EUR-Lex -  62018CC0103 - ET

Esialgne tõlge

KOHTUJURISTI ETTEPANEK

JULIANE KOKOTT

esitatud 17. oktoobril 2019(1)

Liidetud kohtuasjad C‑103/18 ja C‑429/18

Domingo Sánchez Ruiz

versus

Comunidad de Madrid (Servicio Madrileño de Salud) (C‑103/18)

ja

Berta Fernández Álvarez,

BMM,

TGV,

Natalia Fernández Olmos,

Maria Claudia Téllez Barragán

versus

Consejería de Sanidad de la Comunidad de Madrid (C‑429/18)

(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Juzgado Contencioso-Administrativo de Madrid (Madridi halduskohus, Hispaania))

Eelotsusetaotlus – Sotsiaalpoliitika – Direktiiv 1999/70/EÜ – Euroopa Ametiühingute Konföderatsiooni (ETUC), Euroopa Tööandjate Föderatsiooni (UNICE) ja Euroopa Riigiosalusega Ettevõtete Keskuse (CEEP) raamkokkulepe tähtajalise töö kohta – Klausel 5 – Järjestikused tähtajalised töölepingud avalik-õiguslikus tervishoiusektoris – Kuritarvitamine – Püsiva ja kestva vajaduse mõiste – Karistusmeetmed tähtajaliste töölepingute kasutamise kuritarvitamise korral – Ümberkvalifitseerimine alaliseks koosseisuliseks töösuhteks – Liikmesriigi kohtu õigused

I.      Sissejuhatus

1.        Liidetud kohtuasjade aluseks on Juzgado Contencioso-Administrativo de Madrid n°8 ja n°14 (Madridi halduskohus nr 8 ja nr 14, Hispaania) eelotsusetaotlused, mis omakorda on järjeks Juzgado de lo Contencioso-Administrativo de Madrid n°4 (Madridi halduskohus nr 4, Hispaania) eelotsusetaotlusele kohtuasjas C‑16/15(2).

2.        Mõlemas eelotsusetaotluses kritiseerivad eelotsusetaotluse esitanud kohtud teravalt muu hulgas olukorda, kus töötajate vajaduse katmiseks Comunidad de Madridi (Madridi autonoomne piirkond) tervishoiusektoris on nähtavasti püsivalt tavaks kasutada tähtajalisi töösuhteid. Eelotsusetaotluse esitanud kohtud esitavad Euroopa Kohtule ühtekokku 16 eelotsuse küsimust, et saada teada, milline on nende pädevus järjestikuste tähtajaliste töösuhete kasutamise võimaliku kuritarvitamise korral karistuste kohaldamisel tähtajalist tööd käsitleva 18. märtsi 1999. aasta raamkokkuleppe (edaspidi „raamkokkulepe“)(3) klausli 5 tähenduses.

II.    Õiguslik raamistik

A.      Liidu õigus

3.        Kohtuasja liidu õigusest tuleneva raamistiku moodustab direktiiv 1999/70. Direktiivi artikli 1 kohaselt on kõnealuse direktiivi eesmärk jõustada kolme tööandjate ja töövõtjate vahelise üldorganisatsiooni (ETUC, UNICE ja CEEP) vahel 18. märtsil 1999 sõlmitud raamkokkulepe tähtajaliste töölepingute kohta (edaspidi ka „raamkokkulepe“), mis on direktiivile lisatud.

4.        Raamkokkuleppe klausel 1 on sõnastatud järgmiselt:

„Käesoleva raamkokkuleppe eesmärk on:

a)      parandada tähtajalise töötamise kvaliteeti, tagades mittediskrimineerimise põhimõtte kohaldamise;

b)      luua raamistik, et vältida kuritarvitusi, mis võiksid tuleneda järjestikuste tähtajaliste töölepingute või töösuhete kasutamisest.“

5.        Raamkokkuleppe klausel 5 („Meetmed kuritarvituste vältimiseks“) on sõnastatud järgmiselt:

„1.      Järjestikuste tähtajaliste töölepingute või töösuhete kasutamise võimaliku kuritarvitamise vältimiseks kehtestavad liikmesriigid, olles kooskõlas siseriikliku õiguse, kollektiivlepingute või praktikaga konsulteerinud tööturu osapooltega, ja/või tööturu osapooled konkreetsete sektorite ja/või töötajakategooriate vajadusi arvestades ühe või mitu järgmistest meetmetest, juhul kui kuritarvituste vältimiseks puuduvad samaväärsed juriidilised meetmed:

a)      objektiivsed alused, mis õigustaksid selliste töölepingute või töösuhete uuendamist;

b)      järjestikuste tähtajaliste töölepingute või töösuhete maksimaalne kogukestus;

c)      selliste töölepingute või töösuhete uuendamiste arv.

2.      Liikmesriigid, olles konsulteerinud tööturu osapooltega, ja/või tööturu osapooled määravad vajaduse korral kindlaks, millistel tingimustel tähtajalisi töölepinguid või töösuhteid:

a)      loetakse järjestikusteks;

b)      loetakse määramata tähtajaga töölepinguteks või töösuheteks.“

B.      Hispaania õigus

6.        16. detsembri 2003. aasta seaduse 55/2003, millega kehtestatakse koosseisuliste tervishoiutöötajate põhimäärus (Ley 55/2003 del Estatuto Marco del personal estatutario de los servicios de salud)(4) (edaspidi „koosseisuliste tervishoiutöötajate põhimäärus“), artikkel 9 lubab riiklikel tervishoiuasutustel nimetada koosseisulisi tähtajalisi teenistujaid ametisse vajaduse korral, kiireloomuliselt või ajutiste, konjunktuuriga seotud või erakorralist laadi programmide läbiviimiseks.

7.        Koosseisuliste tähtajaliste teenistujate ametisse nimetamine võib toimuda tähtajaliseks teenistujaks, ajutiseks teenistujaks või asendusteenistujaks nimetamise korras. Tingimused, mille alusel omandavad koosseisulised tähtajalised teenistujad esimesena, teisena või kolmandana nimetatud staatuse, on reguleeritud koosseisuliste tervishoiutöötajate põhimääruse artikli 9 lõigetes 2–4 järgmiselt:

„2.      Tähtajalise teenistuja ametisse nimetamist kasutatakse, et täita raviasutustes või tervishoiuasutustes vaba tähtajaline ametikoht, kui on vaja sooritada vastavaid ülesandeid.

Koosseisuline tähtajaline teenistuja vabastatakse ametist, kui ettenähtud ametikohale nimetatakse alaline teenistuja seaduses või määruses ette nähtud menetluse korras, aga ka siis, kui see ametikoht kaotatakse.

3.      Ajutise teenistujana nimetatakse ametisse järgmistel juhtudel:

a)      kui tegu on laadilt ajutiste, konjunktuuriga seotud või erakorralist laadi ülesannete täitmisega;

b)      kui see on vajalik, et tagada raviasutuste püsiv ja jätkuv toimimine;

c)      et osutada täiendavaid teenuseid, et kompenseerida lühendatud tööaega.

Koosseisuline ajutine teenistuja vabastatakse ametist, kui on täidetud eesmärk või saabub tähtaeg, mis oli otsesõnu ametisse nimetamisel märgitud, aga ka siis, kui kaotatakse ülesanded, mis tollal olid ajendanud ametisse nimetamise.

Kui kahe aasta jooksul on rohkem kui kaks korda toimunud ametisse nimetamine liidetult vähemalt 12 kuuks samade ülesannete täitmiseks, analüüsitakse selle põhjuseid, et hinnata, kas vajaduse korral tuleks raviasutuse koosseisus luua koosseisuline ametikoht.

4.      Asendajana nimetatakse ametisse juhul, kui on vaja täita alalise või tähtajalise personali ülesandeid suveperioodil, puhkuste ajal või muude ajutiste puudumiste korral, kus töökoht säilitatakse.

Koosseisuliste asendavate teenistujatena ametisse nimetamine lõpeb, kui asendatav isik naaseb teenistusse, aga ka juhul, kui see isik kaotab õiguse naasta teenistusse samale ametikohale või samu ülesandeid täitma.“

8.        Riigiteenistujate põhimääruse seadus (Ley del Estatuto Básico del Empleado Público), mille konsolideeritud redaktsioon kiideti heaks kuninga 30. oktoobri 2015. aasta seadusandliku dekreediga 5/2015 (Real Decreto Legislativo 5/2015, de 30 de octubre)(5) (edaspidi „riigiteenistujate põhimäärus“), täpsemalt selle artikkel 10 reguleerib koosseisuliste ametikohtade täitmist niinimetatud ajutiste ametnikega järgmiselt:

„(1)      Ajutised ametnikud on isikud, kes nimetatakse ametisse vajadusest ja kiireloomulisusest tulenevate sõnaselgelt esitatud põhjuste korral, et täita alaliste ametnike ülesandeid ühel järgmistest juhtudest:

a) eksisteerivad vabad ametikohad, mida ei ole võimalik täita alaliste ametnikega, […]“.

Viidatud sätte kohaselt täidetavad vabad ametikohad tuleb vastavalt riigiteenistujate põhimääruse artikli 10 lõikele 4 lisada asjaomasel ametisse nimetamise aastal või sellele järgneval aastal avaldatavasse pakutavate vabade ametikohtade nimekirja. Ametikoha täitmiseks tuleb korraldada personalivaliku konkursid, kui ametnike vajadust ei ole võimalik katta muude analoogiliste vahendite abil. Riigiteenistujate põhimääruse artikli 70 lõige 1 näeb selleks ette mittepikendatava kolmeaastase tähtaja, mille jooksul tuleb avaldada teade võimalike personalivaliku konkursside kohta.

9.        Riigiteenistujate põhimääruse neljas üleminekusäte näeb ajutiste ametnike või muude lepinguliste teenistujate poolt täidetavate ametikohtade alaliseks täitmiseks ette vaba konkursi korras valikumenetluse. Seejuures võib muude tegurite hulgas arvesse võtta ametis oleku aega ja kõnealusel ametikohal saadud kogemusi.

III. Põhikohtuasjade asjaolud ja eelotsuse küsimused

A.      Kohtuasi C‑103/18

10.      D. Sánchez Ruiz asus 2. novembril 1999 ajutise teenistujana (teatavaks perioodiks ametisse nimetatud koosseisuline tähtajaline töötaja) tööle Servicio Madrileño de la Salud der Comunidad de Madridis (Madridi autonoomse piirkonna tervishoiuamet), tegutsedes IT‑spetsialistina „haldusülesandeid täitvate tehniliste töötajate“ kategoorias.

11.      Kuna seaduse muudatusest tulenevalt nimetatud teenistujate kategooria kaotati, lõpetati D. Sánchez Ruizi töösuhe 28. detsembril 2011 ja samal kuupäeval nimetati D. Sánchez Ruiz ametisse ajutise teenistujana samale koosseisulisele ametikohale. Uue ametisse nimetamise tulemusel omandas D. Sánchez Ruiz „info- ja kommunikatsioonitehnoloogia alal tegutseva koosseisulise töötaja“ staatuse.

12.      Eelotsusetaotluse esitanud kohtu andmetel ei osalenud D. Sánchez Ruiz 27. mail 2015 avalikult välja kuulutatud personalivaliku konkursil (võistlev konkurss kutsekvalifikatsioonide ja eksamite alusel) – mis oli ainus konkurss tema töövaldkonnas alates tema tööle asumisest 1999. aastal –, et kandideerida alalisele ametikohale, samuti ei vaidlustanud ta seda konkurssi.

13.      Eelotsusetaotluse esitamise ajal põhines D. Sánchez Ruizi töösuhe endiselt eespool nimetatud alusel. D. Sánchez Ruiz ei ole oma ametist vabastamist ja 28. detsembril 2011 toimunud uuesti ametisse nimetamist kunagi vaidlustanud.

14.      D. Sánchez Ruiz esitas 21. detsembril 2016 Comunidad de Madridile taotluse tunnustada tema staatust koosseisulise alalise teenistujana või sellega samaväärse teenistujana. Kõnealuse staatusena tuleb käesoleval juhul mõista kuuluvust avalik-õigusliku tervishoiusektori – tähtajatult ja alaliselt ametisse nimetatud – koosseisuliste teenistujate hulka. Nendest tuleb lahus hoida tähtajatult, kuid mittealaliselt ametisse nimetatud teenistujad, kellel ei ole õigust jääda ametisse, kui nende täidetud koosseisuline ametikoht kaotatakse või sellele ametikohale nimetatakse alaline teenistuja.(6) Kuna Viceconsejero de Sanidad jättis taotluse rahuldamata, siis esitas D. Sánchez Ruiz kaebuse eelotsusetaotluse esitanud kohtule.

15.      Kirjeldatud olukorras otsustas Juzgado de lo Contensioso-Administrativo n°8 de Madrid (Madridi halduskohus nr 8, Hispaania ) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

„1.      Kas niisugust olukorda, nagu on kirjeldatud käesolevas asjas (kus avaliku sektori tööandja rikub õigusnormides nõutavaid ajapiiranguid ja lubab sellest tulenevalt kasutada järjestikuseid ajutisi lepinguid või säilitab ametisse nimetamise ajutise laadi, muutes ainult ametisse nimetamise alust ajutisest teenistujast ajutiseks ametnikuks või asendusteenistujaks), võib käsitada järjestikuste ametisse nimetamiste kuritarvitamisena ja pidada seega direktiivile 1999/70/EÜ lisatud raamkokkuleppe klauslis 5 kirjeldatud olukorraks?

2.      Kas direktiivi 1999/70 lisas esitatud tähtajalist tööd käsitlevat raamkokkulepet koostoimes tõhususe põhimõttega tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus liikmesriigi menetlusnormid, mis nõuavad tähtajaliselt tööle võetud töötajalt aktiivset tegevust vaide või kaebuse esitamise näol (kõikide järjestikuste ametisse nimetamiste ja ametist vabastamiste peale), sest ainult nii saab ta ühenduse direktiiviga tagatud kaitse ning nõuda talle liidu õiguskorras antud õigusi?

3.      Arvestades, et avalikus sektoris ja elutähtsate teenuste osutamisel on vajadus täita vabad ametikohad, asendada haigus- või muul puhkusel viibijaid […] sisuliselt „püsiv vajadus“, ja kuna on vaja piiritleda mõiste „objektiivne alus“, mis õigustaks tähtajalisi töölepinguid, siis:

a)      kas direktiiviga 1999/70/EÜ (klausli 5 lõike 1 punkt a) võib vastuolus olevaks pidada seda – ja seega ei ole objektiivset alust –, kui ajutise töötajaga sõlmitakse vahet pidamata järjest tähtajalisi lepinguid, mistõttu ta töötab iga päev või peaaegu kõikidel päevadel aastas üksteisele järgnevate ja järjestikuste ametisse nimetamiste / tööle kutsumiste alusel, mis pikenevad täie stabiilsusega aastaid, ehkki selle põhjuse nõue, mille pärast töötaja on tööle võetud, on alati täidetud?

b)      kas tegemist on alalise, mitte ajutise, ja seega klausli 5 [lõike] 1 [punktis] a ette nähtud „objektiivsel alusel“ mitte õigustatud vajadusega – lähtudes nii kirjeldatud parameetritest, s.t sellest, et kasutatakse loendamatuid ametisse nimetamisi ja tööle kutsumisi, mis pikenevad aastaid, kui ka sellest, et tegemist on struktuurilise veaga, mis väljendub ajutiste ametnike suures protsendis vaatlusaluses sektoris [ja/või selles], et nende vajadus kaetakse alati ja peaaegu reeglina ajutiste töötajatega, kes muutuvad püsivalt avaliku teenuse osutamise põhielemendiks?

c)      või tuleb asuda seisukohale, et sisuliselt peab selleks, et kindlaks määrata, milline on ajutise töö puhul lubatud ajapiirang, lähtuma nende ajutiste töötajate kasutamist reguleeriva õigusnormi sõnastusest, kui selles on ette nähtud, et neid võib ametisse nimetada vajaduse korral, kiireloomuliselt või ajutiste, konjunktuuriga seotud või erakorralist laadi programmide läbiviimiseks, et lõppkokkuvõttes peab nende kasutamine, selleks et seda käsitada objektiivse alusena, vastama nendele erakorralistele asjaoludele, mis aga enam nii ei ole ja on seega kuritarvitamine siis, kui tähtajalist tööd ei kasutata üks kord, juhupõhiselt või konkreetsetel asjaoludel?

4.      Kas direktiivile 1999/70/EÜ lisatud raamkokkuleppega on kooskõlas see, et vajaduse korral, kiireloomuliselt või ajutiste, konjunktuuriga seotud või erakorralist laadi programmide läbiviimise põhjuseid käsitatakse koosseisuliste ajutiste IT‑spetsialistidega järjestikuste töölepingute sõlmimise ja pikendamise objektiivse alusena, kui need avaliku sektori töötajad täidavad alaliselt ja püsivalt alaliste koosseisuliste teenistujate tavapäraseid tööülesandeid, ilma et tööandjast ametiasutus oleks seejuures kehtestanud nendele ametisse nimetamistele maksimumpiiri ega täidaks seadusest tulenevat kohustust täita need ametikohad ja vajadused alaliste teenistujatega ega kehtestaks mingeid samaväärseid meetmeid järjestikuse ajutise töösuhte kuritarvitamise ennetamiseks ja vältimiseks, mistõttu kasutatakse edasi koosseisuliste ajutiste IT‑spetsialistide teenuseid perioodide kaupa, mis käesoleval juhul on 17 teenistusaastat järjest?

5.      Kas direktiivi 1999/70[/EÜ] lisas esitatud tähtajalist tööd käsitleva raamkokkuleppega ja sellele Euroopa Kohtu antud tõlgendusega on kooskõlas Tribunal Supremo (kõrgeim kohus) kohtupraktika, milles on ilma muid parameetreid arvestamata ette nähtud, et ametisse nimetamise objektiivne alus on selle ametisse nimetamise ajaline piirang ise, või leitud, et [see] ei ole võrreldav alaliste ametnikega, kuna õiguslik kord, ametisse asumine või ametikohal töötamine ise alaliste ametnike puhul ja ajutisus tähtajaliste teenistujate puhul on erinev?

6.      Kas juhul, kui liikmesriigi kohus on tuvastanud avaliku teenistuse koosseisulise ajutise ametniku järjestikuste töölepingute kuritarvitamise Servicio Madrileño de la Salud der Comunidad de Madridi teenistuses, mis on ette nähtud koosseisuliste alaliste teenistujate alaliste ja struktuuriliste ametiülesannete täitmiseks, ning kui riigisiseses õiguskorras puuduvad tõhusad meetmed niisuguse kuritarvitamise eest karistamiseks ja ühenduse õigusnormi rikkumise tagajärgede kõrvaldamiseks, tuleb direktiivile 1999/70/EÜ lisatud raamkokkuleppe klauslit 5 tõlgendada nii, et see kohustab liikmesriigi kohut võtma tõhusad ja hoiatavad meetmed, mis tagaksid raamkokkuleppe soovitava toime, ja seega nimetatud kuritarvitamise eest karistama ja nimetatud Euroopa õigusnormi rikkumise tagajärjed kõrvaldama, jättes seda takistava riigisisese õigusnormi kohaldamata?

Kui vastus on jaatav, ja nagu tuvastas Euroopa Liidu Kohus liidetud kohtuasjades C‑184/15 ja C‑197/15 tehtud 14. septembri 2016. aasta kohtuotsuse punktis 41, siis:

Kas direktiivi 1999/70/EÜ eesmärkidega oleks kooskõlas see, et järjestikuste tähtajaliste töösuhete kuritarvitamise eest karistamise ja liidu õiguse rikkumise tagajärje kõrvaldamise meetmena muudetakse koosseisuline tähtajaline / ajutine / asendamise töösuhe alates ametisse nimetamisest alalise või tähtajatu töölepinguga teenistuja alaliseks koosseisuliseks töösuhteks, mis on töökoha stabiilsuse poolest sama kui sarnaste koosseisuliste alaliste teenistujate puhul?

7.      Kas juhul, kui järjestikuste ajutiste töösuhete kuritarvitamise korral muudetakse koosseisuline ajutise ametniku töösuhe tähtajatuks või alaliseks töösuhteks, võib seda direktiivi 1999/70/EÜ ja selle raamkokkulepe eesmärkidele vastavaks pidada vaid siis, kui koosseisuline ajutine ametnik, kelle puhul on töösuhet kuritarvitatud, saab täpselt samad töötingimused, mis on koosseisulisel alalisel teenistujal (sotsiaalkaitse, ametialase edutamise, vabade kohtade täitmise, erialase koolituse, isiklikel põhjustel võetud puhkuse, ametialase seisundi määramise, haiguspuhkuse ja muude puhkuste, pensioniõiguste ja töösuhte lõpetamise ning vabade ametikohtade täitmiseks ja edutamiseks korraldatud konkurssidel osalemise osas) alalisuse ja ametikoha stabiilsuse põhimõtetel, kõikide sellest tulenevate õiguste ja kohustustega, koosseisuliste alaliste IT‑spetsialistidega võrdsetel alustel?

8.      Kas ühenduse õigus kohustab [käesolevas asjas] kirjeldatud asjaoludel läbi vaatama jõustunud kohtuotsused / vaidlustamatuks muutnud haldusaktid, kui on täidetud neli 13. jaanuari 2004. aasta kohtuasjas Kühne & Heitz NV (C‑453/00) nõutud tingimust: 1) Hispaania riigisiseses õiguses on ametiasutusel ja kohtutel läbivaatamisõigus, kuid sellega kaasnevad piirangud, mis muudavad selle teostamise väga raskeks või võimatuks [;] 2) vaidlustatud otsused on lõplikult jõustunud / vaidlustamatuks muutunud viimases / ainsas astmes asja lahendava liikmesriigi kohtu tehtud kohtuotsuse alusel; 3) nimetatud kohtuotsus põhineb ühenduse õiguse tõlgendusel, mis ei ole Euroopa Kohtu praktikaga kooskõlas, ja kohtuotsus on tehtud ilma eelnevalt Euroopa Kohtule eelotsusetaotlust esitamata, ning [4]) asjaomane isik on pöördunud haldusorgani poole viivitamatult pärast kõnealusest kohtupraktikast teadasaamist?

9.      Kas liikmesriikide kohtud kui Euroopa kohtud, kes peavad tagama liidu õiguse täieliku õigusmõju liikmesriikides, võivad ja peavad nõudma liikmesriikide haldusorganitelt ning neid kohustama selleks, et nad võtaksid – nende vastavate pädevuste piires – vastu asjakohased sätted, et kõrvaldada õigusnormid, mis on vastuolus liidu õigusega üldiselt ja konkreetselt direktiiviga 1999/70/EÜ ja selle raamkokkuleppega?“

B.      Kohtuasi C‑429/18

16.      Kohtuasjas C‑429/18 on põhikohtuasja kaebajad koosseisulised ajutised tähtajalised ametnikud, kes töötavad stomatoloogidena Comunidad de Madridi eri tervisekeskustes, alludes Madridi tervishoiuteenistusele (SERMAS).

17.      Eelotsusetaotluse esitanud kohtu andmetel on kaebajad juba aastaid(7) ametis osaliselt samal ametikohal, kuigi õiguslik alus on erinev, omades koosseisulise ajutise teenistuja, ajutise ametniku või asendusteenistuja staatust. Viimati olid kõik kaebajad koosseisulise ajutise tähtajalise ametniku staatuses.

18.      Kogu ametis oleku aja jooksul olid kaebajad pidevalt ja ilma katkestusteta täitnud samu ülesandeid nagu alalised koosseisulised teenistujad. Järjestikuseid ametisse nimetamisi ja ametist vabastamisi nad ei vaidlustanud.

19.      Asjaomased isikud esitasid 22. juulil 2016 Comunidad de Madridile taotluse tunnustada nende staatust koosseisuliste alaliste teenistujatena või nendega samaväärsete teenistujatena. Taotlus jäeti rahuldamata.

20.      Seepeale esitasid nad eelotsusetaotluse esitanud kohtule kaebuse, millega nad paluvad kohaldada nende suhtes direktiivi 1999/70 koosmõjus raamkokkuleppega, tunnistada mis tahes diskrimineerimine võrreldes koosseisuliste alaliste teenistujatega selle direktiiviga vastuolus olevaks ning kaotada, samuti omistada neile alaliste avalike teenistujate staatus või teise võimalusena alaliste teenistujatega võrdsustatud koosseisuliste teenistujate staatus.

21.      Põhjenduseks märgivad nad peamiselt, et töökohti, millel nad töötavad, nende ametisse nimetamise aasta või sellele järgnenud aasta avaliku sektori vabade töökohtade – mis tuleks täita koosseisuliste alaliste hambaarstidega – pakkumine ei sisaldanud, samuti ei rakendatud avaliku sektori vabade ametikohtade pakkumise nimekirja või samalaadset meedet riigisiseses õiguses nõutud kolmeaastase tähtaja jooksul, mida ei saa pikendada.

22.      Nendel asjaoludel otsustas Juzgado de lo Contensioso-Administrativo n°14 de Madrid (Madridi halduskohus nr 14, Hispaania) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

„1.      Kas [liidu õigusega] on kooskõlas see, kuidas siinne kohus direktiivile 1999/70/EÜ lisatud raamkokkulepet tõlgendab, ja tema seisukoht, et kaebajate ajutiselt töölevõtmine on kuritarvituslik, kuna avalik-õiguslik tööandja kasutab erinevaid lepinguvorme, mis on kõik ajutised, selleks, et alaliselt ja püsivalt täita alalistele koosseisulistele teenistujatele tavapäraseid tööülesandeid ja katta niisuguseid struktuurilisi vajadusi, mis ei ole tegelikkuses ajutised, vaid püsivad ja kestvad? Kas seetõttu ei ole see kirjeldatud ajutine töölevõtmine raamkokkuleppe klausli 5 punkti 1 alapunkti a tähenduses objektiivse alusena põhjendatud, kuna niisugune tähtajaliste töölepingute kasutamine on otseselt vastuolus raamkokkuleppe preambuli teise lõigu ja üldkaalutluste punktidega 6 ja 8, sest ei esine asjaolusid, mis õigustaksid nende tähtajaliste töölepingute kasutamist?

2.      Kas [liidu õigusega] on kooskõlas see, kuidas siinne kohus direktiivile 1999/70/EÜ lisatud raamkokkulepet tõlgendab, ja tema sellekohane seisukoht, et kirjeldatud tunnustega tavapärase valikumenetluse konkursi korraldamine ei ole samaväärne meede ega seda ei saa käsitada karistusena, kuivõrd see ei ole proportsionaalne toime pandud kuritarvitusega, mille tagajärg on ajutise töötaja töölt vabastamine vastuolus direktiivi eesmärkidega ja nii, et ajutistele koosseisulistele töötajatele ebasoodne olukord kestab edasi, ega seda ei saa pidada tõhusaks meetmeks, kuna sellega ei kaasne tööandjale mingit kahju, ega sellel ei ole mingit hoiatavat funktsiooni, ning seepärast ei vasta see direktiivi 1999/70 artikli 2 esimesele lõigule, sest see ei taga direktiivis seatud eesmärkide saavutamist Hispaania riigi poolt?

3.      Kas [liidu õigusega] on kooskõlas see, kuidas siinne kohus tõlgendab direktiivi 1999/70 artikli 2 esimest lõiku ja Euroopa Liidu Kohtu 14. septembri 2016. aasta otsust kohtuasjas C‑16/15, leides, et selle kohaselt ei ole vaba konkursi korras valikumenetluse korraldamine kohane karistusmeede järjestikuste tähtajaliste lepingute kuritarvitamise karistamiseks, kuna Hispaania õigusnormides ei ole tõhusat ja hoiatavat karistusmehhanismi ajutiste töötajate ametisse nimetamisel kuritarvituste lõpetamiseks, ja see ei võimalda neid loodud struktuurilisi ametikohti täita töötajatega, kelle suhtes on toime pandud kuritarvitamine, mistõttu nende töötajate töösuhte ebakindel olukord püsib?

4.      Kas [liidu õigusega] on kooskõlas siinse kohtu tõlgendus, et kuritarvitatud ajutise töötaja ümberkvalifitseerimine „mittealaliseks tähtajatuks töötajaks“ ei ole tõhus karistus, kuna selliselt määratletud töötajat võib ametist vabastada, kui tema töökoht täidetakse valikumenetluse korras või kaotatakse, ja seepärast ei ole see kooskõlas raamkokkuleppe eesmärgiga vältida tähtajaliste töölepingute kuritarvitamist, sest see ei vasta direktiivi 1999/70 artikli 2 esimesele lõigule, kuna see ei taga direktiivis seatud eesmärkide saavutamist Hispaania riigi poolt?

Seda olukorda arvestades tuleb kirjeldatud juhul korrata järgmisi eelotsuse küsimusi, mis esitati 30. jaanuari 2018. aasta eelotsusetaotluses Madridi halduskohtu nr 8 kiirmenetluses 193/2017 [kohtuasi C‑103/18]:

5.      Kas juhul, kui liikmesriigi kohus on tuvastanud avaliku teenistuse koosseisulise tähtajalise teenistuja järjestikuste töölepingute kuritarvitamise Servicio Madrileño de la Salud der Comunidad de Madridi teenistuses, mis on ette nähtud koosseisuliste alaliste teenistujate alaliste ja struktuuriliste ametiülesannete täitmiseks, ning kui liikmesriigi õiguskorras ei ole tõhusat ega hoiatavat karistusmeedet niisuguse kuritarvitamise eest karistamiseks ja ühenduse õigusnormi rikkumise tagajärgede kõrvaldamiseks, kas siis tuleb direktiivile 1999/70 lisatud raamkokkuleppe klauslit 5 tõlgendada nii, et see kohustab liikmesriigi kohut võtma tõhusad ja hoiatavad meetmed, mis tagaksid raamkokkuleppe soovitava toime, ja seega nimetatud kuritarvitamise eest karistama ja nimetatud Euroopa õigusnormi rikkumise tagajärjed kõrvaldama, jättes seda takistava riigisisese õigusnormi kohaldamata?

Kui vastus on jaatav, ja nagu tuvastas Euroopa Liidu Kohus liidetud kohtuasjades C‑184/15 ja C‑197/15 tehtud 14. septembri 2016. aasta kohtuotsuse punktis 41, siis:

Kas direktiivi 1999/70/EÜ eesmärkidega oleks kooskõlas see, et järjestikuste tähtajaliste töösuhete kuritarvitamise vältimise ja karistamise ning liidu õiguse rikkumise tagajärje kõrvaldamise meetmena muudetakse koosseisuline tähtajaline / ajutine / asendamise töösuhe alates ametisse nimetamisest alalise või tähtajatu töölepinguga teenistuja alaliseks koosseisuliseks töösuhteks, mis on töökoha stabiilsuse poolest sama kui sarnaste koosseisuliste alaliste töötajate puhul, ja seda selle põhjal, et riigisiseste õigusnormidega on absoluutselt keelatud muuta avalikus sektoris järjestikuseid tähtajalisi töölepinguid tähtajatuks töölepinguks nimetatud sektoris, kuna puuduvad muud tõhusad meetmed järjestikuste tähtajaliste töölepingute kuritarvitusliku kasutamise vältimiseks ja vajaduse korral karistamiseks?

6.      Kas juhul, kui järjestikuste ajutiste töösuhete kuritarvitamise korral muudetakse koosseisuline ajutise ametniku töösuhe tähtajatuks või alaliseks töösuhteks, võib seda direktiivi 1999/70 ja selle raamkokkulepe eesmärkidele vastavaks pidada vaid siis, kui koosseisuline ajutine ametnik, kelle puhul on töösuhet kuritarvitatud, saab täpselt samad töötingimused, mis on koosseisulisel alalisel teenistujal (sotsiaalkaitse, ametialase edutamise, vabade kohtade täitmise, erialase koolituse, isiklikel põhjustel võetud puhkuse, ametialase seisundi määramise, haiguspuhkuse ja muude puhkuste, pensioniõiguste ja töösuhte lõpetamise ning vabade ametikohtade täitmiseks ja edutamiseks korraldatud konkurssidel osalemise osas) alalisuse ja ametikoha stabiilsuse põhimõtetel, kõikide sellest tulenevate õiguste ja kohustustega, koosseisuliste alaliste töötajatega võrdsetel alustel?

7.      Kas arvestades seda, et olenevalt olukorrast võib esineda kuritarvitamine ajutiste töölepingute sõlmimisel alaliste vajaduste katmiseks, ilma et selleks oleks objektiivset alust ning kiireloomulist ja tungivat vajadust, mis seda õigustaks, kusjuures riigisiseses Hispaania õiguses puuduvad tõhusad sanktsioonid või piirangud, on direktiivi 1999/70 eesmärkidega kooskõlas määrata juhul, kui tööandja ei kinnita töötajat alaliseks töötajaks, kuritarvituse ärahoidmise ja liidu õiguse rikkumise tagajärje kõrvaldamise meetmena hüvitis, mis on võrdväärne õigusvastase vallandamise hüvitisega, ning et seda hüvitist loetakse sobivaks, proportsionaalseks, tõhusaks ja hoiatavaks karistuseks?“

23.      Euroopa Kohtu presidendi 23. jaanuari 2019. aasta otsusega liideti mõlemad kohtuasjad ühiseks suuliseks arutamiseks ja otsustamiseks. Põhikohtuasjade kaebajad, Comunidad de Madrid, Hispaania valitsus ja Euroopa Komisjon esitasid kirjalikud seisukohad ning osalesid 15. mail 2019 toimunud kohtuistungil.

IV.    Õiguslik hinnang

A.      Sissejuhatavad märkused ja järgneva analüüsi etapid

24.      Põhikohtuasjades tuginevad kaebajad alalise teenistussuhte tuvastamise nõude esitamisel peamiselt sellele, et väidetavalt on tegu tähtajaliste töösuhete kasutamise kuritarvitamisega ja sellest tuleneva diskrimineerimisega võrreldes alaliste ametnikega. Sellisele kuritarvitamisele viitab tähtajaliste teenistujate suur osakaal kõnealuses tervishoiusektoris, asjaomaste teenistussuhete kohati märkimisväärne kestus, samuti puuduv või vähemasti väga harva korraldatav personalivaliku konkurss vabade ametikohtade alaliseks täitmiseks.

25.      Euroopa Kohus on tähtajaliste teenistussuhete kasutamist liikmesriikide avalikus sektoris korduvalt käsitlenud. Just vaidlusaluse Comunidad de Madridi tervishoiuteenistuse eriomane olukord leidis käsitlemist juba kohtuasjas C‑16/15. Kuna eelotsusetaotluse esitanud kohtutel on endiselt tõsiseid kahtlusi, kas Comunidad de Madridi tervishoiuteenistus järgib liidu õigusest tulenevaid nõudeid, mis on sätestatud raamkokkuleppe klauslis 5, peavad nad vajalikuks pöörduda taas Euroopa Kohtu poole.

26.      Teatavasti on raamkokkuleppe klausli 5 eesmärk rakendada ühte selle raamkokkuleppega taotletavatest eesmärkidest ehk reguleerida järjestikuste tähtajaliste töölepingute või -suhete kasutamist, mida käsitatakse töötajate kahjuks toimuva kuritarvitamise võimaliku allikana. Selleks näeb viidatud klausel ette teatava arvu minimaalseid kaitsesätteid, mille eesmärk on vältida töötajate olukorra ebakindlaks muutumist.(8)

27.      Esiteks on raamkokkuleppe klausli 5 punktiga 1 pandud liikmesriikidele kohustus kehtestada järjestikuste tähtajaliste töölepingute või töösuhete kasutamise kuritarvitamise vältimiseks vähemalt üks selles punktis loetletud meetmetest, juhul kui riigisiseses õiguses samaväärsed juriidilised meetmed puuduvad.(9) Loetletud meetmed, mida on kokku kolm, puudutavad vastavalt objektiivseid aluseid, mis õigustavad niisuguste töölepingute või töösuhete uuendamist, järjestikuste tähtajaliste töölepingute või töösuhete maksimaalset lubatud kogukestust ja nende uuendamise lubatud arvu.

28.      Kui hoolimata selliste meetmete võtmisest on järjestikuste tähtajaliste töölepingute või töösuhete kasutamise kuritarvitamine siiski toimunud, peavad liikmesriikide asutused teiseks tagama raamkokkuleppe soovitatava toime, kohaldades meetmeid, mis tagavad kohase karistuse sellise kuritarvitamise eest ja liidu õiguse rikkumise tagajärgede kõrvaldamise.(10)

29.      Eelotsuse küsimusi hinnatakse järgnevalt raamkokkuleppe klauslis 5 sisalduva nimetatud kahe aspekti alusel.

30.      Kohtuasjas C‑103/18 peab Euroopa Kohus esimese eelotsuse küsimuse raames esmalt selgeks tegema, millistel tingimustel tuleb raamkokkuleppe klauslit 5 kohaldada tähtajaliste töösuhete kasutamise jätkamisele avalikus sektoris seni, kuni koosseisulised kohad täidetakse alaliste teenistujatega (selle kohta jaotis B).

31.      Mõlema kohtuasja ülejäänud eelotsuse küsimustega, mis osaliselt kattuvad(11), tuleb sisuliselt välja selgitada, kas Hispaania õigus näeb kuritarvitamise vältimiseks raamkokkuleppe klausli 5 punkti 1 tähenduses ette sobivaid meetmeid ning kuritarvitamise esinemise korral karistusi, mis vastavad eespool kajastatud liidu õiguse nõuetele. Kõigepealt on tegu objektiivsete aluste hindamisega raamkokkuleppe klausli 5 punkti 1 alapunkti a tähenduses, mis peavad õigustama tähtajaliste töösuhete uuendamist(12) (selle kohta jaotis C). Juhul kui konkreetses olukorras tuleb eeldada järjestikuste tähtajaliste töösuhete kasutamise kuritarvitamist, esitatakse küsimused karistusmeetmete kohta, mida pakub liidu õigus sellise kuritarvitamise korral(13) (selle kohta jaotis D). Lõpuks tuleb käsitleda asjaomaste töötajate õiguskaitse küsimusi(14) (selle kohta jaotis E).

B.      Raamkokkuleppe klausli 5 kohaldatavus (esimene eelotsuse küsimus kohtuasjas C‑103/18)

32.      Esimese eelotsuse küsimusega kohtuasjas C‑103/18 on vaja selgeks teha, kas raamkokkuleppe klausel 5 on kohaldatav.

33.      Põhikohtuasja poolte vahel ei ole vaidlust selle üle, et kaebaja oli vastustaja juures üle 17 aasta ametis ajutise tähtajalise ametnikuna. Vaidluse all on hoopis see, kas kaebaja oli ametisse nimetatud järjestikuste töölepingute või töösuhete alusel.

34.      Sellest küsimusest sõltub raamkokkuleppe klausli 5 kohaldatavus, sest viidatud säte näeb ette meetmed järjestikuste töölepingute või töösuhete kuritarvitamise vältimiseks. Selle tunnuse tähtsust rõhutab raamkokkuleppe klausli 1 punkt b, mille kohaselt on raamkokkuleppe eesmärk „luua raamistik, et vältida kuritarvitusi, mis võiksid tuleneda järjestikuste tähtajaliste töölepingute või töösuhete kasutamisest.“

35.      Seepärast soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus esimese eelotsuse küsimusega sisuliselt teada, kas raamkokkuleppe klausel 5 on kohaldatav ka siis, kui ajutine teenistuja on pikki aastaid ametis vormiliselt üheainsa teenistuslepingu või teenistussuhte alusel, tema jätkuv ametis olek tuleneb aga sellest, et koosseisulise alalise ametikoha täitmist ja sellega kaasnevat tähtajalise lepingu või töösuhte lõppemist ei ole toimunud, kuna avaliku sektori tööandja ei ole korraldanud alaliste koosseisuliste teenistujate ametisse nimetamiseks ette nähtud personalivaliku konkursse. Sellest tuleb lahus hoida järgnevat küsimust, kas kõnealune tegevusetus võib tuleneda järjestikuste töölepingute või töösuhete kasutamise kuritarvitamisest.(15)

36.      Raamkokkuleppe klausli 5 punkti 2 alapunkt a näeb ette, et põhimõtteliselt määravad liikmesriigid kindlaks, millistel tingimustel loetakse tähtajalisi töölepinguid või töösuhteid „järjestikusteks“. Selliste riigisiseste õigusnormide tõlgendamine kuulub ühtlasi liikmesriigi kohtute ainupädevusse.(16)

37.      Selliselt liikmesriikidele antud kaalutlusruum on siiski piiratud nõudega, et raamkokkuleppe eesmärki ja soovitavat toimet ei tohi kahjustada. Eelkõige ei tohi riigi ametiasutused neile antud kaalutlusõiguse kasutamisel tekitada olukorda, mis võib olla lähtekohaks kuritarvitustele, ning olla seeläbi viidatud eesmärgiga vastuolus.(17)

38.      Liikmesriigi kaalutlusruumi kõnealune piirang omandab erilise tähtsuse raamkokkuleppe esemelise kohaldamisala kindlaksmääramisel. Raamkokkuleppe klausli 5 eesmärk kaitsta töötajaid ebakindlasse olukorda sattumise eest jääks nimelt suures osas sisutühjaks, kui liikmesriigi seadusandjal oleks võimalik võtta raamkokkuleppe kohaldamisalast automaatselt välja teatavad pikalt kestvad, kuid sellegipoolest vormiliselt tähtajalised töösuhted, deklareerides need võimalikest muudatustest hoolimata näiteks ühtse töösuhtena või sõlmides need küll tähtajaliselt, kuid algusest peale eeldusel, et need kehtivad määramata aja, kuni mingil ettenägematul ajal täidetakse asjaomane töökoht alalise töötajaga.

39.      Põhikohtuasja asjaolud näitlikustavad seda ohtu. Vastustajaks olev asutus eitab ühelt poolt raamkokkuleppe klausli 5 kohaldatavust viitega sellele, et asjaomane isik oli kogu aeg ametis vaid üheainsa lepingu alusel, kusjuures eelotsusetaotluse esitanud kohtu tuvastatud asjaolude kohaselt järgnes esimesele ametist vabastamisele vahetult teine ametisse nimetamine. Peale selle väitis vastustajaks olev asutus eelotsusetaotluse esitanud kohtus, et ta jääb oma õiguskäsituse juurde ka siis, kui teenistussuhte raames muudetakse vaid – kogu aeg tähtajalise – lepingu tüüpi, nimelt kui ajutise teenistuja leping muudetakse ajutise ametniku või asendusteenistuja lepinguks. Teiselt poolt tuleneb asjakohastest riigisisestest õigusnormidest, et ajutised ametnikud on ametis põhimõtteliselt seni, kuni asjaomane ametikoht kaotatakse või sellele ametikohale nimetatakse alaline teenistuja.(18) Seejuures ei ole aga õigusaktide nõuete eiramisel seoses vabade ametikohtade täitmisega(19) nähtavaid õiguslikke tagajärgi. Seega on kõne all olevate riigisiseste õigusnormide kohaselt võimalik olukord, kus niinimetatud ajutise ametnikuna (teatavaks ajavahemikuks tähtajaliselt ametisse nimetatud koosseisuline teenistuja) ametisse nimetatud teenistuja jääb määramata ajaks, kuid mitte alaliselt, ametisse isegi ilma lepingu vormilise uuendamiseta(20), kuna avaliku sektori tööandja ei korralda vabade koosseisuliste ametikohtade alaliseks täitmiseks personalivaliku konkurssi, rikkudes sellega õigusaktide nõudeid.

40.      Vastavalt oma kohustusele tõlgendada kohaldatavaid riigisiseseid õigusnorme kooskõlas direktiiviga,(21) peavad liikmesriikide kohtud tagama, et hinnates järjestikuste töölepingute või töösuhete olemasolu kui raamkokkuleppe klausli 5 kohaldamise tingimust, võtavad nad piisavalt arvesse viidatud sätte eesmärki.

41.      Seepärast ei saa nõustuda puhtvormilise käsitusega, mis lähtub erinevate järjestikuste töölepingute või töösuhete eeldamisel üksnes õigussuhte vormilisest lõpetamisest ja seejärel uuesti alustamisest.

42.      Järjestikustest töölepingutest või töösuhetest tuleb alati lähtuda ka siis, kui kõne all olevat töösuhte alust on sisuliselt muudetud nii, et see seab asjaomase töötaja raamkokkuleppe klausli 5 eesmärgi vastaselt ebakindlamasse olukorda. Sellega on tegu eelkõige juhul, kui asjaomane muudatus puudutab töölepingu või töösuhte kehtivusaega, töösuhte lõpetamise tingimusi või töösuhte igakordsest laadist tulenevaid väljavaateid asuda tööle alaliselt. Käesoleval juhul võiks kõne all olla eelkõige väljavaade alalisele ametikohale.

43.      Euroopa Kohtu käsutuses olevast toimikust nähtub, et alaline töösuhe avalik-õiguslikus tervishoiusektoris on isegi pikki aastaid tähtajaliselt ametis olnud teenistujale kättesaadav vaid siis, kui ta läbib edukalt personalivaliku konkursi(22), mille raames võetakse arvesse kutsekvalifikatsioone ja eksamitulemusi. Nagu kinnitasid Comunidad de Madridi esindajad kohtuistungil, saavad sellistest personalivaliku konkurssidest osa võtta vaid teatava kategooria teenistujad. Kas lisaks sellele on konkursil osalemiseks iga kategooria teenistujate puhul nõutav ka minimaalne ametis oleku aeg, seda toimikust ei nähtu. Seega on liikmesriigi kohtu ülesanne hinnata, kas asjaomase teenistussuhte alust on muudetud viisil, mis on samaväärne teise töölepingu või töösuhte kasutamisega.(23)

44.      Peale selle tuleks raamkokkuleppe klauslit 5 kohaldada ka üheainsa tähtajalise töölepingu või töösuhte jätkumisele, kui selline ajaliselt määramata kestusega jätkumine tuleneb sellest, et vabade ametikohtade täitmiseks ei ole järgitud seadusega kehtestatud nõudeid. Nimetatud seadusjärgsete nõuete eiramisega muudetakse sisuliselt lepingu kestust, kuna leping jääb kehtivaks määramata aja jooksul. Põhikohtuasjas nähtub see sellest, et ajutisele ametnikule seadusega antud võimalus jätkata töötamist seni, kuni asjaomane ametikoht täidetakse alalise teenistujaga, tähendab tähtajaliste teenistujate ametis oleku jätkumist määramata aja jooksul, kui ettenähtud ajaraamistiku jooksul ei tagata personalivaliku konkursside korraldamist. Tõlgendades asjaomaseid riigisiseseid õigusnorme direktiiviga kooskõlas, peaks liikmesriigi kohus kindlaks tegema, kas järjestikuste töölepingute või töösuhete olemasolu tuleb eeldada alates selle tähtaja möödumisest, mille näeb riigisisene õigus ette asjaomase ametikoha väljakuulutamiseks või kaotamiseks.

45.      Eespool esitatud kaalutlustele tuginedes teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata kohtuasjas C‑103/18 esitatud esimesele eelotsuse küsimusele järgmiselt. Hinnates riigisisese õiguse alusel, kas tegu on järjestikuste töölepingute või töösuhetega, mis on raamkokkuleppe klausli 5 kohaldatavuse tingimus, on viidatud sättega taotletud eesmärke arvestades määrav see, kas töösuhte õiguslikus aluses on asjaomasel ajavahemikul tehtud sisulisi muudatusi, mis puudutavad töölepingu või töösuhte kehtivusaega, töösuhte lõpetamise tingimusi või võimalust osaleda koosseisuliste alaliste töötajate personalivaliku konkurssidel, ning seavad seega asjaomase ajutise töötaja ebakindlamasse olukorda.

C.      Järjestikuste tähtajaliste töösuhete kasutamise kuritarvitamine (kolmas kuni viies eelotsuse küsimus kohtuasjas C‑103/18 ja esimene eelotsuse küsimus kohtuasjas C‑429/18)

46.      Kolmanda kuni viienda eelotsuse küsimusega kohtuasjas C‑103/18 ja esimese eelotsuse küsimusega kohtuasjas C‑429/18 soovivad liikmesriigi kohtud samuti teada, kas vaadeldavate järjestikuste tähtajaliste töösuhete kasutamist tuleb pidada kuritarvitamiseks.

47.      Kõnealused eelotsuse küsimused on seotud kaalutlustega, mille esitas Euroopa Kohus raamkokkuleppe klausli 5 punkti 1 alapunktis a sisalduva väljendi „objektiivne alus“ kohta kohtuotsuses Pérez López(24). Viidatud kohtuasjas oli küsimus sisuliselt selles, kas tähtajaliste töösuhete kasutamiseks kehtiv „objektiivse aluse“ nõue on täidetud juba siis, kui selline riigisisene õigusnorm nagu ka käesolevas asjas kohaldatav koosseisuliste tervishoiutöötajate põhimääruse artikkel 9 seab ajutise töötaja töölevõtmise ja töötamise jätkamise tingimuseks teatavad kasutuseesmärgid.

48.      Euroopa Kohus märkis selle kohta, et „põhikohtuasjas vaidlusalused siseriiklikud õigusnormid ei sisalda üldist ja abstraktset luba üksteisele järgnevate tähtajaliste töölepingute kasutamiseks, vaid piiravad selliste lepingute sõlmimise peamiselt ajutiste vajaduste esinemisega.“(25) Avalik-õigusliku tervishoiusektori eriomastele vajadustele ja selle sektori tähtsusele viidates kinnitas Euroopa Kohus seejärel, et töötajate tähtajaline asendamine, mis on ette nähtud koosseisuliste tervishoiutöötajate põhimääruse artikli 9 lõikes 3 alusena ajutiste teenistujate töölevõtmiseks, võib kujutada endast objektiivset alust raamkokkuleppe klausli 5 punkti 1 alapunkti a tähenduses, mis teatavatel tingimustel õigustab nii lepingu tähtajalist sõlmimist asendavate töötajatega kui ka nende lepingute pikendamist vastavalt uute vajaduste tekkimisele.(26)

49.      Sarnase põhjendusega leidis Euroopa Kohus, et objektiivselt õigustatud võivad olla liikmesriigi õigusnormid, mis lubavad järjestikuseid töölepinguid riiklikes koolides vabade koosseisuliste ametikohtade täitmise eesmärgil pikendada seni, kuni valikukonkurss on lõppenud.(27)

50.      Selline õigustatus on aga välistatud, kui konkreetse juhtumi hindamisest tuleneb, et järjestikuseid tähtajalisi töölepinguid või töösuhteid ei pikendatud mitte selleks, et katta ajutisi vajadusi, vaid selleks, et rahuldada tööandja püsivat ja kestvat vajadust personali järele.(28) Sellega on tegu eelkõige siis, kui riigisisesed õigusnormid piiravad tähtajaliste töölepingute või töösuhete kasutamist formaalselt ainult ajutise perioodiga, mis lõpeb, kui konkurss on läbi viidud, kuid ei piira tegelikult sama töötaja poolt sama vaba ametikoha täitmiseks tehtavate asendamiste arvu ega kehtesta kohustuslikku tähtaega konkursi korraldamiseks ja lõpuleviimiseks.(29)

51.      Just selline õigusnorm on aga koosseisuliste tervishoiutöötajate põhimääruse artikkel 9. Sellest nähtub juba vastus kolmandale ja neljandale eelotsuse küsimusele kohtuasjas C‑103/18 ning esimesele eelotsuse küsimusele kohtuasjas C‑429/18. Nendega peetakse nimelt silmas seda, et vaidlusalused tähtajalised töösuhted peavad ilmselt katma püsiva ja kestva vajaduse töötajate järele. Eelotsusetaotluse esitanud kohtud tuginevad seejuures konkreetsetele asjaoludele, nagu asjaomaste töötajate pikaajaline ja katkestusteta töötamine, asjaomaste riigisiseste õigusnormidega sätestatud töölevõtmise aluste vaid (formaalne) järgimine, ilma et seejuures tagataks personalivaliku konkursside korrapärast korraldamist, samuti ajutiste töötajate suur osakaal asjaomastes teenistustes.

52.      Järelikult tuleb raamkokkuleppe klausli 5 punkti 1 alapunkti a tõlgendada nii, et sellega on vastuolus põhikohtuasjades kõne all olevad liikmesriigi õigusnormid, mille kohaselt peetakse järjestikuste tähtajaliste töölepingute uuendamist avalik-õiguslikus tervishoiusektoris õigustatuks „objektiivsete alustega“ viidatud sätte tähenduses seepärast, et lepingud tuginevad õigusnormidele, mis lubavad lepingut teatavate ajutiste, konjunktuuriga seotud või erakorralist laadi ülesannete täitmiseks pikendada, samal ajal kui tegelikult on kõnealune vajadus püsiv ja kestev ega ole tagatud, et asjaomane asutus täidab kõnealuse vajaduse katmise ja kõnealuste ametikohtade alalise täitmise eesmärgil oma seadusjärgseid kohustusi või võtab samaväärseid meetmeid, et ennetada ja hoida ära järjestikuste tähtajaliste töölepingute kasutamise kuritarvitamine.

53.      Kohtuasjas C‑103/18 esitatud viienda eelotsuse küsimuse esimese osa kohta tuleb märkida, et objektiivse aluse olemasoluks ei saa kindlasti olla piisav, et järgitud on aluseid, mida näeb liikmesriigi õigus ette(30) ajutiste avalike teenistujate ametisse nimetamiseks ja ametis olekuks, ning sellega seotud ajapiirangut – nimelt kuni võimalike konkursside lõpuleviimiseni. Pigem tuleb rõhutada tähtsust, mida omab Euroopa Kohtu nõutud konkreetne hindamine, kas tähtajalise töölepingu või töösuhte pikendamine on objektiivselt õigustatud.

54.      Kohtuasja C‑103/18 põhikohtuasjas kaebajaks oleva isiku ametis oleku kestusest nähtub nimelt, et selliste abstraktsete nõuete järgimine ei aita peaaegu üldse kaitsta asjaomast isikut ebakindlamasse olukorda sattumise eest, kui personalivajaduse katmise tagamisel, pidades silmas just alaliselt vabade kohtade täitmist, ajalisi nõudeid – mis on küll kehtestatud – tegelikult ei järgita. Vastasel korral muutuks riigisisese õigusega antud võimalus jätkata ametis olekut kuni asjaomase ametikoha alaliselt täitmiseni – vaid formaalse ajalise piiranguna(31) – loatäheks määramata arvul pikendamistele või tähtajalise töösuhte määramata aja jooksul edasikestmisele, mis tähtajaliste teenistujate ebakindla olukorra raamkokkuleppe klausli 5 eesmärgi vastaselt säilitab.(32)

55.      Seega on põhikohtuasjade asjaolude hindamisel määrav see, kas personalivaliku konkursi korraldamiseks ja lõpuleviimiseks on siduvalt kindlaks määratud täpne ajaraamistik. Eelotsusetaotluse esitanud kohtute märkuste kohaselt aga just nimelt seda põhikohtuasjades tehtud ei ole. Koosseisuliste kohtade täitmise suhtes kehtivaid ajalisi nõudeid, mis on sätestatud koosseisuliste tervishoiutöötajate põhimääruse artikli 9 lõikes 3 ja riigiteenistujate põhimääruse artiklis 70, ei ole järgitud; pealegi on kaebaja ametis oleku ajal korraldatud asjaomases töötajate kategoorias vaid üks personalivaliku konkurss.(33)

56.      Kohtuasjas C‑103/18 esitatud viienda eelotsuse küsimuse teine osa puudutab liikmesriigi kohtupraktika kooskõla raamkokkuleppe klausliga 5, kuivõrd tähtajalise töölepingu või töösuhte pikendamiseks nõutava „objektiivse aluse“ olemasolu eeldamisel ei lähtu see mitte üksnes riigisiseses õiguses sätestatud töölevõtmise aluste järgimisest, vaid ka täidetavate tööülesannete ajutisest (ajaliselt piiratud) olemusest. Kõnealune kohtupraktika tugineb järeldusele, et alalised ametnikud ja ajutised ametnikud ei ole võrreldavad, kuna nende ametisse nimetamise kord, nende töötingimused ning nende tööülesannete täitmise kestus on erinevad. Sellega seoses piisab märkusest, et selline kohtupraktika ei sisalda konkreetse juhtumi hindamist, mille puhul oleks kohaselt arvesse võetud asjaomase töö eripära ja selle tegemise tingimusi.

57.      Seepärast teen ettepaneku vastata kohtuasjas C‑103/18 esitatud viiendale eelotsuse küsimusele järgmiselt. Raamkokkuleppe klausli 5 punkti 1 alapunkti a tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus kõne all olev liikmesriigi kohtupraktika, mis avalik-õiguslikus tervishoiusektoris järjestikuste tähtajaliste töölepingute uuendamist õigustava objektiivse aluse olemasolu hindamisel lähtub muid tegureid arvestamata ainult sellest, kas järgitud on töölevõtmise alust ja sellega seotud ajalist piirangut, või tugineb see täidetavate tööülesannete ajalisele piiratusele, võtmata konkreetsel juhul kohaselt arvesse asjaomase töö eripära ja selle tegemise tingimusi.

D.      Vajalikud riigisisesed meetmed kuritarvitamiste eest karistamiseks (kuues ja seitsmes eelotsuse küsimus kohtuasjas C‑103/18 ja teine kuni seitsmes eelotsuse küsimus kohtuasjas C‑429/18)

58.      Nende eelotsuse küsimustega soovitakse sisuliselt välja selgitada, milliseid meetmeid saavad kohaldada eelotsusetaotluse esitanud kohtud, kasutades nende käsutuses olevaid tõlgendamisvõimalusi ja pädevust(34), et tõhusalt karistada järjestikuste tähtajaliste töölepingute või töösuhete kasutamise kuritarvitamise eest.

59.      Liidu õigus ei näe ette eriomaseid karistusi juhuks, kui hoolimata raamkokkuleppe klausli 5 punkti 1 kohaselt võetavatest ennetavatest meetmetest järjestikuste tähtajaliste töölepingute kasutamist kuritarvitatakse. Seepärast on liikmesriigid kohustatud võtma meetmeid, mis ei pea olema mitte ainult proportsionaalsed, vaid ka piisavalt tõhusad ja hoiatava mõjuga, et tagada raamkokkuleppe rakendamiseks vastu võetud õigusnormide täielik toime.(35)

60.      Seejuures peavad liikmesriigid järgima neile selles osas ette nähtud menetlusautonoomia piire. Kui järjestikuste tähtajaliste töölepingute kasutamise kuritarvitamine on toimunud, peab sellise kuritarvitamise nõuetekohaseks karistamiseks ja liidu õiguse rikkumise tagajärgede heastamiseks saama kohaldada meedet, milles on ette nähtud töötajate kaitse tõhusad ja võrdväärsed tagatised.(36) Kõnealune kohustus ei piira kaalutlusruumi, mida saavad liikmesriigid kasutada kõnealuste sobivate meetmete valimisel.(37)

61.      Kuna riigisiseste õigusnormide tõlgendamine on üksnes eelotsusetaotluse esitanud kohtute ülesanne, peavad need kohtud ka kindlaks tegema, kas kõnealused riigisisesed õigusnormid nimetatud nõudeid täidavad. Eelotsusetaotluse esitanud kohtud leiavad, et tõhusad meetmed raamkokkuleppe klausli 5 tähenduses riigisiseses õiguses puuduvad, kuivõrd asjaomased töösuhted kuuluvad haldusõiguse alla. Sellises olukorras peab Euroopa Kohus andma eelotsuse küsimustest lähtudes selgitusi, et liikmesriigi kohtuid tõlgendamisel suunata.(38)

62.      Eelotsuse küsimustes kaalutud meetmeid järgnevalt uurides tuleb arvestada nimetatud põhimõtteid.

1.      Personalivaliku konkursside korraldamine (teine ja kolmas eelotsuse küsimus kohtuasjas C‑429/18)

63.      Nimetatud eelotsuse küsimustega tuleb sisuliselt välja selgitada, kas võimalus osaleda käesolevates asjades kõne all olevatega sarnastel personalivaliku konkurssidel on tõhusa meetmena järjestikuste tähtajaliste töölepingute või töösuhete kasutamise kuritarvitamise eest karistamiseks piisav, kui riigisisesed õigusnormid ei näe ette muid karistusmeetmeid.

64.       Eelotsusetaotluse esitanud kohtu hinnangul eeldab alalisele ametikohale nimetamine Hispaania õiguse kohaselt edukat osalemist konkursil ja samuti, et vabade ametikohtade püsiv täitmine pärast sellise konkursi lõpuleviimist toob kaasa ajutiste teenistujate vabastamise ametist.

65.      Eespool selgitati juba(39), et järjestikuste tähtajaliste töölepingute pikendamine kuni personalivaliku konkursside lõpuleviimiseni selleks, et täita avalik-õiguslikus tervishoiusektoris vabu koosseisulisi ametikohti, ei ole põhimõtteliselt õigustatud objektiivse alusega raamkokkuleppe klausli 5 punkti 1 tähenduses, kui asjaomane riigisisene õigusnorm ei määra ühtlasi siduvalt kindlaks ajalist raamistikku kõnealuste konkursside korraldamiseks ja lõpuleviimiseks. Kaalutlused selle kohta, et puuduvad sobivad riigisisesed meetmed, mis võimaldaksid vältida järjestikuste tähtajaliste töölepingute kasutamise kuritarvitamist, kehtivad seda enam võimalike kuritarvituste eest niisuguse tõhusa karistuse määramise suhtes, mis on ette nähtud liidu õigusega.

66.      Esiteks saab põhikohtuasjade põhjal selgeks, et konkursside korraldamiseks kõnealustes riigisisestes õigusnormides sätestatud ajalisi nõudeid eiratakse, ilma et see tooks kaasa otseseid tagajärgi. Konkursside korraldamine sõltub igal juhul riigi rahalistest võimalustest ja otsustatakse halduse kaalutlusõiguse alusel.

67.      Teiseks jääb alaliselt ametisse nimetamise aeg määramatuks isegi siis konkursil eduka osalemise korral.(40)

68.      Kolmandaks viitab eelotsusetaotluse esitanud kohus „vaba konkursi korras valikumenetlusele“, mille põhjal saab teha järelduse, et see on avatud ka sellistele kandidaatidele, kelle suhtes ei ole järjestikuste tähtajaliste töölepingute kasutamise kuritarvitamist toimunud, ilma et näha oleks kuritarvitamise kohast arvessevõtmist (näiteks nimetades konkursi eduka läbimise korral ametisse eelistatuna).

69.      Neljandaks ei luba personalivaliku konkursside korraldamine kõrvaldada liidu õiguse rikkumise tagajärgi kandidaatide suhtes, kes konkurssi ei läbinud ja kes peavad lisaks arvestama sellega, et nad määramata ajal ametist vabastatakse.(41)

70.      Eespool esitatud kaalutlustel teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata kohtuasjas C‑429/18 esitatud teisele ja kolmandale eelotsuse küsimusele järgmiselt. Raamkokkuleppe klauslit 5 tuleb tõlgendada nii, et juhul kui järjestikuste tähtajaliste töölepingute kasutamist on kuritarvitatud, siis ei piisa sellise kuritarvitamise eest sobiva karistuse määramiseks ja liidu õiguse rikkumise tagajärgede kõrvaldamiseks vaba konkursi korras valikumenetluse korraldamisest, kui kuritarvitusliku tähtajalise töölepingu alusel ametis olnud isikule jääb konkursi eduka läbimise kaudu avanenud võimalus – sõlmida alaline töösuhe – ettenägematuks ja ebamääraseks ning asjaomased riigisisesed õigusnormid ei näe ette muid karistusmeetmeid.

2.      Tähtajalise töösuhte ümberkvalifitseerimine mittealaliseks tähtajatuks töösuhteks (neljas eelotsuse küsimus kohtuasjas C‑429/18)

71.      Raamkokkuleppe klausli 5 punkt 2 jätab liikmesriikide otsustada, millistel tingimustel tuleb tähtajalisi töölepinguid või töösuhteid pidada tähtajatuteks. Eelkõige ei tulene viidatud sättest liikmesriikidele üldist kohustust kehtestada nõue muuta tähtajalised lepingud tähtajatuteks lepinguteks.(42)

72.      Hispaanias eeldab avalikus sektoris alalise lepingu alusel ametisse nimetamine personalivalikukonkursi edukat läbimist. Vastavalt eelotsusetaotluse esitanud kohtu märkustele tuleb seega ka juhul, kui tegu on järjestikuste tähtajaliste töölepingute kasutamise kuritarvitamisega, Tribunal Supremo (Hispaania kõrgeim kohus) praktika kohaselt kõne alla vaid asjaomase tähtajalise töösuhte ümberkvalifitseerimine niinimetatud mittealaliseks tähtajatuks töösuhteks.(43) Eelotsusetaotluse esitanud kohtu ja Hispaania valitsuse kattuvate selgituste kohaselt tuleb siiski ka selline töösuhe lõpetada, kui asjaomasele koosseisulisele ametikohale nimetatakse alaline teenistuja või kui ametikoht kaotatakse.(44)

73.      Euroopa Kohtu käsutuses olevast toimikust nähtub siiski, et Tribunal Supremo (Hispaania kõrgeim kohus) on oma kohtupraktikat vahepeal edasi arendanud. Seepärast on eelotsusetaotluse esitanud kohtu eespool kirjeldatud kaalutlusi arvestades vaja kohtuasjas C‑429/18 esitatud neljandale eelotsuse küsimusele vastata.

74.      Vastavalt Tribunal Supremo (Hispaania kõrgeim kohus) 26. septembri 2018. aasta kahele otsusele(45) tuleb avalik-õigusliku tervishoiusektori koosseisuliste ajutiste töötajate suhtes tähtajalise lepingu kasutamise kuritarvitamise korral kohaldada karistusmeedet, säilitades töösuhte seni, „kuni tööandjast asutus järgib koosseisuliste tervishoiutöötajate põhimääruse artikli 9 lõike 3 kolmandas lõigus sätestatud nõudeid“(46), ja seega teatavatel tingimustel seni, kuni vastavalt tuvastatud vajadusele luuakse koosseisuline ametikoht. Täiendavalt tunnustatakse asjaomaste töötajate õigust nõuda kahjuhüvitist.

75.      Seega peab eelotsusetaotluse esitanud kohus hindama, kas kõrgeima astme kohtu tunnustatud õigust nõuda kuritarvitamise korral töösuhte säilitamist seni, kuni luuakse vajaduspõhine koosseisuline ametikoht, saab koosmõjus kahjuhüvitise õigusega pidada kuritarvituste suhtes kohaldatavaks piisavalt tõhusaks karistusmeetmeks.

76.      Seejuures võiks eelotsusetaotluse esitanud kohus juhinduda Euroopa Kohtu kaalutlustest kohtuasjas Santoro(47). Nimelt juhul, kui riigisisene õigus ei näe kuritarvitamise korral ette ümberkvalifitseerimise võimalust, millega on tegu ka käesoleval juhul, on raamkokkuleppe klausli 5 nõuete täitmiseks vajalik, et asjaomane isik omandab õiguse kahjuhüvitisele, mis tagaks tekitatud kahju kohase ja täieliku hüvitamise.(48) Selles seoses tuleks eelkõige hinnata, kas tööle asumise võimalusest ilmajätmise ja selle tagajärjel sissetuleku kaotamise tõendamisele esitatud nõuded ei muuda töötajal liidu õiguskorraga antud õiguste kasutamist võimatuks või ülemäära raskeks.(49)

77.      Peale selle peab riigisisestele hüvitamist reguleerivatele õigusnormidele olema „lisatud tõhus ja hoiatava mõjuga karistusmehhanism“.(50) Selliseks meetmeks aga eespool nimetatud õigus töösuhte säilitamisele – mida peab lõplikult hindama eelotsusetaotluse esitanud kohus – siiski ei ole, kuna asjaomase teenistuja töösuhe tuleks koosseisulise ametikoha kaotamise või alaliselt täitmise korral ilmselt nagunii lõpetada. Lisandub see, et viidatud liikmesriigi kohtupraktika puudutab nähtavasti koosseisulisi ajutisi teenistujaid ja mitte ajutisi ametnikke (teatavaks ajavahemikuks ametisse nimetatud koosseisulised teenistujad), kellega on tegemist põhikohtuasjades, mistõttu vajab selle tähtsus põhikohtuasjades kindlasti selgitamist. Sellega seoses tuleb märkida, et tuvastatud vajadusele vastavate uute koosseisuliste ametikohtade loomine ei saa ajutiste teenistujate olukorda parandada, kui selliste ametikohtade alaliseks täitmiseks vajalikke konkursse ei korraldata. Tähtajalise töösuhte säilitamine, mis on ette nähtud kõrgeima astme kohtu praktikaga, tähendab sellistel asjaoludel samuti ainult ebakindla olukorra kinnistamist.

78.      Võttes arvesse toimikust tulenevat riigisisese õiguse edasiarendamist, teen seepärast Euroopa Kohtule ettepaneku vastata kohtuasjas C‑429/18 esitatud neljandale eelotsuse küsimusele nii, et raamkokkuleppe klausliga 5 ei ole vastuolus liikmesriigi kohtute praktika, mis ei kohalda juhul, kui avaliku sektori tööandja on järjestikuste tähtajaliste lepingute kasutamist kuritarvitanud, automaatselt karistusmeedet, kvalifitseerides tähtajalise töösuhte ümber tähtajatuks töösuhteks. Selline kohtupraktika saab anda asjaomasele töötajale ühelt poolt õiguse säilitada ametikoht seni, kuni tööandja on hinnanud personalivajadust ning täitnud sellest tulenevad kohustused, ja teiselt poolt õiguse nõuda talle selle kuritarvitamisega tekitatud kahju täielikku hüvitamist. Kõnealustele meetmetele peab olema lisatud tõhus ja hoiatava mõjuga karistusmehhanism.

3.      Alalise teenistuja staatuse tunnustamine, tagades võrdväärsuse tähtajatu ja alalise lepingu alusel töötava koosseisulise teenistujaga (kuues, seitsmes ja üheksas eelotsuse küsimus kohtuasjas C‑103/18 ning viies ja kuues eelotsuse küsimus kohtuasjas C‑429/18)

79.      Nende eelotsuse küsimustega soovitakse sisuliselt teada saada, kuivõrd – ja millise kriteeriumi alusel – näeb raamkokkuleppe klausli 5 punkt 2 ette tähtajalise lepingu ümberkvalifitseerimise ametniku staatusega võrdväärseks tähtajatuks ja alaliseks teenistussuhteks(51), kui tegemist on järjestikuste tähtajaliste lepingute kasutamise kuritarvitamisega.

80.      Eelotsusetaotluse esitanud kohtud leiavad põhjendatult, et riigisisesed õigusnormid, mille kohaselt on ainult avalikus sektoris keelatud muuta tähtajatuks töölepinguks järjestikku sõlmitud tähtajalisi töölepinguid, on raamkokkuleppega kooskõlas vaid siis, kui asjasse puutuva liikmesriigi riigisisene õiguskord sisaldab kõnesoleva sektori osas mõnda muud tõhusat meedet, et vältida ning vajaduse korral karistada järjestikuste tähtajaliste lepingute kasutamise kuritarvitamise eest.(52)

81.      Seda arvestades on eelotsuse küsimustele vastamine oluline vaid siis, kui eelotsusetaotluse esitanud kohtud on eelnevalt veendunud, et Hispaania õigus ei sisalda kuritarvitamise eest karistamiseks ja selle tagajärgede kõrvaldamiseks piisavalt tõhusaid ja hoiatavaid meetmeid. Arvestades eespool(53) viidatud Tribunal Supremo (Hispaania kõrgeim kohus) praktika edasiarendamist, ei saa sellest eeldusest enam automaatselt lähtuda.

82.      Juhul kui Euroopa Kohus soovib eelotsuse küsimusi siiski sisuliselt käsitleda, ei võimalda minu hinnangul järgmised kaalutlused tõlgendada raamkokkuleppe klauslit 5 nii, et liikmesriigi kohtul on lubatud eirata riigisiseses õiguses sätestatud üheti mõistetavat keeldu ja karistada järjestikuste tähtajaliste lepingute kasutamise kuritarvitamise eest, tunnustades konkreetsel juhul vahetult alalise teenistuja staatust.

83.      Kahtlust ei ole selles, et selline ümberkvalifitseerimine võimaldaks sellise kuritarvituse eest karistada ja selle tagajärjed kestvalt kaotada.(54) Siiski tuleb silmas pidada, et liidu õigusega ette nähtud meetmed(55) peavad olema proportsionaalsed ega tohi minna kaugemale sellest, mis on raamkokkuleppe klausliga 5 taotletud eesmärgi saavutamiseks vajalik.

84.      Kui aga jätta liikmesriikide kohtute otsustada, kas karistada kuritarvitamise eest, kvalifitseerides konkreetsel juhul ajutine teenistuja ümber alaliseks teenistujaks, tooks see kaasa rasked tagajärjed avalikku teenistusse astumiseks ja seaks personalivaliku konkursside eesmärgi tõsiselt küsimärgi alla. Eelkõige koheldaks seeläbi teenistujaid, kes konkursil edukalt osalesid, kuid keda ei ole veel alaliselt ametisse nimetatud, võrdselt teenistujatega, kes konkursil ei osalenud või seda edukalt ei läbinud. Samuti oleks peaaegu võimatu võtta arvesse kuritarvitamise erinevat kestust ja asjaomaste isikute varasemaid teeneid.

85.      Kuivõrd raamkokkuleppe klauslist 5 tulenevad nõuded võivad muude karistamisvõimaluste puudumise tõttu näha ette tähtajaliste lepingute ümberkvalifitseerimise tähtajatuteks ja alalisteks töösuheteks, näib mulle olevat möödapääsmatult vajalik nõuetekohane menetlus kõnealuse karistuse kohaldamiseks, et objektiivsete ja läbipaistvate kriteeriumide alusel määrata arusaadavalt kindlaks ametisse nimetamise järjekord. See, kas liikmesriigi kohtunik võib raamkokkuleppe täieliku mõju tagamiseks anda korralduse sellise menetluse läbiviimiseks, tuleneb otseselt pädevustest, mis on tal riigisisese õiguse alusel.(56)

86.      Eespool esitatud kaalutlusi arvestades ei ole kohtuasjas C‑103/18 esitatud seitsmendat eelotsuse küsimust ja kohtuasjas C‑429/18 esitatud identse sõnastusega kuuendat küsimust, mis puudutavad töötingimuste kindlaksmääramist pärast ümberkvalifitseerimist, vaja käsitleda.(57)

4.      Hüvitise määramine ametist vabastamise kuritarvitamise hüvitamiseks (seitsmes eelotsuse küsimus kohtuasjas C‑429/18)

87.      Selle eelotsuse küsimusega soovitakse teada saada, kuivõrd näeb klausel 5 ette, et karistusmeetmena tuleb riigisiseseid õigusnorme, mis reguleerivad eraõiguse normide järgi töötajate kaitset koondamise eest, kohaldada avalike teenistujate suhtes.

88.      Eelotsusetaotlusest ei nähtu üheti mõistetavalt, millises olukorras tuleks sellist meedet kohaldada. Kui Comunidad de Madrid märgib, et ajutise ametniku tööle võetud tähtajalist teenistujat ei saa põhimõtteliselt ametist vabastada seni, kuni asjaomasele ametikohale ei ole nimetatud alalist teenistujat, ja igal juhul tekiks õigus nõuda ametisse ennistamist, siis eelotsusetaotluse esitanud kohus kaalub ilmselt võimalust määrata kõnealune hüvitis lepingu igal lõpetamisel, kui tegemist on järjestikuste tähtajaliste lepingute kasutamise kuritarvitamisega.

89.      Osas, milles kõnealune hüvitis määratakse lisaks eespool nimetatud kahjuhüvitisele(58), võib tegemist olla sobiva karistusmeetmega järjestikuste tähtajaliste töölepingute või töösuhete kasutamise kuritarvitamise korral. Selle hindamine on siiski eelotsusetaotluse esitanud kohtu ülesanne, kes peab arvesse võtma kõiki riigisiseses õiguses kohaldatavaid sätteid.(59)

5.      Pakutav vastus seoses nõutavate karistusmeetmetega

90.      Eespool esitatud kaalutlustele tuginedes teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata kohtuasjas C‑103/18 esitatud kuuendale ja seitsmendale eelotsuse küsimusele ja kohtuasjas C‑429/18 esitatud teisele kuni seitsmendale eelotsuse küsimusele järgmiselt:

Raamkokkuleppe klauslit 5 tuleb tõlgendada nii, et liikmesriigi kohus peab kõikide riigisiseses õiguses kohaldatavate õigusnormide alusel hindama, kas sellised meetmed, nagu on kõne all eelotsuse küsimustes, on sobivad karistusmeetmed järjestikuste tähtajaliste töölepingute või töösuhete kasutamise kuritarvitamise korral.

Ilma et see piiraks eelotsusetaotluse esitanud kohtuid lõpliku hinnangu andmisel, ei piisa sellise kuritarvitamise eest sobiva karistuse määramiseks ja liidu õiguse rikkumise tagajärgede kõrvaldamiseks vaba konkursi korras valikumenetluse korraldamisest, kui kuritarvitusliku töölepingu alusel ametis olnud isikule jääb konkursi eduka läbimise kaudu avanenud võimalus – sõlmida alaline töösuhe – ettenägematuks ja ebamääraseks ning asjaomased riigisisesed õigusnormid ei näe ette muid karistusmeetmeid (teine ja kolmas eelotsuse küsimus kohtuasjas C‑429/18)

Raamkokkuleppe klausliga 5 ei ole vastuolus liikmesriigi kohtute praktika, mis ei kohalda juhul, kui avaliku sektori tööandja on järjestikuste tähtajaliste lepingute kasutamist kuritarvitanud, automaatselt karistusmeedet, kvalifitseerides tähtajalise töösuhte ümber tähtajatuks töösuhteks. Selline kohtupraktika saab anda asjaomasele töötajale ühelt poolt õiguse säilitada ametikoht seni, kuni tööandja on hinnanud personalivajadust ning täitnud sellest tulenevad kohustused, ja teiselt poolt õiguse nõuda talle selle kuritarvitamisega tekitatud kahju täielikku hüvitamist. Kõnealustele meetmetele peab olema lisatud tõhus ja hoiatava mõjuga karistusmehhanism. Kõne alla tuleb näiteks täiendav kohustus tasuda suuruse poolest piisavalt hoiatava mõjuga kindlasummalist hüvitist. Kas hüvitis, mida maksab tööandja ametist vabastamise kuritarvitamise eest, nendele nõuetele vastab, seda peavad hindama eelotsusetaotluse esitanud kohtud (kuues eelotsuse küsimus kohtuasjas C‑103/18 ning neljas, viies, kuues ja seitsmes eelotsuse küsimus kohtuasjas C‑429/18).

E.      Ajutiste teenistujate menetlusõiguslik seisund (teine ja kaheksas eelotsuse küsimus kohtuasjas C‑103/18)

91.      Nende eelotsuse küsimuste ese on selliste riigisiseste menetlusõigusnormide hindamine, mille kohaselt kaotab avalik teenistuja direktiivist 1999/70 tulenevad õigused, kui ta järjestikuste tähtajaliste lepingute kasutamise korral ei vaidlusta iga haldusakti, mis puudutab tema (uuesti) ametisse nimetamist, teenistussuhte lõpetamist või konkursi korraldamist asjaomase koosseisulise ametikoha täitmiseks.

92.      Kuivõrd Hispaania õiguses asjaomane norm sisaldub – mida Hispaania valitsus ja Comunidad de Madrid eitavad –, siis ei ole kahtlust selles, et see muudab liidu õiguskorraga antud õiguste kasutamise tegelikult võimatuks või ülemäära raskeks ning on seega vastuolus tõhususe põhimõttega.

93.      Esiteks tähendab selline õigusnorm seda, et teenistuja tegevusetust peetakse kuritarvitamisega nõustumiseks, olgugi et tegevusetuse aluseks on arusaadavad põhjused, nagu oma õigustest mitteteadmine, menetluskulud või kahjulike tagajärgede kartmine. Asjaomaste teenistujate selline menetlusõiguslik seadmine ebasoodsamasse olukorda on raamkokkuleppe eesmärgiga ilmselgelt vastuolus. Pealegi näitavad kohtuasja C‑103/18 esimese eelotsuse küsimuse kohta esitatud märkused (eespool jaotis B), et vaidlustatava akti tuvastamine võib olla küllaltki problemaatiline. Kui teenistuja vaidlustamisest loobub, kuna ta tõlgendab asjaomast akti vääralt või ei ole see talle teada, tooks see kõnealuse normi tõttu alati kaasa tema jaoks kahjulikud tagajärjed.

94.      Teiseks annaks õiguste selline kaotamine vastutavatele asutustele ajendi raamkokkuleppe klauslit 5 rikkuda. Nimelt kui teenistujad järjestikused tähtajalised lepingud vaidlustavad, siis saab teenistussuhte lõpetada, ilma et tööandjale oleks võimalik ette heita kuritarvitamist. Kui aga teenistujad vaiet ei esita, kaotavad nad klausli 5 rikkumise tõttu õiguskaitse.

95.      Arvestades kohtuasja C‑103/18 teise eelotsuse küsimuse kohta esitatud kaalutlusi, ei ole vaja kaheksandale eelotsuse küsimusele vastata, kuna see lähtub asjaomase menetlusnormi kehtivusest.

96.      Seepärast teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata kohtuasjas C‑103/18 esitatud teisele eelotsuse küsimusele järgmiselt. Direktiivi 1999/70 lisas esitatud tähtajalist tööd käsitlevat raamkokkulepet koostoimes tõhususe põhimõttega tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus liikmesriigi menetlusnormid, mis nõuavad ajutiselt tööle võetud töötajalt aktiivset tegevust vaide või kaebuse esitamise näol kõikide järjestikuste ametisse nimetamiste ja ametist vabastamiste peale, et ta saaks kasutada ühenduse direktiiviga tagatud kaitset ning liidu õiguskorrast tulenevaid õigusi.

V.      Ettepanek

97.      Eespool esitatud kaalutlustele tuginedes teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata eelotsusetaotlusele järgmiselt:

1.      Hinnates riigisisese õiguse alusel, kas tegu on järjestikuste töölepingute või töösuhetega, mis on raamkokkuleppe klausli 5 kohaldatavuse tingimus, on viidatud sättega taotletud eesmärke arvestades määrav see, kas töösuhte õiguslikus aluses on asjaomasel ajavahemikul tehtud sisulisi muudatusi, mis puudutavad töölepingu või töösuhte kehtivusaega, töösuhte lõpetamise tingimusi või võimalust osaleda koosseisuliste alaliste töötajate personalivaliku konkurssidel, ning seavad seega asjaomase ajutise töötaja ebakindlamasse olukorda (esimene eelotsuse küsimus kohtuasjas C‑103/18).

2.      Raamkokkuleppe klausli 5 punkti 1 alapunkti a tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus kõne all olev liikmesriigi kohtupraktika, mis avalik-õiguslikus tervishoiusektoris järjestikuste tähtajaliste töölepingute uuendamist õigustava objektiivse aluse olemasolu hindamisel lähtub muid tegureid arvestamata ainult sellest, kas järgitud on töölevõtmise alust ja sellega seotud ajalist piirangut, või tugineb see täidetavate tööülesannete ajalisele piiratusele, võtmata konkreetsel juhul kohaselt arvesse asjaomase töö eripära ja selle tegemise tingimusi (viies eelotsuse küsimus kohtuasjas C‑103/18).

Raamkokkuleppe klausli 5 punkti 1 alapunkti a tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus põhikohtuasjades kõne all olevad liikmesriigi õigusnormid, mille kohaselt peetakse järjestikuste tähtajaliste töölepingute uuendamist avalik-õiguslikus tervishoiusektoris õigustatuks „objektiivsete alustega“ viidatud sätte tähenduses seepärast, et lepingud tuginevad õigusnormidele, mis lubavad lepingut teatavate ajutiste, konjunktuuriga seotud või erakorralist laadi ülesannete täitmiseks pikendada, samal ajal kui tegelikult on kõnealune vajadus püsiv ja kestev ega ole tagatud, et asjaomane asutus täidab kõnealuse vajaduse katmise ja kõnealuste ametikohtade alalise täitmise eesmärgil oma seadusjärgseid kohustusi või võtab samaväärseid meetmeid, et ennetada ja hoida ära järjestikuste tähtajaliste töölepingute kasutamise kuritarvitamine (kolmas ja neljas eelotsuse küsimus kohtuasjas C‑103/18 ning esimene eelotsuse küsimus kohtuasjas C‑429/18).

3.      Raamkokkuleppe klauslit 5 tuleb tõlgendada nii, et liikmesriigi kohus peab kõikide riigisiseses õiguses kohaldatavate õigusnormide alusel hindama, kas sellised meetmed, nagu on kõne all eelotsuse küsimustes, on sobivad karistusmeetmed järjestikuste tähtajaliste töölepingute või töösuhete kasutamise kuritarvitamise korral.

Ilma et see piiraks eelotsusetaotluse esitanud kohtuid lõpliku hinnangu andmisel, ei piisa sellise kuritarvitamise eest sobiva karistuse määramiseks ja liidu õiguse rikkumise tagajärgede kõrvaldamiseks vaba konkursi korras valikumenetluse korraldamisest, kui kuritarvitusliku töölepingu alusel ametis olnud isikule jääb konkursi eduka läbimise kaudu avanenud võimalus – sõlmida alaline töösuhe – ettenägematuks ja ebamääraseks ning asjaomased riigisisesed õigusnormid ei näe ette muid karistusmeetmeid (teine ja kolmas eelotsuse küsimus kohtuasjas C‑429/18).

Raamkokkuleppe klausliga 5 ei ole vastuolus liikmesriigi kohtute praktika, mis ei karista järjestikuste tähtajaliste lepingute kasutamise kuritarvitamist avaliku sektori tööandja poolt automaatselt, kvalifitseerides tähtajalise töösuhte ümber tähtajatuks töösuhteks. Selline kohtupraktika saab anda asjaomasele töötajale ühelt poolt õiguse säilitada ametikoht seni, kuni tööandja on hinnanud personalivajadust ning täitnud sellest tulenevad kohustused, ja teiselt poolt õiguse nõuda talle sellise kuritarvitamisega tekitatud kahju täielikku hüvitamist. Kõnealustele meetmetele peab olema lisatud tõhus ja hoiatava mõjuga karistusmehhanism. Kõne alla tuleb näiteks täiendav kohustus tasuda suuruse poolest piisavalt hoiatava mõjuga kindlasummalist hüvitist. Kas hüvitis, mida maksab tööandja ametist vabastamise kuritarvitamise eest, nendele nõuetele vastab, seda peavad hindama eelotsusetaotluse esitanud kohtud (kuues eelotsuse küsimus kohtuasjas C‑103/18 ning neljas, viies, kuues ja seitsmes küsimus kohtuasjas C‑429/18).

4.      Direktiivi 1999/70 lisas esitatud tähtajalist tööd käsitlevat raamkokkulepet koostoimes tõhususe põhimõttega tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus liikmesriigi menetlusnormid, mis nõuavad ajutiselt tööle võetud töötajalt aktiivset tegevust vaide või kaebuse esitamise näol (kõikide järjestikuste ametisse nimetamiste ja ametist vabastamiste peale), et ta saaks kasutada ühenduse direktiiviga tagatud kaitset ning liidu õiguskorrast tulenevaid õigusi (teine eelotsuse küsimus kohtuasjas C‑103/18).

1      Algkeel: saksa.

2      14. septembri 2016. aasta kohtuotsus Pérez López (C‑16/15, EU:C:2016:679).

3      Raamkokkulepe on lisatud nõukogu 28. juuni 1999. aasta direktiivile 1999/70/EÜ, milles käsitletakse Euroopa Ametiühingute Konföderatsiooni (ETUC), Euroopa Tööandjate Föderatsiooni (UNICE) ja Euroopa Riigiosalusega Ettevõtete Keskuse (CEEP) sõlmitud raamkokkulepet tähtajalise töö kohta (EÜT 1999, L 175, lk 43; ELT eriväljaanne 05/03, lk 368).

4      BOE nr 301, 17.12.2003, lk 44742.

5      BOE nr 261, 31.10.2015.

6      Vt selle kohta allpool punkt 74 jj.

7      Kaebajate esmakordne ametisse nimetamine toimus vastavalt 1993. ja/või 2003., 2005. ning 2007. aastal ja kaebuse esitamise kuupäevani nimetati kaebajad uuesti ametisse kuni 226 korral.

8      14. septembri 2016. aasta kohtuotsus Pérez López (C‑16/15, EU:C:2016:679, punkt 26 ja seal viidatud kohtupraktika).

9      8. mai 2019. aasta kohtuotsus Rossato ja Conservatorio di Musica F.A. Bonporti (C‑494/17, EU:C:2019:387, punkt 24).

10      Vt viimati 8. mai 2019. aasta kohtuotsus Rossato ja Conservatorio di Musica F.A. Bonporti (C‑494/17, EU:C:2019:387, punktid 27 ja 28).

11      Kohtuasjas C‑429/18 esitatud viies ja kuues eelotsuse küsimus vastavad kohtuasjas C‑103/18 esitatud kuuendale ja seitsmendale eelotsuse küsimusele.

12      Kolmas kuni viies eelotsuse küsimus kohtuasjas C‑103/18 ja esimene eelotsuse küsimus kohtuasjas C‑429/18.

13      Kuues kuni üheksas eelotsuse küsimus kohtuasjas C‑103/18 ja teine kuni seitsmes eelotsuse küsimus kohtuasjas C‑429/18.

14      Teine ja kaheksas eelotsuse küsimus kohtuasjas C‑103/18.

15      Kuivõrd raamkokkuleppe klausel 5 on põhikohtuasja asjaoludel kohaldatav, tuleb seda küsimust käsitleda allpool jaotises C.

16      Vt viimati 21. novembri 2018. aasta kohtuotsus de Diego Porras (C‑619/17, EU:C:2018:936, punkt 80).

17      4. juuli 2006. aasta kohtuotsus Adeneler jt (C‑212/04, EU:C:2006:443, punkt 82).

18      Koosseisuliste tervishoiutöötajate põhimääruse artikli 9 lõige 2.

19      Riigiteenistujate põhimääruse artikkel 70.

20      Kohtuasjas C‑760/18 peab Euroopa Kohus muu hulgas selgeks tegema, kas riigisisene õigusnorm saab lepingu automaatse pikendamise korral välistada järjestikuste tähtajaliste lepingute olemasolu.

21      Vt eelkõige 4. juuli 2006. aasta kohtuotsus Adeneler jt (C‑212/04, EU:C:2006:443, punktid 108 ja 109).

22      Vt selle kohta eespool punktis 9 viidatud riigiteenistujate põhimääruse neljas üleminekusäte ja riigiteenistujate põhimääruse artiklid 61, 62 ja 70 ning koosseisuliste tervishoiutöötajate põhimääruse artiklid 20 ja 31.

23      Järjestikuste töösuhete olemasolu eeldamist ei saa takistada ka lepingu laadi muutumine ametis oleku ajal – mis ei ole kohtuasjas C‑103/18 asjakohane –, kuna selle tagajärjel muutuvad teenistussuhte olulised õiguslikud raamtingimused, mille hulka kuuluvad eelkõige koosseisuliste tervishoiutöötajate põhimääruse artikli 9 lõikes 2 ja artikli 9 lõikes 3 erinevalt reguleeritud alused ametist vabastamiseks.

24      14. septembri 2016. aasta kohtuotsus Pérez López (C‑16/15, EU:C:2016:679, punkt 37 jj).

25      14. septembri 2016. aasta kohtuotsus Pérez López (C‑16/15, EU:C:2016:679, punkt 43).

26      14. septembri 2016. aasta kohtuotsus Pérez López (C‑16/15, EU:C:2016:679, punkt 45).

27      26. novembri 2014. aasta kohtuotsus Mascolo jt (C‑22/13, C‑61/13–C‑63/13 ja C‑418/13, EU:C:2014:2401, punktid 99 ja 101 ning seal viidatud kohtupraktika).

28      14. septembri 2016. aasta kohtuotsus Pérez López (C‑16/15, EU:C:2016:679, punkt 49 ja seal viidatud kohtupraktika).

29      26. novembri 2014. aasta kohtuotsus Mascolo jt (C‑22/13, C‑61/13–C‑63/13 ja C‑418/13, EU:C:2014:2401, punktid 108 ja 109).

30      Tegemist on alustega, mis puudutavad vajaduse korral kiireloomuliselt või ajutiste, konjunktuuriga seotud või erakorralist laadi programmide läbiviimist (koosseisuliste tervishoiutöötajate põhimääruse artikli 9 lõige 1).

31      26. novembri 2014. aasta kohtuotsus Mascolo jt (C‑22/13, C‑61/13–C‑63/13 ja C‑418/13, EU:C:2014:2401, punkt 108).

32      Vt juba 14. septembri 2016. aasta kohtuotsus Pérez López (C‑16/15, EU:C:2016:679, punkt 55).

33      Kohtuasjas C‑103/18 vaidlevad põhikohtuasja pooled siiski personalivaliku konkursside arvu üle, millest oleks saanud kaebaja alaliselt ametisse nimetamise eesmärgil osa võtta, ja/või selle üle, kas kaebaja sellistel konkurssidel üldse osales. Comunidad de Madrid ei ole nõus eelotsusetaotluse esitanud kohtu järeldusega, et ühel personalivaliku konkursil kaebaja ei osalenud.

      Kohtuasjas C‑429/18 tuvastas eelotsusetaotluse esitanud kohus – ilma et selle vastu oleks esitatud vastuväiteid –, et 2015. aastal korraldati esimest korda pärast 2000. aastat personalivaliku konkurss asjaomase kategooria teenistujate jaoks.

34      Seoses ulatusega, mis on nõudel tõlgendada riigisiseseid õigusnorme kooskõlas liidu õigusega, pidades silmas kohase karistuse määramist järjestikuste tähtajaliste töölepingute kasutamise kuritarvitamise eest, vt eelkõige 10. märtsi 2011. aasta kohtuotsus Deutsche Lufthansa (C‑109/09, EU:C:2011:129, punkt 56).

35      7. märtsi 2018. aasta kohtuotsus Santoro (C‑494/16, EU:C:2018:166, punkt 29 ja seal viidatud kohtupraktika).

36      8. mai 2019. aasta kohtuotsus Rossato ja Conservatorio di Musica F.A. Bonporti (C‑494/17, EU:C:2019:387, punkt 28 ja seal viidatud kohtupraktika).

37      26. novembri 2014. aasta kohtuotsus Mascolo jt (C‑22/13, C‑61/13–C‑63/13 ja C‑418/13, EU:C:2014:2401, punkt 118).

38      8. mai 2019. aasta kohtuotsus Rossato ja Conservatorio di Musica F.A. Bonporti (C‑494/17, EU:C:2019:387, punkt 29).

39      Vt eespool punkt 52 jj.

40      Kuigi Comunidad de Madridi esindaja märkis kohtuistungil, et mõned kohtuasja C‑429/18 põhikohtuasjas kaebuse esitanud isikutest osalesid edukalt personalivaliku konkurssidel, ei muuda see tõsiasja, et aeg, mil nad omandavad tähtajatult ja püsivalt ametis oleva koosseisulise ametniku staatuse, ei ole teada.

41      Osas, milles Comunidad de Madrid tugineb sellele, et koosseisuliste tervishoiutöötajate põhimääruse neljanda üleminekusätte alusel on korraldatud personalivaliku konkursid, mille on mõned kaebajad edukalt läbinud, jääb ebaselgeks, mis põhjusel ei ole edukad osalejad veel omandanud tähtajatult ja püsivalt ametis oleva koosseisulise teenistuja staatust ja miks ei olnud nendele ametikohtadele, kus olid ametis kandidaadid, kes konkurssi edukalt ei läbinud, kaebuse esitamise ajaks veel nimetatud alalisi teenistujaid.

42      7. märtsi 2018. aasta kohtuotsus Santoro (C‑494/16, EU:C:2018:166, punkt 32 ja seal viidatud 7. septembri 2006. aasta kohtuotsus Marrosu ja Sardino, C‑53/04, EU:C:2006:517, punkt 47).

43      Vt selle kohta juba 14. septembri 2016. aasta kohtuotsus Martínez Andrés ja Castrejana López (C‑184/15 ja C‑197/15, EU:C:2016:680, punkt 27).

44      Selles osas ei ole tähtajatu lepingu alusel ametis olevad teenistujad, kellel puudub alalise teenistuja staatus, ilmselt paremas olukorras kui koosseisuliste tervishoiutöötajate põhimääruse artikli 9 lõikes 2 viidatud ajutised ametnikud.

45      Kohtuotsused kohtuasjades nr 1425/2018 (ECLI:ES:TS:2018:3250) ja nr 1426/2018 (ECLI:ES:TS:2018:3251).

46      Kõnealune riigisisene õigusnorm kohustab ametisse nimetavat asutust hindama personalivajadust ja vajaduse korral looma koosseisulise ametikoha, kui koosseisulisi ajutisi teenistujaid on kahe aasta jooksul samade ülesannete täitmiseks ametisse nimetatud rohkem kui kahel korral, tingimusel et ametis oleku kogukestus oli pikem kui 12 kuud. Vt eespool punkt 7.

47      7. märtsi 2018. aasta kohtuotsus Santoro (C‑494/16, EU:C:2018:166).

48      Tõhususe põhimõttest tulenevate nõuete kohta seoses tõendite esitamisele kehtestatud nõuetega vt kohtujurist Szpunari ettepanek kohtuasjas Santoro (C‑494/16, EU:C:2017:822, punkt 55 jj).

49      12. detsembri 2013. aasta kohtumäärus Papalia (C‑50/13, ei avaldata, EU:C:2013:873, punkt 32).

50      Vt 7. märtsi 2018. aasta kohtuotsus Santoro (C‑494/16, EU:C:2018:166, resolutsioon).

51      Viidatud sätte ja selle ulatuse kohta vt juba eespool punkt 72.

52      7. märtsi 2018. aasta kohtuotsus Santoro (C‑494/16, EU:C:2018:166, punkt 34 ja seal viidatud 7. septembri 2006. aasta kohtuotsus Marrosu ja Sardino, C‑53/04, EU:C:2006:517, punkt 49).

53      Vt punkt 76.

54      Kohtujurist Szpunari ettepanek kohtuasjas Santoro (C‑494/16, EU:C:2017:822, punkt 62).

55      Vt selle kohta juba eespool punkt 60.

56      Seepärast tuleb üheksandale eelotsuse küsimusele kohtuasjas C‑103/18 samamoodi vastata.

57      Osas, mis puudutab lepingu ümberkvalifitseerimisest tulenevalt lepingu sisulise muutmise piire, vt 8. märtsi 2012. aasta kohtuotsus Huet (C‑251/11, EU:C:2012:133).

58      Vt eespool punktid 77 ja 78.

59      Vt selle kohta ka 21. novembri 2018. aasta kohtuotsus de Diego Porras (C‑619/17, EU:C:2018:936, punkt 96).

Full & Egal Universal Law Academy