31.7.2017
ET
Euroopa Liidu Teataja
C 249/18
Eelotsusetaotlus, mille on esitanud Curtea de Apel Bacău (Rumeenia) 24. aprillil 2017 – SC Topaz Development SRL versus Constantin Juncu, Raisa Juncu, sündinud Cernica
(Kohtuasi C-211/17)
(2017/C 249/28)
Kohtumenetluse keel: rumeenia
Eelotsusetaotluse esitanud kohus
Curtea de Apel Bacău
Põhikohtuasja pooled
Apellant ja vastustaja: SC Topaz Development SRL
Apellandid ja vastustajad: Constantin Juncu, Raisa Juncu, sündinud Cernica
Eelotsuse küsimused
1.
Kas [direktiivi 93/13/EMÜ] (1) artikli 3 lõiget 2 ja artikli 4 lõiget 1 tuleb tõlgendada ja kohaldada nii, et niisugustel asjaoludel nagu põhikohtuasjas – sellisena, nagu on kirjeldanud apellant-vastustaja, kes on viidanud siseriiklikule kohtupraktikale (18. aprilli 2011. aasta kohtuotsus nr 1646, mille on teinud Înalta Curte de Casație și Justiție, Secția comercială (kassatsioonikohtu kaubanduskolleegium), ja 6. aprilli 2016. aasta otsus tsiviilasjas nr 466, mille on teinud Curtea de Apel Bacău (Bacău apellatsioonikohus), kohtuasi nr 3364/110/2014), st et olukorras, kus seda, et pooltevahelise eelmüügilepingu kõikides tingimustes lepiti eraldi kokku, tõendab ainult asjaolu, et apellandid-vastustajad nõustusid tarbijatena nende tingimustega, allkirjastades eellepingu, mille kinnisvaraarendaja oli eelnevalt koostanud ja üks notar seejärel tõestanud, – on põhimõtteliselt tõendatud vastupidine, st eeldatakse, et müüja või teenuseosutaja eelnevalt koostatud tingimustes ei ole eraldi kokku lepitud?
2.
Kas nõukogu 5. aprilli 1993. aasta direktiivi 93/13/EMÜ ebaõiglaste tingimuste kohta tarbijalepingutes lisa punktides d, e, f ja i silmas peetud tingimuste hulka kuuluvad põhimõtteliselt tüüptingimused eelmüügilepingutes, mille on koostanud eelnevalt kinnisvaraarendajad, kes nagu apellant-vastustaja on müüjad, eelkõige punktid 3.2.2 ja 7.1 eelmüügilepingus, mille on allkirjastanud vaidluse pooled, kes on sõlminud neljanda järjekoha pandi kokkuleppe ja sätestanud leppetrahvitingimuse ainult müüja huvides?
3.
Kas nõukogu 5. aprilli 1993. aasta direktiivi 93/13/EMÜ ebaõiglaste tingimuste kohta tarbijalepingutes artikli 6 lõiget 1 tuleb tõlgendada ja kohaldada nii, et kui Euroopa Kohus vastab teisele küsimusele jaatavalt, ei võimalda (vaid keelab) see siseriiklikul kohtul vastavaid ebaõiglaseks peetud lepingutingimusi muuta nii, et neljanda järjekoha pandi kokkuleppe saab sõlmida teistsugustel tingimustel kui eellepingus sõnaselgelt sätestatud (näiteks mitte ükskõik missuguse makseviivituse ja tasumata jätmise puhuks, summast olenemata, vaid ainult kindla summa tasumiseks makseviivituse või tasumata jätmise korral – summa, mille kohus leiab olevat märkimisväärse, olles hinnanud seda igal konkreetselt juhul eraldi), ning vähendada (piirata) leppetrahvitingimusest tulenevat summat nii, et see on piiratud summadega, mille ostja maksis tagatisrahaks kuni pandikokkuleppe aktiveerimiseni? Kas siseriiklik kohus võib niisugusel juhul piirduda otsusega, et asjaomase tarbija suhtes ei kohaldata niisuguseid tingimusi?
(1) Nõukogu 5. aprilli 1993. aasta direktiiv 93/13/EMÜ ebaõiglaste tingimuste kohta tarbijalepingutes (EÜT 1993, L 95, lk 29; ELT eriväljaanne 15/2, lk 288).
Full & Egal Universal Law Academy