. Nagu Üldkohus, usun ka mina Holcimi kohtupraktika autoriteeti, kuid erinevalt Üldkohtust ei arva ma, et käesolev juhtum Holcimi kohtupraktika aluseks olevatest oluliselt erineb: minu arvates ei ole kumbki Üldkohtu põhjendus selle eristamise kohta üksi ega ka koostoimes teisega veenev.

50.

Enne kui üksikasjalikult selgitan, miks olen sellel seisukohal, soovin rõhutada, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt ei saa ELTL artiklit 340 tõlgendada nii, et see kohustab Euroopa Liitu heastama iga tema institutsioonide tegevuse kahjuliku tagajärje, isegi kui seos on kauge. ( 33 ) Nii ei piisa liidu lepinguvälise kahju hagi puhul sellest, kui etteheidetav käitumine on üks väidetava kahju põhjusi, vaid see käitumine peab olema selle kahju määrav põhjus. ( 34 ) Teisisõnu on piisav seos olemas vaid siis, kui kahju on vastutava institutsiooni õigusvastase teo otsene tagajärg ega olene muudest positiivsetest või negatiivsetest põhjustest. ( 35 )

1) Õigusvastase käitumise ettearvatavus

51.

Üldkohtu esimene põhjendus käesoleva asja eristamiseks nendest, millest kujunes Holcimi kohtupraktika, on see, et hetkel, mil Kendrion esitas hagi kohtuasjas T‑54/06, ja hetkel, mil ta esitas pangagarantii, ei olnud ennustatav, et Üldkohus rikub kohustust teha lahend mõistliku aja jooksul.

52.

Siiski on see seisukohaväljendus esiteks ebatäpne. Paraku oli teatav arv kohtuasju, milles Üldkohus oli otsuse teinud veidi enne seda, kui kohtuasjas T‑54/06 hagi esitati, kestnud kaua. ( 36 ) Eriti oli see nii ELi konkurentsinormide kohaldamist ja eeskätt kartellikokkuleppeid puudutanud kohtuasjadega, ( 37 ) mille keerukus ja aeganõudvus on kurikuulsad ning mis võivad eeldada ühel ajal paralleelselt või koordineeritult mitme juhtumiga tegelemist.

53.

On tõsi, et Kendrion nagu iga teine hageja võis eeldada, et tema kohtuasjas tehakse otsus mõistliku aja jooksul. Ent võttes arvesse Üldkohtu praktikat ja menetluses olnud kohtuasju asjasse puutuval ajal, oli üsna ebakindel ja keerukas ülesanne arvutada välja kohtumenetluse tõenäoline kestus, et prognoosida pangagarantii võimalik kogumaksumus.

54.

Teiseks ja mis veel olulisem: olenemata sellest, kas ülemäärane viivitus kohtuasjas T‑54/06 oli ennustatav, eksis Üldkohus selles, et kasutas mõistet „ennustatavus“ Euroopa Liidu vastutust tingiva piisava põhjusliku seose tuvastamisel.

55.

Käesolevas asjas ei ole põhiküsimus, kas väidetava kahju kannataja sai eeldada õigusvastast sündmust, mis väidetava kahju põhjustas. Euroopa Liidu lepinguvälise vastutuse tuvastamisel käesolevas asjas on määrav tähtsus ennekõike sellel, kas väidetav kahju on institutsiooni õigusvastase käitumise otsene tagajärg.

56.

Selle küsimuse jättis Üldkohus üksikasjalikult analüüsimata. Mulle näib, et selle analüüsi kontekstis saanuks võimalik liigse viivituse ennustamatus olla oluline ainult kahes olukorras. Ent käesoleval juhul ei ole tegu kummagagi neist.

57.

Ühest küljest võinuks see asjaolu olla oluline, kui Kendrion ei oleks saanud hiljem muuta oma esialgset otsust maksmine edasi lükata ja esitada pangagarantii. Ent nagu selgitan käesoleva ettepaneku punktides 68–74, ei olnud see nii: Kendrionil oli kohtumenetluse kestel igal ajal võimalik trahv ära maksta ja pangagarantii tagasi võtta. Seega, isegi kui see oli algul ennustamatu, oleks Kendrion saanud oma käitumist seda uut sündmust arvestades kohandada.

58.

Teisest küljest võinuks võimalik liigse viivituse ennustamatus olla oluline ka juhul, kui Euroopa Liit oleks Üldkohtu menetluses väitnud, et Kendrion ei ole ilmutanud mõistlikku hoolsust, et hoida ära või piirata kahju, mis võis tuleneda tema valikust lükata trahvi maksmine edasi kuni kohtumenetluse lõpuni.

59.

Selles suhtes tuleb meeles pidada, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt tuleb lepinguvälise vastutuse hagi menetlemisel kontrollida, kas kahju kannatanud isik on näidanud aruka õigussubjektina üles mõistlikku hoolsust, et hoida ära kahju või piirata selle ulatust, vastasel juhul jääb kahju tema enda kanda. Kahju kannatanud isiku hooletus võib põhjusliku seose katkestada, kui see hooletus osutub kahju tekkimise määravaks põhjuseks. ( 38 )

60.

See siiski ei ole põhjus, miks Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuses sellele asjaolule viitas. Üldkohus ei kasutanud ennustatavuse kriteeriumi selleks, et uurida, kas Kendrioni hooletus on katkestanud põhjusliku seose väidetava kahju ja ELi institutsioonile ette heidetava käitumise vahel; ta kasutas seda mõistet hoopis sellise seose tõendamiseks esimese sammuna.

61.

Sellegipoolest ei ütle võimalik väidetava kahju põhjustanud sündmuse ennustamatus midagi selle väidetava kahju määrava teguri kohta. Isegi kui eeldada, et ülemäärane viivitus ei olnud ennustatav, ei ole see faktiline asjaolu vajalik ega piisav Euroopa Liidu vastutuse tekkimiseks.

62.

Eelnevalt esitatut arvesse võttes asun seisukohale, et vaidlustatud kohtuotsuses tõlgendas ja kohaldas Üldkohus valesti mõistet „ennustatavus“, kui ta kohaldas ELTL artiklit 340, et tuvastada põhjuslik seos väidetava kahju ja etteheidetava käitumise vahel.

2) Kendrioni valikuvõimaluste puudumine

63.

Üldkohtu teine põhjendus käesoleva kohtuasja eristamiseks nendest, millest kujunes Holcimi kohtupraktika, on see, et kohtuasja T‑54/06 lahendamise mõistlik aeg ületati pärast Kendrioni otsust esitada pangagarantii.

64.

Seegi asjaolu ei ole minu arvates oluline.

65.

Kõigepealt ei tohiks unustada, et komisjoni otsus, nagu otsus K(2005) 4634, on õiguslikult siduv ja eeldatavasti kehtiv, kuni ELi kohtud selle tühistavad. Kui komisjoni määratud trahviga karistatud ettevõtja on seisukohal, et komisjoni otsus on õigusvastane ja et selle kohene täitmine võib põhjustada korvamatut kahju, on sellel ettevõtjal võimalik taotleda ELi kohtutelt ELTL artiklite 278 ja 279 alusel esialgset õiguskaitset selleks ajaks, kui ta nimetatud otsuse kehtivuse vaidlustab.

66.

Kui sellist taotlust ei esitata või kui ELi kohtud seda ei rahulda, tuleb üldjuhul maksta trahv otsuses näidatud tähtaja jooksul. Samas võimaldavad ELi eelarve-eeskirjad ( 39 ) komisjonil aktsepteerida trahvi maksmise ajatamist, kui võlgnik kohustub maksma viivist ja esitab finantstagatise, mis katab tasumata võla põhisumma ja viivise.

67.

Seega on ettevõtjatel, kes kavatsevad trahvi ELi kohtutes vaidlustada, valikuvõimalus: kas maksta kohe (reegel) või taotleda võimalust esitada pangagarantii (erand). Ettevõtja valik peab olema liidu jaoks majanduslikult neutraalne: makse ajatamine ei tohi põhjustada kahju liidu eelarves. Arvepidaja, kes teeb koostöös vastutava eelarvevahendite käsutajaga otsuse seoses ettevõtja taotlusega makse ajatada, ei ole pädev muutma komisjoni kui institutsiooni (see on volinike kolleegiumi) määratud trahvi summat. Samal ajal ei peaks ettevõtja otsus trahv kohe ära maksta, olenemata tema kavatsusest vaidlustada komisjoni otsus ELi kohtutes, viima Euroopa Liidu alusetu rikastumiseni. See on põhjus, miks ühelt poolt, kui ELi kohtud jätavad komisjoni otsuse muutmata, tuleb ajatatud trahv maksta koos viivisega. Teiselt poolt aga tekib vaidlustatud komisjoni otsuse tühistamise korral liidule kohustus maksta saadud summad tagasi koos kohaldatavale määrale vastava intressiga. ( 40 )

68.

On ilmne, et otsus trahvi maksmine ajatada võimaldab ettevõtjal jätkata vastavate summade kasutamist kohtumenetluse ajal. Ent see tähendab ka mõningaid lisakulusid (neid, mis on seotud pangagarantii esitamisega), mida ettevõtja peab nõustuma kandma, sealhulgas juhul, kui ta lõpuks saavutab vaidlustatud otsuse tühistamise. Seetõttu tuleb igal ettevõtjal, kellele komisjon määrab trahvi, hinnata, kas rahaliselt on tema huvides trahv ettenähtud tähtaja jooksul ära maksta või taotleda maksmise ajatamist ja esitada pangagarantii.

69.

On oluline, et erinevalt sellest, mida märkis Üldkohus, ei ole tegu valikuga, mille võib teha vaid ühe korra. Iga ettevõtja, kes on otsustanud esitada garantii, võib alati oma esialgsest otsusest loobuda ja trahvi ära maksta. ( 41 ) Seda tehes hoiab ta ära põhisummalt edasise intressi tekkimise ja võib tagasi võtta varem esitatud pangagarantii.

70.

ELi õiguses ei takista miski ettevõtjat lõpetamast pangagarantiid ja maksmast trahvi, kui see ettevõtja peab seda tegevuskäiku soodsamaks. Niisiis võib eeldada, et kui ettevõtja menetluse kestel ühelgi hetkel oma algset valikut uuesti üle ei vaata, on põhjus selles, et see ettevõtja peab pangagarantii jätkumist enda huvide seisukohast parimaks. Võib ju see, kas algne otsus on jätkuvalt soodne, edaspidi oleneda mitmest tegurist, mis – nagu komisjon on märkinud – võivad aja jooksul suuresti varieeruda (raha laenamise hind, panga tasu garantii eest, võlgnetavalt summalt teenitav kasum teistesse ettevõtetesse investeerimise korral jne). Majanduslikust perspektiivist on seega mõistlik eeldada, et ettevõtja võib oma algse otsuse korrapäraselt üle vaadata.

71.

Seetõttu, nagu Euroopa Liit korrektselt argumenteerib, ei tehtud valikut esitada komisjoni määratud trahvi äramaksmise asemel pangagarantii üksnes kohtumenetluse alguses: Kendrion jätkas (või kinnitas) seda valikut vabalt ja teadlikult kogu aja, mil kestis menetlus kohtuasjas T‑54/06, sealhulgas siis, kui selle menetluse kestus oli muutunud märkimisväärseks.

72.

Kendrion kinnitab seda teatavas ulatuses.

73.

Oma seisukohtades on Kendrion märkinud, et algne otsus anda pangagarantii tehti põhjusel, et tollal peeti seda „finantsiliselt mõistlikuks“. Samuti märgib ta, et otsus lõpetada pangagarantii ja maksta trahv ära enne kohtumenetluse lõppu oleks olnud keeruline, arvestades sellega kaasnevaid finantstagajärgi (suure summa maksmine, mis oleks vastanud poolele tema põhikapitalist) ja praktilisi probleeme (iseäranis suhetes rahaasutustega, kes andsid pangagarantii, ning aktsionäride ja teiste seotud isikutega).

74.

Nendest argumentidest nähtuvalt oli Kendrion teadlik, et ta oleks igal ajal saanud garantii lõpetada ja trahvi ära maksta. Samuti nähtub sellest, et nimetatud äriühing viis selle menetluse käigus (kaudselt või otseselt) läbi kulude ja tulude analüüsi seoses võimalustega, mida seadus maksmata trahvi suhtes pakkus. Et Kendrion otsustas mitmel strateegilisel, majanduslikul, rahalisel ja praktilisel põhjusel säilitada pangagarantii kogu Üldkohtu menetluse ajaks, näitab, et ta arvas end tegutsevat oma huvide seisukohast parimal viisil. Kõrvalmärkuseks võib lisada, et pangagarantiid pikendati kuni Euroopa Kohtu apellatsioonimenetluse lõpuni, ehkki Kendrion oli esimeses astmes kohtuvaidluse kaotanud.

75.

Järeldan selles aspektis, et Üldkohtu teine põhjendus käesoleva asja eristamiseks nendest, millest kujunes Holcimi kohtupraktika, rajaneb seega ekslikul eeldusel, et ainus otsus, mis käesoleval juhul luges, oli Kendrioni algne otsus maksmist ajatada ja esitada pangagarantii enne kohtumenetluse algust.

76.

Selle eelduse ekslikkust kinnitab kaudselt ka vaidlustatud kohtuotsus.

3) Vastuolu vaidlustatud kohtuotsuses

77.

Vaidlustatud kohtuotsuse punktis 98 leidis Üldkohus, et puudub piisavalt otsene põhjuslik seos pangagarantii kulude kandmisega pärast seda, kui kohtuasjas T‑54/06 oli otsus tehtud. Üldkohus asus seisukohale, et nende kulude kandmine oli tingitud pärast selle kohtuotsuse tegemist Kendrioni langetatud isiklikust ja sõltumatust otsusest mitte maksta trahvi ära; mitte taotleda otsuse K(2005) 4634 täitmise peatamist ja esitada eespool viidatud kohtuotsuse peale apellatsioonkaebus. Kui see on nii, ei ole mulle selge, miks oli otsus säilitada pangagarantii Üldkohtu arvates määrav selleks, et välistada Euroopa Liidu vastutus pärast, kuid mitte enne selle kohtuotsuse tegemist.

78.

Nagu argumenteeris Euroopa Liit, ei näi nende perioodide vahel olevat tähendusjõulist erinevust, mis võiks ELTL artikli 340 seisukohast oluline olla. Esimese astme menetluses otsustas Kendrion teadlikult mitte taotleda vaidlusaluse otsuse peatamist ja säilitada pangagarantii kuni selle menetluse lõpuni. Seega kinnitab vaidlustatud kohtuotsuse punkt 98, et asjaolud, mida Üldkohus pidas sama kohtuotsuse punktides 87–89 oluliseks, et eristada käesolevat asja Holcimi kohtupraktikast, ei ole olulised.

4) Vahejäreldus

79.

Järelikult ei saa vastu vaielda, et see, et Kendrion pidi kandma kõnealuse mõistlikust pikema aja jooksul kulud seoses komisjonile esitatud pangagarantiiga, on teiste seas üks tagajärg, mis on tingitud sellest, et Üldkohus ei suutnud asja mõistliku aja jooksul lahendada.

80.

Ent see ei olnud väidetava kahju määrav põhjus. Määrav tegur oli Kendrioni otsus jätkata tuginemist erandile, mida ta oli taotlenud seoses oma kohustusega maksta ära maksmisele kuuluv trahv, olles teadlik sellest, millised kulud ja riskid tema valikuga kaasnevad. Seega on Holcimi kohtupraktikast tulenevad põhimõtted käesolevas asjas kohaldatavad.

81.

Kõikidel nendel põhjustel asun seisukohale, et ELTL artiklit 340 kohaldades eksis Üldkohus mõiste „põhjuslik seos“ tõlgendamisel ja kohaldamisel. Minu arvates ei ole sellel, et Üldkohus rikkus kohustust teha kohtuasjas T‑54/06 otsus mõistliku aja jooksul, piisavalt otsest põhjuslikku seost Kendrioni väidetava kahjuga, mis tulenes pangagarantii kulude maksmisest kõnealuse mõistlikust pikema aja jooksul.

82.

Seda arvesse võttes tuleb vaidlustatud kohtuotsus tühistada osas, milles mõisteti Euroopa Liidult Kendrioni kasuks välja 588769,18 euro suurune hüvitis varalise kahju eest, mida see äriühing kandis seetõttu, et rikuti kohustust teha mõistliku aja jooksul lahend kohtuasjas, milles tehti 16. novembril 2011 otsus Kendrion vs. komisjon (T‑54/06, EU:T:2011:667).

83.

See tähendab, et kui Euroopa Kohus minuga selles küsimuses nõustub, ei ole vaja Euroopa Liidu apellatsioonkaebuse teist ega kolmandat ning Kendrioni vastuapellatsioonkaebuse kolmandat väidet analüüsida. Tõstatatud küsimuse tähtsuse tõttu tulevastes kohtuasjades arvan sellegipoolest, et Euroopa Liidu apellatsioonkaebuse teise väite käsitlemine võib olla vaid täielikkuse huvides kasulik. Samuti ilmneb selles analüüsis asjaolusid, millest on kasu Kendrioni apellatsioonkaebuse teise väite läbivaatamisel.

b)   Pangagarantii kulud: kahju mõiste

84.

Oma apellatsioonkaebuse teises väites, mis on suunatud vaidlustatud kohtuotsuse punktide 81–99 vastu, väidab Euroopa Liit, mida toetab komisjon, et Üldkohus on mõistet „kahju“ vääralt tõlgendanud. Euroopa Liidu arvates pidanuks esimese astme kohus analüüsima, kas pangagarantii kulud, mida Kendrion maksis kõnealuse mõistlikust pikema aja vältel, olid suuremad kui eelis, mille andis talle trahvi summaga võrduva rahasumma valdamine. Kendrion omalt poolt palub Euroopa Kohtul see apellatsioonkaebuse väide põhjendamatuse tõttu tagasi lükata. Tema arvates ei ole Kendrionil olnud eelistel seost kahjuga, mida ta kõnealuse mõistlikust pikema aja vältel kandis.

85.

Mulle näib, et ka see apellatsioonkaebuse väide on põhjendatud. Üldkohus rikkus tõesti õigusnormi, kui ta ilma konkreetse selgituseta ja edasise uurimiseta vaidlustatud kohtuotsuse punktides 81 ja 82 võrdsustas pangagarantii kulud kõnealusel mõistlikust pikemal ajal kahjuga, mis tuleb ELTL artikli 340 alusel hüvitada.

86.

Need kaks mõistet tuleks hoida lahus.

87.

ELi institutsiooni teol või tegevusetusel võib olla mitmesuguseid tagajärgi Kendrioni-suguse ettevõtja rahalisele olukorrale. Sellest võib tekkida ettevõtjale teatavaid kulusid, kuid samal ajal ka teatavat kasu. ELTL artikli 340 mõistes „kahju“ esineb vaid juhul, kui kulude ja kasude netovahe on negatiivne. ( 42 ) Teisisõnu peab etteheidetava käitumise tõttu olema tekkinud üldine kahju. Muidu oleks tegu paradoksaalse olukorraga, kus ettevõtja on küll saanud ELi institutsiooni käitumisest rahalist kasu, kuid tal oleks ka õigus nõuda liidult lisasummasid.

88.

Nagu eespool punktides 68 ja 70 selgitatud, põhjustab ettevõtja otsus lükata maksmine edasi ja esitada pangagarantii ühelt poolt teatavaid kulusid, kuid teiselt poolt võimaldab see ettevõtjal kasutada teatava aja jooksul summat, millest võib tekkida kasu. Need eri tagajärjed ei ole omavahelise seoseta, nagu Kendrion on ekslikult märkinud, vaid on omavahel lahutamatult seotud: need on ühe ja sama mündi kaks külge.

89.

Majanduslikus mõttes kujutab otsus trahvi maksmist edasi lükata endast asjaomase ettevõtja jaoks rahastamise vormi: praktiliselt võtab see ettevõtja kuni kohtumenetluse lõpuni liidult laenuks raha, mida ta ise liidule võlgneb. Selle rahastamise kogumaksumus on lihtsalt väljendudes pangagarantii kulude summa, millele lisandub – kui ettevõtja kohtumenetluse kaotab – põhisummalt lõpuks makstav viivis. Vaidlustatud kohtuotsus aga keskendub üksnes Kendrioni kantud kuludele ja seal ei ole mainitud selle äriühingu võimalikku kasu või säästusid, mis tulenesid makse edasilükkamisest.

90.

Minu arvates on tegu Üldkohtu veaga. Nagu eespool punktides 70 ja 74 mainitud, eeldatakse, et ettevõtja käitub igal ajal nii, nagu ta peab majanduslikus ja rahalises perspektiivis ratsionaalseks. Seepärast võib olla mõistlik eeldada, et kogu kohtuasja T‑54/06 menetluse kestel pidas Kendrion soodsamaks jätkata võlgnetavale summale vastava rahasumma laenamist liidult, selmet kasutada omaenda likviidsust või võtta see summa laenuks krediidiasutustelt.

91.

Sel juhul ei saa välistada, et liigne viivitamine kohtuasja T‑54/06 lahendamisel mitte ainult põhjustas Kendrionile kahju, vaid koguni tekitas sellele äriühingule rahalist kasu. Siiski ei ole see vaidlustatud kohtuotsuse põhjal tuvastatav, sest Üldkohus asus edasise analüüsita seisukohale, et kõnealuse mõistlikust pikema aja jooksul makstud pangagarantii kulud vastasid kahjule, mida Kendrion selle aja kestel kandis.

92.

Lisaksin lõpuks, et selleski küsimuses näib vaidlustatud kohtuotsus olevat vastuoluline. Selles osas, mis puudutab veel üht väidetava kahju vormi (trahvi summalt viivise maksmine), otsustas Üldkohus, et Kendrion ei ole esitanud tõendeid selle kohta, et kõnealuse mõistlikust pikema aja jooksul „ületas hiljem komisjonile makstud viivitusintressi summa eelise, mille ta sai tänu sellele, et sai kasutada summat, mis on võrdne trahvi summaga koos viivitusintressiga“. ( 43 )

93.

On raske mõista, miks Üldkohus jättis samasuguse standardi kohaldamata seoses väidetava kahjuga, mis seisnes sama ajavahemikuga seotud pangagarantii kulude maksmises.

94.

Niisiis on ka Euroopa Liidu apellatsioonkaebuse teine väide põhjendatud.

c)   Viivis

95.

Vastuapellatsioonkaebuse teises väites, mis käsitleb vaidlustatud kohtuotsuse punkte 75–80, märgib Kendrion, et Üldkohus rikkus õigusnormi, kui ta jättis rahuldamata tema nõude hüvitada kahju, mis seisnes kõnealuse mõistlikust pikema aja eest makstavas 3,56% määraga viivises talle kehtestatud trahvi summalt.

96.

Vaidlustatud kohtuotsuses asus Üldkohus seisukohale, et Kendrion ei ole esitanud tõendeid, mis näitaksid, et kõnealuse mõistlikust pikema aja jooksul ületas hiljem komisjonile makstud viivitusintressi summa eelise, mille ta sai tänu sellele, et sai kasutada summat, mis oli võrdne trahvi summaga koos viivitusintressiga.

97.

Minu arvates tegi Üldkohus eespool punktides 43–94 kirjeldatud põhjustel õigesti, kui ta Kendrioni väite tagasi lükkas. Kuna lõpuks jätsid ELi kohtud Kendrioni hagi rahuldamata, on selge, et komisjonile trahvi summalt makstav viivis on kulu, mida Kendrion pidi kohtumenetluse poolelioleku ajal kandma. See siiski ei tähenda automaatselt, et niisugune kulu kujutab endast ELTL artikli 340 tähenduses kahju.

98.

Sügavamas plaanis ei ole käesolevas asjas ELTL artikli 340 tähenduses piisavalt otsest põhjuslikku seost menetluse liiga pika kestuse ja kahju vahel, mis seisnes kõnealuse mõistlikust pikema aja eest viivise maksmises. Nagu eespool punktides 71–74 selgitatud, tulenes selle kulu kandmise risk Kendrioni otsusest lükata trahvi maksmine edasi kohtumenetluse lõpuni. Kendrion tegi selle otsuse vabalt ja täiesti teadlikuna selle rahalistest tagajärgedest.

99.

Seetõttu tuleb Kendrioni apellatsioonkaebuse teine väide tagasi lükata.

2.   Mittevaraline kahju

100.

Kendrioni vastuapellatsioonkaebuse neljas väide kritiseerib vaidlustatud kohtuotsuse punkte 121–135, milles Üldkohus mõistis talle välja 6000 euro suuruse hüvitise mittevaralise kahju eest, mis oli põhjustatud ülemäärasest viivitusest kohtuasjas T‑54/06. Kendrion märgib, et Üldkohus rikkus õigusnormi, ja taotleb endale suurema summa väljamõistmist.

101.

Euroopa Liit omalt poolt peab Kendrioni argumente vastuvõetamatuteks ja igal juhul põhjendamatuteks.

102.

Järgnevalt selgitan oma seisukohta, et Kendrioni vastuapellatsioonkaebuse neljas väide ei saa olla edukas. Selleks pean kasulikuks alustada mõne põhimõiste selgitamisest.

a)   Mittevaralise kahju mõiste

103.

ELTL artikli 340 teises lõigus on sätestatud, et „[l]epinguvälise vastutuse korral heastab liit kõik oma institutsioonide või oma teenistujate poolt ülesannete täitmisel tekitatud kahjud vastavalt liikmesriikide seaduste ühistele üldprintsiipidele“. ( 44 ) Sellele vastavalt on liidu kohtud järjepidevalt tõlgendanud seda sätet nii, et see hõlmab põhimõtteliselt nii varalist kahju (varade vähenemise ( 45 ) ja kasumi saamata jäämise ( 46 ) kujul) kui ka mittevaralist kahju. ( 47 )

104.

Kooskõlas selle kohtupraktikaga selgitas Euroopa Kohus 26. novembri 2013. aasta otsuses Kendrion, ( 48 ) et „kahju hüvitamise nõude korral, mis rajaneb harta artikli 47 teise lõigu rikkumisel Üldkohtu poolt, kuna ta rikkus lahendi tegemise mõistliku ajaga seotud nõudeid, peab ta […] võtma arvesse üldpõhimõtted, mis on liikmesriikide õiguskordades kohaldatavad sarnastel rikkumistel põhinevate hagide lahendamisel. Selles kontekstis peab Üldkohus eeskätt uurima, kas peale varalise kahju esinemise on võimalik kindlaks teha mittevaralise kahju esinemine, mida kandis tähtaja ületamisest puudutatud isik ja mis vajaduse korral tuleb nõuetekohaselt hüvitada“. ( 49 )

105.

ELTL artikli 340 alusel hüvitamise eesmärk on võimalikult suures ulatuses taastada kahjukannatanu varad nii, nagu need olid enne ELi institutsiooni õigusvastast käitumist. ( 50 ) Seepärast tuleb varaline kahju, mis on selle käitumise otsene tagajärg, harilikult hüvitada selle kahjuga võrduva summa maksmise teel.

106.

Mittevaralise või mitterahalise kahju korral on see aga võimatu. ( 51 ) Enamikus õigussüsteemides tähendab „mittevaraline“ kahju niisugust liiki kahju, mis ei ole materiaalne ja millele ei ole lihtne majanduslikku väärtust omistada, sest rangelt võttes ei ole sellel turuväärtust. Tüüpilised niisuguse kahju näited on valu ja kannatus, hingeline valu, elukvaliteedi või suhete halvenemine. Sisuliselt hõlmab see füüsiliste ja/või psüühiliste kannatuste eri vorme.

107.

On selge, et kõikides nendes olukordades ei ole status quo ante taastatav. Seega on mis tahes hüvitis, mille kohtud võivad määrata, alati ja paratamatult „paremuselt teine“. Sel põhjusel võib, kuid ei pruugi rahasumma maksmine olenevalt asjaoludest olla kõige asjakohasem hüvitise vorm. ( 52 ) On ju liidu kohtud teatavatel juhtudel leidnud, et piisab sümboolsest rahalisest hüvitisest ( 53 ) või et võib anda loonushüvitist. ( 54 ) Teistel juhtudel ei ole ELi kohtud määranud konkreetses vormis hüvitist, sest nad on olnud seisukohal, et õigusvastase teo tühistamine ( 55 ) või pelgalt õigusvastasele sündmusele viitamine kohtuotsuses ( 56 ) võib kujutada endast ELTL artikli 340 kohaldamisel rahuldavat hüvitist. ( 57 )

108.

Kui varalist (ja mittesümboolset) hüvitist peetakse ühel või teisel juhul kõige asjakohasemaks heastamise vormiks, ei ole väljamõistetavat summat lihtne kindlaks määrata. Sellise juhtumi suhtes pädevad kohtud peavad prognoosima summa, mis piisavalt kajastab kannataja kantud kahju ja samal ajal ei karistaks õigusvastaselt käitunut asjakohatult. Ilmsete või üldtunnustatud majanduslike mõõdupuude puududes võivad kohtud juhinduda vaid üldpõhimõtetest, näiteks õiglus, õiglane õigusemõistmine ja proportsionaalsus ühelt poolt ning ettearvatavus, õiguskindlus ja võrdne kohtlemine teiselt poolt.

109.

Seega on paratamatu, et mittevaralise kahju tuvastamisel, selle piisavaks hüvitamiseks parimate vahendite kindlakstegemisel ja asjakohastel puhkudel väljamõistetava rahasumma väljaarvutamisel on kohtutel avar kaalutlusruum.

110.

Samas pean toonitamisväärseks, et mittevaraline kahju, nagu mina seda näen, ei ole lihtsalt kahju, mille varalist väärtust võib olla praktikas keerukas hinnata. See on vaid kahju, mida selle olemuse tõttu ei saa rahalises mõõtmes täpselt ja ühemõtteliselt kindlaks määrata.

111.

See aspekt on minu arvates eriti asjakohane, kui tekib küsimusi seoses võimaliku mittevaralise kahju hüvitamisega, mida nõuavad juriidilised isikud. On selge, et mittevaralise kahju mõiste ei sobitu hästi arusaamaga, et juriidilisel isikul võib olla psüühilisi või füüsilisi kannatusi. Sel põhjusel on juriidiliste isikute võimalus nõuda mittevaralise kahju hüvitamist paljudes kohtualluvustes vastuoluline teema. ( 58 ) Käesolevas menetluses ei ole siiski tarvis seda küsimust süvitsi käsitleda. Selles suhtes piisab märkimisest, et ELi kohtute ja EIK praktikas on leitud, et mõnel asjaolul on ka juriidilistel isikutel õigus nõuda hüvitist mittevaralise kahju eest.

112.

Hiljuti jättis Euroopa Kohus asjas Safa Nicu Sepahan muutmata Üldkohtu otsuse, milles oli tunnistatud mittevaralise kahju tekkimist äriühingule, keda „[seostati] avalikult tegevusega, mida loet[i] tõsiseks ohuks rahvusvahelisele rahule ja julgeolekule, mille tagajärjel tek[kis] tema suhtes hukkamõist ja usaldamatus, mis mõjuta[s] nii tema mainet ja tekitab talle seeläbi mittevaralist kahju“. ( 59 ) Teistes kohtuasjades on Üldkohus mõistnud välja hüvitise mittevaralise kahju eest ettevõtjatele, kes on ELi institutsiooni õigusvastase käitumise tõttu sattunud „ebakindlasse olukorda ja olnud sunnitud tegema tarbetuid pingutusi kiireloomulisele olukorrale reageerimiseks“ ( 60 ) või kannatanud kahju oma „kuvandile ja mainele“. ( 61 ) Samamoodi on EIK mitmes asjas otsustanud, et piisava hüvitise andmiseks juriidilistele isikutele, kes võivad kanda mittevaralist kahju, „tuleb arvesse võtta äriühingu mainet, ebakindlust otsuste kavandamisel, takistusi äriühingu juhtimisel […] ning […] juhtkonna liikmetele põhjustatud ärevust ja ebamugavust“. ( 62 )

113.

Neid seisukohaväljendusi tuleks minu arvates siiski võtta ettevaatusega. Eespool punktis 110 selgitatud põhjusel usun, et kogu kahju, mis tuleneb näiteks äriühingu mainele tekitatud kahjust või äriühingu juhtimises põhjustatud ebakindlast olukorrast, ei saa pidada mittevaraliseks. Saab ju väita, et ebasoodsad tagajärjed, nagu klientide kaotamine, ärivõimaluste kaotamine, vajadus suuremate investeeringute järele reklaamis või kaubamärgi arendamises jms, on varalist laadi.

114.

Tõepoolest võib selliseid tagajärgi olla raske tõendada ja/või kvantifitseerida, eriti kui osa kahjust tekib eeldatavasti tulevikus. Sellegipoolest ei muutu need tagajärjed „mittevaraliseks kahjuks“ pelgalt praktiliste raskuste tõttu, millega kannatanud võivad oma nõuete põhjendamisel kokku puutuda. Ka tulevast kahju võib hüvitada, kui usaldusväärsetest faktilistest asjaoludest nähtub, et see ei ole spekulatiivne ja tekib mõistliku aja jooksul. ( 63 ) Peale selle võivad asja arutavad kohtud otsustada aktsepteerida madalamat tõendusstandardit või lähtuda ligikaudsetest hinnangutest või eeldustest, kui tõendamisstandardit käsitlevate eeskirjade range kohaldamine asetaks kannatanule liigse koormuse. ( 64 ) Igal juhul on liidu kohtutel lai kaalutlusruum nende andmete valikul, mida nad peavad menetluspoole väidetava kahju väljaarvutamisel ja hindamisel sobivaks. ( 65 )

115.

Väidetava kahju eest vastutav liidu institutsioon omalt poolt ei või oma argumentides piirduda hagejate poolt liidu kohtutes esitatud andmetele vastuvaidlemisega. Esitatav kriitika peab olema üksikasjalik. ( 66 ) Üldisemalt peavad liidu institutsioonid tegutsema heas usus ja selles kontekstis ei või nad keelduda abistamast hagejat näiteks esitades dokumente ja teavet, mis ei oleks talle muidu kättesaadav. ( 67 )

116.

Seetõttu tuleb pidada mittevaraliseks kahjuks, mille eest võidakse juriidilisele isikule välja mõista hüvitis, ainult niisuguseid tagajärgi, mis on seotud (nagu mina seda nimetaksin) juriidilise isiku katsumustega. ( 68 )

117.

Seda arvesse võttes asun analüüsima Kendrioni sellekohaseid argumente.

b)   Väidetavad vead

118.

Vastuapellatsioonkaebuse neljandat väidet põhjendab Kendrion mitme argumendiga. Kõigepealt väidab ta, et Üldkohus ei ole piisavalt selgitanud kriteeriume, mille põhjal ta määras mittevaralise kahju eest hüvitiseks 6000 eurot. Igal juhul peab Kendrion seda summat puhtsümboolseks ja märgib, et Üldkohus pidanuks välja mõistma hüvitise, mis vastab 5%‑le komisjoni määratud trahvist (see on 1700000 eurole). Selles suhtes viitab Kendrion Euroopa Kohtu otsusele Heineken. ( 69 ) Teise võimalusena palub Kendrion Euroopa Kohtul määrata õiglane hüvitis ex aequo et bono.

119.

Pean neid argumente ebaveenvateks. Selle põhjendamiseks pean meenutama vaidlustatud kohtuotsuse asjakohaseid lõike.

120.

Vaidlustatud kohtuotsuse punktides 121–128 lükkas Üldkohus kõigepealt tagasi Kendrioni nõude hüvitada väidetav mittevaraline kahju, mis on tema mainele tekkinud. Seejärel tunnistas Üldkohus, et hoolimata hagi käekäiguga seotud mõningasest ebakindlusest, millega puutub paratamatult kokku iga hageja, asetas kohtuasja T‑54/06 menetluse pikk kestus Kendrioni „ebakindlasse olukorda, mis ületas kohtumenetlusega tavaliselt kaasneva ebakindluse“. See pikenenud ebakindel olukord avaldas esimese astme kohtu sõnul „mõju tehtavate otsuste planeerimisele ja äriühingu juhtimisele ning tekitas seega mittevaralist kahju“.

121.

Vaidlustatud kohtuotsuse punktides 129–134 märkis Üldkohus, et „tõsiasi, et tuvastati lahendi tegemise mõistliku aja ületamine, [ei hüvita] käesoleva kohtuasja asjaoludel täielikult mittevaralist kahju, mida [Kendrion] kandis kestva ebakindla olukorra tõttu, milles ta oli“. Üldkohus jättis siiski rahuldamata Kendrioni taotluse, et väljamõistetav hüvitis arvutataks teatava protsentuaalse osana komisjoni määratud trahvi summast. Üldkohtu arvates oleks selle tagajärjeks olnud selle trahvi kahtluse alla seadmine, ehkki ei olnud tõendatud, et lahendi tegemise mõistliku aja järgimata jätmine kohtuasjas T‑54/06 oleks selle trahvi summat mõjutanud.

122.

Nii märkis Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 135, et Kendrionile mittevaralise kahju eest välja mõistetava hüvitise summa kindlaksmääramisel on asjakohane võtta arvesse eelkõige „lahendi tegemise mõistliku aja ületamise ulatust, hageja käitumist ja tema poolt menetluse käigus väljendatud ootusi, vajadust tagada liidu konkurentsieeskirjade järgimine ja käesoleva hagi tõhusus“. Sellest lähtudes otsustas Üldkohus ex aequo et bono, et 6000 euro suurune hüvitis kujutab endast sobivat hüvitist kahju eest, mida Kendrion kandis kestva ebakindla olukorra tõttu, milles ta kohtuasja T‑54/06 menetluses oli.

123.

Kõigepealt tuleb meeles pidada, et väljakujunenud kohtupraktikast tuleneb, et kui Üldkohus tuvastab kahju olemasolu, on vaid temal nõude piires pädevus otsustada selle kahju hüvitamise viisi ja ulatuse üle. Selleks aga, et Euroopa Kohus saaks teostada kohtulikku kontrolli Üldkohtu otsuste üle, peavad need otsused olema piisavalt põhistatud ja juhul, kui tegemist on kahju hindamisega, peavad neis olema näidatud kriteeriumid, mida on arvestatud kahjusumma kindlaksmääramisel. ( 70 )

124.

Seda arvesse võttes asun seisukohale, et vaidlustatud kohtuotsus oli selles küsimuses piisavalt põhistatud. Esiteks on Üldkohus lühidalt, kuid selgelt põhjendanud oma järeldust, et teatavat liiki mittevaralised kahjud, mille Kendrion väidab olevat tekkinud, on piisavalt tõendatud, samas kui teist liiki kahjud seda ei ole. Teiseks selgitas Üldkohus, miks ta peab varalise hüvitise väljamõistmist vajalikuks, ja kolmandaks viitas ta kriteeriumidele, mida tuleb arvesse võtta selle hüvitise summa kindlaksmääramisel. ( 71 )

125.

Samuti arvan, et Üldkohus ei rikkunud neid kriteeriume valides ega laiemalt ELTL artikli 340 kohaselt mõistet „hüvitis“ tõlgendades õigusnormi. Selles suhtes tuleb taas toonitada, et nagu eespool punktides 106–110 selgitatud, ei pea mittevaralise kahju eest välja mõistetav hüvitis sugugi katma hageja majanduskahju. Sel põhjusel ei ole hüvitamine teatavas summas, mida võib pidada pelgalt „sümboolseks“, täielikult välistatud. Vaidlustatud kohtuotsusega Kendrionile välja mõistetud summa võib tõepoolest tunduda väike, kuid seda ei tulegi pidada niisuguseks, mis heastab lisakulud ja saamata jäänud kahjumi, mida võis põhjustada ebakindel olukord, millesse Kendrion sattus kohtuasja T‑54/06 menetluse liiga pika kestuse tõttu. See on kõigest hüvitis Kendrioni (tema organite ja äriühingu kui terviku) katsumuste eest mõistlikust pikema aja kestel.

126.

Erinevalt Kendrioni väidetust ei kohusta Euroopa Kohtu otsus Heineken ( 72 ) ELi kohtuid väljendama menetluse liiga pika kestuse eest välja mõistetavaid summasid protsentuaalse osana komisjoni määratud trahvist. Nimetatud kohtuotsuses lükkas Euroopa Kohus lihtsalt tagasi apellandi argumendid, et Üldkohus on rikkunud võrdõiguslikkuse põhimõtet ja proportsionaalsuse põhimõtet, nähes ette komisjoni määratud trahvi vähendamise 5% võrra pärast haldusmenetlust, mille kestust oli komisjon ise liiga pikaks pidanud. Euroopa Kohus täheldas, et Üldkohus on oma piiramata pädevust kasutades võimaldanud apellandile kõnealuse vähenduse. Euroopa Kohus osutas, et apellandi vastavat nõuet on juba käsitletud ning et see äriühing ei saa samal alusel nõuda, et trahvi veelgi vähendataks. ( 73 )

127.

Lisaks sellele ei olnud komisjon esitanud apellatsioonkaebust esimese astme kohtu otsuse selle osa peale. Seetõttu ei saa seda, et Euroopa Kohus jättis vaidlustatud kohtuotsuse muutmata, võtta kui Euroopa Kohtu kinnitust Üldkohtu sellekohastele järeldustele. Igal juhul, isegi kui käsitada kohtuotsust Heineken nii, et see toetab Kendrioni argumenti, ei tule seda kohtuotsust käesoleval ajal enam kohaldatavaks pidada. Üldkohus oli ju oma otsuses järginud lähenemisviisi, mis oli selgelt inspireeritud Euroopa Kohtu otsusest Baustahlgewebe. ( 74 ) Euroopa Kohus aga tühistas ligikaudu kaks aastat pärast kohtuotsust Heineken sõnaselgelt ja kindlalt Baustahlgewebe kohtupraktika. ( 75 ) Samuti oli Kendrion kohtumenetluses, milles Euroopa Kohus tegi otsuse 26. novembril 2013, edutult püüdnud tugineda samalaadsele argumendile. ( 76 ) Ma ei näe head põhjust, miks peaks järeldus selles küsimuses olema praegu teistsugune.

128.

Nendel asjaoludel ei saa Euroopa Kohus apellatsioonimenetluses kohtulikult kontrollida vaidlustatud kohtuotsuse punktis 135 väljendatud järeldust, et Kendrionile tuleb maksta tema kantud mittevaralise kahju eest ex aequo et bono hinnangu põhjal 6000 eurot hüvitist. ( 77 ) Seetõttu ei saa Euroopa Kohus Üldkohtu hinnangut mittevaralise kahju eest välja mõistetava hüvitise summa kohta lihtsalt kõrvale heita ja ise ex aequo et bono õiglast hüvitist määrata.

129.

Niisiis tuleb Kendrioni apellatsioonkaebuse neljas väide tagasi lükata.

3.   Menetluse mõistlik kestus

130.

Vastuapellatsioonkaebuse esimeses väites, mis on suunatud vaidlustatud kohtuotsuse punktide 44–63 vastu, märgib Kendrion, et Üldkohus rikkus õigusnormi, kui ta otsustas, et kohtumenetlus, mis (kestis kokku ligikaudu viis aastat ja üheksa kuud ning) tipnes 16. novembril 2011 otsuse tegemisega kohtuasjas T‑54/06, ületas niisuguses kohtuasjas lahendi tegemise mõistlikku aega 20 kuu võrra. Kendrioni arvates peaks menetlus sedalaadi kohtuasjades kestma kuni kaks ja pool aastat. Selles osas viitab ta EIK praktikale ja õigusemõistmise tõhususe Euroopa komisjoni (CEPEJ) ettekandele 2012. aastast. ( 78 ) Peale selle heidab Kendrion Üldkohtule ette keskendumist üksnes kirjaliku menetluse lõpu ja suulise menetluse alguse vahelisele ajale, kuigi Üldkohus oleks pidanud arvesse võtma menetluse kogukestust.

131.

Euroopa Liit väidab, et Üldkohus hindas mõistlikust pikemat aega korrektselt, ja palub Euroopa Kohtul Kendrioni vastuapellatsioonkaebuse esimene väide tagasi lükata.

132.

Tunnen mõningate Kendrioni argumentide suhtes teatavat poolehoidu. Ent kui vaidlustatud kohtuotsust lähemalt uurida, ilmneb, et Üldkohus ei pannud toime õigusnormide rikkumist, mida Kendrion talle ette heidab.

133.

Kõigepealt pean rõhutama oma nõusolekut Kendrioniga selles, et kui Üldkohus puutub kokku probleemidega, mis on seotud varasema menetluse võimaliku liigpika kestusega, peab ta ennekõike vaatama menetluse kogukestust. Katse jaotada kogu menetluse eri etappideks, et hinnata ühe või mitme niisuguse etapi kestuse mõistlikkust „kliinilises isolatsioonis“ teistest, võib tõepoolest olla kunstlik. Ühest küljest ei pruugi väikesed viivitused menetluse eri etappides tunduda eraldivõetuna olulised, kuid üheskoos võivad need siiski anda tagajärjeks kogu menetluse ebamõistliku kestuse. ( 79 ) Samamoodi ei saa välistada, et märkimisväärset viivitust ühes menetlusetapis on võimalik heastada kiirema tegutsemisega menetluse teistes etappides.

134.

Näiteks ei pruugi kirjaliku menetluse lõpu ja suulise menetluse alguse vahele jääv pikk ajavahemik tingimata tähendada kogu menetluse pikka kestust. Seevastu ei välista nende kahe menetlusetapi vahele jääv suhteliselt lühike periood võimalust, et menetluse kestus tervikuna on mõistlikust pikem. Kõik oleneb sellest, kuidas selle juhtumi suhtes pädev kohtukoda on oma töö korraldanud, ja niisiis sellest, kuidas menetlus jätkub.

135.

Kohtukoda võib otsustada määrata võimalikult palju tööd esialgsetele etappidele enne kohtuistungit või hoopis pidada kohtuistungi peagi pärast kirjaliku menetluse lõpetamist, jättes töö oluliste osade lõpuleviimise kohtuistungi järgsele ajale. Valik nende võimaluste vahel võib oleneda mitmest tegurist: õigustmõistvas kohtukojas osalevate kohtunike töömeetoditest, nende töökoormusest mis tahes hetkel ja iga kohtuasja erisustest (näiteks kas kohtuistungil on vaja selgitada paljusid küsimusi või mitte).

136.

Lühikese ajavahemiku jäämisest kirjaliku ja suulise menetluse vahele ei ole pooltel palju abi, kui sellele järgnev arutamine kestab iseäranis kaua. Seevastu võib tavalisest pikem ajavahemik kirjaliku ja suulise menetluse vahel olla viljakas, kui see võimaldab hiljem kiiret arutamist.

137.

Samas võib pikki täieliku tegevusetuse perioode juhtumi käsitlemisel kindlasti pidada tugevaks märgiks menetluse mõistliku kestuse ületamisest. Siiski ei pruugi menetluspooltele tegevusetuna näida võiv periood seda tingimata olla.

138.

Eriti peab see paika kirjaliku menetluse lõpu ja suulise menetluse alguse vahele jääva ajavahemiku kohta. Sel ajavahemikul tehakse mitu olulist toimingut, isegi kui pooltele nendest ei teatata (ja mõnest toimingust ei saagi pooltele ELi kohtu arutelu salajasuse tõttu teatada). ( 80 ) Muu hulgas, peale vajalike tõlgete vormistamise esitab ettekandja-kohtunik selles menetlusetapis Üldkohtule esialgse ettekande, mis sisaldab hagiavalduses tõstatatud fakti‑ ja õigusküsimuste analüüsi, ettepanekuid selle kohta, kas on vaja võtta menetlust korraldavaid meetmeid, läbi viia menetlustoiminguid, läbi viia menetluse suuline osa ning kas kohtuasi tuleks määrata suurkojale või kojale, mis lahendab kohtuasju teistsuguse kohtunike arvuga kohtukoosseisus, ning kas kohtuasi tuleks delegeerida ainukohtunikule. ( 81 )

139.

Niisuguse dokumendi tähtsust menetluse jaoks on raske üle hinnata. Samuti on võimatu a priori hinnata, kui palju aega läheb igal üksikjuhul vaja selle dokumendi koostamiseks: enne teksti koostamist peab ettekandja-kohtunik kohtuasjas tõstatatud õigusküsimuste üle põhjalikult mõtlema, et teha kindlaks analüüsi suunad ja aspektid, mida on vaja täpsemalt kaaluda või selgitada. ( 82 ) Tema ettepanekud selle kohta, kuidas asja edasi menetleda, põhinevad tema esialgsel õigusanalüüsil.

140.

Pealegi ei ole kohtu võimalik loidus ühel või teisel menetluse hetkel ainus asjaolu, mida tuleb sellega seoses arvesse võtta. Kohtuasja ebatõhus menetlemine võib õigupoolest olla harta artikli 47 seisukohast sama lubamatu. Vaid mõned näited: see võib juhtuda, kui vajalikud menetlusdokumentide tõlked valmivad liidu kohtute personali‑ või organisatoorsete probleemide tõttu liiga kaua. ( 83 ) Samuti võib see juhtuda siis, kui kohtunikud ei jõua sagedastest ja korduvatest katsetest hoolimata pikema aja jooksul kokkuleppele kohtuastmes menetlust lõpetava otsuse tekstis. Samuti võib see juhtuda, kui asja arutava kohtukoja koosseisus on mitu või hilisemaid muudatusi, mistõttu selle koja liikmed on sunnitud uuesti tegema juba tehtud tööd. Kõikides nendes olukordades võib menetluse kestus osutuda liiga pikaks põhjustel, mida ei saa ette heita menetluse pooltele ja mis, nagu võib väita, ei peaks mõjutama nende poolte õigust kiirele menetlusele.

141.

Seepärast nõustun Kendrioniga, et põhimõtteliselt tuleb analüüsis, mida on vaja selle tuvastamiseks, kas varasem menetlus on kestnud mõistlikust kauem, harilikult keskenduda menetluse kogukestusele. Üldiselt ei saa asetada rõhku ainult või peamiselt potentsiaalsetele tegevusetuse perioodidele ning eriti kirjaliku menetluse lõpu ja suulise menetluse alguse vahele jäänud ajavahemikule.

142.

Siiski ei saa käesoleval juhul Üldkohtule ette heita teiste menetlusetappide unarusse jätmist. Vaidlustatud kohtuotsuse punktis 62 märkis Üldkohus, et „kohtuasja T‑54/06 toimikuga tutvumisel [ei ilmnenud] midagi, mis võimaldaks järeldada, et esiteks hagiavalduse esitamise kuupäeva ja vasturepliigi esitamise kuupäeva ning teiseks menetluse suulise osa avamise ja […] kohtuotsuse […] kuulutamise vahele oleks jäänud põhjendamatu tegevusetusperiood“.

143.

Seega on Üldkohus nõuetekohaselt uurinud kohtu tegevust (või tegevusetust) kogu menetluse kestel. Üldkohus keskendus oma analüüsis konkreetsele menetlusetapile, sest juhtumi faktilistest asjaoludest nähtuvalt tekkisid menetlust viivitanud probleemid sellel perioodil. Euroopa Kohus oli ju 26. novembri 2013. aasta otsuses juba märkinud, et kirjaliku menetluse lõpu ja suulise menetluse alguse vahele jäänud ligikaudu 3 aastat ja 10 kuud kestnud ajavahemiku pikkus „ei ole seletatav kohtuasja asjaoludega, nagu vaidluse keerukus, poolte käitumine või menetluslikud küsimused“. ( 84 )

144.

Seda arvesse võttes, isegi kui peavad paika Kendrioni argumendid meetodite kohta, mida Üldkohus oleks pidanud rakendama niisuguses analüüsis, nagu käesoleval juhul läbi viidi, tulenevad Üldkohtu pihta suunatud etteheited vaidlustatud kohtuotsuse ebaõigest tõlgendamisest.

145.

Lõpuks ei tundu mulle põhjendatud Kendrioni väide, et seda liiki menetluse pikkus Üldkohtus peaks olema kuni kaks ja pool aastat.

146.

Kõigepealt ilmnevat niisugune piirang Kendrioni väitel EIK praktikast. Ent ühelegi konkreetsele kohtuasjale ta viidanud ei ole. Põgus otsing Strasbourgi kohtu praktikast näitab hoopis, et iga juhtumit hinnatakse selle juhtumi asjaolude põhjal; rangete või fikseeritud piirnormide seadmine näib olevat sellele kohtule väga vastumeelt. ( 85 )

147.

Pealegi, olenemata väärtusest, mida tuleks niisugusele dokumendile omistada, ei leia ma Kendrioni argumendile selget tuge ka eespool mainitud CEPEJ ettekandest. Esiteks täheldan, et niisuguse ettekande eesmärk on kajastada riigisiseste kohtumenetlustega seotud kaalutlusi. Menetlused liidu kohtutes – mitmekeelses keskkonnas – toimivad nendega võrreldes teistsuguste piirangutega. Teiseks on selle ettekande lõigus, millele Kendrion viitab, pelgalt märgitud, et mittekeerukates kohtuasjades peetakse harilikult aktsepteeritavaks kuni kaheaastase kestusega menetlusi. Edasi on ettekandes märgitud, et keerukates asjades võib EIK jaoks olla aktsepteeritav lisaaeg, kuid nimetatud kohus pöörab tähelepanu võimalikele tegevusetuse perioodidele. Väita, nagu ei tohiks Üldkohtu menetlus selle ettekande kohaselt mingilgi juhul, olenemata selle keerukusest, kesta kauem kui kaks ja pool aastat, näib mulle selle dokumendi väärtõlgendusena.

148.

Nendel põhjendustel asun seisukohale, et tagasi tuleb lükata ka Kendrioni apellatsioonkaebuse esimene väide.

V. Hinnangu tagajärjed

149.

Kui Euroopa Kohus minu hinnanguga nõustub, tuleb Euroopa Liidu apellatsioonkaebus rahuldada ja vaidlustatud kohtuotsuse resolutsiooni punkt 1 sellele vastavalt tühistada.

150.

Kuna teadaolevaid faktilisi asjaolusid ja Euroopa Kohtu menetluses esitatud seisukohti arvestades on võimalik teha selles küsimuses lõplik kohtuotsus, peaks Euroopa Kohus jätma rahuldamata Kendrioni hüvitusnõude seoses varalise kahjuga, mis seisnes pangagarantii kulude maksmises ajavahemiku eest, mil oli ületatud mõistlik aeg lahendi tegemiseks kohtuasjas T‑54/06, Kendrion vs. komisjon.

151.

Kendrioni vastuapellatsioonkaebus tuleb tervikuna rahuldamata jätta.

VI. Kohtukulud

152.

Euroopa Kohtu kodukorra artikli 138 lõike 1 alusel on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud.

153.

Kui Euroopa Kohus nõustub minu hinnanguga apellatsioonkaebuste kohta, tuleb Euroopa Kohtu kodukorra artiklite 137, 138 ja 184 kohaselt mõista käesoleva menetluse kohtukulud välja Kendrionilt. Esimese astme kohtumenetluse kulud peaksid minu arvates jääma nii, nagu Üldkohus need välja mõistis. Euroopa Komisjoni mõlema kohtuastme kohtukulud peaksid jääma tema enda kanda.

VII. Ettepanek

154.

Kõikidel eespool esitatud kaalutlustel teen Euroopa Kohtule ettepaneku:

–

tühistada Üldkohtu 1. veebruari 2017. aasta otsuse Kendrion vs. Euroopa Liit, T‑479/14 resolutsiooni punkt 1;

–

jätta rahuldamata Kendrioni hüvitusnõue seoses varalise kahjuga, mis seisnes pangagarantii kulude maksmises ajavahemiku eest, mil oli ületatud mõistlik aeg lahendi tegemiseks kohtuasjas T 54/06, Kendrion vs. komisjon;

–

jätta Kendrioni vastuapellatsioonkaebus rahuldamata;

–

jätta Kendrioni apellatsiooniastme kohtukulud tema enda kanda ja mõista temalt välja kohtukulud, mis tekkisid apellatsiooniastmes Euroopa Liidul, keda esindas Euroopa Liidu Kohus; jätta Kendrioni esimese astme kohtukulud tema enda kanda;

–

jätta kohtukulud, mis esimeses kohtuastmes tekkisid Euroopa Liidul, keda esindas Euroopa Liidu Kohus, tema enda kanda; ja

–

jätta Euroopa Komisjoni mõlema kohtuastme kohtukulud tema enda kanda.

( 1 ) Algkeel: inglise.

( 2 ) Lihtsuse mõttes edaspidi „Euroopa Liit“.

( 3 ) EU:T:2017:48.

( 4 ) Ei avaldata, EU:T:2011:667.

( 5 ) Liidetud kohtuasjad Euroopa Liit vs. Gascogne Sack Deutschland ja Gascogne ning Gascogne Sack Deutschland ja Gascogne vs. Euroopa Liit, C‑138/17 P ja C‑146/17 P, ning liidetud kohtuasjad Euroopa Liit vs. ASPLA ja Armando Álvarez ning Aspla ja Armando Álvarez vs. Euroopa Liit, C‑174/17 P ja C‑222/17 P.

( 6 ) 5. joonealuses märkuses viidatud kohtuasjad puudutavad ka menetlusi, mille algatamiseks pöördusid kohtusse teised ettevõtjad, kellele otsus K(2005) 4634 oli adresseeritud.

( 7 ) 16. novembri 2011. aasta kohtuotsus Kendrion vs. komisjon, ei avaldata, T‑54/06, EU:T:2011:667.

( 8 ) 26. novembri 2013. aasta kohtuotsus Kendrion vs. komisjon, C‑50/12 P, EU:C:2013:771.

( 9 ) Sealsamas, punkt 102.

( 10 ) Kasutan kahe kohtuorgani (Euroopa Kohus ja Üldkohus) kohta üheskoos nimetust „ELi kohtud“.

( 11 ) Vt samuti 17. juuli 2008. aasta kohtuotsus komisjon vs. Cantina Sociale di Dolianova jt, C‑51/05 P, EU:C:2008:409, punkt 68 ja seal viidatud kohtupraktika.

( 12 ) Need on peamiselt avaliku teenistuse või riigihangetega seotud asjad.

( 13 ) Selles sättes on ette nähtud: „Kui pädevus ei ole aluslepingutega antud Euroopa Liidu Kohtule, ei loeta vaidlusküsimusi, mille üheks pooleks on liit, sel põhjusel väljaspool liikmesriikide kohtute pädevust olevaks.“ (Kohtujuristi kursiiv)

( 14 ) Nii on märgitud 25. juuli 2002. aasta kohtuotsuses Unión de Pequeños Agricultores vs. nõukogu, C‑50/00 P, EU:C:2002:462, punkt 45.

( 15 ) Vt eeskätt 26. novembri 2013. aasta kohtuotsus Kendrion vs. komisjon, C‑50/12 P, EU:C:2013:771, punkt 95.

( 16 ) Vt ka minu ettepanek kohtuasjas Feralpi jt vs. komisjon, C‑85/15 P, C‑86/15 P, C‑88/15 P ja C‑89/15 P, EU:C:2016:940, punkt 74 ja seal viidatud kohtupraktika.

( 17 ) Vt ELL artikli 13 lõige 1 ja artikli 19 lõige 1.

( 18 ) Vt Üldkohtu 6. jaanuari 2015. aasta määrus Kendrion vs. Euroopa Liit, T‑479/14, EU:T:2015:2, ei avaldata, punkt 10.

( 19 ) Kohtujuristi kursiiv.

( 20 ) Euroopa Kohus on järjepidevalt asunud seisukohale, et tõhusa kohtuliku kaitse põhimõtte lahutamatu osana tuleneb harta artiklist 47 poolte võrdsuse ehk menetlusliku võrdsuse põhimõte. Vt paljude seas 30. juuni 2016. aasta kohtuotsus Toma and Biroul Executorului Judecătoresc Horațiu-Vasile Cruduleci, C‑205/15, EU:C:2016:499, punkt 36 ja seal viidatud kohtupraktika.

( 21 ) 1. juuli 2008 kohtuotsus Chronopost vs UFEX jt, C‑341/06 P ja C‑342/06 P, EU:C:2008:375, punktid 46–48.

( 22 ) Sealsamas, punkt 54 ja seal viidatud kohtupraktika.

( 23 ) Vrd kohtujurist Boti ettepanek kohtuasjas Der Grüne Punkt - Duales System Deutschland vs. komisjon, C‑385/07 P, EU:C:2009:210, punkt 335 ja seal viidatud Euroopa Inimõiguste Kohtu (edaspidi „EIK“) praktika.

( 24 ) Selliseid sätteid ei leidu ka Üldkohtu kodukorras.

( 25 ) Võib küsida, kas liidu seadusandja ei peaks seda lünka täitma. Võib ju näida paradoksaalne, et Euroopa Liidu Kohtul ei ole üksikasjalikke õigusnorme hääletamisest hoidumise ja taandamise kohta, samas kui ta on järjepidevalt pidanud niisuguste õigusnormide olemasolu liikmesriigi tasandil vajalikuks eeltingimuseks, et siseriiklikku organit saaks pidada „kohtuks“ ELTL artikli 267 tähenduses (vt selle kohta 9. oktoobri 2014. aasta kohtuotsus TDC, C‑222/13, EU:C:2014:2265, punkt 32 ja seal viidatud kohtupraktika). Käesolevas menetluses aga ei ole see küsimus oluline.

( 26 ) Vt selle kohta 27. veebruari 2018. aasta kohtuotsus Associação Sindical dos Juízes Portugueses, C‑64/16, EU:C:2018:117, punkt 42.

( 27 ) Ei saa välistada, et kui Euroopa Kohtu kolleegiumi liige huvide konfliktist hoolimata ennast ei taanda või hääletamast ei hoidu, võib asjakohaste tingimuste täidetuse korral anda alust kohtuotsuse teistmiseks vastavalt Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artiklile 44.

( 28 ) Vt eeskätt 26. novembri 2013. aasta kohtuotsus Kendrion vs. komisjon, C‑50/12 P, EU:C:2013:771, punkt 101.

( 29 ) Vrd kohtujurist Boti ettepanek kohtuasjas Der Grüne Punkt - Duales System Deutschland vs. komisjon, C‑385/07 P, EU:C:2009:210, punktid 330–332 ja viidatud EIK praktika.

( 30 ) Vt ELL artikli 13 lõige 1 ja artikli 19 lõige 1.

( 31 ) On oluline, et teised Euroopa Kohtu liikmed selle otsuse tegemisel ei osalenud, erinevalt sellest, mida Kendrion oma seisukohtades eeldas.

( 32 ) Vt 21. aprilli 2005. aasta kohtuotsus Holcim (Deutschland) vs. komisjon, T‑28/03, EU:T:2005:139, punkt 123, ja 12. detsembri 2007. aasta kohtumäärus Atlantic Container Line jt vs. komisjon, T‑113/04, ei avaldata, EU:T:2007:377, punkt 38. Osutaksin, et seni ei ole Euroopa Kohtul olnud võimalust seda kohtupraktika suunda kinnitada.

( 33 ) Vt selle kohta 4. oktoobri 1979. aasta kohtuotsus Dumortier jt vs. nõukogu, 64/76, 113/76, 167/78, 239/78, 27/79, 28/79 ja 45/79, EU:C:1979:223, punkt 21. Hiljutisemast praktikast vt 31. märtsi 2011. aasta kohtumäärus Mauerhofer vs. komisjon, C‑433/10 P, ei avaldata, EU:C:2011:204, punkt 127 ja seal viidatud kohtupraktika.

( 34 ) Vt 31. märtsi 2011. aasta kohtumäärus Mauerhofer vs. komisjon, C‑433/10 P, ei avaldata, EU:C:2011:204, punkt 127 ja seal viidatud kohtupraktika.

( 35 ) Vt selle kohta kohtujurist Trabucchi ettepanek kohtuasjas Compagnie continentale France vs. nõukogu, 169/73, EU:C:1974:32, punkt 4.

( 36 ) Vt nt 13. jaanuari 2004. aasta kohtuotsus Thermenhotel Stoiser Franz jt vs. komisjon, T‑158/99, EU:T:2004:2; 11. mai 2005. aasta kohtuotsus Saxonia Edelmentalle vs. komisjon, T‑111/01 ja T‑133/01, EU:T:2005:166; 19. oktoobri 2005. aasta kohtuotsus Freistaat Thüringen vs. komisjon, T‑318/00, EU:T:2005:363; ja 14. detsembri 2005. aasta kohtuotsus Laboratoire du Bain vs. nõukogu ja komisjon, T‑151/00, ei avaldata, EU:T:2005:450.

( 37 ) Vt teiste seas 11. detsembri 2003. aasta kohtuotsus Marlines vs. komisjon, T‑56/99, EU:T:2003:333; 8. juuli 2004. aasta kohtuotsus Mannesmannröhren-Werke vs. komisjon, T‑44/00, EU:T:2004:218; 14. detsembri 2005. aasta kohtuotsus Honeywell vs. komisjon, T‑209/01, EU:T:2005:455; ja 15. märtsi 2006. aasta kohtuotsus BASF vs. komisjon, T‑15/02, EU:T:2006:74.

( 38 ) Vt nt 18. märtsi 2010. aasta kohtuotsus Trubowest Handel ja Makarov vs. nõukogu ja komisjon, C‑419/08 P, EU:C:2010:147, punkt 61. See põhimõte on, nagu Euroopa Kohus on järjepidevalt märkinud, liikmesriikide õigussüsteemide ühine üldpõhimõte: vt 5. märtsi 1996. aasta kohtuotsus Brasserie du pêcheur ja Factortame, C‑46/93 ja C‑48/93, EU:C:1996:79, punkt 85 ja seal viidatud kohtupraktika.

( 39 ) Komisjoni 23. detsembri 2002. aasta määrus (EÜ, Euratom) nr 2342/2002, millega kehtestatakse Euroopa ühenduste üldeelarve suhtes kohaldatavat finantsmäärust käsitleva nõukogu määruse (EÜ, Euratom) nr 1605/2002 üksikasjalikud rakenduseeskirjad (EÜT 2002, L 357, lk 1; ELT eriväljaanne 01/04, lk 145), artikkel 85. See määrus, mis oli asjasse puutuval ajal kohaldatav, on nüüdseks asendatud komisjoni 29. oktoobri 2012. aasta delegeeritud määrusega (EL) nr 1268/2012, mis käsitleb Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL, Euratom) nr 966/2012 (mis käsitleb Euroopa Liidu üldeelarve suhtes kohaldatavaid finantseeskirju) kohaldamise eeskirju (ELT 2012, L 362, lk 1).

( 40 ) Vt selle kohta 12. veebruari 2015. aasta kohtuotsus komisjon vs. IPK International, C‑336/13 P, EU:C:2015:83. Mis puudutab selle intressi tüüpi ja summat, mis tuleb komisjonil tagasi maksta ettevõtjale, kes oli ära maksnud trahvi, et täita ELTL artikli 101 alusel vastu võetud otsust, mille ELi kohtud hiljem tühistasid, vt kohtuasi, T-201/17, Printeos vs. komisjon, kohtumenetlus on veel pooleli.

( 41 ) Vt nt 12. mai 2016. aasta kohtuotsus Trioplast Industrier vs. komisjon, T‑669/14, ei avaldata, EU:T:2016:285, punkt 103.

( 42 ) Vt selle kohta 19. mai 1992. aasta kohtuotsus Mulder jt vs. nõukogu ja komisjon, C‑104/89 ja C‑37/90, EU:C:1992:217, punkt 26 jj.

( 43 ) Vaidlustatud kohtuotsuse punkt 77.

( 44 ) Kohtujuristi kursiiv.

( 45 ) Vt nt 17. detsembri 1998. aasta kohtuotsus Embassy Limousines & Services vs. parlament, T‑203/96, EU:T:1998:302, punkt 89.

( 46 ) Vt 27. jaanuari 2000. aasta kohtuotsus Mulder jt vs. nõukogu ja komisjon, C‑104/89 ja C‑37/90, EU:C:2000:38, punkt 59 jj.

( 47 ) Vt nt 3. veebruari 1994. aasta kohtuotsus Grifoni vs. komisjon, C‑308/87, EU:C:1994:38, punktid 36–38.

( 48 ) 26. novembri 2013. aasta kohtuotsus Kendrion vs. komisjon, C‑50/12 P, EU:C:2013:771, punkt 100.

( 49 ) Kohtujuristi kursiiv.

( 50 ) Vt selle kohta kohtujurist Capotorti ettepanek kohtuasjas Ireks Arkady vs. EMÜ, 238/78, EU:C:1979:203, lk 2983.

( 51 ) Neid kahte terminit kasutatakse sageli sünonüümselt.

( 52 ) Vrd 7. veebruari 1990. aasta kohtuotsus Culin vs. komisjon, C‑343/87, EU:C:1990:49, punktid 26–29.

( 53 ) 14. juuni 1979. aasta kohtuotsus V. vs. komisjon, 18/78, EU:C:1979:154, punkt 19.

( 54 ) 10. mai 2006. aasta kohtuotsus Galileo International Technology jt vs. komisjon, T‑279/03, EU:T:2006:121, punkt 63.

( 55 ) Vt teiste seas 11. juuli 2007. aasta kohtuotsus Sison vs. nõukogu, T‑47/03, EU:T:2007:207, ei avaldata, punkt 241 ja seal viidatud kohtupraktika.

( 56 ) Vt teiste seas 9. juuli 1981. aasta kohtuotsus Krecké vs. komisjon, 59/80 ja 129/80, EU:C:1981:170, punkt 74; ja 9. juuli 1987. aasta kohtuotsus Hochbaum ja Rawes vs. komisjon, 44/85, 77/85, 294/85 ja 295/85, EU:C:1987:348, punkt 22.

( 57 ) Selleks kontekstis võib väärida märkimist, et ka EIK on mõnes kohtuasjas asunud seisukohale, et kohtu tuvastusotsused ja sümboolse hüvitise väljamõistmine kujutavad endast Euroopa inimõiguste konventsiooni tähenduses „õiglast hüvitist“. Vt teiste seas EIK 21. veebruari 1975. aasta otsus Golder vs. Ühendkuningriik, CE:ECHR:1975:0221JUD000445170, punkt 50; 23. novembri 1976. aasta otsus Engel jt vs. Madalmaad, CE:ECHR:1976:1123JUD000510071, punktid 10 ja 11; 17. oktoobri 2002. aasta otsus Agga vs. Kreeka, CE:ECHR:2002:1017JUD005077699, punktid 65 ja 66; ning 30. novembri 2004. aasta otsus Vaney vs. Prantsusmaa, CE:ECHR:2004:1130JUD005394600, punktid 55–57.

( 58 ) Vt lisaviidetega Wilcox, V., A Company’s Right to Damages for Non-Pecuniary Loss, Cambridge University Press, Cambridge, 2016.

( 59 ) 25. novembri 2014. aasta kohtuotsus Safa Nicu Sepahan vs. nõukogu, T‑384/11, EU:T:2014:986, mis jäeti asjakohastes osades muutmata 30. mai 2017. aasta kohtuotsusega Safa Nicu Sepahan vs. nõukogu, C‑45/15 P, EU:C:2017:402.

( 60 ) 17. detsembri 1998. aasta kohtuotsus Embassy Limousines & Services vs. parlament, T‑203/96, EU:T:1998:302.

( 61 ) 9. juuli 1999. aasta kohtuotsus New Europe Consulting ja Brown vs. komisjon, T‑231/97, EU:T:1999:146, punkt 69.

( 62 ) Vt paljude seas EIK 6. aprilli 2000. aasta otsus Comingersoll S.A. vs. Portugal, CE:ECHR:2000:0406JUD003538297, punkt 35.

( 63 ) Vt selle kohta 2. juuni 1976. aasta kohtuotsus Kampffmeyer jt vs. EMÜ, 56/74 – 60/74, EU:C:1976:78, punkt 6, ja kohtujurist Reischli ettepanek kohtuasjas Milch‑, Fett‑ und Eier-Kontor vs. nõukogu ja komisjon, 44/76, EU:C:1977:21, lk 413. See näib kajastavat liikmesriikide õigussüsteemidele ühist põhimõtet: vt selle kohta Van Gerven, W. (toim), Tort Law, Oxford, Hart Publishing, 2000, lk 816–845.

( 64 ) Vt selle kohta 9. detsembri 1965. aasta kohtuotsus Société anonyme des laminoirs, hauts fourneaux, forges, fonderies et usines de la Providence jt vs. Ülemamet, 29/63, 31/63, 36/63, 39/63 – 47/63, 50/63 ja 51/63, EU:C:1965:120, lk 938; ja 9. novembri 2006. aasta kohtuotsus Agraz jt vs. komisjon, C‑243/05 P, EU:C:2006:708, punkt 42. Vt samuti 28. aprilli 2010. aasta kohtuotsus BST vs. komisjon, T‑452/05, EU:T:2010:167, punkt 168.

( 65 ) Vt selle kohta 27. jaanuari 2000. aasta kohtuotsus Mulder jt vs. nõukogu ja komisjon, C‑104/89 ja C‑37/90, EU:C:2000:38, punkt 79.

( 66 ) Vt selle kohta 27. jaanuari 2000. aasta kohtuotsus Mulder jt vs. nõukogu ja komisjon, C‑104/89 ja C‑37/90, EU:C:2000:38, punkt 83.

( 67 ) Nii on märkinud kohtujurist Lagrange oma ettepanekus kohtuasjas Société anonyme des laminoirs, hauts fourneaux, forges, fonderies et usines de la Providence jt vs. Ülemamet, liidetud kohtuasjad 29/63, 31/63, 36/63, 39/63 ‑ 47/63, 50/63 ja 51/63, EU:C:1964:27, lk 943 ja 944. Vrd samuti Toth, A.G., „The Concepts of Damage and Causality as Elements of Non-contractual liability“ – Heukels, T., McDonnell, A., The Action for Damages in Community Law, 1. trükk, Kluwer Law International, 1997, lk 185.

( 68 ) Selle seisukoha toetuseks vt analoogiat EIK 10. mai 2001. aasta otsusega Z. jt vs. Ühendkuningriik, CE:ECHR:2001:0510JUD002939295, punktid 124 ja 130.

( 69 ) 19. detsembri 2012. aasta kohtuotsus Heineken Nederland ja Heineken vs. komisjon, C‑452/11 P, ei avaldata, EU:C:2012:829.

( 70 ) Vt 30. mai 2017. aasta kohtuotsus Safa Nicu Sepahan vs. nõukogu, C‑45/15 P, EU:C:2017:402, punktid 50 ja 51 ning seal viidatud kohtupraktika.

( 71 ) Vt samuti 30. mai 2017. aasta kohtuotsus Safa Nicu Sepahan vs. nõukogu, C‑45/15 P, EU:C:2017:402, punktid 52 ja 53.

( 72 ) 19. detsembri 2012. aasta kohtuotsus Heineken Nederland ja Heineken vs. komisjon, C‑452/11 P, ei avaldata, EU:C:2012:829.

( 73 ) 19. detsembri 2012. aasta kohtuotsus Heineken Nederland ja Heineken vs. komisjon, C‑452/11 P, ei avaldata, EU:C:2012:829, punktid 91–102.

( 74 ) 17. detsembri 1998. aasta kohtuotsus Baustahlgewebe vs. komisjon, C‑185/95 P, EU:C:1998:608.

( 75 ) Vt eeskätt 26. novembri 2013. aasta kohtuotsus Kendrion vs. komisjon, C‑50/12 P, EU:C:2013:771, punktid 77–108.

( 76 ) Euroopa Kohus ei käsitlenud oma otsuses seda argumenti sõnaselgelt, kohtujurist aga lükkas selle otsesõnu tagasi: vt kohtujurist Sharpstoni ettepanek kohtuasjas Kendrion vs. komisjon, C‑50/12, EU:C:2013:350, punktid 130–132.

( 77 ) Sealsamas. Vt samuti 1. juuni 1994. aasta kohtuotsus komisjon vs. Brazelli Lualdi jt, C‑136/92 P, EU:C:1994:211, punkt 66.

( 78 ) CEPEJ on komisjon, mille asutas 2012. aastal Euroopa Nõukogu ministrite komitee.

( 79 ) Vt selle kohta EIK 27. veebruari 2018. aasta otsus Ruotolo vs. Itaalia, CE:ECHR:1992:0227JUD001246086, punkt 17.

( 80 ) Vt Euroopa Liidu Kohtu põhikiri, artiklid 2, 8 ja 35. Vt samuti Euroopa Kohtu kodukord, artikkel 32, ja Üldkohtu kodukord, artikkel 21.

( 81 ) Vt Üldkohtu kodukord, artikkel 87.

( 82 ) Vrd kohtujurist Geelhoedi ettepanek kohtuasjas Sumitomo Metal Industries vs. komisjon, C‑403/04 P ja C‑405/04 P, EU:C:2006:546, punkt 158.

( 83 ) Vt selle kohta EIK 21. veebruari 1997. aasta otsus Guillemin vs. Prantsusmaa, CE:ECHR:1997:0221JUD001963292, punkt 43.

( 84 ) 26. novembri 2013. aasta kohtuotsus Kendrion vs. komisjon, C‑50/12 P, EU:C:2013:771, punkt 103.

( 85 ) Vt koos rohkete viidetega kohtupraktikale: Edel, F., The length of civil and criminal proceedings in the case-law of the European Court of Human Rights among many, 2. trükk, Council of Europe Publishing, 2007, lk 33–39.

Full & Egal Universal Law Academy