Kohtuasi C-535/17: Eelotsusetaotlus, mille on esitanud Hoge Raad der Nederlanden (Madalmaad) 11. septembril 2017 – NK (OJ BV ja PI pankrotihaldur) versus BNP Paribas Fortis NV
C4122017ET1610120170911ET0024161161
Eelotsusetaotlus, mille on esitanud Hoge Raad der Nederlanden (Madalmaad) 11. septembril 2017 – NK (OJ BV ja PI pankrotihaldur) versus BNP Paribas Fortis NV
(Kohtuasi C-535/17)2017/C 412/24Kohtumenetluse keel: hollandi
Eelotsusetaotluse esitanud kohus
Hoge Raad der Nederlanden
Põhikohtuasja pooled
Kassatsioonkaebuse esitaja: NK (OJ BV ja PI pankrotihaldur)
Vastustaja kassatsioonimenetluses: BNP Paribas Fortis NV
Eelotsuse küsimused
1.
Kas kahju hüvitamise hagi, mille pankrotihaldur tulenevalt talle pankrotiseaduse (Faillissementswet) artikli 68 lõikega 1 antud ülesandest hallata ja likvideerida pankrotivara esitab pankrotivõlgniku kõikide võlausaldajate nimel kolmanda isiku vastu, kuna kõnealune kolmas isik on tegutsenud võlausaldajate suhtes õigusvastaselt, ja mille rahuldamise korral saadav tulu arvatakse pankrotivara hulka, kuulub nõukogu 22. detsembri 2000. aasta määruse (EÜ) nr 44/2001 ( 1 ) kohtualluvuse ja kohtuotsuste täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades artikli 1 lõike 2 punktis b sätestatud erandi alla?
2.
Kui esimesele küsimusele vastatakse jaatavalt ja asjaomane hagi on seega hõlmatud nõukogu 29. mai 2000. aasta määrusega (EÜ) nr 1346/2000 ( 2 ) maksejõuetusmenetluse kohta, siis kas kõnealuse hagi suhtes on nimetatud määruse artikli 4 lõike 1 kohaselt – nii osas, mis puudutab pankrotihalduri õigust hagi esitada kui ka osas, mis puudutab kohaldatavat materiaalõigust – kohaldatav selle liikmesriigi seadus, kelle territooriumil maksejõuetusmenetlus on algatatud?
3.
Kui teisele küsimusele vastatakse jaatavalt, siis kas selle liikmesriigi kohtud, kelle territooriumil maksejõuetusmenetlus on algatatud, peavad – vajadusel analoogia alusel – arvesse võtma:
a)
nõukogu 29. mai 2000. aasta määruse (EÜ) nr 1346/2000 maksejõuetusmenetluse kohta artikli 13 sätteid selles tähenduses, et hagetav pool saab ennast pankrotihalduri poolt kõigi võlausaldajate huvides esitatud hagi vastu kaitsta sellega, et ta tõendab, et tema tegevus ei too kaasa vastutust, kui lähtuda õigusest, mis oleks olnud hagile kohaldatav juhul, kui hagi ei oleks esitanud mitte pankrotihaldur, vaid lepinguvälist kahju põhjustanud tegevusele tuginedes üks võlausaldajatest;
b)
Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. juuli 2007. aasta määruse (EÜ) nr 864/2007 ( 3 ) lepinguväliste võlasuhete suhtes kohaldatava õiguse kohta („Rooma II“) artikli 17 sätteid koosmõjus nõukogu 29. mai 2000. aasta määruse (EÜ) nr 1346/2000 maksejõuetusmenetluse kohta artikliga 13, see tähendab väidetava lepinguvälist kahju põhjustanud teo toimepaneku kohas kehtivaid ohutus- ja käitumiseeskirju, näiteks pankade finantstegevuse suhtes kehtivaid eeskirju?
( 1 ) EÜT 2001, L 12, lk 1, ELT eriväljaanne 19/04, lk 42.
( 2 ) EÜT 2000, L 160, lk 1; ELT eriväljaanne 19/01, lk 191.
( 3 ) ELT 2007, L 199, lk 40.
Full & Egal Universal Law Academy