21.8.2017
ET
Euroopa Liidu Teataja
C 277/57
3. juulil 2017 esitatud hagi – Capo d’Anzio versus komisjon
(Kohtuasi T-425/17)
(2017/C 277/82)
Kohtumenetluse keel: itaalia
Pooled
Hageja: Capo d’Anzio SpA (Anzio, Itaalia) (esindaja: advokaat S. Carloni)
Kostja: Euroopa Komisjon
Nõuded
Hageja palub Üldkohtul:
—
tühistada ELTL artikli 263 alusel komisjoni 28. aprilli 2017. aasta otsus C(2017) 2953 final, mis käsitleb algselt hagejale toetuslepingu LIFE10 ENV/IT/000369 – LCA4PORTS alusel eelmaksetega eraldatud 193 120 euro tagastamist koos viivisega.
Väited ja peamised argumendid
Hageja põhjendab oma hagi järgmiselt.
1.
Äriühing Capo d’Anzio sõlmis 14. oktoobril 2011 toetuslepingu LIFE10 – ENV/IT/000369, millega Euroopa Komisjon andis äriühingule Capo d’Anzio SpA toetust (mille määr on 45,94 % kogusummast, kuid mitte rohkem kui 485 300,00 eurot) Porto di Anzio (Anzio sadam) arendamise keskkonnasäästlikkuse uuringu raames, mis oli kavandatud ehitus-, renoveerimis- ja laiendamisprojektiga, mille pädevad avaliku võimu asutused olid heaks kiitnud.
2.
Uuringuprojektiga ette nähtud tööde käigus tõdes komisjon esialgu täielikku vastavust lepingust ja seadusest tulenevatele nõuetele, siis avastas aga, et mõned vorminõuded on jäänud täitmata, mistõttu ta katkestas projekti rakendamise ja esitas seejärel vaidlustatud otsusega väljamakstud summade tagastamise nõude.
3.
Hageja väidab, et on rikutud projekti rakendamise katkestamist ning seejärel toetuslepingu ülesütlemist ja eelmaksete tagasinõudmist reguleerivate ühissätete artiklis 11 jj sätestatud menetlusnõudeid.
4.
Käesolevas asjas teavitab komisjon, et ta sai Capo d’Anziolt teateid, et nimetatud äriühingul on ajutisi majanduslikke ja finantsraskusi, ning kus on sõnaselgelt öeldud, et need raskused on tingitud õigusvastastest aktidest ja asjaoludest, mis ei ole äriühingu kontrolli all.
5.
Äriühing Capo d’Anzio SpA on neist raskustest, mida ei saa talle süüks panna, pidevalt ja lojaalselt teavitanud ning lõpuks palunud 2. novembri 2015. aasta kirjas ja seejärel 7. detsembri 2015. aasta kirjas, et seda võetaks lepinguga seotud otsuste tegemisel arvesse ja et korraldataks kohtumine, kus ta saaks esitada oma põhjendused, ning ta võttis endale sõnaselgelt kohustuse eelmaksed igal juhul tagastada, juhul kui ta lõplikult ei suuda projekti täitmise kohta nõuetele vastavat aruannet esitada.
6.
Komisjon aga, selle asemel et võtta esitatud põhjendusi arvesse ja nõuda vajaduse korral täiendavaid selgitusi, mis võimaldanuks hagejal kasutada oma kaitseõigusi, millele ta tugines, kohaldas ühissätteid, võrdsustades Capo d’Anzio SpA tegevuse süülise rikkumisega.
7.
Äriühingul Capo d’Anzio SpA oli õigus nõuda kohtumist, kus ta oleks saanud tõendada, et tegemist ei ole temapoolse süülise rikkumisega, ja tugineda seega õigusele mitte kanda kahju olukorra tõttu, mida ei saa talle süüks panna.
8.
Komisjoni tegevus tõi seega kaasa Capo d’Anzio SpA õiguse piiramise ja nende õiguse üldpõhimõtete rikkumise, mille kohaselt lepingu ülesütlemise eelduseks on süüline rikkumine.
9.
Menetlusnormide ja materiaalõiguslike normide rikkumine tõi kaasa vaidlustatud otsuse vastuvõtmise, mis on ebaõiglane, kuna lõpetati ettenähtud osaline rahastamine, kuigi Capo d’Anzio SpA oli komisjonilt saadud summasid sisuliselt nõuetekohaselt kasutanud projekti täitmise eest vastutavatele spetsialistidele tasu maksmiseks; komisjon tähtsustas seega puhtformaalset seika, et äriühing ei olnud suutnud õigeaegselt esitada tegevusaruannet.