14.5.2018
ET
Euroopa Liidu Teataja
C 166/18
Eelotsusetaotlus, mille on esitanud Justice de Paix du canton de Visé (Belgia) 30. jaanuaril 2018 – Michel Schyns versus Belfius Banque SA
(Kohtuasi C-58/18)
(2018/C 166/23)
Kohtumenetluse keel: prantsuse
Eelotsusetaotluse esitanud kohus
Justice de Paix du canton de Visé
Põhikohtuasja pooled
Hageja: Michel Schyns
Kostja: Belfius Banque SA
Eelotsuse küsimused
1.
a.
Kas Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. aprilli 2008. aasta direktiivi 2008/48/EÜ, mis käsitleb tarbijakrediidilepinguid (1), artikli 5 lõikega 6, mille eesmärk on saavutada see, et tarbija suudab hinnata, kas pakutud krediidileping on kohandatud tema vajadustele ja rahalisele olukorrale, on vastuolus tarbijakrediidiseadustiku artikli 15 esimene lõik (mis on tunnistatud kehtetuks ja asendatud nüüd majandusõiguse seadustiku artikliga VII.75), sest selles on sätestatud, et krediidiandja ja -vahendaja on kohustatud püüdma kasutada krediidilepingute raames, mida nad tavaliselt pakuvad või mille puhul nad tegutsevad vahendajana, kõige sobivamat krediidi liiki ja summat, võttes arvesse tarbija rahalist olukorda lepingu sõlmimise hetkel ja krediidi eesmärki, sest selle sättega on kehtestatud krediidiandjale või -vahendajale üldine kohustus püüda leida tarbijale sobivaim krediit – kohustus, mida eespool viidatud direktiivi tekstis ei ole?
b.
Kas Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. aprilli 2008. aasta direktiivi 2008/48/EÜ, mis käsitleb tarbijakrediidilepinguid, artikli 5 lõikega 6, mille eesmärk on saavutada see, et tarbija suudab hinnata, kas pakutud krediidileping on kohandatud tema vajadustele ja rahalisele olukorrale, on vastuolus tarbijakrediidiseadustiku artikli 15 teine lõik (mis on tunnistatud kehtetuks ja asendatud nüüd majandusõiguse seadustiku artikliga VII.77 lõikega 2), osas, milles krediidiandja võib krediidilepingu sõlmida ainult juhul, kui ta peab – arvestades teavet, mis tal on või peaks olema, eelkõige 10. augusti 2001. aasta seaduse eraõiguslikele isikutele antava krediidi järelevalvekeskuse kohta artiklis 9 nimetatud konsulteerimise ning artiklis 10 nimetatud teabe põhjal – asuma mõistlikult seisukohale, et tarbija suudab oma lepingust tulenevaid kohustusi täita, kuna see toob kaasa selle, et krediidiandja peab võtma ise tarbija asemel seisukoha, kas krediidileping tuleks sõlmida?
2.
Kas juhul, kui vastus esimesele küsimusele on eitav, tuleb Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. aprilli 2008. aasta direktiivi 2008/48/EÜ, mis käsitleb tarbijakrediidilepinguid, tõlgendada nii, et see kohustab krediidiandjat ja -vahendajat alati hindama tarbija asemel, kas krediidileping tuleks sõlmida?
(1) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. aprilli 2008. aasta direktiiv 2008/48/EÜ, mis käsitleb tarbijakrediidilepinguid ja millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu direktiiv 87/102/EMÜ (ELT L 133, lk 66).
Full & Egal Universal Law Academy