21.8.2017
ET
Euroopa Liidu Teataja
C 277/56
10. juulil 2017 esitatud hagi – Portigon versus Ühtne Kriisilahendusnõukogu
(Kohtuasi T-420/17)
(2017/C 277/81)
Kohtumenetluse keel: saksa
Pooled
Hageja: Portigon AG (Düsseldorf, Saksamaa) (esindajad: advokaadid D. Bliesener ja V. Jungkind)
Kostja: Ühtne Kriisilahendusnõukogu
Nõuded
Hageja palub Üldkohtul:
—
tühistada kostja 11. aprilli 2017. aasta otsus ühtsesse kriisilahendusfondi 2017. aasta eest tehtavate ex-ante-osamaksete arvutamise kohta (SRB/ES/SRF/2017/05) hagejat puudutavas osas ning
—
mõista kohtukulud välja kostjalt.
Väited ja peamised argumendid
Hagi põhjenduseks esitab hageja seitse väidet.
1.
Esimene väide, et rikutud on määruse (EL) nr 806/2014 (1) artikli 70 lõike 2 esimest kuni kolmandat lõiku koostoimes rakendusmääruse (EL) nr 2015/81 (2) artikli 8 lõike 1 punktiga a ja direktiivi 2014/59/EL (3) artikli 103 lõikega 7.
—
Kostja pani ebaõigelt hagejale kohustuse teha fondi osamakseid, sest määrus (EL) nr 806/2014 ja direktiiv 2014/59/EL ei näe kriisilahendusmenetluses oleva krediidiasutuse või investeerimisühingu puhul ette osamaksete tasumise kohustust. ELTL artikkel 114 keelab panna osamaksete tasumise kohustust sellisele krediidiasutusele nagu hageja, kelle järelejäänud majandustegevuse suhtes toimub kriisilahendusmenetlus. ELTL artikli 114 lõike 1 alusel meetmete võtmise tingimused ei olnud hageja puhul täidetud. Osamaksete tasumisele kohustamine on vastuolus ka ELTL artikli 114 lõikega 2.
—
Kostja pani hagejale ebaõigesti kohustuse teha fondi osamakseid, kuna see krediidiasutus ei puutu riskidega kokku, asutuse kriisilahendus on määruse (EL) nr 806/2014 kohaselt välistatud ning asutusel ei ole finantssüsteemi stabiilsuse jaoks mingit tähendust. Seega on rikutud direktiivi 2014/59/EL artikli 103 lõike 7 punkte a, d ja g.
—
Alates 2012. aasta algusest hageja uusi tehinguid enam ei tee ja tema suhtes on komisjoni abiotsuse tulemusel käimas kriisilahendusmenetlus. Enamikku oma allesjäänud kohustustest haldab ta usaldusfondina (treuhänderisch) teise üksuse jaoks, kes selle tegevusega seotud õigused ja vastutuse on üle võtnud.
—
Delegeeritud määrus (EL) nr 2015/63 (4) on vastuolus ELTL artikliga 114 ja direktiivi 2014/59/EL artikli 103 lõikega 7, sest tegemist on osamaksete arvutamist puudutava olemusliku sättega (ELTL artikli 290 lõike 1 teine lause). Kostjale ei oleks tohtinud ka delegeerida täiendavate riskinäitajate kindlaksmääramist (ELTL artikli 290 lõige 1).
2.
Teine väide, et rikutud on Euroopa Liidu põhiõiguste harta (edaspidi „harta“) artikleid 16 ja 20, sest erilise olukorra tõttu, milles on hageja võrreldes teiste osamakseid tasuma kohustatud krediidiasutustega, on otsus üldise võrdsuspõhimõttega vastuolus. Peale selle riivab otsus ebaproportsionaalselt hageja ettevõtlusvabadust.
3.
Kolmas, täiendavalt esitatud väide, et rikutud on määruse (EL) nr 806/2014 artikli 70 lõiget 2 koostoimes direktiivi 2014/59/EL artikli 103 lõikega 7, sest osamakse suuruse arvutamisel toimis kostja ebaõigesti, kui ta ei jätnud osamakse tasumisega seotud kohustustest välja hageja bilansis kajastatud usaldusfondi riskivaba tegevust.
4.
Neljas, täiendavalt esitatud väide, et rikutud on määruse (EL) nr 806/2014 artikli 70 lõiget 6 koostoimes delegeeritud määruse (EL) nr 2015/63 artikli 5 lõigetega 3 ja 4, sest osamakse suuruse arvutamisel lähtus kostja ekslikult hageja tuletislepingute brutoväärtusest.
5.
Viies, täiendavalt esitatud väide, et rikutud on määruse (EL) nr 806/2014 artikli 70 lõiget 6 koostoimes delegeeritud määruse (EL) nr 2015/63 artikli 6 lõike 8 punktiga a, sest osamakse suuruse arvutamisel käsitas kostja hagejat ebaõigelt kui restruktureerimisel olevat asutust ning delegeeritud määruse (EL) nr 2015/63 artikli 6 lõike 5 punktis c osutatud riskinäitaja oleks tulnud kindlaks määrata selle miinimumväärtusel.
6.
Kuues väide, et rikutud on harta artikli 41 lõiget 1 ja lõike 2 punkti a, sest hagejat ei kuulatud ära.
7.
Seitsmes väide, et rikutud on harta artikli 41 lõiget 1 ja lõike 2 punkti c, sest otsust ei ole piisavalt põhjendanud.
(1) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 15. juuli 2014. aasta määrus (EL) nr 806/2014, millega kehtestatakse ühtsed eeskirjad ja ühtne menetlus krediidiasutuste ja teatavate investeerimisühingute kriisilahenduseks ühtse kriisilahenduskorra ja ühtse kriisilahendusfondi raames ning millega muudetakse määrust (EL) nr 1093/2010 (ELT 2014, L 225, lk 1).
(2) Nõukogu 19. detsembri 2014. aasta rakendusmäärus (EL) 2015/81, millega määratakse kindlaks Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 806/2014 kohaldamise ühtsed tingimused seoses ühtsesse kriisilahendusfondi tehtavate ex ante osamaksetega (ELT 2015, L 15, lk 1).
(3) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 15. mai 2014. aasta direktiiv 2014/59/EL, millega luuakse krediidiasutuste ja investeerimisühingute finantsseisundi taastamise ja kriisilahenduse õigusraamistik ning muudetakse nõukogu direktiivi 82/891/EMÜ ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiive 2001/24/EÜ, 2002/47/EÜ, 2004/25/EÜ, 2005/56/EÜ, 2007/36/EÜ, 2011/35/EL, 2012/30/EL ja 2013/36/EL ning määruseid (EL) nr 1093/2010 ja (EL) nr 648/2012 (ELT 2014, L 173, lk 190).
(4) Komisjoni 21. oktoobri 2014. aasta delegeeritud määrus (EL) 2015/63, millega täiendatakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2014/59/EL seoses kriisilahendusrahastutesse tehtavate ex-ante- osamaksetega (ELT 2015, L 11, lk 44).