2.10.2017
ET
Euroopa Liidu Teataja
C 330/15
4. augustil 2017 esitatud hagi – Sánchez del Valle ja Calatrava Real State 2015 versus komisjon ja SRB
(Kohtuasi T-497/17)
(2017/C 330/20)
Kohtumenetluse keel: hispaania
Pooled
Hagejad: Manuel Alfonso Sánchez del Valle (Madrid, Hispaania) ja Calatrava Real State 2015, SL (Madrid) (esindajad: advokaadid B. Gutiérrez de la Roza Pérez, P. Rubio Escobar, R. Ruiz de la Torre Esporrín ja B. Fernández García)
Kostjad: Euroopa Komisjon ja Ühtne Kriisilahendusnõukogu
Nõuded
Hagejad paluvad Üldkohtul:
—
tühistada Ühtse Kriisilahendusnõukogu 7. juuni 2017. aasta otsus nr SRB/EES/2017/08, mis on adresseeritud FROB-ile ja millega kiidetakse heaks Banco Popular Españoli kriisilahendusplaan;
—
tühistada Euroopa Komisjoni 7. juuni 2017. aasta otsus 2017/1246, millega toetatakse Banco Popular Españoli kriisilahendusplaani; ja
—
mõista kõik kohtukulud välja kostjalt ja menetlusse astujatelt, kes tema nõudeid tervikuna või osaliselt toetavad.
Väited ja peamised argumendid
Hagi põhjenduseks esitavad hagejad üksteist väidet.
1.
Esimene väide, et vaidlustatud otsuse põhjendused puuduvad või need on ebapiisavad ja on rikutud Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikli 41 lõiget 2 ja artiklit 47.
2.
Teine väide, et on rikutud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 15. juuli 2014. aasta määruse (EL) nr 806/2014 artikli 20 lõiget 1, kuna enne kriisilahendusotsuse vastuvõtmist ei ole sõltumatu isik läbi viinud Banco Populari aktiva või passiva mõistlikku, hoolikat ja tõepärast uuringut.
3.
Kolmas väide, et on rikutud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 15. juuli 2014. aasta määruse (EL) nr 806/2014 artikli 18 lõike 1 punkti a koostoimes artikli 18 lõike 4 punktiga c, kuna vaidlustatud otsustega määratakse Banco Populari kriisilahendusplaan, samas kui sellel pangal ei olnud 6. juunil 2017 solventsusprobleeme ning tema likviidsusprobleemid olid ajutised.
4.
Neljas väide, et on rikutud määruse (EL) nr 806/2014 artikli 18 lõike 1 punkti b, kuna vaidlustatud otsustega määratakse Banco Populari kriisilahendusplaan, samas kui on olemas mõistlikud lahendused, et teised erasektori alternatiivsed meetmed võivad mõistliku aja jooksul tema pankroti ära hoida.
5.
Viies väide, et on rikutud määruse (EL) nr 806/2014 artikli 4 lõiget 2, kuna ei püütud minimeerida kriisilahenduse kulusid ja vältida sellist väärtuse vähendamist, mida kriisilahenduse eesmärkide saavutamiseks ei ole vaja.
6.
Kuues väide, et on rikutud määruse (EL) nr 806/2014 artiklit 22, kuna ei vaidlustatud otsuste vastuvõtmist ei olnud piisavalt kaalutud ega võetud vastu alternatiivseid kriisilahendusmeetmeid tegevuse lõpetamisele, mis on ette nähtud lõikes 2 vastavalt lõikele 3.
7.
Seitsmes väide, et on rikutud määruse (EL) nr 806/2014 artikli 15 lõike 1 punkti g selles osas, milles aktsionärid peaks saama rohkem kui nad saavad pankroti korral.
8.
Kaheksas väide, et on rikutud määruse (EL) 806/2014 artiklit 29.
9.
Üheksas väide, et on rikutud omandiõigust ja järelikult Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklit 17.
10.
Kümnes väide, et on rikutud õigust tõhusale kohtulikule kaitsele, arvestades aktsionäride võimaluse puudumist ennast kaitsta.
11.
Üheteistkümnes väide, et on rikutud aktsionäride ja teiste finantsvarade omanike õigusi, mis kuuluvad amortiseerimis- ja kriisilahendustehingute valdkonda, õigust olla ära kuulatud enne kui võetakse iseseisvad meetmed tema varade amortiseerimiseks, millel on tema jaoks .