EUR-Lex -  62017TO0565 - ET

ÜLDKOHTU MÄÄRUS (teine koda)

11. detsember 2018 ( *1 )

Euroopa Liidu kaubamärk – Vastulausemenetlus – Euroopa Liidu kujutismärgi Cheapflights taotlus – Kaubamärgitaotluse tagasisaatmine kontrollijale absoluutsete keeldumispõhjuste läbivaatamiseks – Vaidlustamine varasema kaubamärgi omaniku poolt – Vaidlustatud otsuse põhjendused, mis sisaldavad hinnangut varasema kaubamärgi kehtivuse kohta – Vaidlustamine varasema kaubamärgi omaniku poolt – Osaline vastuvõetamatus – Määruse (EÜ) nr 216/96 artikli 8 lõike 3 alusel vastukaebuses esitatud nõuded – Apellatsioonikojale esitatud kaebuse tagasivõtmine – Otsuse tegemise vajaduse osaline äralangemine

Kohtuasjas T‑565/17,

CheapFlights International Ltd, asukoht Speenoge (Iirimaa), esindajad: advokaadid A. von Mühlendahl ja H. Hartwig,

hageja,

versus

Euroopa Liidu Intellektuaalomandi Amet (EUIPO), esindaja: A. Folliard-Monguiral,

kostja,

teine pool EUIPO apellatsioonikoja menetluses oli

Momondo Group Ltd, asukoht London (Ühendkuningriik),

mille ese on hagi EUIPO laiendatud apellatsioonikoja 1. juuni 2017. aasta otsuse (asi R 1893/2011‑G) peale, mis käsitleb vastulausemenetlust CheapFlights Internationali ja Momondo Groupi vahel,

ÜLDKOHUS (teine koda),

koosseisus: president M. Prek (ettekandja), kohtunikud F. Schalin ja M. J. Costeira,

kohtusekretär: E. Coulon,

arvestades hagiavaldust, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 18. augustil 2017,

arvestades kostja vastust, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 6. novembril 2017,

arvestades Üldkohtu kirjalikke küsimusi pooltele ja nendele küsimustele antud vastuseid, mis saabusid Üldkohtu kantseleisse 29. juunil ja 4. juulil 2018,

on teinud järgmise

määruse

Vaidluse taust

1

Momondo Group Ltd õiguseellane, kes oli teine pool apellatsioonikoja menetluses, esitas 30. oktoobril 2003 Euroopa Liidu Intellektuaalomandi Ametile (EUIPO) vastavalt nõukogu 20. detsembri 1993. aasta määrusele (EÜ) nr 40/94 ühenduse kaubamärgi kohta (EÜT 1994, L 11, lk 1; ELT eriväljaanne 17/01, lk 146), muudetud redaktsioonis (asendatud nõukogu 26. veebruari 2009. aasta määrusega (EÜ) nr 207/2009 Euroopa Liidu kaubamärgi kohta (ELT 2009, L 78, lk 1), muudetud redaktsioonis (omakorda asendatud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 14. juuni 2017. aasta määrusega (EL) 2017/1001 Euroopa Liidu kaubamärgi kohta (ELT 2017, L 154, lk 1)) ELi kaubamärgi registreerimise taotluse.

2

Kaubamärk, mille registreerimist taotleti, on järgmine kujutismärk:

3

Kaubad ja teenused, mille jaoks registreerimist taotleti, kuuluvad 15. juuni 1957. aasta märkide registreerimisel kasutatava kaupade ja teenuste rahvusvahelise klassifikatsiooni Nizza kokkuleppe (uuesti läbi vaadatud ja parandatud kujul) klassidesse 9, 16, 35, 38, 39 ja 41–44 ning vastavad neis klassides järgmisele kirjeldusele:

–

klass 9: „arvuti riistvara ja tarkvara; arvutiprogrammid ja tarkvara; andmebaasidest loomulikus keeles sooritatava otsingu tarkvara; elektroonilised kasutus- ja käitamisjuhendid“;

–

klass 16: „plastist pakkematerjal (mis ei kuulu teistesse klassidesse); kataloogid, brošüürid ja reklaamlehed; ajakirjad ja perioodika; kasutus- ja käitamisjuhendid“;

–

klass 35: „andmete ja teabe kogumine, säilitamine, analüüsimine ja taastamine; reklaammaterjali koostamine, indekseerimine ja elektrooniline levitamine; teaberegistrite, veebisaitide ja muude teabeallikate loomine; teaberegistrite, veebisaitide ja muude ülemaailmse arvutivõrgu teel kättesaadavate teabeallikate loomine“;

–

klass 38: „otsingumootorite loomine ja/või käitamine; teenused, mis võimaldavad kasutajatel teha otsinguid ülemaailmses arvutivõrgus paljudel eri teemadel; võrguühenduse pakkumine meelelahutuse, tervise, pere, erakliendi finantsinvesteeringute, sisseostude ja reisimisega seotud teabe otsimiseks“;

–

klass 39: „reisi-, reisibüroo, broneerimise ja piletimüügiteenused; autorendi- ja reisiteenused; (puhkuse)reiside broneerimine, reisijatele ja puhkajatele pakutavad teabeteenused, reisijatele reisiuudiste koostamine, reisimarsruudi kavandamine, reisijatele andmebaaside (reisiteave) pakkumine, lennu- ja reisibroneerimise otsingumootorite pakkumine ja haldamine; abi- ja nõustamisteenuseid kõigis eespool nimetatud valdkondades“;

–

klass 41: „puhkusmeelelahutus; reisijatele reisiuudiste koostamine; konkursside korraldamine“;

–

klass 42: „normide ja meetodite kommentaarid, mis võimaldavad tagada kooskõla meditsiiniliste andmete kuvamisega; veebisaitide personaliseeritud küsimus-vastus funktsioonide väljatöötamine, veebisaitide hooldus, haldamine ja töö tulemuslikkuse analüüsimine internetis; andmetöötlusseadmete tarkvara ja programmide koostamine; arvuti riist‑ ja tarkvaraga seotud teadus- ja arendustöö; ilmateate, graafilise disaini, veebisaidi kujundamise teenused, andmebaaside (meteoroloogiline teave) loomine reisijate jaoks;

–

klass 43: „hotelli- ja majutusteenused; puhkusemajutuse korraldus, andmebaaside (majutusteave) pakkumine reisijatele; hotellibroneeringu pakkumine ja/või haldamine“;

–

klass 44: „reisijate arstiabi“.

4

Kaubamärgitaotlus avaldati 6. detsembri 2004. aasta väljaandes Bulletin des marques communautaires nr 49/2004.

5

Hageja CheapFlights International Ltd esitas 2. märtsil 2005 taotletud kaubamärgi registreerimise taotlusele vastulause seoses eespool punktis 3 nimetatud kaupade ja teenustega.

6

Vastulause põhines muu hulgas varasemal riigisisesel kujutismärgil, mis on Iirimaal registreeritud numbriga 227053 teenustele, mis kuuluvad klassidesse 35, 36, 38, 39 ja 41–44, ning mis on kujutatud järgmiselt:

7

Vastulause tugines vastandatud tähiste segiajamise tõenäosuse väitele.

8

Vastulausete osakond lükkas 22. juunil 2007 vastulause tagasi seoses kaupade ja teenustega, mis kuuluvad klassidesse 9, 16, 35, ja teatavate teenustega, mis kuuluvad klassi 42, nimelt: „normide ja meetodite kommentaarid, mis võimaldavad tagada kooskõla meditsiiniliste andmete kuvamisega; andmetöötlusseadmete tarkvara ja programmide koostamine; arvuti riist- ja tarkvaraga seotud teadus- ja arendustöö; graafilise disaini teenused“.

9

Seevastu rahuldas ta vastulause seoses klassi 42 kuuluvate muude teenustega, nimelt teenustega „veebisaitide personaliseeritud küsimus-vastus funktsioonide väljatöötamine, veebisaitide hooldus, haldamine ja töö tulemuslikkuse analüüsimine internetis; ilmateate, veebisaidi kujundamise teenused, andmebaaside (meteoroloogiline teave) loomine reisijate jaoks“, ning teenustega, mis kuuluvad klassidesse 38, 39, 41, 43 ja 44.

10

Teine pool EUIPO apellatsioonikoja menetluses esitas 21. augustil 2007 kaebuse vastulausete osakonna otsuse peale osas, milles viimane rahuldas hageja vastulause.

11

EUIPO neljas apellatsioonikoda rahuldas 31. augusti 2009. aasta otsusega kaebuse, mille oli esitanud teine pool EUIPO apellatsioonikoja menetluses põhjusel, et puudub vastandatud kaubamärkide segiajamise tõenäosus.

12

Hageja esitas EUIPO neljanda apellatsioonikoja 31. augusti 2009. aasta otsuse peale 16. novembril 2009 Üldkohtu kantseleisse saabunud ja numbri T‑460/09 all registreeritud hagiavalduse.

13

Üldkohus nõustus 5. mai 2011. aasta kohtuotsuses CheapFlights International vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – Cheapflights (Cheapflights) (T‑460/09, ei avaldata, EU:T:2011:198) väitega segiajamise tõenäosuse esinemise kohta ja tühistas neljanda apellatsioonikoja otsuse.

14

Apellatsioonikodade juhtorgani 20. septembri 2011. aasta otsusel saadeti juhtum numbriga R 1893/2011‑G laiendatud apellatsioonikojale uuesti läbivaatamiseks tagasi.

15

Laiendatud apellatsioonikoja 4. juuli 2012. aasta vaheotsusega (edaspidi „vaheotsus“) saadeti kaubamärgitaotlus absoluutsete keeldumispõhjuste läbivaatamiseks kontrollijale.

16

Kontrollija keeldus 30. novembri 2016. aasta ja 14. veebruari 2017. aasta otsustes taotletava kaubamärgi registreerimisest teenuste jaoks, mis kuuluvad Nizza kokkuleppe klassidesse 38, 39, 41, 43 ja 44, ning teenuste jaoks, mis kuuluvad klassi 42, see tähendab teenused: „veebisaitide personaliseeritud küsimus-vastus funktsioonide väljatöötamine, veebisaitide hooldus, haldamine ja töö tulemuslikkuse analüüsimine internetis; ilmateate, veebisaidi kujundamise teenused, andmebaaside (meteoroloogiline teave) loomine reisijate jaoks“, millega seoses oli vastulausete osakond vastulause rahuldanud. Samuti keeldus ta taotletava kaubamärgi registreerimisest klassi 9 kuuluvate kaupade „tarkvara; arvutiprogrammid ja tarkvara; andmebaasidest loomulikus keeles sooritatava otsingu tarkvara“ jaoks ja klassi 16 kuuluvate kaupade „plastist pakkematerjal (mis ei kuulu teistesse klassidesse); kataloogid, brošüürid ja reklaamlehed; ajakirjad ja perioodika“ jaoks, millega seoses oli vastulausete osakond vastulause tagasi lükanud.

17

Laiendatud apellatsioonikoda tuvastas 1. juuni 2017. aasta otsuses (edaspidi „vaidlustatud otsus“) esiteks absoluutsete keeldumispõhjuste uuesti läbivaatamise raames, et kaubamärgitaotlus oli tagasi lükatud seoses kõigi teenustega, mille osas oli vastulausete osakond vastulause rahuldanud, ning et sellest tulenevalt on vastulause- ja kaebemenetluse ese ära langenud ja need tuleb lõpetada.

18

Teiseks tuvastas ta, et kaubamärgi registreerimise taotlus oli rahuldatav seoses klassi 9 kuuluvate kaupadega „arvuti riistvara; elektroonilised käitamis- ja kasutusjuhendid“; klassi 16 kuuluvate kaupadega „käitamis- ja kasutusjuhendid“; klassi 35 kuuluvate teenustega „andmete ja teabe kogumine, säilitamine, analüüsimine ja taastamine; reklaammaterjali koostamine, indekseerimine ja elektrooniline levitamine; teaberegistrite, veebisaitide ja muude teabeallikate loomine; teaberegistrite, veebisaitide ja muude ülemaailmse arvutivõrgu teel kättesaadavate teabeallikate loomine“ ja klassi 42 kuuluvate teenustega „normide ja meetodite kommentaarid, mis võimaldavad tagada kooskõla meditsiiniliste andmete kuvamisega; andmetöötlusseadmete tarkvara ja programmide koostamine; arvuti riist- ja tarkvaraga seotud teadus- ja arendustöö; graafiline disain“.

Poolte nõuded

19

Hageja palub Üldkohtul:

–

tühistada vaidlustatud otsus;

–

mõista kohtukulud välja EUIPO-lt ja taotletava kaubamärgi omanikult, kui viimane astub käesolevas asjas menetlusse.

20

EUIPO palub Üldkohtul:

–

jätta hagi rahuldamata;

–

mõista kohtukulud välja hagejalt.

21

EUIPO andis 16. jaanuaril 2018 pärast käesoleva hagi esitamist Üldkohtule teada, et teine pool loobus 21. detsembril 2017 eespool punktis 10 osutatud kaebusest, mis oli esitatud 21. augustil 2007. EUIPO järeldas loobumisest, et hageja kolmanda väite ese on ära langenud.

22

Hageja esitas 13. veebruaril 2018 komisjoni 16. jaanuari 2018. aasta kirja kohta oma seisukohad. Ta ei nõustu sellega, et tema kolmas väide on muutunud esemetuks.

Õiguslik käsitlus

23

Hageja põhjendab hagi nelja väitega. Kolm esimest väidet puudutavad vastavalt määruse nr 207/2009 artikli 65 lõike 6 (nüüd määruse 2017/1001 artikli 72 lõige 6), määruse nr 207/2009 artikli 75 teise lause (nüüd määruse 2017/1001 artikli 94 lõike 1 teine lause) ning 5. veebruari 1996. aasta komisjoni määruse (EÜ) nr 216/96 (mis näeb ette ühtlustamisameti apellatsioonikomisjonide protseduurireeglid (EÜT 1996, L 28, lk 11; ELT eriväljaanne 17/01, lk 221)) artikli 8 lõike 3 rikkumist. Oma neljandas väites märgib hageja sisuliselt, et teatavad vaidlustatud otsuse põhjendused seavad kahtluse alla või eitavad talle kuuluva varasema riigisisese kaubamärgi kehtivust.

24

On selge, et oma esimese ja teise väitega vaidlustab hageja vaidlustatud otsuse õiguspärasuse osas, milles laiendatud apellatsioonikoda lõpetas selles apellatsioonimenetluse eespool punktis 16 nimetatud klassidesse 16, 38, 39 ja 41–43 kuuluvate kaupade ja teenuste osas, millega seoses keeldus kontrollija taotletava kaubamärgi registreerimisest. Oma kolmandas väites vaidlustab hageja vaidlustatud otsuse õiguspärasuse osas, milles laiendatud apellatsioonikoda lõpetas selles menetluse eespool punktis 18 nimetatud klassidesse 9, 16, 35 ja 42 kuuluvate kaupade ja teenuste osas, millega seoses lükkas vastulausete osakond vastulause tagasi ja mille suhtes ta väidab, et ta esitas apellatsioonikojale teise poole kaebusele vastates esitatud seisukohtade raames vastukaebuse. Oma neljanda väite raames vaidlustab hageja sisuliselt vaidlustatud otsuse õiguspärasuse osas, milles selle otsusega võetakse seisukoht talle kuuluva varasema riigisisese kaubamärgi kehtivuse kohta.

25

Üldkohtu kodukorra artikli 129 kohaselt võib Üldkohus igal ajal ettekandja-kohtuniku ettepanekul omal algatusel, olles kohtuasja pooled ära kuulanud, otsustada põhistatud määrusega, et asja läbivaatamist takistab avalikust huvist tulenev asjaolu.

26

Käesoleval juhul leiab Üldkohus, et tal on kohtuasja toimiku materjalide põhjal piisavalt teavet, ja otsustab lahendada kohtuasja ilma menetlust jätkamata.

Hagi niivõrd, kuivõrd see on suunatud apellatsioonimenetluse lõpetamise vastu seoses klassidesse 9, 16, 38, 39 ja 41–43 kuuluvate teenustega osas, milles kontrollija keeldus taotletava kaubamärgi registreerimisest

27

Nagu eespool punktist 15 nähtub, saatis laiendatud apellatsioonikoda oma vaheotsusega kaubamärgitaotluse läbivaatamiseks kontrollijale, et ta analüüsiks registreerimisest keeldumise absoluutsete põhjuste olemasolu.

28

Apellatsioonikoda leidis vaheotsuse punktis 13, et otsus lükata tagasi hageja vastulause seoses klassidesse 9, 16, 35 kuuluvate kaupade ja teenuste ning klassi 42 kuuluvate teatavate teenustega: „normide ja meetodite kommentaarid, mis võimaldavad tagada kooskõla meditsiiniliste andmete kuvamisega; andmetöötlusseadmete tarkvara ja programmide koostamine; arvuti riist‑ ja tarkvaraga seotud teadus- ja arendustöö; graafiline disain“, on muutunud lõplikuks. Samas punktis märkis apellatsioonikoda, et ta peatab vastulausemenetluse nende teenuste osas, millega seoses hageja vastulause rahuldati, ning ta saadab kaubamärgitaotluse nende teenuste osas läbivaatamiseks kontrollijale.

29

Oma esimese väite raames heidab hageja apellatsioonikojale ette seda, et ta ei võtnud vastupidi määruse 2017/1001 artikli 72 lõikes 6 sätestatud kohustusele meetmeid, mida 5. mai 2011. aasta kohtuotsuse Cheapflights (T‑460/09, ei avaldata, EU:T:2011:198) täitmine tingib. Sisuliselt märgib ta, et nimetatud kohtuotsus kohustab apellatsioonikoda andma hinnangut vastandatud kaubamärkide segiajamise tõenäosuse olemasolule määruse 2017/1001 artikli 8 lõike 1 punkti b tähenduses, analüüsides sõna „cheapflights“ kirjeldavust seoses kõnealuste teenustega. Seetõttu ei analüüsinud apellatsioonikoda vastandatud kaubamärkide segiajamise tõenäosust, kui ta otsustas saata kaubamärgitaotluse kontrollijale tagasi, rikkudes seeläbi määruse 2017/1001 artikli 72 lõiget 6. Apellatsioonikoda eksis ka, tõlgendades vaheotsuses 5. mai 2011. aasta kohtuotsust Cheapflights (T‑460/09, ei avaldata, EU:T:2011:198) nii, et see seab taotletava kaubamärgi registreeritavuse kahtluse alla.

30

Teises väites heidab hageja apellatsioonikojale ette, et ta lõpetas menetluse, teavitamata teda kavatsusest lõpetada menetlus ilma vastulause põhjendatust analüüsimata. Ta leiab, et apellatsioonikoja lähenemisviisis tehtud suurt muutust arvestades oleks eelnevalt pidanud temaga konsulteerima. Kuna apellatsioonikoda nii ei teinud, rikkus ta määruse 2017/1001 artikli 94 lõike 1 teist lauset.

31

Kui hagejalt paluti menetlust korraldavate meetmete raames selgitada, mis on tema põhjendatud huvi vaidlusaluse otsuse tühistamise suhtes osas, milles apellatsioonikoda lõpetas kaebemenetluse ilma määruse 2017/1001 artikli 8 lõike 1 punktis b sätestatud suhtelist keeldumispõhjust analüüsimata, siis selgitas hageja seda põhjendatud huviga viidates määruse 2017/1001 artikli 72 lõike 6 ja sama määruse artikli 94 lõike 1 teise lause rikkumisele laiendatud apellatsioonikoja poolt.

32

Olgu märgitud, et kuigi vaheotsuse tegemise ajal kehtinud redaktsioonis ei näinud määruse nr 207/2009 artikkel 40 kolmandate isikute vastuväidete kohta (nüüd määruse 2017/1001 artikkel 45) sõnaselgelt ette EUIPO võimalust analüüsida millal tahes enne kaubamärgi registreerimist absoluutseid keeldumispõhjuseid omal algatusel, kuna see sätestati määruse nr 207/2009 artikli 40 lõikes 3 alles pärast selle muutmist Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. detsembri 2015. aasta määruse (EL) 2015/2424, millega muudetakse nõukogu määrust nr 207/2009 ühenduse kaubamärgi kohta ja komisjoni määrust (EÜ) nr 2868/95 (millega rakendatakse nõukogu määrust nr 40/94 ühenduse kaubamärgi kohta) ning tunnistatakse kehtetuks komisjoni määrus (EÜ) nr 2869/95 siseturu harmoneerimisametile makstavate lõivude kohta (kaubamärgid ja tööstusdisainilahendused) (ELT 2015, L 341, lk 21), artikliga 38, siis oli EUIPO-l see võimalus ka vastava sõnasõnalise sätte puudumisel (vt 18. oktoobri 2007. aasta kohtuotsus Ekabe International vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – Ebro Puleva (OMEGA 3), T‑28/05, EU:T:2007:312, punkt 47 ja seal viidatud kohtupraktika).

33

Lisaks nähtub määruse nr 207/2009 artiklite 37 ja 40–42 (nüüd määruse 2017/1001 artiklid 42 ja 45–47) ülesehitusest, et kaubamärgitaotluse hindamine seoses absoluutsete keeldumispõhjustega toimub üksnes ex parte menetluses kaubamärgitaotleja ja EUIPO talituste vahel. Üksnes määruse nr 207/2009 artikli 56 lõike 1 punkti a (nüüd määruse 2017/1001 artikli 63 lõike 1 punkt a) alusel algatatud kehtetuks tunnistamise inter partes menetluses analüüsitakse, kas kaubamärk on registreeritud vastuolus absoluutse keeldumispõhjusega.

34

Sellest tuleneb paratamatult, et kui EUIPO asub vastulause inter partes menetluse raames absoluutseid keeldumispõhjuseid uuesti hindama, viib ta läbi iseseisva ex parte menetluse, mis on vastulausemenetlusega paralleelne.

35

Seetõttu viidi vaheotsuse järel kaubamärgitaotluse suhtes läbi kaks eraldi menetlust. Ühest küljest inter partes menetlus, mis käsitles kooskõla määruse 2017/1001 artikli 8 lõike 1 punktiga b, mida laiendatud apellatsioonikoda arutas seetõttu, et teine pool apellatsioonikoja menetluses oli esitanud kaebuse vastulausete osakonna otsuse peale, ning mis vaheotsuse tulemusena peatati. Teisest küljest ex parte menetlus, mis käsitles taotluse kooskõla määruse 2017/1001 artikli 7 lõike 1 punktidega b ja c, ja mida arutas kontrollija.

36

Ex parte menetluse raames keelduti kontrollija 30. novembri 2016. aasta ja 14. veebruari 2017. aasta otsuste (vt eespool punkt 16) tulemusel kaubamärgi registreerimisest põhjusel, et see on vastuolus määruse 2017/1001 artikli 7 lõike 1 punktidega b ja c seoses teenustega, mille osas oli vastulausete osakond hageja vastulause rahuldanud, ning teatavate kaupade ja teenustega, mille osas oli vastulausete osakond hageja vastulause tagasi lükanud. EUIPO toimikust nähtub, et kontrollija neid otsuseid ei ole apellatsioonikojas edasi kaevatud.

37

Apellatsioonikoda tegi vaidlustatud otsuse inter partes menetlustes. Selles otsuses võttis ta seisukoha vastulause- ja apellatsioonimenetluse kohta seoses kontrollija keeldumisega registreerida taotletud kaubamärk teatavate kaupade ja teenuste jaoks.

38

Esiteks, mis puutub teenustesse, millega seoses vastulausete osakond rahuldas hageja vastulause määruse 2017/1001 artikli 8 lõike 1 punkti b alusel taotletava kaubamärgi registreerimisele, siis nõustub ta kontrollija otsusega keelduda kaubamärgi registreerimisest nimetatud määruse artikli 7 lõike 1 punktide b ja c alusel, ning leiab, et vastulausemenetluse ja apellatsioonimenetluse ese on neis osades ära langenud.

39

Teiseks, mis puutub kaupadesse ja teenustesse, millega seoses vastulausete osakond lükkas hageja esitatud vastulause tagasi, rõhutas apellatsioonikoda oma vaheotsuse punktis 13, et vastulause tagasilükkamine oli nende kaupade ja teenuste osas muutunud lõplikuks. Vaidlustatud otsuses on välja toodud ka kontrollija otsus keelduda taotletava kaubamärgi registreerimisest teatavate kaupade ja teenuste jaoks, mis kuuluvad klassidesse 9 ja 16. Nimelt kuuluvad kaupade ja teenuste nimekirja, millega seoses rõhutas laiendatud apellatsioonikoda vaidlustatud otsuse punktis 14, et „vaidlusaluse kaubamärgi registreerimine on lubatud“, kaubad ja teenused, mis kuuluvad klassidesse 9, 16, 35 ja 42 ning millega seoses lükati hageja vastulause tagasi, välja arvatud klassidesse 9 ja 16 kuuluvad kaubad ja teenused, millega seoses kontrollija ei olnud taotletud kaubamärgi registreerimist lubanud.

40

Neil asjaoludel leiab Üldkohus, et hagi vastuvõetavust tuleb analüüsida osas, milles see on suunatud vaidlustatud otsuses apellatsioonimenetluse lõpetamise vastu seoses klassidesse 9, 16, 38, 39 ja 41–43 kuuluvate kaupade ja teenustega, mille jaoks kontrollija keeldus taotletava kaubamärgi registreerimisest.

41

Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on tühistamishagi vastuvõetavuseks vajalik, et selle esitanud füüsilisel või juriidilisel isikul on vaidlustatud akti tühistamiseks huvi. See huvi peab olema tekkinud ja tegelik ning selle esinemist hinnatakse kohtupraktika tähenduses hagi esitamise päeva seisuga (vt 20. oktoobri 2016. aasta kohtuotsus Lufthansa AirPlus Servicekarten vs. EUIPO – Mareea Comtur , T‑14/15, ei avaldata, EU:T:2016:622, punkt 22 ja seal viidatud kohtupraktika).

42

Põhjendatud huvi on iga hagi puhul peamine ja esimene tingimus. Hageja põhjendatud huvi peab vaidluseset silmas pidades olema hagi esitamise hetkeks tekkinud, vastasel korral on hagi vastuvõetamatu (vt 20. oktoobri 2016. aasta kohtuotsus , T‑14/15, ei avaldata, EU:T:2016:622, punkt 23 ja seal viidatud kohtupraktika). Põhjendatud huvi peab säilima kuni kohtuotsuse tegemiseni, vastasel juhul langeb otsuse tegemise vajadus ära (vt 7. juuni 2007. aasta kohtuotsus Wunenburger vs. komisjon, C‑362/05 P, EU:C:2007:322, punkt 42 ja seal viidatud kohtupraktika).

43

Põhjendatud huvi eelduseks on, et hagi toob selle esitajale lõpptulemuse kaudu mingit kasu (vt selle kohta 7. juuni 2007. aasta kohtuotsus Wunenburger vs. komisjon, C‑362/05 P, EU:C:2007:322, punktid 42–44 ja seal viidatud kohtupraktika).

44

On selge, et vaidlustatud otsuse tühistamine, toimugu see esimese või teise väite alusel, ei saa tuua hagejale kasu.

45

Esiteks ei mõjuta niisugune tühistamine määruse 2017/1001 artikli 7 lõike 1 punkti b ja c alusel kaubamärgi teatavate kaupade ja teenuste jaoks registreerimisest omal algatusel keeldumise õiguspärasust.

46

Eespool punktides 33–37 esitatud põhjustel ei algatanud nimelt laiendatud apellatsioonikoda asja kontrollijale saates kõrvalmenetlust kaubamärgitaotluse kehtivuse kohta – mille tulemust oleks laiendatud apellatsioonikoja otsuse peale esitatud hagis võimalik vaidlustada –, vaid kontrollija läbiviidava eraldiseisva ja paralleelse ex parte menetluse. Seega avaldavad ka juhul, kui vaidlustatud otsus tühistatakse, kontrollija otsused õigusmõju.

47

Teiseks tuleb märkida, et igal juhul on asja apellatsioonikoja poolt kontrollijale saatmise tagajärg üksnes see, et taotletava kaubamärgi registreerimisest nende kaupade ja teenuste jaoks ei keeldutud määruse 2017/1001 artikli 8 lõike 1 punkti b tähenduses segiajamise tõenäosuse olemasolu tõttu, nagu palus hageja oma vastulauses, vaid absoluutse keeldumispõhjuse esinemise tõttu sama määruse artikli 7 lõike 1 punktides b ja c tähenduses. Kuna kaubamärgi registreerimisest keeldumise mõju ei erine olenevalt sellest, kas see põhineb määruse 2017/1001 artiklil 7 või artiklil 8, siis tuleb selle põhjal järeldada, et vaidlustatud otsuse tühistamine ei too hagejale mingit kasu.

48

Eeltoodust järeldub, et hagi tuleb tunnistada vastuvõetamatuks osas, milles see on suunatud apellatsioonimenetluse lõpetamise vastu seoses klassidesse 9, 16, 38, 39 ja 41–43 kuuluvate kaupade ja teenustega, mille jaoks kontrollija keeldus taotletava kaubamärgi registreerimisest.

Hagi niivõrd, kuivõrd see on suunatud apellatsioonimenetluse lõpetamise vastu seoses klassidesse 9, 16, 35 ja 42 kuuluvate teenustega, mille osas lükkas vastulausete osakond vastulause tagasi

49

Kolmandas väites, mis puudutab määruse nr 216/96 artikli 8 lõike 3 rikkumist, heidab hageja apellatsioonikojale ette, et viimane ei uurinud vastukaebuses esitatud nõudeid, mille ta esitas oma seisukohtades apellatsioonikojas toimunud esialgse menetluse käigus.

50

Ta väidab, et vastulausete osakonna otsuse vaidlustamine – niivõrd, kuivõrd selle otsusega jäeti rahuldamata tema vastulause seoses klassidesse 9, 16, 35 kuuluvate kaupade ja teenustega ning klassi 42 kuuluvate teatavate teenustega, milleks on „normide ja meetodite kommentaarid, mis võimaldavad tagada kooskõla meditsiiniliste andmete kuvamisega; andmetöötlusseadmete tarkvara ja programmide koostamine; arvuti riist‑ ja tarkvaraga seotud teadus- ja arendustöö; graafiline disain“ – oli määruse nr 216/96 artikli 8 lõike 3 nõuetega kooskõlas ja seetõttu esitati apellatsioonikojale vastukaebuses nõuded, mille suhtes oleks laiendatud apellatsioonikoda pidanud seisukoha võtma.

51

EUIPO väidab, et hageja ei ole määruse nr 216/96 artikli 8 lõike 3 tähenduses vastuses kaebusele nõudeid esitanud. Igal juhul on see väide vastuvõetamatu, kuna apellatsioonikoda oli teinud oma vaheotsuses järelduse, et hageja vastulause tagasilükkamine oli muutunud nende kaupade ja teenustega seoses lõplikuks. Lõpetuseks leidis EUIPO 16. jaanuari 2018. aasta kirjas (vt eespool punkt 21), et selle väite ese on ära langenud, kuna EUIPO menetluse teine pool võttis vastulausete osakonna otsuse peale 21. augustil 2007 esitatud kaebuse tagasi.

52

Kui hagejalt menetlust korraldavate meetmete raames küsiti selle kohta, kas tal on jätkuvalt põhjendatud huvi vaidlustatud otsuse tühistamise suhtes osas, milles sellega lõpetati apellatsioonimenetlus ilma vastukaebuses esitatud nõudeid analüüsimata, siis kinnitas hageja, et põhjendatud huvi on säilinud. Ta väitis, et laiendatud apellatsioonikoja menetluse teisel poolel ei olnud enam võimalik oma 21. augusti 2007. aasta kaebust tagasi võtta.

53

Määruse nr 216/96 artikli 8 lõikes 3 on sätestatud:

„[i]nter partes menetlustes võib vastaspool oma vastuses kaebuse põhjendustele taotleda vaidlustatava otsuse tühistamist või muutmist küsimuses, mida kaebuses ei olnud tõstatatud. Kaebusest loobumise korral muutub [apellatsioonikojale kaebuse esitanud] poole vastav taotlus tühiseks.“

54

Esiteks tuleb kohe tagasi lükata EUIPO argument, mille kohaselt on vaidlusaluse otsuse vaidlustamise see aspekt hilinemise tõttu vastuvõetamatu. Argument põhineb eeldusel, et apellatsioonikoda lõpetas pooleli olnud menetluse nende kaupade ja teenuste kohta, mille osas oli vastulausete osakond lükanud hageja esitatud vastulause oma vaheotsusega tagasi. Kuna hageja võis sellest kuupäevast alates vaheotsuse vaidlustada, on käesoleva hagi raames vaidlustatud otsus nimetatud kaupade ja teenustega seoses kinnitav.

55

Ainult akt, millega selle koostaja määrab ühemõtteliselt ja lõplikult kindlaks oma seisukoha vormis, mis võimaldab kindlaks teha selle olemuse, kujutab endast otsust, mille peale saab esitada tühistamishagi, kuid seda siiski tingimusel, et selle otsuse puhul ei ole tegemist varasema akti kinnitamisega (vt selle kohta 26. mai 1982. aasta kohtuotsus Saksamaa ja Bundesanstalt für Arbeit vs. komisjon, 44/81, EU:C:1982:197, punkt 12).

56

On selge, et vaheotsus ei ole lõplik otsus, nagu väidab EUIPO.

57

Kuigi vaheotsuse punktis 13 on märgitud, et vastulause tagasilükkamine on lõplik seoses taotletava kaubamärgiga tähistatud klassidesse 9, 16, 35 ja 42 kuuluvate kaupade ja teenustega, ei ole apellatsioonikoda seda seisukohta asjaomase otsuse resolutiivosas korranud, märkides viimases üksnes, et asi tuleb kontrollijale tagasi saata ja menetlus peatada kuni lõpliku otsuse tegemiseni tähise registreeritavuse kohta.

58

Olenemata põhjustest, millele apellatsioonikoja otsus tugineb, omab õigusjõudu ja seega saab olla isiku huve kahjustav üksnes otsuse resolutiivosa. Seevastu ei saa apellatsioonikoja otsuse põhjendustes väljendatud hinnangud kui sellised olla määruse 2017/1001 artikli 72 alusel hagi esemeks. Need on allutatud Euroopa Liidu kohtu õiguspärasuse kontrollile üksnes siis, kui huve kahjustava akti põhjendustena toetavad need selle akti resolutiivosa (vt analoogia alusel 11. juuni 2015. aasta kohtuotsus Laboratoires CTRS vs. komisjon, T‑452/14, ei avaldata, EU:T:2015:373, punkt 51 ja seal viidatud kohtupraktika).

59

Sellest tuleneb paratamatult, et vaheotsus ei saanud lõpetada apellatsioonikoja menetlust nende kaupade ja teenuste kohta, millega seoses oli vastulausete osakond lükanud hageja vastulause tagasi ja millele ta viitab põhjenduste punktis 13.

60

Teiseks on vaja analüüsida tagajärgi, mis võivad kaasneda EUIPO menetluse teise poole poolt apellatsioonikojale 21. augustil 2007 esitatud kaebusest vastulausete osakonna otsuse peale loobumisega.

61

Nagu Üldkohus rõhutas, nähtub määruse nr 216/96 artikli 8 lõike 3 sõnastusest selgesti, et võimalus taotleda vaidlustatud otsuse tühistamist või muutmist küsimuses, mida kaebuses ei ole tõstatatud, piirdub inter partes menetlusega. Taotlus tuleb esitada vastuses kaebuse põhjendustele, mis on esitatud sellises menetluses. Nimetatud säte näeb seetõttu ette, et vastav taotlus muutub tühiseks juhul, kui hageja loobub apellatsioonikojas kaebusest. Nii on vastulausete osakonna otsuse vaidlustamise soovi korral määruse nr 207/2009 artiklis 60 (nüüd määruse 2017/1001 artikkel 68) ette nähtud iseseisev kaebus ainus õiguskaitsevahend, mis võimaldab täie kindlusega oma etteheited esitada (4. veebruari 2016. aasta kohtuotsus Meica vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – Salumificio Fratelli Beretta (STICK MiniMINI Beretta), T‑247/14, EU:T:2016:64, punkt 24).

62

Esiteks ja vastupidi sellele, mida hageja väidab oma vastuses Üldkohtu esitatud küsimusele, oli teisel poolel siiski võimalik 21. augusti 2007. aasta apellatsioonkaebusest loobuda, olgugi et laiendatud apellatsioonikoda oli apellatsioonimenetluse vaidlustatud otsusega lõpetanud.

63

Nimelt on määruse 2017/1001 artikli 71 lõikes 3 sätestatud, et: „[a]pellatsioonikoja otsused jõustuvad alles [Üldkohtule hagi esitamise] tähtaja möödumisel või kui selle aja jooksul kaevatakse asi edasi Üldkohtusse, siis alates kõnealuse edasikaebuse või Euroopa Kohtule Üldkohtu otsuse kohta esitatava mis tahes kaebuse rahuldamata jätmise kuupäevast“.

64

Järelikult ei ole hageja poolt Üldkohtule esitatud hagi tõttu jõustunud vaidlustatud otsuse resolutiivosa punkt 1 – mis lõpetab vastulause- ja apellatsioonimenetluse. Seetõttu on teisel poolel võimalik apellatsioonikohtule 21. augustil 2007 esitatud kaebusest loobuda.

65

Sellega seoses olgu märgitud, et just seetõttu, et Üldkohtule esitatud hagi peatab menetluse, on tal veel selles staadiumis võimalik võtta arvesse kaubamärgitaotlusest või vastulausest loobumist (3. juuli 2003. aasta kohtumäärus Lichtwer Pharma vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – Biofarma (Sedonium), T‑10/01, EU:T:2003:182, punktid 16–18) või vastulause aluseks oleva kaubamärgi tühistamist (14. veebruari 2017. aasta kohtumäärus Helbrecht vs. EUIPO – Lenci Calzature (SportEyes), T‑333/14, EU:T:2017:108, punkt 26).

66

Teiseks olgu märgitud, et seetõttu ei ole eespool punktis 61 viidatud kohtupraktika alusel tulenevalt asjaolust, et teine pool võttis oma 21. augusti 2007. aasta kaebuse tagasi, apellatsioonikojal enam vaja võtta seisukohta vastukaebuse nõuete kohta, mille hageja on enda arvates esitanud oma seisukohtades selle kaebuse kohta.

67

Seega saadetaks juhul, kui hageja hagi rahuldatakse ja vaidlustatud otsus tühistatakse põhjusel, et laiendatud apellatsioonikoda oleks pidanud hageja esitatud vastukaebuse nõudeid kontrollima, asi tagasi laiendatud apellatsioonikojale, kes saaks üksnes tuvastada seda, et teine pool on oma kaebusest loobunud, ning teiseks, et määruse nr 216/96 artikli 8 lõike 3 alusel on sellised vastukaebuse nõuded muutunud alusetuks.

68

Seega ei saa hageja poolt Üldkohtule esitatud hagi kõnealune osa anda loobumisest tulenevalt hagejale oma tagajärgede poolest mingit kasu ning seega ei ole tal enam põhjendatud huvi. Eespool punktides 42 ja 43 viidatud kohtupraktika kohaselt on põhjendatud huvi olemasolu aga peamine ja esmane hagi esitamise tingimus ning see peab säilima kuni kohtuotsuse kuulutamiseni, vastasel juhul langeb otsuse tegemise vajadus ära.

69

Seega puudub vajadus otsustada hagi üle osas, milles hagi on suunatud apellatsioonimenetluse lõpetamise vastu seoses klassidesse 9, 16, 35 ja 42 kuuluvate nende kaupade ja teenustega, mille puhul lükkas vastulausete osakond hageja vastulause tagasi.

Hagi osas, milles see on suunatud vaidlustatud otsuses esitatud teatavate hinnangute vastu

70

Neljanda väite raames heidab hageja laiendatud apellatsioonikojale ette esiteks seda, et viimane esitas vaidlustatud otsuse punktis 7 kokkuvõtlikult Üldkohtu seisukoha 5. mai 2011. aasta kohtuotsusest Cheapflights (T‑460/09, ei avaldata, EU:T:2011:198) järgmiselt: „kinnitada sõna „cheapflights“ ja lennuki kujutise kirjeldavust seoses teenustega, mis on seotud reisikorraldusega“, ja teiseks kritiseeris ta seda, et ta rõhutas vaidlustatud otsuse punktis 16 kulude jaotamise küsimuses, et „kaubamärgitaotluse osaline tagasilükkamine põhineb sõna „cheapflights“ kirjeldaval tähendusel seoses kaupade ja teenustega, mille osas lükati taotlus tagasi, ja osaliselt põhjendusel, mis on sama moodi kohaldatav sama sõna sisaldava varasema kaubamärgi eristusvõime hinnangule“. Seetõttu jättis samuti vaidlustatud otsuse punkti 16 kohaselt „laiendatud apellatsioonikoda õigluse huvides kulud iga poole enda kanda“. Ta meenutas, et talle kuuluva Iiri kaubamärgi registreerimiseks anti luba, ilma et ta oleks pidanud esitama tõendeid kasutamise käigus omandatud eristusvõime kohta.

71

EUIPO leiab, et väide on vastuvõetamatu, kuna see on vastuolus kodukorra artikli 177 lõike 1 punktiga d, sest see ei põhine ühelgi õiguslikul alusel ega viidatud kohtupraktikal. Lisaks märgib ta, et need avaldused ei olnud esitatud kulude jaotamise suhtes, mida hageja ei ole vaidlustanud. Lõpetuseks rõhutab ta, et need väited puudutavad üksnes sõnalist osa „cheapflights“, mitte hagejale kuuluvaid kaubamärke.

72

Kui hagejalt küsiti menetlust korraldavate meetmete raames tema hagi vastuvõetavuse kohta osas, milles see on suunatud vaidlustatud otsuses sõna „cheapflights“ kirjeldavuse kohta antud hinnangute vastu, leidis hageja sisuliselt, et tal on õigus vaidlustatud otsuse see aspekt vaidlustada, kuna varasema kaubamärgi eristusvõimele nõuetekohase hinnangu andmise korral oleks apellatsioonikoda võinud võtta vastu teistsuguse otsuse.

73

Vastavalt Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 21 esimesele lõigule, mida vastavalt selle põhikirja artikli 53 esimesele lõigule ja kodukorra artikli 177 lõike 1 punktile d kohaldatakse ka Üldkohtu menetluses, tuleb igas hagiavalduses märkida muu hulgas ülevaade fakti- ja õigusväidetest. Need peavad olema märgitud piisavalt selgelt ja täpselt, et kostja saaks valmistuda enda kaitseks ja Üldkohus saaks teha asjas otsuse. Sama kehtib ka kõigi nõuete kohta, mille puhul tuleb esitada õiguslikud alused ja argumendid selleks, et nii kostja kui ka kohus saaksid hinnata nende põhjendatust. Järelikult peavad põhilised faktilised ja õiguslikud asjaolud, millele hagi tugineb, tulenema kas või kokkuvõtlikult, ent siiski järjekindlalt ja arusaadavalt hagiavalduse tekstist endast. Analoogseid nõudeid tuleb järgida, kui esitatakse etteheide või argument teatava väite põhjendamiseks (vt 13. märtsi 2013. aasta kohtuotsus Biodes vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – Manasul Internacional (FARMASUL), T‑553/10, ei avaldata, EU:T:2013:126, punkt 22 ja seal viidatud kohtupraktika).

74

Sisuliselt heidab hageja apellatsioonikojale ette seda, et viimane tegi kaudselt otsuse hagejale kuuluva varasema kaubamärgi kehtivuse kohta, kuigi tal ei olnud selles küsimuses pädevust. Nimetatud väide on seega mõistetav ja seda ei saa kodukorra artikli 177 lõike 1 punkti d alusel kohe tagasi lükata.

75

Tuleb siiski tõdeda, et hagi on vastuvõetamatu osas, milles see on suunatud vaidlustatud otsuses sõna „cheapflights“ kirjeldavuse kohta antud teatavate hinnangute olemasolule, kuna vaidlustatud otsuse need osad ei saa hagejat kahjustada.

76

Nagu eespool punktis 58 rõhutatud, saab apellatsioonikoja otsuse mis tahes põhjendustest hoolimata õiguslikke tagajärgi kaasa tuua ja seega hagejat kahjustada üksnes selle otsuse resolutiivosa. Apellatsioonikoja otsuse põhjendustes esitatud hinnangud kui sellised ei saa iseenesest olla määruse 2017/1001 artikli 72 alusel hagi esemeks. Neid saab liidu kohus kontrollida üksnes ulatuses, milles huve kahjustava akti põhjendustena kujutavad need endast selle akti resolutiivosa vajalikku tuge.

77

Käesoleval juhul nähtub vaidlustatud otsuse ülesehitusest, et vaidlustatud otsuse resolutsiooni ühegi punkti toetuseks ei ole selle otsuse punktile 7 osutatud. Mis puutub vaidlustatud otsuse punkti 16, siis olukorras, kus tegemist on ühe põhjendusega, millele laiendatud apellatsioonikoda tugines, et järeldada otsuse resolutsiooni punktis 2, et kõik pooled kannavad oma kohtukulud ise, on tegemist resolutsiooni osaga, mida hageja ei ole vaidlustanud. Nimelt nähtub hagiavaldusest, et vaidlustatud on üksnes vastulausemenetluse ja laiendatud apellatsioonikoja selle menetluse lõpetamist, mille kohta tehti otsus vaidlustatud otsuse resolutiivosa punktis 1, mitte kulude jaotamine, mille kohta on tehtud otsus resolutsiooni punktis 2.

78

Seega, kuna Üldkohtul puudub õigus käsitleda seda hageja vaidlustatud resolutsiooni punkti, siis ei saa vaidlustatud otsuse põhjendustes väljendatud seisukohtade kui selliste peale Üldkohtule hagi esitada.

79

Eeltoodut arvestades tuleb järeldada, et hagi tuleb tunnistada vastuvõetamatuks osas, milles see on suunatud esiteks vaidlustatud otsusega apellatsioonimenetluse lõpetamise vastu, ilma et oleks kontrollitud määruse 2017/1001 artikli 8 lõike 1 punktis b sätestatud suhtelist keeldumispõhjust, ja teiseks teatavate hinnangute olemasolu vastu, mis puudutavad sõna „cheapflights“ kirjeldavust, ning et otsuse tegemise vajadus on ära langenud hagi kohta selles osas, milles see on suunatud asjaolu vastu, et apellatsioonikoda jättis läbi vaatamata hageja poolt väidetavalt määruse nr 216/96 artikli 8 lõike 3 alusel esitatud vastukaebuse nõuded.

Kohtukulud

80

Kodukorra artikli 134 lõike 1 alusel on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kodukorra artikli 137 kohaselt jaotab Üldkohus juhul, kui vajadus lahendi tegemiseks langeb ära, kohtukulud omal äranägemisel.

81

Kuna käesolev hagi on tunnistatud osaliselt vastuvõetamatuks ja osaliselt on selle ese ära langenud, on käesoleva juhtumi asjaolusid arvestades õige kohaldada eespool osutatud sätteid, jättes hageja kohtukulud tema enda kanda ning mõistes temalt välja pool EUIPO kohtukuludest.  

Esitatud põhjendustest lähtudes

ÜLDKOHUS (teine koda)

määrab:  

1.

Ära on langenud vajadus teha lahend hagi kohta osas, milles see on suunatud Euroopa Liidu Intellektuaalomandi Ameti (EUIPO) laiendatud apellatsioonikoja 1. juuni 2017. aasta otsuse (asi R 1893/2011‑G) vastu, millega lõpetati apellatsioonimenetlus seoses klassidesse 9, 16, 35 ja 42 kuuluvate nende kaupade ja teenustega, mille osas oli vastulausete osakond lükanud CheapFlights International Ltd esitatud vastulause tagasi.  

2.

Jätta hagi ülejäänud osas vastuvõetamatuna läbi vaatamata.  

3.

Jätta CheapFlights Internationali kohtukulud tema enda kanda ja mõista temalt välja pool EUIPO kohtukuludest.  

4.

Jätta pool EUIPO kohtukuludest tema enda kanda.  

Luxembourg, 11. detsember 2018

kohtusekretär

E. Coulon

president

M. Prek

( *1 ) Kohtumenetluse keel: inglise.

Full & Egal Universal Law Academy