17.7.2017
ET
Euroopa Liidu Teataja
C 231/3
Eelotsusetaotlus, mille on esitanud Curtea de Apel Constanţa (Rumeenia) 23. märtsil 2017 – Sindicatul Familia Constanța jt versus Direcția Generală de Asistență Socială și Protecția Copilului Constanța
(Kohtuasi C-147/17)
(2017/C 231/04)
Kohtumenetluse keel: rumeenia
Eelotsusetaotluse esitanud kohus
Curtea de Apel Constanţa
Põhikohtuasja pooled
Apellandid: Sindicatul Familia Constanța jt
Vastustaja: Direcția Generală de Asistență Socială și Protecția Copilului Constanța
Eelotsuse küsimused
1.
Kas direktiivi 2003/88/EÜ (1) artikli 1 lõiget 3 koostoimes direktiivi 89/391/EMÜ (2) artikliga 2 tuleb tõlgendada nii, et selle direktiivi kohaldamisalast jääb välja niisugune tegevus nagu asendusvanema tegevus, millega tegelevad apellandid?
2.
Kas juhul, kui vastus esimesele küsimusele on eitav, tuleb direktiivi 2003/88/EÜ artiklit 17 tõlgendada nii, et niisuguse tegevuse suhtes nagu asendusvanema tegevus, millega tegelevad apellandid, võib teha selle [artikli 17] lõike 1, lõike 3 punktide b ja c või lõike 4 punkti b alusel erandi selle direktiivi artiklist 5?
3.
Kas juhul, kui vastus eelmisele küsimusele on jaatav, tuleb direktiivi 2003/88/EÜ artikli 17 lõiget 1 või asjakohasel juhul artikli 17 lõikeid 3 ja 4 tõlgendada nii, et selline erand peab olema nähtud ette sõnaselgelt, kuid võib olla sätestatud ka kaudselt, st vastu võetud eriaktiga, millega on teatava kutsetegevuse puhul kehtestatud muud tööaja korraldamist reguleerivad normid; missugused on juhul, kui niisugune erand ei pruugi olla sõnaselgelt ette nähtud, miinimumtingimused selleks, et võiks asuda seisukohale, et siseriiklike õigusnormidega on kehtestatud erand, ning kas sellise erandi võib ette näha nii, nagu tuleneb seadusest nr 272/2004?
4.
Kas juhul, kui vastus esimesele, teisele või kolmandale küsimusele on eitav, tuleb direktiivi 2003/88/EÜ artikli 2 punkti 1 tõlgendada nii, et ajavahemik, mil asendusvanem viibib koos alaealisega, kelle asendusvanem ta on, kas oma kodus või muus viimase valitud kohas, kujutab endast tööaega, kuigi ta ei täida ühtegi individuaalsest töölepingust tulenevat ülesannet?
5.
Kas juhul, kui vastus esimesele, teisele või kolmandale küsimusele on eitav, tuleb direktiivi 2003/88/EÜ artiklit 5 tõlgendada nii, et sellega on vastuolus niisugused siseriiklikud õigusnormid nagu seaduse nr 272/2004 artikkel 122 ning kas vastuse korral, et direktiivi artikli 17 lõike 3 punktid b ja c on kohaldatavad või artikli 4 punkt b on kohaldatav, tuleb seda artiklit tõlgendada nii, et niisugused siseriiklikud õigusnormid on sellega vastuolus?
6.
Kas juhul, kui vastus esimesele küsimusele on eitav ning vastus neljandale küsimusele on jaatav, võib direktiivi 2003/88/EÜ artikli 7 lõiget 2 tõlgendada nii, et sellega ei ole siiski vastuolus niisuguse hüvitise maksmine, mis vastab hüvitisele, mida töötaja oleks saanud põhipuhkuse ajal, sest asendusvanema töö laad ei võimalda tal seda puhkust kasutada, või kuigi puhkus anti vormiliselt, jätkab töötaja praktikas sama tööd, kui kõnesoleval ajavahemikul ei ole tal lubatud lahkuda alaealisest, kelle asendusvanem ta on? Kas jaatava vastuse korral on selleks, et saada õigus hüvitisele, vaja, et töötaja palus luba alaealisest lahkuda ja tööandja ei andnud seda luba?
7.
Kas juhul, kui vastus esimesele küsimusele on eitav, vastus neljandale küsimusele jaatav ja vastus kuuendale küsimusele eitav, on direktiivi artikli 7 lõikega 1 vastuolus niisugune siseriiklik õigusnorm nagu seaduse nr 272/2004 artikli 122 lõike 3 punkt d, sest selle seadusega on tööandjale jäetud võimalus otsustada oma kaalutlusõigust kasutades, kas lubada asendusvanemal alaealisest puhkuse ajal lahkuda, ning kas jaatava vastuse korral kujutab asjaolu, et töötaja ei saa selle õigusnormi kohaldamise tulemusena puhkust kasutada, endast liidu õiguse rikkumist, mille puhul on täidetud tingimused selleks, et töötajal tekiks õigus hüvitisele? Kas jaatava vastuse korral peab seda hüvitist maksma riik direktiivi artikli 7 rikkumise tõttu või ametiasutus, kes on tööandja ja kes ei taganud puhkuse ajaks võimalust alaealisest lahkuda? Kas niisuguses olukorras on selleks, et saada õigus hüvitisele, vaja, et töötaja palus luba alaealisest lahkuda ja tööandja ei andnud seda luba?
(1) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 4. novembri 2003. aasta direktiiv 2003/88/EÜ tööaja korralduse teatavate aspektide kohta (ELT 2003, L 299, lk 9; ELT eriväljaanne 05/04, lk 381).
(2) Nõukogu 12. juuni 1989. aasta direktiiv 89/391/EMÜ töötajate töötervishoiu ja tööohutuse parandamist soodustavate meetmete kehtestamise koht (EÜT 1989, L 183, lk 1; ELT eriväljaanne 05/01, lk 349).
Full & Egal Universal Law Academy