KOHTUJURISTI ETTEPANEK
GIOVANNI PITRUZZELLA
esitatud 11. aprillil 2019 ( 1 )
Kohtuasi C‑19/18 P
VG, MS‑i õigusjärglane
versus
Euroopa Komisjon
Apellatsioonkaebus – Institutsiooniõigus – Kahju hüvitamise nõue komisjoni vastu – Mittevaralise kahju hüvitamine, mida apellant on väidetavalt kandnud – Komisjoni eksimused apellandi vastu esitatud kaebuse menetlemisel – Komisjoni otsus arvata apellant välja ettekannete esitajate võrgustikust Team Europe – Liitumise kokkulepe – „Lepingulise konteksti“ mõiste – Liidu lepinguväline vastutus – Põhjendamiskohustus
1.
Apellant VG, kes on Euroopa Liidu Üldkohtule hagi esitanud MS‑i õigusjärglane, palub Euroopa Kohtul tühistada Üldkohtu 31. mai 2017. aasta määrus (edaspidi „vaidlustatud kohtumäärus“), ( 2 ) millega Üldkohus jättis ilmselge vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata talle ELTL artikli 268 alusel esitatud hagi, milles paluti mõista Euroopa Komisjonilt välja hüvitis kahju eest, mis on põhjustatud komisjoni 10. aprilli 2013. aasta otsusest, millega komisjon otsustas lõpetada MS‑i koostöö ettekannete esitajate võrgustikuga Team Europe. ( 3 )
I. Vaidluse taust
2.
Vaidlustatud kohtumääruse punktist 1 ja sellele järgnevatest punktidest selgub, et VG oli ettekannete esitajana võrgustiku Team Europe liige 20. juulist 2011 kuni 10. aprillini 2013. See võrgustik on kohalik teabevahetusvõrgustik, mille ülesanne on abistada Euroopa Komisjoni esindusi, kui nad edastavad kohalikul tasandil teavet Euroopa poliitika kohta. VG oli 20. juulil 2011 Montpellier’s alla kirjutanud kokkuleppele võrgustikuga Team Europe liitumise kohta, millele oli eelnevalt 8. juulil 2011 Pariisis alla kirjutanud komisjoni esinduse juht Prantsusmaal.
3.
Komisjoni esinduse juht võttis 10. aprillil 2013 telefoni teel VG‑ga ühendust, et anda talle teada kaebusest, mille oli tema käitumise kohta esitanud vähemalt üks naine (edaspidi „X‑i kaebus“), kes oli osalenud koos temaga ühel Team Europe’i üritusel. VG‑le teatati seejärel kirja teel, et komisjoni esinduse juht lõpetas viivitamatult temaga koostöö Team Europe’is, vastavalt kokkuleppe tingimustele.
4.
VG esitas 6. juunil 2013 Euroopa Ombudsmanile kaebuse komisjoni otsuse peale lõpetada temaga koostöö võrgustiku Team Europe raames, eesmärgiga saavutada selle otsuse tühistamine, tema tagasivõtmine sellesse võrgustikku ning talle ametliku vabanduskirja saatmine. Ombudsman tegi selle kaebuse kohta 19. novembri 2015. aasta otsuse, milles ta järeldas, et tegemist on haldusomavoliga, kuna komisjon ei kuulanud VG‑d sobival viisil ära ega hinnanud piisavalt põhjalikult käesolevat juhtumit enne koostöö lõpetamise otsuse tegemist. Komisjon ei võtnud ombudsmani otsuse järel ühtegi meedet.
II. Menetlus Üldkohtus ja vaidlustatud kohtumäärus
5.
Enne Üldkohtusse hagi esitamist, millega VG palus tühistada 10. aprilli 2013. aasta otsus ja mõista välja hüvitis kahju eest, mis tema hinnangul talle tekitati tema väljaarvamise tõttu võrgustikust Team Europe, esitas VG tasuta õigusabi taotluse. 3. mai 2016. aasta kohtumäärusega ( 4 ) rahuldas Üldkohtu president tema taotluse. Kontrollimaks, et tasuta õigusabi tingimused olid käesolevas asjas täidetud, tugines Üldkohtu president iseäranis märkustele, mis komisjon oli ombudsmanile esitanud VG kaebuse läbivaatamise raames ja mille kohaselt „Team Europe’i liikmetel ei ole lepingulist suhet komisjoniga“ ( 5 ), märkides samas, et komisjon ei soovinud selles menetlusstaadiumis esitada oma seisukohta selle kohta, kuidas tuleb pooltevahelisi õigussuhteid kvalifitseerida. ( 6 ) Üldkohtu president järeldas, „et selles staadiumis ei [olnud] esimesel analüüsimisel ilmselge, et selle kahju hüvitamise nõude ese, millega hageja kavatse[s] liidu kohtusse pöörduda, [oli] kahjunõue, mis põhines objektiivselt ja üldiselt lepingust tulenevatel õigustel ja kohustustel, ning see [tuli] seetõttu tunnistada ilmselgelt vastuvõetamatuks“. ( 7 )
6.
VG esitas 19. juulil 2016 ELTL artikli 268 alusel hagi, millega ta palus mõista komisjonilt välja hüvitis kahju eest, mis on põhjustatud komisjoni 10. aprilli 2013. aasta otsusest. 31. mail 2017 tegi Üldkohus oma kodukorra artikli 126 alusel vaidlustatud kohtumääruse.
III. Menetlus Euroopa Kohtus ja poolte nõuded
7.
VG esitas 5. jaanuaril 2018 vaidlustatud kohtumääruse peale apellatsioonkaebuse. Oma nõuetes palub ta Euroopa Kohtul tühistada vaidlustatud kohtumäärus, suunata kohtuasi tagasi Üldkohtusse või, juhul kui Euroopa Kohus leiab, et menetlusstaadium võimaldab teha kohtuasjas lõpliku kohtuotsuse, rahuldada apellandi poolt Üldkohtus esitatud nõuded, tuvastada komisjoni lepinguväline vastutus, kohustada esitama komisjoni poolt konfidentsiaalseks tunnistatud dokumendid, mis kujutavad endast väljaarvamise otsuse jaoks vajalikku alust, mõista komisjoni süülisest käitumisest tuleneva mittevaralise kahju hüvitamiseks välja ex aequo et bono hinnatud summa 20000 eurot, kohustada komisjoni avaldama kirja, milles ta vabandab apellandi ees, ja arvama ta uuesti Team Europe’i koosseisu ( 8 ); mõista mõlema kohtuastme kohtukulud välja komisjonilt.
8.
Komisjon palub Euroopa Kohtul jätta apellatsioonkaebus vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata või igal juhul tunnistada see põhjendamatuks; mõista kõik kohtukulud välja VG‑lt.
IV. Õiguslik analüüs
9.
Oma apellatsioonkaebuse põhjendamiseks märgib VG esiteks, et vaidlustatud kohtumääruses on rikutud õigusnormi Üldkohtule esitatud kahju hüvitamise nõude aluse õiguslikul kvalifitseerimisel ning rikutud on põhjendamiskohustust. VG väidab teiseks, et vaidlustatud kohtumääruses on rikutud õigusnormi liitumise kokkuleppe õiguslikul kvalifitseerimisel ja rikutud on põhjendamiskohustust, ning sealjuures on Üldkohus samuti käsitlenud kohtutoimikut moonutanult.
10.
Sooviksin teha enne analüüsi ühe esialgse märkuse.
11.
Käesolev apellatsioonkaebus tõstatab küsimuse selle kohta, millist laadi on liidu vastutus, mida apellant palub kohaldada. Nagu ma järgnevalt näitan, tekib see küsimus ebamäärases faktilises ja õiguslikus raamistikus, kus puudub sõnaselgelt lepinguline dokument ja kus komisjon on esitanud vastukäivaid ütlusi kokkuleppe laadi kohta. Olenemata sellest, millise tulemuse toob apellatsioonkaebuse analüüs, on juba selge, et Üldkohus tegi talle esitatud hagi lahendamiseks pisut kiirustades oma kodukorra artikli 126 alusel kohtumääruse, milles ta tuvastas, et see hagi oli ilmselgelt vastuvõetamatu. Niisuguse meetme kasutamine ei sobi lisaks hästi kokku seisukohaga, mida väljendas Üldkohtu president VG tasuta õigusabi taotlust käsitlevas määruses. ( 9 )
12.
Nüüd, kus see märkus on tehtud, asun analüüsima esimest väidet.
A. Esimene väide, et on eksitud kahju hüvitamise hagi õiguslikul kvalifitseerimisel ning on rikutud põhjendamiskohustust
1. Kokkuvõte poolte argumentidest
13.
Esimese väite esimeses osas heidab VG sisuliselt ette, et Üldkohus kvalifitseeris vaidlustatud kohtumääruse punktides 32–40 vääralt talle esitatud hagi alust. Üldkohus ei rakendanud õigesti Euroopa Kohtu 18. aprilli 2013. aasta kohtuotsusest komisjon vs. Systran ja Systran Luxembourg ( 10 ) tulenevat kontrolli, sest ta põhines ainuüksi kokkuleppel, võtmata samal ajal arvesse õigusnormi, mida oli väidetavalt rikutud, väidetud kahju laadi ja ette heidetud tegevust. Ometigi oli Üldkohtule esitatud hagiavalduses määratletud, et hagi esemeks olid komisjoni eksimused hageja suhtes esitatud kaebuse menetlemisel, mis tõid kaasa tegeliku ja kindla mittevaralise kahju, mille hüvitamist VG nõudis. Hageja rõhutab asjaolu, et ette heidetud tegevus ei ole võrgustikust Team Europe väljaarvamine, vaid X‑i kaebuse menetlemine, kuna võrgustikust väljaarvamine kujutas endast üksnes eksimuse tagajärge. Sealjuures ei vaidlegi VG vastu sellele, et komisjon võis kokkuleppe lõpetada. Vaidluse ese ei ole seega lepingulise suhte lõpetamine – juhul kui liitumise kokkulepe peaks kujutama endast lepingut – ning seda näitab ka nende normide laad, millele on tuginetud (nimelt Euroopa Liidu põhiõiguste harta ( 11 ) ja hea halduse tava eeskiri ( 12 )), kuna VG ei tugine nimelt kokkuleppe tingimuste rikkumisele. Samamoodi ei ole väidetud kahju laadil seost mis tahes lepingulise kohustuse rikkumisega, kuna VG väidab, et viis, kuidas komisjon menetles X‑i kaebust tema vastu, kahjustas tema au, väärikust ja mainet. Neil asjaoludel kvalifitseeris Üldkohus seega eelkõige vaidlustatud kohtumääruse punktides 35–37 vääralt VG hagis vaidlustatud tegevust.
14.
Esimese väite teises osas väidab VG, et Üldkohus rikkus põhjendamiskohustust. Esiteks ei seletanud see kohus, miks VG kahju hüvitamise nõue oli tingimata seotud kokkuleppe tõlgendamisega, samas kui selles nõudes ette heidetud tegevus ei ole väidetava lepingu lõpetamine, nii et kokkuleppe tõlgendamine ei olnud kahju hüvitamise nõude analüüsimiseks ei tarvilik ega tingimata vajalik 18. aprilli 2013. aasta kohtuotsuse komisjon vs. Systran ja Systran Luxembourg ( 13 ) punkti 80 tähenduses. Teiseks ei ole vaidlustatud kohtumääruses esitatud põhjusi, miks Üldkohus leidis, et X‑i kaebuse menetlemine komisjoni poolt oli tingimata seotud kokkuleppe tõlgendamisega. VG märgib selle kohta, et kokkuleppes ei ole punkte võimalike kaebuste menetlemise kohta ega komisjoni kohustust põhjendada kokkuleppest loobumist võrgustiku Team Europe raames. Õigusnormid, sealhulgas põhiõigused, mille rikkumisele VG tugineb, on kohaldatavad liitumise kokkuleppe punktidest sõltumatult.
15.
Üldkohus ei vastanud VG hagiavalduse teatud osadele ega kontrollinud erinevaid kohtutoimiku materjale arvestades objektiivselt ja üldiselt, kas lepinguline kontekst oli tõesti olemas, kuigi seda nõudis kohtuotsus komisjon vs. Systran ja Systran Luxembourg. ( 14 )
16.
Komisjon omakorda rõhutab, et Üldkohtu analüüs vastab kohtuotsuse komisjon vs. Systran ja Systran Luxembourg ( 15 ) nõuetele. Tema sõnul tõendas Üldkohus ilma õigusnormi rikkumata hageja nõude lepingulise konteksti olemasolu. Hageja ei tuginenud muudele dokumentidele kui lepingu ülesütlemise kirjale ega olnud rahul lepingu lõpetamisega. Ette heidetud tegevuse ning VG ja võrgustiku Team Europe koostöö lõppemise vahel on otsene seos. Kokkuleppes on kindlaks määratud poolte vastavad kohustused ning koostöö lõpetamise eeskirjad ning just need lepingu ülesütlemise tingimused sooviski VG kahtluse alla seada, vaidlustades Üldkohtule esitatud hagiavalduse sõnastuse kohaselt „äärmusliku otsuse lõpetada koostöö“. Ka kahju on seotud ülesütlemisega, sest VG nõudis muu hulgas seda, et ta arvataks uuesti võrgustiku koosseisu. Komisjoni võimalikku vastutust tuleb kohtuotsuse komisjon vs. Systran ja Systran Luxembourg ( 16 ) tähenduses tingimata uurida kokkuleppe sisu hinnates. Tuginemine õigusnormidele, mis ei tulene kokkuleppest, ei kaota vaidluse lepingulist olemust. ( 17 ) Väidetud mittevaraline kahju omakorda tuleneb lepingulise suhte lõpetamise asjaoludest. VG üritab kunstlikult eristada kokkuleppe ülesütlemise põhjuseid ja asjaolusid ülesütlemise toimingust endast. Küsimus, kas ülesütlemise kohta esitatud põhjus on põhjendatud, on ise suurel määral lepinguga seotud küsimus.
17.
Väidetud põhjenduse puudumise kohta meenutab komisjon, et Üldkohus esitas seisukoha komisjoni esitatud õigusvastasuse väite kohta ja mitte sisuliste küsimuste kohta. VG tugineb lisaks reale argumentidele, mis on juba Üldkohtule esitatud ja mille Üldkohus on juba tagasi lükanud, ning mis on seega vastuvõetamatud. ( 18 ) Igal juhul piisas Üldkohtul talle esitatud hagi vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata jätmiseks tuvastamisest, et see hagi kuulus tegelikult vaidluse esemega seotud lepingulisse konteksti, mida Üldkohus õigesti tuvastas vaidlustatud kohtumääruse punktides 34–38. Selles osas ei ole selle kohtumääruse põhjendused ei ebapiisavad ega vasturääkivad ning Üldkohus ei ole komisjoni sõnul kohustatud vastama kõikidele VG argumentidele.
18.
Oma repliigis ei nõustu VG sellega, et ta üritas kunstlikult eraldada kokkuleppe ülesütlemise põhjuseid ja asjaolusid ülesütlemise toimingust endast, ning väidab, et ta ei kritiseerinud lepingu lõpetamist ega vaielnud vastu sellele, et komisjon võib kokkuleppe lõpetada. Kuna VG ei tugine kokkuleppe rikkumisele, ei saa komisjon väita, et selle tõlgendamine on vajalik hageja nõuete põhjendatuse tuvastamiseks. VG tuletab meelde, et ta heidab komisjonile ette seda, et viimane rikkus tema õigust olla ära kuulatud, põhjendamiskohustust, hoolsuskohustust ja süütuse presumptsiooni. VG esitatud hagi eesmärk oli seega üksnes kritiseerida komisjoni haldustegevust. Igaks juhuks meenutab VG, et ei saa välistada, et institutsiooni lepinguline ja lepinguväline vastutus võib ühe lepinguosalise suhtes esineda samal ajal. ( 19 ) Väidetud kahju ei ole igal juhul seotud lepingu ehk kokkuleppe halva täitmisega. Tõsi küll, komisjoni süülise käitumise tulemusena tehti võrgustikust Team Europe väljaarvamise otsus, kuid nõutud uuesti koosseisu arvamine kuulus mitterahalise hüvitamise nõude alla, mille eesmärk oli taastada VG maine, mis oli rikutud selle tõttu, kuidas komisjon X‑i kaebust menetles.
19.
Oma vasturepliigis väidab komisjon, et VG väidet iseloomustab oluline vasturääkivus. VG heidab komisjonile ette seda, et viimane ei austanud tema põhiõigusi, väites samas, et kokkulepe kehtestas vaid mittesiduvad suunised ega reguleerinud konkreetseid suhteid VG ja komisjoni vahel. Kui aga kokkulepe on üksnes komisjoni ühepoolne akt, millel ei ole seost VG‑ga, ei saa komisjon aru, milline alus võiks olla tema kohustusel VG ära kuulata või järgida põhjendamiskohustust. VG nõuetel on mõte üksnes siis, kui asjaomane akt on leping. Komisjon kordab lisaks, et pelk tuginemine nende normide rikkumisele, mis ei tulene lepingust, ei muuda vaidluse lepingulist olemust. ( 20 ) VG arutluskäik on aga mitte üksnes vastuolus kohtuotsusest komisjon vs. Systran ja Systran Luxembourg ( 21 ) tuleneva kohtupraktikaga, vaid võimaldaks ka muuta iga lepingulise vaidluse lepinguvälise vastutuse tuvastamise hagiks ning võib kaotada täielikult eristuse nende kahe vastutuse liigi vahel. Pealegi rõhutab komisjon asjaolu, et võrgustikku uuesti sissearvamise nõue kinnitab, et kahju, mille eest hüvitist nõutakse, tuleneb võrgustikust Team Europe väljaarvamisest, see tähendab liitumise lõpust lepinguga ehk kokkuleppega, mille täielik nimetus on muide „liitumise kokkulepe“. Uuesti koosseisu arvamise eesmärk ei ole üksnes mittevaralise kahju hüvitamine, vaid ka enne lepingu lõpetamist kehtinud lepingulise suhte taastamine.
2. Analüüs
20.
Olgu kohe märgitud, et pooled ei vaidle vastu Üldkohtu kasutatud analüüsi raamistikule, mis on esitatud vaidlustatud kohtumääruse punktis 25 ja sellele järgnevates punktides. Võttes peamiselt aluseks Euroopa Kohtu 18. aprilli 2013. aasta kohtuotsuse komisjon vs. Systran ja Systran Luxembourg, ( 22 ) meenutas Üldkohus, et EL toimimise lepingus on ette nähtud liidu ja liikmesriikide kohtute pädevuse jaotus seoses hagidega, mis on esitatud liidu vastu ja mille eesmärk on tuvastada liidu vastutus. Liidu lepinguväline vastutus kuulub ainuüksi liidu kohtute alluvusse. ( 23 ) Liidu lepingulise vastutuse osas jaotatakse pädevus vahekohtuklausli olemasolu korral liidu kohtute ja muudel juhtudel liikmesriikide kohtute vahel. ( 24 )
21.
Selle, kas hagi kuulub liidu lepingulise või lepinguvälise vastutuse alla, määrab kindlaks hagi ese. ( 25 ) Kohtuotsus komisjon vs. Systran ja Systran Luxembourg ( 26 ) määras kindlaks selle hindamise meetodid. Euroopa Kohus leidis nimelt, et liidu kohtud ei saa hindamisel, kas kahju hüvitamise nõude kohta otsuse tegemine on nende pädevuses, võtta aluseks ainuüksi õigusakte, millele on tuginetud. ( 27 ) Need kohtud peavad kontrollima, kas neile esitatud kahju hüvitamise hagi „ese on nõue, mis põhineb objektiivselt ja üldiselt lepingulistel või lepinguvälistel õigustel ja kohustustel“. ( 28 ) Uurima peab kõiki kohtutoimikus esitatud asjaolusid tervikuna, see tähendab eelkõige väidetavalt rikutud õigusnormi, kantud kahju laadi, etteheidetud tegevust ning asjaomaste poolte vahelisi õigussuhteid. ( 29 ) Kui sellest analüüsist tuleneb, et poolte vahel „on tõeline lepinguline suhe, mis on seotud vaidluse esemega, mille põhjalik analüüsimine on kohtuvaidluse lahendamiseks tingimata vajalik“, ( 30 ) kui ilmneb, et „on vaja tõlgendada vaidluse poolte vahel sõlmitud lepingu või lepingute sisu, et välja selgitada, kas poolte nõuded on põhjendatud“, ( 31 ) ning loomulikult juhul, kui puudub vahekohtuklausel, peavad liidu kohtud kohtuasja läbivaatamise lõpetama ja tunnistama, et neil puudub pädevus, sest hagi puhul oleks vaja hinnata lepingulisi õigusi ja kohustusi, mis kuuluvad ELTL artikli 274 alusel liikmesriigi kohtute pädevusse. ( 32 )
22.
Seega tuleb esimest väidet analüüsida nendest põhimõtetest lähtudes.
23.
Selle kohta tuleb märkida, et Üldkohus keskendus kokkuleppe sisule, kuna see kokkulepe määrab tema arvates kindlaks poolte vastavad kohustused, koostöö kestuse ning koostöö lõpetamise eeskirjad. ( 33 ) Kuna hageja ei tuginenud muudele aktidele, järeldas Üldkohus sellest, et ette heidetud tegevus on otseselt seotud olemasoleva lepingulise suhtega. ( 34 ) Hüvitisnõue on Üldkohtu arvates seotud kokkuleppe tõlgendamisega ning see kokkulepe peab olema lahutamatu osa komisjoni vastutuse hindamise raames analüüsitavatest materjalidest. ( 35 ) See kokkulepe määrab Üldkohtu sõnul kindlaks lepingu lõpetamise tingimused, andes seega vaidlusele lepingulise olemuse. ( 36 )
24.
Ilmneb, et niiviisi otsustades ei rakendanud Üldkohus õigesti kontrolli, mille Euroopa Kohus määras kindlaks kohtuotsuses komisjon vs. Systran ja Systran Luxembourg, ( 37 ) ning omistas ülekaaluka tähtsuse kokkuleppele, mille puhul ta tuvastas kiiresti selle lepingulise olemuse. Eespool viidatud kohtupraktika aga näeb ette, et uurima peab kõiki kohtutoimikus esitatud asjaolusid tervikuna, muu hulgas väidetavalt rikutud õigusnormi, väidetud kahju laadi, etteheidetud tegevust ning olemasolevaid õigussuhteid. Nendele erinevatele asjaoludele tuleb anda võrdne kaal, eriti kui väidetavalt pooli siduva akti lepingulise laadi üle käib tõsine vaidlus, nagu käesolevas asjas.
25.
Niisiis ilmneb kohtutoimikust selgelt, et hageja hagiavalduse esemeks Üldkohtus olid „[komisjoni] eksimused X‑i poolt hageja suhtes esitatud kaebuse menetlemisel, mis tõid hagejale kaasa kindla ja tegeliku mittevaralise kahju“. ( 38 ) Nõnda ei ole VG määratletud vastutuse tekitanud asjaoluks väidetavalt kokkuleppes väljendunud lepingulise suhte ebaseaduslik lõpetamine. See lõpetamine – kui see toimus – paistab pigem kuuluvat komisjoni tekitatud kahju alla. Selle kohta olgu märgitud, et asjaolu, et VG nõudis Üldkohtus samuti seda, et ta arvataks uuesti võrgustiku Team Europe koosseisu, ei näita mitte kuidagi VG ja komisjoni vaheliste suhete laadi. Selle võimaluse piires uuesti koosseisu arvamise eesmärk oli taastada VG olukord enne väidetava eksimuse toimumist, mitte tingimata taastada lepinguline suhe. Igal juhul ei paista Üldkohus olevat teinud selle nõude kohta mingit järeldust, piirdudes lihtsalt uuesti koosseisu arvamise mainimisega vaidlustatud kohtumääruse punktis 33. Sellel ei ole aga mingeid tagajärgi, sest VG pidi asjaolude sunnil Euroopa Kohtu menetluses sellest nõudest loobuma.
26.
Peale selle oleks Üldkohus samuti pidanud arvesse võtma neid norme, millele tugineti, ehkki need üksi ei olnud otsustava tähtsusega. Ka selles osas on Üldkohtu analüüs lünklik. ( 39 ) VG heitis komisjonile ette, et X‑i kaebuse menetlemisel on rikutud harta artiklit 41, hea halduse üldpõhimõtteid, kaitseõiguste austamist, hea halduse tava eeskirja artiklit 16, hoolsuse ja süütuse presumptsiooni põhimõtteid ning põhjendamiskohustust ja proportsionaalsuse põhimõtet. Nendest normidest ilmnes seega selgelt, et VG ei paigutanud ennast lepingulisse konteksti, kuna hageja tugines normidele, mis reguleerivad komisjoni tegevust haldusasutusena, mitte väidetavast lepingust tulenevatele normidele. Iseäranis ei heitnud VG ette ühegi kokkuleppe punkti rikkumist. Selle koha pealt on mul teatud kahtlusi seoses komisjoni argumentidega, kes teeskleb, nagu ei suudaks ta kindlaks teha nende õiguslike kohustuste alust, millele VG tugineb, kui peaks leitama, et hagi puudutab lepinguvälist vastutust. Näiteks on mul raske uskuda, et komisjon võiks mitte teada seda, et ka tema peab lepinguväliselt tegutsedes järgima õigust heale haldusele või kaitseõiguste austamist.
27.
Lõpuks mahub väidetud kahju käsitlev Üldkohtu analüüs ühte punkti ( 40 ) ning piirdub taas kordamisega, et VG soovis saada rahalist hüvitist ning komisjonile ettekirjutuse tegemist. Kahju laadi ei ole rohkem analüüsitud.
28.
Piirdudes kokkuleppe üksinda analüüsimisega, ehkki selle lepinguline laad ei olnud ilmselge, ei viinud Üldkohus läbi kohtupraktikas nõutud kontrollimist, mille kohaselt liidu kohtud peavad kontrollima, kas neile esitatud hagi esemeks on kahju hüvitamise nõue, mis põhineb objektiivselt ja üldiselt lepingust tulenevatel õigustel ja kohustustel. Kõikide kohtutoimiku materjalide arvesse võtmine võis aga, nagu VG väidab, tekitada kahtlust selles, kas VG hagi kuulus tegelikult lepingulisse konteksti.
29.
Täpsemalt, kui Üldkohus oleks õigesti ja koos kokkuleppega analüüsinud väidetavalt rikutud õigusnorme, väidetud kahju laadi ja ette heidetud tegevust, ei oleks ta saanud ilma õigusnormi rikkumata järeldada, et „kahju hüvitamise nõue [oli] seotud kokkuleppe tõlgendamisega“. ( 41 ) VG ei vaidle vastu, et kokkulepe näeb ette, et pooled võivad igal ajal vabatahtlikult kirja teel kokkuleppest loobuda. See kinnitab, et Üldkohus kasutas liiga piiratud lähenemisviisi, kui ta leidis, et talle esitatud hagi eesmärk oli ainuüksi seada vaidluse alla tingimused, milles komisjon lõpetas oma lepingulised suhted VG‑ga.
30.
Üldkohus mitte üksnes ei jätnud arvesse võtmata kõiki asjaolusid, mis olid vajalikud talle esitatud hagi aluse kindlaksmääramiseks, vaid ta jättis oma põhjendustes samuti seletamata põhjused, miks tema arvates oli kokkuleppe lepinguline laad kindel.
31.
Vaidlustatud kohtumääruse punktid 35–37 kujutavad endast kinnitamata väidete jada. Põhjendamiseks tehtav jõupingutus oli aga seda olulisem, et kohtutoimikus oli kaks tähtsat asjaolu. VG tugines Üldkohtus selgelt ombudsmani menetluse käigus tehtud komisjoni ütlustele, et „Team Europe’i liikmetel ei olnud [komisjoniga] lepingulist suhet“. See ilmneb vaidlustatud kohtumääruse punktist 23.
32.
Lisaks juhtis VG oma seisukohtades komisjoni esitatud vastuvõetamatuse vastuväite kohta Üldkohtu tähelepanu ka Üldkohtu presidendi määrusele tasuta õigusabi taotluse kohta. ( 42 ) Selle kohtumääruse punktis 15 on märgitud, et komisjon otsustas selles menetlusstaadiumis jätta esitamata oma seisukoht kokkuleppest tulenevate õigussuhete kvalifitseerimise kohta. Üldkohtu president järeldas sellest, et komisjon leidis, et seda saab kindlaks määrata üksnes kokkuleppe põhjaliku analüüsi järel. ( 43 ) Üldkohtu president järeldas nendest asjaoludest, „et selles staadiumis ei [olnud] esimesel analüüsimisel ilmselge, et selle kahju hüvitamise nõude ese, millega hageja kavatse[s] liidu kohtusse pöörduda, [oli] kahjunõue, mis põhines objektiivselt ja üldiselt lepingust tulenevatel õigustel ja kohustustel“. ( 44 ) Seega mõistan VG kahtlusi vaidlustatud kohtumääruse suhtes, milles – olgu meenutatud – on siiski tuvastatud VG hagi ilmselge vastuvõetamatus.
33.
Nagu komisjon meenutab, ei nõua Üldkohtu kohustus oma otsuseid põhjendada loomulikult seda, et see kohus peaks esitama ülevaate, milles analüüsitakse ammendavalt ja ükshaaval kohtuvaidluse poolte kõiki argumente. Põhjendamine võib seega olla tuletatav, kui see võimaldab huvitatud isikutel mõista põhjendusi, millele Üldkohus tugineb, ning kui Euroopa Kohtul on piisavalt teavet kohtuliku kontrolli teostamiseks apellatsioonimenetluses. ( 45 ) Tõsi küll, nagu komisjon väidab, peaks see, kui ainuüksi korratakse Üldkohtule juba esitatud argumente, tooma kaasa järelduse, et need argumendid on vastuvõetamatud. See ei saa siiski olla nii juhul, kui nende argumentide kordamist Euroopa Kohtus tingis see, et Üldkohus neid argumente ei käsitlenud.
34.
Kui aga põhjendamiskohustuse rikkumise väitega peab nõustuma, siis mitte sellepärast, et Üldkohus ei vastanud kõikidele VG esitatud argumentidele, vaid sellepärast, et vaidlustatud kohtumääruse lugemisel ei ilmne piisavalt põhjused, mille tõttu Üldkohus selleks, et tuvastada kohtuvaidluse lepingulist olemust ainuüksi kokkuleppe alusel, eemaldus aktist, mis ei ole selgesõnaliselt lepinguline, ning komisjoni vastupidistest või väga ettevaatlikest ütlustest. Selle kohtumääruse lugemine ei võimalda samuti tõendada põhjuseid, miks Üldkohus leidis, et ette heidetud tegevuse ja kokkuleppest tuleneva väidetava lepingulise suhte vahel oli „otsene seos“ ( 46 ) ning selle kokkuleppe uurimine oli komisjoni vastutuse hindamise jaoks vajalik, ( 47 ) ehkki kohtuvaidluse ese, nii nagu VG selle määratles, oli komisjoni eksimus X‑i kaebuse menetlemisel.
35.
Kuna Üldkohus ei analüüsinud kõiki kohtutoimikus esitatud asjaolusid, sealhulgas komisjoni ütlusi, kohaldas ta seega üksnes osaliselt meetodeid, mille Euroopa Kohus on oma kohtuotsuses kindlaks määranud, ning rikkus oma põhjendamiskohustust. Neil asjaoludel tuleb esimese väitega tervikuna nõustuda, kuna see on põhjendatud.
B. Teine väide, et kokkulepet on õiguslikult vääralt kvalifitseeritud, rikutud on põhjendamiskohustust ning toimikut on käsitletud moonutatult
1. Kokkuvõte poolte argumentidest
36.
VG väidab sisuliselt, et Üldkohus kvalifitseeris vääralt kokkuleppe lepinguks, samas kui tegemist on pigem mittesiduvate suunistega, mille komisjon ühepoolselt kindlaks määras ja mis reguleerivad võrgustiku Team Europe toimimist. Komisjon ei ole tema sõnul kunagi väitnud, et suhe oli lepinguline, nagu tõendavad tema ombudsmanile esitatud seisukohtade punkt 21 ning VG tasuta õigusabi taotlust käsitleva Üldkohtu määruse ( 48 ) punkt 15; kokkulepe piirdub sellega, et teeb kokkuvõtte Team Europe’i, mitte komisjoni ja VG vahelisi konkreetseid suhteid reguleerivatest õigustest ja ülesannetest; see ei näe ette sanktsioone rikkumise korral ega viiteid kohaldatavale õigusele või pädevatele kohtutele; kokkulepe kasutab sõna „ülesanded“, mitte „kohustused“, viidates seega pigem lihtsalt käitumisnõuetele ja mitte tõelistele isikutevahelistele õiguslikele suhetele. Komisjon muutis hiljem oma seisukohta ning tugines kokkuleppe lepingulisele laadile. Poolte ühine kavatsus ei olnud VG sõnul mitte kunagi võtta vastastikuseid kohustusi lepingu alusel. Kavatsus on aga määrav asjaolu selle kvalifitseerimisel, kas akt on lepinguline, nagu tuleneb Euroopa lepinguõiguse põhimõtete ( 49 ) punktist 102. Niisiis kvalifitseeris Üldkohus kokkuleppe vääralt lepinguks, moonutas seda kokkulepet ja rikkus oma põhjendamiskohustust. Vaidlustatud kohtumääruses ei ole kindlaks määratud kokkuleppe lepinguks kvalifitseerimiseks kohaldatavat õigust, mis oleks vajalik juhul – quod non –, kui see kokkulepe oleks leping. Komisjon väidab, et kohaldatav on Prantsuse õigus. Prantsuse tsiviilseadustiku (code civil) artiklite 1101 ( 50 ) ja 1156 ( 51 ) kohaselt aga ei ole kokkuleppe lepinguks kvalifitseerimine võimalik ka Prantsuse õiguse tähenduses, kui puudub VG kavatsus võtta endale siduvaid kohustusi, ning arvestades asjaolu, et mitte miski ei andnud talle põhjust arvata, et ta kirjutas alla lepingule, mille sisu oli kindlaks määranud komisjon üksi, mainimata kunagi selle lepingulist laadi. Prantsuse õiguse tähenduses näeb leping pealegi ette kohustusi, mis võivad olla sundtäitmisele pööratavad. ( 52 ) Kokkulepe ei võimalda aga nõuda õiguste ja kohustuste täitmist, see ei näe ette sanktsioone ega sundtäitmist, kuna iga pool võib igal ajal selle üles öelda. Kokkuleppe lepinguline olemus ei tulene seega ei poolte kavatsusest, nende soovist ega komisjoni koostatud sõnastusest. Sellest tuleneb, et isegi Prantsuse õigust arvestades ei saa kokkulepet lepinguks kvalifitseerida. Seega käsitles Üldkohus samuti kokkulepet moonutatult ning rikkus õigusnormi, kui ta leidis vaidlustatud kohtumääruse punktis 39, et hagi ese oli lepingulist laadi kahju hüvitamise nõue.
37.
Komisjon väidab, et Üldkohus on ainsana pädev asjaolusid tuvastama, välja arvatud moonutamise puhul, mis peab olema ilmselge ning ilmnema ilma, et oleks tarvis uusi tõendeid. Käesoleval juhul ei ole komisjoni sõnul tegemist sellise juhtumiga. Peale selle piirdub apellant sellega, et tugineb samadele argumentidele kui need, mis on juba esitatud ja mida Üldkohus on juba analüüsinud, ning mis on seega vastuvõetamatud. Komisjoni ütlused ombudsmani menetluses ei saa kaotada lepingu mõju ning neid peab tõlgendama nii, et komisjon eitas, et kokkulepe oli tööleping. Seevastu ei välistanud komisjon seda, et tegemist võiks olla liitumislepinguga. VG ei seleta, mille poolest võiks poolte kavatsus olla vastuolus kokkuleppe selgete ja üheselt mõistetavate punktidega. Poolte kavatsuse mõistet käsitlevad argumendid on uued ning sellest tulenevalt vastuvõetamatud, kuid igal juhul oli pooltel selge kavatsus leppida kokku kõikides õigustes ja kohustustes. Argumendid lepingu mõiste kohta Prantsuse õiguse tähenduses on samuti uued. Prantsuse õiguse tõlgendamine on igal juhul faktiküsimus, mis peab kuuluma Üldkohtu täieliku kontrolli alla. Argument sundtäitmise kohta esitati komisjoni väitel esimest korda apellatsioonimenetluse staadiumis ning on seega vastuvõetamatu. Sundtäitmine ei ole igal juhul lepingu kvalifitseerimiseks vajalik tingimus.
38.
Lõpetuseks lisab komisjon, et VG esitatud taotlus konfidentsiaalsete dokumentide esitamiseks paistab kinnitavat seost kantud kahju ja lepingulise suhte lõpetamise, ning mitte X‑i kaebuse menetlemise vahel. Komisjon tuletab meelde, et selle taotluse kohta esitati Üldkohtusse kaks hagi. ( 53 ) Mis puudutab aga ettekirjutuse tegemise nõuet, siis väljakujunenud kohtupraktika kohaselt ei kuulu see Euroopa Kohtu pädevusse. ( 54 )
39.
Oma repliigis meenutab VG, et teine väide ei käsitle mitte ainult moonutamist, vaid ka viga kokkuleppe õiguslikul kvalifitseerimisel ning põhjendamiskohustuse rikkumist. Komisjon ei toonud apellatsioonkaebusest välja piisavalt argumente, mille kohta ta väidab, et need vaid kordavad Üldkohtus esitatud argumente. Poolte kavatsust käsitleva argumendi osas ei nõustu VG sellega, et see on uus, sest see kuulub pooltevaheliste õiguslike suhete analüüsi alla 18. aprilli 2013. aasta kohtuotsuse komisjon vs. Systran ja Systran Luxembourg ( 55 ) tähenduses. See analüüs eeldab tingimata poolte kavatsuse arvesse võtmist. Kokkuleppe punktid ei ole tema sõnul nii selged ja üheselt mõistetavad, nagu komisjon väidab, seda enam, et komisjon ise eitas selle lepingulist olemust oma ütlustes, mis ta andis ombudsmani menetluses. Mis puudutab Prantsuse õigusele tuginemist, siis VG möönab, et ta ei viidanud sellele Üldkohtus, kuid väidab, et ta tugines sellele vaid oma teise väite illustreerimiseks, et näidata viga vaidlustatud kohtumääruse arutluskäigus, ning samas väitis komisjon ise Üldkohtus, et kohaldatav oli Prantsuse õigus, millest lähtuvalt oleks pidanud analüüsima kokkuleppe lepingulist olemust.
40.
Vasturepliigi staadiumis väidab komisjon, et VG esitas poolte kavatsusega seotud argumente sellepärast, et kokkuleppe lepinguväline laad ei ole nii ilmne. VG ei selgitanud, miks MS kokkuleppele alla kirjutas, kui tegemist oli pelgalt suunistega. Prantsuse õiguse kohaldamist käsitleva argumendi kohta leidis ta, et see on selles menetlusstaadiumis vastuvõetamatu. Igal juhul võib tuvastada lepingulise konteksti olemasolu kohtuotsuse komisjon vs. Systran ja Systran Luxembourg ( 56 ) tähenduses ilma Prantsuse õigusele tuginemata. VG jättis samuti mainimata teatud asjaolud, mis võivad tuua välja kokkuleppe lepingulise laadi, eelkõige selle täpse pealkirja ja lõpetamist käsitleva lõppsätte. Komisjon tuletab meelde, et Üldkohus esitas ilma õigusnormi rikkumata seisukoha ainult küsimuse kohta, kas kohtuvaidlus kuulub tema alluvusse. Lisaks väidab komisjon, et VG ajab kokkuleppe õiguslikku kvalifikatsiooni käsitleva väite segamini moonutamist käsitleva väitega. VG väidab, et kohtutoimikut on moonutatud, kuid Euroopa Kohtu praktika kohaselt peab tõendite moonutamine ilmselgelt nähtuma toimiku materjalidest, ilma et oleks vaja fakte ja tõendeid uuesti hinnata. VG pidi seega täpselt nimetama need asjaolud või dokumendid, mida Üldkohus tema sõnul on moonutanud, kuid selle asemel piirdus VG juba Üldkohtus esitatud argumentide kordamisega, tõendamata mitte kuidagi, et Üldkohus on olnud sisuliselt ebatäpne. Komisjon heidab apellandile ette, et too üritab vältida seda, et Team Europe’ist väljaarvamise otsuse peale esitatud tühistamishagi, mida ta ei esitanud õigel ajal, oli vastuvõetamatu. Sellest tulenevalt peaks Euroopa Kohus järgima sama lähenemisviisi, mida ta kasutas oma kohtuotsuses Guigard vs. komisjon. ( 57 )
2. Analüüs
41.
VG teise väite võib jaotada kolme ossa, millest üks käsitleb õigusnormi rikkumist kokkuleppe õiguslikul kvalifitseerimisel, teine põhjendamiskohustuse rikkumist ning viimane „kohtutoimiku“ moonutamist.
42.
Jätkuks esimese väite raames tehtud järeldustele alustan teise väite analüüsimist teise osaga, mis käsitleb Üldkohtu põhjendamiskohustuse rikkumist kokkuleppe lepinguks kvalifitseerimisel. Selle väite osaga peaks nõustuma samadel põhjustel kui need, mis on esitatud käesoleva ettepaneku punktis 34.
43.
Nimelt nähtub VG seisukohtadest komisjoni esitatud vastuvõetamatuse vastuväite kohta, et kokkuleppe lepingulise laadi vastu esitatud argumente – nagu komisjoni ütlus ombudsmani menetluses või asjaolu, et komisjon ei esitanud seisukohta kokkuleppe laadi kohta Üldkohtu menetluses, mis käsitles tasuta õigusabi taotlust ( 58 ) – ei ole Üldkohus kas analüüsinud või jättis need kõrvale ilma tegeliku selgituseta. ( 59 ) VG tugines peale selle kohtuotsuse komisjon vs. Systran ja Systran Luxembourg ( 60 ) punktile 80, mille kohaselt „vaidluse olemuse muutmiseks ja sellele lepingulise aluse andmiseks ei piisa viitamisest ükskõik millistele lepingulistele suhetele […] või lepingulistele kohustustele, mis ei puuduta vaidlusalust käitumist“, järeldades sellest, et ainuüksi lepingu olemasolu ei takista liidu lepinguvälise vastutuse tuvastamise hagi esitamist. Seega ilmneb, et Üldkohtu poolt kokkuleppe lepinguks kvalifitseerimine on ebapiisavalt põhjendatud.
44.
Eeltoodut arvestades analüüsin teise väite ülejäänud osi üksnes täiendavalt.
45.
Teise väite esimese osa puhul väidab VG, et Üldkohus rikkus kokkuleppe lepinguks kvalifitseerimisel õigusnormi. Üldkohus oleks pidanud võtma arvesse poolte kavatsust, nagu nõuab Euroopa lepinguõiguste põhimõtete punkt 102. VG heidab Üldkohtule ette, et see kohus ei määranud kindlaks lepingu suhtes kohaldatavat õigust, millest lähtudes lepingu laadi tuli analüüsida. Kui oletada, et see oli Prantsuse õigus, nagu väidab komisjon, siis oleks Üldkohus pidanud iseäranis pöörama tähelepanu poolte kavatsusele ja küsimusele, kas kokkuleppest tulenevate väidetavate kohustuste sundtäitmist võis saavutada.
46.
Mis puudutab poolte kavatsust käsitlevat argumenti, siis, nagu VG rõhutab, vaidlustatud kohtumäärus seda küll tõepoolest ei maini, kuid apellant ise ei käsitlenud seda küsimust Üldkohtus oma seisukohtades komisjoni esitatud vastuvõetamatuse vastuväite kohta. Samuti ei tuginenud ta Euroopa lepinguõiguse põhimõtetele. Sama kehtib ka sundtäitmist käsitleva küsimuse kohta. Need argumendid tuleb seega lugeda vastuvõetamatuteks, kuna need on uued argumendid. ( 61 ) Samamoodi – nagu VG möönab – ei käsitlenud Üldkohtus toimunud arutelu lepingu suhtes kohaldatava õiguse kindlaksmääramist ega Prantsuse õigust. Igal juhul ei võtnud Üldkohus kokkuleppe lepinguks kvalifitseerimisel aluseks mõnd konkreetset õigust. Neil asjaoludel ei saa Üldkohtu analüüsi kohta teha mingit etteheidet, mis väljendaks Prantsuse õiguse väärat mõistmist või kohaldamist.
47.
Teise väite viimase osa kohta tuleb meenutada, et vastavalt ELTL artikli 256 lõikele 1 ja Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 58 esimesele lõigule tuleb apellatsioonkaebuses piirduda õigusküsimustega. Seega on ainult Üldkohus pädev faktilisi asjaolusid tuvastama – välja arvatud juhul, kui talle esitatud toimiku materjalidest nähtub tema tuvastatud faktiliste asjaolude sisuline ebaõigsus – ja tõendeid hindama. Välja arvatud juhul, kui kohtule esitatud asjaolusid ja tõendeid on moonutatud, ei ole nende faktiliste asjaolude tuvastamine ja tõendite hindamine seega niisugune õigusküsimus, mis kuuluks Euroopa Kohtu poolt apellatsiooni korras läbivaatamisele. ( 62 ) Niisugune moonutamine peab selgelt nähtuma toimikumaterjalidest, ilma et oleks vaja fakte ja tõendeid uuesti hinnata. ( 63 )
48.
Moonutamine on seega mõiste, mis on tugevalt seotud asjaolude hindamisega. VG aga väidab, et kokkulepet moonutati selle tõttu, et Üldkohus „kvalifitseeris“ selle õiguslikult lepinguks. Seega ei puuduta see etteheide mitte faktiliste asjaolude moonutamist eespool meenutatud Euroopa Kohtu praktika klassikalises tähenduses, vaid viga kokkuleppe kvalifitseerimisel. Selliselt võetuna ei tule seda analüüsida nii, nagu oleks see teise väite teise osa raames juba analüüsitud etteheitest eraldiseisev etteheide, ning seda ei ole seega vaja täiendavalt käsitleda.
C. Liidu kohtute pädevus otsustada VG nõude üle
49.
Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 61 esimese lõigu kohaselt võib Euroopa Kohus Üldkohtu otsuse tühistamise korral ise teha asja suhtes lõpliku kohtuotsuse, kui menetlusstaadium seda lubab, või suunata asja tagasi Üldkohtusse uue otsuse tegemiseks. Kuna minu arvates peab kohtumääruse tühistama, võib Euroopa Kohus lahendada küsimuse selle kohta, kas liidu kohtud on pädevad VG esitatud hagi menetlema.
50.
Kõikidest kohtutoimiku asjassepuutuvatest materjalidest nähtub, et Euroopa Kohus peab nõuetekohaselt arvesse võtma seda, et VG soovib liidu vastutuse tuvastamist komisjoni tegevuse tõttu VG vastu esitatud X‑i kaebuse menetlemisel. VG tugineb sellele, et rikutud on harta artiklit 41, hea halduse üldpõhimõtteid, kaitseõiguste austamist, hea halduse tava eeskirja artiklit 16, hoolsuse ja süütuse presumptsiooni põhimõtteid ning põhjendamiskohustust ja proportsionaalsuse põhimõtet. Väidetud kahju on mittevaraline, kuna komisjoni tegevus kahjustas väidetavalt VG au, väärikust ja mainet.
51.
Nendest asjaoludest nähtub, et nõutud vastutus paistab esmapilgul lepinguväline. Jääb üle kindlaks teha, kas dokument, millele on alla kirjutanud mõlemad pooled, võib seda järeldust muuta.
52.
Liitumise kokkulepe ei täpsusta sõnaselgelt, kas see on lepinguline. Selle preambulis on märgitud, et see kokkulepe on vaid kokkuvõte Team Europe’iga „liitumisest“ tulenevatest õigustest ja ülesannetest. Mitte üheski kokkuleppe punktis ei ole antud mõista, et sellel on eriline õigusjõud või vähemalt lepinguga sarnane jõud. Täpsemalt ei ole üheski punktis mainitud võimalikku sanktsiooni kokkuleppe rikkumise eest. Ükski kokkuleppe punkt ei määra kindlaks kohaldatavat õigust või kohtuid, kelle alluvusse kuuluks võimaliku vaidluse lahendamine. Kokkuleppe punkti 5 teine lõik näeb ette, et pooled võivad igal ajal kirja teel lahti öelda kokkuleppes kehtestatud õigustest ja kohustustest. Enne hagi esitamist ei olnud komisjon ise kokkuleppe lepingulises laadis kindel.
53.
Eelnevast ei saa järeldada, et VG hagi asetub tõesti lepingulisse konteksti kohtuotsuse komisjon vs. Systran ja Systran Luxembourg ( 64 ) tähenduses, ilma et oleks vaja rohkem uurida lepingu mõistet käesoleva asja faktiliste asjaolude kontekstis. Lisan, et kokkuleppe lepingulise laadi järeldamine ainuüksi selle punktist 5 tähendaks väidetava lepingu sisu asjaomase juhtumi asjaoludest lähtuvat ja konkreetset hindamist, mille Euroopa Kohus välistas nimetatud kohtuotsuse punktides 76 ja 77 asjaolu tõttu, et selline analüüs kuulub vaidluse sisulise uurimise alla ja mitte vaidluse laadi enda kindlaksmääramise juurde.
54.
Igal juhul tuleneb eeltoodud kaalutlustest selgelt, et kohtutoimiku analüüsist ei ilmne, et kokkuleppe tõlgendamine lepinguna oleks vajalik VG nõuete põhjendatuse kindlaks tegemiseks.
55.
Vastupidi komisjoni väitele ei ole kõnesolevad asjaolud sarnased 20. mai 2009. aasta kohtuotsuse Guigard vs. komisjon ( 65 ) aluseks olnud asjaoludega. Selles kohtuotsuses oli tegemist komisjoniga sõlmitud töölepingu pikendamata jätmise vaidlustamisega. Apellant soovis nimelt liidu lepinguvälise vastutuse tuvastamist tema töölepingu pikendamisest keeldumise tõttu. Ehkki Üldkohus oli otsustanud, et normide tõttu, mille rikkumisele tugineti, ( 66 ) ning selle tõttu, et kõne all oli uue lepingu sõlmimine, võis hagi pidada liidu lepinguvälise vastutuse alla kuuluvaks, ning selle sai seega esitada liidu kohtutele, ei kasutanud Euroopa Kohus seda vaatepunkti ning leidis, et kohtuvaidlust ei saanud lahutada töölepingu pooli ühendavatest lepingulistest suhetest, seda enam, et tingimused, mille kohaselt lepingut võis pikendada, olid kindlaks määratud selles lepingus endas. ( 67 ) Lepinguline kontekst oli täiesti selge ja pooled ei vaielnud vastu sellele, et nad olid lepinguga seotud. See on põhimõtteline erinevus võrreldes käesolevas apellatsioonkaebuses käsitletava olukorraga, nii et sellest kohtupraktikast ei saa teha ühtegi automaatset järeldust käesoleva apellatsioonkaebuse lahendamiseks.
56.
Eeltoodud analüüsist tuleneb seega, et VG esitatud kahju hüvitamise nõue ei põhine objektiivselt ja üldiselt lepingulistel kohustustel. Vaidluse ese on seega lepinguväline kahjunõue. See kuulub Üldkohtu pädevusse, nii nagu see on määratletud ELTL artiklis 268.
57.
Kuigi apellatsioonkaebus tuleb rahuldada ja Üldkohtule esitatud hagi tuleb tunnistada vastuvõetavaks, ei ole kohtuasi siiski sellises menetlusstaadiumis, mis lubab teha otsuse selle sisu suhtes. Neil asjaoludel tuleb suunata kohtuasi vastavalt Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artiklile 61 tagasi Üldkohtusse.
V. Kohtukulud
58.
Kuna minu analüüsi kohaselt peab kohtuasja suunama tagasi Üldkohtusse, tuleb kohtukulude kandmine otsustada edaspidi.
VI. Ettepanek
59.
Kõiki eelnevaid kaalutlusi arvestades teen Euroopa Kohtule ettepaneku teha järgmine otsus.
1)
Tühistada Euroopa Liidu Üldkohtu 31. mai 2017. aasta kohtumäärus MS vs. komisjon (T‑17/16, ei avaldata, EU:T:2017:379).
2)
Tunnistada VG esitatud hagi kohtuasjas T‑17/16 vastuvõetavaks.
3)
Ülejäänud osas suunata kohtuasi tagasi Üldkohtusse.
4)
Otsustada kohtukulude kandmine edaspidi.
( 1 ) Algkeel: prantsuse.
( 2 ) Kohtumäärus MS vs. komisjon (T‑17/16, ei avaldata, EU:T:2017:379).
( 3 ) Pärast MS‑i surma 16. veebruaril 2018 taotles MS‑i ainus õigusjärglane VG menetluse jätkamist MS‑i õigusjärglasena ning see taotlus rahuldati. Analüüsi ülejäänud osas nimetan lihtsustamise eesmärgil ainsa nimega „VG“ nii apellanti kui ka hagejat Üldkohtus.
( 4 ) 3. mai 2016. aasta kohtumäärus MS vs. komisjon (T‑17/16 AJ, ei avaldata, EU:T:2016:446).
( 5 ) 3. mai 2016. aasta kohtumäärus MS vs. komisjon (T‑17/16 AJ, ei avaldata, EU:T:2016:446, punkt 15).
( 6 ) 3. mai 2016. aasta kohtumäärus MS vs. komisjon (T‑17/16 AJ, ei avaldata, EU:T:2016:446, punkt 15).
( 7 ) 3. mai 2016. aasta kohtumäärus MS vs. komisjon (T‑17/16 AJ, ei avaldata, EU:T:2016:446, punkt 16).
( 8 ) MS‑i surma järel ei ole niisugune koosseisu tagasivõtmine enam võimalik ning VG eemaldas selle nõude oma repliigis Euroopa Kohtus (vt selle repliigi punkt 10).
( 9 ) 3. mai 2016. aasta kohtumäärus MS vs. komisjon (T‑17/16 AJ, ei avaldata, EU:T:2016:446). Vt ka käesoleva ettepaneku punkti 5 lõpuosa.
( 10 ) C‑103/11 P, EU:C:2013:245.
( 11 ) Edaspidi „harta“.
( 12 ) Kättesaadav veebilehel .
( 13 ) C‑103/11 P, EU:C:2013:245.
( 14 ) 18. aprilli 2013. aasta kohtuotsus (C‑103/11 P, EU:C:2013:245).
( 15 ) 18. aprilli 2013. aasta kohtuotsus (C‑103/11 P, EU:C:2013:245).
( 16 ) 18. aprilli 2013. aasta kohtuotsus komisjon vs. Systran ja Systran Luxembourg (C‑103/11 P, EU:C:2013:245, punkt 67).
( 17 ) Komisjon tugineb siinkohal 18. aprilli 2013. aasta kohtuotsuse komisjon vs. Systran ja Systran Luxembourg (C‑103/11 P, EU:C:2013:245) punktile 65.
( 18 ) Komisjon tugineb siinkohal Euroopa Kohtu asepresidendi 10. jaanuari 2018. aasta kohtumäärusele komisjon vs. RW (C‑442/17 P(R), ei avaldata, EU:C:2018:6, punkt 66).
( 19 ) VG tugineb siinkohal 18. novembri 2015. aasta kohtuotsusele Synergy Hellas vs. komisjon (T‑106/13, EU:T:2015:860, punkt 150).
( 20 ) Komisjon tugineb siinkohal 20. mai 2009. aasta kohtuotsusele Guigard vs. komisjon (C‑214/08 P, ei avaldata, EU:C:2009:330), rõhutades, et see on sarnane käesoleva kohtuasjaga.
( 21 ) 18. aprilli 2013. aasta kohtuotsus komisjon vs. Systran ja Systran Luxembourg, C‑103/11 P, EU:C:2013:245.
( 22 ) C‑103/11 P, EU:C:2013:245.
( 23 ) Vt ELTL artikli 256 lõige 1, artikkel 268 ja artikli 340 teine lõik.
( 24 ) Vt ELTL artiklid 272 ja 274.
( 25 ) Vt vaidlustatud kohtumääruse punkt 29 ja seal viidatud kohtupraktika.
( 26 ) 18. aprilli 2013. aasta kohtuotsus (C‑103/11 P, EU:C:2013:245).
( 27 ) Vt 18. aprilli 2013. aasta kohtuotsus komisjon vs. Systran ja Systran Luxembourg (C‑103/11 P, EU:C:2013:245, punkt 64).
( 28 ) Vt 18. aprilli 2013. aasta kohtuotsus komisjon vs. Systran ja Systran Luxembourg (C‑103/11 P, EU:C:2013:245, punkt 66). Kohtujuristi kursiiv.
( 29 ) Vt 18. aprilli 2013. aasta kohtuotsus komisjon vs. Systran ja Systran Luxembourg (C‑103/11 P, EU:C:2013:245, punkt 66).
( 30 ) Vt 18. aprilli 2013. aasta kohtuotsus komisjon vs. Systran ja Systran Luxembourg (C‑103/11 P, EU:C:2013:245, punkt 66). Kohtujuristi kursiiv.
( 31 ) Vt 18. aprilli 2013. aasta kohtuotsus komisjon vs. Systran ja Systran Luxembourg (C 103/11 P, EU:C:2013:245, punkt 67). Kohtujuristi kursiiv.
( 32 ) Vt 18. aprilli 2013. aasta kohtuotsus komisjon vs. Systran ja Systran Luxembourg (C 103/11 P, EU:C:2013:245, punkt 67).
( 33 ) Vt vaidlustatud kohtumääruse punkt 34.
( 34 ) Vt vaidlustatud kohtumääruse punkt 36.
( 35 ) Vt vaidlustatud kohtumääruse punkt 37.
( 36 ) Vt vaidlustatud kohtumääruse punkt 38.
( 37 ) 18. aprilli 2013. aasta kohtuotsus (C‑103/11 P, EU:C:2013:245).
( 38 ) Vt Üldkohtule esitatud hagiavalduse punkt 38.
( 39 ) Vaidlustatud kohtumääruse punktis 32 on üksnes tehtud kokkuvõte selle kohtumääruse punktides 19–21 üksikasjalikult esitatud VG argumentidest.
( 40 ) Vt vaidlustatud kohtumääruse punkt 33.
( 41 ) Vaidlustatud kohtumääruse punkt 37.
( 42 ) 3. mai 2016. aasta kohtumäärus MS vs. komisjon (T‑17/16 AJ, ei avaldata, EU:T:2016:446).
( 43 ) Vt 3. mai 2016. aasta kohtumäärus MS vs. komisjon (T‑17/16 AJ, ei avaldata, EU:T:2016:446, punkt 15).
( 44 ) 3. mai 2016. aasta kohtumäärus MS vs. komisjon (T‑17/16 AJ, ei avaldata, EU:T:2016:446, punkt 16).
( 45 ) Rikkaliku kohtupraktika hulgast vt 30. novembri 2016. aasta kohtuotsus komisjon vs. Prantsusmaa ja Orange (C‑486/15 P, EU:C:2016:912, punkt 80 ja seal viidatud kohtupraktika).
( 46 ) Vaidlustatud kohtumääruse punkt 36.
( 47 ) Nagu tuleneb vaidlustatud kohtumääruse punktist 37.
( 48 ) 3. mai 2016. aasta kohtumäärus MS vs. komisjon (T‑17/16 AJ, ei avaldata, EU:T:2016:446).
( 49 ) Vt Lando, O., ja Beale, H. (toim), Principles of European Contract Law, Kluwer Law International, The Hague, London, Boston, 2000, lk 394.
( 50 )
( 51 ) „Kokkulepetes tuleb uurida, milline oli lepingupoolte ühine kavatsus, mitte niivõrd piirduda punktide sõnasõnalise tähendusega“ (redaktsioon, mis oli kohaldatav hetkel, mil komisjon tegi vaidlusalused otsused).
( 52 ) Nagu näeb ette Prantsuse tsiviilseadustiku (code civil) artikkel 1184 selle 1. oktoobrile 2016 eelnenud redaktsioonis, mille kohaselt „[p]ool, kelle suhtes kohustused jäeti täitmata, võib kohustada teist poolt täitma lepingut, kui see on võimalik, või nõuda lepingu tühistamist koos kahju hüvitamisega.“
( 53 ) 27. novembri 2018. aasta kohtuotsus VG vs. komisjon (T‑314/16 ja T‑435/16, EU:T:2018:841).
( 54 ) Komisjon viitab siinkohal 22. jaanuari 2004. aasta kohtuotsusele Mattila vs. nõukogu ja komisjon (C‑353/01 P, EU:C:2004:42, punkt 15).
( 55 ) C‑103/11 P, EU:C:2013:245.
( 56 ) 18. aprilli 2013. aasta kohtuotsus (C‑103/11 P, EU:C:2013:245).
( 57 ) 20. mai 2009. aasta kohtuotsus (C‑214/08 P, ei avaldata, EU:C:2009:330).
( 58 ) Vt vastuvõetamatuse vastuväite kohta esitatud seisukoha punkt 27.
( 59 ) Näiteks argument, et kokkuleppes ei ole mõistet „kohustus“ või siis selle kokkuleppe preambulis tehtud viide, et kokkulepe on kokkuvõte õigustest ja ülesannetest, mis tõendab väidetavalt, et see kokkulepe piirdus sellega, et määras kindaks suunised, mis ei ole siduvad.
( 60 ) 18. aprilli 2013. aasta kohtuotsus (C‑103/11 P, EU:C:2013:245).
( 61 ) Mahuka kohtupraktika hulgast vt 17. septembri 2015. aasta kohtuotsus Total vs. komisjon (C‑597/13 P, EU:C:2015:613, punkt 22 ja seal viidatud kohtupraktika).
( 62 ) Mahuka kohtupraktika hulgast vt 3. detsembri 2015. aasta kohtuotsus PP Nature-Balance Lizenz vs. komisjon (C‑82/15 P, ei avaldata, EU:C:2015:796, punktid 26 ja 27) ning 15. juuni 2017. aasta kohtuotsus Hispaania vs. komisjon (C‑279/16 P, EU:C:2017:461, punkt 36).
( 63 ) Mahuka kohtupraktika hulgast vt 16. novembri 2017. aasta kohtuotsus Ludwig-Bölkow-Systemtechnik vs. komisjon (C‑250/16 P, EU:C:2017:871, punkt 39).
( 64 ) 18. aprilli 2013. aasta kohtuotsus (C‑103/11 P, EU:C:2013:245). Tuletan meelde, et ainuüksi asjaolust, et komisjon tugines hulgale lepingulistele dokumentidele, piisas selles kohtuotsuses selleks, et järeldada, et tegemist oli „tõesti vaidluse esemega seotud lepingulise konteksti[ga], mille põhjalik uurimine on tingimata vajalik, et välja selgitada, kas komisjonile etteheidetud käitumine oli õigusvastane“ (vt 18. aprilli 2013. aasta kohtuotsus komisjon vs. Systran ja Systran Luxembourg (C‑103/11 P, EU:C:2013:245, punkt 81).
( 65 ) C‑214/08 P, ei avaldata, EU:C:2009:330.
( 66 ) Nimelt neljas Lomé konventsioon, hea halduse põhimõte, hoolitsemiskohustus ja õiguspärase ootuse kaitse põhimõte (vt 20. mai 2009. aasta kohtuotsus Guigard vs. komisjon (C‑214/08 P, ei avaldata, EU:C:2009:330, punkt 43).
( 67 ) Vt 20. mai 2009. aasta kohtuotsus Guigard vs. komisjon (C‑214/08 P, ei avaldata, EU:C:2009:330, punkt 38).