KOHTUJURISTI ETTEPANEK
MELCHIOR WATHELET
esitatud 10. juulil 2018 ( 1 )
Kohtuasi C‑478/17
IQ
versus
JP
(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Tribunalul Cluj (Cluj apellatsioonikohus, Rumeenia))
Eelotsusetaotlus – Õigusalane koostöö tsiviilasjades – Kohtualluvus vanemlikku vastutust käsitlevates küsimustes – Kohtuasja üleviimine kohtusse, kus on asja arutamiseks paremad võimalused – Mõiste „selle liikmesriigi kohtud, kelle kohtualluvuses on asja sisuline arutamine”
1.
Selle eelotsusetaotluse, mis puudutab määruse (EÜ) nr 2201/2003 ( 2 ) artikli 15 tõlgendamist, esitas Tribunalul Cluj (Cluj apellatsioonikohus, Rumeenia) vanemlikku vastutust käsitlevas vaidluses, mille poolteks on hageja IQ, kes on alates 2012. aastast koos temaga Ühendkuningriigis elava kolme alaealise lapse ema, ning kostja JP, kes on Rumeenias elav välisriigi kodanik ja nende laste isa.
I. Õiguslik raamistik
A. Liidu õigus
2.
Määruse nr 2201/2003 põhjendused 12, 13 ja 21 on sõnastatud järgmiselt:
„(12)
Käesoleva määrusega kehtestatud kohtualluvuse alused vanemliku vastutuse küsimustes kujundatakse lapse huve silmas pidades, eeskätt läheduskriteeriumi põhjal. See tähendab, et jurisdiktsioon peaks esimeses järjekorras olema lapse alalise elukoha [mõiste „alaline elukoht“ asemel on edaspidi kasutatud täpsemat vastet „harilik viibimiskoht“] liikmesriigil, välja arvatud teatavatel lapse [viibimiskoha] vahetamise juhtudel või vastavalt kokkuleppele vanemliku vastutuse kandjate vahel.
(13)
Lapse huvides võimaldab käesolev määrus erandina ja teatavatel tingimustel pädeval kohtul anda asi edasi teise liikmesriigi kohtule, kui sellel kohtul on asja arutamiseks paremad võimalused. […]
(21)
Liikmesriigis tehtud kohtuotsuste tunnustamine ja täitmisele pööramine peaks põhinema vastastikuse usalduse põhimõttel ja mittetunnustamise põhjusi peaks olema võimalikult vähe.“
3.
Määruse nr 2201/2003 artiklis 1 on sätestatud:
„1. Käesolevat määrust kohaldatakse järgmisi valdkondi käsitlevate tsiviilasjade suhtes igat liiki kohtutes:
[…]
b)
vanemliku vastutuse tekkimine, teostamine, piiramine või äravõtmine.“
4.
Määruse nr 2201/2003 artiklis 2 on sätestatud:
„Käesolevas määruses kasutatakse järgmisi mõisteid:
1.
mõiste „kohus“ hõlmab kõiki liikmesriikide asutusi, mis on pädevad vastavalt artiklile 1 käesoleva määruse reguleerimisalasse kuuluvates küsimustes;
[…]“.
5.
Määruse nr 2201/2003 artikli 8 „Üldine kohtualluvus“ lõikes 1 on sätestatud:
„Liikmesriigi kohtutel on vanemliku vastutuse asjus pädevus lapse suhtes, kelle [harilik viibimiskoht] on hagi esitamise ajal selles liikmesriigis.“
6.
Määruse nr 2201/2003 artikli 12 „Lepinguline kohtualluvus“ lõigetes 1 ja 2 on sätestatud:
„1. Liikmesriigi kohtutel, kellel on artikli 3 tõttu pädevus lahutuse, lahuselu või abielu tühistamise taotluse suhtes, on pädevus kõigi selle taotlusega seotud vanemlikku vastutust käsitlevates küsimustes juhul, kui:
a)
vähemalt ühel abikaasadest on lapse ees vanemlik vastutus;
ning
b)
abikaasad ja vanemliku vastutuse kandjad on kohtusse pöördumise ajal sõnaselgelt või muul viisil ühehäälselt kohtute pädevust tunnistanud ning see on lapse parimates huvides.
2. Lõikega 1 ette nähtud kohtualluvus lakkab niipea, kui:
a)
abielulahutuse, lahuselu või abielu kehtetuks tunnistamise taotluse rahuldamise või rahuldamata jätmise otsus on jõustunud;
b)
punktis a nimetatud kuupäeval pooleli olevate vanemliku vastutusega seotud menetluste puhul jõustub nendes menetlustes tehtud otsus;
c)
punktides a ja b nimetatud menetlused on lõppenud mõnel muul põhjusel.
[…]“.
7.
Määruse nr 2201/2003 artiklis 15 „Kohtuasja üleviimine kohtusse, kus on asja arutamiseks paremad võimalused“ on sätestatud:
„1. Erandina võivad selle liikmesriigi kohtud, kelle kohtualluvuses on asja sisuline arutamine, kui nad leiavad, et teise liikmesriigi kohtus, millega lapsel on eriline side, oleks asja või selle konkreetse osa arutamiseks paremad võimalused ja kui see on lapse parimates huvides:
a)
peatada kõnealuse menetluse või selle osa ja kutsuda osapooli esitama taotlust kõnealuse teise liikmesriigi kohtule vastavalt lõikele 4; või
b)
taotleda, et teise liikmesriigi kohus saaks pädevuse vastavalt lõikele 5.
2. Lõiget 1 kohaldatakse:
a)
ühe osapoole taotluse alusel või
b)
kohtu omal algatusel või
c)
teise liikmesriigi kohtu taotluse põhjal, millega lapsel on eriline side vastavalt lõikele 3.
Kohtu omal algatusel või teise liikmesriigi kohtu taotluse põhjal toimunud üleviimisega peab nõustuma vähemalt üks osapool.
3. Lapsel loetakse olevat lõikes 1 nimetatud eriline side liikmesriigiga, kui see liikmesriik:
a)
on saanud lapse [harilikuks viibimiskohaks] pärast lõikes 1 nimetatud kohtusse pöördumist või
b)
on lapse varasem [harilik viibimiskoht] või
c)
on andnud lapsele kodakondsuse või
d)
on vanemliku vastutuse kandja alaline elukoht või
e)
on koht, kus asub lapse vara, kui kohtuasi käsitleb lapse kaitseks võetavaid meetmeid, mis on seotud tema vara haldamise, säilitamise või käsutamisega.
4. Asja sisuliseks arutamiseks pädev liikmesriigi kohus kehtestab tähtaja, mille jooksul tuleb vastavalt lõikele 1 pöörduda kõnealuse teise liikmesriigi kohtutesse.
Kui selleks ajaks ei ole kohtutesse pöördutud, jätkab kohus, kuhu pöörduti, pädevuse teostamist vastavalt artiklitele 8–14.
5. Juhul, kui see on kohtuasja konkreetsete asjaolude tõttu lapse parimates huvides, võivad kõnealuse teise liikmesriigi kohtud võtta pädevuse kuue nädala jooksul pärast nende poole pöördumist vastavalt lõike 1 punktile a või b. Sel juhul loobub kohus, kuhu esimesena pöörduti, pädevusest. Muul juhul jätkab kohus, kuhu esimesena pöörduti, pädevuse teostamist vastavalt artiklitele 8–14.
6. Käesoleva artikli eesmärgil teevad kohtud koostööd kas otseselt või siis vastavalt artiklile 53 määratud keskasutuste kaudu.“
8.
Määruse artiklis 19 „Menetluses olev kohtuasi ja sellega seotud menetlused“ on sätestatud:
„[…]
2. Kui erinevate liikmesriikide kohtutes algatatakse ühe ja sama lapse suhtes ühe ja sama alusega hagide põhjal vanemlikku vastutust käsitlev menetlus, peatab kohus, kellele hagi on esitatud hiljem, menetluse omal algatusel seni, kuni on kindlaks tehtud selle kohtu pädevus, kellele hagi on esitatud esimesena.
3. Kui on kindlaks tehtud selle kohtu pädevus, kellele hagi on esitatud esimesena, loobub kohus, kellele hagi on esitatud hiljem, pädevusest esimese kohtu kasuks.
Sel juhul võib pool, kes esitas asjakohase hagi kohtule, kellele hagi on esitatud hiljem, esitada kõnealuse hagi kohtule, kellele hagi on esitatud esimesena.“
9.
Määruse nr 2201/2003 artikli 23 „Vanemlikku vastutust käsitlevate kohtuotsuste mittetunnustamise põhjused“ kohaselt:
„Vanemlikku vastutust käsitlevat kohtuotsust ei tunnustata:
[…]
e)
kui see on vastuolus hilisema vanemlikku vastutust käsitleva kohtuotsusega, mis on tehtud liikmesriigis, kus taotletakse tunnustamist;
[…]“.
B. Rumeenia õigus
10.
Eelotsusetaotlusest nähtub, et Rumeenia tsiviilkohtumenetluse seadustiku (Codul de procedură civilă român) artikli 448 lõike 1 punktis 1 on sätestatud, et vanemliku vastutuse kohta esimeses kohtuastmes tehtavad kohtuotsused on täitmisele pööratavad. Lisaks võib Rumeenia menetlusõiguse kohaselt esimeses kohtuastmes vanemliku vastutuse kohta tehtud kohtuotsuste täitmise lõpetada üksnes apellatsioonkaebuse rahuldamise korral.
II. Põhikohtuasi ja eelotsuse küsimused
11.
Hageja IQ, kes on temaga alates 2012. aastast Ühendkunigriigis koos elava kolme lapse ema, esitas 26. novembril 2014 Judecătoria Cluj-Napocale (Cluj-Napoca esimese astme kohus) abielu lahutamise hagi nende kolme lapse isa JP vastu, kes on Rumeenias Floreştis elav välisriigi kodanik.
12.
Samuti taotles hageja hagis, et kohus annaks talle ainuhooldusõiguse kõigi abielust sündinud kolme alaealise lapse suhtes, määraks laste elukohaks tema elukoha ning mõistaks kostjalt välja elatise.
13.
Kostja esitas vastuhagi, taotledes, et nimetatud kohus lahutaks abielu poolte vastastikusel kokkuleppel või teise võimalusena mõlema poole süül, annaks abielust sündinud kolme lapse suhtes vanematele ühise hooldusõiguse ning kinnitaks lastega isiklike suhete säilitamise kava.
14.
28. septembril 2015. aastal toimunud kohtuistungil kontrollis Judecătoria Cluj-Napoca (Cluj-Napoca esimese astme kohus, Rumeenia) kohtualluvust ning leidis, et asja lahendamine allub talle. Et pooled leppisid kokku abielu lahutamises poolte kokkuleppel, leidis see kohus, et kõnealuses küsimuses on kohtuotsuse tegemise eeldused täidetud. Seetõttu tegi see kohus kohtuotsuse, millega lahutas abielu poolte kokkuleppel ning eraldas abielulahutusega seotud teised nõuded, mille osas jätkas menetlust, määrates kindlaks kohtuistungi aja tõendite esitamiseks.
15.
Tsiviilasjas tehtud kohtuotsusega rahuldas Judecătoria Cluj-Napoca (Cluj-Napoca esimese astme kohus) osaliselt hageja esitatud hagi ning osaliselt kostja esitatud vastuhagi, andes abielust sündinud kolme lapse suhtes vanematele ühise hooldusõiguse, määrates laste elukohaks hageja elukoha, määrates kindlaks kostja poolt lastele tasumisele kuuluva elatise summa ning kinnitades isa ja laste vaheliste isiklike suhete säilitamise kava.
16.
Laste ema ja isa esitasid selle otsuse peale 7. septembril 2016 eelotsusetaotluse esitanud kohtule apellatsioonkaebused.
17.
IQ taotles apellatsioonikohtult laste suhtes ainuhooldusõiguse andmist ning laste isale väiksemaid õigusi andva isa ja laste vaheliste isiklike suhete säilitamise kava kinnitamist. JP omakorda taotles selles kavas endale suuremate õiguste andmist.
18.
IQ esitas 26. detsembril 2016. aastal High Court of Justice (England & Wales), Family Division, Family Court, Birminghamile (kõrge kohus (Inglismaa ja Wales), perekonnaasjade osakond, perekonnakohus, Birmingham, Ühendkuningriik) taotluse keelata laste isal teatud tegevused. 3. jaanuaril 2017 taotles ta sellelt kohtult ka laste suhtes isikuhooldusõiguse kindlaksmääramist.
19.
Samal päeval keelas nimetatud kohus esialgse õiguskaitse korras laste isal kuni selles kohtuasjas lõpliku kohtuotsuse tegemiseni laste enda juurde võtmise. 2. veebruaril 2017 tegi see kohus eelotsusetaotluse esitanud kohtule ettepaneku, et viimane loobuks oma pädevusest selles kohtuasjas, kuna laste viibimiskoht on vanemate nõusolekul Ühendkuningriigis.
20.
High Court of Justice (England & Wales), Family Division, Family Court, Birminghami (kõrge kohus (Inglismaa ja Wales), perekonnaasjade osakond, perekonnakohus, Birmingham) 6. juuli 2017. aasta kohtumääruse alusel esitati eelotsusetaotluse esitanud kohtule määruse nr 2201/2003 artikli 15 alusel taotlus kohtuasja üleviimiseks kõnealusesse Ühendkuningriigi kohtusse, kuivõrd kõige hiljemalt 2013. aastast oli kolme asjasse puutuva lapse harilik viibimiskoht Ühendkuningriigis ehk selle kohtu tööpiirkonnas, mitte aga Rumeenias, ning seda kogu Rumeenia kohtutes toimunud menetluse ajal.
21.
Eelotsusetaotluse esitanud kohus toob välja, et kohtus, kellele kohtuasja üleviimise taotlus esitati, on see kohtuasi apellatsioonimenetluse staadiumis ning esimese astme kohtuotsus on juba tehtud.
22.
Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib ka, et Rumeenia tsiviilkohtumenetluse seadustiku artikli 448 lõike 1 punkti 1 kohaselt on Judecătoria Cluj-Napoca (Cluj-Napoca esimese astme kohus) kohtuotsus täitmisele pööratav ning kuni seda pole tühistatud, võib kostja nõuda selle täitmist.
23.
Kui eelotsusetaotluse esitanud kohus peaks määruse nr 2201/2003 artikli 15 alusel kohtuasja Ühendkuningriigi kohtusse üle viima, ei saaks ta apellatsioonkaebuse kohta otsust teha ning esimese astme kohtu otsus jääks alles.
24.
Neil asjaoludel otsustas Tribunalul Cluj (Cluj apellatsioonikohus, Rumeenia) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:
„1.
Kas [määruse nr 2201/2003] artiklis 15 kasutatud väljend „liikmesriigi kohtud, kelle kohtualluvuses on asja sisuline arutamine“ tähistab nii kohtuid, kes lahendavad asja esimese kohtuastmena, kui ka apellatsioonikohtuid? On vaja teada, kas kohtuasja võib määruse nr 2201/2003 artikli 15 alusel üle viia kohtusse, kus on asja arutamiseks paremad võimalused, kui pädev kohus, kellel palutakse asi üle viia kohtusse, kus on asja arutamiseks paremad võimalused, on apellatsioonikohus, samas kui kohus, kus on asja arutamiseks paremad võimalused, on esimese astme kohus?
2.
Juhul kui vastus esimesele küsimusele on jaatav, siis mida peaks pädev kohus, kes viib kohtuasja üle kohtusse, kus on asja arutamiseks paremad võimalused, tegema esimeses kohtuastmes tehtud kohtuotsusega?“
III. Menetlus Euroopa Kohtus
25.
Kirjalikud seisukohad esitasid Rumeenia valitsus ja Euroopa Komisjon, ükski põhikohtuasja pooltest ei pidanud vajalikuks seda teha. Kohtuistungi pidamist Euroopa Kohtus ei taotletud ja kohtuistungit ei korraldatud.
IV. Analüüs
A. Esimene küsimus
1. Kokkuvõte poolte seisukohtadest
26.
Rumeenia valitsus toob välja, et Euroopa Kohus on leidnud, et selleks, et vanemliku vastutuse valdkonnas tagada lapse huvide silmaspidamine kohtualluvuse normide rakendamisel, on Euroopa Liidu seadusandja kasutanud, nagu määruse põhjendusest 12 nähtub, läheduskriteeriumi ( 3 ). Nimetatud kriteeriumi kohaselt on vastavalt määruse nr 2201/2003 artikli 8 lõikele 1 kohtute pädevus üldjuhul kindlaks määratud lapse hariliku viibimiskoha järgi kohtusse pöördumise ajal ( 4 ). Erand määruse nr 2201/2003 artikli 8 lõikes 1 sätestatud üldisest kohtualluvusest tuleneb määruse nr 2201/2003 artikli 12 lõikest 1, kus on eelkõige sätestatud, et kohtutel, kellel on sama määruse artiklist 3 tulenevalt pädevus lahutuse taotluse suhtes, on pädevus kõigis selle taotlusega seotud vanemlikku vastutust käsitlevates küsimustes, nagu tuleneb määruse nr 2201/2003 artiklist 8.
27.
Määruse nr 2201/2003 artikli 15 lõike 1 osas tõdeb Rumeenia valitsus kõigepealt, et väljendit „kohus, kus on asja arutamiseks paremad võimalused“ ei ole selles määruses defineeritud. Seega tuleb seda mõistet tõlgendada selle artikli konteksti ning määruse nr 2201/2003 eesmärke arvesse võttes.
28.
Seejärel märgib Rumeenia valitsus, et sätted, mis reguleerivad kohtualluvust vanemlikku vastutust käsitlevates kohtuasjades, paiknevad määruse nr 2201/2003 II peatüki 2. jaos, kus sisaldub ka artikkel 15. Määruse nr 2201/2003 artikli 15 esemeline kohaldamisala on niisiis sama mis kogu määruse nr 2201/2003 II peatüki 2. jao kohtualluvuse normidel ( 5 ). Sellest tuleneb, et määruse nr 2201/2003 artikli 15 lõike 1 tähenduses võib „kohtuks, kelle kohtualluvuses on […]“ olla ükskõik milline määruse nr 2201/2003 artiklite 8–14 alusel vanemlikku vastutust käsitlevate küsimuste lahendamiseks pädev kohus. Rumeenia valitsuse hinnangul usaldab määruse nr 2201/2003 artikkel 15 seal nimetatud kohtule kõnealuse määrusega sätestatud kohtualluvusest lähtudes ülesande lahendada vanemlikku vastutust käsitlev kohtuasi sõltumata sellest, kas tegemist on esimese astme kohtu või apellatsioonikohtuga.
29.
Lõpuks leiab Rumeenia valitsus, et määruse nr 2201/2003 artikli 15 lõike 1 mõiste „kohtud, kelle kohtualluvuses on asja sisuline arutamine“ ei viita mitte üksnes sellele, et tegemist on kohtuga, kes võib oma pädevusest tulenevalt asja sisuliselt arutada, vaid ka sellele, et kõnealune kohus on end pädevaks tunnistanud.
30.
Mis puudutab seda, millal võib asja sisuliseks arutamiseks pädev kohus kohtuasja teisele kohtule üle anda, toob Rumeenia valitsus välja, et määruse nr 2201/2003 artikli 15 lõikes 1 ajalist piirangut kehtestatud ei ole.
31.
Ta toob sellega seoses välja, et määruse nr 2201/2003 artikli 12 lõike 2 kohaselt lakkab selle määruse artikli 12 lõikes 1 sätestatud lepinguline kohtualluvus muu hulgas niipea, kui vanemliku vastutusega seotud kohtuotsus jõustub või kui kohtumenetlus lõpeb muul põhjusel. Põhikohtuasjas võib kohus, kellele hagi esitati esimesena, määruse nr 2201/2003 artikli 15 alusel viia asja üle kohtusse, kus on asja arutamiseks paremad võimalused seni, kuni selle esimesena hagi saanud kohtu pädevus lakkab. Rumeenia valitsus leiab, et kohtuasja üleviimisel peab pädev kohus iga kord analüüsima, kas konkreetsel juhul on määruse artiklis 15 sätestatud tingimused täidetud ( 6 ).
32.
Sellises olukorras, nagu käsitletakse põhikohtuasjas, peab pädev kohus, see tähendab kohus, kellele hagi esitati esimesena, kontrollima, kas asja üleviimiseks kohtusse, kus on asja arutamiseks paremad võimalused, on täidetud määruse nr 2201/2003 artikli 15 lõikes 1 sätestatud tingimused ning konkreetsemalt, kas kohtus, kuhu ta kavatseb asja üle viia, on paremad võimalused selleks, et teha vanemliku vastutuse küsimuses otsus, mis on lapse parimates huvides.
33.
Rumeenia valitsus teeb ettepaneku vastata esimesele küsimusele nii, et määruse nr 2201/2003 sätteid üldiselt ning konkreetselt artiklit 15 tuleb tõlgendada nii, et sellistel asjaoludel, nagu käsitletakse põhikohtuasjas, võib kohus, kes on määruse artikli 12 lõike 1 alusel pädev asja sisuliseks arutamiseks, viia asja üle tema hinnangul paremate võimalustega teise liikmesriigi kohtusse nii kauaks, kuni tema pädevus määruse nr 2201/2003 artikli 12 lõike 2 kohaselt lakkab.
34.
Lisaks tuleb asja sisuliseks arutamiseks pädeval kohtul iga kord analüüsida ja tuvastada, kas konkreetsel juhul on apellatsiooniastmes oleva kohtuasja üleviimiseks täidetud määruse nr 2201/2003 artiklis 15 sätestatud tingimused, ning hinnata konkreetselt seda, kas kohtul, kuhu ta asja üle viia kavatseb, on paremad võimalused vanemliku vastutuse küsimuses otsuse tegemiseks ning kas kohtuasja üleviimine on lapse parimates huvides.
35.
Komisjoni hinnangul lubab määruse nr 2201/2003 artikli 15 lõige 1 pädevuse üle anda üksnes selle „liikmesriigi kohtule, millega lapsel on eriline side“. Kriteeriumid, mille kaudu määratakse kindlaks, kas lapsel on liikmesriigiga eriline side, on ammendavalt loetletud määruse nr 2201/2003 artikli 15 lõikes 3. Selles loetelus ei ole nimetatud lapse harilikku viibimiskohta hagi esitamise ajal, samas kui lapse harilikuks viibimiskohaks oleva liikmesriigi kohtu pädevus on vanemlikku vastutust puudutavate kohtuasjade kohtualluvuse nurgakiviks.
36.
Komisjon leiab siiski, et määruse nr 2201/2003 artikli 15 kohaldamine ei ole välistatud juhul, kui pädevaid kohtuid on kaks. Seega oleks nimetatud sätte ratio legis’ega vastuolus välistada selle kohaldamine selle liikmesriigi, millega lapsel on tugevaim side, kohtu suhtes.
37.
Mis puudutab määruse nr 2201/2003 artiklite 15 ja 19 vahekorda, siis kuigi viimati nimetatud artiklist tuleneb kohtule, kellele esitati hagi hiljem, kohustus peatada menetlus, kuni on kindlaks tehtud selle kohtu pädevus, kellele esitati hagi esimesena, ei peaks see kohustus välistama võimalust, et kohus, kellele esitati hagi hiljem, esitab taotluse vastavalt määruse nr 2201/2003 artikli 15 lõike 2 punktile c.
38.
Määruse nr 2201/2003 artikli 15 lõikes 1 kasutatud väljendi „selle liikmesriigi kohtud, kelle kohtualluvuses on asja sisuline arutamine“ kohta leiab komisjon, et see väljend ei viita kuidagi sellele, et nimetatud võimalus piirduks üksnes esimese astme kohtutega.
39.
Komisjon leiab, et määruse nr 2201/2003 artikli 15 ratio legis annab kohtule kaalutlusõiguse teha vajaduse korral otsus pädevus üle anda, ent tingimusel, et see on „lapse parimates huvides“.
2. Hinnang
a) Sissejuhatus
40.
Väga lühikeses, ainult 21 punktist koosnevas eelotsusetaotluses küsib Tribunalul Cluj (Cluj apellatsioonikohus) meilt (esimese küsimusega) sisuliselt seda, kuidas tõlgendada määruse nr 2201/2003 artikli 15 lõikes 1 kasutatud väljendit „selle liikmesriigi kohtud, kelle kohtualluvuses on asja sisuline arutamine“ ning määruse nr 2201/2003 artikli 15 lõike 1 kohaselt saab kohtuasja üle viia kohtusse, kus on asja arutamiseks paremad võimalused, kui kohus, kust kohtuasi üle viiakse, on apellatsioonikohus ning kohus, kus on paremad võimalused, on esimese astme kohus.
41.
Kõigepealt tuleb märkida, et Euroopa Kohtul on juba olnud võimalus käsitleda määruse nr 2201/2003 artikli 15 sätete tõlgendamist, ent ta ei ole veel võtnud seisukohta selle artikli lõikes 1 kasutatud väljendi „selle liikmesriigi kohtud, kelle kohtualluvuses on asja sisuline arutamine“ tõlgendamise osas.
42.
27. oktoobri 2016. aasta kohtuotsuses D. (C‑428/15, EU:C:2016:819), mida ma käesolevas ettepanekus mitut puhku tsiteerin ja mis käsitles peamiselt määruse nr 2201/2003 artikli 15 tõlgendamist, puudutasid liikmesriigi kohtu küsimused selle sätte kohaldamisala ja kohaldamise tingimusi, ent ka väljendit „kohus, kus on paremad võimalused“ ning seda, millised on asjakohased kriteeriumid sellise kohtu kindlaksmääramiseks, samuti ka mõistet „lapse parimad huvid“ ( 7 ). Euroopa Kohus leidis, et tulenevalt nõudest, mille kohaselt peab asja üleviimine teenima lapse parimaid huve, peab kohus eeskätt konkreetse kohtuasja asjaolusid silmas pidades kindlaks tegema, et üleviimisega ei kaasne ohtu, et lapse olukorda võidakse kahjustada ( 8 ).
43.
Nagu ka komisjon välja toob, näib käesolevas kohtuasjas olevat tegu olukorraga, kus kaks kohut leiavad, et nemad on määruse nr 2201/2003 alusel pädevad.
44.
Lähtudes sellest, et laste harilik viibimiskoht näib alates 2012. aastast olevat Ühendkuningiigis ning see oli nõnda katkematult kogu kohtumenetluse ajal, saab Rumeenia kohtute (kellele esitati hagi esimesena) pädevus vanemliku vastutuse küsimuses olla abielulahutuse küsimuse lahendamise pädevusega kaasnev pädevus, mis tuleneb üksnes määruse nr 2201/2003 artikli 12 lõikest 1 ( 9 ) koosmõjus artikli 3 lõike 1 punkti a kolmanda taandega („kostja harilik viibimiskoht“). See säte kujutab endast erandit määruse nr 2201/2003 artiklis 8 sätestatud üldisest kohtualluvusest ( 10 ).
45.
Kuigi Rumeenia kohus tegi ära otsuse abielu lahutamise kohta, reguleerib määruse nr 2201/2003 artikli 12 lõike 2 punkt b jätkuvalt vanemlikku vastutust käsitleva küsimuse lahendamisega kaasnevat pädevust kuni selles küsimuses tehtud kohtuotsus jõustub, mis käesoleva kohtuasja puhul veel toimunud ei ole.
46.
Kuivõrd kolme lapse harilik viibimiskoht on Ühendkuningriigis, kus nad olid koos oma emaga alates 2012. aastast, järeldavad Ühendkuningriigi kohtud (kellele esitati hagi hiljem), et vanemlikku vastutust käsitlevate küsimuste lahendamine on nende pädevuses tulenevalt määruse nr 2201/2003 artiklist 8 ( 11 ).
47.
Niisiis leian, et tuleb välja selgitada, kas pädevuse üleandmist käsitlev määruse nr 2201/2003 artikkel 15 on kohaldatav juhul, kui kõnealuse määruse kohaselt on pädevad mõlema liikmesriigi kohtud, või on pädevust võimalik, vastupidi, üle anda üksnes sellise liikmesriigi kohtule, kes selle määruse kohaselt pädev ei ole.
48.
Viimasel juhul on vastus lihtne: määruse nr 2201/2003 artikkel 15 ei ole käesolevas asjas kohaldatav. Sel juhul tekiks tavaline samal ajal menetluses olevate kohtuasjadega seotud küsimus, mis tuleks lahendada määruse nr 2201/2003 artikli 19 alusel ( 12 ).
1) Kas määruse nr 2201/2003 artikkel 15 on kohaldatav, kui mõlema liikmesriigi kohtud on selle määruse kohaselt pädevad kohtuasja sisuliseks lahendamiseks?
49.
Määruse nr 2201/2003 artiklis 15 sisaldub uuenduslik säte, millega kohtul, kuhu hagiavaldus anti ja kelle kohtualluvuses on asja sisuline arutamine, lubatakse erandina anda kohtuasi üle teise liikmesriigi kohtule, kui seal on asja arutamiseks paremad võimalused. Kohus võib üle viia kas kogu kohtuasja või selle konkreetse osa ( 13 ).
50.
Tõepoolest, „[v]anemlikku vastutust käsitlevates küsimustes on üheks [määruse nr 2201/2003] keskseks uuenduseks – mis jäljendab [Vanemliku vastutuse ja lastekaitsemeetmetega seotud kohtualluvust, kohaldatavat seadust, tunnustamist, kohtuotsuste täitmist ja koostööd käsitlevas 19. oktoobri 1996. aasta konventsioonis (edaspidi „Haagi 1996. aasta konventsioon“)] sätestatut – otstarbekuse kaalutlustest lähtuval kohtute pädevuse hindamisel põhineva Euroopa kohtute vahelise dialoogimehhanismi loomine. Ajendatuna forum non conveniens’i põhimõttest võimaldab [määruse nr 2201/2003] artikkel 15 [– tähelepanuväärne ( 14 ), ent sageli liiga keeruliseks peetud säte –] kohtuasja „üle viia“ kohtusse, kus on paremad võimalused selle lahendamiseks (vrd Haagi 1996. aasta konventsiooni […] artiklitega 8 ja 9, kus sätestatud mehhanism seisneb pädevuse üleandmises [forum non conveniens] või pädevuse endale taotlemises [forum conveniens] […])“ ( 15 ).
51.
Haagi 1996. aasta konventsiooni artikkel 8 lubab taotluse esitada kõigil juhtudel, kui pädev asutus leiab, et konventsiooni teise osalisriigi asutused sobiksid paremini lapse huvisid kaitsma. Haagi 1996. aasta konventsiooni artikli 8 lõike 2 punkti d kohaselt on tihedad sidemed lapsega kriteeriumiks, mille alusel hinnata, kas teise liikmesriigi asutused „sobiksid paremini“ lapse huvisid kaitsma, ent kohustust sellest ei tulene.
52.
Kuigi määruse nr 2201/2003 mehhanismi ja Haagi 1996. aasta konventsiooni modus operandi ei ole ühesugused, ei näe ma mis tahes põhimõttelist põhjust, miks määruse nr 2201/2003 artiklit 15 ei võiks kasutada „konkureeriva“ pädevuse korral, see tähendab juhul, kui kaks (erinevate liikmesriikide) kohut on selle määruse kohaselt pädevad.
53.
Ma arvan, et veelgi enam peab selline pädevuse üleviimine määruse nr 2201/2003 artikli 15 kohaselt lubatav olema, sest kohtul, kuhu kohtuasja üleviimiseks ettepanek tehakse, peaks olema tihe side lapsega.
54.
Tegelikult võimaldab määruse nr 2201/2003 artikli 15 lõige 1 kohtuasja selle liikmesriigi kohtust, kelle jurisdiktsioonile see asi tavapäraselt allub, teise liikmesriigi kohtusse üle viia üksnes juhul kui, nagu tuleneb määruse põhjendusest 13, üleviimine toimub teatud kindlatel tingimustel ( 16 ) ning üksnes erandina ( 17 ).
55.
Nagu Euroopa Kohus 27. oktoobri 2016. aasta kohtuotsuses D. (C‑428/15, EU:C:2016:819, punkt 50) kõigepealt leidis, tohib määruse nr 2201/2003 artikli 15 lõike 1 alusel liikmesriigi kohus viia vanemliku vastutuse asja üle üksnes sellise liikmesriigi kohtusse, millega on lapsel „eriline side“.
56.
Järgnevalt tuleb 27. oktoobri 2016. aasta kohtuotsuse D. (C‑428/15, EU:C:2016:819, punkt 51) kohaselt selle kindlakstegemiseks, kas konkreetses kohtuasjas on eriline side olemas, võtta aluseks asjaolud, mis on ammendavalt loetletud määruse nr 2201/2003 artikli 15 lõike 3 punktides a–e. Sellest järeldub, et üleviimise võimalus on juba eos välistatud kohtuasjade puhul, milles need asjaolud puuduvad.
57.
Sama kohtuotsuse punkti 53 kohaselt puudutavad kaks esimest asjaolu olukorda, kus teine asjaomane liikmesriik on saanud lapse viibimiskohaks kas enne või pärast üldjuhul pädevasse kohtusse pöördumist, ning punkti 52 kohaselt annavad need asjaolud tunnistust kohtuasjasse puutuva lapse läheduse kohta muu liikmesriigiga kui see, mille kohtu pädevus asja arutada põhineb määruse nr 2201/2003 artikli 8 lõikel 1.
58.
Niisiis on selge, et liikmesriik, kus on lapse harilik viibimiskoht hagi esitamise ajal, ei kuulu selles loetelus nimetatud liikmesriikide hulka, samas kui lapse harilikuks viibimiskohaks oleva liikmesriigi kohtu pädevus on vanemlikku vastutust puudutavate kohtuasjade kohtualluvuse nurgakivi. See näib viitavat sellele, et määruse nr 2201/2003 artiklis 15 peetakse silmas kohtuasja üleviimise teel pädevuse omistamist üksnes sellise liikmesriigi kohtule, kes määruse nr 2201/2003 kohaselt ei ole veel kohtuasja lahendamiseks pädev.
59.
Leian siiski, et see ei takista kuidagi nimetatud määruse artikli 15 kohaldamist juhul, kui pädevad on mõlema liikmesriigi kohtud, iseäranis veel siis, kui nad jõuavad kokkuleppele, et ühes neist on kohtuasja arutamiseks paremad võimalused.
60.
Olen arvamusel (nagu ka komisjon), et loogika ütleb, et liikmesriigi puhul, kus on „harilik viibimiskoht hagi esitamise ajal“, mis on vanemlikku vastutust käsitlevate küsimuste kohtualluvuse nurgakivi, on side igal juhul tihedam kui varasema viibimiskoha puhul (mida möönab ka Rumeenia kohus ise). Määruse nr 2201/2003 aritkkel 15 – mis peaks lapse huvide paremaks kaitsmiseks võimaldama sellistel erandlikel juhtudel teatud paindlikkust – toetab mõiste „eriline side liikmesriigiga“ tõlgendamist selliselt, et see hõlmab ka liikmesriiki, kus on lapse harilik viibimiskoht hagi esitamise ajal (antud juhul alates 2012. aastast), mis toob kaasa selle, et see säte kuulub kohaldamisele ka juhtudel, kui kohus, kus on paremad võimalused, on juba määruse nr 2201/2003 kohaselt pädev.
61.
Seda teesi toetab ka õiguskirjandus.
62.
Esiteks „[Article 15 is about] a court having jurisdiction as to the substance of the matter pursuant to Articles 8–14 of the Regulation [transferring jurisdiction to a Member State] not necessarily also having jurisdiction pursuant to Article 8 et seq. of the Regulation“ ( 18 ).
63.
Teiseks „[a]nother and far more important principle laid down in Article 15(1) is that this transfer can be for the benefit of any Member State’s court. The provision states that this transfer should concern a court „with which the child has a particular connection“, and the exact nature of these connections is listed in paragraph (3). However, Article 15(1) does not require that the designated court would otherwise have jurisdiction over the subject matter. Therefore, the transfer mechanism is […] [one] allowing a competent court to transfer a case to any Member State court, provided that the particular connection is identified. This analysis implies that Article 15 is not only a court cooperation provision, but contains also a jurisdictional rule. The effect of this rule is to give jurisdiction to any Member State court, providing there is a particular connection between the court and the child“ ( 19 ), millega näibki olevat tegemist käesoleva asja puhul.
64.
Niisiis, „Article 15(1) can therefore be analysed in connection with Article 12(3) of the Regulation, which also provides for a very open jurisdictional rule. The difference lies [in] the fact that Article 12(3) relies on party autonomy, whereas Article 15(1) relies on judicial cooperation. The bases of jurisdiction are therefore very different, but the main effect of both provisions is very similar: giving jurisdiction to a court that is not designated by any of the connecting factors of the Regulation“ ( 20 ).
65.
Eelnevast järeldub, et määruse nr 2201/2003 artikkel 15 on käesoleval juhul kohaldatav.
2) Mõiste „selle liikmesriigi kohtud, kelle kohtualluvuses on asja sisuline arutamine“
66.
Toon välja, et seda mõistet sellisel kujul määruses nr 2201/2003 defineeritud ei ole.
67.
Selles kontekstis tuleb seda mõistet tõlgendada määruse nr 2201/2003 artikli 15 konteksti ning selle määrusega taotletavaid eesmärke arvestades. ( 21 )
68.
Leian niisiis (nagu ka Rumeenia valitsus), et mõistet „kohtud, kelle kohtualluvuses on asja sisuline arutamine“ tõlgendades tuleb lähtuda mõistest „kohus“. Määruse nr 2201/2003 artikli 2 punkti 1 kohaselt tähendab mõiste „kohus“ kõiki liikmesriikide asutusi, mis on vastavalt artiklile 1 pädevad määruse nr 2201/2003 reguleerimisalasse kuuluvates küsimustes ( 22 ).
69.
27. oktoobri 2016. aasta kohtuotsuse D. (C‑428/15, EU:C:2016:819, punkt 61) kohaselt tuleb määruse nr 2201/2003 artikli 15 lõiget 1 tõlgendada nii, et selle hindamiseks, kas teise liikmesriigi kohtul, kellega lapsel on eriline side, on asja arutamiseks paremad võimalused, peab liikmesriigi pädev kohus tegema kindlaks, et kohtuasja üleviimine sellisesse kohtusse annab asja läbivaatamiseks tegeliku ja konkreetse lisaväärtuse, arvestades eelkõige teises liikmesriigis kohaldatavaid menetlusnorme, ning selle hindamiseks, et üleviimine on lapse huvides, peab liikmesriigi pädev kohus tegema eelkõige kindlaks, et üleviimisega ei kaasne ohtu, et lapse olukorda võidakse kahjustada.
70.
Piisab, kui tõdeda, et kasutatud sõnastuses („selle liikmesriigi kohtud, kelle kohtualluvuses on asja sisuline arutamine“) ei viita miski sellele, et võimalus määruse nr 2201/2003 artikli 15 lõike 1 alusel oma pädevus üle anda oleks ainult esimese astme kohtul.
71.
Kuna algsel kohtul on avar kaalutlusõigus otsustamaks, kas pädevus üle anda või mitte (mis on loogiline, kuna see on kooskõlas määruse nr 2201/2003 artiklis 15 sätestatud üleviimise aluseks oleva forum non conveniens’i teooriaga), olen arvamusel (nagu komisjon), et pole ühtki põhjust reserveerida seda kaalutlusõigust üksnes esimese astme kohtule. Seda iseäranis siis, kui pädevuse üleandmise võimalus tekibki alles kohtuasja läbivaatamisel kõrgema astme kohtus.
72.
Käesoleval juhul oli Rumeenias kohtumenetlus pooleli apellatsiooniastmes, kui saabus üleandmise taotlus Ühendkuningriigi kohtult, kuhu ema oli hagi esitanud peaaegu kaks aastat pärast seda, kui ta oli hagi esitanud Rumeenia kohtule. Kogu menetluse kestel elasid lapsed Ühendkuningriigis. Kui kohtumenetlus Rumeenias jätkub, tuleb lapsed seal ära kuulata ning vanemlikku vastutust kästlevate küsimuste (hooldusõigus ja külastamisõigus) õigeks lahendamiseks võib osutuda vajalikuks arvamuse küsimine Briti eksperdilt. See võib suurendada menetlusega seotud kulusid ning pikendada menetlust, samas kui lapse huvides on alati see, et teda puudutavad otsused tehtaks võimalikult kiiresti.
73.
Seetõttu tuleb määruse nr 2201/2003 artiklis 15 sisalduvat väljendit „selle liikmesriigi kohtud, kelle kohtualluvuses on asja sisuline arutamine“ tõlgendada nii, et selles peetakse silmas ka apellatsioonikohtuid, kes võivad kas neile esitatud taotluse alusel või omal algatusel anda kohtuasja üle teise liikmesriigi kohtusse, kui määruse nr 2201/2003 artiklis 15 sätestatud tingimused on täidetud.
B. Teine küsimus
1. Kokkuvõte poolte seisukohtadest
74.
Rumeenia valitsus toob välja, et määrus nr 2201/2003 põhineb kohtute koostööl ja vastastikusel usaldusel, mis viivad liikmesriikides tehtud kohtuotsuste vastastikuse tunnustamise ja täitmiseni. ( 23 ) Euroopa Kohus on leidnud, et vastastikuse usalduse põhimõttele on omane, et liikmesriigi kohus, kellele on esitatud taotlus vanemliku vastutuse valdkonnas, kontrollib määruse nr 2201/2003 artiklite 8–14 alusel oma pädevust ( 24 ). Nagu on täpsustatud määruse nr 2201/2003 artiklis 24, ei saa teiste liikmesriikide kohtud kontrollida esimese kohtu hinnangut oma pädevuse kohta ( 25 ).
75.
Lisaks on pädevusest loobumist käsitlevate õigusnormide eesmärk vältida erinevates liikmesriikides paralleelsete menetluste toimumist ning vastandlike kohtuotsuste tegemist.
76.
Rumeenia valitsus teeb ettepaneku vastata teisele küsimusele nii, et määruse nr 2201/2003 sätteid üldiselt ning konkreetselt selle määruse artiklit 15 tuleb tõlgendada nii, et sellistel asjaoludel nagu põhikohtuasjas, kui pädev kohus otsustab määruse nr 2201/2003 artikli 15 lõike 1 kohaselt viia kohtuasja üle kohtusse, kus on paremad võimalused, ning kui viimane nõustub nimetatud määruse artikli 15 lõike 5 esimese lause kohaselt selle kohtuasja üle võtma, loobub kohus, kuhu hagi esitati esimesena, oma pädevusest vastavalt nimetatud määruse artikli 15 lõike 5 teisele lausele.
77.
Komisjon leiab sisuliselt, et teise liikmesriigi kohtule pädevuse üleandmise korral on esimeses kohtuastmes tehtud kohtuotsusel liikmesriigi õiguses ette nähtud mõju, kuni seda kohtuotsust ei ole määruse nr 2201/2003 alusel oma pädevust teostava mis tahes teise kohtu uue otsusega edasiulatuvalt muudetud või asendatud.
2. Hinnang
78.
Teise küsimusega küsib eelotsusetaotluse esitanud kohus Euroopa Kohtult, mida tuleb esimesele küsimusele jaatava vastuse andmise korral teha Rumeenia kohtu poolt esimeses kohtuastmes tehtud kohtuotsusega, kui kohtuasi antakse üle kohtusse, kus on paremad võimalused asja sisuliseks arutamiseks.
79.
Rumeenia tsiviilkohtumenetluse seadustiku artikli 448 lõike 1 punkti 1 kohaselt on vanemliku vastutuse kohta esimeses kohtuastmes tehtavad kohtuotsused täitmisele pööratavad.
80.
Nagu komisjon välja toob, mis puudutab seda, millise otsuse on Rumeenia esimese astme kohus teinud enne võimalikku pädevuse üleandmist apellatsioonikohtu ehk käesoleval juhul eelotsusetaotluse esitanud kohtu poolt, siis kuigi määruse nr 2201/2003 põhjenduses 13 nimetatakse „asja“ edasiandmist, siis määruse nr 2201/2003 artikli 15 lõigete 1 ja 5 sõnastus räägivad ainult kohtu „pädevuse“ üleandmisest ja teostamisest.
81.
Määruse nr 2201/2003 artikli 15 lõike 5 kohaselt peab kohus, kellele hagi esitati esimesena, oma pädevusest loobuma ning poolelioleva menetluse lõpetama, kui teine liikmesriik on pädevuse võtnud, või vastupidisel juhul menetlust jätkama.
82.
Teisiti öeldes, kui pädevuse üleandmise taotluse kohta pole otsust veel tehtud, tegeleb kohtuasjaga jätkuvalt see kohus, kellele esitati hagi esimesena. Juhul kui selle kohtu hinnangul esineb selle aja jooksul vahetu oht lapsele, on tal õigus määrusele nr 2201/2003 vastavalt oma pädevust teostada, et võtta kõik vajalikud meetmed lapse kaitsmiseks. Määruse nr 2201/2003 kohaselt (artikkel 21 „Kohtuotsuse tunnustamine“) tunnustatakse neid meetmeid õiguslikult ning need jäävad kehtima, kuni teise liikmesriigi kohus, kes on nõustunud oma pädevust teostama, otsustab need tühistada või neid muuta.
83.
Samamoodi tuleb see, mis saab esimese astme kohtu otsusest, määrata kindlaks pädevuse üle andnud liikmesriigi õiguse kohaselt.
84.
Leian (nagu komisjon), et kui taotluse esitanud kohus on oma pädevusest loobunud ning uus menetlus on alustatud, võib taotluse saanud liikmesriik, kellele pädevus üle anti, seda pädevust teostada.
85.
Toon välja, et määruse nr 2201/2003 artiklis 21 ja järgmistes artiklites, mis puudutavad kohtuotsuste tunnustamist ja täitmist, ning artikli 23 punktis e on konkreetselt sätestatud, et vanemlikku vastutust käsitlevat kohtuotsust ei tunnustata, kui see on vastuolus hilisema vanemlikku vastutust käsitleva kohtuotsusega, mis on tehtud liikmesriigis, kus taotletakse tunnustamist.
86.
Sellest järeldub, et Rumeenia kohtu poolt esimeses kohtuastmes tehtud otsusel on selle liikmesriigi õiguses ette nähtud mõju, kuni seda kohtuotsust ei ole määruse nr 2201/2003 alusel oma pädevust teostava mis tahes teise kohtu uue otsusega edasiulatuvalt muudetud või asendatud.
V. Ettepanek
87.
Neil põhjustel teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata Tribunalul Cluj (Cluj apellatsioonikohus, Rumeenia) küsimustele järgmiselt:
1.
Nõukogu 27. novembri 2003. aasta määruse (EÜ) nr 2201/2003, mis käsitleb kohtualluvust ning kohtuotsuste tunnustamist ja täitmist kohtuasjades, mis on seotud abieluasjade ja vanemliku vastutusega, ning millega tunnistatakse kehtetuks määrus (EÜ) nr 1347/2000, artiklis 15 sisalduv väljend „selle liikmesriigi kohtud, kelle kohtualluvuses on asja sisuline arutamine“ hõlmab ka apellatsioonikohtuid, kes võivad kas neile esitatud taotluse alusel või omal algatusel anda kohtuasja üle teise liikmesriigi kohtusse, kui määruse nr 2201/2003 artiklis 15 sätestatud tingimused on täidetud.
2.
Teise liikmesriigi kohtule pädevuse üle andnud apellatsioonikohus loobub oma pädevusest vastavalt määruse nr 2201/2003 artikli 15 lõikele 5, millega lõpeb selles kohtus olev menetlus liikmesriigi õigusele vastavalt. Kõnealuses kohtumenetluses tehtud esimese astme kohtu otsusele jääb selle liikmesriigi õiguses ette nähtud mõju, kuni seda kohtuotsust ei ole määruse nr 2201/2003 alusel oma pädevust teostava mis tahes teise kohtu uue otsusega edasiulatuvalt muudetud või asendatud.
( 1 ) Algkeel: prantsuse.
( 2 ) Nõukogu 27. novembri 2003. aasta määrus, mis käsitleb kohtualluvust ning kohtuotsuste tunnustamist ja täitmist kohtuasjades, mis on seotud abieluasjade ja vanemliku vastutusega, ning millega tunnistatakse kehtetuks määrus (EÜ) nr 1347/2000 (ELT 2003, L 338, lk 1; ELT eriväljaanne 19/06, lk 243, nn Brüssel IIa määrus).
( 3 ) Vt 27. oktoobri 2016. aasta kohtuotsus D. (C‑428/15, EU:C:2016:819, punkt 45).
( 4 ) Vt 15. veebruari 2017. aasta kohtuotsus W ja V (C‑499/15, EU:C:2017:118, punkt 52) ning 27. oktoobri 2016. aasta kohtuotsus D. (C‑428/15, EU:C:2016:819, punkt 46).
( 5 ) Vt selle kohta 27. oktoobri 2016. aasta kohtuotsus D. (C‑428/15, EU:C:2016:819, punkt 30).
( 6 ) Vt selle kohta 27. oktoobri 2016. aasta kohtuotsus D. (C‑428/15, EU:C:2016:819, punktid 56–59).
( 7 ) Vt ka minu ettepanek selles kohtuasjas (C‑428/15, EU:C:2016:458). Vt ka hiljuti Supreme Court of the United Kingdomis (Ühendkuningriigi kõrgeim kohus) lahendatud sarnane kohtuasi: In the matter of N (Children) [2016] UKSC 15. Põhjalikumaks uurimiseks vt näiteks Pirrung, J., „Forum (non) conveniens – Art. 15 EuEheVO vor zwei obersten Common law-Gerichten“, IPRax, 2017, 562, nr 6, mille puhul nii Euroopa Kohus kohtuasjas D. (C‑428/15) kui ka Supreme Court of the United Kingdom (Ühendkuningriigi kõrgeim kohus) „sind auf unterschiedlichen Wegen zu richtigen Ergebnissen gekommen und haben einem besseren Verständnis der forum non conveniens […]-Regel in europäischen Sorgerechtsverfahren beigetragen“.
( 8 ) Vt 27. oktoobri 2016. aasta kohtuotsus D. (C‑428/15, EU:C:2016:819, punkt 61). Vt ka 19. novembri 2015. aasta kohtuotsus P (C‑455/15 PPU, EU:C:2015:763), milles käsitletakse peamiselt määruse nr 2201/2003 artikli 23 punkti a, mis käsitleb vanemlikku vastutust käsitleva kohtuotsuse mittetunnustamist vastuolu tõttu avaliku korraga, ent milles puudutatakse möödaminnes ka määruse nr 2201/2003 artikli 15 tõlgendamist.
( 9 ) Vt eelotsusetaotluse punktid 2–10.
( 10 ) Vt kohtujurist Boti ettepanek kohtuasjas W ja V (C‑499/15, EU:C:2016:920, punkt 51).
( 11 ) „Määruse nr 2201/2003 artikli 8 lõike 1 ja artikli 12 lõike 3 sätete konteksti kohta on sama määruse põhjenduses 12 täpsustatud, et esimeses järjekorras peaksid olema pädevad lapse hariliku viibimiskoha liikmesriigi kohtud. Vastavalt sellele põhjendusele on määruse artikli 8 lõikes 1 ette nähtud, et vanemliku vastutusega seotud asjades määratakse üldine kohtualluvus selle viibimiskoha järgi“ (1. oktoobri 2014. aasta kohtuotsus E., C‑436/13, EU:C:2014:2246, punkt 41).
( 12 ) Juhul kui kohaldamisele kuuluks ainult artikkel 19, siis kuivõrd on selge, et kahe menetluse ese on vanemlikku vastutust puudutavas osas sama, peaks Ühendkuningriigi kohus olema see, kes oma pädevusest loobub, kuna sellele kohtule esitati hagi hiljem. Vt selle kohta praegu pooleliolev kohtuasi Liberato (C‑386/17), kus Euroopa Kohtult küsitakse, millised tagajärjed on määruse nr 2201/2003 artiklis 19 sätestatud samal ajal menetluses olevaid kohtuasju käsitlevate normide ilmsel rikkumisel vanemliku vastutusega seoses. Eelotsusetaotluse esitanud kohus soovib vastust küsimusele, kas selline rikkumine võib takistada neid norme rikkudes tehtud otsuse tunnustamist põhjusel, et see oleks määruse nr 2201/2003 artiklit 24 silmas pidades vastuolus selle liikmesriigi avaliku korraga, kus tunnustamist taotletakse, või avaliku korraga seotud liidu menetlusõiguse sätetega.
( 13 ) Vt Euroopa Komisjoni avaldatud praktiline juhend Brüssel IIa määruse kohaldamiseks, 2015, lk 34, kättesaadav aadressil .
( 14 ) Kui me võtame arvesse Euroopa erinevaid õiguslikke regulatsioone ja eelkõige Brüssel I ja Brüssel IIa süsteeme, mis (vähemalt mitte praegu) sellist liikmesriikide kohtute vahelist koostööd ei võimalda. Vt 1. märtsi 2005. aasta kohtuotsus Owusu (C‑281/02, EU:C:2005:120, punktid 38 ja 41), kus Euroopa Kohus leidis, et „forum non conveniens’i teooria kohaldamine, mis jätab hagi saanud kohtule avara kaalutlusõiguse küsimuses, kas kohtuasi oleks kohasem sisuliselt läbi vaadata teise riigi kohtus, võib mõjutada Brüsseli konventsioonis ja eeskätt selle artiklis 2 sätestatud kohtualluvuse normide kohaldamise ettenähtavust ning seetõttu selle konventsiooni aluseks olevat õiguskindluse põhimõtet“. Vt selle kohta näiteks Ni Shuilleabhain, M., „Cross-Border Divorce Law, Brussels II bis“, Oxford University Press, 2010, lk 202 jj (leheküljel 225 teeb autor ettepaneku lisada uude õigusakti määruse nr 2201/2003 artiklist 15 ajendatud säte ja võimaldada teatud juhtudel ka abielulahutusega seotud kohtuasjade üleviimist).
( 15 ) Gallant, E., „Le forum non conveniens de l’article 15 du règlement Bruxelles II bis (affaire C‑428/15, D)“, Revue critique de droit international privé (RCDIP), 2017, lk 464. Vt artikli 15 kohta ka Ancel, B., ja Muir Watt, H., „L’intérêt supérieur de l’enfant dans le concert des juridictions: le règlement Bruxelles II bis“, RCDIP, 2005, lk 569, Gallant, E., „Règlement II bis“, Rép. Internat. Dalloz, 2007, eriväljaanne nr 157, ning Joubert, N., „Autorité parentale“, J.-Cl. int. fasc. 549-20, 172.
( 16 ) Näiteks: „in Spain, a decision from the Supreme Court which refused to transfer the jurisdiction to a Belgian court, whereas the whole family was now living in Belgium. The refus[al] was based on the fact that a significant period of time had elapsed since the beginning of the proceedings and that the best interests of the child required a quick resolution of his situation“ (vt Tribunal Supremo (Hispaania kõrgeim kohus) 7. juuli 2011. aasta kohtuotsus 496/2011, SP/SENT/639104), seda lõiku on tsiteeritud: Pataut, E., ja Gallant, E., kogumikus Magnus, U., ja Mankowski, P. (toim), „ECPIL – European Commentaries on Private International Law, Brussels IIbis Regulation“, Otto Schmidt, 2017, lk 175. Vt ka 7. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus [2016] UKSC 15.
( 17 ) Vt 27. oktoobri 2016. aasta kohtuotsus D. (C‑428/15, EU:C:2016:819, punkt 47).
( 18 ) Staudinger-Pirrung, „BGB, Vorbem C-H zu Art. 19 EGBGB, Internationales Kindschaftsrecht, 2009“, Art 15 Regulation No 2201/2003, lõik C 89.
( 19 ) Kohtujuristi kursiiv. Vt Pataut, E., ja Gallant, E., op. cit., lk 176.
( 20 ) Vt Pataut, E., ja Gallant, E., op. cit., lk 176.
( 21 ) Vt analoogia alusel 27. oktoobri 2016. aasta kohtuotsus D. (C‑428/15, EU:C:2016:819, punkt 41).
( 22 ) Artikli 1 kohaselt kohaldatakse seda määrust eelkõige abielulahutust ning vanemlikku vastutust käsitlevate küsimustega seotud taotluste suhtes.
( 23 ) Vt 15. veebruari 2017. aasta kohtuotsus W ja V (C‑499/15, EU:C:2017:118, punkt 50).
( 24 ) Vt 15. juuli 2010. aasta kohtuotsus Purrucker (C‑256/09, EU:C:2010:437, punkt 73).
( 25 ) Vt 15. juuli 2010. aasta kohtuotsus Purrucker (C‑256/09, EU:C:2010:437, punkt 74).
Full & Egal Universal Law Academy