Kohtuasi C-390/17 P: Irit Azoulay, Andrew Boreham’i, Mirja Bouchard’i ja Darren Neville’i 28. juunil 2017 esitatud apellatsioonkaebus Üldkohtu (kaheksas koda) 28. aprilli 2017. aasta otsuse peale kohtuasjas T-580/16: Azoulay jt versus Euroopa Parlament
C4122017ET1210120170628ET0020121132
Irit Azoulay, Andrew Boreham’i, Mirja Bouchard’i ja Darren Neville’i 28. juunil 2017 esitatud apellatsioonkaebus Üldkohtu (kaheksas koda) 28. aprilli 2017. aasta otsuse peale kohtuasjas T-580/16: Azoulay jt versus Euroopa Parlament
(Kohtuasi C-390/17 P)2017/C 412/20Kohtumenetluse keel: prantsuse
Pooled
Apellandid: Irit Azoulay, Andrew Boreham, Mirja Bouchard, Darren Neville (esindaja: advokaat M. Casado García-Hirschfeld)
Teine menetlusosaline: Euroopa Parlament
Apellantide nõuded
—
tühistada vaidlustatud kohtuotsus;
—
rahuldada apellantide poolt esimeses kohtuastmes kohtuasja T-580/16 raames esitatud nõuded;
—
mõista kõik kohtukulud välja vastustajalt.
Väited ja peamised argumendid
Apellandid leiavad, et vaidlustatud kohtuotsuses on rikutud õigusnorme ja moonutatud faktilisi asjaolusid.
Üldkohus rikkus õigusnormi ja moonutas faktilisi asjaolusid, kui ta ei lähtunud mõiste „koolituskulud“ autonoomsest ja ühetaolisest tõlgendusest liidu õiguskorras, vaid seadis selle mõiste sõltuvusse sellest, kuidas seda tõlgendatakse erinevates haridussüsteemides ametnike elukohtades, võtmata arvesse nende kulude laadi ja laste huve.
Euroopa Kohtu praktika kohaselt tuleneb nii liidu õiguse ühetaolise kohaldamise nõudest kui ka võrdsuse põhimõttest, et sellise liidu õigusnormi sõnastust, mis ei viita sõnaselgelt liikmesriikide õigusele õigusnormi tähenduse ja ulatuse kindlaksmääramiseks, tuleb tavaliselt kogu liidus tõlgendada autonoomselt ja ühetaoliselt ning sellise tõlgenduse andmisel tuleb arvesse võtta sätte konteksti ja asjaomase õigusakti eesmärki (kohtuotsus, 15.10.2015, Axa Belgium, C-494/14, EU:C:2015:692).
Lisaks on järeldus, mille Üldkohus teeb vaidlustatud kohtuotsuse punktis 47, ebaloogiline ning eirab kohtupraktikat eelneva halduskaebuse ja hagi omavahelise vastavuse kohta.
Apellandid väidavad ka, Üldkohus rikkus põhjendamiskohustust, tegemata otsust võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumise ja põhiõiguste harta artikli 22 rikkumise kohta, kuigi neid teemasid kohtumenetluses käsitleti.
Seda arvestades leiavad apellandid, et Üldkohus käsitles nende kolme eraldiseisvat väidet liiga lühidalt ja jõudis seetõttu järeldustele, mis ei ole põhjendatud ei õiguslikult ega faktiliselt.
Full & Egal Universal Law Academy