KOHTUJURISTI ETTEPANEK
GERARD HOGAN
esitatud 7. märtsil 2019 ( 1 )
Kohtuasi C‑32/18
Tiroler Gebietskrankenkasse
versus
Michael Moser
(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Oberster Gerichtshof (Austria kõrgeim üldkohus))
Eelotsusetaotlus – Määrus (EÜ) nr 883/2004 – Artikkel 5 – Määrus (EÜ) nr 987/2009 – Artikkel 60 – Võõrtöötajate sotsiaalkaitse – Perehüvitis – Õigus saada esmase pädevusega liikmesriigis makstava vanemahüvitise ja teisese pädevusega liikmesriigis ette nähtud lapsehooldustasu vahe ulatuses lisahüvitist
I. Sissejuhatus
1.
Käesolev eelotsusetaotlus käsitleb sisuliselt määruse (EÜ) nr 987/2009, milles sätestatakse määruse (EÜ) nr 883/2004 (sotsiaalkindlustussüsteemide koordineerimise kohta) rakendamise kord ( 2 ), artikli 60 lõike 1 teise lause tõlgendamist. Samuti soovitakse Euroopa Kohtult teada, millist „sissetulekut“ tuleb arvesse võtta taotletud perehüvitise summa arvutamisel.
2.
Eelotsusetaotlus on esitatud Michael Moser ja Tiroler Gebietskrankenkasse (Tirooli haigekassa, Austria) vahelises kohtuvaidluses, mis käsitleb M. Moseri taotlust, et talle hüvitataks Saksamaa vanemahüvitise (Elterngeld) ja Austria lapsehooldustasu (Kinderbetreuungsgeld) vahe. Enne käesoleva asja faktiliste asjaolude hindamist on kõigepealt vaja ära tuua asjakohased õigusnormid.
II. Õigusraamistik
A. Liidu õigus
1. Määrus (EÜ) nr 883/2004 sotsiaalkindlustussüsteemide koordineerimise kohta ( 3 )
3.
Määruse nr 883/2004 põhjendustes 9, 10 11 ja 12 on sätestatud:
„(9)
Euroopa Kohus on korduvalt esitanud arvamusi hüvitiste, tulu ja faktide võrdse kohtlemise võimalikkuse kohta; see põhimõte tuleks selgesõnaliselt kehtestada ja seda edasi arendada, samaaegselt järgides õiguslike otsuste sisu ja vaimu.
(10)
Siiski ei peaks põhimõte teatavate teise liikmesriigi territooriumil aset leidnud faktide või sündmuste käsitlemise kohta nii, nagu need oleksid aset leidnud selle liikmesriigi territooriumil, mille õigusaktid on kohaldatavad, takistama teise liikmesriigi õigusaktide alusel täitunud kindlustuse, töötamise, füüsilisest isikust ettevõtjana tegutsemise või elamise perioodide liitmist pädeva liikmesriigi õigusaktide alusel täitunud perioodidele. Perioode, mis on täitunud teise liikmesriigi õigusaktide alusel, tuleks seepärast arvesse võtta üksnes perioodide liitmise põhimõtet rakendades.
(11)
Liikmesriikides aset leidvate juhtumite või ilmnevate faktide võrdsustamine ei muuda mingil juhul teist liikmesriiki pädevaks riigiks ega teise liikmesriigi õigusakte kohaldatavateks õigusaktideks.
(12)
Proportsionaalsust silmas pidades tuleks hoolega tagada, et faktide või juhtumite võrdsustamine ei põhjustaks objektiivselt õigustamatuid tulemusi või samaliigiliste hüvitiste kattumist sama perioodi eest.“
4.
Määruse nr 883/2004 artikkel 4 kannab pealkirja „Võrdne kohtlemine“ ja selles on sätestatud: „Kui käesolevas määruses ei ole sätestatud teisiti, võimaldatakse isikutele, kelle suhtes käesolevat määrust kohaldatakse, iga liikmesriigi õigusaktide alusel samasuguseid soodustusi ja nende suhtes kehtivad samasugused kohustused kui nimetatud riigi kodanike suhtes“.
5.
Määruse nr 883/2004 artikkel 5 kannab pealkirja „Hüvitiste, tulu, faktide või sündmuste võrdne kohtlemine“ ja selles on sätestatud:
„Kui käesolevas artiklis ei ole sätestatud teisiti ning pidades silmas kehtestatud eri rakendussätteid, kohaldatakse järgmist:
a)
kui pädeva liikmesriigi õigusaktide alusel on sotsiaalkindlustushüvitiste ja muu tulu saamisel teatavad õiguslikud tagajärjed, kohaldatakse nimetatud õigusakti asjakohaseid sätteid ka samaväärsete hüvitiste saamise suhtes, mis on saadud teise liikmesriigi õigusaktide alusel, või teises liikmesriigis saadud tulu suhtes;
b)
kui pädeva liikmesriigi õigusaktide alusel võib teatavate faktide või sündmuste esinemisel olla õiguslikke tagajärgi, võtab nimetatud liikmesriik arvesse mis tahes liikmesriigis aset leidvaid sarnaseid fakte või sündmusi nii, nagu need oleksid aset leidnud tema enda territooriumil.“
6.
Määruse nr 883/2004 artiklis 6 on sätestatud, et „[k]ui käesolevas määruses ei ole sätestatud teisiti, siis pädev asutus liikmesriigis, mille õigusaktide kohaselt hüvitiseõiguste saamine, säilimine, kestus või taastamine, õigusaktidega hõlmatus või juurdepääs kohustuslikule kindlustusele, kohustusliku kindlustuse vabatahtlikule jätkamisele või vabatahtlikule kindlustusele või vabastus sellest, mille tingimuseks on kindlustus-, töötamis-, füüsilisest isikust ettevõtjana tegutsemis- või elamisperioodide täitumine, võtab vajalikul määral arvesse teises liikmesriigis täitunud kindlustus-, töötamis-, füüsilisest isikust ettevõtjana tegutsemis- või elamisperioode, nagu oleks tegemist kohaldatavate õigusaktide alusel täitunud perioodidega.“
7.
Määruse nr 883/2004 III jaotise 8. peatükk käsitleb perehüvitisi. Artiklis 67 (pealkirjaga „Teises liikmesriigis elavad pereliikmed“) on sätestatud:
„Isikul on õigus perehüvitistele kooskõlas pädeva liikmesriigi õigusaktidega, sealhulgas oma teises liikmesriigis elavate pereliikmete jaoks, nagu elaksid nad esimesena nimetatud liikmesriigis. Pensionäril on õigus perehüvitistele vastavalt tema pensioni suhtes pädeva liikmesriigi õigusaktidele.“
8.
Määruse nr 883/2004 samas peatükis näeb artikkel 68 kattumise puhuks ette prioriteetsuse eeskirjad:
„1. Kui samal perioodil ja samadele pereliikmetele antakse hüvitisi enam kui ühe liikmesriigi õigusaktide alusel, rakendatakse järgmisi prioriteetsuse eeskirju:
a)
kui hüvitisi maksavad mitu liikmesriiki erinevatel alustel, on prioriteetsusjärjekord järgmine: esmalt õigused, mis saadakse töötamise või füüsilisest isikust ettevõtjana tegutsemise alusel, teiseks õigused, mis saadakse pensioni saamise alusel, ja lõpuks elukohast tulenevad õigused;
b)
kui hüvitisi maksavad mitu liikmesriiki samadel alustel, kehtestatakse prioriteetsusjärjekord järgmistele allkriteeriumitele viitamisega:
i)
töötamise või füüsilisest isikust ettevõtjana tegutsemise alusel saadavate õiguste puhul: laste elukoht, tingimusel et seal selline tegevus eksisteerib, ja lisaks, kui see on asjakohane, vastuolulistes õigusaktides sätestatud hüvitiste suurim summa. Viimasel juhul jagatakse hüvitiste kulu kooskõlas rakendusmääruses kehtestatud kriteeriumitega;
[…]
2. Kattuvate õiguste puhul antakse perehüvitisi kooskõlas õigusaktidega, mis on prioriteetsed vastavalt lõikele 1. Õigus perehüvitistele peatatakse ühe või mitme riigi vastuoluliste õigusaktide korral esimesena nimetatud õigusaktidega sätestatud summa ulatuses ja seda summat ületava summa puhul antakse vajadusel diferentseeritud lisahüvitist. Sellist diferentseeritud lisahüvitist pole vaja anda teises liikmesriigis elavatele lastele, kui õigus kõnealusele hüvitisele tugineb üksnes elukohal
[…]“.
2. Määrus nr 987/2009
9.
Määruse nr 987/2009 artikli 60 lõikes 1 on sätestatud:
„Perehüvitiste taotlus esitatakse pädevale asutusele. Põhimääruse [nr 883/2004] artiklite 67 ja 68 kohaldamisel võetakse kogu perekonna olukorda arvesse nii, nagu kõigi asjaomaste isikute suhtes kohaldataks asjaomase liikmesriigi õigusakte, ning nii, nagu nad elaksid seal, seda eelkõige seoses isiku õigusega taotleda selliseid hüvitisi.
[…]“.
B. Austria õigus
1. Lapsehooldustasu seadus
10.
Eelotsusetaotluse esitanud kohtu sõnul nägi Austria lapsehooldustasu seadus (Kinderbetreuungsgeldgesetz; edaspidi „KBGG“) ( 4 ) ette, et lapsehooldustasu (Kinderbetreuungsgeld) on perehüvitis. Sellest ajast alates makstakse seda lapsehooldustasu aga kindlasummalisena eelnevast töötamisest sõltumata. Algul oli kõnealuse seaduse kohaselt valida kolme variandi vahel, mis võimaldasid saada lapsehooldustasu kolme ühekordse makse vormis ajavahemiku eest kas kuni lapse 30. või 36., 20. või 24., või 15. või 18. elukuu lõpuni, kusjuures summa suurus sõltus valitud variandist (maksmise kestusest). Selle seaduse muudatuse (avaldatud BGBl I, 2009/116) kohaselt nähti KBGGs ette neljas variant (12 + 2 kuud) ning lisaks veel ka õigus nõuda töö eest saadud sissetuleku asendusena lapsehooldustasu summas, mis sõltub töö eest eelnevalt saadud sissetuleku suurusest.
11.
Paragrahvi 6 lõikes 3 (BGBl I 116/2009 avaldatud redaktsioonis) on sätestatud:
„Kui isikul on õigus saada teise riigi sarnaseid perehüvitisi, vähendatakse lapsehooldustasu summat selles teises riigis maksmisele kuuluvate hüvitiste ulatuses. Sarnaste välisriigi perehüvitiste ja lapsehooldustasu vahet võetakse pärast välisriigi perehüvitiste lõppemist lapsehooldustasu puhul arvesse.“
12.
Paragrahvis 24 (BGBl I 117/2013 avaldatud redaktsioonis) on sätestatud:
„(1) Vanemal […] on käesoleva paragrahvi kohaselt õigus saada oma lapse […] eest lapsehooldustasu, kui:
1.
paragrahvi 2 lõike 1 punktide 1, 2, 4 ja 5 kohaldamise tingimused on täidetud;
2.
vahetult enne selle lapse sündi, kelle eest lapsehooldustasu saadakse, töötas vanem kuue kuu jooksul katkematult lõike 2 tähenduses ega saanud sellel ajavahemikul töötuskindlustushüvitisi, kusjuures lapsehooldustasu saamise õigust ei mõjuta katkestused, mis kokku ei kesta rohkem kui 14 kalendripäeva.
(2) Käesolevas föderaalseaduses tähendab töötamine tegelikku töötamist, mille pealt makstakse Austrias sotsiaalkindlustusmakseid […].
[…]“.
13.
§-s 24a (BGBl I 139/2011 avaldatud redaktsioonis) on sätestatud:
„(1) Lapsehooldustasu suurus päevas on:
1.
sünnitushüvitise saaja puhul 80% Austria õigusnormides ette nähtud sünnitushüvitise päevamäärast, mida makstakse selle lapse sünni puhul, kelle jaoks lapsehooldustasu taotletakse, […]
3.
isa puhul 80% arvestuslikust sünnitushüvitise päevamäärast määrast, mida makstaks naisele selle lapse eest, kelle jaoks lapsehooldustasu taotletakse.
(2) Lõike 1 kohase lapsehooldustasu miinimummäär on lõike 1 punktis 5 sätestatud päevamäär ja selle maksimummäär on 66 eurot päevas“.
14.
Paragrahvis 24b (BGBl I 116/2009 avaldatud redaktsioonis) on sätestatud, et „[k]ui õigust saada lapsehooldustasu kasutab ainult üks vanem, makstakse seda maksimaalselt kuni lapse 12. elukuu lõpuni. Kui seda õigust kasutab ka teine vanem, siis pikeneb see õigus ajavahemiku võrra, mida kasutab teine vanem, kuid mitte kauem kui lapse 14. elukuu lõpuni. Kasutamiseks loetakse üksnes tasu tegeliku maksmise perioode“.
2. Üldine sotsiaalkindlustusseadus
15.
Austria üldise sotsiaalkindlustusseaduse (Allgemeines Sozialversicherungsgesetz) § 162 lõikes 3 on sätestatud:
„Sünnitushüvitist makstakse summas, mis vastab kindlustatud sünnitusjuhtumile eelneva 13 viimase nädala ([…] kolme viimase kuu) keskmisele päevasissetulekule, millest on tehtud seaduses sätestatud mahaarvamised.
[…]“.
III. Põhikohtuasja faktilised asjaolud
16.
Abielupaar Moser elab koos kahe ühise tütrega Saksamaal. Pr Moser töötab alates 1. juulist 1996 piirialatöötajana Austrias. M. Moser töötab 1992. aastast alates teenistujana Saksamaal.
17.
Pärast teise tütre sündi 29. augustil 2013 leppis pr Moser oma Austria tööandjaga kokku vanemapuhkuses (Karenz) kuni 28. maini 2015. Kostja Tirooli haigekassa maksis pr Moserile seoses teise tütrega teatavaid täiendavaid hüvitisi lisaks Austria sissetulekupõhisele lapsehooldustasule. Need täiendavad hüvitised moodustasid 785,84 eurot 188-päevasel perioodil 25. oktoobrist 2013 kuni 30. aprillini 2014 ning 129,58 eurot 31‑päevasel perioodil 1. maist 2014 kuni 31. maini 2014.
18.
M. Moser kasutas omalt poolt paari ühise tütre eest hoolitsemiseks Saksamaa vanemapuhkust (Elternzeit) alates 29. juunist kuni 28. augustini 2014 ning sai Saksamaal 3600 eurot vanemahüvitist (Elterngeld).
19.
Pr Moser taotles töö- ja sotsiaalasjade kohtu pädevuses toiminud Landesgericht Innsbrucki (liidumaa kohus Innsbruckis, Austria) esimeses menetluses edukalt perioodideks 25. oktoobrist 2013 kuni 28. juunini 2014 ning 29. augustist kuni 28. oktoobrini 2014 täiendavat lapsehooldustasu. Teises menetluses samas kohtus taotles M. Moser oma Saksamaa vanemapuhkuse perioodi eest 29. juunist kuni 28. augustini 2014 lisaks sissetulekupõhisele lapsehooldustasule makstavat täiendavat hüvitist 66 eurot päeva kohta.
20.
Mõlemad menetlused liideti ühiselt menetlemiseks ja kohtuotsuse tegemiseks. Pr Moserit puudutav menetlus lõpetati 20. detsembri 2017. aasta otsusega. Tema täiendava hüvitise nõue rahuldati. Seevastu M. Moseri nõude jättis töö- ja sotsiaalasjade kohtu pädevuses toiminud Landesgericht Innsbruck (liidumaa kohus Innsbruckis) rahuldamata.
21.
Apellatsioonimenetluses muutis Oberlandesgericht Innsbruck (liidumaa kõrgeim kohus Innsbruckis, Austria) esimese astme kohtu otsust. Ta kohustas Tirooli haigekassat maksma M. Moserile lisaks sissetulekupõhisele vanemahüvitisele makstavat täiendavat hüvitist summas 29,86 eurot päevas perioodi eest 29. juunist kuni 28. augustini 2014, st kokku 1821,46 eurot. Ülejäänud osas jättis ta hagi rahuldamata, ilma et seda oleks vaidlustatud.
22.
Tirooli haigekassa esitas kassatsioonkaebuse Oberster Gerichtshofi (Austria kõrgeim üldkohus). Ta väidab, et hagi tuleks jätta täielikult rahuldamata. Küsimus seisneb selles, kas M. Moseril on õigus nõuda, et talle hüvitataks Saksamaa vanemahüvitise ja Austria sissetulekupõhise lapsehooldustasu vahe tema Saksamaa vanemapuhkuse perioodi eest 29. juunist kuni 28. augustini 2014.
23.
M. Moseri väitel tuleneb Austria teisene pädevus tema abikaasa jätkuvast töösuhtest Austria tööandjaga. KBGG § 24 lõige 2 on vastuolus liidu õigusega, kui sellega nõutakse sellist tegelikku töötamist, mille pealt makstakse Austrias sotsiaalkindlustusmakseid.
24.
Tirooli haigekassa vaidleb täiendava hüvitise maksmise kohustusele vastu. Ta väidab, et isa ei vasta kõnealuse õiguse tekkimise riigisisestele tingimustele, sest ta ei teinud enne teise tütre sündi kuuekuulise perioodi vältel katkematult tööd, mille pealt makstakse sotsiaalkindlustusmakseid, ega sellega võrdsustatud tööd. Määrus nr 883/2004 koordineerib ainult selliseid olukordi, kus hüvitise saamise õigus eksisteerib rohkem kui ühes riigis. Ta väidab, et seega puudub määruses nr 883/2004 ette nähtud piiriülene element.
25.
Eelotsusetaotluse esitanud kohus täpsustab, et Oberster Gerichtshof (Austria kõrgeim üldkohus) kvalifitseeris KBGG § 24 lõike 1 punktist 2 ja § 24 lõikest 2 koosmõjust tuleneva piirangu, mille kohaselt töötamine tähendab ainult sellist töötamist, mille pealt makstakse Austrias sotsiaalkindlustusmakseid, liidu õigusega vastuolus olevaks.
26.
Lisaks lähtub eelotsusetaotluse esitanud kohus sellest, et M. Moser vastab liikmesriigi õiguses sätestatud ajalistele tingimustele, milleks on hüvitise taotlemine vähemalt kaheks kuuks (KBGG § 5 lõige 4) ja vähemalt kuus kuud katkematult töötamist enne lapse sündi (KBGG § 24 lõike 1 punkt 1 ja lõige 2).
27.
Selles kontekstis on Oberster Gerichtshofil (Austria kõrgeim üldkohus) kahtlusi, kuidas tuleks tõlgendada määruse nr 883/2004 ja määruse nr 987/2009 asjaomaseid sätteid. Perekond Moseri puhul on vaidluse all eelkõige kaks küsimust.
28.
Esiteks, kas asjaolu, et määruse nr 987/2009 artikli 60 lõige 1 nõuab kogu perekonna olukorra arvesse võtmist, annab isale liidu õigusest tuleneva õiguse saada lisahüvitist kuni Austria sissetulekupõhise lapsehooldustasu summani olukorras, kus Austrial on teisene pädevus ainult selle alusel, et ta on ema töökohariik, ning ta on juba maksnud emale maksmisel kuuluva sissetulekupõhise lapsehooldustasu kompenseerivat hüvitist. Teiseks, kas määruse nr 883/2004 artiklis 5 ette nähtud hüvitiste, tulu, faktide või sündmuste võrdsustamisest tuleneb, et sissetulekupõhise Austria lapsehooldustasu ning hüvitiste vahe summale vastava lisahüvitise arvutamisel tuleb aluseks võtta M. Moseri Saksamaa sissetulek.
IV. Eelotsusetaotlus ja menetlus Euroopa Kohtus
29.
Neil asjaoludel otsustas Oberster Gerichtshof (Austria kõrgeim üldkohus) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:
„1.
Kas […] määruse nr 987/2009 […] artikli 60 lõike 1 teist lauset tuleb tõlgendada nii, et teisese pädevusega liikmesriik (Austria) peab maksma vanemale, kelle elu- ja töökoht on määruse nr 883/2004 artikli 68 lõike 1 punkti b alapunkti i kohaselt esmapädevusega liikmesriigis (Saksamaa), perehüvitisena summa, mis vastab esmapädevusega liikmesriigis makstud vanemahüvitise ja teises liikmesriigis makstava sissetulekust sõltuva lapsehooldustasu vahele, kui mõlemad vanemad elavad koos ühiste lastega esmapädevusega liikmesriigis ja ainult teine vanem töötab piirialatöötajana teisese pädevusega liikmesriigis?
Juhul kui esimesele küsimusele vastatakse jaatavalt:
2.
Kas sissetulekust sõltuv lapsehooldustasu arvestatakse töökohariigis (Saksamaal) tegelikult saadud tulu alusel või teisese pädevusega liikmesriigis (Austria) sarnase töö eest hüpoteetiliselt saadava tulu alusel?“
30.
Kirjalikud seisukohad esitasid põhikohtuasja hageja ja kostja, Tšehhi ja Austria valitsus ning Euroopa Komisjon.
31.
Hageja, Austria valitsus ja Euroopa Komisjon osalesid 30. jaanuaril 2019 kohtuistungil ja esitasid Euroopa Kohtule oma suulised seisukohad.
V. Analüüs
32.
Ilma et see kuidagi mõjutaks Euroopa Kohtu poolt esimesele küsimusele antavat vastust ning vastavalt Euroopa Kohtu soovile piirdun oma käesolevas ettepanekus Oberster Gerichtshofi (Austria kõrgeim üldkohus) teise küsimusega.
33.
Euroopa Kohus analüüsis sarnast küsimust kohtuasjas Bergström. ( 5 ) Selles kohtuasjas arvutas Euroopa Kohus perehüvitise summa, millele oli õigus isikul, kes oli kõik selle õiguse omandamiseks vajalikud töötamisperioodid täitnud teises liikmesriigis, lähtuvalt niisuguse isiku hüpoteetilisest sissetulekust, kellel on huvitatud isikuga võrreldav töökogemus ja kutsekvalifikatsioon ning kes teeb riigis, kus seda hüvitist taotletakse, tema tööga võrreldavat tööd.
34.
Eelotsusetaotluse esitanud kohus on aga seisukohal, et määruse nr 883/2004 artiklis 5 ette nähtud hüvitiste, faktide ja sündmuste võrdsustamisest võib tuleneda, et sissetulekupõhise lapsehooldustasu ja hüvitiste summade vahele vastava lisahüvitise arvutamise aluseks peab olema M. Moseri poolt Saksamaal teenitud tulu. Mina siiski sellist seisukohta ei jaga. Minu meelest on 15. detsembri 2011. aasta kohtuotsuse Bergström põhjenduskäik käesolevas asjas sisuliselt kohaldatav. Iga muu lahendus tähendaks selle varasema kohtuotsuse mõju tühistamist, ilma et selleks esineks õiguslik või faktiline alus. ( 6 )
A. 15. detsembri 2011. aasta kohtuotsus Bergström (C‑257/10, EU:C:2011:839)
35.
Nagu ma just märkisin, keeldus Euroopa Kohus 15. detsembri 2011. aasta kohtuotsuses Bergström võrdsustamast kolmandas riigis teenitud tulu liikmesriigis teenitud tuluga, mis on vastavalt ajaomasele riigisisesele regulatsioonile alus taotletud perehüvitise summa arvutamiseks.
36.
Selles kohtuasjas oli Rootsi kodanikust kaebaja elanud varem Šveitsis ning töötanud seal kuni tema tütre sünnini 2002. aastal. Seejärel kolis ta koos oma abikaasaga Rootsi. Abikaasa hakkas tööle, kuid E. Bergström jäi koju tütre eest hoolitsema. Seejärel taotles E. Bergström vanemahüvitist selle tulu alusel, mida ta oli saanud oma varasemal töötamisel Šveitsis.
37.
Kohaldatavate riigisiseste normide kohaselt võrdus kõnealuse perehüvitise summa kalendripäeva eest makstava haigushüvitise summaga, mis on arvutatud haiguskindlustuse eeskirjade kohaselt. Vaidluse all olev perehüvitis oli seotud sotsiaalkindlustusega kaetud isiku töötamisega teenitud aastasissetulekuga.
38.
Euroopa Kohus otsustas, et niisuguses olukorras tuleb seda konkreetset liiki perehüvitise summa arvutamiseks lähtuda tollal kehtinud määruses (EMÜ) nr 1408/71 ( 7 ) sisaldunud sotsiaalkindlustuse eeskirjadest, mis käsitlevad haiguskindlustust.
39.
Määruse nr 1408/71 artikli 23 kohaselt tehakse sissetulek vastavalt pädeva ametiasutuse kohaldatavatele õigusaktidele kindlaks lähtuvalt täitunud perioodidel teenitud töötasust või lähtuvalt normtöötasust, mis on saadud asjaomaste õigusaktide alusel (milleks E. Bergströmi puhul olid Rootsi õigusaktid).
40.
Kuna E. Bergström ei teeninud viiteperioodi jooksul Rootsis mingit tulu, otsustas Euroopa Kohus, et „[s]elleks et […] tagada määruse nr 1408/71 artikli 72 kasulik mõju […] ning selleks, et järgida […] selle määruse artikli 3 lõikes 1 sätestatud võrdse kohtlemise põhimõtet, tuleb E. Bergströmi tulubaasi arvutamisel lähtuda niisuguse isiku sissetulekust, kes teeb Rootsis tema tööga võrreldavat tööd ning kellel on ühtlasi temaga võrreldav töökogemus ja kutsekvalifikatsioon“. ( 8 )
41.
Kohtuotsuse Bergström tõeline tähtsus seisneb aga selles, et Euroopa Kohus ei nõustunud argumendiga, milles väidetakse, et määruse nr 1408/71 kohaselt tuleb E. Bergströmi Šveitsis saadud tulu samastada Rootsis saadud tuluga, mille alusel Rootsis arvutatakse taotletud perehüvitise summa. Kuna E. Bergstromil ei olnud Rootsis vajalikku sissetulekut, leidis Euroopa Kohus, et selleks, et tagada määruse nr 1048/71 üldiste sätete kasulik mõju ning järgida selle määruse artikli 3 lõikes 1 sätestatud võrdsustamise põhimõtet, tuleb tulubaasi arvutamisel lähtuda niisuguse hüpoteetilise Rootsi töötaja sissetulekust, kellel on sama kvalifikatsioon ja töökogemus.
B. Kohaldamine käesolevas asjas
42.
Hinnates kohtuotsuse Bergstrom tähtsust, tuleb arvesse võtta, et Euroopa Kohtu otsuse aluseks olnud normid, st määruse nr 1408/71 artikli 3 lõige 1, artikkel 23 ja artikkel 72 kehtivad määruses nr 883/2004 endiselt. ( 9 )
43.
Asjaolu, et M. Moser ei kolinud Saksamaalt Austriasse – erinevalt E. Bergströmist, kes kolis Šveitsist Rootsi – seda vaadet ei muuda. Kohtuotsuses Bergström ei võetud aluseks asjaolu, et nimetatud kohtuasja hageja oli kasutanud oma liikumisvabadust. Pigem loeti Euroopa Kohtu järelduskäigus oluliseks see, et E. Bergströmi tegelikku Šveitsi töötasu ei võinud arvesse võtta talle Rootsis makstava perehüvitise arvutamiseks. Seega on õigusküsimus mõlemas olukorras sarnane: hüvitis määratakse kindlaks vastavalt sünnitushüvitist (nagu käesolevas põhikohtuasjas) või haigushüvitist (nagu kohtuasjas Bergström) reguleerivatele eeskirjadele, mis mõlemad on omakorda seotud asjaomase isiku varem teenitud sissetulekuga ning mida reguleerivad samad määruse nr 883/2004 sätted ( 10 ).
44.
On tõsi, et eelotsusetaotluse esitanud kohus on seisukohal, et määruse nr 883/2004 artiklist 5 võib järeldada, et sissetulekupõhise lapsehooldustasu ja hüviste summade vahele vastava lisahüvitise arvutamisel peab aluseks olema M. Moseri sissetulek Saksamaal, st tema „tegelik“ sissetulek.
45.
Määruse nr 883/2004 artikli 5 punktis b on sätestatud, et „kui pädeva liikmesriigi õigusaktide alusel võib teatavate faktide või sündmuste esinemisel olla õiguslikke tagajärgi, võtab nimetatud liikmesriik arvesse mis tahes liikmesriigis aset leidvaid sarnaseid fakte või sündmusi nii, nagu need oleksid aset leidnud tema enda territooriumil“. Seda normi määruses nr 1408/71 ei olnud. Samas kujutab määruse nr 883/2004 artikkel 5 endast siiski vaid nimetatud määruse artiklis 4 sätestatud võrdsustamise kohtlemise põhimõtte selgitust.
46.
Sellest vaatenurgast näib mulle, et see säte ei saa mõjutada perehüvitiste summa arvutamist, vähemalt mitte käesolevas asjas. Siin tuleb arvesse võtta, et määruse nr 883/2004 põhjenduses 10 on sõnaselgelt märgitud, et „põhimõte teatavate teise liikmesriigi territooriumil aset leidnud faktide või sündmuste käsitlemise kohta nii, nagu need oleksid aset leidnud selle liikmesriigi territooriumil, mille õigusaktid on kohaldatavad, [ei peaks] takistama teise liikmesriigi õigusaktide alusel täitunud kindlustuse, töötamise, füüsilisest isikust ettevõtjana tegutsemise või elamise perioodide liitmist pädeva liikmesriigi õigusaktide alusel täitunud perioodidele“. ( 11 ) See on just nimelt see määruse) nr 1408/71 artiklis 72 sätestatud põhimõte, millest Euroopa Kohus lähtus oma 15. detsembri 2011. aasta kohtuotsuses Bergström (C‑257/10, EU:C:2011:839, punkt 52), ning mis nüüd paikneb määruse nr 883/2004 artiklis 6.
47.
Lisaks on määruse nr 883/2204 artiklis 67 seoses perehüvitisega sätestatud, et „[i]sikul on õigus perehüvitistele kooskõlas pädeva liikmesriigi õigusaktidega, sealhulgas oma teises liikmesriigis elavate pereliikmete jaoks, nagu elaksid nad esimesena nimetatud liikmesriigis“. ( 12 )
48.
Samuti ei saa mööda vaadata faktist, et sellise asja puhul nagu käesolev, kus tuleb kohaldada määruse nr 883/2004 artiklit 67, võetakse määruse nr 987/2009 artikli 60 kohaselt „kogu perekonna olukorda arvesse nii, nagu kõigi asjaomaste isikute suhtes kohaldataks asjaomase liikmesriigi õigusakte, ning nii, nagu nad elaksid seal, seda eelkõige seoses isiku õigusega taotleda selliseid hüvitisi“. ( 13 )
49.
Sõna „eelkõige“ kasutamine selles kontekstis näitab selgelt, et selles sättes loetletud asjaolud ei ole mõeldud ammendavatena.
50.
Lisaks tagab selline määruse nr 883/2004 artikli 5 ja määruse nr 987/2004 artikli 60 tõlgendus asjaomase liikmesriigi sotsiaalkindlustussüsteemi finantsilise tasakaalu, kuna kõrgemad sissetulekud teistest liikmesriikidest ei ole olulised. ( 14 ) Samuti on see kooskõlas määruse nr 883/2004 põhjendusega 12, milles nõutakse, et faktide või juhtumite võrdsustamine ei põhjustaks objektiivselt õigustamatuid tulemusi.
51.
Kõik see viitab järeldusele, et otsese analoogia alusel kohtuotsuse Bergström põhjendustega ei tule Austria perehüvitise summa arvutamise aluseks võtta mitte M. Moseri tegelikku sissetulekut Saksamaal, vaid tulu, mille oleks hüpoteetiliselt võinud teenida samasuguse kutsekvalifikatsiooniga ja niisama kogenud töötaja teisese pädevusega liikmesriigis (milleks käesolevas asjas on Austria).
VI. Ettepanek
52.
Eeltoodust tulenevalt teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata Oberster Gerichtshofi (Austria kõrgeim üldkohus) teisele küsimusele järgmiselt:
Sissetulekupõhine lapsehooldustasu (Kinderbetreuungsgeld) tuleb arvutada sellise sissetuleku alusel, mis oleks hüpoteetiliselt võidud teenida sarnase töötamise eest teisese pädevusega liikmesriigis.
( 1 ) Algkeel: inglise.
( 2 ) ELT 2009, L 284, lk 1.
( 3 ) ELT 2004, L 166, lk 1, ja parandus ELT 2004, L 200, lk 1; ELT eriväljaanne 05/05, lk 72.
( 4 ) Bundesgesetzblatt (edaspidi “BGBl“) I 2001/103.
( 5 ) 15. detsembri 2011. aasta kohtuotsus Bergström (C‑257/10, EU:C:2011:839).
( 6 ) Märgin samuti, et ükski Euroopa Kohtule oma seisukohad esitanud menetlusosaline ei väitnud, et selliste summade arvutamisel võiks esineda raskusi.
( 7 ) Nõukogu 14. juuni 1971. aasta määrus sotsiaalkindlustusskeemide kohaldamise kohta ühenduse piires liikuvate töötajate, füüsilisest isikust ettevõtjate ja nende pereliikmete suhtes (ELT 1971, L 149, lk 2; ELT eriväljaanne 05/01, lk 35), mida on muudetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 5. juuni 2001. aasta määrusega (EÜ) nr 1386/2001 (ELT 2001, L 187, lk 1; ELT eriväljaanne 05/04, lk 129).
( 8 ) 15. detsembri 2011. aasta kohtuotsus Bergström (C‑257/10, EU:C:2011:839, punkt 52).
( 9 ) Vt vastavalt määruse nr 883/2004 artikkel 4, artikkel 21 ja artikkel 6.
( 10 ) Vt määruse nr 883/2004 III jaotise 1. peatükk „Haigus-, sünnitus- ning samaväärsed isadushüvitised“.
( 11 ) Kohtujuristi kursiiv.
( 12 ) Kohtujuristi kursiiv.
( 13 ) Kohtujuristi kursiiv.
( 14 ) Samuti nähtub, et puudub risk tõsiselt kahjustada Austria sotsiaalkindlustussüsteemi finantstasakaalu, kuna lapsehooldustasu suhtes kehtib seaduses sätestatud ülemmäär.