Esialgne tõlge
KOHTUJURISTI ETTEPANEK
GERARD HOGAN
esitatud 12. septembril 2019(1)
Kohtuasi C‑524/18
Dr. Willmar Schwabe GmbH & Co. KG
versus
Queisser Pharma GmbH & Co. KG
(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Bundesgerichtshof (Saksamaa Liitvabariigi kõrgeim üldkohus))
Eelotsusetaotlus – Rahvatervis – Teavitamine ja tarbijakaitse – Määrus (EÜ) nr 1924/2006 – Toidu kohta esitatavad tervisealased väited – Artikli 10 lõiked 1 ja 3 – Konkreetse tervisealase väitega „koos“ esinemise kontseptsioon – Viide üldisele mittespetsiifilisele kasulikule mõjule – Teaduslike tõendite esitamise kohustus – Kohaldamisala
1. Kui toidulisandite pakendi esiküljel on esitatud üldised tervisealased väited, kas siis saab öelda, et tootja on järginud määruse nr 1924/2006(2) artikli 10 lõikes 3 sätestatud nõuet, et selliseid väiteid „võib teha üksnes koos konkreetse tervisealase väitega, mis on loetletud artiklites 13 ja 14 sätestatud nimekirjades“, kui selline konkreetne tervisealane väide on kujutatud pakendi tagaküljel? See on sisuliselt põhiküsimus, mida Euroopa Kohus peab nüüd kaaluma pärast Bundesgerichtshofi (Saksamaa Liitvabariigi kõrgeim üldkohus) sellekohast eelotsusetaotlust.
2. Teaduslike tõenditega seotud küsimust on käsitletud kohtujurist Bobeki ettepanekus kohtuasjas Nelsons (C‑177/15).(3) Sellest lähtudes teen kooskõlas Euroopa Kohtu taotlusega ettepaneku käsitleda käesolevas ettepanekus üksnes artikli 10 lõike 3 tõlgendamise küsimust. Enne seda on vaja esitada asjakohane õiguslik taust.
Õiguslik raamistik
Liidu õigus
3. Määruse nr 1924/2006 põhjenduses 1 on öeldud, et „ühenduses märgistatakse ja reklaamitakse järjest rohkem toite toitumis- ja tervisealaste väidetega. Tarbijate huvide kaitse kõrge taseme tagamiseks ja nende valiku lihtsustamiseks peavad turule viidud tooted […] olema ohutud ja piisavalt märgistatud“.
4. Põhjenduses 16 märgitakse veel, et „on oluline, et tarbija saaks toidu kohta esitatavatest väidetest aru ning kõiki tarbijaid on vajalik kaitsta eksitavate väidete eest. Euroopa [Liidu] Kohus on siiski alates nõukogu 10. septembri 1984. aasta direktiivi 84/450/EMÜ, mis käsitleb eksitavat ja võrdlevat reklaami, jõustamisest pidanud vajalikuks uurida reklaamialaste kohtuasjade lahendamisel mõju kujuteldavale tüüpilisele tarbijale. Vastavalt proportsionaalsuse põhimõttele ning selleks, et võimaldada selles sisalduvate kaitsemehhanismide tõhusat kohaldamist, võetakse käesolevas määruses võrdluse aluseks keskmine tarbija, kes on mõõdukalt informeeritud ning mõõdukalt tähelepanelik ja ettevaatlik, ning võttes arvesse sotsiaalseid, kultuurilisi ja keelelisi tegureid vastavalt Euroopa Kohtu tõlgendusele, kuid nähakse ette sätted, et vältida nende tarbijate ärakasutamist, keda neile iseloomulike omaduste tõttu võivad kaubandustavad eriti kergesti kahjustada“.
5. Põhjenduses 23 on märgitud, et „tervisealaste väidete kasutamist ühenduses tuleks lubada vaid pärast kõrgeimal tasemel teaduslikku hindamist. Selleks, et oleks tagatud nende väidete ühtlustatud teaduslik hindamine, peaks nimetatud hindamised läbi viima Euroopa Toiduohutusamet“.
6. Artikli 2 lõike 2 punktis 1 on sätestatud, et väide on „sõnum või esitus, mis ei ole ühenduse või liikmesriigi õigusaktide alusel kohustuslik, sealhulgas mis tahes kujul pildiline, graafiline või sümboliline esitus, mis väidab, viitab või annab mõista, et toidul on teatavad omadused“.
7. Artikli 2 lõike 2 punktis 5 on lisaks sätestatud, et tervisealane väide on „mis tahes väide, mis väidab, viitab või annab mõista, et toidugrupi, toidu või ühe selle koostisosa ja tervise vahel on seos“.
8. Artikli 5 lõike 1 punktis a on sätestatud, et „toitumis- ja tervisealaste väidete kasutamine on lubatud ainult siis, kui on täidetud järgmised tingimused: a) toitaine või muu aine, mille kohta väide esitatakse, olemasolul või selle puudumisel või vähendatud sisaldusel toidus või toidugrupis on üldtunnustatud teaduslike tõendite põhjal tõendatud kasulik toitumisalane või füsioloogiline mõju“.
9. Artikli 6 lõikes 1 on sätestatud, et „toitumis- ja tervisealased väited peavad põhinema üldtunnustatud teaduslikel tõenditel ja on viimastega tõendatud“.
10. Artikli 10 lõikes 1 on sätestatud, et „tervisealaste väidete esitamine on keelatud, välja arvatud siis, kui need vastavad II peatükis toodud üldnõuetele ja käesolevas peatükis toodud erinõuetele ning kui nad on vastavalt käesolevale määrusele lubatud ning need väited on loetletud artiklites 13 ja 14 sätestatud lubatavate väidete nimekirjas“.
11. Artikli 10 lõikes 3 on sätestatud, et „viiteid toitaine või toidu üldistele, mittespetsiifilistele eelistele seoses üldise hea tervise ja tervisega seotud heaoluga võib teha üksnes koos konkreetse tervisealase väitega, mis on loetletud artiklites 13 ja 14 sätestatud nimekirjades“.
12. Artikli 13 lõikes 1 on sätestatud, et „tervisealaseid väiteid, mis kirjeldavad: a) toitaine või muu aine tähtsust kasvamisele, arengule ja organismi funktsioonidele; b) psühholoogilisi ja käitumuslikke funktsioone […] ning on osutatud lõikes 3 sätestatud nimekirjas, võib esitada ilma artiklites 15–19 osutatud menetlusi läbimata, kui need väited: i) põhinevad üldtunnustatud teaduslikel tõenditel ja ii) on keskmisele tarbijale hästi mõistetavad“.
13. Artikli 13 lõikes 3 on sätestatud, et „pärast [Euroopa Toiduohutus]ametiga konsulteerimist võtab komisjon vastavalt artikli 25 lõikes 3 osutatud kontrolliga regulatiivmenetlusele […] vastu lõikes 1 osutatud väidetest koosneva ühenduse nimekirja, mille eesmärk on muuta käesoleva määruse vähem olulisi sätteid, täiendades seda, ning kõik vajalikud tingimused nende väidete kasutamiseks“.
14. Komisjoni määruse nr 432/2012(4) artikli 1 lõigetes 1 ja 2 on sätestatud, et „määruse (EÜ) nr 1924/2006 artikli 13 lõikes 3 osutatud nimekiri väidetest, mida on lubatud toidu kohta esitada, sisaldub käesoleva määruse lisas. Lõikes 1 osutatud tervisealaseid väiteid võib toidu kohta esitada, järgides lisas kehtestatud tingimusi“.
15. Lisas on nimetatud B‑vitamiin vormides B6 ja B12, mille kohta võib muu hulgas väita, et see „aitab kaasa normaalsele energiavahetusele“, samuti tsink, mille kohta võib muu hulgas väita, et see „aitab kaasa normaalsele kognitiivsele talitlusele“.
16. Lisaks täpsustatakse lisas, et asjaomaseid väiteid võib esitada üksnes toidu kohta, mis on vähemalt vitamiini B6, B12 või tsingi allikas, nagu on loetletud määruse nr 1924/2006 lisas rubriigi all „[vitamiini nimi / vitamiinide nimed] ja/või [mineraaltoitaine nimi / mineraaltoitainete nimed] allikas“.
17. Selle rubriigi raames on määruse nr 1924/2006 lisas sätestatud, et „väite, et toit on vitamiinide ja/või mineraaltoitainete allikas, ja iga väite, millel on tarbija jaoks tõenäoliselt sama tähendus, võib esitada ainult siis, kui toode sisaldab neid vähemalt direktiivi 90/496/EMÜ lisas määratletud märkimisväärses koguses või Euroopa Parlamendi ja nõukogu 20. detsembri 2006. aasta määruse (EÜ) nr 1925/2006 vitamiinide, mineraaltoitainete ja teatud muude ainete toidule lisamise kohta artikli 6 kohaselt erandina kehtestatud koguses“.
18. Lõpetuseks on komisjoni rakendusotsusega 2013/63/EL(5) vastu võetud suunised määruse nr 1924/2006 artiklis 10 sätestatud tervisealaste väidete eritingimuste rakendamiseks (edaspidi „suunised“).
19. Suuniste punkti 3 esimeses lõigus on sätestatud, et „artikli 10 lõikega 3 võimaldatakse kasutada lihtsaid, tähelepanu köitvaid väiteid, millega osutatakse toidu üldistele, mittespetsiifilistele eelistele seoses üldise hea tervise ja tervisega seotud heaoluga, ilma eelneva loata teatavatel eritingimustel. Selliste väidete kasutamine võib olla tarbijatele abiks, sest nendega edastatakse tarbijasõbralikumaid sõnumeid. Ent tarbija võib neid kergesti vääriti mõista ja/või valesti tõlgendada, mis võib talle anda ettekujutuse toidust tulenevatest muudest/suurematest eelistest kui need, mis tegelikult eksisteerivad. Seepärast nõutakse üldistele, mittespetsiifilistele tervisega seotud eelistele viitamisel, et neile viidetele lisatakse konkreetne tervisealane väide liidu registrisse kantud lubatud tervisealaste väidete nimekirjadest. Määruse kohaldamisel peab konkreetne lubatud tervisealane väide, mis on lisatud üldistele, mittespetsiifilistele tervisega seotud eelistele viitavale väitele, asuma sellise väite „kõrval“ või „järel““.
20. Lisaks on punkti 3 teises lõigus sätestatud, et „lubatud tervisealaste väidete nimekirjadest pärit konkreetsed tervisealased väited peaksid olema teataval määral üldise viitega seotud. Kuna see viide muutub laiemaks, nt „tervisele kasulik“, võib selle juurde sobida lubatud väidete nimekirjast rohkem tervisealaseid väiteid. Siiski tuleks tähelepanu pöörata asjaolule, et artiklis 10 on sätestatud eeskirjad, mis käsitlevad konteksti, milles tervisealaseid väiteid kasutatakse, ning arvestades, et artiklis 10 osutatakse konkreetselt II ja IV peatükile, tuleks neid eeskirju samuti arvesse võtta, kui ettevõtjad soovivad täita artikli 10 lõikes 3 sätestatud nõuet. Seega, et vältida tarbijate eksitamist, on toidukäitlejatel kohustus näidata seost toidu üldiste, mittespetsiifiliste eeliste viite ja konkreetse, sellele lisatud lubatud tervisealase väite vahel“.
21. Lõpetuseks on punkti 3 kolmandas lõigus sätestatud, et „teatavad väited, millele taotleti luba teadusliku hindamise käigus, leiti hindamise jaoks olevat liiga üldised või mittespetsiifilised. Kõnealuseid väiteid ei olnud võimalik lubada ja seepärast võib need leida toitumis- ja tervisealaste väidete Euroopa Liidu registri nimekirjast, kuhu on kantud väited, millele ei ole luba antud. See ei välista, et kõnealuste väidete suhtes ei võiks kohaldada artikli 10 lõiget 3, ning seepärast võib neid seaduslikult kasutada, kui neile on kõnealuse artikli kohaselt lisatud konkreetne väide lubatud tervisealaste väidete nimekirjast“.
22. Toitumis- ja tervisealaste väidete Euroopa Liidu registri on avaldanud Euroopa Komisjon.(6) See hõlmab 40 loata väidet B‑vitamiini kohta, sealhulgas viis väidet vitamiini B2 ja kuus vitamiini B12 kohta, samuti seitset loata väidet tsingi kohta. Ükski loata väide ei tundu vastavat käesolevas kohtuasjas esitatud väidetele.
Riigisisene õigus
23. Ebaausa konkurentsi takistamise seaduse (Gesetz gegen den unlauteren Wettbewerb, edaspidi „UWG“)(7) § 3 lõikes 1 on sätestatud, et „ebaausad kaubandustavad on ebaseaduslikud, kui need võivad oluliselt kahjustada konkurentide, tarbijate või muude turuosaliste huve“.
24. UWG § 5 lõike 1 punktis 1 on sätestatud, et „eksitav turundusvõte kujutab endast ebaausaks konkurentsiks loetavat tegu. Äritegevus on eksitav, kui see hõlmab ebatäpseid väiteid või muid eksitavaid väiteid, mis käsitlevad üht või mitut järgmistest: 1) kauba või teenuse põhiomadused, nagu selle kättesaadavus, olemus, toimivus, eelised, riskid, koostis, lisaseadmed, valmistamis-, tarne- või teenindusmeetod ja -kuupäev, selle kasutatavus, võimalikud kasutusviisid, kogus, omadused, müügijärgne teenindus ja nõuete menetlemine, geograafiline või kaubanduslik päritolu, selle kasutamisest oodatavad tulemused, samuti kauba või teenusega seotud tulemused ja põhiomaduste testid“.
25. Toiduainete, laiatarbekaupade ja loomasööda seadustiku (Lebensmittel, Bedarfsgegenstände und Futtermittelgesetzbuch, edaspidi „LFGB“) § 11 lõikes 1(8) on sätestatud, et „keelatud on turustada toitu eksitava nimetuse või eksitava kujunduse või esitamisega või reklaamida seda üldiselt või konkreetsel juhul eksitavate esitluste ja muude eksitavate avalduste abil. Eksitamisega on tegemist eelkõige järgmistel juhtudel: 1) toiduainete, nimetuste, tähiste, esitusviiside, kirjelduste ja muude väidete korral, mis võivad olla selle omaduste, eriti tüübi, kvaliteedi, koostise, koguse, kõlblikkusaja, päritolu, lähtekoha või valmistamis- või tootmismeetodi osas eksitavad“.
Asjaolud, menetlus ja eelotsuse küsimused
26. Hageja, Dr. Willmar Schwabe GmbH & Co. KG, valmistab ja müüb hõlmikpuu lehtede ekstrakti sisaldavaid taimset päritolu ravimeid, mida on lubatud kasutada selleks, et sümptomaatiliselt ravida ajutegevusest tingitud vaimse jõudluse vähenemist, mille hulka kuuluvad eelkõige mälu- ja keskendumisprobleemid.
27. Kostja, Queisser Pharma GmbH & Co. KG, müüb toidulisandit „Doppelherz aktiv Ginkgo + B-Vitamine + Cholin“ (Doppelherzi [toimeaine] hõlmikpuu + B‑vitamiinid + koliin), mis sisaldab kokku kaheksat koostisosa, sealhulgas koliin, tsink, hõlmikpuu lehtede ekstrakt ning vitamiinid B1 (tiamiin), B2, B5 (pantoteenhape) ja B12.
28. Välispakendi esiküljel on esitatud väide „B‑Vitamine und Zink für Gehirn, Nerven, Konzentration und Gedächtnis“ (B‑vitamiinid ja tsink ajutegevuse, närvisüsteemi, keskendumisvõime ja mälu parandamiseks).
29. Välispakendi tagaküljel on esitatud mitu väidet, millest järgmised on seotud B‑vitamiinide ja tsingiga seoses ajutegevuse, närvisüsteemi, keskendumisvõime ja mäluga:
„Vitamiin B1 ja vitamiin B12 aitavad kaasa normaalsele energiavahetusele ja närvisüsteemi talitlusele ning normaalsele vaimsele jõudlusele.
Vitamiin B2 aitab samamoodi kui vitamiin B1 kaasa normaalsele energiavahetusele ja närvisüsteemi talitlusele. Lisaks aitab see kaitsta rakke oksüdatiivse stressi eest.
Mikroelement tsink toetab normaalset kognitiivset jõudlust ja aitab kaitsta rakke oksüdatiivse stressi eest.“
30. Pakendi tagaküljel on ka täiendavad väited B‑vitamiinide kohta muus kontekstis kui seoses ajutegevuse, närvisüsteemi, keskendumisvõime ja mäluga, samuti täiendavad väited muude koostisosade kohta.
31. Hageja esitas Landgericht Düsseldorfile (Düsseldorfi esimese astme kohus, Saksamaa) hagi, olles seisukohal, et välispakendi esiküljel esitatud väide rikub määruse nr 1924/2006 artikli 5 lõike 1 punkti a, artikli 6 lõiget 1 ja artikli 10 lõiget 1 ning UWG § 5 lõiget 1 ja LFGB § 11 lõiget 1. Landgericht Düsseldorf (Düsseldorfi esimese astme kohus) jättis hagi 28. augusti 2014. aasta otsusega rahuldamata.
32. Oberlandesgericht Düsseldorfi (liidumaa kõrgeim üldkohus Düsseldorfis, Saksamaa) 30. juuni 2016. aasta otsusega jäeti hageja apellatsioonkaebus rahuldamata põhjusel, et välispakendi esiküljel esitatud väide ei riku määruse artikli 10 lõiget 1 ega artikli 10 lõiget 3.
33. Oberlandesgericht Düsseldorf (liidumaa kõrgeim üldkohus Düsseldorfis) leidis, et väide kujutas endast üldist, mittespetsiifilist tervisealast väidet, millega koos esitati välispakendi tagaküljel konkreetsed tervisealased väited, sealhulgas väited vitamiinide B1, B5 ja B12 ning tsingi kohta. Lisaks leidis Oberlandesgericht Düsseldorf (liidumaa kõrgeim üldkohus Düsseldorfis), et määruse artikli 10 lõikes 3 ei ole sätestatud konkreetseid nõudeid selle kohta, kuidas peaksid konkreetsed väited olema lisatud üldisele väitele.
34. Peale selle leidis Oberlandesgericht Düsseldorf (liidumaa kõrgeim üldkohus Düsseldorfis), et kui välispakendi esiküljel esitatud väidet peetakse konkreetseks tervisealaseks väiteks, siis vastaks see artikli 10 lõikes 1 esitatud nõuetele, sest välispakendi tagaküljel on esitatud üksikute konkreetsete väidete kohta tõendusmaterjal. Samas leidis Oberlandesgericht Düsseldorf (liidumaa kõrgeim üldkohus Düsseldorfis), et konkreetseks tervisealaseks väiteks saab pidada üksnes organismi konkreetsete funktsioonidega seotud väidet, kuid käesolevas asjas see nii ei olnud.
35. Seoses väitega UWG § 5 lõike 1 ja LFGB § 11 lõike 1 kohta, leidis Oberlandesgericht Düsseldorf (liidumaa kõrgeim üldkohus Düsseldorfis), et arvestades tema järeldust määruse kohta, ei ole vaja kõnealuseid sätteid käsitleda.
36. Seejärel esitas hageja eelotsusetaotluse esitanud kohtule, Bundesgerichsthofile (Saksamaa Liitvabariigi kõrgeim üldkohus) kassatsioonkaebuse. Üldiselt kinnitas eelotsusetaotluse esitanud kohus Oberlandesgericht Düsseldorfi (liidumaa kõrgeim üldkohus Düsseldorfis) tõlgendust määruse artikli 10 lõike 3 kohta, ent leidis, et artikli 10 lõike 1 alternatiivset kaalumist ei olnud vaja.
37. Eelotsusetaotluse esitanud kohus leidis siiski, et see, kuidas konkreetsed väited koos üldise väitega esitati, tõstatas määruse tõlgendamisega seotud küsimusi, eelkõige seepärast, et erinevad keeleversioonid ning ka eelotsusetaotluse esitanud kohtu eelnev kohtupraktika näivad nõudvat otsest seost üldiste ja konkreetsete väidete vahel, nagu on esitatud näiteks tärniga, et suunata lugejat ühelt teisele.
38. Lisaks leidis eelotsusetaotluse esitanud kohus, et käesolev kohtuasi sõltub ka sellest, kas üldine tervisealane väide peaks lisaks esinemisele koos konkreetsete tervisealaste väidetega ka ise põhinema teaduslikel tõenditel, ehkki sellised artikli 10 lõike 3 kohased üldised tervisealased väited on vabastatud määruses sätestatud loa saamise menetlusest.
39. Sellest tulenevalt esitas eelotsusetaotluse esitanud kohus järgmised küsimused:
„1. Kas määruse (EÜ) nr 1924/2006 artikli 10 lõike 3 tähenduses on viide [toitaine või toidu] üldistele, mittespetsiifilistele eelistele tehtud „koos“ konkreetsete tervisealaste väidetega, mis on loetletud ühes sama määruse artiklis 13 või artiklis 14 sätestatud nimekirjas, juba siis, kui viide paikneb välispakendi esiküljel ja lubatud väited paiknevad selle tagaküljel ning tarbijate arusaama kohaselt on kõnealused väited küll sisu poolest selgelt seotud asjaomase viitega, aga viide ei osuta selgesti, näiteks viitava tärniga, pakendi tagaküljel olevatele väidetele?
2. Kas ka viidete puhul üldistele, mittespetsiifilistele eelistele määruse (EÜ) nr 1924/2006 artikli 10 lõike 3 tähenduses tuleb esitada tõendid selle määruse artikli 5 lõike 1 punkti a ja artikli 6 lõike 1 tähenduses?“
40. Kirjalikud seisukohad on esitanud nii hageja, kostja kui ka komisjon, kellest viimane esitas oma seisukohad ka kohtuistungil.
Hinnang
Sissejuhatavad märkused
41. Hageja on märkinud, et eelotsusetaotluse esitanud kohtu küsimused on keskendunud määruse artikli 10 lõike 3 tõlgendamisele, samas kui hageja taotleb, et Euroopa Kohus käsitleks ka artikli 10 lõike 1 tõlgendamist.
42. Samuti on komisjon soovitanud, et Euroopa Kohus peaks võtma seisukoha küsimuses, kas nende üldiste tervisealaste väidete jaoks, mis viitavad mitme koostisosa koosmõjule, on vaja määruse alusel luba.
43. Lähtepunktina tuleneb väljakujunenud kohtupraktikast, et kuna ELTL artikli 267 kohaselt on „esitatavate eelotsuse küsimuste kindlaksmääramine vaid siseriikliku kohtu pädevuses, ei saa pooled nende sisu muuta“.(9)
44. Väljakujunenud kohtupraktikast järeldub ka asjaolu, et Euroopa Kohus võib käsitleda täiendavaid küsimusi, kui ta leiab, et see võib eelotsusetaotluse esitanud kohtule olla kasulik.(10)
45. Käesoleval juhul leian, et eelotsusetaotluse esitanud kohtu esimesele küsimusele vastamiseks tuleb esmalt käsitleda üldiste ja konkreetsete väidete eristamist, ehkki liikmesriigi kohus ei ole seda küsimust sõnaselgelt tõstatanud.
46. Mitut koostisosa hõlmavate üldiste tervisealaste väidete koosmõju küsimus on seotud eelotsusetaotluse esitanud kohtu teise küsimusega. Nagu ma juba märkisin, on Euroopa Kohus taotlenud, et käesolev arvamus piirduks esimese küsimusega.
Esimene küsimus
47. Esimene küsimus on peamiselt seotud viisiga, kuidas tuleb üldistele tervisealastele väidetele lisada konkreetsed tervisealased väited, ent vastavalt eespool kirjeldatule leian, et esmalt on vaja kindlaks teha üldiste ja konkreetsete tervisealaste väidete eristamise kriteeriumid.
Konkreetsed ja üldised tervisealased väited
48. Määruse nr 1924/2006 artikli 2 lõike 2 punktis 5, milles määratletakse tervisealased väited, ei eristata konkreetseid ja üldiseid väiteid. Samuti ei tehta neil vahet artikli 5 lõikes 1, milles nõutakse teaduslikke tõendeid tervisealaste väidete kohta, ega artikli 10 lõikes 1, milles nõutakse tervisealaste väidete puhul lubatud sõnastuse kasutamist, nagu on sätestatud komisjoni määruse nr 432/2012 lisas.
49. Üldiste tervisealaste väidete kasutamine on siiski sõnaselgelt sätestatud artikli 10 lõikes 3, milles osutatakse nendele täiendavalt kui „mittespetsiifilistele“ ja nõutakse, et need tuleb esitada koos „konkreetsete“ tervisealaste väidetega. Sellest tulenevalt näib olevat selge, et konkreetsed ja üldised tervisealased väited moodustavad tervisealaste väidete üksteist täiendavad osad, mistõttu peab iga väide olema kas konkreetne või üldine.
50. Seda toetab kohtujurist Bobeki seisukoht kohtuasjas Nelsons, kus ta leidis, et artikli 10 lõike 3 eesmärk ei ole „näha ette toodetel kasutatavate väidete uus erikategooria, vaid pigem tunnustada asjaolu, et on olemas kaht konkreetset liiki tervisealased väited – üldised ja konkreetsed –, mida tuleks kohelda erinevalt“.(11)
51. Seda arusaama kinnitavad lisaks suunised, mis on kehtestatud komisjoni rakendusotsusega 2013/63 (millega võetakse vastu suunised Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr 1924/2006 artiklis 10 sätestatud tervisealaste väidete eritingimuste rakendamiseks), mille punkti 3 kolmandas lõigus sätestatakse, et „teatavad väited, millele taotleti luba teadusliku hindamise käigus, leiti hindamise jaoks olevat liiga üldised või mittespetsiifilised“. Seoses selliste väidetega sätestatakse punktis veel, et see „ei välista, et kõnealuste väidete suhtes ei võiks kohaldada artikli 10 lõiget 3, ning seepärast võib neid seaduslikult kasutada, kui neile on kõnealuse artikli kohaselt lisatud konkreetne väide lubatud tervisealaste väidete nimekirjast“.
52. See tõstatab küsimuse, kas määratluskriteeriumide kehtestamine konkreetsete ja üldiste tervisealaste väidete eristamiseks oleks üldse kasulik. „Õiguspärasuse“ tagamiseks peavad konkreetsed tervisealased väited olema „lubatud“ ja nende sõnastus peab sisalduma avaldatud nimekirjas. Liiga üldiseks tunnistatud tervisealasele väitele ei anta luba, kuid seda võib sellegi poolest kasutada üldise tervisealase väitena, kui see esitatakse koos õiguspärase konkreetse väitega.
53. Sellest tulenevalt näib, et määruse nr 1924/2006 praktiline kohaldamine eeldab üksnes kahe küsimuse kaalumist. Esimene küsimus seisneb selles, kas tervisealane väide on lubatud väidete nimekirja lisatud õiguspärane konkreetne väide, ja kui see ei ole nii, siis teine küsimus hõlmab seda, kas tervisealase väitega koos on esitatud seda toetavad õiguspärased konkreetsed väited.
54. Küsimust, kas tervisealane väide on konkreetsel juhul õiguspärane konkreetne väide või toetatud üldine väide, peab vastavalt kohtuasja asjaoludele hindama liikmesriigi kohus. Konkreetsete väidete hindamine ei ole niivõrd keeruline, sest see põhineb võrdlusel lubatud väidete nimekirjaga. Üldiste väidete hindamine on omakorda mõnevõrra keerulisem ülesanne, sest see nõuab üldiste väidete võrdlemist neid väidetavalt toetavate konkreetsete väidetega.
55. Määruses ega komisjoni vastuvõetud lisameetmetes ei osutata kehtestatavale toetuse määrale, ehkki suuniste punkti 3 teises lõigus on sätestatud, et „toidukäitlejatel on kohustus näidata seost toidu üldiste, mittespetsiifiliste eeliste viite ja konkreetse, sellele lisatud lubatud tervisealase väite vahel“.
56. Käesolevas kohtuasjas näib üldist väidet osaliselt toetavat tsinki käsitlev lubatud konkreetne väide, samas kui määratlemine, mil määral toetavad seda B‑vitamiine käsitlevad lubatud konkreetsed väited, on juba üsna keeruline ülesanne. Kuid nagu ma just märkisin, peab seda hindama liikmesriigi kohus vastavalt kohtuasja asjaoludele ja asjaomastele teaduslikele tõenditele ning muule tõendusmaterjalile, mida pooled võivad tahta käsitleda.
Täiendatud väited
57. Kostja pooldab mõiste „koos“ laia tõlgendamist, sest tuleb eeldada, et tarbija loeb ka pakendi tagakülge, samas kui hageja ja komisjon väidavad, et mõistet „koos“ tuleb tõlgendada piiratult, sest artikli 10 lõige 3 kujutab endast erandit artikli 10 lõikes 1 esitatud põhinormist, mille kohaselt peavad tervisealased väited olema lubatud. Samuti väidavad nad, et käesoleval juhul sisalduvad väidetavad toetavad konkreetsed tervisealased väited pikemas mitmesuguseid väiteid hõlmavas loetelus, mistõttu on keeruline kindlaks teha, millised väited on ette nähtud üldise tervisealase väite toetuseks.
58. Suuniste punkti 3 esimeses lõigus on sätestatud, et „määruse [nr 1924/2006] kohaldamisel peab konkreetne lubatud tervisealane väide, mis on lisatud üldistele, mittespetsiifilistele tervisega seotud eelistele viitavale väitele, asuma sellise väite „kõrval“ või „järel““.(12)
59. Kui suunistes kasutatud sõnastust („kõrval“ või „järel“) võtta sõna-sõnalt, siis viitab see sellele, et konkreetne tervisealane väide peab paiknema üldise tervisealase väite vahetus läheduses, et järgida määruse artikli 10 lõikega 3 hõlmatud nõuet mõiste „koos“ kohta. Ehkki on tõsi, et artikli 10 lõikega 4 nähakse ette, et võidakse vastu võtta suunised komisjoni rakendusmääruse põhjenduse 2 kohase võimaliku eesmärgiga tagada „nende sätete kohaldamise järjepidevus“ ja „tagada ettevõtjatele suurem selgus ja kindlus“, on iseenesestmõistetav, et õigusriigi põhimõtte järgimisele rajatud liidus ei saa määruse artikli 10 lõike 3 tegelikku sõnastust muuta ega parandada ega muul viisil laiendada selliste suuniste tõttu nagu asjaomased suunised.
60. Järelikult tuleb küsimus seega lahendada eranditult artikli 10 lõike 3 tegeliku sõnastuse alusel. Kuigi mõistete erinevus võib olla õhkõrn, on mõistel „koos“ siiski mõnevõrra laiem ja ulatuslikum tähendus kui mõistetel „kõrval“ ja „järel“, nagu on kasutatud suunistes. Seega võiks igapäevase vestluse käigus rääkida näiteks kingitusega „koos“ antavast kirjast, isegi kui kiri võib olla suletud ümbrikus ja kingitus ise eraldi pakitud.
61. Seepärast osutab minu arvates mõiste „koos“ kasutamine käesolevas kontekstis sellele, et piisab, kui artikli 10 lõikega 3 nõutavad konkreetsed tervisealased väited on pakendi muul osal esitatud nähtaval kohal. Konkreetseid tervisealaseid väiteid ei ole vaja esitada käesoleva kohtuasjaga seotud üldiste tervisealaste väidete kõrval ega järel ega muul viisil vahetult nende juures pakendi esiküljel. Samuti ei ole artikli 10 lõikes 3 kehtestatud nõuet, mille kohaselt peavad üldised ja konkreetsed tervisealased väited olema mingil viisil seotud, näiteks tärni abil. Seevastu piisab, kui konkreetsed tervisealased väited on toodud piisavalt esile, et need on kättesaadavad ja tarbija saab neid lugeda.
62. Kui leitakse, et artikli 10 lõige 3, nagu seda on kohtulikult tõlgendatud, on puudulik või ei kaitse tarbijate huve piisavalt, on liidu õigusloojal muidugi õigus see puudus kõrvaldada. Praeguse õiguse kohaselt tuleb siiski tunnistada, et tavapärases kõnepruugis võib öelda, et tarbepakendi tagaküljel toodud väide on esitatud „koos“ pakendi esiküljel esitatud väitega.
63. Seda seisukohta toetab kohtuotsus Neptune (C‑157/14),(13) milles Euroopa Kohus kinnitas, et „kui liidu õiguslooja võttis vastu määruse nr 1924/2006 ja direktiivi 2009/54, siis pidas ta vajalikuks tagada, et tarbija saab […] sobivat ja läbipaistvat teavet“.
64. Lisaks tuleneb kohtuotsusest Teekanne (C‑195/14),(14) et „Euroopa Kohtu praktikast ilmneb, et arvestatakse, et need tarbijad, kelle otsust toote ostmisel määrab eelkõige omandatava toote koostis, loevad kõigepealt läbi koostisosade loetelu“.
65. Minu arvates võib asjaomases kohtupraktikas käsitletud kriteeriume analoogia alusel kohaldada ka käesolevas kohtuasjas, seega võib eeldada, et tarbija, kes loeb toiduaine pakendi esiküljel üldist tervisealast väidet, vaatab ka pakendi tagaküljel esitatud täiendavat teavet, mis võib lisaks koostisosade loetelule hõlmata ka rida konkreetseid tervisealaseid väiteid, mis on ette nähtud üldiste tervisealaste väidete toetuseks.
66. Seepärast ei saa minu arvates kehtestada üldist nõuet, mille kohaselt tuleb kasutusele võtta konkreetne seostamisvahend, nagu tärn, tagamaks, et tarbija vaatab lisaks pakendi esiküljele ka selle tagakülge. Samas muutub olukord keerulisemaks, kui pakendi tagaküljel esitatud teave hõlmab erinevaid väiteid, millest üksnes mõni toetab pakendi esiküljel esitatud üldist tervisealast väidet, nagu on osutanud hageja ja komisjon.
67. Riigisisene kohus peab kohtuasja asjaolusid arvestades kaaluma, kas üldist tervisealast väidet toetavad konkreetsed tervisealased väited on tegelikkuses esitatud nii, et need on tarbija jaoks piisavalt selged.
68. Sellega seoses tuleb märkida, et Euroopa Kohus rõhutas kohtuotsuses Teekanne (C‑195/14),(15) et „liikmesriigi kohus peab peamiselt tuginema eeldatavale ootusele, mis selle märgistuse suhtes on keskmisel tarbijal, kes on piisavalt informeeritud, mõistlikult tähelepanelik ja arukas“.
69. Lisaks võib märkida, et käesoleva kohtuasja raames võib tegemist olla veel ühe probleemiga, sest näib, et mitu pakendi tagaküljel esitatud B‑vitamiiniga seotud väidet ei vasta lubatud konkreetsete tervisealaste väidete nimekirjale. Selle hindamine on aga taaskord liikmesriigi kohtu ülesanne.
Teine küsimus
70. Nagu eespool öeldud, piirdub käesolev ettepanek esimese küsimuse käsitlemisega.
71. Kohtuasjas Nelsons (C‑177/15)(16) esitas kohtujurist Bobek ettepaneku, et „üldiste tervisealaste väidete puhul ei ole vaja esitada otseseid teaduslikke tõendeid. Selle asemel peab üldiseid tervisealaseid väiteid esitama koos konkreetse tervisealase väitega, mida on selliste tõenditega tõendatud. Seega esitatakse üldiste väidete puhul kaudseid tõendeid.“
72. Olen selle ettepanekuga nõus.
Kokkuvõte
73. Teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata Bundesgerichtshofi (Saksamaa Liitvabariigi kõrgeim üldkohus) esitatud eelotsuse küsimustele järgmiselt:
1. Euroopa Parlamendi ja nõukogu 20. detsembri 2006. aasta määruse (EÜ) nr 1924/2006 toidu kohta esitatavate toitumis- ja tervisealaste väidete kohta artikli 10 lõikeid 1 ja 3 tuleb tõlgendada nii, et mõiste „konkreetsed tervisealased väited“ osutab väidetele, mis on määruse kohaselt lubatud, samas kui mõiste „üldised tervisealased väited“ osutab väidetele, mis võivad olla esitatud koos konkreetsete tervisealaste väidetega.
2. Määruse nr 1924/2006 artikli 10 lõiget 3 tuleb tõlgendada nii, et hinnates, kas üldiste tervisealaste väidetega on koos esitatud konkreetsed tervisealased väited, tuleb esiteks hinnata, kas konkreetsed tervisealased väited on lubatud, teiseks, kas konkreetsed tervisealased väited toetavad üldiseid tervisealaseid väiteid, ja kolmandaks, kas keskmine tarbija, kes on piisavalt informeeritud, mõistlikult tähelepanelik ja arukas, võib märgata üldiste ja konkreetsete tervisealaste väidete vahelist seost.
3. Lähtepunktina piisab üldiste tervisealaste väidete paigutamisest pakendi esiküljele ja konkreetsete tervisealaste väidete paigutamisest pakendi tagaküljele, et luua seos väidete vahel nii, et saab öelda, et üldine tervisealane väide on esitatud „koos“ konkreetse tervisealase väitega artikli 10 lõike 3 tähenduses. Liikmesriigi kohus peab siiski hindama, kas pakendile muu teabe paigutamine võib keskmisele tarbijale, kes on piisavalt informeeritud, mõistlikult tähelepanelik ja arukas, muuta asjaomase suhte ebaselgeks.
1 – Algkeel: inglise.
2 Euroopa Parlamendi ja nõukogu 20. detsembri 2006. aasta määrus (EÜ) nr 1924/2006 toidu kohta esitatavate toitumis- ja tervisealaste väidete kohta (ELT 2006, L 404, lk 9), viimati muudetud komisjoni 28. veebruari 2019. aasta määrusega (EL) 2019/343 (ELT 2019 L 62, lk 1). Käesoleva kohtuasja asjaolusid hõlmab 13. detsembril 2014. aastal dokumendina 02006R1924‑20141213 avaldatud määruse konsolideeritud versioon.
3 EU:C:2016:474. Euroopa Kohus ei leidnud võimalust seda küsimust käsitleda 23. novembri 2016. aasta kohtuotsuses Nelsons, C‑177/15, EU:C:2016:888.
4 Komisjoni 16. mai 2012. aasta määrus (EL) nr 432/2012, millega kehtestatakse nimekiri tervisealastest väidetest, mida on lubatud esitada toidu kohta, välja arvatud haigestumise riski vähendamisele ning laste arengule ja tervisele viitavad väited (ELT 2012, L 136, lk 1), viimati muudetud komisjoni määrusega (EL) 2017/1407. Käesoleva kohtuasja asjaolusid hõlmab 13. mail 2014. aastal dokumendina 02012R0432‑20140513 avaldatud määruse konsolideeritud versioon.
5 Komisjoni 24. jaanuari 2013. aasta rakendusotsus 2013/63/EL, millega võetakse vastu suunised määruse (EÜ) nr 1924/2006 artiklis 10 sätestatud tervisealaste väidete eritingimuste rakendamiseks (ELT 2013, L 22, lk 25).
6 Vt .
7 Põhikohtuasjas kohaldatavas redaktsioonis.
8 Põhikohtuasjas kohaldatav redaktsioon.
9 6. märtsi 2003. aasta kohtuotsus Kaba, C‑466/00, EU:C:2003:127, punkt 40 ja seal viidatud kohtupraktika.
10 Vt 17. detsembri 2015. aasta kohtuotsus Neptune Distribution, C‑157/14, EU:C:2015:823, punkt 33 ja seal viidatud kohtupraktika, ning 7. augusti 2018. aasta kohtuotsus Smith, C‑122/17, EU:C:2018:631, punkt 34.
11 Kohtujurist Bobeki ettepanek kohtuasjas Nelsons GmbH vs. Ayonnax Nutripharm GmbH ja Bachblütentreff Ltd, C‑177/15, EU:C:2016:474, punkt 56.
12 Sama järeldub suuniste saksakeelsest versioonist, milles väidetakse, et „für die Zwecke der Verordnung sollte die dem Verweis auf allgemeine, nichtspezifische Vorteile für die Gesundheit beigefügte zugelassene spezielle gesundheitsbezogene Angabe neben oder unter diesem Verweis angebracht werden“.
13 17. detsembri 2015. aasta kohtuotsus, EU:C:2015:823, punkt 51.
14 4. juuni 2015. aasta kohtuotsus Teekanne, C‑195/14, EU:C:2015:361, punkt 37.
15 4. juuni 2015. aasta kohtuotsus, EU:C:2015:361, punkt 36.
16 Kohtujurist Bobeki ettepanek kohtuasjas Nelsons GmbH vs. Ayonnax Nutripharm GmbH ja Bachblütentreff Ltd, C‑177/15, EU:C:2016:474, punkt 71.
Full & Egal Universal Law Academy